On valge. Hästi, valge, on puhas. Nii puhas, et silmad on valusat ristile hästi, puhub lund äraliste põõsa tuttide vahele kuhja. Siinsamas on lume sisse väsinud küla viimane maja. Teda pole õieti nähagi. Jõgi on jääs ja asukoht ainult aimatav. Küüniline avaldunud sarika ees ulub Venemaa pakane. Kaskede valged sääred külmetavad käe allääres. Selle lõpus on tuules Asida monument pikas leinarüüs ema. Ta on paljastanud pea ja surunud vastu rinda maast üles tõstetud sõdurit. Nii nagu emad ja naised ei väsi sõjast ootamast poega. Lendamine eest. Tuiskab. Mehed seisavad paljapäi. Tuck raelume kaitseks. Nende selja taga upitab end uljalt Kasel atradest kaugemale. Uus kiilova kuurortmehed seisavad. Mehed kelle kiiver kaua aega ka leinava ema käte vahel oli. Mehed kellele siin ka raagus põõsad, ott ja kaanetanud oja. Oma tumma kõnet peab. Mehed. Endine patarei komandör Alfred Puuranud kuulipildujarühma komandör Vladimir Kirk, tankihävitajate rühma komandör Karl Karu kahurväelane Harri Lessel 180. diviisi staabivolinik 21. polgu juures Vladimir Timuska ja paljud-paljud teised. Nad ei ole enam noored. Killuke nende noorusest jäi aga siia hiilova väljadele. Ja äkki äkki polegi nagu enam külm. Äkki polegi enam tuisku midagi imelikku kogunenud? Meeste nägudele on palav. Ees lainetab rukkiväli, õhk on nii kuum, et üle selja jookseb külmavärinad. On juulikuu aasta 1941. Meeste nägudel pole enam kortse, on ainult viha, ei, on palju muudki. Elujanu vabaduseiha armastus. Ja nii hakkab saama kõneluseks legend Siilova väljadelt. Hitleri Mansteini tankiarmee tungis terava kiiluna Pihkvast Leningradi poole. Üks haarjaga Novgorodi suunas. 22. eesti territoriaalkorpus. Reservis Pihkva taga. See oli aeg, kus mõtted olid veel lõpuni mõtlemata ja ideed hakkasid kristalliseeruvad. Ja nii algasidki suure isamaasõja rängad lahingud Eesti sõjameestele juulis 1941. Neid ei heidutanud Mansteini tankid ega Saksamaalt lahingusse paisatud lennuüksuse rünnakud. Nad pidasid vastu ning hiljem panid fašistide pealetungi hoopis seisma. Seda on sunnitud tunnistama ka Hitleri väejuht Manstein raamatus. Kaotatud võit. Ainult emigrantlik kirjasõna tahab tõestada vastupidist. Stockholmis välja antud raamat Eesti riik, rahvas teises maailmasõjas VII osa kirjutab leheküljel 156. Ühelgi eesti sõduril ei olnud mõtteski hakata kaitsma Nõukogude võimu. Ja nüüd nad kõnnivad hiiluva väljadel, mõned nendest tuhandetest meestest kellel ei olevat tulnud mõttessegi kaitsta nõukogude kodumaad. Samm-sammult astutakse läbi verega niisutatud mullapind, on suvi 24 aastat tagasi. Külaelanikud on põgenenud metsakiiluga, kuurort. Fašistlikud tankid püüavad purustada meie Dagenevate vägede viimaseid tugipunkte. Ümberringi tõuseb, suitsukülad põlevad. Ent siis ilmuvad hiilova väljadele taas Nõukogude sõjamehed. Hitlerlased ei suuda neid taganema sundida. Kaevuvad maasse nende kahurid, sülitavad vihaselt tuld. Rukkiväli põleb. Põõsat lendavat. Näib, et selles kaoses Olla enam midagi elavat. Ikka ja jälle kärisevad kuulipildujad. Juba teist päeva ei pääse kuulsa Manstein'i armee tankid siilu kuurordist edasi. Ümberkaudu on sõjamürinat kandunud kaugele. Nakk järgneb teisele, appi tuuakse lennukeid, ent hiilovo ealistu. Aga üha harvemini ja harvemini kostavad lasud. Kolmanda päeva õhtu toob vaikuse. Hunnikule tuhale, mille leegid veel viimast võtavad, langevad õhtupäikese viimased riismed. Mäe rünnakul on külili üksiklukuta kahur. Alles neljanda päeva hommikul julgeb Hitlerlik maailmavallutaja astuda kangelaste viimsele lahingupaigale. On juuli 1941. Sõjamürin on vaikinud pärast kolme põrguna tundunud päeva. Ööpimedus katab kahte