Tere tänasel volbripäeval on ehk pisut hilja rääkida nõiasõnadest, mida volbriööl kasutada saab, aga samas ehk on tänasest saatest ühtteist igaks aastaks tarvilikku kõrva taha panna. Saade on nõiasõnadest Jeutsudest ja muidugi mitte ainult volbriööl. Pruugitavatest ja saates on Eesti Kirjandusmuuseumi folklorist Mare Kõiva. Tere. Tere. Minu nimi on Piret Kriivan. Kas need loitsud ja nõia Nad on jäänud kõik meie esivanemate maailma või, või on meie hulgas ka praegu ringi liikumas inimesi, kes neid kasutada? Targad ei ole jäänud nad kuhugi minevikku, selles mõttes, et kui nad sinna oleks jäänud, siis oleks päris kurb ja kurb selles mõttes, et on ju hästi palju iversaalseid, loitse, mida terves maailmas on ühteviisi kasutatud tuhandeid aastaid tagasi ja kasutatakse ikka veel. Aga selle kõrval on tegelikult täiesti uute nähtustena esile tulnud need inimesed, kes kasvavad onutüüpe ja vanu, loitse, teevad natuke ümber, kohandavad neid kaasaega. Ja neid, kes oma sisemusest lähtuva sõnumiga ravivad ja teevad absoluutselt täiesti uusi sõnu. Mis on sulam ikkagi täiesti kaasaegsetest vaadetest ja kaasaegsest. Kuidas ma ütlen väärtushinnangutest ja kõigest, mis tänapäeval oluline on? Tervis muidugi, eks ju, aga ikkagi ka tervist käsitletakse mõnevõrra teisiti, kui see oli 100 või 200 aastat tagasi. Kas te võiksite mõne näite tuua, et inimesed, kuulajad maitse suhu saaksid, et mis on see tänapäevane loits või nõiasõnasest? No näiteks väga paljud tänapäevased loitsijad lähtuvalt sellest, et see loits tehakse konkreetselt ainuliselt ühele inimesele ühekordseks kasutamiseks. Et seal on olemas oma kindlad mudelid, mille järgi märgi seda tehakse, mida rõhutatakse, aga igal juhul on see inimese nimi, kellukese loits seotakse ja väga sageli on nii, et seda, kelle haigust ravitakse kutsutakse ennast mõtlema visualiseerima, seda olukorda. Ehk siis sageli need uued loitsusõnad näevad välja nii, et et nüüd kujutad ette, et su kodumaja asub väikese jõe kaldal keset metsa ja sellesse majja on sisse tulnud haigus. Sa oma meeltes nüüd pakid selle maja kokku ja tõstad selle haiguse maja jõe taha. Sa tõstata mägede taha. Nonii, tõsteti ka vanasti. Aga see jätkub nõnda edasi ja lõpuks Maja puhastatakse täiesti, tavaliselt öeldakse, et rihma puhastanud maja ja nüüd ma toon ta tagasi ja ma tõstan ta uuesti sinna jõe kaldale, seal on nii ja niisugused puud mõnikord öeldakse, mul on seal väga tähtsad roosipõõsad või midagi muud. Ja see puhastatud maja nagu pannakse uuesti üles ta nüüd haigustest vaba. Ja see inimene, kellel on midagi hinge peal või mingi probleem, läheb nüüd täiesti puhtasse probleemi vabasse majja. Nii et see ei ole isegi füüsiline maja puhastamine vaid see maja on nagu ülekantud mõttes mõnigi kord inimene ise, tema on nagu maja ta puhastatakse ja samas ka tema, see tegelik füüsiline ruum puhastatakse sõnadega ära. Nii et ma leian, et neis uutes sõnades nad on väga erinevad ja väga varieeruvad, on olulisi sõnumeid. See tuli teil väga veenvalt välja, kas võibki üldse küsida, kas seda saab avalikustada, et kas te ise ka kasutate loitsu sild või nõiasõnu? Ja ma olen näiteks algamatult öelnud, et ja noh, niisugune kontorirott sattusin Keenias välitöödele ja üks osa sellest välitöö külas tasus Mount Keenia jalamil. Ja selline kiusatus oli, et läheks ikkagi sinna. Muidugi mingi kuus ja midagi kilomeetrit kõrgemale kontorirott ei lähe. Siis üks marsruut oli siiski üle viia kilomeetri ja mina tegelikult läksin selle viimase päeva