Tere kuulama teatri magasini täna viimast korda kolmapäeval ja järgmisel nädalal oleme teatrisaatega eetris juba laupäeval algusega 13 null viis. Nii palju siis meie sügishooajakava muutustest, aga täna stuudios maris Johannes ja jutuks möödunud pühapäeval Vanemuises esietendunud salakütt. See on koomiline ooper või seebio. Nii nagu seda Vanemuise teater välja reklaamis autor 19. sajandi saksa helilooja Albert Lordsing ja lavastaja Saksamaal ooperi lavastamist õppiv Liis kolle. Just praegu on Vanemuise väikeses majas alanud salakütti teine esietendus. Aga meie saate jutud on räägitud pärast pühapäevast esietendust ja sellele järgnenud aplausitormi värskeid muljeid vahendame koos muusikateadlase Kristel Pappel ja teatrikriitik Pille-Riin purjega. Samuti on saates esietendusjärgne intervjuu lavastaja Liis kollega. Alustame sellest, kes on Lordsing ja milleks meile see 160 aasta tagune koomika avasõnad lavastajat liiskollelt. Selle tüki pakkus mulle välja teater Vanemuine ja ma teadsin muidugi Lordsingi olin näinud ja kuulnud tema tsaari ja puusepa ja ooperiproovi. Ja need ongi tegelikult tuntumad, tuntumad tema ooperid Eestis. Ja salakütiga tutvudes selgus, et see on väga vaimukas lugu ja et kui nendest kõne dialoogidest kaks kolmandikku välja räppida, siis võiks asja saada küll. Ja taheti teha saksa ooperit, taheti koomilist ooperit ja tõepoolest oli niivõrd suurepärane solistide koosseis. Ja siis muidugi sinna juurde veel saksa kunstnik, kes siiski minuga tekki, Eesti olustikku, nii et see kõik tundus kokku väga põnev ja intrigeeriv. Kotzebue muidugi julgustas mind selles mõttes, et oli olemas juba mingi algne seos Eestiga, et kõige otse puu nimi ka kusagil välja hõigatakse, et siis võib-olla tulevad inimesed ka selle peale. Üldiselt on tegemist eesti tingimustes võõra autoriga. Kavalehelt saame küll teada, et Albert Lordsingid on mängitud tema oopereid mängitud esimeses Eesti vabariigis nii Estonias kui Vanemuises, aga see on ka kõik, et milline koht sellisel mehel üldse on näiteks saksa kultuuriruumis ja muusikaruumis. Krister. No siin on olnud väga populaarne ja muide ka meie aladel, aga Saksa teatris 19. sajandil ka ja noh, edasi, nagu sa juba ütlesid, eks ole, 20. sajandi esimesel poolel ka eesti keeles mängitud saksa keeleruumis on Lordsing väga populaarne autor. Muidugi ausalt öeldes viimastel aastakümnetel tema populaarsus on taandunud. Aga nüüd seoses sellega, et 2001. aastal möödus 200 aastat Ta sünnist oli saksa teatrites täheldatav muusidel Nordsingi laine, mitte ainult kohustusest nüüd Lortingid lavastada mingi kohustus numbri eest on ju mõttetu. Aga noh, huviga uuesti vaadata, et kas Lordsing ütleb midagi tänapäevale? Lörtsingul tegelikult ju väga andekas inimene tuli läbinisti teatrimees, aga kui me nüüd seda salaküti vaatasime, siis oli näha, et selle koomilise ooperi on kirjutanud teatrit tundev helilooja Taali, lisaks kõigele muule ka dirigent ja laulja ja näitleja. Ka tema eluajal mängiti ta lavateoseid palju, kui Lordsingi puhul sageli rõhutatakse. Ta pidevalt oli rahapuuduses ja kitsastes oludes ja tõstis oli väga raske ja traagiline ja siis tegelikult probleemiks oli just tolleaegne reguleerimata autoriõiguste süsteem. Teda mängiti palju, aga tema tulu ei saanud. Ja ma arvan Lordsing vähemalt kahel põhjusel on täiesti vajalik ka meile siin Eestis. Esiteks on ta muusika väga hea muusika ja natuke Mozartliku, ehkki tegemist ostsingi näol on 19. sajandi heliloojaga väga head ansamblid. Väga hea meloodika orkestrile on huvitavaid lõike mängida. Ja nagu juba öeldud, mitte ainult põnevad lava karakterid, vaid loomulikult need karakterid avalduvad põnevalt ka muusikas. Nii et tegelikult on just niisugune ansambliteatri helilooja ja see salaküttimisega ansambliteatriooper. Ja minu meelest selles suhtes ka Vanemuisesse sobis väga hästi. Nii arutles siis muusikateadlane Kristel Pappel, aga salaküti kõige intrigeeriva idee on selles, et tegevustik on toodud Eesti olustikku jäetud ikka sinna vanasse iidamast-aadamast aega, aga laval tegutsev seltskond ennekõike baasid, mida loovad kooriliikmed, on justkui suguluses Kivirähu rehepapi tegelaskonnast, aga kust selline idee, lavastaja liiskolle? Ja see idee tuli üsna kohe. Ja, ja kõige huvitavam oli see, et ma ei ole sellel rehepapi üldse lugenud, sest ma olin ära Saksamaal ja ma ei saanud seda raamatut kohe kätte, kui ta ilmus. Ja siis ma ja lugesin seda ooperi teksti ja kuulasin muusikat ja, ja mulle tundus, et, et me võiksime seda mängida Eestis, et