See raamat on naiilinaar raamat, neljas kõrgus. Ma lugesin seda, kui ma olin väike. Pärast sõda, kui see oli ilmunud raamat jäi kuidagi eriliselt meelde. Ei oskagi võib-olla seletada, mille pärast. Aga selles raamatus ei olnud tavalised illustratsioonid tavalised joonistatud pildid, nagu me oleme harjunud vaid selles olid fotod. See raamat algaski sõnadega. See lugu ei ole väljamõeldis. See on jutustus ühest tüdrukust ja tema lapsepõlvest, kooliajast ja sellest, kuidas tema väga lühike elu lõppes. Ta hukkus sõjas, hiljem raamat uuesti välja antud, olen teda uuesti üle lugenud ja ma tean, et seda raamatut loetakse samasuguse huvi ja põnevusega. Ja et nii et tekib armastus selle tüdruku vastu. Ma tahaksin teile täna lugeda katkendeid sellest raamatust. Ära mine ära, ütles kuulja. Siin on pime. Ema kummardus voodivõre kohale. Pimedus, kuuljake pole sugugi hirmus. Ma ju ei näe midagi. See on ainult algul nõnda. Pärast aga näed sa nii ilusaid unenägusid. Aga kas see tuluke põleb? Põleb maganid. Näita mulle seda. Ema võttis kuulja sülle ja viis ta akna juurde vastas müüride kohal lehvis lipp. See oli alt valgustatud ja Loitis nagu leek. Seda lippu nimetaski väike kuulja tulukeseks. Näed, tuluke põleb, kõneles ema. See põleb alati kuuljake, see kustu kunagi. Aga nüüd jää magama. Raamat jutustab kuulja lapsepõlvest. Väikse tüdrukuna oli kuuljal, nagu öeldakse, kõva karakter on juttu sellest, kuidas tal oli pahandusi, igivõi või tülisid vanematega. Ta ei olnud mitte eriti sõnakuulelik, alati räägitakse sellest, kuidas ta reisis koos emaga kuidas ta läks ise kooli, läks kooli ja palus ennast võtta esimesse klassi. Juba siis näitas ta üles suurt iseseisvust. Ja siis raamatus on pildid filmist kastanca. Kui kuulja oli kolmeaastane, siis sattus ta juhuslikult filmi, kus teda väikses episoodis filmiti. Ta kasvas suuremaks, käis juba koolis ja siis sai ta juba suurema rolli filmis. Oli käsil partisanitütre filmimine. Vassilingaks oli kuulja. Filmis oli stseen, kus Vassilinka ületab ratsahobusel takistuse. Et seda stseeni mängida, tuli kuuljale ratsutamine. Punaarmeelane tõi filmistuudio õuele suure valge hobuse. Silitades oma ratsu ümariku siledat selga, kõneles ta. Märt hobu ei ole teist nii väärt hobust kui tuhkur. Kuid väärt hobu osutus kurjaks ja põruks, kui tema selga pandi kuulja. Ta sööstis minema niisuguse hooga, et kuulge, nõksatus otsemaid tahapoole ning oleks äärepealt hobuse seljast uperkuuti maha lennanud. Ta seadis end paremini istuma ja tõmbas ratsmeist. Tuhkur ei teinud väljagi. Kuulja surus hobust säärtega, kuid hobune liigutanudki. Kuulja tõmbas uuesti rats meist. Tuhkur pistis äkki tantsisklema, taganes ja kuulja lendas ette turjale. Mis oli, kas ehmusid, küsiti temalt. Mõtlesin, et saan surma. Olgu, tänaseks aitab. Ei, proovime veel vastaskuulja. Kui kuulja oli õppinud ratsutama, sammu traavi galopis asetati pargi kõnniteele kõrge takistus. Julgelt ja reipalt istus Vassilinka sadulasse. Tuhkur pistis kohe kihutama, kuid otsese tõkkepuu ees kargas ta kõrvale. Kuulja suutis teda vaevu kinni pidada. Tuhkur perutas, vehkis peaga pure suuraudu. Kuulja jäi siiski kuidagi sadulasse ja juhtis hobuse uuesti edasi. Ta kihutas tõkke poole, tuul piitsutas teda otse näkku. Tuhkur kapastakistuseni