läksin puhtalt üles, korrates ühte maagilist vormelit, see oli tegelikult ühe väga toreda kohalik Kuu elanikku, ühe hõimu liikme nimi. Ja ei olnud päris tema enda nimi, vaid tal unistuste nimi. Et tal oli olemas oma isiklik nimi ja siis ta kombineeris selle oma uue nime, sellest, et ta oleks tahtnud saada suurepäraseks jalgpalluriks. Aga no hilja, sellest on 28 aastaselt geeni ja väikeses ilma elektrita külasse võid sellest mõelda. Aga selle eest oli unistusega sellega, kuidas ta pimedas orienteeruda, kui äge ta oli. Ta oli nii veenev, et kui ma jäin sinna mäkke ronides jäin väga hätta, mõtlesin eluilmas, ma ei jõua sinna üles enne päikesetõusu ronida. Siis ma kordasingi väga rütmiliselt oma sammude taktis kogu aeg seda Reishemm Reishemm. Reischen tõesti aitas mul kõndida mäest üles, jõudsid rippu ja, ja täiesti õigeks ajaks. Kell on praegu väga hea, et tänapäeval öeldakse ka kordad mantrat, et mis need nõiasõnad, loitsud sajatused või mis on mis või on veel mõni maagiline ütlemine siia ritta lisada? No tegelikult loits on äärmiselt lähedane palvetega, väga paljusid palveid on kasutatud täiesti ametlikke palveid ja kirikulaulud katkeid ja oi ja, ja kõike muud tõesti piiblist, kindlaid kirjakohtasid ja nii edasi ja nii edasi on kasutatud igasugustes ravi sõnades, aga tegelikult ka kui on vaja kurja olnud teha, siis needsamad palved aitavad täpselt samal kombel ka kurja teha. Sa lihtsalt mõtled selle juurde selle sihtmärki, mida sa täpselt tahad teha. Et palved peaksid selles reas kindlasti olema. Ja alati inimesed mõtlevad, et sajatuse, mingi pikk kohutav ütlemine tegelikult nende tavaliselt midagi väga-väga lühikest, väga emotsionaalsed, see on tegelikult sinu võibolla sõnastatud pahameel või viha või mingi, mida sa tahad, kast takistada. Aga sageli ka lihtsalt mingi kuri soov, mida. Kiusab tuleb lihtsalt üle huulte. Nii vähemalt võib paljusid vanu situatsiooni aga paljusid praeguseid tõlgendada, ma arvan. Mine, põrg on sajatus. Ja selles suhtes on küll, on. Mäletan, kuidas meie soome kolleeg oli täiesti südamest üllatunud ega vaimustatud. Me olime lindistamas ühes ingerisoome perekonnas. Ja professor küsis midagi hästi rumalat, tähendab just nimelt Eestis elava ingerisoomlase jaoks rumalat. Ja keegi tütardest hakkas vastama ja vastama kuidagi nii, et ta ilmselt tabas midagi, mida pidanud võib-olla rääkima. Ja siis südamest öeldud, mine metsa, oli see, mis joome, professor ikka, ta oli lihtsalt vaimustuses. Sillaste ütles, kuidas see on võimalik, inimene ütleb oma täisjõuga kogu emotsiooniga, kogu tahtega ütleb niimoodi. Tavalisest lausest võib saada sajatus või palve või või loits. Ka väga kergesti tegelikult tõesti emotsioonide ja kõige muuga muidugi varem väga-väga suurt tähelepanu pöörati kõigele välisele, noh et Raivo aeg oleks õige või päike või kuufaase, midagi muud oleks õige. Aga samas on näha, et kui on kriitiline olukord, traumad, väga äkilised õnnetused, kõik muu või mingisugune kiiret lahendamist vajav olukord siis ikkagi peamine on see, et see tuleb verbaliseerida, see tuleb sõnadega välja öelda. Mis on nagu olulisem, mis vahe on nõiasõnadel ja loitsudel? Tegelikult ei olegi? Ausalt öeldes ei olegi lihtsalt loits on eesti keelde laenatud soome keele kaudu. Et meie vana oma väljend nende kohta on tegelikult sõnad. Ja see võib-olla avab palju selgemini, mida ma eelnevalt rääkisin. Et sa lihtsalt rääkisidki ütlesid, laususid, et see oli sõnamine, sõnumine, sõnade lugemine, sõnade pomisemine, kui