seal on mingid sellised väga eestlaslik jooni ja, ja kõik see, see saksode ja, ja matside lugu, mis meil muidugi siiamaani ei ole päris ära kadunud, lihtsalt nüüd on nagu vanad saksad asendunud uutega. Ja siis, kui ma lugesin Rehepapp, siis ma sain aru, et see on ka seesama asi. Aga see oli muidugi suur äratundmisrõõm sest tundub, et, et kuna mind tegelikult innustas Rehepapi menu, siis tundus, sellisel sellisel asjal on tõesti arusaamist loota tänapäeva Eestis, et et niimoodi ajaloo ja kiivi rahul on ka väga palju mütoloogiat, et kõige kõige selle kaudu siis rääkida tänapäevastest asjadest ja, ja siis mul sündis ka kindel nõu ikkagi jätta ooteaega, kus ta on, aga tuua ta Eestisse. Sest ja see võimalus lihtsalt lihtsalt pakkus ennast ise. Kui palju nüüd on see koostöö kunstnikuga ja, ja üldse see tüübi loome, noh, see oleks ka nagu pisut tahaks nagu avamist saada, et, et kogu see koor oli selline selline tüpaažide galerii, et noh, nad ei olnud selline hall mass, hall taust, et et, et et muidugi, seal on ka kunstniku kätt tugevalt tunda, aga, aga ju vist ka lavastajakätt, et kust tüübid pärit tüübid on muidugi pärit ikkagi otse elust. Ja noh, mõned võib-olla ka natuke niimoodi Eesti rahva ennemuistsetest juttudest või? No me seal vadjas Verneriga jah, arutasime, meil oli koori nimekirja ja siis me mõtlesime kõigepealt, mis tüübid peaksid kindlasti olema ühes Eesti külas ja siis vaatasime, et kes meil seal koores, siis võiksid end mängida. Ja samas jälle teistmoodi, et kui on, kui on üks põnev koori liige, mis tüüpi tema võiks mängida ja siis me siis niimoodi seal arutasime ja ja, ja, ja mängisime omavahel ja muidugi paljud asjad sündisid ka siin kohapeal. Sest no ma koori osaliselt tundsin, kõiki ma ei tundnud, aga siiski tuli ette väga-väga palju üllatusi, mees ja mõned osad veel jagasime, jagasime ümber ja näiteks hingeõunapuu võttis endale vabatahtlikud suurema osa, mis on minu meelest lihtsalt eks pärl. Miks see huvi selle selle ooperi vastu on ikkagi suurem, kui võib-olla tavaliselt on see, et, et ooperit lavastama, seda ansamblit korrastama ja korraldama on tulnud noor lavastaja liis kolle, kes seal õpib Berliinis ooperikoolis ja see on tema esimene iseseisev töö eesti laval ning seetõttu oli kohutavalt suur huvi, et et kuidas sellises ooperis mundris noor nägemine noore noore silmaga ja kõrvalt tulnud teisest kultuuriruumist siiski oma tarkust ja kogemusi omandanud noor naine, nagu selle nii-öelda mängu käima saab ja esmamulje, esietendusjärgne mulje on küll selline, et on saanud väga hästi imetlusväärseid rolle, sündinud ja ooper, mis tihti võib-olla selline veidi tolmune ja veidi väsinud. Ja kus sa võib-olla vahel ei peagi vaatama, mis lavastatud on või kuidas te lavastanud on vaid vaid hindama, võib-olla vokaali või mida, mida veel siis siis siin oli ka sellist sellist näitlejatöörõõmu ja, ja just ka sellist ansamblimängu, kuigi ansambel oli ju meeldivalt väike, et ei olnud vaja liigutada siin eriti suuri kooslusi, kuigi samas ei saa öelda, et väga väike oleks olnud ooperikoori roll, kes siis rahvast mängis ja selle koori individualiseerub Dust koorile stseene ja neid tüüpe seal kooris mahlakaid kohe esimesest hetkest peale ma hakkasin nautima ja jälgima ja jõudnud ära vaadata, et, et selles mõttes need palju neid siis oli siin seitse peategelast ei ole sugugi siis kogu selle kogu see ooper. Kõik rollid olid nii vokaalselt kui ka tavaliselt väga toredasti läbi töötatud, minu meelest väga hästi arvestatud ka esitaja individuaalsust alates Pille lillest ja lõpetades näiteks higi hara veega. Samas mulle tundus, et kõik lauljad tunnevad ennast nendes rollides vabalt ja hästi, et neil on ideed, lavastajad, ideed endalt. On veel ka kõige paremas mõttes Niukest arengupotentsiaal. Aga just nimelt see niisugune vaba olek, mis sealt lavalt nendest rollidest vastu kumab, näis mulle, et tegijad naudivad seda, et nad kindlasti veel midagi sidest siia juurde lisavad. Minu nii-öelda suurim sümpaatia ja suurim armastus. Tänan, Jaan Willem Sibul, sedalaadi rolle. Tõesti, isegi draamalaval on alati nii mõnukas vaadata, aga kui veel lauluga kõrvale lüüakse ja karakter tuleb ikkagi noh, nii täpselt välja ja nii mõnusalt välja, siis, siis, siis siin on küll puhas rõõm. Tegelikult võiks igast tegelasest pika kirjelduse anda nii Pille Lill kes on andekas laulja, näitleja mitte ainult tõsistest traagilistest rollides, vaid kel on väga head nihukest vaimukust ja koomilist soont. Merle Jalakas, kes tõesti vahvalt mängis