Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere algab kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ja täna on minuga stuudios kirjandusajakirja looming. Värske peatoimetaja Janika Kronberg, tere. Tere. Sinust on nüüd saanud Eesti vanima ajakirja peatoimetaja. Kas see tekitab sellist tohutut aukartust ja hirmu ka selle suhtes? Üldse tohib ja mida ei tohi teha? Ajakirja suhtes suured plaanid? Ajakiri viimastel aastatel palju muutunud ei ole. Viimane suurem sisuline muudatus, millega ma ikka ei suuda ära karjuda, on see, et sisukord tõsteti tagant ette. Iga kord, kui ma uue numbri kätte võtan, siis ma kõigepealt haaran kohe. Nii-öelda valepidi kätte, mina haaran ka ajakirja looming, võiks öelda valepidi kätte, sest ma hakkan teda ikka veel lugema tagumisest otsast ringvaatest ja sellest, mis on toimunud ja ülekriitika siis jõuan. Jõuan algusse ja esimeste luule veergudeni, kui järjestus on selline. Muidugi aukartus on olemas sellise, sellises eas ajakirja ees ja, ja aukartuse tõttu ma ikkagi pikalt ka mõtlesin ja kaalusin. Aga, ja siis on jällegi see küsimus, et et kust otsast vaadata ja, ja millisega neist peatoimetajatest ennast võrrelda. Et muidugi, kui kui jäädagi pidama ajakirja asutaja ja esimese peatoimetaja Friedebert Tuglase juurde, siis see on selline mõõdupuu, mis võiks küll ära kohutada. Aga kui mõelda ka teiste peatoimetajate peale, kellest paljud on ju meie kaasaegset ja nagu Mihkel Mutt ja Udo Uibo ja ja Andres Langemets ja Kalle Kurg, kui niimoodi ajas tagasi minna või siis mõelda veel selliste peatoimetajate peale, kelle nimi võib-olla ei meenugi meile kohe esimesel hetkel nagu Anton Vaarandi või Ilmarsikene noh siis aukartus muutub juba selliseks. Noh, seltsimeheliku seks heas mõttes, ütleksin. Siit joonistub minu jaoks välja selline pilt, et see ajakirja looming, peatoimetaja võib-olla ei peagi olema nii palju selline ajakirjas sisu suunav isiksus, nagu seda näiteks oodatakse päevalehtedelt kuivõrd pigem teatavad traditsiooni järjepidevuse hoidja. Ma olen täpselt sedasama meelt. Loomingul ei ole enam kaugel see aeg, kui täitub 100. aasta ilmumisest asutamisest. Ja see näitab ka traditsiooni ja järjepidevust. Sõja ajal olid taastate 42 43, kui ei ilmunud ühtegi numbrit ja see on juba suur, aukartust äratav traditsioon ja tegelikult tuleb ikkagi võimalikult samas vaimus minna, minna sellele 100.-le sünnipäevale vastu ja valida ja suunata siin tõepoolest ei olegi, vähemalt peatoimetajal, niipalju kui toimetajad on igaüks omas valdkonnas väga head ja teevad suure suure töö ära. Ja tegelikult Eesti kirjandus on, on täpselt nii hea, nagu ta ma tahaksin loota ikkagi oma parimas osas. Ajakirja looming kaante vahele jõuab. Enne kui me jõuame eesti kirjanduse läheme diagnoosimise oli siis siiski veel natukene kiuslikult, küsin, et kas sul endal siiski seda tunnet ei ole, et äkki ajakirjas looming on midagi puudu või midagi üle äkki midagi peaks, mingeid rõhuasetusi peaks vahetama? Kindlasti peaks ja ma loodan, et aja jooksul nüüd rõhuasetused natuke nihkuvad, sest nii kurb kui mul ka ei ole, ma tunnen, et kirjandus, mis on tehtud ainult kirjandusena kirjanduse enese pärast ei viha aga tänapäeval välja, et me võime tõepoolest leida suurepäraseid ja eesti keele võimalustel balantseerivaid eksperimente, selliseid uuenduslikke tekste nii luules kui proosas kui miks mitte ka hoopiski kriitikas või, või mingites vahepealsetes žanrites. Aga et hoida lugejaskonda ikkagi võimalikult koos ja, ja äratada võimalikult laiemas lugejaskonna huvi ajakirja vastu, siis