Neil päevil tähistatakse Eestis meie põhiseadusekümnendat aastapäeva ja täna ilmub ka kogumik põhiseaduse tulek. Selles kogumikus on ka teie kirjutis vabariigi president Arnold Rüütel. Teiegi kuulasite põhiseaduslikku assambleesse. Kas te meenutaksite neid päevi, kui Eesti põhiseadus vastu võeti? Need on väga meeldejäävad päevad ja hetked sellepärast, et me panime aluse nendel aegadel Eesti siis õiguslikule järjepidevuse. Eesti seadused olid aluseks, mis olid vastu võetud meie iseseisvuse perioodil enne sõda ja nüüd oli vaja ja need uuesti mõtestada ja tuua kaasaega. Jah, kuid ega põhiseaduslik assamblee ei asunud oma tööd tegema. Puhtal laual vaid Eesti vabariigi iseseisvuse eest võidelnud jõud. Eesti vabariigi esimene valitsus ja ülemnõukogu olid ju mitmeid otsuseid juba varem langetanud. Kõigepealt nimetataks 16. novembril 88. aastal vastu võetud siis deklaratsiooni tollel ajal Eesti NSV suveräänsusest, kahjuks midagi ei olnud parata, see NSV jäi tol korral sinna sisse. Kuid see oli esimene siiski julge samm, et üteld seda, et me taotleme oma iseseisvuse taastamist ja need põhimõttelised alused olid seal õeldud. Ja sisuliselt võime öelda, et see pani aluse tolleaegse Nõukogude Liidu lagunemisele. Ehk õigem vast on öelda niimoodi, et mitte lagunemisele vaid see oli esimene tõsine samm selleks, et tema kratiseerida seda ühiskonda. Ja sellesama deklaratsiooniga samal istungil koos võtsime vastu veel rea muudatusi ja täiendusi siis tolleaegses Eesti NSV konstitutsioonis, millest võib-olla ühte ja peamist, ma nimetaksin Eesti siis NSV seaduste ülimuslikkust Nõukogude Liidu seaduste ees. 80.-te aastate lõpul ja kümnendi vahetusel käsitleti ta toonases ülemnõukogus neid okupatsiooniaastaid, mis eesti rahval tuli üle elada ja ka anti mitmesuguseid õiguslikke hinnanguid okupatsiooniperioodil toimunule. Me juba seitsmendal detsembril 1988 võtsime vastu siis seaduse kohtunud roheliste massirepressioonide kohta Nõukogude Eestis 40. ja viiekümnendail aastail ja mitte lihtsalt neid massirepressioone mainides vaid otseselt siis, andes kohustuse valitsusele kõigepealt et Reabiliteeritakse kõik küüditatud, aga samuti ülesanne valitsusele, et välja töötada massirepressioonide läbi kannatanud isikute kahjude heastamise kord. Ja siinjuures tuleb öelda, et kõikidele maksti ka tollel ajal, nii nagu siis suudeti kindlaks teha, kui palju iga inimene Ottawas oma kodu kaotamise või oma vara kaotamise näol kahju. Need maksti siis ka valitsuse poolt kinni. Ma esitasin ka selle arve tollel ajal Moskvale, kuid sealt loomulikult neid kahjusid tolleaegsele meie Eesti valitsusele ei kompenseeritud. Ja samas siis alguses tegime ülesande alustada inimsusevastaste kuritegude uurimist ja algasid ka kohtuprotsessid üpris kiiresti nende massimõrvade ja teiste inimsusevastaste kuritegude kohta, nagu näiteks Tartus, Viljandis, Kuressaares ja mujal, mis olid tollel ajal toimepandud. See oli üpris julges siiski ülemnõukogu poolt, kes julges hääletada nende otsuste poolt, sellepärast et tuleb öelda, et sellele seal oli Eesti territooriumil üle 55000 nõu koguda Me sõduri ja ohvitseri sealjuures terve rida eliitüksusi ja silme ees oli kõigil loomulikult, kui nad