niisugust maaplikat. Ja Jane Tiik, kes on alles laulu õppimas muusikaga teemias magistrantuuris või Mati kõrts, kes jälle karakter lauljana ennast tõesti, see, kellel oli väga nauditavaid nüansse või ka Rando Piho siin ei saa kedagi välja jätta väga tubli ja vahvasti sobiska Tiina Piho Anette rolli ning Heiki Haravee just nimelt niisuguse oma näitleja isiksusega. Oli mõjuv pankraatsus ja olen väga nõus ja väga toonitaksin seda, mida Pille-Riin ütles, koori kohtasin, oli nii vahvaid rolle Ani vahvalt eri tüüpe välja toodud juures mitte ainult lihtsalt ühes pildis üks tüüp ja teisest pildist teine tüüp, vaid need tegelased tõesti nagu viisid ka oma joont läbi oma liimija, karakterit läbi kogusele ooperi noh, nii palju, kui seda koolilaval oli, aga seda oli päris palju ja ja täitsa Omapärane mulje jäi nagu ka sellest, kuidas külarahvas siis vaatab nende graafide ja parunite natuke imelikke tegemisi ja omamoodi, mitte ainult sõnades, pakendi rohkem ka hoiakuga Sanjale lavastaja teine nagu kommenteeriks seda ja ja väljendaks oma suhtumist. See mõte, et ooperi tegevus tuua 19. sajandi Eestisse just nimelt on nimetatud väga hea. Sest lisaks kõikidele põhjendustele kasvõi see põhjendus, et libreto miljon Nordsing ise kirjutanud, põhineb tegelikult kellegi muu kui otse puu ühele komöödiale. Nii et isegi niisugune kaudne seos Eestiga on olemas. Ja miks me peame vaatama saksa talurahvast, kelle olume nagu nii hästi ei tea seal laval kui niisugune krahvide parunite tegevus väga hästi sobib just nimelt siia meie eesti talu poegliku olustiku vaatamiseks. Vaat seda talupoegadega Oliver tegelikult isegi esimeses vaatuses, minul nagu väikesed probleemid, sellepärast et minus tärkas 700 aastat orjaaeg kuidagi, väga kummaliselt ja siis ma järsku tundsin nagu, et kui Kivirähk teeb nagu eesti asja arvel nalja, siis olen ma esimene mees nagu kaasa naerma. Aga siin järsku mul. Ma mõtlesin, et Ottot, kes siin on, nüüd on, siin on nüüd üks saksast tulnud tüdruk ja siis on üks saksa kunstnik ja siis on üks saksa helilooja ja nüüd nad viskavad meie vahest esivanemate üle nalja, et, et see oli nagu mingisugune esimene trots või protest selle asja ümber ja võib-olla seetõttu oli isegi see, et me nagu nagu vihastasin, mis tüübid need seal laval on või noh, üldiselt mul see empaatiavõime või oli, oli nagu väga tugev ja ma olin kohe nagu tundsin, et ma olen ise seal talurahva sisse müttama pandud, nii et et selles mõttes ta puudutas nagu veel mingisuguseid kummalisi närve või mingeid kummalisi nagu mõtteid tekitas, aga muidugi ei saa salata, kui see ooper nagu juba oli käima läinud ja, ja noh, nii-öelda võtit anti veel sealt teisest ja kolmandast kohast, siis nii-öelda aeglane soome-ugri mõistus nagu võttis selle vältiv altar ja seitsmesaja-aastase protesti. Sellist koori või hõngu enam ei tulnud, aga noh, seda enam see näitab, et, et ta järsku puudutab mind väga isiklikult siin järsku nad nagu tekkis mingisugune selline luul ka. Aga ma tahtsin ütelda seda, et liiskol ei ole saksastunud inimene õpib mõnda aega kolm aastat Saksamaal siis ta ei ole saksastunud, armas aeg ja teine asi, see oli väga huvitav, mis sa rääkisid sellest sinu väiksest sisemisest konfliktist ja tõrkest, mis tekkis seoses Eesti talupoja ja siis baltisaksa Ta halva mõisnikuga või noh, nagu päris esimeses stseenis võis olla? No ma arvan, et tõesti, ma, me võime sellest üle olla ka siin Tartus, kus on Eesti Rahva Muuseumi ja nii edasi. Väike riiu kiskumine teeb ainult head, isegi tasakaalukad, muusikakriitikud lähevad põlema. Üks asi, mis mind isiklikult veidi häiris, tuleb tunnistada ja ka täiesti informeeris, oli salaküti eksponeerimine seebiooperina. Et kas ma ikka viitsin seda lugu Tartusse vaatama minna, oli see esimene mõte tänu sõprade tungivale soovitusele, see ooperitee sai ikkagi jalge alla võetud. Nii et seebiooper, kellele ja milleks selline žanri määratlus pliiskole? No Seewiooperlik on see sisu minu jaoks küll ja, ja sellepärast ta ilmselt saigi välja hõigatud. Ja noh, muidugi teie tee käite niisamamoodi teatris ja võib-olla te seepi nii palju ei vaata, aga on inimesi, kes eriti ei tule teatrisse, aga seebivaatavalt küll ja ja mulle endalegi üllatuslikult tegelikult osutus just see seebiooper per selliseks selliseks nupuks millele, millele vajutades hakkas tulema huvilisi igalt poolt. Ta kuidagi kuidagi ikkagi intrigeeriv diste oopereid nimetada seebiooperis. Ja, ja siis küsiti ja et, et kui, kui seebile ta ikka on ja kas on piisavalt. Nii et eks ta vist