väga vaikselt neid öeldi sõnadega posisemine vahel öeldi ka lihtsalt posiseb posi, mine, posisemine, niisugused väga palju kirjeldavad just seda helilist pilti kirjeldavad nimed. Aga see väga ilus ja uhke loitse on tõesti natukene olnud rannikul, aga eeskätt on ta kirjanduse ja teaduskirjanduse kaudu laenatud. Ja see on ka üks põhjus, miks inimesed alati seda kasutades jäävad keeleliselt kõhklemaksjon, loit summa või loitsima või tegelikult ta võiks olla loits loitsima jah. Aga kuna ta Pole nii juurdunud, või ütleme siis nii, et tegelikult on tänasesse kultuuri väga-väga sisse kirjutatud juba popkultuuri kaudu. Harry Potteris teha ja Tähesõdadest kuni kahe kantsi ja igasuguste muude niisuguste kultusfilmide kultustegevused, mis on nagu see maagia sõnamaagia väga tugevalt sisse kirjutatud. See volbriöö ja volbripäev, eks need on ka tulnud vist pigem ikkagi mujalt meile ja üsna hiljuti. Jah, paraku ta nii on, sest meie oma vana volbripäev on pigem olnud tõesti seotud selliste praktiliste tegevuste puhastavate tegevustega oakülvi ja kõige muuga. Ja selle kõrval muidugi läänesaartel on olnud ja ka ümberkaudsetele rahvastele on küll tava, et nõiad käivad pidu pidamas või tantsimas kuskil sinimägedel väga sageli. Aga Sinimäed, nagu ma olen ikka öelnud, need on jällegi eestlase mõttes, see on noh, see on nii vahva, teate, kui te olete Saaremaal, siis tavaline mandri eestlane ei saa arugi, saarlane ütleb, et seal mäe otsas käivad nõiad koossest pandri eestlase jaoks eriti lõunaeestlase jaoks on tegemist peaaegu tasase maaga. Et see tõuseb, kus on väga sümboolne ja pigem on siis oluline olnud selle mäe kõrval, ükskõik mida siis mäeks nimetatakse, et seal on puid ja põõsaid või mõni suur kivi või midagi muud. Kui jällegi nüüd küsida, et kas, kas nad pidid volbripäeval seda tegema? Vat selles meie vanas traditsioonis tegelikult ei pidanud, selleks sobis väga palju muid, väga olulisi kristlikke tähtpäevi. Suur nädal, vaikne nädal oli muidugi niisugune, niisugune hea hea nõidumise aeg, mõnegiga, jaanipäev, emu. Volbriööks Eestis eesti folklooris otseselt nõiasõnu ei ole? Jah paraku. Aga kas näiteks no võib mõelda, et Ta on meiega kätt natukene nõia moodi äkki, et kas volbriööl võisid kratid tegutseda, et mõni ennemuistne eestlane saatis oma krati? Volbriööl toimetab? Kindlasti jah, no väga palju sellist maagilist tegevust tegelikult eestlastel ongi toimunud kevadisel ajal minu õieti, see algab natuke varem juba, see on kuskil veebruaris ja nii algas see niisugune maagiline askeldamine ja toimetamine. Ja loomulikult jah, miks mitte tegelikult see kratice eriti need krattikesed, kes pidid tooma raha või, või piima tagama, need hakkasid üsna varakult tegutsema. Ja nende pererahvas ka muidugi. Nii et miks mitte jah, kindlasti. Ütlesite, et on olemas terves maailmas sarnased loitsud, et kas siis loitsusiti, nõiasõnu laenatakse ka. Üksteiselt, ja kindlasti ja kindlasti ta on väga mitmes mõttes hästi tähelepanu väärne vanaliik, nagu selle kohta võib öelda vanaliik nii selles mõttes, et teda on mäletamatutest aegadest kasutatud, aga teistpidi on hästi oluline veel see, et ta on pikk, praegu on võib-olla olnud eristatud kirja pandud loitsud ja nende kirjapanekute abil me näemegi ära need vanad kõige vanemad ühised mudelid ja sõnad mis on suhteliselt sarnaselt üle terve maailma. Ja nad olid sageli ikkagi kao kas vaimulikkonna või spetsiaalse väljaõppega, sest kirjutamine oli juba iseenesest täiesti eriline teadmiste