60 aastat see on palju, kuid väga palju nädalaid ja lugemata palju päevi. Männiku jaoks on need aastad tähendanud palju tema poolt loodud raamatuid ja lugemata palju vesteid. Hõljetone laste, millest osa on nüüd raamatukaante vahele kogutud osa alatiseks ajalehe kaustadesse. Sest Männik ei tea oma autorluse kohta isegi kindlat seisukohta võtta. Autodest rääkimata. Isegi kõigi oma kirjanduslike varjund nimede meenutamisega on raskusi. Nii kõvasti on tööd tehtud. Tervitame täna neid aastaid ja neid raamatuid tervitame kirjanikku ja tema tööd. Lubage mul avada tänane kirjanduslik juubelikolmapäev ja kõigi siinsete Realis viibijate poolt soovida Eduard Männikule palju õnne sünnipäevaks ning tervitada ka tema abikaasat. Sõna. Ja sõna on Ilmar Chice mäel. Armas Eduard Männik abikaasaga lugupeetud kirjandussõbrad, täna meil järjekordne suure juubelipäev ja suur juubel on seekord sinul, Eduard Männik. Sest tõepoolest raamatud tõendavad, et Eduard männiku-nimeline mees sündis 12. jaanuaril 1906. aastal, seega 60 aastat tagasi. 60 aastat. Aga annab muidugi mõõta ja mõtelda sellest üle 40 aasta tihedat kirjamehe tööd, eks ole, sedagi rohkem kui parasjagu. Tartu linnatöölise poeg edu männik ei saanud muretult ja pikalt koolipinki kulutada. Rahanappuse leivamured hakkasid varakult kimbutama. Koolivaheajal tuli oma kopikat teenida algul lehepoisina ringi, lipates, hiljem lauavabrikus turbarabas ja mujal rassides. Noort Edud kiskus trükisõna poole lehepoisist lehelugejast sai peagi Kar kirjamees ning esimeste trükib proovide tegijast kasvas ajapikku tõsi ja lorijuttude kirjutaja. Need tolleaegsed jutud olid põhiliselt ajaviitelood, mida männik kirja pani ja mida üsna varsti kodanlik ajalehtede ajakirjade toimetused hea meelega vastu võtsid ja avaldasid. Aga Männik tegi ühtlasi ka kaastööd töölislehtedele ja kirjutas samuti lihtsate tööinimeste muredest ja nappidest rõõmudest. Männik ühes oma mälestus lastes vestab omaaegsetest lugudest lastekirjaniku põlvest, kus ta kirjutas lastejutte varjunimega Adivirges. Männik on öelnud. Surem osa minu lastejutukesi oli üles ehitatud võrdlemisi sellisel lihtsal skeemil. Peremehed ja perenaised olid heasüdamlikud ja ausad, nende pojukesega tütrekesed olid küll mõnikord võrukaelad, aga kui nad oma eksimusest aru said, siis muutusid kohe kõige paremateks lasteks. Kuid päeval kirjutasin ma jutukese vaesest popsi heidest, tema lastest, kanakarjast ning kurjast peremehe jõmmist, kes tahtis vaest popsinaist maja osmikust välja kihutada. Viisin siis käsikirja toimetusse ja sain tänuga nagu varemgi ilma et toimetaja oleks vähemalt minuga käsikirja vaatlema hakanud oma hariliku avansisumma. Kuid mõni päev hiljem leidsin oma kirjakastist käsikirja viisakate vabandustega, et jutukest ei saa kahjuks nende ajakirjas seekord talu perenaises avaldada. See Eduard Männiku ausameelne pihtimus iseloomustab tema omaaegsed kirjanduslikku leivateenistust. Nõutava turukauba hulka pudenes ka üht-teist ühiskonnakriitilist. Ja kui jõudsid kolmekümnendat aastat, kui fašistid, kaikamehed hakkasid ilmakalt oma rahvaliikumist tegema siis sai männikust äge fašistide vastane, kes lahutas halastamatult nuid, saadi ahneid, poliitikaane terroriste. Kodanliku jah