vaevalist konderdajat. Nad roomavad ülekõrbenud maa läbi, mürsu lehtrite. Omade juurde nad enam ei pääse. Rinne on kaugel. Üsna küla serval, väikeses maadligi surunud majas leiavad kaks hiiluva lahingu raskelt haavatut. Viimast kergendust leiavad hoolitsust. Leiavad endas jõudu katkendlikult, kõnelda viimasest võitlejast viimasest lahingust olevast viimasest padrunist. Viimasest hingetõmbest sammugi taganemata eestipataljonist. Rohkemaks pole nemadki suutelised. Nad jäid tundmatuteks kangelasteks, sest ümberpiiratud dokumendid on läinud tuleroaks. See on ka kõik, mida teatakse mida antakse edasi suust suhu vanadelt noortele tuttavatelt, võõrastele. Nii sündis legend juulis 1941. Ja nüüd astume neid samu radu pidi. Need käivad vaikides endised võitlejad, kes siin just siin nõukogude maad elust kallimaks pidasid. Ja kas me oskamegi mõista, mida tunneb sõduri süda, kui ta paarikümne aastase vaheaja järel vana laiunud kohta külastab. Mida mõtleb, kui Taavi perv relvavenna langemist meenutab? Hobused sisse jäänud, tunnete kohe ära, ikka, noh. Siis oli suvi, nüüd on taliraske, on tunda kohta ära. Aga raudtee ja selle maantee järele orienteerida või ütelda, et on seesama koht maastikku näeb hoopis teistmoodi välja, kui ta oli sel ajal. Puud olid lehes ja see oli aasta 1942, see on peamine. Nii palju on meelest läinud ja kahvlit ei toonud, pidin vaid sealt seda külavahe teed. Räägime, seal oli kaugemale, lähme siis näeme. Näeme ligemalt kuskohalt, see peamine lahinguväli oli paljusid maad, on meil seesama küngas või tuleb sinna sinna umbes poolteist, kaks kilomeetrit, kus action tuli just väga suurte jõududega. Me olime seal ainult otsesihtimisega. Tähendab, takistasime neid, nemad olid ka suured kaotused ja pärast vaibus ja nemad uuesti ergus suured tähendab lennuväe toetusel, vaat siis enam ei saanud, me tulime positiivselt maha tõmmata ja Porfrovi suunas taanda, teised pääsesid kõik siit taganema veel. Kuid Teie arvatavasti ei aita selle ühe ega siis ka siia maha. Pataljonile anti käsk, anti käskis läbi lõigata, tähendab, takistada sakslaste kolonni liikumisseda maanteed pidi. Minu patareil just Katari kaks rühma, õieti siis on see peamine lahing, siis käis üks minu sihtur, keda ma mäletan, mõõk oli kapral mõõk. Vot see siis panin kaks nende sakslaste autod siin põlema. Granaadiga ja ise sai ta ka raskesti haavatud, mitte kohapeal. Mõne tunni pärast suri siit vähe, üldse niiviisi pääses, sest Porcholi juba sakslaste käes selja taga oli lahingumüra, ümberringi oli igal pool lahingumüra, nii et kusagil ei, ei olnudki Minnaga taanduda. Kenam. Baskin lõppeski otsa, nagu sõjas ikka juhtub. Eriti sellel ajal, 41. aastal. Kuidas teie päästsite, sest suurem osa 250 meest jäi siia jalgade vahele, no väga vähesed ZAZ miin kukkus, kuulikasti saksa miin kuuli kaitsta oli minu arust on umbes 30 meetrit vasakul. Ja see huuli kasti lõhkemise tagajärjel ma sain põrutada. Kukkusin sinna maha ja kui ma juba meelemärksõna tuli, siis ma olin juba nii veomasina kastis. Ja siis sellest ajast tuleb, mul on mälu jälle tagasi. Ja kuhu need siis jäid, mina neid oma mehi, oma patarei, komandör, oma võitlejaid, kedagi peale selle ei tea, olen otsinud, mõned on siin taastatud nimed. 