midagi ilmselt tuleb muuta. Aga sa ei oska praegu veel niimoodi konkreetselt näpuga näidata, mida mul on mõningaid ideid, mida me oleme toimetuses ja ka sihtasutuse kultuurileht Toomas Väljataga ka arutanud ja ma tahaksin jätta ajakirja juurde ka mingisuguse üllatusmomendi, et mitte palju lobiseda ette, et kuidas on näiteks võimalik kasutada ära ajakirja paberiformaati või milliseid võimalusi pakub ajakirja digitaalne formaat. Või välja on nii et neid, neid võimalusi tahaksin ära kasutada edaspidi. Aga, ja muidugi ka üks asi on see, et poole aasta pealt midagi midagi väga muutma hakata ei ole ka võimalik. Ei ole nii lihtne. No selge, ühesõnaga lugejat täna siis peame laskma end üllatada. Ma loodan, aga kui sa juba mainisid ka natukene kirja sisu, milleks oli eesti kirjandusajakiri Looming tegeleb eesti kirjandusega jaga, avaldab ilukirjandust, siis kellele see suunatud on? Me elame ju ühest küljest, ajastul, kus tekste on metsikult, aga samal ajal pidevalt kurdetakse lugejate vähesuse üle. Saladus ei ole ka see, et ajakirja looming enda tiraaž on järjest langenud. Kellele see ajakiri mõeldud on? Ma tahaksin, et see ajakiri oleks mõeldud ja suunatud kõige laiemale eesti keelt hindavale, armastavale ja kirjanduskeelena väärtustavale inimesele lugejale. Ja sul oli siin täiesti õigus, kui sa mainisid lugejaskonna vananemist ja võib-olla ka nišistumist või fragmenteerumist, ma ütleksin, et iga lugeja leiab ju omale meeldiva, kõige hingelähedasema ja vajalikuma kanali või väljaande, mille külge jääda ja, ja mille püsilugejaks pidada. Ja ma arvan, et siin ongi ikkagi see võitlus. Lugejaskonna võitlus lugeja pärast on lähitulevikus kõige olulisem. Ilmselt kergemaks ei tee seda ka tõsiasi, et ta kirjanikkond ja seega ka loomingu autor koondise on üha killunenum siinsamas lauas, seal on mul loomingu märtsikuu number, kus on sinu enda sulest möödunud aasta eesti proosaülevaade pealkirjaga faktipuru ja assotsiatsioone. Ja sellest artiklist tuleb endast ka välja, et hästi raske on moodustada mingisugust terviklikku pilti. Ma ise kirjutasin samasuguse artikli just aasta eest ja lugedes sinu oma, ma märkasin, et täpselt samad probleemid väikese kahjuga rõõmuga tantsime pidu minu piinad ei ole ainult minu omad, et keegi on samamoodi piinelnud, et raske moodustada mingit terviklikku pilti. Raske on öelda, kus on see kese ja see omakorda tähendab ka seda, et autorid otsivad oma eeskujusid igaüks eri kohtadest. Kui palju üldse suudab siis ajakiri Looming tänapäeval pakkuda sellist vajaliku foorumit või võib-olla mingisugust vajalikku keset eesti kirjandusele või kas üldse sellisel moel tänapäeva järjest killunenumas ja järjest globaliseerunud skulptuurist tarvilik on? Ma usun, et see kese on olemas ja selle leidmine, selle otsimine vähemalt on tarvilik, võib-olla see otsimine ongi, ongi pidev protsess ja ja leidmine ongi, ongi võimatu. Aga kui me vaatame, noh, tõepoolest sellist eesti kirjanduse aasta läbilõiget ja mõtleme kõigi nende autorite peale, kes on avaldanud midagi ilukirjandusele vaatset vähemalt tippudest kuni kuni servadeni välja. Oletame siiski, et kõigil nendel autoritel on olemas oma teatud lugeja, on olemas oma adressaat, kellele ta läheb korda kellele ta on hingelähedane. Ja on oluline Kirjaniku mõiste, see, keda kirjanikuks pidada, ma arvan, et see on just nimelt tänu meediale või meediategevuse meedia suhtumise tõttu suuresti devalveerunud. Et tänapäeval tõepoolest igaüks, võib-olla kirjanik, kes juba mingisse rollis on, on ilukirjandusele otsetekstiga esinenud mingis