kohta on Männik ise öelnud, et tollal puistas ta jutte nagu käisest. Eks ole meil kõigil teada ridu vend rida on leib. Ei ole siis imestada, et mõnigi jutt ei kukkunud välja kõrgeklassiline. Aga peab ütlema, et õige mõnigi lõikab veel praegugi otsekui vaheda väitsaga. Kõik need kolme kutsika vabariigi aastad elas Eduard Männik rahutut hulkurielu. Ta rändas läbi terve Eestimaa ja tegi igasuguseid töid. Ning samal ajal ta aina kirjutas ja kirjutas küll novelle, följetoni, lastejutte, ühe pikema või ütleme, keskmise romaani pealkirjaga hall maja 1930. aastal. Männik kasutas tollal paljusid varjunimesid. Ja tõepoolest, kui hiljem kirjandusmuuseum hakkas temalt nõudma ja pärima missuguste varjunimedega Ta on omal ajal kirjutanud siis ta meenutades sai 28, mõni päev tagasi, ütles ja viska siis käega. Rohkem ei tahtnud või ei viitsinud. Mõtelda. Tuli 1940. aasta. See tõi Edward Männiku ellu ja töösse suure murrangu. Töömehe poeg leidis oma õige koha Nõukogude riigi ehitajate ridades. Kuid peatselt puhkes sõda ja männikus, nagu paljudest teistest Nõukogude aktivistidest sai sõjamees. Lahingud Eestis Vene linnas, Velikije Lukis ja uuesti Eestis Saaremaal. Männik võttis kõige otsesemalt osa lahingutest. Lahingute vaheajal kirjutas. Ta sai mitu korda haavata ja siis Saaremaal tungis mürsukild läbi tüseda paberipataka tema seljakotis. Ja see patakas päästis mehe elu. Pabelaga oli käsikiri sõjaromaani mustand. Pärast pikki ja raskeid haigla kuusid asus kirjanik innukalt tööle vabastatud sünnimaad. Ja oma loomingus pühendus ta kõigepealt temaatikale. Aga aastatel oli männiku indu ja hakkamist tarvis ka paljudel tööpostidel. Niida, töötas mõnda aega Kirjanike liidu esimehena, hiljem proosakonsultandina. Pikki aastaid on ta agaralt osa võtnud Loomingu toimetuse kolleegiumi tööst. Ja praegu me tunneme Eduard männikut kui kirjaniku ja hindame ikkagi kõigepealt nagu ütlevad tänasedki juubelikirjutused haaravate ning kunstipäraste sõjajuttude loojana. Temalt on ilmunud kolm sõjajuttude kogu südameteproov 1946. 15 sammu 1947. ja võitlus kestab 1950.. Sõda ja inimene, inimeste kujunemine, et tule ja hävinguaegadel. See on männiku teema. Ta ise ütleb selle kohta püüdsin haarata kõiki mind rindeolukorras ümbritsevaid elunähtusi jäädvustasid nad sealsamas kirjasõnaks. Algu olid need suures osas siiski vaid lahingumüras valminud visandid, poolikud viga, valmid, kuid osalt hävinud käsikirjad, millest alles pärast sõda oli võimalik kirjutada novellikogu. Nõnda sõdurielust nähtuna. Kujundatuna valmisid Männiku sõjajutud mis on saavutanud püsiva koha Meie kirjanduslikus varamus. Seda näitab nende korduv väljaandmine koduvabariigis. Seda tunnistab nende rohke tõlkimine Nõukogude vennasrahvaste ja paljude sotsialismimaade kirdesse. Aga me teame, et Männik ei ole ainuüksi sõjakirjanik. Hilisemad jutustus, kogu traataed 1955. ja inimesed vaekausil 1959. vestavad rahuaja elust ja inimestest, käsitledes inimeste koha otsimist ja leidmist ühiskonnas. Nendestki teostes tutvume kirjaniku kui aruka mõtleja ja sügava psühholoogiga. Viimastel aastatel ilmunud piibujutud ja tühja tünni hääl on andnud lugejate kätte autori varasemate ja samuti sõjajärgsete följetonide ning humoreski tee paremikku. Veel