21. polgu patarei võitlejad kuid elusana neid ei, ei ole vist kedagi enam. Võib-olla nimetaksite mõne niisuguse mehe, kellega koos võitlesite ja kelle hauad võib-olla nende küngaste vahel on? Mõõtke mäletan, selle tõttu ta just temaga oli tegemine, kuna ta sai kohe seal surma, ma olin seal ligidal, kohe teised kahurid olid natukene eemal, siis roosimäe oli aspirant. No vot neid ühe kahuri ülem, teie saite põrutada või õieti siis haavata üheskoos. Esimesel või teisel päeval lahingutes 14 hommikul tulime, öösel tulime, tulime siia kohale, mõtlesime positsioonid sisse ja see haavata saamine juhtus 15. juulil ja rahvasuu räägib siis veel üks päev kirjasse nõngele küla paljon jala jalavägi oligi terve pataljon veel. Pidasid ikka õõvastav. Ja kui minu äraminekuga kahureid ka kõike positsioonilt maha ei võetud, mõned kahurid jäid veel sinna alles jäänud neli toru. Ja allesjäänud tulistasid edasi niikaua, kuni jätkus laskemoona roomates. Kahuri taga veeti mürske juurde. Väga täpselt sihtima, sest iga mürsk oli kallis. Missugused meelekindlasse nõix? Tundmatuseni suitsunud mehed liikusid nagu varjud. Üliväsimusega võideldes ei lahkutud kahurite juurest. Aeg ja lumi ei suuda seda varjata. See oli fašistidele mõistmatu vastupanu nendele, kes terve-Euroopa nagu jalutuskäiguna olid läbi marssinud ja nii tahtsid nad marssida ka hiilova all. Kalliks läks hitlerlaste le Marss Tšiilis. Esimese barre lahing natukene tagasihoidlikumaks, akna sain nina pihta, tõmbus koju tagasi, öösel jäi päris vaikseisvat, kursaküla oli parajas, panid ainult ühe maja, pani põlema sinna ja see oli paraja siis see meie rinde taga, aga tema 41. aastal oligi niisugune taktika, et päeval ainult sõdis tema, panime rinde tagatuled põlema ja siis pani omad postid välja ja niimoodi tema tegi ja see oli täpselt niisamuti moment ja me hakkasime siis õhtust sööma ja see oli veel pärast kella kümmet siis igalühel pudru kateleta, kataturid ja kes siis ka magada sai, muidugi. Ja siis hommiku hakkas jälle uuesti peale varakult kohe avaajal juba olid ju, tähendab kaks luurelennukite Storhid oli üleval. Me olime sunnitud selle tõttu isegi oma oma positsiooni, muud tulidki vanadele positsioonidele sinna miinid, lahing hakkasin kella 11 ajal teisel päeval nagu minema videvikus, me võtsime kohad sisse ja neile kaadikud valmis rukkiääres. Ja muidugi neid kaevikuteni meil parandada, sest kuulipildujad tahab oma pesa saada, tähendab laskuri vajalikud ja siis me tegime sinna, vastab platvormil nagu raskekuuli peale käib ja siis paigutasin neli toru ära ja laskurid ka ja siis oligi midagit. Kas nii kella kümne-üheteist paiku, siis hakkasime madin peale, sakslaseid ilmus metsades nähtavale seal umbes üks null 400 meetrite meheti tabastasid selle sakslase avalikkusel metsa ääres kohe tuli peale. Aga muidu see oli väike taktikaline viga oli lasknud lähemale tulla. Aga noh, ja siis muidugi see teine, kolmas kokkupuude üldse mehedel pabinas, kohe tuli peale kõrge rukki sees ja muidu nagu sakslane avastas meie tule temas kolm miinipilduja tule peale ja tekkis nii ette taha kalju kolonel, trehvanud Need, rukis. Suitses takkajärku hakkas, tuli vaikima. Siis oli tunda nii, sakslane tõmbas oma mõlemad pooled tiibadesse paremale vasakule ja tema nüüd tuligi, sistasin iilo vaja siis korsekula vahel tahtiski tulla teie selja taha, sel momendil üks raskekuulipildujamees tuli üksi, Väine veab, vankrit on all ja siis padrunikastid ka kaasas ja ülejõe parajast tuleb ahelik juurde ilusti näha, kohe muutusin leida tema kõrge kalda peal ja kuulipilduja v siis pidasin kinni, pane vaatan, et sakslane, tule kuuli küll ta ei ole korras. Ma olen, näitasid ruttu mina vana Relvamees, ise võtsin ruttu lahti, vaatan, muud ei olegi kui liiva täis, rutasin puhtaks ja sauna nurga taha ilusti ülesse ja. Ja peale temale assa kurat küll, siis hakkas neilt vastutuleva, sealt siis tuli nii siukest raginat vastu kohe. Miinipilduja tuli ja kuulipildujad kõik panid, vot siis tuli, seal tuli üks tank meile appi, selle tanki varjus meesis tõmbusimegi tagasi, läksime metsa. Vana