liik. Nende käsutuses. Ja ses mõttes, kes on muidugi kogu aeg on toimunud sellised suulised ja kirjalikud tõlked keelest keelde. Nii et neid vanu maagia ja loitsu raamatuid, need on kopeeritud, aga need on kogu aeg ka kultuurist kultuuri tõlgitud nagu me näeme vanade egiptuse tekstidele või, või kreekakeelsete variantide pealt, kuhu on tõlgitud palju hoopis varasemate kultuuridele õitsesid. Aga kui nüüd tulla eestlast juurde, siis tegelikult on muidugi üks õnnetus see et need üle käinud sõjad on hävitanud väga palju käsikirjalist ja me võime ka öelda, et selliseid toredaid kasetohu raamatuid, et meil oleks loitsud olnud Kose tõhule kirjutatud, et seda meil kahjuks säilinud ei ole, aga selle eest on meil päris palju niisugust. Kaheksateistkümnendal sajandil tundub, et on alustatud. Aga 19.-st sajandist alates on juba väga palju selliseid väikseid nõiaraamatukese, mille on keegi neid ise kokku pannud. Mõtlen nõid siis arst ja, ja kõikide niisuguste kaitsetoimingute. No aga ütleme ka kahjutekitajana on siis kopeeritud ja kirjutatud ümber erinevaid Joitsesid ja mõne kohta on ka selline teave olemas, et seda on tõlgitud ise mingist teisest keelest. Näiteks 1923 on üks naine öelnud, et Ta näitab rahvaluulekogu jale, näitab oma mehe tõlget tõlgitud loitsusid. Ja need on jumala korralik eesti keel, mitte midagi, ole Rico. Aga kui neid päris onu vaadata onu käsikirju, siis me näeme seal tegelikult tervet eesti keele arengut. Et kõige varasemad nõidate loitsu raamatukesed kirjalikud on sageli vanas kirjaviisis ja veelgi enam siis kui vana kirjaviis kui juba kadunud või on noh, niisugune vahetab. Et kirjutatakse, koolis õpetatakse, kirjutatakse juba uue kirjaviisi järgi sel juhul on ikkagi on olnud käske kopeerida täpselt nii, nagu selles käsikirjas on. Ehk siis seal on hämmastavaid vigu, tõlke ja mööda tõlkimise ja noh, kõike kõike muud. Veel mõned sellised huvitavad küljed, mida ka võib-olla just see niisugune kirja pandud loitsud, aga need kirjalikud loitsud välja toovad, on see loitsude suurepärane keeleline omadused. Võõras keeles loitsu Sid on mõnikord peetud tugevamateks, aga lisaks sellele on veel üks eriliik, mida me loitsudes näeme keelt ja need on olematud sõnad. Selles mõttes on vanad loitsud hästi lähedal jällegi popkultuurile tänasele kultuurile, kus sageli mängitakse olematu keele või olematute väljenditega välja mõeldud keeltega või tähenduseta sõnadega. Et sellised tähenduseta sõnade loetelud, mis pidid ravima, need on siis kõrvuti allagi niisuguste loitsude ka mida jällegi püüdlikult on kirjutatud ümber, mis on jäänud natukene midagi vene keelt meenutavaks. Et me saame selle järgi aru, et kuigi tekst on üles kirjutatud võibolla lätlaste külje alt. Aga tegelikult tegelikult on see hoopiski mingi vene algupära, mida on vaevarikkalt on siis katsutud meeles pidada, jäetud meelde ja tegelikult vigaselt meelde jäänud. Need on nagu niisugused huvitavad keele koodivahetused, muidugi leiame sealt natuke ladinakeelseid väljendeid ja ja kõikvõimalikku lähevad või saksa keelsed niisuguseid loitse, kus mida ongi kasutatud, nii et üks osa sõnu on, ongi jäänud saksa keelde, mitte kõik ei ole, ei ole siis eesti keeles ette loetud. Ja mõnikord on need sellised segud on nii huvitavad, et nende kohta ongi raske öelda nagu üks Setumaalt üles kirjutatud tekst, mis on selline, noh, on tunda, et ta on nii-öelda õigeusumudelite järgi koostatud, vastab sellele, seal on primitiivset vene keelt, ole vene keelega midagi, aga me