oleks aga tarvis ettevõtmist, et raamatuks kujuneks Männiku sõjaeelsete nõnda öelda tõsiste juttude ja ühtlasi ka lastejuttude valimik. Siinkohal selles põgusalt juubelisõnavõtus. On muidugi võimalik ainult märkida Edvard Männiku Loomingu piirjooni. Männiku teoste kohta on kirjutatud pikki artikleid ja küllap kirjutatakse uusi artikleid, esseesid ning monograafiaid. Tänaseid Männiku juubelikirjutusi läbib üksmeelne mõte ning hinnang. Tema koht meie kirjanduses on kindel. Temast kõneldakse kui meie silmapaistvast sõjakirjanikust ning praegu ega kuskil ei saa kirjanduslugude koostajad läbi tema sõjajuttude juures peatumata. See kõik. On muidugi suladusi, sellega tuleb nõustuda ja sellele ka pisut vastu vaielda. Sest männik on, nagu me väga hästi teame, oma teostes käsitlenud ja kujutanud peale sõjaaja inimeste ja sündmuste, nii sõjaeelseid kui ka sõjajärgseid inimesi ja olukordi. Ja pealegi ei ole ju saladuseks, et kirjaniku töölaual aeg kais lebab peaaegu valmina. Nii mõnigi teos, mida uudishimulik ja tänumeelne lugeja pikisilmi ootab. Täna juubelipäeval kõneldakse Edward männikust kui elurõõmsast rahutustunde inimesest kui impulsside inimesest. Pikaajalised tundjad, teekaaslased nimetavad teda mustlase hingega meheks ja isegi võla arvaks. Küllap neil on õigus, kui mälusopis otsida, leidub tõepoolest selletaolisi juhtumeid, männikust kui inimesest. Nagu seegi, mida ma mäletan, mis juhtus kümmekond aastat või pisut rohkem tagasi. Tartu kevad, suvi, varahommik, ütleme kell kuus. Leedu Männik, väga heas tujus, kõnnib turul lillemammi juurde ja ütleb suisa. Palun lubage mulle see ämbritäis Lillid tegemist aga on mitte väikese kilu maanialgugavaid suurevi ämbriga. Kas kõik küsib mammi, muidugi kõik, ütleb Männik. Kui palju maksab hämmastunud lillenaine, ütleb arvu. Männik maksab tublisti rohkem, võtab lillekuhila, teeb sügava kavaleri kummarduse ja kingib lilled lillenaisele endale. Niisugune rõõmsameelne on edu Männik vaid ka sümboolselt võtta heldekasupüüdmatu kinkija. Ja praegu, kui männikut vaevab haigus ei haliseda, ei kurda ega ebavaid, püüab haigusest üle olla ja tunneb head meelt, kui mõni sõber või tuttav teeb põgusa külaskäigu. Ning vilgas vestlus keerleb kirjanduse ja inimeste ümber ja haigusest mitte üks sõna. Aitäh sulle, Eduard Männik, nende elurõõmsate ja valusid otsivate vestluste eest aitäh elu ja mõtteküllaste teoste eest ja kõige hea eest, mis sa oled korda saatnud. Palume kõnelema Rudolf Sirge Ma ei kõnele, hääl on kehv ja ma parem loen ühe katke. Mälestuskildudest järgmises Loomingus avaldan. Meenub ikka ja jälle üks Artur Roose iseloomustus Edward Männiku kohta. Daat kontrollinud rannikuga linna lugemistoas Tartus, mis nende kaastööst lehtedes ilmunud. Enne äraminekut pistnud männik rosette põhja kodu Narva lehe uusima numbri ja vihjanud hoolealusele. Seal olnud tundmatu autori üksikasjadeni tuttav kohalikutel ainetel jutt oma imetatud roose. Miks see varjunime taha poed? Teise nime all trükivad ära Pärnus või Tallinnaski saadavat kopikaga? Vaata aga vaata, kui sul päriselt vabrik käimas laenud roose on siis paar-kolm kõnealust nädalast palju. Ause püüdnud rääkida aine hoolikas läbitöötamisest, stiilist ja selle viimistamisest, kuid