oli äärmusest äärmusesse. No tundub küll, et tähelepanu saavutada tuleb lihtsalt natuke natuke see rida ja kui nüüd kui ma nüüd tõsistele teatrihuvilistele sellega pettumuse valmistab, siis on muidugi väga kahju, aga me muidugi loodame alati võita uusi publikuringkondi, kes jõuavad ka ükskord muusikateatrisse ja siis teatavad, et ooper polegi nii hirmus, oleks tõeline rõõm. See oleneb muidugi ooperist ja üldistasin, sellel sellisel juhul on raske, see oleneb ka interpretatsioonis Tjaa tegijate taotlustest. Muidugi on nõnda, et kui seda seebiooperi terminit nüüd ooperi ükskõik mis liigi ooperi puhul üle tähtsustada, siis võib tegelikult vale mulje jääda. Et ooper on ainult midagi niisugust nagu rikad, ilusat. Tegelikult tõesti kas või barokkooper riski või üldse sageli ooperis. Mõnigi süžeekäik tundub õige kummaline ja tobe ja justkui välja mõeldud, aga see kõik on tingliku operon tinglik. Kui me nimetame mingisuguseid seriaale seebiooperiteks, siis tegelikult selle all enamasti mõistetakse nii-öelda vale reaalsust mitteteadlikult ja paratamatult võib-olla veidi kummalisi ja tobedaid süžeekäike vaid just nimelt mingit niisugust vale reaalsust, mille poole meie rikkad ilusad püüdlevad. Salaküti puhul tegelikult ei ole see küsimus üldse oluline, sellepärast et et see on lihtsalt mingisugune reklaamitrikk, kuigi mulle tundub, et selle seebiooperitemaatikaga pisut tegeldi selles Ooperi alguses tegeldi selles avamängus, et, et see oli esitatud ekraanil. Ta viis mind natuke nagu rivist välja või ta ei, ta ei häälestunud minna kõige õigemale lainele, kui ma seda seda pilti nägin ja seetõttu mul isegi tekkis nagu esimese vaatusega, väike väike selline nagu lõtk sisse avamäng ei andnud mulle Ta nagu ooperialguse võtit ja vaat siis ma tegelesin selle seebiooper jaja kõikide nende identifitseerimiseks, et see oli, see oli nagu minu häda, mida ma siin välja tunded sind valdasid, kui algas asi villarit. No tegelikult minu meelest oli huvitav see avamängu saatev video. Aga ühest asjast mul oli kahju, ma veel ei tundnud neid tegelasi keda siis seal näidati niimoodi demonstratiivselt tänapäeva keskkonnas oma oma ajakostüümidest natuke ära eksinutena natuke ilma võõrastena, kes siis seal. Klassikalise muinasteaduse muuseumis, kujude keskel, kes arvuti nupu elus esimest korda näppimas, ühesõnaga et hoopis teise sajandi tegelased olid sattunud tänapäeva ja ma oleksin tahtnud seda proloogi lõpuks uuesti vaadata, kui ma juba teadsin, kes on kes. Ja minu meelest selles proloogis oli midagi nutikat, see ütles, et me võime ise olla needsamad inimesed. Ja et see aegade kuristik ei ole nii sügavega põhjatu. Ja tegelikult see andis ühe lisamõõtme külg kavallal kombel minu jaoks. Üldiselt on ju vahepeal epideemia muutunud avamängude ära lavastamine, vahel on see põhjendatud, vahel mitte lõpuks ikkagi lavastajaid fantaasiast, ideest ja tema musikaalsusest ja olen sellesama salaküti puhul näinud väga labast ära lavastatud nii-öelda oma mängu aga siin just nimelt nende tegelaste eksponeerimine juba videolina tuues naat. Meie olustiku tekitas küll ainult niisugused küsimused, kas pärasse motiiv tuleb kuidagimoodi tagasi, ma mõtlen sematiiv, eks ole, et pakulus arvutinuppe näppima ja parun ja krahv mingis ööklubis ja nii edasi ja nii edasi ja, ja aga võib-olla just nimelt see, kui teener pankraatsus ehk siis hekki paravee publiku seas saalis ringi käis. Jabaculus Jaan Willem Sibul oma ka kuulsa monoloogi esitas just nimelt saalis publiku tõesti väga hea vastukaja leidis võib-olla see on see, mis ma mõtlesingi, et, et videomotiiv tegelased tulevad meie olustikku ja aega. Et selle nagu noh, ütleme lõpuni siis te olete õpita, seda oleme mõelnud selle peale, milline on see lavastaja positsioon ooperis, et noh, räägime ikka kuulsatest lauljatest ja kuulsatest dirigentidest. Lavastaja jääb kuidagi nagu tahaplaanile. Ja see oleneb ka traditsioonist. Sellepärast, et näiteks Itaalias on tõesti tugev lauljate dominant kus ka dirigendid tegelikult dirigendid suured dirigendid on need, kes oskavad hästi lauljatega töötada ja põhjapool, ütleme, Saksamaal on niimoodi, et siiski dirigent, see tähendab eelkõige inimest, kes seisab orkestri ees ja kes siis lauljad ja orkestri kokku viib. Lavastaja positsioon. Ma pean ka õigeks, et siiski ooperi puhul märgitakse dirigent ja muusikajuht esimesena kavalehele ja afišile, kuna lavastaja teeb oma töö, läheb, aga dirigent jääb ikkagi ikkagi teost edasi juhatama ja hoolitseb ka tegelikult selle eest, et, et see