meedias Endale teatud õigustuse külge, et, et ta nüüd ongi kirjanik või luuletaja. Ometi ta seda käsi südamele pannes. Kriitikuna öeldes ei saame teda kirjanikuks pidada, vaid lihtsalt võib-olla autoriks, kes on kirjutanud mõne teatud mõttes ilukirjandusena kvalifitseeruvad teksti. Aga kas pole tänapäeval? Sageli nii, et sellele viitad sa ka enda proosaülevaatus, on autoreid, kes ei taha end üldse kirjanikuks pidada, aga kelle tekstid on täiesti korralik ilukirjandus. Ja ma nüüd ei tea, kas nii võib väita, et kas siis on vastupidist ka olemas, et on inimesi, kes on igati institutsionaalses mõttes lugupeetud kirjanikud aga, ja kes võib-olla jooksevad lati alt läbi? Tegelikult meenub mulle siin üks väga oluline näide just nimelt sellise sellise kirjanikutüübi puhul ja see on Madis Kõiv, Madis Kõiv, kes kunagi väga irooniliselt ühes oma intervjuus ütles, et kõik inimesed haritakse kirjalikeks ja tema ei taha kirjanik olla ja kuni elu lõpuni tõrkus selliseid kirjaniku määratluse vastu. Ja ei kuulunud muuseas, keeldus ka Eesti Kirjanike liitu astumast, kuigi teda korduvalt kutsuti, arvati ta olevat selle väärilise, on tegelikult kaks kaks sellist hoiakut saavad kokku või õigupoolest kaks kaks äärmuslikku hoiakut. Et üks on üks on võib-olla selline autori autori või kirjaniku tüüp, kes kes ei pea seda oluliseks, kelle jaoks mingi kirjaniku mõiste ongi liigselt devalveerunud, kaotanud oma senise uhke suure pateetilise tähendussisu ja ta ei soovigi nendega nendega ühte nii-öelda seltsi või seltskonda kuuluda. Ja sellest on õigupoolest väga kahju ja, ja me oleme, me oleme mingis mõttes siin ise ka. Kuidas ma ütlen süüdi. Et, et niimoodi on läinud. Aga süüdi sellepärast, et ajakirjaga looming käib üldiselt kaasasuseline eliktaarsuse maine, ehk siis selleks, et ajakirja looming pääseda, pead sa mingi taseme olema ületanud. Kas võib-olla siis sellega tõrjutakse äkki eemale keegi kes tegelikult oleks väärt seda, et ta siiski siin kaante vahel ära trükitud saaks. Ma arvan, et looming oleks tegelikult hea võimalus see künnis ületada loomingus avaldamine peaks olema igale autorile au ja tegelikult ka innustus edasiseks. No ajakiri Looming mille kaane peal ka uhkelt seisab, Eesti Kirjanike Liidu ajakiri, ei ole muidugi ainuke Eestis ilmuv kirjandus, ajagi. Neid on veel ja ma isegi julgeks rääkida, kui me seda saadet ette valmistasime, siis ma panin paberile sellise nagu väikese süsteemi, mis minu meelest meil on, et meil on looming nii-öelda vanadele väärikatele, meile värske rõhk noortele siis mingi mingil määral ilukirjandust avaldava alternatiivina eksisteerib ka vikerkaar ja Vaga ajalisemalt on olemas sirp, mis küll viimasel ajal on praktiliselt loobunud ilukirjanduslike tekstide nagu luuletuste või varem ilmus seal vahel ka proosakatkeid nende avaldamisest, aga siiski kriitika mõttes on ta olemas. Et meil on nagu mingisugune süsteem, mis justkui peaks midagi igaühele pakkuma. Ma teen siin kohe tegelikult ühe sellise täpsustuse, et et kuigi tõepoolest looming on oma staatuse poolest Eesti Kirjanike Liidu ajakiri, ei ole ta suletud Kirjanike Liidu mitteliikmetele ja peaasi on ikkagi teose teksti Tase selle kirjanduslik väärtus. Ja ma rõhutaksin ja peaksin seda kirjanduslikku väärtust. Seda, kuidas mingisugune tekst on kirjutatud silmas ka mitte ilukirjanduslike žanride tekstide puhul artiklid, arvustused, mis tahes olukirjeldused, reisikirjad ja nii edasi. Et kui ma mõtlen näiteks eelmise aasta loomingule, siis mulle meenuvad sellised suurepärased kirjatööd nagu Andres Tarandi Peruu reisikiri