männi käidud käega. Aja sina pealikud taga kõrget kunsti, mina kirjutan niisama lugusid lugemiseks. Ning jätkas oma lugude avaldamist mitmesuguste juhuslikult pähe karanud varjunimede all. Küllap noil päevil nii umbes neli 40 aastat tagasi sündiski spontaanse vestemees lühilugude autor Edward Männik, kes kord hooplevalt tujust põrutanud Roosele. Ma võin sinu ja kõik teised prosaistid ühe aastaga tummaks kirjutada. Tummaks ta just kedagi kirjutanud, aga nii pillavalt puistas küll toimetustesse laiali juhuslike varjunimede all käsikirju. Et pärast ja seal on nii, enam ei mäleta, mis seal omamis mitte. Mõni aasta tagasi jäi mul ühest vanast rahvale sabast silma Palace jett Männiku nime all. Tutvustasime kontrolli selle sisu ja meenutas ise iseloomustavate detailid. Aga ta kordas vankumatult. Ei mäleta, ei mäleta, tuleks kirjutanud. Ehk keegi teine pistis nime peale, et läheks käiku. Võib-olla lemmik oli kord lehetoimetustes mark ilma ise sellest mingeid hüvitisi saamata. Mäletan vapside raiskamise ajal 33. aasta sügisel, kui Edward männikuma teistetega ausalt öeldes, üheks nende mõjukamaks Rooskajaks. Tegime kord. Ma jooneliselt toimetaja süveneb aga juttu, et kas ei saaks Hormusse haljasmänniku testeid kõrgemalt Holaureerida tohi. Peremees ei luba, vastas süveneb. Leht nagunii vapside boikoti all kardab või mis? Lapsed olid tingimused ning männikul tuli märgina leppida keskmise reatasuga hüvituseks rahuldamiseks ainult see, et teda avaldati võimis, muud hüvitust saigi ta oodata. Kui jahutanud oma kirjutamis Tuina tuli Jack Londoni kombel taas haarata, labidad kellu, kirka ja kandejaam järele minna ehitustöödele teenva leivaraha. Seest suleveeretamise tulud ei katnud tihti. Materjalikulusid. Nii veeresid aastaid kraavis rabas Tartu Petseri raudtee ehitusel et siis mõne töötuse perioodil korraks taas kätte haarata, sulg palavikuliselt rutuga paberile visata, romaan, novell, laste lugu, juutada see viimasel hetkel võistlusele ja teinekord ära tuua auhindki. Või pärast rasket päevatööd puitunud sõrmedega sepitseti vestet, mis pidi pillutama pilkenooli, panime lugeja vihaselt darma ärituusa spekulandid, bürokraatia poliitilise haigana üle. Seesugune on suuremalt jaolt Edward Männiku kodanliku perioodi looming, säärased, tema töötingimused. Ime siis, et tal eneselgi on raske kõiki tarvitatud varjunimesid meenutada, mäletada iga oma lugu. Kas mäletad töömees täpselt, kust ta labidatäie võttis, kuu heitis, missugune tellis kuskil seinas on tema kätega paigale pandud. Teisiti pole asi ka kuskil barakis. Heinaküünis võis serval paberile pistetud juhusliku postkasti visatud kirjatükiga. TÖÖ luuleringi rändav kirjaniki on lihtsalt rändisegi siis, kui ta Toomas Nipernaadi kombel kuskil talus jalad laua alla paneb ja ühe maheda suve laseb end kutsuda peremeheks. Ehkki tal selleks muud alust pole, kui surnud peremehe püksid jalas. Ja ehk leskperemehe ajutine lembus. Niisugune kõige üldisemate joontes oli noore männiku elu tema kujunemiskäik kirjanikuks. Tänapäeval noored, kes alustavad oma suleharjutusi koolipingis, tahavad päevapealt kirjanikud olla. Kaugeltki kõik eelmise põlve kirjanikud ei ole ainuüksi kirjutanud oma lauludest või lugudest elatunud. Oh ei, nad