ja põikas uuesti kõrvale. Näis, et ta oli otsustanud, maksku mis maksab selle kerge, kuid rahutu kandami seljast maha paisata. Kuuljal hakkas pea ringi käima. Ta haaras kramplikult ratsmist. Tuhkur ära vea alt. Ja ta kihutas uuesti takistuse poole. Kuid tuhkur vedas alt. Otse takistuse ees kargas ta jälle kõrvale. Juba kolmandat korda. Jäta, kuulja pole vaja, hõikas režissöör, kuid kuulja ei kuulnud midagi. Hambad ristis pingul nagu vedru ajasta hobusega lobby. Takistuse ette jõudes andis ta hobusele säärt ning kuulja lendas üles nagu tiibadest kantuna. Üks silmapilk ja hobune jooksis taas sujuvalt teel. Takistus oli ületatud. Nii ületas 12 aastane kuulja oma elu esimese kõrguse. Muidugi esinemine filmis oli põnev ja võib-olla isegi mõned sõbratarid kadestasid kuuljak tema edu pärast. Aga ei tohi unustada, et ta oli lihtsalt harilik koolitüdruk, et ta pidi käima koolis ja keda kummikusid, täpselt samuti kontrolltööd ja eksamid nagu kõiki koolilapsi. Sellest raamatust on tunda et kui ja sai aru, et ta ei tohi minna upsakaks ja et ta peab oma iseloomu kasvatama, et ta peab ise ennast käsile võtma ja kõikidest raskustest oma jõuga üle saama. Kord tuli kuulja koolist koju üleni pisarais, visanud portfellitäie hooga diivanile, istus ta aknalauale ja trummeldab sõrmedega vastu klaasi. Mis siis jälle juhtus, küsis ema. Maa, teadus, vastas kuulja, täna kutsuti vastama, aga kuidas ma saan vastata, kui ma ei tea mitte midagi? Mitte kui midagi. Miks sa siis ei tea? Mul on ju pool aastat vahele jäänud. Kuulja puhkes nutma. Pioneeri ausõna, sõnasta läbi nutu. Kogu eluaja õpin nüüd ainult maateadust. Jäägu filmid, kus seda ja teist, kui sellest tuleb nii palju pahandusi. Teadmiskuulja ütles ema, räägime tõsiselt. Mille pärast sa õieti nutad? Kui sa teaksid, kui häbi mul oli täna maateaduse tunnis, siis sa ei küsiks. Kes on selles süüdi? Ma ei saa ju teha kahte asja korraga filmis esineda ja õppida. Hästi, siis loobu filmist. Kole kahju. Siis koolile käega. Mis nüüd, ema, kas edasist tohib? Miks mitte? Kui nii õppida nagu sina praegu, siis on juba parem hoopis käega lüüa. Filmimine ei puutu siin asjasse. Sul lihtsalt pole ise loonud. Ja kuulja võttis õppimise tõsiselt käsile. Pärast geograafiaeksamit lendas kuulja tuppa nagu tuulepööris. Ema viis, hüüdis ta juba lävet. Äkitselt nagu rabatud, mingist ootamatust mõttest jäi ta vait ja istus laua äärde, toetades pea kätele. Mis sind vaevab, Kuljake? Küsis ema. Ei tea, kuidas sulle öelda? Kurb on natuke kurb, imestas ema. Millest siis, sa oled ju täna võidumees? Ah, ei, mitte kurb, see pole see, mis ma tahtsin öelda. Õõnes tunne on kuidagi mõista, tema nii palju päevima rutasin, kihutasin, kartsin, et ei jõua. Aga nüüd oleksin nagu sõidu pealt rongilt maha hüpanud. Olemegi päral, pole enam kuhugi edasi minna. Jäta kuulja kuu seas ikka oled jõudnud, sinu teekond alles algab. Kas sa ise ei tunne seda? Jah, muidugi, ütles kuulja, aga tead, ema, täna tuli mul eksamil äkki meelde, kuidas ma takistust ületasin. Kas mäletad partisanitütres tuhkur pidiminud tookord äärepealt seljast maha viskama ja olekski visanud, kui ma poleks tema peale hirmsasti vihastanud. Ja kelle peale sa nüüd vihastasid? Iseenda peale? See takistus kuuljake oli kõrgem kui eelmine. Edaspidi