küüni asi on näha isegi kaskonna alles, mis mõnegi surmatoova killu kinni püüdis. Iga ese räägib iga jalast on hell. Ainult elavatel jääb õigus meenutada, olla. Augud väiksed augud ja. Praegu on jäätunud tõsine olevat küll tagasi vaikselt kruusaaugu teri. Ja siis ülejõe organismile oma rühmaga. Teisel pool paremal kaldal tasin pastaka praašina, põld on olemas, kui me läheme jõhkra väljagi lahti kohe sellekohane täielik, vaatan üle, siis on selge pilt, kas need kohad, kus praegu käib ilus jää seal politseis läbitavad või ja, ja no selline aeg oli juulikuus ja kui seon kaevikujoon, kindlad rünne, see välja kujunenud rünnet kusagil ei olnud. Läksid sakslased, tulime meie siis tuli sakslased, missuguse olukord siis kiilova rajoonis oli veel see, kuidas üks pataljon siia sattus? Peapõhjus oli muidugi sellest, et sakslased murdsid siit läbi põhja poolt ja kuna meil diviisis lapsi, siis sellel, sellel Synoloogilaks riveris, seal seisis sissepataljon saadeti siia, et kaitsta seda. Ja ühtlasi ka siis lõunanõuded võitlevad diiva tarva tiiba. Millal te avastasite, te olete ümber piiratud, olid teise päeva õhtu. Õhtu hakkas Temaiva tiibadele palkama, piima tuli peale ja, ja me olime kõik, kartsime neid öösi tulevad metsast välja kolmanda hommikul, vaat siis me teadsime, et jumala ümber piiratud isekas otsingutee oli juba sakslaste poolt vallutatud. Sakslaste käes, sealt kostis lahing müra pidevalt ööd kui päevad, aga üldiselt oli teil tol ajal 41. aastal võrdlemisi raske ka kohalike elanikega läbi käia, seepärast et Nemad ju niisugust mundrit näinud ei olnud, siis teil seljas oli, meie olime ikka punaarmee mundris, siis olime osadel oli veel bana Eesti sõjaväemundris, aga meil olid ikka juba punaAremonderkelotkadessemi selles suhteliselt arusaamatuses illegaali oska raskusi, kuna ju siis ju vene keelt oskasime pahasti sõdurite juhatada ja üldse palju takistusi teinud. Tema kohalikud inimesed nägid kõik, et meie olime nende eest välja. Kui nähti, et me ikkagi mitu päeva juba sünniverd valama, siis suhteliselt hästi ja üldse neid oli väga vähe, nad olid kõik kus keegi pagenud. Kuidas teil tuli, kestab lahing siis? Vaevalt kohalikud inimesed ikka leiavad omale kuskilt varju pugeda, selles lõigus oli tuli ikkagi väga tugev, 41. aasta üksused, need olid meil komplekteeritud mitmetest väeosadest kokku. Inimesed ei suutnud veel 11 isegi tundma õppida täies Yks sats juurest ära rüsa pargis. Jahvistars andis juurde. Vaatamata sellele olite hiilova lahingus siinsele lahingupaigal hästi üksmeelne kollektiiv ei saanud nii palju tulistada, kui oleks vaja olnud. Viimast viimast mürsku välja lasta ka ei saa. Kuna ei tea, kas siit ära minna ei saa? Siin peab olema. Viimaste mürsku välja lasta ei saa seal oma kahuri jaoks. Viimast kuulipüssist tulistada ei tohi. See on enda jaoks. Ja nad kõik, olid noored mehed kogu elu alles ees. Mida mõtlesid samad kodanliku Eesti armee endised kasvandikud, kes nüüd nõukogude võimu eest surma läksid? Võib-olla sama põõsa tuti taga otse minu ees mõtles ta oma elu viimast mõtet kui rohekashall ahelik aina ligemale ja ligemale tuli kui lämmatav rohutirtsude parv, mis kõige elavamatab. Kellele mõtles too nimetu kangelane sammugi taganema. Mida te mehed mõtlesite ja tundsite siis? Noh, tunne, tunne oli, oli nüüd sarnane, et siin tuleb, siis ma tean, et inimene ei kaota kunagi päris lootust, oleme ümber piiratud, kuid siis sai vaadatavat mürsu läbi, tekib trots anda oma elu kallimalt, siis tulgu ikka vaenlasega rohkem minuga kaasa. Lõppude lõpuks inimene on ikkagi inimene, selleski ei kaota lootust, olgu olukord, kuivõrd vilets olevatki need kangelased