ja Kuido Meritsa läbi mitme Loomingu numbri käinud lugu ukraina missioonist, mis olid nagu just nimelt hea kirjandusliku kvaliteediga hea sõna valdamisega kirjutatud ja sugugi mitte otseselt ja puhtalt ilukirjanduslikud tekstid. Nüüd aga Need väljaanded ehk kirjandus eesti kirjandusega, ajakirjad ja, ja, ja ajaleht Sirp. No tegelikult ma näen siin kõigil nendel oma nišši või oma sellist spetsiifikat vikerkaar on, olgugi, et seal ilmub väga huvitav ilukirjanduse osa on minu jaoks selline üldhumanitaar kaasne interdistsiplinaarne, mis pöörab tähelepanu palju ka päevapoliitikale ja toopera tõlkeartikleid, mitmesugustel poliitilistel teemadel, mõtestavaid tõlkeartikleid, mis on minu jaoks nagu kõige huvitavam vikerkaare juures üldse. Siis värske rõhk on muidugi nagu rohkem võib-olla algajale nooremana autorile sirp on jällegi ka kõiki kunstialasid kogu kultuuri valdkonda ühendav ja audit toorium peaks tal seetõttu olema laiem. Ja tegelikult, mis puutub sellesse küsimusse, et kas looming on nüüd mõeldud vanale ja konservatiivsele lugejale siis ma vaidlen siin ka vastu, sest aja jooksul on ikkagi Loomingus ilmunud. Ja selliseid just nimelt vanemate konservatiivset, lugejatega häirinud, ärritanud tekste, olgu siis näiteks Peeter Sauter või või mõne teise tunnustatud autori sulest. Nii et nii nii üheselt ma neid asju ka määratleda ei oska, aga muidugi mängumaad nendel meie väljaannetel on, on veidi erinevad. On küll, aga samal ajal on kõigil neil üks ühine omadus, nende tiraažid on väikesed, üha kahanevad, ehk siis võib arvata, et laias laastus loevad kõiki neid väljaandeid enam-vähem ühed ja samad inimesed. Või olen ma natuke liiga kibestunud praegu? See on meie praeguse hetke reaalsus ja ja ma ei oska öelda, kuivõrd nüüd kattuvad nende väljaannete lugejad, aga tõenäoline on küll, et kes loeb ja tellib loomingut, jälgib ka seda, mis ilmub teistes väljaannetes muidugi veel lisaks akadeemia teater, muusika, kino ja mitmed teised spetsiifilisemad väljaanded, keel ja kirjandus muidugi, mis, mille kirjanduse osa siis mõtestab loomingu kõrval kirjandust puht kirjandusteaduslikus paradigmas. Jah, aga sa ikkagi antud juhul praegu ei vastanud või noh, ma ei teagi, mida sa saaksidki vastata, eks sellele, et et tiraažid kahanevad ja nii see, nii see nagu on praegu. Aga kuidas me üldse sellisesse seisu siis jõudsime, ma saan aru, et need on suuresti ju tegelikult sellised vägagi globaalsed pabermeediaga toimuvad arengud ja raske on ainult eesti spetsiifilisi põhjuseid välja tuua ja sellepärast on väga raske kindlasti välja tuua ka Eesti spetsiifilisi lahendusi sellele olukorrale. Aga kindlasti lihtsalt käed rüpes istuda ja öelda, et leht nii läks, midagi teha ei saa niimoodi igavesti seal. Ei saa ja olgu peale, et et kui ka tellijate hulk on, on kahanenud 1000 piirile või alla selle, on väiksemaid ajakirju, kes on võib-olla veel suuremates raskustes ja spetsiifilisemaid, aga looming, mis tegeleb ikkagi ilukirjandusega. Nüüd ma räägin võib-olla endale natukene selles mõttes vastu, et ta peab, peab just rõhuma Ma oma kirjanduse või kunstivaldkonna mängulisele loomusele ja, ja võib-olla sellega püüdma lugejat ja mitte niivõrd tekstide tõsiduse, kuivõrd nende kättesaadavusega uues meedias ja, ja selle uue meedia ärakasutamisele, et näiteks siin kasutada rohkem aktiivsemalt kodulehega kaasnevaid võimalusi või, või ka Facebooki mis on teatud mustandi vormis, on olemas loominguga kohvituba. Mis peaks siis vahendama vahendama selliseid aktuaalsemaid uudiseid ja arvamusi ka kirjanduselust laiemalt