Silvia Urb on eelkõige partneri lõbusas leses anna klaveri veeriskaja. Me oleme temaga til kuusel paljudes ooperites ka mänginud, aga need olid nii lähemalt kokkupuutumist. Mulle tundub, et igalühel laval on iga artistina individuaalsuse, igalühel on omad head küljed, omad halvad küljed, igaüks hiilgab millegagi, mis ainult temale omane. Operett on nagu jook, mis uimastab, aga ei toida. Ei ole, sest kui need klassikalisi tabletid, mida mängiti, maha isegi väga vähe mängida, ainult lõbus leske paja, teeria tsirkusprintsess, ooperiball, temal niuke, teist saadi seal. Teate ikka ühtemoodi ringutused igal pool ja siis mis selle kangesti teemsatavamatkamaid jääksid, nii keelsena jalakeemia ja ongi läinud, kas on midagi niisugust? Nagu muusikat siis on võimalik välja mängida seal üks kõikide muude maal tontoderis üks tükid, kus sa saad pärasteks liht. Kes on siis teie jaoks primadonna, mida te mõtlete selle sõnas? Kellesse Mai suhtus halvustavalt, sest see on omale väljakujunenud sõnarühmad, on, oli see, kes oli keskne kuju kas ooperis või operetis, aga muidugi kaasajal primadonna, siis kasuta seda halvamaigulisena, meil muidugi mõeldakse primadonna tal kaprisitsimisi ja hüsteerikas minestamist ja kiirabi ja migreeni ja edasi. Aga see on muidugi minu arvates vale, kui sa oled oma tööliinil niivõrd tugev, kas siis ooperis operetis, et sa oled lavalaudade nael või üldse keskne kuju ja sa oled vikati vastuvõetav kõikidele ja sa kannad seda ooperit või operetti, siis sa võid vabastada primadonna nime randas. Kas ei ole olemas sellist võimalust, et primadonna üksi köhib terve selle etenduse? Kahtlemata seda on alati olnud ja seda on ka edasi. Kui üks primadonna ravimisubjektipaar on väga hea ja, ja säravad seal laval väga hästi, siis nad annavad oma joone, aga kui teine osa kollektiivist ütleme, koor ja kõik muu seal ka aitab kaasa, siis ta tuleb ikka tervikuna, väga hea on teatud lavastused, kus nõuab staarnäitlejate. Terve lavastus baseerub ja nende pärast tullakse, nemad mängivad kõik terve. Te ütlesite, et on õiget joosta, seos, laenudki momente, mustikaid, ilusa muusika võlumomendil ja kõik see hiilgus ja sära natsi niisugune võib-olla vaated aastal rohkem kui, kui, kui, kui, kui, kui lavalolijad ma oletan, sest, et ega ma ei ütleks, et ta nüüd laval ennastki kangesti ülendakse. Ilus seal olla ja kõndida jäeti, ümberringi kogutavad ja, ja mehed seal skandeerisid, käivad seal väga paljudel juhtudel joonika. Tähendab tühjaks ikka pärast ega seal midagi enda hingele. Juhatus on teinud mingisugune Glasgno Bretti, kangesti sügav, elasedage pärast rohkem küljega jäävennad mõtelda selle järgi midagi, kui ta mõnd draamateost vaatate, siis selgete pärast olematute ja ja, ja mõtiskleda sel selle üle ja sisust ja kõigist, aga mis seal operetis, momendi sära, hiilgus ja, ja lavaline efekt. Ja ongi kõik. Ja nüüd kuuleme muusikat Edgar Arro ja Leo Normeti operetist tuled kodusadamas. Silvia Urb laulab kõigepealt ühe omal ajal väga populaarse laulu. Samba kõlab kuus, Ants Aasmaaga. Karneval kepp, need liiga kõige valgeid hambaid välguta alla toida lood, ei mõtle keegi. Teiegi kaunitarid saanud vanamoor kaunitarid oimudiga varamu. Ja. Alfredi Margiti duett Silvia Urb ja Vello Viisimaa