Merle Jääger, kas teie mitmekesist elu silmas pidades võiks öelda, et mida rohkem tegemist, seda vähem muresid ja probleeme? Jah, ma arvan küll see, et kui sa suudad ennast tegutsema ajada on võimalik küll, ühesõnaga nii-öelda mure töösse uputada. Teater, kirjandus, Kaitsevägi millinevat näiteks neist kolmest on teid enim karastanud, et nende elu uperpallidega hakkama saada. Mulle ikka tegelikult tõsiselt väga meeldis. Kaitseväes läks ta mingit pidi oli raske, aga mäletan seda, et kord olime Ada, siis testis ei saanud mingitest relvadest lasta, et siukest tiiru ei olnud. Lätis Ādažis ja Meriton mingid rootsi instruktorid, mine nagu tuletoetusrühm ja siis see raskekuulipilduja ja täitsa lõpp. Ja kui ühesõnaga see rootsi instruktor seisis mu selja taga, siis ma ei suutnud seda. Seal on mingisugune siuke irile lõks, tuleb, tead sa tegelikult nagu ei olegi nagu üldse jõu peal. Ja ei tule välja ja ei tulegi välja, ei tule ja ka noh, niipea kui ta jälle kuskile ära läks niimoodi ja kuidagi täiesti sujuvalt ei olnud mingit probleemi ees, kui mul selja taha ilmus, näidake, kuidas toimib lai ja kõik ja siis lõpuks läksingi, ma ei tea, kuskile puu taha ja Tõngusin jalaga mättaid. Tahtsin hirmsal kombel nutta, et noh, seal tundus kuidagi veider situatsioon, aga üldiselt üldiselt mulle muidu seal kangesti meeldis, et ma olen tegelikult ju kirjutanud ühe luuletuse pealkiri on sümfoonia Lutšiale, mis oli nagu ajendatud sellest, seal on nagu mitu asja koos oli nagu öine lahinglaskmine näiteks ja noh, see oli nagu tohutult võimas, võimas kogemus, kus teadmine veel alguse sai, et kui sõjaväes olemisega saab hakkama, siis saab enam-vähem kõige muuga ka. Relvadega täristamine pole tavamõistes just üleliia naiselik. Kuidagi sattus niimoodi, et noh, mingi päris viimasel eluperioodil lihtsalt ütleme, minuealisi poisse oli seal meie kandis nagu rohkem kui tüdrukuid. Ja igatepidi tundusid nende tegemised põnevamad. Ma olen ikka nagu saanud puude otsas ronida ja ja lisaks Pääskülas meetri laagris elas mul täiesti võrratu seto mamma, kes siis aeg-ajalt võttis siis kõik ümbruskonna lapsed kui ja siis me läksime piknikku pidama ja siis Amoliga nõus suda mängima roomas dokk teos ringi, mammastan teil ilmselt ühte kui teist ilmselt küll jah. Noh, teatud mõttes oli täiesti ebatüüpiline vanaema, et enamik vana emu siis tuttavatel olid, olid sellised ümmargused, sellised kuidagi tegid pannkoogid pannkooke, edusid? Ei, mamma mamma muide, tegi ka pannkooke ja kudus, aga mammaronis ka puude otsas ja siis kasvatas aias tiritamme, see oli päris vahva vaatepilt ja siis olid tal need siuksed, pika varrega alus, püksid ja siis ja siis sukatripid, puulia sukad jalas ja siis need jalad taeva poole kohutad, naljakas. Ega mammal vest. Ta ei olnud asja, millega ta poleks hakkama saanud laias laastus, sest kui sa tiritammekasvatajad vanaemana, siis ei ole ju väga palju peamurdmist teiste probleemidega. Jah, ilmselt küll ta oligi selline võib-olla natukene rohkem selline Kunksmoor tüüpi, sest tegelikult minu mäletamist mööda keeras mingisuguseid tervistavaid, taime leotisi ja teis elab mamma väikest viisi edasi. Aga mis on veel need asjad, mis aitavad igasuguste jamade probleemide ja muredega hakkama saada, et ma pakun siinkohal näiteks ustav sõpruskond, hea seltskond need lihtsalt peavad