aga tulevad veel kõrgemad kaneel, ületari, hüüdis kuulja ja viskas rulli keeratud kaardi vastu lage. Esinemiste eest filmides ja hea õppimise eest sai kuulja tuusiku Artekki. Muidugi oli ta selle üle väga õnnelik. Aga siingi ei olnud tal niisama lihtne alati distsipliinile alluda. Näiteks väga torevik kirjutatakse sellest, kuidas Kulja pärastlõunase puhketunni ajal jooksis salaja minema, et saaks mägedes ratsutamas käia. Ja kord, kui terve rühmaga oldi matkal siis keelust hoolimata läks kuulja salaja metsa. Ta tahtis proovida, kas ta julgeb üksinda kõndida öises pimedas metsas. Kuulja tahtis juba tagasi pöörduda, kui äkki miski lõi talle tugevasti vastu nägu või mis see oli, kiljatas ta, kes siin on. Omaenda hääle kõla tundustele võõras ja kummaliselt moonutatud. Süda jäi seisma. Kuulja kobasinda, ümbergi leidis oksa. Olen rumal, kartsin oksa, mõtles ta ja sosistas. Ma ei karda. Ma ei karda, ma ei karda. Talle meenus, kuidas ta lapsepõlves oli pimedat tuba kartnud ja kuidas ema oli talle rääkinud. Pimedus, kuuljake pole sugugi hirmus. Aga kas too tuluke põleb ikka veel? Küsis ta endalt. Nagu ta oli vahel küsinud emalt, kui oli veel väike laps. Ja nii möödusid kooliaastad kui oli juba keskkoolis. Ja ema märkas kuidagi järsku, et kuulja on väga muutunud tuisupäisest tüdrukust kuli äkki nagu teine inimene saanud ta muutus täpsemaks korralikumaks ja paistis, et tal on mingi saladus, mida ta emale rääkida ei taha. Hakkan tegelema veespordiga, mõtles kuulja. Treenin korralikult, küll nad siis võtavad mu kindlasti vastu. Tarvis ainult juuksed lühikeseks lõigata. Ta pistis supeldriko portfelli ja teel pioneeride paleesse astus sisse juuksuri juurde. Lõigake mulle poisipea palusta juuksurit ja istus tugitooli. Juuksur ütles pead vangutades. Kas te pärast ei kahetse, kodanik parem oleks ehk suveks lõigata. Pole midagi, vastas kuulja. Suveks lõikame teist korda. Polegi nii inetu, mõtlesite, vaadates peeglis uljast poisipead. Ainult kaelal on jahe. Ja kuulja tõttas pioneeride paleesse. Lõpuks jõudis kätte kauaoodatud päev. Kodunt väljudes tundis kuulja ise, et ta rõht on teistsugusem kui enne. Tänava nurgal ootas teda sõbratar Mira karbel. Ainuke, kelle kuulja oli oma saladusse pühendanud. Miks ei peaks nad mind vastu võtma, arutles kuulja. Tervis on mul priima. Ema räägib, et juba siis, kui ma olin alles üheaastane, sain ma tervise eest kiita. Hiljem aga olid sa ju haige, tuletas Myra meelde. Haige olin küll, aga see läks üle vastupidavusega ammult, tead, ise missugune. Ning ka õppimisega on nüüd hästi, peaaegu väga hästi. Muidugi saad sisse, rahustas teda murra, kuid ise ohkas. Kuulevatestel uurivalt otsa. Sa oled nähtavasti vastu. Ei kiida heaks. Ma ei taha vahele segada, kui oled nii otsustanud sismine. Kuid mina oleksin sinu asemel parem teatrikooli läinud. Sul on kindlasti annet. Kuulja raputas pead ja haaras suure ning raske ukselingist kinni. Mira hõikas talle järele. Hoian sulle pöialt merre, oli pisut kurb. Nii lähevadki inimesed maailmast lahku, mõtles ta. Nüüd algab kuuljal hoopis teine elu. Mis teda küll ometi kisub kõige raskema poole. Mõned noorukid jooksid elavalt vesteldes trepist alla. Need võeti nähtavasti vastu, mõtles merre. Tüdrukuid ei ole küll ühtegi näha. Kas kuulja