on palju ja palju muudki teeninud. Ning ma olen värevi valmis uskuma noore männiku väljakutsuvat ähvardust rosele kirjutada kõik teised tummaks, kui tahab, ainult ta pole tahtnud, see tähendab saanud elutingimused, asjaolud politsei, härrased. Aksel Orav loeb katkendi Eduard Männiku novellist punane rätik. Hilja haaras savikruusi vastu rindu ning lippas tagasi õueväravasse. Mitmed käed sirutasid kruusi järele ja varsti oli see tühi. Meeste nägudelt aga jooksis higi ja otsmikul ripuvad juukse, duktitki olid märjad. Oodake, ma toon veel, hüüdis hiljem ning lippas tühja Kruusiga tagasi kaevu juurde. Kuid vanamemm oli tulnud uksele. Ta seisis seal ja hilja, märkas kohe pahanduse kurdu vanamemme kokku, litsutud suu ümber. Ära pahanda, o süüdistas hilja. Nad on janused ja tahavad juua. Ma võin teile ainult selle kruusitäie, siis tule kohe tuppa, aga päeva ei tõsta enam jalgade uksest välja, mõtteidesta. Tammemäe kondile nägu muutus natuke leplikumaks. Ta sidus oma valge pearäti kõvemini lõual sõlme ning küsis. Aga kohe tuled kohe-kohe vana memmeke. Ja ruttu hakkas hilja lööma pumbast vett nagu polekski enam põrmugi aega. Siis ruttas ta pooljoostes õueväravasse Teie kruus vastu rindu surutud, valged juuksetukad lehvimas tuules. Kui ta tuli kolmandat korda, seisis seal ainult üks mees. Tali seisnud seal vist varemgi, päris algusest saadik, kuid polnud veel joonud vett. Ratas hilja kruusi tema poole, mees võttis selle vastu ja naeratas. Kahilia naeratas, sest see oli justkui niiviisi, nagu oleks sõdur öelnud temale midagi oma arusaamatus keeles ning hilja vastanud sellele sõduriaid pikkamisi Jaanuselt, juhatades Kruusi tagasi ütles ta. Spassiva. Hilja, kordas seda googeldades. Spas siin. See oli vist tänu seda mõistis hilja sõnadetagi. Sõdur ajalehepaberisse tubakat ja läitis selle. Ta näitas väga hiljale ja siis kaugele metsade taha. Vis tahtis ta öelda, et seal kaugel ootab teda samasugune väike tüdrukuke. Hilja noogutas pead. Jälle naeratasid, mõlemad. Kõik minejad olid kadunud, kaugele teetolmu, kuid see võõras seisis ikka veel roosa mäe väravas ning rääkis hiljaga oma arusaamatus keeles. Korraga tuli talle nagu midagi meelde. Ta pistis käe sineli põue ja võttis sealt välja imeõhukesest tegeleva punase rätiku. Päike lõi sellest sillerdama, nagu tuli. Tahad. Küsis ta vist oma arusaamatus keeles, käsi sirutatud rätikuga hilja poole. Seda kaanes sammu. Meeldis väga see ilus punane rätik, mis helkis sadeles päikese käes, nagu polekski see riie vait, mingi imepärane õhuline võluese. Tahad, küsis sõdur uuesti. Nagu imekombel mõistis hiljaneid sõnu. Ta põsed lõid punetama ja kitsas suu naeratas. Ta häbenes avaldada oma soovi. Nagu mõistis seda, astus sammu lähemale ning sidus sõnagi lausumata rätiku hiljale ümber kaela. Helja sindrinahk, hõikas samal hetkel vanamemm ukselt. Jaanus hilja lett oli lubanud kohe-kohe tuppa minna, kuid seisis ikka veel õueväravas. Nagu lind Sirkkas ta kiiresti üle õue, valged juuksekahjud ja punane rätik lehvimas tuules. Ta jooksis seadistuses memme juurde ja võttis õrnalt pihku tema kondise käe ta ei pahandaks. Ja vanamemm polnudki just kuri. Ta silmitses tähelepanelikult rätikut ja ütles. Ilus rätik, risk toodud kaugelt maalt, meil