kättust, siis selle seaduse poolt sündmused Ungaris, Tšehhoslovakkias ja mujal, aga päris hiljaaegsed sündmused Bakuus ja Thbilisis. Kuid inimesed läksid siiski sellele, et vastu võtta see seadus. Ja, ja lisaks veel võeti ka 12. novembril vastu otsus siis ajaloolisõiguslikust hinnangust 40. aastal toimunud sündmuste kohta. Nii et õiguslikult võiks öelda. Need küsimused olid käsitletud juba nendel aegadel 88. aastal ja nendes tingimustes, millest ma siin eespool rääkisin. Neil päevil meenutati Eestis taas 41. aasta küüditamise ohvreid ja probleem just okupatsiooniaja kuritegudest on taas tõstetud päevakorda. Riigikogus käsitletakse avaldust Nõukogude Liidu kommunistliku režiimi kuritegudest. Kuidas nüüd hinnata seda avaldust toona tehtud õiguslike otsuste valgusega? Ma leian, et põhimõtteliselt on see väga õige praegu käsitada seda küsimust, need olid kuriteod tervikuna eesti rahvuse vastu ja, ja sellepärast seda me ei tohi unustada ja seda ei ole õige samal ajal seal kasutada ka lihtsalt alaliseks poliitiliste pingete tõstmiseks. Kuid ma kordan veelkord, neil seda ei tohi unustada ja me peame seda kogu aeg ka meelde tuletama ikkagi veel. Kuid seda on tarvis teha sellises vormis, et me me mäletame. Me teame, oleme ja me seisame selle eest, et ei tekiks olukorda, kus sellised sündmused võiksid korduda ja ma usun, et me peame riiklikult kujundama nende sündmuste mälestuseks nende inimeste kannatuste nimel oma käitumise tervikuna, riigina ja rahvana. Nendel hetkedel Teisest küljest, Eestis ei ole ju nagu välja kujunenud veel ka juuniküüditamise ja ja teiste repressioonide mälestamise selliseid riiklikke vorme. Teie ise, mälestasite küüditamist eile Saaremaal. Ma olin Saaremaal, meenutamaks neid kuu ja võtsin pühapäeval osa koos Saaremaavanem, aga siis jumalateenistusest Kuressaares Laurentiuse kirikus, kus mälestati selle päeva puhul kõikkeri represseerituid ja kõiki neid. Meenutati kõiki neid sündmusi, mis nendel aegadel toimus. Aga ma leian, et tõesti me peame selle päeva kujundama palju tõsisemalt, kui seda senini on tehtud. Meie lühikese intervjuu lõpuks. Härra president, tahaksin teilt küsida. 10 aastat on põhiseaduse vastuvõtmisest, meil on põhiseaduslikud institutsioonid välja kujundatud. Ka president on üks põhiseaduslikke institutsioone. Kas teile riigipeana tundub, et Eesti põhiseaduslikud institutsioonid saavad sõltumatult tegutseda? Eesti põhiseadus on hea põhiseadus ja ma usun, et on meeldiv meenutada, et tollel ajal me suutsime siiski sellise põhiseaduse teha ja niisuguse võiks öelda rahvusliku leppe nendel aegadel saavutada. Kuid ükski asi ei ole kunagi lõplikult täiuslik ja sellepärast ma leian, et põhiseaduse kallal me peame tööd edasi tegema. Ja seda praegu tehaksegi. Ja seda enam, et nüüd olles Euroopa liidu, siis võimaliku liikmekandidaadina me peame oma põhiseadus teatud määral täiendama. Mis aga puutub nüüd põhiseaduslike institutsioonide lahususe põhimõtetele arusaamadele praeguses olukorras, ka siin on õige ühte teist võib-olla kohendada kuid seda selgemalt formuleeridesse. Need põhiseaduslike institutsioonide kohustused ja õigused. See on vajalik demokraatliku ühiskonna niisugusel kujundamisel ülimalt oluline.