ehk siis sellest, mis toimub loomingu ümber. Aga ega selle selle kaasa ja meediaga või paberväljaannet seal ilmuva ilmuvate kultuuridega ajakirjade tiraažid kahanemise vastu võitlemiseks kindlat retsepti tõesti ei oska anda. Ma tegelikult ei arvanud olnudki seda, sest et ma tean, et põhimõtteliselt kõikide maailma paberväljaannete toimetused maadlevad sellesama probleemiga ja ja kindlasti on palju individuaalseid retsept, mis võivad toimida ühe konkreetse väljaande puhul, aga mingit universaalset lahendust ei paista küll kuskil olevat. Aga kuulaks, kuulake muusikat. Sa valisid siia saatesse muusikat, juba valisid kõigepealt ühe prantsuse ansambli loo. Ja prantsuse ansamblid on väga huvitav nimi nimelt Ast Rumor, ma ei tea, kuidas sa siis hääldub prantsuse keeles, aga nii palju ma tean, et seda muusikavideot vaadatud, täpsemalt on näha, et see on ikkagi kindel vihje meie omale kirjanikule. Jah, see oli mulle suur üllatus, kui ühel päeval. Ei, ma kasutan siin võimalust, et ma tervitan Jaan Unduski selle looga ka. Ühel päeval hommikul helistas Jaan Unduski, küsis, kas Ast huumorit tead. Ja ma sain aru, et selle küsimuse taga on mingisugune konks. Sest me olime Astra humorist ikkagi ka omavahel palju rääkinud. Ja siis selgus tegelikult minu jaoks uudisena, et on olemas prantsuse ansambel nimega Ast huumor, mille üks juht ja või võiks muusika on, on tegelikult otseselt tegelenud eesti asjaga ja ja, ja kelle doktoritööd minu teada võib küsida. Et Jaan iga oponeeris eesti kirjandusainelist doktoritööd, nii et tegemist on õpetatud prantslaste seltskonnaga, kes poolest teavad Astra huumorit ja kui vaadata nende nende muusikavideod, siis, siis on näha, kuidas astrumošal kaasa mängida. Kuigi Eestiga seos sellel lool ilmselt puudub. Loetud ja kirjutatud. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ja minuga on täna stuudios kirjeldus ajakirja looming, värske peatoimetaja Janika Kronberg. Kuulasime äsja prantsuse ansambli Ast Rumor muusikat. No mis ei räägi küll Eestist, aga mille puhul on Eesti vihje ansambli nimes selgelt olemas. Aga enne, kui me läheme ja veel eesti kirjanduslukku, mida sa ju ka ikkagi uurinud oled räägime natukene sellest, mida saate alguses sai mainitud ka nimelt eesti kirjanduse hetkeseisust. Mainisid, et ajakiri Looming peaks sisaldama kajastama eesti kirjandust oma headuses, nii nagu ta parasjagu meie ees on. Ja märtsikuu Loomingus on sinu sulest ka möödunud aasta eesti proosa vaade pealkirjaga faktipuru ja assotsiatsioone. Nagu ma juba enne ütlesin, seda artiklit lugedes on kohe näha, et mingit keset võib küll otsida. Võib-olla see otsimine ongi olulisem kui kohale jõudmine, aga ega seda keset leida ei ole kerge. Eesti kirjandus liigub väga seinast seina. Mis mulje sulle üldiselt jäi, et kas 2015. aasta eesti proosa oli hea või tekitas sinus pettumuse? Üldiselt ma ei nurise nuris eesti kirjanduse puhul ei aastal 2015 ega ega üldse. Aga On selge muidugi, et, et igal aastal iga tipp või, või nii-öelda lemmik lemmikkirjanik, keda ma ei oskagi hetkel kohe nimetada. Aga selline selline autor, keda nagu haaraksid, loeksite igal aastal lihtsalt ei, selliseid raamatuid ei ilmu näha seda, mis, mis on ja mis mind tõepoolest eelmisel aastal eelmise aasta proosas üllatas, oli see, et, et meil on küllaltki palju autoreid, kes kirjutavad väga põnevalt, noh, kas siis ajaloolisel või mäluaine seal. Nagu ma näiteks mainiksin siin. Katrin Johanson, Katrin Johansoni raamatut romaani läbikäidavad toad, mis oli minu meelest üks aasta selliseid suuremaid üllatusi minu