olema pluss näiteks püssirohukelder, millele olete lausa luuletused ja, ja praegu me oleme nagu pisikese liit ei käi, need on mingid muud kohad, aga noh, nagu ma olen tähele pannud elusaid, et naistel on enamasti sõbrad selleks, et oleks vahepeal kedagi, kelle õla najal nutta, on ju, kellega probleeme arutada. Meestel on enamasti sõbrad selleks, et et oleks, kelle ees muutustega kelkida. Selle poolest on nad kõvasti vaesemad. Mul on igasuguseid subsiukene õla najal nutiad ei ole, on ka seda ette tulnud ja mis aitab, vot asi ongi selles, et rääkimine et lihtsalt proovi nagu tungida selle asja olemusse ja mõelda, kuidas, nagu teisiti olen. Ühest küljest tüüpiline teisest küljest täiesti ebatüüpiline kaalu esindajad, et kui ma mingit otsust mingit väga tähtsat otsustan, nagu vastu võtma käin ja ja ikka räägin üheda, räägin teisega, et noh, mis sa nagu arvad, et mis ajaks nagu. Ja lõpuks ma teen ikkagi nii nagu ise päris alguses mõtlesin. Huvitav, et mida aeg edasi, seda, seda lihtsamalt manovoss võtan. Ma ei arva, et see oleks nagu mingisugune elukogemus, aga, aga lihtsalt inimest Teil on alati mingi täiesti imeline võime endale probleeme leiutada. Kunagi mingi 90.-te lõpus. Noh nagu juhtus niimoodi, et ma vaatasin hommikul enne proovi minekut oma nii-öelda hommikukohvi juurde vapraid ja ilusaid nagu läbi selle ma saingi aru, et noh, mis neil nagu igat pappi nagu õige. Aga, aga noh, et et inimeste lihtsalt seal oli nagu hästi tüüpiline see, et, et kui probleemi ei ole, siis inimesed ise nagu leiutasid endale paaniliselt probleener. See tegi mul kohe nagu nii-öelda hommikul tuju heaks, et nad võivad olla küll ma tea, rikkad ja ilusad ja mina olen vaene ja kole. Aga kuivõrd palju targem või nahk, täiskasvanulikum olen, et te leiate, et kuigi vaprad ja ilusad on üks igavesti imal seriaal päeval on seal siiski sellist elulist üpris palju. Jah, istmed just nimelt see, et kuidas inimesed endale probleeme üritavad meeleheitlikult leiutada ka Eesti inimesed minu meelest aeg-ajalt tegelevad sellega noaga on teil ka näiteks häid soovitusi Eesti inimestele, kuidas sirge seljaga läbi elu kõndida? Tegelikult ma olen täiesti nõus Valdur Mikitaga, et et eestlane on ikka oma oma olemuselt metsarahvas. Olen seda muide ise ka täheldanud, et see on nagu täiesti täiesti kummaline, aga ütleme, geneetiline venelane, kes on oma olemuselt stepirahvas nagu sa ise ise täiesti noh jälginud ja noh, nagu elus näinud, et et kui on ja ööseks metsa telkima jääda, siis kuhu pistab eestlane oma telgi, tema võtab ikka kõige siukseid tigedama võsa ja topib oma tellinevad tagumist poolt pidi vadi võssa. Aga, aga ütleme, geneetiline slaav paneb paneb keset lagendikku. Niisiis, tulles tagasi selle juurde, et ma olen jah, Valdur Mikitaga nõus, et eestlane ikka selline geneetiline metsainimene, et mulle hirmsal kombel tegelikult meeldib, et käia metsas ja siis mulle meeldib, olen mingi raba hull. Sest tegelikult see soovitus mine metsa või minge, metsa on tulnud omal ajal selle pealt, et mine metsatee ennast korda, et kui keegi hakkab mingit väga Houssi nagu suust välja ajama, et et see loodus nagu minu meelest ravitavad väga hästi ja kui keegi südametäiega käratab, et mine metsa, siis tegelikult vaene inimene ei saa arugi, et ta soovib teisele inimesele head, aga nii ta on, nii, ta on.