Hommikul Estonia kontserdisaalis valitsuse pidulikule koosolekule on kogunenud vabariigi üldsuse esindajad kõikide liiduvabariikide delegatsioonid, välisdelegatsioonid Soomest, Rootsist, Ungarist ja mujalt. Külalisi Nõukogude Liidust ja välismaalt. Nõukogude Eesti 25. aastapäeva pidustustele on saabunud ka Nõukogude Liidu ülemnõukogu presiidiumi esimees Anastas Mikko Jan, kes eile külastas Tartut. Külaliste seas on kosmonaut Nõukogude Liidu kangelane German Titov. Pikema ettekandega Wabariigi saavutustest, majanduse, heaolu ja kultuuri alal. 25 aasta jooksul esines Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee esimene sekretär Johannes Käbin kestvate ovatsioonide ega võeti vastu Nõukogude Liidu ülemnõukogu esimees Anastasmiku Jan, kes pidas pikema kõne. Oma sõnavõtu lõpetas ta tervitussõnadega Eesti rahvale. Anastasmiku Jan luges ette ka Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee ja Nõukogude valitsuse tervituse ning tegi teatavaks, et Nõukogude Liidu ülemnõukogu presiidium autasustas Eesti Nõukogude Sotsialistliku vabariiki Lenini ordeniga. Sisse toodi vabariigi lipp. Janastaskliku kinnitas sellele Lenini ordeni. Järgnesid tervitused külalistelegatsioonidelt. Juba keskpäevaks oli Tallinna üksainus rahvameri lauljad, tantsijad ja pillimehed kogunesid Tõnismäele pidulikuks rongkäiguks. Mitmekordne inimmurd alistas endist Kaarli puiesteed võidu väljakut Estonia puiestee ja Narva maanteed kuni laupäeval. Kümneid tuhandeid pidulisi oli tulnud jälgima suurt esinejate pidu käiku, mis kestis üle kolme ja poole tunniga. Tõnismäel langenud kangelaste ausamba igavese tule juures süüdati laulu tõrvik. Puhusid Naarits ja suur rongkäik, hakkas liikuma kõigest tõrvikukandja siis vabariigi lipp, Lenini ordeniga, laulupeo üldjuhid, külaliskoorid, lastekoorid ja siis juba tähestiku järjekorras kõigi meie vabariigi, linnade ja rajoonide koorid. Valitsuse ja peokülaliste tribüünist mööduvad tallinlased tegevharidustööliste naiskoor, mille sünniaasta on 1932. Edasi raudteelaste, seda rauda. Kuulsaim meie koorides trikiga akadeemiline meeskoor ja kvaliteetseks tartlastele au ja uhkus on segakoor Vanemuine üldlaulupeo traditsioonide algataja, mille sajandat sünniaastapäeva hiljuti tähistasime. Siis muidugi Tartu üliõpilasmeeskoor ja nii edasi ja nii edasi. Ei jätku sõnu, et kirjeldada rahvariiete värvirockist üle 30000 küündiva esinejatega seotud vaimustust, millega Pealt vaatajaskond tervitas möödujaid. Ei luba sellel kauem peatuda, sest peapidustused toimusid ju ikka lauluväljakul. Niisiis kilde, tänaõhtused, lauluväljad. Siin Tallinna lauluväljak, kuulake kõikides kodudes ja kuulake needki, kelle kodu on võõrsil. Kuid kodu mul siin ja head mõtted meiega. Meie sünnimaa Eesti nõukogude sotsialistlik vabariik alustab oma 25. aastapäeva suurimat pidu. Algamas on üldlaulupidu. Laul ava tiivad, vaba linnuna tõuseb valgete pilvede vahele. Seal vilguvad sünnimaad. Laulud oli torni tippu. Hooleta marssi, nüüdse siis lõppu algas. Alates sellest marsist kannavad Eesti raadio ja televisiooni mikrofonid üle Gambia filmikaamerad eetrisse filmile magnetlindile tulevaste põlvede jaoks. Kogume ja üldlaulupeopildi ja heli. Kuid ikkagi on sellest vähe, ikkagi tahaksid, et ka teie oleksite praegu Vanemuise vägeva laulu tamme all. See kõik on hingematvalt ilus. Kõikidest käikudest ja väravatest marsivad suure laulukaare alla ikka uued 1000-lt rahvarõivais lauljaid, miljon värvi, 1000 mustrit, ühine samme. Nii oskab dolla ainult laulurahvas ja see on ainult osake sellest pikast, et mis on astutud harjutustele tihti läbi tuisu, pori, pakasest. See tee on olnud veel palju-palju pikem. See oli 1869. aastal, kui ei olnud veel raudteid ega tundnud autot. Juba siis mindi Eesti- ja Liivimaal laulupeole. Mindi ratsapuutelgedega vankreid, kõige rohkem aga jalgsikepp käes, leivakoti õlal, noot õues ja vaimustus