ja loomulikult vaenlane oli ka niisugune, mida eestlane ei ole juba 700 aastat sallinud. Jah, harige sellest, meiega oli kuidagi nii isa isa eest kätte maksta, võtt oli niisugune meeleolu, kohe ei olnudki muud midagi kui selle vaenlasele, kes isa isasid kogu aeg on. Teise lahingupäeva õhtuks oli näiteks ühest tankitõrjepatareist ülejäänud üks kahur, kolm hobust ja 12 meest. Paarikümnekraadine pakane tundub meestele praegu soojana üle jõe, Valendab metsatukk. Siin peeti öösel vastu kolmandat heitlus päeva pataljoni partei ja komsomolikoosolek. Sellest kirjutas oma mälestustes 21. polgu patarei komandör leitnant Martin Vaikna. Siin paarikümne sammu kaugusel selgus, et esimesest. Pataljonist on järel umbes 100 meest. Ja siin otsustati viimseni vastu pidada. Ja nii algas viimne lahing. Missugune nägi välja lahingupaik? Mina kahjuks ütelda ei saa, sest mina olin siis juba rivist väljas ja mis tahes illuvast või siis järgi jäädagi. Ja voori esimese esimese päeva õhtul juba peaaegu suurem osa maju poles ja saksa teiselt poolt metsaservast tulistasid nad kõik, põlev tuhk ja detail tulid ja, ja nendest varemetest, tuhahunnikust ja üksikust lukuta kahurist tekkiski legend. Legend pataljonist? Muidugi jah, legend just selle tõttu, et see oli tükk aega täiesti tundmatu tundmatu pataljoni ütelda, kohalikud elanikud matsid ära need laibalt ja vormi järele otsustasid, et need ei ole päris venelased, kuna meil oli väga paljudel ohvitseride rüütini vana vormi munder seljas ja selle järele, siis hakati otsima eestlased. Legend tekkis just selle tõttu, et kuna kuna nende langenutelt ei leitud mingisuguseid dokumente, sakslased olid keelanud inimesi matmast ju nädalapäevad. Muidugi korjasid ära, kõik taskutes oli ja üldse need dokumendid ju sai ära hävitatud. Botan ülema käsul, kui oli juba selge, et siit väljapääs on väga kahtlane siis põletati, seal on dokumendid ära mingit jälge järgi jäänud. Sellesse legend tekkis Toliks tundma, pataljon võitles, siin langesid. Kes nad olid, kust nad olid, seda ei teatud kuni viimase ajani. Teine legendi võimalus on ka sellest, et sellepärast, et see pataljon tuli kusagilt poolt nii järsku esile, sellepärast seal lõigul ei olnud sellele pataljonile anti eriülesanne ja eriülesannet, ta läks üksipäini täitmas pataljon ja päriselt polgust läks ta kaugele. Vot sellepärast ta võiski olla, et võtteid tuli üks legendaarne pataljon. Ta oli siin, tähendab vaenlasele, kohesin tee kinni ja ise langes seal. Kangelased täitsid oma ülesande. Nad katsid peavägede liikumist. Nad tegid seda sammugi taganemata. Täitsid auga oma kohusekodumaa ees. Rohelised silmad on valusad aeg ja lumi ei peida meie eest midagi. Kõnelevat põõsad, vana põlluäär, metsatukk, üksik maja, küngas. Mehed seisavad taas leinarüüd. Mis ema monumendi ees ta paljastunud, pea ees vastu rinda surutud, maast üles tõstetud sõduri kiivri ees. Nüüd Me teame pisutki hiilova legendist. Teame, et siin võitles 22. Eesti territoriaalkorpuse 21. polgu esimene pataljon. Kangelaslik pataljon. Üle 20 aasta ei teadnud me sellest midagi. Hoia ainult legend. Mõned aastad tagasi sattus Polhovi koduloomuuseumi direktor mõnedele andmetele, mis viitasid 22.-le Eesti territoriaalkorpusele. Ta kirjutas meile. Algasid otsingud. Ajaloolased ja ajakirjanikud, endised rindemehed nägid palju vaeva, et tõe jälile saada. Arhiivid ja sõjateated otsiti läbi. Ent siin on veel palju tundmatuid kangelasi. Meil on veel palju kodusid, kus 24 aasta jooksul pole väsitud ootamas teadet isast, vennast või pojast. Otsige edasi. Aidake kõik, sest nende kangelaste elu väärib seda. Meenutagem võitlusi, et need enam kunagi ei korduks.