pole niisuguseid. Aga nüüd hakka kohe sööma. Kohe-kohe valame. Jooksis tuppa, sõi pisut ja siis läksid nad kahekesi alla koplisse sauna kütma. Ainult et tühi ja mahajäetud. Ainult kaugel kõmasid veel suurtükid. Ja mõned lennukid põrisesid juulikuu sädeleva õhus. Varem oli juba varem puud sauna juurde kandnud, nüüd süütas ta madala munakividest kerisse alla tule hakkas vett kanda, kärmesti välkuste kirju seelik sauna ning oja vahel. Hiljaga istus ahjus vees, rätik kaelas, vaadeldes selle säravat värvide lendu tuleleekide paistel. Kuivana memm veepaaridega tagasi tuli, küsis hilja. Vananen, kas nüüd tuleb isa metsast koju? Ja küllap vist tuleb. Kuid miks ta läkski sinna? Need sõdurid ei teinud ju midagi paha? Ei teinud ja vastas Vaname mõtlikult ja läks jälle askeldama, kirju seelik lehvimas, tuules. Ahjus olid, sööd juba kustumas. Tuliste kerisekivide lõhn täitis ruumi. Vanamemm tuli värske kasevihaga, pani selle liku, jääks jälle. Tal oli nüüd rutt, sest päev hakkas lõpule kuluma. Siis kuuldus kaantelt jälle autor rataste Rudinat ja veokite põrinat. Hilja tõusis üles, Talle meenusid janused sõdurit, õppu lippas ta õue ning nägi, kuidas jälle kihutasid roosa mäe õueväravast mööda autod selliseid rasked suurtükid ning astusid naelutatud tanksaabastega sõdureid. Ent nad näisid kuidagi teistsugused. Hoopis kalgid, hoolimatud ning sünged. Hilja täitis savikruusi ja lippas õueväravasse. Vast voogasid raskel sammul mööda sõduritel rivid. Ei vaadanudki väikese tüdruku poole, kes seisis vee Kruusiga õueväravas. Nendele paistsid teraskiivrite all nagu kivist maskid. See kõik sisendas hilja südamesse sõnulseletamatut, hirmu kuidas ümbri tahtis lipata tagasi sauna juurde, sinna, kus oli nii kodune lõhn ja pikkamisi kustuvad söed. Kuid korraga käratas jäme hääl. Seisak. Hilja vaatas püstolkuulipilduja mustavale torule, mis oli sihitada südamele. Out kiivriga mees astus sammu lähemale, rebis hilja kaelast punase rätiku ning viskas teetolmu. Prints oleme karista vigases eesti keeles ei tohi ainult puna lemmatikas tohtima. Maailm ei tohtima. Ja korraga tõstis ta püstolkuulipilduja ning tulistas. Hilja, jalad muutusid nõrgaks nõnda nõrgaks, et ta sirutas, et laiali nagu tuge otsides. Ent tuge polnud. Kruus veeres käte vahelt, purunes kildudeks. Ja siis kukkus ta ka ise oma õue talu väravasse maanteetolm. Temast sammusid mööda hoolimatud, rasked tanksaapad, tallates puruks veekruusikilde. Kruusamäe peremees seisis õueväravas. Ta selja taga paistis vanamemme kohkunud nägu. Nad otsekui julgenud kumbki lausuda sõnagi. See julm lapse mõrv, kõik, kes nende keeled. Siis kummardus roosamäe peremees ja tõstis teetolmust punase rätiku. Ta lõuapärad olid vastamisi surutud ja käed rusikas. Nüüd teadis ta nii ime selgesti, millisel poolel temal tuli seista. Palume siia Paul Kuusbergi Rudolf Sirge rääkis Eduard Männiku sellest perioodist Eduard Männiku elus, kui ta alustas oma kirjanduslikku tegevust. Kodanlikul perioodil jätkas seda minule juubilar ja teie kuulajad mõne sõnaga peatuda sel perioodil tema elust, kui ta kandis nagu minagi sõdurisinalit. Ma olin lugenud enne mõndagi, mida Eduard Männik oli kirjutanud, kuid varem sõja eel ma teda ei tundnud ega ei olnud kohanud. See oli