südames, et tunda ühises laulus oma tärkava jõudu ning unistada uuest paremast elust, mille nimegi veel ei teadnud. Ligi 100 aastat hiljem tulevad nad jälle. Neid on üsna täpselt 40 korda rohkem kuid kõige olulisema ütlemiseks ei piisa siin üheski arvutavad, nad tulevad rahva suurele enneolematule, pidupäevale. See on ju ainult tulesid. Kuid see on vapustav. Möödunud rahvakunstiõhtu ajal istub minu ees keegi Rootsist saabunud ema koos võõrsil sündinud umbes 14 aastase tütrega. Tütar oli ema sünnimaal ilmselt esimest korda ja kui siis prahvatab esimene mark nagu praegu siin ja nad tulid täpselt samuti nagu ei midagi rohkemat. Ainult tuli rahvarõivais lapsed ees, siis klammerdub tüdruk kahe käega ema käsivarde ja puhkeb nutma. Ta ei olnud ainult. Ja nüüd tulevad nad jälle lauljad. Kõigi aegade suurim ühendkoor, veel rohkem tuleb töötav rahvas, kes 25 aastat tagasi võttis oma elu juhtimise omaenda kätte. Rahvas, peremees, sammuppida. Juubelipidu. Alustasid tõrvikukandjad tõusu lauluväljaku põhjatorni, mille tipus 44 meetrit üle merepinna asub tohutul sümboolse laulu tulekolle. Sinnani oli 14 korrust ja 2014 trepiastet küünal tervikuna päral. Torni ülemisel platvormil. Tuleb öelda, et publikus tavalises mõistes on juba täiesti võimatu kõnelda isegi sel juhul, kui võtame arvesse eelmise, väga maskise laulupeo. Ei mäleta, et kunagi oleks laulupeo avapäeval viimaseid aastakümneid olnud nii suurepärane ilm siin ja praegu. Kirev rahvalaine mitte enam ainult Lasnamäe nõlvani, vaid juba üle selle ja võime öelda, et sellel ette kujutamatult suurel väljakul ei ole enam ainsatki istekohta. Ja isegi möll roheline mäel, kus pinki ammu enam ei ole. Ja kus seni, kui me rääkisime 100-st 1000-st inimesest punedas nagu roheline metsaalune pohla marjadest. Kas see on nüüd üleni värvides nagu sügisene küllus marjamaal? Ja te kujutage ette, ikka tuleb neid juurde. Kaugele merele ja maale rajab laulupeo kõrgeima torni fanfaari signaal. Kutse suurele peole ja nende peade kohal. Loidab esimest minutit üldlaulupeo pühalik tuli. Raivo Adlase kõnetooli Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimees seltsimees Müürisep Ajaloolises suurima võidu Eesti Nõukogude Sotsialistliku vabariigi väljakuulutamise 20 viiendat aastapäeva tähistab pidulikult seda sündmust, mil ta sai taas täievoliliseks elu peremeheks oma käekäigu ja tuleviku ainuõiguslikuks määruseks. Meie Raco võimas ühine laul, tuhanded laululõimed, miljon heietanud rahva armastus oma sotsialistliku kodumaa vastu loova töö ja vaba elu vastu. Kootakse siin kauniks laulu nelikuks tuuakse väärikaks kiigiks Nõukogude Eesti 25.-le aastapäevale. Minul on langenud osaks au tervitada Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi ja Eesti NSV Ministrite nõukogu nimel kõiki joobini laulupeost osa võtma. Muusikategelasi külaliskoore ja orkestreid, kes meiega siin ühiselt oma rõõmutunnet jagavad. Südames tervitan ka kõiki külalisi välisriikidest, kes lugupidamisest Eesti Nõukogude Sotsialistliku vabariigi ja tema rahva vastu on tulnud, meid õnnitlema ning viibivad täna meie juubelilaulupeo kõigile külalistele. Tere tulemast eesti rahvale kaunis komme tähistada omajalu tähtsamaid sündmusi lauluga. See tava. Lauljad neete tänas neid Noovutusega Esimene kõnetoolis on Germandit. Temale kangesti omadel kodusel ja soojal viisil terri pärast Nõukogude Liidu kangelane German Titov kõiki. Pidulisi kosmonautide pere poolt. Niisiis on Eesti NSV 25. aasta. Päeva piroostada Tallinnas jõudnud haripoom tee suur koori ette astub NSV Liidu rahvakunstnik professor Gustav Ernesaks. Lühidalt öeldes hakkab peale ja nagu tavaks, otsekohe täis häälel, 30-st 1000-st südamest. Gustav Ernesaksa kantaat Laul ava tiivad. Aja tõttu ei saanud veel edasi anda kogu tänast kontserti. Teeme seda oma järgmistesse. Tänavaid Aleksander Läte Laul rõõmule esitab 30000 liikmeline ühendkoor.