tõesti? Ainukese tüdrukuna astub sõjakooli? Lõpuks ilmus lävele kuulja. Kuidas läks, küsis merre. Leidsid silmades midagi, turtsatas kuulja vihaselt. Terve eluaeg olen väga hästi näinud, isegi teatris pole binoklit kasutanud. Siin aga lasti peaaegu terve versta kauguselt lugeda täielikult otrust. A U. Oleksin ma teadnud, et need tabelid seal üles riputatud on, oleksid nad aegsasti pähe tuupinud. Pinud. Mira lohutas kuuljat. Minu meelest pole tüdrukul sugugi nii väga tarvis sõjakooli pida. Mõtle ise järele. Miks sa pead endale valima just sõjaväelase elukutse? Ah ei, asi seisab põrmugi selles, ütles kuulja. Kuid mõistad sa? Mõnikord on mul raske elada. Lootsin, et see kool aitab mind. Õpetad mulle tõelist distsipliini. Jälle jõudis kevad ja jõudsid kätte keskkooli lõpu eksamid ja ongi kool läbi. See on elus kõige põnevam ja keerulisem aeg. Sest siis tuleb ju teha elu kõige tähtsamad otsused, mis saab edasi, kuhu õppima minna, nii arutavad ja peavad, pane kõik keskkooli õpilased ja eriti muidugi Esk koolilõpetajad. Pikutades öösel pööningul, värsketel heintel, mis lõhnasid koirohu ja piparmündi järele, oli neidudel pikk ja tõsine jutuajamine. Teadmismõte mul on, ütles kuulja. Tahan astuda hüdromelioratsiooniinstituuti, lõpetan selle ära ja lähen siis kuhugi kõrbesse kanaleid ehitama ja liival uidetega võitlema. Kõrbesse, kus mul kõrbeelanik väljas. Ei, see ei sobi sulle põrmugi. Sobib küll. Inimestel on kõrbetest vale ettekujutus. Murra. Mulle jutustas üks noormees, kes hiljuti saabus ekspeditsioonil. Et seal käib imetlusväärne töö. Ta soovitab ka minul sellesse instituuti astuda. Soovita, kui pealegi, ära kuula teda. Kõrb, see elutu maa-ala. Pealegi armastad sa nii väga wet ujumiste sõudmist. Selles asi ongi, et kõrbele on tarvis vett, et anda siis hakkab ta üleni haljendama. See võib sündida sinu enda silmade all, sinu kätetööna. Ei, ma tahan kõrbesse. Aga teater? Kino? Ma olen alati mõelnud, et saastub teatrikooli. Nüüd aga äkki olge lahke, mingisugune hüdromüdro. Isegi keel ei paindu ütlema. Ma mõtlesin kunagi teatrikooli minna. Aga mul on tuhandeid soove. Kõige rohkem tahaksin osa võtta mingist raskest tõelisest tööst. Tahaksin võidelda, kohtuda igasuguste inimestega, maad mööda sõita, jalgsi rännata. Sina kuuli armastad nii väga, elu selles asi seisabki. Jah, tõepoolest armastan. Näib, et kui mul oleks antud kolm elu, oleks vist ikkagi vähe olnud. Aga kui on kõigest üksainus olemas, siis ei tea, millest alustada. Tahaksin nii üht kui ka teist ja kõike täie mõõduga. Mulle on palju tarvis ja mul pole millestki kahju. Mulle näib, et millegi suure nimel annaksin isegi elu. Usud sa mind? Usun, ütles Mira vaikselt. Seda ma sinus just armastangi. Ainult et mul on sinu pärast alati hirm. Ära karda, Mirace, kõik läheb imehästi. Meil on ees tore elu. Kulja abiellus Sergeiga sellesama noormehega, kes talleni põnevalt oli rääkinud ekspeditsioonist kõrbesse. Kulie õppis ja jõudis instituudis teisele kursusele. Ja siis algas sõda. Kuulja mees Sergei läks kohe rindele. Aga kuulja koos oma emaga ja väikse poja Joosikuga evakueerus uphasse. Siin hakkas ta töötama haiglas. Sügisel ühel hämaral vihmasel päeval andis Moskva Raadio edasi kohutavad sõnad. Pärast mitmepäevaseid ägedaid lahinguid jätsid