saame kuidagi aru. Ja siis on seal äkki mingi vana läänemeresoome keele vorm mida suulisest kõnest ei ole Setumaalt üles kirjutatud ja mida on raske isegi mõelda, et kust selline sinna sattus siis? No ma mõtlen näiteks üks selline tuntumaid, mida üle Eesti on kasutatud ja mis on niisugune segu vene keelest, on ühed haigussõnad, mida loetakse, nii et saad terveks nagu tsista Kristali. Rasnodek luu noh, see on siis lihtsalt punane klaaspunane peegel ja sama väändunud keelekas ja tegelikult ka jätkub. Et ilmselt üleminekualadel või neis kohtades, kus põliselt elas mitu rahvast, lähestikku seal tõenäoliselt osa loitse moodustuski niimoodi, et õpiti teise käest ära, jäeti meelde aga päris selgelt meelde ka jäänud. Kas on võimalik siis öelda näiteks, et missugused on maailma kõige enam levinud loitsud? No kindlasti haigussõnad erinevate haiguste vastu ja muidugi on ka sellised kurja ärasaatmise või kurja kurja ära tõrjumise sõnad. No kõik paigad, kus vähegi on olnud mürgiseid madusid, seal on olnud nii-öelda uusi hammustamise ravisõnad, mis on hästi vana mudelipõhised kus pöördutakse eri värvi madude poole ja palutakse neid, et nad ei hammustaks, nad ei solvaks, nad hammustaksid hoopis kive või kändusid. Ja muidugi selline vana hästi äge vormel on tegelikult, kui neid haigusi saadetakse ära, saadetakse kas metsapuudele või mägedesse või võimule loomale või saadetakse lindude Caro. Mõnikord eestlastel seda ei ole nii selgelt, aga näiteks teoorias on see, et see haigus saadetakse täiesti konkreetsetesse mägedesse, sans taara planiina, mis seisab nagu Bulgaaria ja Serbia vahel. Ja nad on üsna kõrged, aga mitte kõige kõrgemad Bulgaaria mäed. Agaloitsudes kirjeldatakse, kuidas see on üksildane paik. Üksildased, tuuled puhuvad seal väga kõledad. Meil on niisugused jõed, mis on põlvini veeret täis ja sinna siis see haigus saadetakse. Mõnikord on selles loitsu kirjeldatud ka väga uhked paleed. Et sellele haigusele pakutakse, et kui sa lähed sinna üksildast sellemäele, siis ei ole mitte midagi, on tühjus, pimedus on külm. Aga sa leiad seal lossi. Et see on nagu niisugune kaval kaval meelitamine. Haigusi saadetakse ka kuu peale, vähemasti Eesti Eesti inimesed on saatnud kuu peale, näiteks ma olen kuulnud, et tänapäevalgi veel ravitakse soolatüügast niimoodi, et tuleb näidata täiskuu ajal kuule ja siis kuule öelda, et näe, näe, mis mull on, sul ei ole, aga äkki sa tahad seda endale. Praegu on veel üks natuke vanem ja hästi-hästi vahvas selline Euroopas laiemalt levinud soolatüüka pakkumise viis on see, et kuule, öeldakse. Aga sa pead selleks nägema muidugi, et keegi sõidab hobusega sinust mööda, ütleb, et vaata kuu meesi, hobune soolatüügas, kolmas mõte on, et võta kõik endale hobune võtta, mees, võta soolatüükad ka. Las kõik lähevad. Ühesõnaga, tuleb järgi proovida. No ja siis muidugi on see, mida terve Eesti ei ole teadnud, aga mis mulle hirmsasti meeldib ja on hästi vajalik. See on tegelikult see, et kui sa lähed kriitilisel ajal välja, no hea on välja minna muidugi noore kuu ajal ja miks mitte ka väga olulised tähtpäevad sobivad selleks et sa lähed, näitad kuule, oma taskut võid rahakotiga näidata ka minu meelest, taskud on lihtsam näidata, kõlistad seal sees paari penni. Ja ütled, et q, anna mulle. Et ma arvan See on väga vajalik tegev, selle peaks kohe järgi proovima. Aga kas see tendents on ikkagi selline, et varasemalt on loodusega loomade ja lindudega seotud, loitsusid rohkem kui, kui tänapäeval ilmselt? Võib-olla