jaoks samuti Mart Sanderi raamatut pitsid, mille teist osa ootaks huviga. Ja veel mitmeid selliseid, selliseid teisi minevikku läbi meie meie mäluainese mõtestavaid teoseid. Ja ma arvan, et selgi aastal on ilmunud juba, mis mulle viimati silma jäi. Ilmar Taska romaan Pobeda 1946 ja ja Kai Aare leidi raamat, linnade põletamine, milles tundus ka sellist mäluainest olevat. Nii et see on üks kindlasti üks selline valdkond, mis peaks paramaga laiemat lugejat kui, kui lihtsalt selline kirjanduslik klaaspärlimäng, mida me võime ju ka väga armastuse ja naudinguga harrastada. Aga mis tegeleb ikkagi meie juhise minevikuga. Ja muidugi, kui sul vaid ikkagi või lased silme eest läbi 70 kuni 90 proosat raamatut, mis on aasta jooksul ilmunud, siis ega see nüüd sind päris terveks ei pruugi pruugisele kirjutamise protsessis ka jätta ja muidugi on siin ka selles ülevaates lünki sees, mõned autorid on, on jäänud mainimata, üritame seda teha mingil muul moel, olgu Facebookis või, või kuskil mujal. Aga ma arvan, et ikkagi siin olulisemad olulisemad asjad said, said ära nimetatud. Kuivõrd sa ise oled ka näiteks tegelenud ulmevaldkonnaga, siis seal näiteks see nii-öelda žanriulme või kuidas seda nimetatakse, et see on jällegi see valdkond, mida mina eriti hästi ei tunne või, või mida ma üldse ei tunne ja ja selles mõttes oli mulle üllatav ja meeldiv lugemine, näiteks mari järveraamat taasmeri mis mulle meenutas omakorda sellist varajaste noort Ristikivi romantiliste Ristikivi alternatiivajalugu ja mis sellega võiks võiks seostada või midagi sellist, mis ei ole päris tulevikku vaata vaid, vaid mingisuguse meelse ühiskonna konstrueerimine selle usutavalt kujul. Ja ulmet ma mainisin selle selle tõttu, et et ma kunagi üritasin vaadata, ma ei tea, kas tiraažide kaudu mida, mida meil tegelikult ju ei avalikustata, aga või, või mingil moel oli aru saada, et kui suur on eesti ulmekirjanduse lugejaskond kui ostjaskond ja mulle hakkas sel hetkel tunduma, et ulmekirjanduse ostjaskond või lugejaskond on umbes sama suur kui tavalise eesti kirjanduse lugejaskond. Et ma ei tea, kas see, kas see ligikaudu, aga kas see suurusjärk võib vastata, ütleme keskmine Eesti raamat ja korralik ulmeromaan, algupärane eesti ulmeromaan, mulle mulle tundus, et see on täiesti ka omaette omaette maailm oma ettelugejate omaette nii-öelda sellise oma pühendunud lugejatega. Ma arvan, et see on just õige, sest kui ma ka sina artiklist lugesin seda huvitavat paralleelis, ma hakkasin ise ka mõtlema, et kas võib nii olla, et ma arvan, päris nii ei ole, ma arvan, hoopis nii, et need, kes ultra raamatuid loevad need on vähemalt mitu sellist inimest, keda mina tean, on tõeliselt lugemismasinad. Nad lihtsalt loevad väga palju. Väga võimalik, et selline keskmine ulmehuviline on lihtsalt üldse keskmisest palju suurem lugeja. See on huvitav, mis sa ütlesid, et et nad on nagu lugemismasinad. Ja minu jaoks on omakorda hea kirjanduse puhul. Või tähendab, kirjanduse puhul töötab lakmusena mingil määral seal see, et et lugemine, mitte takerduma vaid lugemine, noh, mingil hetkel tekib mingisugune tõrge, mingi pidur, mingi asi paneb mõtlema tekstis ja et see, et see lugemine ei edenenud ka lihtsalt ja libedalt vaid tekib selliseid hädavajalikke mõttepause või isegi vajadust lehitseda raamatut eestpoolt, üle või, või, või, või otsida mõnda viidet. Jätsi lugemine, lugemine ei ole nagu libe tegevus. Et see on seotud teatud teatud pauside ja teatud takistustega. Kui sa enne mainisid, et meil on palju ilmunud selliseid mäluainest, tõukuvaid romaane ja see