vist 1942. kas ta mainis võib-olla ka juuni esimestel päevadel? Kui ma kuulsin pataljoni komissarilt nabitsonit et tema pataljonis on üks väga hea poliitvestluste läbi viia. Ja kui ma küsisin, mis selle nimi on siis vastased, Eduard Männik. Ma tegin nalja, et noh, mis viga ja mees ja omal ajal palju kirjutanud, loomulikult ta võib ka hea jutumees olla, kuid ütlen ausalt ise ei uskunud, et tegemist saab olla selle sama inimesega. No aga siis, kui me jutt edasi läks, tuli lõpuks välja, et Eduard Männik on ikka seesama Eduard Männik, kelle kirja töidest mõnikord lausa kubises ajaviiteajakirjandus ja kelle poolt kirjutatud palasi trükiti ära ka vahetevahel loomingus. No ja siis ma läksin uudishimust aetuna agaaga praktilistest kaalutlustest aetuna, kuna selles sammas, polgus kus teenis männik, teenisin ka mina. Ja minu ülesandeks oli nii-öelda poliitilise selgitustöö korraldamine ja iga mees, kes oskas seal karmil ja keerulisel ajal inimestele selgitada olukorda, sündmusi, usku sisendada, neid väga keerulisi sündmusi lahti mõtestada oli nii-öelda arvel. Ja siis ma mäletan, et esimest korda ma läksin sinna. Kapten Nabritson viis mind rühma juure, poliitvestlused toimusid väljas vabas looduses. Uuralitesse tuleb, tahad väga järsku ja kiiresti ja sel ajal oli juba täies hoos. Sõdurid istusid poolringis umbes rühma osa sõdurit, võib-olla ka pisut rohkem, neli 50 meest pisut kõrgemal künkal. Nende sõõris seisis mitte väga pikk keskel teine mees ja kõneles. Ja Jeimine kuulatama seda, mida see mees räägib. Aga seekord meie esimene tutvus jäi niisuguse väga külmaks. Minu mälestuse järgi mõned sõnad rääkisime vahepeal Ta määrati teisele kohale lõbusat ära ja kui ma siis kuskil septembrikuus polku tagasi tulime, me olime juba Uuralitest nii-öelda teel rindele. Kolomna rajoonist. Läksime polku tagasi ja siis olid sina juba töötasid partei büroos. See seda nimetust ei maksa vaadata sellest tähenduses, nagu ta on partei põhikirjas vaid me nimetasime sel ajal polgu poliittöölisi nende gruppi see põld, suur neli-viis meest nimetasime parteibürooks, kuigi nad ei olnud parteibüroo liikmed, hoopiski mitte kõik männid hiljem korduvalt olid. Ta oli saanud minu meelest väga sobiva ameti. Ta oli määratud polgu ajaloo kirjutajaks. Ants Kruusi ajaloolase Ants kruusi ettevõttel nimelt hakati enne Veliki Luki lahinguid kõikides osades olgu päevikuid pidama, nii-öelda polgu kroonikat kirjutama. Ja 900 seitsmeteistkümnendas laskurpolgus oli selle töö peale valitud Eduard Männik ja sealtpeale Me rasked rännaku perioodid Veliki Luki lahinguperioodid. Ligemale aasta või kolmveerand aastat elasime külg külje kõrval ja ma siis õppisin Edward männikul hästi tundma. Ja varsti märkasin temas niisugusi omadusi. Kõigepealt kindel usk, et me võidame, kuigi see periood 1942. aasta sügis kus teatavasti saksa väed tungisid Stalingradi peale, oli väga raske, keeruline või hoopiski ei olnud sellest nii rääkida nagu praed asiteks, tõuskus kindlasti võitu. Teiseks, et on kõva töömees. Sest oma neid ülesandeid, mis ta võttis, mis tal täita tuli, võttis ta väga tõsiselt, siis on mul meelde jäänud, kui Eduard Männikul võtsime partei liikmeks, vast Luki lahingut käisin. See oli 42. aasta eelviimane päev. Veliki