lavastus ka ka järgmistel õhtutel saali jõuab näiteks kasvõi väga tähtis on tempo mulle kui lavastajale, sest kui tuleb teine dirigenti, võtab hoopis teised tempot, siis siis võib välja tulla, et, et minu, minu tehtud skeemid enam ei tööta. Ja selles mõttes on, on teater Vanemuine, väga-väga lavastaja sõbralik ooperimaja. Et kuna siin tehakse ka sõnateatrit, siis on on harjutud sellega, et ikkagi lavastajale on, on kõige rohkem öelda. Ja, ja selles mõttes. On olnud Lauri sirbiga dirigendi ka koostöö, väga meeldib, et ta on seal täisvereline teatri dirigent, deta ei taha midagi teha, lihtsalt sellepärast, et puhtmuusikaliselt on ilus. Ja, ja ei hakka selle nimel. Ja selle nimel mulle midagi keelama. Et ma mitmel korral panin ta üsna ebamugavasse olukorda, aga nagu ta mulle ise ka tunnistas, ta mõtles järele ja sai aru, et seda on vaja. Ja ma usun, et, et sellises puht ooperimajas see kindlasti nii ei ole. No kuigi ütleme, nagu olid Saksamaal tänapäeval vaadata, siis just päriteatris on, on väga tähtis lavastus, sellepärast et mängitakse ikka samu tükke ja millega sa siis ikka nii väga üllatada ja, ja siis ongi läinud kohati selliseks lavastajate võidujooksuks, et kes siis nüüd veel midagi uuemat ja modernsemat välja mõtleb ja ja muidugi tõhus konkurents on, on ühelt poolt väga hea, sest tulevad ka tõesti väga head lavastused välja, aga noh, muidugi sünnitab ka sellist sellist punnitamist modernse nimel iga hinna eest, et selle asemel võib-olla võiks, võiks, võiks rahulikult siis teha niimoodi, et, et publik aru saab, et kui sellistele kriitikutele lavastamist on päris palju, kui ma mõtlesin ja vaatasin ja nautisin seda seda karakterite sära ja kogu seda näitleja siukest stiilset mängu selle asja juures, siis siis tekkis selline küsimus, et ratt, komöödiaid tuleb alati vaadata üsna alguses, sest ilma ei tea, mis neist edasi saab. Et nad nagu väljuvad lavastaja käe alt ja siis mängurõõm ja mängulust nagu piitsutab näitlejaid tagant. Siis see lavastus nagu laguneb või, või et nad sellest lavastusest enam ei jää midagi järele. Et kuidas ooperis on, et kas siin nagu see muusika ja dirigent ja see, nagu on paremad distsiplineerija nendele näitlejatele, lauljatele? Kuidas küll nimetatakse jõuga dirigenti ooperilavastajaks, aga lavastajaks muusikas ja, ja noh, mis puudutab, temposid siis ooperi puhul tõesti dirigent suuresti paneb need paika. Ja Ma siin vahemärkusena ongi kohane nii kiita seda tööd, mis on tehtud Vanemuise orkestriga. Lotsingi ooperi valmistas ette Lauri Sirp ja minul on vist ilmselt nii, et ma pidevalt juhtun Vanemuisesse niisugustele etendustele, kus tõesti ma ja võib päris hästi rahule jääda, Vanemuise orkestriga midagi natuke juhtub, ikka juhtub, aga et see üldine kõla ja üldine tase on tõesti viimaste aastate jooksul läinud ja nii edasi ja, ja ja koor oli hästi tubli koolmeister, Piret Talts toredat tööd teinud. Ma siiski väga loodan, et need aktsendid, mis on siin paika pandud lavastaja dirigendi poolt ja, ja need ilusat, selget ja põnevad rollijoonised ja rollid ise sisuliselt, et siin siiski niisugust väga suurt väsimust tuhnusti tegija muidugi oleneb väga palju publikust. Tartlased võiks ikkagi tulla ja mitte tartlased, ma tean, et Tartus käib palju, kui on vähegi põhjust siiski publikut ka mujalt ka Tallinnast. Et võiks seda küll vaatama tulla, et nad aitavad kruvida seda tükki elusana. Selle lagunemise või mitte lagunemise kohta mul on ka illusioon, et juba muusika ise on kuidagi väga tugev karkass või väga tugevalt dikteerib rütme, aga teisest küljest on see ikkagi vähemalt esietenduse põhjal ju selgelt näha, et see on väga tugevasti lavastaja poolt. Läbikomponeeritud on antud väga värvikaid ülesandeid kõigile osalistele, kaasa arvatud koorile, kellest siin on palju juba häid sõnu lausutud ja mina olen küll tähele pannud, et need sõnalavastus, komöödiad, mis luituvad ja väsivad, enamasti teevad seda sellepärast, et lavastus on lihtsalt kehv. Siis näitlejad ujuvad seal kuidagi iseseisvalt, igaüks iseenese tarkusest, aga siin ei saa küll kuidagi öelda, et lavastus oleks nõrk või oleks niisuguseid motiveerimata hetki, mida ma nagu ikkagi nagu sõnateatrit rohkem näinud inimesena, nagu imetlesin, oli, oli see tõlge ja oli see keel ja oli see, see, et ma sain ooperis nagu isegi teksti jälgida, ma ei mäleta, et minuga oleks ammu midagi sellist juhtunud. No see võib-olla ei olegi ooperiülesanne, aga võib-olla koomilisele ooperil on see tekstiosa käetsus nagu tähtsam ja olulisem, et et see tõlkepool