oli üks selline tendents, mis iseloomustab, ma julgeksin väita üldse viimase paarikümne aasta eesti kirjandust siis enamjaolt on seal tegemist just sellise kirjutusega kus lugemine ei takerdu, mis ei ole väga keele kesksed, mis on narratiivipõhiseid ja laseb lugejal nii-öelda libiseda edasi suhteliselt kergesti mööda narratiivi. Jah, aga tihtilugu, eks sellistes küllaltki kergesti libisevates narratiivides tulla ette üsnagi ärritavaid kohti. Ma mõtlen emotsionaalne reaalselt. Nagu näiteks oli selliseid selliseid episoode Märt, Lauri ja noh, ütleme sellisel mitte nüüd dokumentaalselt, vaid, vaid poliitiliselt aktuaalses romaanis nimetatakse seda nii romaanis lahustumine, kus kus mõnigi episood tundus, et on kas ülepingutatud või mängis sellise emotsiooni rahalisel taluvuse piiril mis on siis seotud šenkoveedee või KGB tegevusega. Nii et ka ma pidasin silmas ka selliseid selliseid takistusi, mis ei pruugi olla noh, mingisugust eriti küll šokeerivad või skandaalsed, aga mis, mis, mis panevad lugeja mõnikord proovile. Sa rääkisid need vahepeal endast kui lugejast, aga võib-olla räägiks vahepeal natukene ka sinust, kui autorist. Ma pean ennast kirjandus loolaseks, kuivõrd ma olen õppinud Tartu Ülikoolis kirjanduse ajalugu ja ja püüdnud ennast tagantjärele harida ajaloo vallas ja vastavalt vajadusele ka tänu nendele autoritele, kellesse ma olen rohkem kiindunud või kellega ma olen tegelenud rohkem ka geograafias õppides tundma nii aega kui ruumi. Ja sellepärast, et kirjandust tänapäeval on minu meelest kahjuks üsna Irtu. Ajaloost kui sa ütled, et kirjandusteadus on irdu ajaloost, kas siis tähendab seda, et kirjandusteadlased ei tunne laiemat ajalugu või tähendab see seda, et nii-öelda metoodilises mõttes võiks sellele läheneda rohkem ajaloo? Mulle näib ja ma tahaksin siinkohal eksida, et mulle näib, et kirjandusteaduses väärtustatakse ajalugu kui iga teose iga teksti sellist sünni konteksti, et seda lugu väärtustatakse liiga vähe. Ja minu jaoks on äärmiselt oluline siiski ka mingisugust klassikalist teksti vaadeldav tema tekkimise tema loomise aegruumilises kontekstis, vaadelda selle loomise tingimusi, ajastut ja, ja neid mõjureid, mis kajastus selle teksti loomisel. Kaasa mängisid. Ja mulle näib, et tänapäeval väga teooria keskne kirjandusteadus seda nüüd väga ei soosi. Ja vähemalt enda puhul ma olen seda neid lünki just nimelt sellises ajalooalases hariduses pidevalt tajunud, nii et et olen kirjandusteadusest eemaldunud ja, ja pigem pigem üritanud kõikvõimalikke mind huvitavate autorite ja teoste puhul tutvuda nende ajaloolise taustaga. Võib vist öelda, et sind ei huvita mitte ainult see ajalooline taust, vaid ka geograafiline taust. Oled ju käinud, lase retkedel kirjanikke jälgedes. Retked algasid tegelikult üsna juhuslikult, aga ühel hetkel sain aru ja, ja tänu Tiit Pruuli ettepanekule saime aru, et, et see, et nüüd on vältimatu teha üks selline selline nii-öelda vahepeatused tehakse raamat, mis siis paar aastat tagasi ilmus. Ma arvan, et küll jah, et nende selliste reisikirjade kokku panemine, mis on minu jaoks ka tegelikult olnud uurimuslik tegevus nii nende autorite kui ka nende teoste sünnilugude väljaselgitamise juures, et see on olnud äärmiselt hariv ja, ja oluline ja, ja et ma olen siin mingi lootus on, et ma olen siin andnud midagi midagi uut ka eesti kirjandusele ja kirjandusloo mõtestamisel. Kindlasti oled ja ma kujutan ette, et sellest saavad kuidagi lähitulevikus osa ilmselt ka loomingu lugejad, tahaks vähemalt uskuda, et sa tood mingi sellise lähenemisega ajakirja