et isegi hetkeseis äkki on niisugune, et kindlasti kasutati 19. sajandil väga palju rohkem piibli kirjakoht tasid ja katkeid oli võimalik oma isiklik loits leida ka täiesti niimoodi, näiteks, et sa nägid metsas vainuköit, see on siis see ussikest rida, mis liigub. Või jällegi sa nägid unes kedagi, kes nagu annab sulle selle loitsu ja esimene asi, mis sulle ka sules meelde tuleb või selles kriitilises situatsioonis. Ja tavaliselt tulid neile 19. On teil meelde, kas mingi lauluraamatu, katke või piiblikatke, need on sinu isiklikud ravisõnu muidugi, mis meelde tuli, aga midagi palju lustakamat. Aga siiski on näha, et et Need väga sageli ja üks võib-olla loitsude liik, mis on hästi kiiresti taandunud, on need vana klassika, kus erinevad pühakud ja piiblitegelased liiguvad ringi ja kogu loits on üles ehitatud niisugustele kristlikele. Noh, loitsu mõttes võib öelda, et see on täielik loitsuökonoomika, kes seal võivad vastu tulla, kes mida küsivad, kes mida räägivad. Et Kristus kohtub näiteks inglitega, kes lähevad haigust ravima ja ütleb, et minge, minge ravige minu nimel ja lisab sinna juurde isa, poja ja püha vaimu nimel, aga väga sageli lisas loitse ja sinna omalt poolt, et minu sõna ja sinu väega või minu kätte ja sinovega või midagi niisugust, et ma arvan, et näiteks need on võib-olla isegi rohkem õhus olnud kui need looduse poole pöördumised. Muidugi on see, et jah, enam loodushaldjate Mul on nii palju ei pöördeta. Ja võib-olla ei osatagi looduse poole pöörduda nii isiklikult isikustatult ja võib-olla ka nii perekondlikult. Lähenete vetehaldjad, vete emad, vete isad, vete noored mehed, noored naised ja nii edasi. See nagu hõlmata hästi-hästi, lai loetelu Tänapäeval võib-olla oleks vaja, näiteks kui me mõtleme tervise peale et teie raamatus loitsu test oli üks loits isu tõstmiseks, aga tänapäeval võib-olla oleks vaja hoopiski just vastupidi, et liigsöömise vastu. Mõnda loitsu absoluutne tõde jah, et kui 19. sajand ikkagi oli põhiline, oli nälja eemaletõrjumine ei või söögiisu tõstmine see nii loomadele kui inimestele, siis tõesti praegu see on vastupidine ja on väga palju muidki asju, mis on muutunud. Ja noh, ma arvan, et nad on pikaks ajaks jäädavalt muutunud vaadata kas või suhtlemist loomadega. Siis kindlasti tänapäeva inimene kasutab oma lemmiklooma niimoodi või loomadega rääkides kasutab sõnu palju rohkem ja võib-olla iga kord, need ei ole ainult sõnad, vaid see intonatsioon või üldine selline pöördumisviis, mis on palju rahulikum ja laiendab väga-väga palju inimestele majanduslikke tegevusi või muud ka loomadele. Ja noh, ma olen kogu aeg öelnud naljaga pooleks, et kindlasti tuleb hobusesõnu oskuslikult rakendada autole. Muidugi seda, seda on jällegi näha tänapäeva edukalt tegutsevat, et eriti vene loitsijate pealt, kes on kokku pannud palju uusi loitse, mis lähtuvad sellest, et see, mis varem oli suur tragöödia, oli, kui kurk oli haige, viha seal oli ära. Praegu taevakene tühisele hääl on ära, meil on palju palju olulisemaid haigusi. Meil on kilpnäärmehaigused tikuvad olema suhkruhaigused kasvajad, mida praegu diagnoositakse ju palju rohkem kui kunagi varem. Et see haigust ballett on muutunud ja selle tõttu on hästi huvitav vaadata, kuidas eriti need vene loitsijat, kuidas nad uuendavad neid vanu loitse lisavad sinna natuke juurde, nimetavad neid ümber. Ja muidugi nad töötavad hästi, miks mitte? See on ju selge eesti keeles, sellist näidet ei ole võimalik tuua. Tegelikult ei ole ma kunagi siis, kui