oli ka nagu minu jaoks meeldiv. Ja mulle samuti oli väga meeldiv koostöö eriskõlariga, kes on tõlkinud muusikanumbrite teksti. Ja, ja tema tõlge on antud väga vaimukas ja samas ta dirigendina ka teab väga täpselt, milliseid välteid ja milliseid häälikuid kasutada, et tõlge oleks saalis kuuldav ja arusaadav ja ta käis ka ise proovides ja hoolitses selle eest, et lauljad ka tõesti õiget eesti keelt laulaksid ja kõnedialoogid, ma tõlkisin ise. Seal on stiil, võib olla natuke vabam, sest seal ma ei ole seotud kuidagi rütmiga ega, ega väldetega ja ma püüdsin seal muidugi originaali edasi anda, samas tuli seal paljusid asju ka mugandada ja ja eestipärasemaks teha ja suupärasemaks. Ja siis me jah, võrdlesime oma tööd ära kõlariga ja siis veel kohandasime natuke. Ma arvan siiski, et koomilist ooperit tasub mängida kohalikus keeles ja tõsist ooperit siis võib-olla tõesti originaalkeeles, jaa jaa, jaa, tiitritega, aga muidugi kõige absurdsem on see, kui, kui on tõlge. Aga ikkagi sõnadest aru ei saa. No sellist olukorda tahaks küll vältida. Jätkame juba. Kristel Pappel, Pillerimburjega sai juba öeldud, et ka kunstnik on saksast. Kui oli linnateatri laastus klaviigo ja, ja lavastajale Andremooselt siis öeldi, et tegemist on sellise tüüpilise saksa lavastusega. Et kas, kas siin näiteks, kui me vaatame näiteks ka kogu seda üldist visuaalset pilti, võib öelda nüüd, et, et näiteks kunstniku käekiri, et see on midagi muud või, või noh, et see ruum, mida meile pakutakse või kust see sündmustik toimub, et see on kuskilt teistsuguse kooliga inimene on nagu selle loonud, et milline see esmamulje või esmatunne on piller? Minu esmamulje oli, et ma olen sattunud Oskar Lutsu kevade klassituppa ja esimene assotsiatsioon oligi see tahvel ja julk Jüri ja niisugune asi. Muidugi oli põnev kujundus. Eriti veel see katusepilt, mida ma tükk aega mõtlesin, et kus siis nüüd õieti ollakse ja mis õieti toimub? Katusel suur suur elu ja veel Sophocklase esitamine. Aga ma nii väga niisugust nii-öelda võõrkeelsust halvas mõttes või, või võõras võõristav, võõristust ei tajunud, selles suhtes ma võtsin selle väga kiiresti omaks. Ma isegi isegi esiteks sellist küsimust praegu. Minu meelest me ei peaks tõepoolest nii väga piire tõmbama, võõras maa, võõras käekiri, tegelikult on olemas ikkagi üks suurem rahvusvaheline teatrielu ja Ma sedasama Lortingi salaküttima. Pool aastat tagasi nägin ka Leipzigis Saksa lavastaja, saksa kunstnik, ja minu meelest ei ole küsimus selles, kas need kunstnik on siin eesti sakslane või eestlane, vaid kas ta on hea kunstnik, kas tal on hea koos lavastajaga, kas ta tajub muusikat ja seda tükki. Ja siin muidugi tuli juurde lihtsalt see, et kuna tegevustik oli toodud Eestisse, siis niisugused väiksed õla Eesti atmosfääri tabamised, mis olid tõesti väga hästi õnnestunud, aga ma juhiksin tähelepanu veel valgustusele, mis väga hästi oli ka muusikas muusikas just nimelt ja selles üldmeeleolus ja mis andis tõesti väga palju juurde. Kogu sellel avastus tervikuna. No, ja kui veel korraks ikka selle hästi palju räägitud koori juurde tulla või selle ütleme siis sakste jaa, jaa sakste ja, ja siis maarahva vastasseisu juurde, siis minu meelest oli hästi värskendav just see stseen, kus siis Need, maanaised kõik krahvi ründasid ja ise tema sängi kippusid, et see esimese öö õigus pöörati nagu natuke pea peale. Võib-olla see on siis saksa vaatenurk, aga mulle hästi meeldis, et seda eelarvamuste vabalt vaadata, et kas see on üldse nii ühepoolne? Ma tahan öelda seda, et see lavastus oli väga elav, väga naljakas, kas väga palju igasuguseid kelmikaid, üllatusi ja nüansse, mida ei raatsi ja ei tohigi vist ära jutustada ja tõesti see esietenduse vastuvõtt oli ju tormilised ovatsioonid. Aga mulle hirmsasti meeldis üks hetk selles ooperis kusse koomiline ooper, järsku nagu muutus tõsisemaks või, või anti mingi üldistus, see oli siis see nelja inimese laul süüst ja süütusest ja sellest, kui järsku keset seda noh, ütleme siis jutumärkides seebiooperit või keset lihtsalt seda elu, totrat, pilgary ja igasuguseid pettusi ja igasuguseid maske, raade hakkasid nad kõik järsku mõtlema selle oma süüdimatu käitumise tagajärgedele. Ma arvan, et vaat selle hetke nimel võib-olla oli see tehtud või mulle hirmsasti meeldib minu meelest igas komöödias peaks olema niisugune kas ohuhetk või kurbusehetk või, või ärkamise hetk nii-öelda, et et see oli minu jaoks suur, et järsku ma hakkasin mõtlema hoopis avaramat sellele kõigele, mis, mida ma vahepeal lihtsalt