meie väed maha Kiievi kuulja lammast terve päev voodis. Tal tarvitses vaid silmad sulgeda, kui ta nägi kohe enda ees Kiievit oma lapsepõlve. Oma nooruse aega. Ta süda tõmbus valust kui ta kasvõi hetkeks kujutles, et nende korteris tema toas pere mehetsevad fašistid. Et kevadel hakkab aknal jälle õitsema akaatsia ja õitseb fašistidele. Et ikka niisama võimsalt ja avaralt laiub nepp. Ja endiselt peegelduvad vees paplid ja pajud paadisadama juures. Kuuljale meenuseks päiksepaisteline ja tuuline päev neprile. Nad sõitsid Sergeiga kahekesi paadis. Kaugusest lähenes võimsaid laineid, tekitades suur valge mootorlaev. Naeratades surus Sergei aerudele ja paat libises kiiresti mootorlaevamaja kõrguse parda poole. Järsk laine tõstis nad omaharjale ja terve vihk peenikesi pritsmeid paiskus nende peale. Suur laev läks oma teed, nemad aga pöördusid jälle paadisadama poole, pealaest jalatallani märjad ja õnnelikud nagu lapsed. Aga kõik see õnnelik aeg oli jäänud kuhugi kaugele-kaugele. Nüüd nägi kuulja töötledes haiglas enda ümber nii palju muret haavatuid ja surma. Need olid rasked päevad. Jõudnud koju märkas kuulja juba läbilt, tema on kurb ja erutatud. Mis on, kas Joosikon haige? Küsis ta tasa. Ei, ta on terve, vastas ema. Sergei küsis kuulja veelgi tasemini. Jah. Ta rindesõber kirjutab, kuid seda tuleb veel kontrollida. Võib-olla on eksitus? Ema ulatas kuuljale kolmnurgaks kokku murtud kirja. Aeglaselt tavas kuulja, ruudulise lehekese. Ta sülle kukkus. Photo. Kirjas seisis. Teie abikaasa sai surmavaenlase mürsukillust meelekohta. Tema komsomolipileti vahelt leidsime teie ülesvõtte. Ja kuulja otsustab minna rindele. Temast saab sanitar. Läbilõikav külmus tungis otse südamesse. Laine lõi vastu nägu otsekui piitsaga. Hoides vasaku käega haavatut ujus kuulja parema käetõmmetega. Ta ujus otse jõe mustava sügaviku poole, sülitades ühte lugu välja suhu sattunud vett. Aeg-ajalt lõi taevas toni kohal eredalt punetama, kuuldus mürinat ja järsk, teine tõstis kuulja, koosta poolsurnud kaaslasega üles tõstis üles ning paiskas siis jälle kuhugi alla sügavikku. Näis, et veel hetk ja must külm vesi lööte pea kohal kokku. Ei jõua pärale, mõtles kuulja. Korraga muutustel ujumine nagu kergemaks. Haavatu oli pisut toibunud ja märgates, et tema päästja jõud on otsakorral, võttis ta kokku viimase jõu. Hakkas terve käega sõudma. Kus sa hea poiss, aitab mind, mõtles kuulja tänulikult. Koidueelses uduvines oli vastaskallas vaevalt nähtav. Kuid kuulja tundis juba, et kõige hirmsam on selja taga. Ta lihased töötasid visalt järeleandmatult oskuslikult. Näe, millal läks vaja spordimeisterlikkust. Näe, milleks oli vaja nii kaua treenida seal päikesepaistelised nepri ujulas. Kõike, mida kuulja oli elus õppinud, läks tal nüüd vaja nagu oleks koguda lapsepõlv. Kõik ta nooruse aastad olnud ainult ettevalmistuseks nendele karmidele, sõja katsumustele. Kulja jõudiski teisele kaldale. Hommik. Kell oli seitse. Ümberringi laiusid udu, linikusse mähkunud künkad ja orud. Siin eesliinil oli peaaegu igal künkal ja kingul oma sõjaline nimetus. Ees paistis kink, mis kandis nimetust kõrgendik 56,8. Vasakul paistis teiste hulgast selgesti silma okastraadiga risti-rästi põimitud suurtükiväe kõrgendik. Mõlemad kõrgendikud olid sakslaste