ma parasjagu seda klassikaliste loitsude raamatut kokku panin, ma olen paar korda kan eesti uuematest uusarendustest kirjutanud. Aga siis, kui parasjagu panin seda klassikalist kokku, siis ma hulk aega istusin ja mõtlesin, et tegelikult me vajame tänapäeval hoopiski ühte niisugust raamatut, mis oleks kõikide kurjade asjatehast. Mudeli äärmine kiusatus oli. Vaata need eesti loitsud panna need kõrvuti Bulgaaria ja võib-olla veel mõne sellise arhailise tänase päevani neid loitse väga aktiivselt kasutavad väga sügavalt Nissi uskuva rahvatekstidega. On kokku midagi niisugust, et. Ta lihtsalt see, et sõnad varguse või varga vastu, vaid kaitse auto varastamise vastu. Ei või näiteks et kaitsenaabrinaise vastu, kes vaatab mu meest liiga usinasti jah, või vastupidi, näiteks, et õpetajale, kes silmnähtavalt teeb mu lapsele koolis liiga Aga kuidas seda loitsu teha, kuidas leida oma isiklikud nõiasõnad just selle tarbeks milleks neid vaja on. Andke hea nõuanne, kuidas, kuidas teha nõiasõnu? No mitu võimalust väga paljud teevad nii, et nad võtavad ühe noh, nii nagu vanasti tegelikult ka võeti nii ravisõnu kui muid. Et sa võtad ühe raamatu ja leiad nad nii-öelda Liisutamisega või liisingu kombel, sa lööd selle raamatu lahti näppu peale võetakse sageli õnne, salme ja igasuguseid muid asju, selle võib ju võtta vanade loitsude kogumikust, selle võib võtta ka hea luuletaja kogumikust, selle võib võtta piiblist ja nii edasi. On üks võimalus, teine võimalus on see tõesti, et et sageli kui me ise endale midagi. Ja see sobib meile selles mõttes, et me oleme näiteks loonud ja laulnud oma lapsele midagi näiteks, et ta magama jääks või. Aga samal kombel inimesed ka, kui neil on valu või haiguse midagi. Neil on mõtteid, millest nad kinni hoiavad ja võib-olla need mõtted ongi parim loitsu loomise Holge. See, millest seda teha, annab. Et ei ole nagu mingit konkreetset sõnade hulka, millest saab Luitsusid teha, vaid see on väga individuaalne. Ta on hästi individuaalne, sest noh, näiteks mõelda kasvõi selle peale, kui hädas oldi vanasti teatud nakkushaigustega, Väiga nahahaigustega ja ikkagi seesama, et sa viskad näiteks selle haiguse ära ja ütled haigus tuulde, tervis, mulla või haigusmaole tervis mulle muidugi olid selles vanas kultuuris võib-olla hästi palju selgepiirilisemad reeglid selles suhtes, et et sa võisid haigusi saata tõesti tuulega ära kanda kividele või puudele üle. Ja nii edasi, et, et neid oli siis lihtsam teha. Ja vahetevahel on ka täiesti näha, et need loitsud on olnud loetelud kas inimeste nimede loetelud või ja selle juures siis Need on olnud kas nende inimeste nimed, kellest sa tead, et nad alati kaitsevad sind, nad on alati sind toetanud. Või siis mõnikord ka, kui on pahandus majas, siis loetletakse umbropsu nende inimeste nimesid, kes kellest sa võid eeldada, et tema selle nüüd kokku keeras sulle. Ja muidugi selle juures varem peeti üsna palju kinni sellest, et neil loeteludel võiks olla mingi ideaalne pikkus, seitse rida või üheksa ridu. Või seitse või üheksa nime või midagi niisugust. Aga nagu ma olen, on öelnud ka emotsionaalne, emotsionaalne külge raviv jõud on ikkagi väga olulised. Ja miks mitte tõesti mõni mõni päris vanasõna vanad loitsud, vanad sõnad. Aga jutt oli küll, et nõiasõnu on kirja pandud, aga ilmselt ikkagi kasutatakse neid rohkem suuliselt juu. Nii ja naa, tegelikult paljude haiguste puhul, mis olid hästi, rõngad, kirjutati sõnalt paberile ja kas pole, kaotati ära või söödeti inimesele salaja