naersin. Ja ta on tõesti nii, et väga meeldiv, et liis kol ei olnud seda teost lavastanud palaganina, et see ei olnud nende tegelaste väljanaermise peale, vaid nad olid tõesti mitmekülgset karakterid ja, ja ja tegelikult on selles loos ju ka kibedust ja, ja kurbust. Ja seda küsimärke, mis saab tegelikult edasi. Te olete õppinud Eestis mitmes koolis ja nüüd olete te siis te olete Saksamaal üliõpilane ja just vaene üliõpilane ikka veel või, või taaskord vee, kus, kus te siis üliõpilane ole. Selle kooli nimi on hoogsulasse music, Hans see on siis ütleme endise Ida-Berliini muusikaakadeemia, kus on olemas kõik muusikaained pluss siis veel muusikateatrites ši, mida mina õpin ja, ja kultuur šveid ja õppinud olete õppinud, ma olen kolm aastat ja kaks aastat tuleks veel õppida. Ma tean, et te olete ka Eestis oopereid, Assisteerinud, kuidas üldse Saksamaa see õppimine käib, et on sellised, teete nagu nii-öelda laboratoorselt või, või seal isekeskis või lastakse teid juba suurele lavale mässama või kuidas see on? Tähtsamal lubatakse meid ikkagi kooli õppelaval ja, ja kooli laulutudengitega ja siis need projektid enamasti toimuvad geid klaveriga. Kuna Ma koolis on ainult üks orkester ja, ja ta on üsna koormatud orkestrit üritaks alati saada diplomilavastuses, mis ka alati ei õnnestu, sest orkestrile on ka oma projektid. Kontserdisarjad. Ja suurele lavale saab niimoodi, et tuleb ikkagi minna assisteerima. Meil on ka kaks praktikat, ehk Assisteerimist siis õppeplaanis kirjas, mis igaüks peab siis iseendale endale kusagilt välja otsima. No mina näiteks nüüd käisin Lintsis Austrias. Assisteeriksin seal kaks korda üks kordne Stefan Heehaaemm juures, kes on ka siin Vanemuises Cosi fan tutte lavastanud. Ja üldse selles mõttes Lints oli väga õnnelik valik, et linn on päike on küll kaks korda suurem kui Tartu, aga siiski on tegemist väikelinnaga. Teater on ka selline kolme alaga nagu Vanemuine, samamoodi on tal ka mitu maja, mis minu arust vist neli lava on isegi seal. Ja ja õhkkond ja kõik töö tegemine oli väga sarnane, nii et nii et sellesse tõesti väga palju kasu, et ma enne seal assisteeriksin ja nüüd tulin ise siia lavastama. Nonii, mitut puhku assisteeritud ka Vanemuises assisteeritud, eks ole, jah, ei kord, see oli, see on minu esimene kokkupuude ooperitegemise köögipoolega ja kohe väga võimsalt, kuna lavastajaks oli professor Joachim härd ja tema sellesse erksasse lavastusest ja selle juures asesteerimisest tegelikult põhinebki mu selline, ütleme baas, sest see, millega me koolis tegeleme, need on ikkagi katkendi teosest väikevormid. No suurt ooperit lavastatakse seal võib-olla jah, tõesti diplomics või, või siis kahasse. Väga levinud on niimoodi, et semester teeb siis koos ühe ühe suure tüki aga see kõik on siiski natuke erinev sellest, kes on professionaalne teater selgeks töötada tuleb üliõpilastega ja teiseks kogu tehniline pool on siiski ainult hädapärane. Näiteks kui ma tegin eelmisel aastal oma vaheeksami Travjaada esimese vaatuse, siis mul tuli seda valgustada kuue prosektoriga. Nüüd oli nüüd on siis päris esimene lavastus ja professionaalses teatris Eesti teatris. Et milline see noh, peale edukat ja, ja tõesti ilusa aplausiga lõppenud esietendust ja lillesülemid siin, et peale seda, mis tunne on, et kas, kas nüüd kas nüüd on mingisugune nagu uus etapp algamas või, või mis, mis kohale te selle lavastuse nagu enda lühikeses elus oma lühikeses lauses elus praegu asetaksite? No vaieldamatult on see minu, minu lavastaja elu tähtsaim sündmus. Ja ma arvan küll, et siit algab üks uus etapp, sest üliõpilaseks ma jäin ju edasi, aga kuna mul lubati töötada professionaalses teatris, siis ikkagi lisab vastutust. Nüüdsest peale on oht, et mind võetaksegi lavastajana, nii et siis muidugi tuleks seda, tuleks seda usaldust õigustada. Jah, ega nüüd sellel eelmisel õppeaastal ma olingi, olingi Lintsis ja käisin Tartu vahet kogu aeg salaküti ette valmistamas ja nüüd ma mõtlesin, et nüüd vahelduseks võiks ka ühe aasta korralikult koolis käia, eks näis, mis siis sellest välja tuleb, võib-olla tekivad jälle kusagil mingid huvitavad võimalused väljaspool midagi teha, aga praegu tundub küll, et nüüd võiks nende omandatud kogemustega minna minna kooli ja vaadata, mis sealt veel, mis sealt veel võtta on, mida veel tuleks lihvida, mida, mida kool mulle veel anda saab? Nendel nendel viimastel aastatel ma mõtlen, et see on päris hea, et niimoodi vahepeal vahepeal käia väljas? Hea, aga, aga mida sa, teater praegu nagu kõige rohkem on andnud