valduses. Kirjeldatakse lahingut suurt rasket lahingut mis kestis katkematult hommikust õhtuni ja millestki kuulja osa võttis kurja, sidus haavatuid ja kandis neid alt ära. Lahing oli kestnud juba terve päeva. Laskemoona oli vähe, paljud võitlejad olid langenud. Oodati abivägi, aga see millegipärast ei tulnud. Siis saabus abivägi. Tõlk lähenes kõrgendikule, kuid ta oli veel kaugel. Kõrgendikult aga taganes vaenlase surve all esimese pataljoni rood. Kuuljat haaras justkui tormihoog. Ta unustas valu, väsimuse, hirmu, kõik maailmas. Seltsimehed hüüdista, mina lähen rünnakule, kes tuleb kaasa. Rünnakule, edasi kodumaa eest. Edasi, kodumaa eest hüüdsid kaasa kümned hääled. Kuulja jooksis kummargil mõne sammu, järsku nagu komistas, tõusis ja kukkus maha. Troyanov vaatas tagasi ja pani automaadi käest. Kuulja karjatas ta, mis sinuga on. Kuid vastust ei tulnud. Kuljali haavatud rindu. Ta oigas vaikselt, tundis end üles ajada ja lausus suure vaevaga. Ei ole midagi. Kelle käes on kõrgendik meie käes. Ta püüdis veel midagi öelda, kuid sõnadest oli raske aru saada. Ümberringi aga käis ikka veel äge lahing kõrgendiku pärast. Hüvasti, kuuljake ütles Troiano, pöördus ümber ja hüüdis. Seltsimehed, meie kuulja langes. Maksame kätte tema eest. Ja kõik, kes seal olid, tormasid rünnakule. Ühise löögiga vallutati, võeti tagasi verega kinnimakstud kõrgendik, 56,8. Viimne kõrgus kuulja elus. Möödus pool aastat sinna, kus olid mürisenud sõdade ajaloos ennenägematud lahingud, saabus vaikus. Maa, mis lahingute ajal iga kogupaugu puhul oli kõmisenud vappunud, nagu ta oleks ise valu tundnud. Oli nüüd rahunenud. Sume, kevadine õhtu, ukrainlane, humoonistšenko seersant, ümbritsetud sõduritest ja külarahvast, jutustab kiirustamata. Olisin, naaber diviisis, kuldLockiline tüdruk. Sihuke, kes ei teadnud, mis on hirm. Ükskord sakslased vaatavad, meie väeosa tuleb peale. Kõige ees aga on tüdruk üleni leekides. Tuleb päris sakslaste kaeviku juurde, ise aga ei põle ära, vallutas Kairiku ja läks edasi. Selle tüdruku nimi oli kas Korol loova või Korol lenko aga võib olla ka Korol. Aga kas teie ise ei ole teda näinud? Küsis pimeduses tapetud naise hääl. Ise ma ei ole näinud, kuulsin inimestelt, temast räägivad kõik. See tüdruk laulis ilusasti. Kui sakslased kuulsid seda laulu Katjušat, siis pistsid kohe põmmutama, et ei oleks kuulda aga katsuse Katjušat summutada, kui ta kõlab üle kogu rinde. Seersant ei aimanudki sel hetkel, et naine, kes nii erutatult oli kuldLockilise tüdruku järele pärinud oli selle tütarlapse ema sõitnud siia ainult selleks, et näha inimesi, kes tundsid kuuljat ja kuulda temast kasvõi mõni sõnake. Ja nüüd on meie ees Raamat kuuljast Artekis mere ääres on kivi, kuhu on raiutud nende pioneeride nimed, kes kunagi olid Artekis ja kes on langenud sõjas kangelastena. Nende seas on ka kuulja nimi. Ja kui raamat on lõpuni loetud siis on kurb ja valus mõelda sellest, et niisugune elu lõppes nii traagiliselt, et nii noorelt pidi surema see tüdruk. Aga mälestusse jääb ta ikka ikka elavana niisugusena, nagu sealt raamatust teda tundma õpid. Ja on tunda seda, kuidas ta juba lapsepõlvest alates kasvatanud kas endas julgust, vastupidavust mehisust, jõudu neid iseloomujooni, mis on inimesele elus nii vajalikud. Eni väärtuslikud.