sisse tuhana siis näiteks. Ja oli ka see ju üsna levinud, et kui haige oli nii raskes seisus, Ta ei saanud mitte kuhugi viia, siis talle mõnikord saadeti paberi peale kirjutatud loits. Ja ta pidi seda kandma kas endaga kaasas või siis lihtsalt pandi see talle haige koha peale. Enamalt jaolt ja loomulikult see suuline poolse lugemine ja, ja kas selle haiguse koha piiramine ringidega või ristimärgi peale tegemine haigusele eta edasi läheks, et suuliselt on neid loomulikult loetud väga palju rohkem. Ma ei saa küsimata jätta, ikkagi, aga, aga internet, kas nõiasõnad on jõudnud ka internetti? Oi, muidugi on, loomulikult on tegelikult on seal väga paljude rahvaste loitse ja on väga tuntud uute ravijate ja vanade ravijate sõnu erinevatelt rahvastelt juba ammu ja tõepoolest koos rituaalide kirjeldustega kus on juba väga täpselt öeldud, et vot sinna sa paned selle pildi ja need asjad, paned lauale ja küünla, paned põlema ja nii edasi ja nii edasi. Kõik see, mis mis võib olla niisugust vanaaegset ravi, et nii väga. Ma ei pannudki, sest võib-olla tal oli pühase pilt oli nagunii nurgas, piibel oli nagunii lauasahtlis, palju asju oli olemas, mida, mida nüüd inimene võib-olla peab panema või väga teadlikult endale juurde tooma. Nõiasõnade puhul siis Mare Kõiva on kõige olulisem on. Usk, ma arvan, absoluutselt kindlasti, see on tegelikult nakku enamiku usundiliste nähtuste juures, et see osa, mida me ei saa kontrollida, ka järgida ja mis kogu loogikale vaatamata toimib ja väga ootamatutes kohtades toimib või põhjustab niisuguseid väikesi imeimesid see on ikkagi inimese enda usk vaatamata kõigele, mida võib-olla meie loogiline maailmapilt või seletus ütleb või või mida ütleb argiloogika. Täpselt seesama tegelikult jällegi ma ei saa kuidagi mööda neist lapsemeelsetest lapsepõlvesõnadest, kus loetakse varesele valu, harakale, haigus, mustale linnule tõbi. Ja tegelikult sellega luuakse ju mingisugune kujutluspilt. Me võime teda seletada igat moodi öelda linnu tiivad haiguse ära. Aga tegelikult on see oivaline olulised sõnad, mis tõmbavad tähelepanu valult ära ja lubavad sellel valul kaduda loogikat, mitte mingit peale võib-olla tähelepanu hajutamist ja emo rohustavate kätte kõige. Ei ole nii, et vanarahvas tahtis, et need linnud haigeks jääksid. Ei kriti linnud oskasid selle nokka võtta kuhu tahes Lohti lasta näiteks metsa või sohu, kuhu ta kukkus ja selle ülemis temaga soos juhtus enam nii, nii väga sügavalt ei mõeldud. Või kui haigus näiteks voolavas vette mingi haigusega kokku puutunud asi koos sõnadega paigutati, siis ta läks ära. Tegelikult viimane katkestas selle koha peal oma loogilise mõtlemise, ehk ta ei mõelnud, edasid minu haigus, nüüd läheb. Ja kuskil saab palju haigusi korraga veekogus kokku. Et ei jah, ei kujutatud ette, et lind jääb selle peale haigeks, kukub surnuna maha või et loom jääb selle haiguse kaheta kuidagi? Ei, ta oskas sellest vabaneda. Kas tegelikult võiks siis julgemini kasutada nõiasõnu ehk loitsusid mitte halval eesmärgil, vaid heal eesmärgil? No jumala nimel, minu meelest meil on pigem see häda, et me kunagi ei kiida effiti ja, ja ma arvan, et see niisugune südamest kiitmine, südamest kasvu või ükskõik mille soovimine, et see on kindlasti see, mis, mis aitab ja paneb edenema. Aitäh Mare Kõiva, Meeleoluka saate eest ja jõudu ja edu. Aitäh. Saates esines Eesti Kirjandusmuuseumi folklorist, raamatu Eesti loitsud autor Mare Kõiva. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Kõike head.