Luki lahinguid olid haripunktis. Olukord oli küllaltki kriitiline, sest selles linnas tavalised sakslased väga suurt, väga tugevat vastupanu. Ja siis parasjagu ei olnud osades materjali kogumas, mida sa siis panid, kas olgu kroonikas kirja või, või kirjutasid sellest käestööst, siis jälle nägin sind ikkagi niisuguses hästi madalas viletsa valguse all oma lehekülgi täitmas ja vana-aasta õhtu otsustati, kas Eduard Männik, kes oli juba partei liikmekandidaat vastu võtta või mitte, ega jutuajamine oli hästi lühike, Eduard männikud tunti alati tema loomust kõik. Ja seal vanast õhtul sai temast partei liige ja ka see sündmus on, on mulle hästi meelde jäänud. Läks siis nii, et korraga ei tea kaalutlustel määrati mind 44. aasta suvel. Diviisi sõjaväe ajalehe toimetajaks vabanes seal üks kirjanduslik kaastöölise koht. Ja mul oli mõte sellele kohale tööle kutsuda. Eduard Männik. See, mis ma nüüd räägin, ei ole muidugi endale kalad ja sest ma ei suutnud veenda tolleaegsed poliitosakonna ülemad muidu mitte hoopiski rumalat meest. Aga ei suutnud veenda, tema arvates ikka ei ole nii suur kirjamees männik kuigi karates diviisis paremat kirjameest sel ajal ei olnud. Noh, aga eks juhtub ikkagi niisuguseid asju ja missid pikalt rääkida, aga siis tegin ettepanekuni, kaugele sain, nii et kui me teeme toimetuses viis inimest, oli toimetuse koosseis nishi ümber. Järeldused võib-olla tõigi kohale. Ja sellegagi poliitosakonna ülemnõusse. Ja mäletad, tulid siis, toimetasime Luuga jõe ääres pisut enne Eesti vabastamislahinguid ja sabarüüt olid nii-ütelda, istusid raadioaparaadi taga ja võtsid vastu teateid ajalehtedele, anti südaöösel dikteeriti neile rinde viimaseid uudiseid ette. Läks mõni öö mööda tuli Edward Männiku minu juure ja ütles. Ma jää siia. Ta ei saanud põrutada sõja alguses Tallinna ümber, et kõrv ei kuule hästi ja võib-olla ka vene keele oskus ei olnud kõik, et nii kiireid dikteerimisi sõna-sõnalt edasi anda. Aga Läksid tagasipolku ja sellest jäi, millega ma tahakski õieti lõpetada, sest kõige raskemast episoodist ei taha rääkida, mis sõja sinu raskelt haavatasaamisest üksikasjaliselt, aga sellest jäi niisugune tunne, ei meele. Esiteks sai otsi kerget elu. Hoopiski mitte. Sest mis siis oleks võinud rahulikult sinna jääda. Et Eduard Männik ei taha iialgi oma sõpru alt võtta kraana väärtuslik omadus ja annaksid meil alati igalühel seda, oleks. Sõna on Eesti NSV ülemnõukogu juhataja asetäitjal seltsimees Johannes Semperi. Eesti NSV ülemnõukogu presiidium poolt on mulle ülesandeks tehtud edasi anda tänasele juhile Saarile kaks dokumenti. Üks kõlab nii. Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi aukiri seltsimees Eduard Jaan Jaani poeg Männikule teenete eest Eesti nõukogude kirjanduse arendamisel ja seoses 60. sünnipäevaga. Tallinn 11-l jaanuaril 1966 Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimees Müürisep Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi sekretär Dolbast. Ja teine Eesti NSV ülemnõukogu presiidium oma seadlasega kaheksandast maist 1965 tunnustas teid Eesti NSV teenelise kirjanikuks, Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimees Müürisep Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi sekretär Tolgast.