looming endaga kaasa. Ma just mõtlesin selle peale, et tegelikult ajakirja looming peatoimetaja rollis olles ma ei tohiks ajakirja nagu liiga liiga omanäoliseks muuta või kuna ma hakata seal nüüd avaldama järjest enam oma uusi pooleliolevaid ja veel mõttes olevaid kirjatöid vaid vaid vaid pigem laskma loomingul enesel enesel kujuneda ja ja kujundada teda ikka kogu selle eesti kirjanduse suurepäraste loojatega kaasabil. Aga ei ole muidugi välistatud, et mingid sellised katsed ka edaspidi ilmuvad, kuigi ma ei oska enam päris neid neid selliseid häid uusi teejuhte välja mõelda, kes mul seni nendel retkedel on kaasas olnud või kelle käekõrval mina olen käinud ja ja õppinud tundma nii aega kui ruumi. Noh, ma arvan, et ei maksa niimoodi meelt heita, aga meelt ei heida. Aga äkki sa saate lõpuks annad mõne lugemissoovituse ka, ma saan aru, et kõigepealt muidugi soovitud kindlasti lugeda kirjandusajakiri Looming, aga äkki midagi veel. Täiesti ma soovitan lugeda kirjandusajakirja looming, mille järgmises numbris ilmub ka suuremana reisikiri nimelt haug Viinis. Toomas Haug on paberile pannud oma 60.-ks sünnipäevaks sellise huvita meeleoluka ja kultuurilooliselt tiheda tiheda reisikirja Austria reisist, nii et on ka Austrias eesti kirjandusele midagi uut avastatud. Aga kui ma nüüd mõtlen oma viimase aja lugemiselamusele, siis üks neist oli jälle, ma ei saa sellest mööda ka isemoodi reisikiri. Jaan Unduski teekond Hispaania mis ilmus Loomingu raamatukogus samuti meile ju väga lähedases väljaandes sihtasutuse kultuurileht väljaandes. Ja see on nüüd väga omapärane, väga erudeeritud ja võib-olla isegi kohati üsna elitaarne filosoof, põhiline mõtisklus Hispaaniast sellisena, nagu Jaan Undusk seda maad nägi 1999. aastal samal reisil, kus minagi olin ja kus ma nägin seda allpool Püreneesid hoopis teistmoodi. Ja ma arvan, et ka igavamalt, kui Jaan Unduski seda on kirjeldanud. Nii et soovitan soojalt seda raamatut lugeda. Ja muidugi ma juba mainisin siin neid mulle viimasel ajal silma. Selliseid eesti proosa uudisteoseid nagu Ilmar Taska Pobeda 1946. Ja Kai Aare leidi linnade tamine lisaksin juurde veel ka tegelikult väga kultuurne, kui looliselt väga huvitava ja taas sellise reisikirjandusliku Indrek Hirve Tartust Pariisi ja tagasi, mis, mis koondab siis mitte ainult Indrek Hirve reisikirju läbi aegade erinevatesse maailma paikadesse ka Ameerikasse, vaid mis koondab tegelikult väga huvitavat kultuuriloolist teavet selle kunstnikke ja kultuuritegelaste seltskonna kohta kus Indrek ja tema vanemad on liikunud. Nii et, et lugemist. Selge suur tänu, Janika Kronberg selle vestluse eest, aga saate lõppu valisid sa veel ühe muusikapala, mis on seotud sinu enda reisidega. Ka ma saan aru, et nimelt pean silmas siis Maroko lauljatari ummi kirjutatakse UM lugu taragalt. Mis oleks kohanimi Marokos nagu muurisele. Ilmselt küll jah, ja see on üks huvitav maroko lauljatar kelle puhul, kui teda vaadata ja kuulata ei, ei tule küll pähe, et tegemist võiks olla moslemiga. Aga moslem ta on, aga, aga väga väga selline globaliseerunud ja, ja vabameelne moslem. Ja kuidagi on need viimasel ajal jäänud mulle mulle silma ja kõrva. Mõned sellised Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida-muusikud, keda võiks siis pidada ka selliseks või kelle tehtavat muusikat võiks pidada ka sellise rohkele olulisuse tõttu ja erinevates žanrites haakuvate mõjude tõttu maailma muusikaks. Selge, aga suur tänu, kuulame siis maailmamuusikat. Mina olen Peeter Helme ning loetud ja kirjutatud on taas eetris kahe nädala pärast.