või õpetanud? Sest sa iseseisev töö siin ja selle küsimusega me ükskord juba jäin jänni ühes intervjuus sest ega ei ole olnud aega eriti selle üle järgi mõelda, ma arvan, et et need mõtted tulevad võib-olla mõne nädalaga pärast või kuu aja pärast. Sest. Ja siin siin lihtsalt toimub töö professionaalses teatris professionaalidega ja ja kui ma ise arvan, et ma olen üliõpilane ja mul on kõigil väga palju õppida siis on, on väga üllatav, kui, kui osadel inimestel on ka minut midagi õppida. Nii et. Ma arvan, ma õppisin seda, et tuleb. Ühesõnaga mitte põdeda, tuleb teha oma parim, kõik, mis suudad ja motiveerida ka teisi inimesi ja alati küsida, kui ei oska. Selles mõttes ma olen püütud ilma ilma valehäbita alati minna inimeste juurde, kellelt, kellelt on tarka nõu loota, kui ise ei oska. Ja neid on siin teatris väga palju. Te olete kohutavad ebatüüpiline, sest tavaliselt sellises vanuses inimesed tavaliselt teavad kõike. Lavastajad peavad ka ikka kõike, alguses pärast tekivad küsimused, kuidas nii on juhtunud, et Te tunnistate, et ei teagi? Ei tea. Kui praegu juba kõike teaks, siis oleks väga, väga igav elada ja siis ei tea üldse, kas kas viitsiks edaspidi midagi teha. Sest õppida on ikkagi tohutult palju ja, ja ma mõtlen, et kui mul see kool läbi saab, siis ma nii lihtsalt vastukaaluks, et ei jääks mul see ooperipilt kõik väga ühekülgseks Saksalikuks, siis ma hea meelega vaataks ka, kuidas näiteks Itaalias ooperi Kodumaal ooperit tehakse, võib-olla läheks sinna assisteerima ja samuti võiks heita pilgu ka Prantsusmaal ja Inglismaale. Sest ja siin Eestis võib-olla tundub küll, et, et kõik on selge, aga samas ma ei tahaks ikkagi seda piiri nüüd tõmmata Eesti ja muu maailma vahele. Sest maailmas on nii palju erinevaid asju, on erinevaid teatritraditsioone, erinevaid muusikatraditsioone ja ja kui kui ei pea ka tingimata midagi üks-ühele üle võtma, siis õppida on kindlasti. Nii et selles mõttes ma ilmselt jäängi eluaegseks üliõpilaseks. Mina isiklikult olen väga õnnelik täna sellepärast et tõesti üks minu elu suuri soove olnud see, et meile ilmuks jälle noor ooperilavastaja, kes on õppinud mingis ooprikeskuses, kus on süstemaatiline heatasemeline, ooperi reži ja kes tunneks muusikat, kes tunneks teatrit, kes tunneks kirjandust ja nii edasi ja nii edasi edasi oskaks inimestega suhelda tunneks trimehhanismi tehnikat. Ja mul on tohutult hea meel, et liis kolle killast. Tõesti lootsin. Täna meile näitas oma esimese lavastusega, et temas on tõesti väga palju potentsiaali. Millised on Liis kolle tulevikuplaanid, seostab ta oma elu Eestiga? Ma arvan, et, et võiks teha, võiks teha erinevaid asju, eriti veel oma tee. Alguses oleks nüüd väga rumal ennast kohe ühte ühte Sandri või ühte nurka niimoodi kinni joosta. Nüüd muidugi võiks järgmise loona teha midagi tõsist, et vaadata, kas ma selles žanris hakkama saan. Ja loomulikult nüüdismuusikat, selles mõttes oli väga silmiavav meie vaatseki projekt Berliinis, kus me väga süvenenult kõigepealt analüüsisime partituuri ja siis tegime lavastuse koos. Nii et nii et kindlasti midagi teha kaasaegsest muusikast samas ka. Kindlasti ma tahaksin teha muusikali, kes on ju ka väga erinevaid, on ka selliseid, mida me eriti ei tunne, näiteks Tiivel, son, hajevil on väga intelligentsed muusikalid, mida, mida siin eriti ei tunta. Ja, ja muidugi kui ma hakkasin üldse opere laskmishuvi tundma, siis mul oli väga raskekujuline barokkooperivaimustus. Selles saalis tahaks kunagi kätt proovida, nii et ma ei tea, võib-olla kunagi kujunevad välja mingid eelistused, aga ma arvan, sinna sinnamaani läheb väga palju aega. Millal teid jälle Eestis näed? No eks ma tulen hea meelega, kui, kui kutsutakse ja praegu muidugi ma arvan, et see on ka õige, et, et nii Vanemuine kui ka võib-olla võimalikud teised koostööpartnerid esialgu ootasid ära tänase õhtu. Et kuidagi saab. Ja, ja võib-olla ma oskan. Võib-olla ma oskan kuu aja pärast juba juba rohkem öelda, no hoopis hoopis teises liinis. Meil on koostööplaan, laulja Erkki, Otsman igav ja, ja kui nüüd kõik hästi läheb, siis võib-olla peaks sündima üks selline mõnevõrra tavatu Berliin-teemaline õhtu. See nii-öelda see naljasoon on veel nagu tugevamalt kui keskmisel eestlasel arenenud. No ei tea, eks seal nalja kindlasti, ega ilma naljata Sa seal läbi, aga, aga no muidugi salakütt on ka väga lõbus lugu, aga, aga siiski ma arvan, et, et seal taga on siiski tõsised asjad, millest me lihtsalt niimoodi väga-väga lõbusa näoga räägime, mis Ta ongi, võib-olla ongi võib-olla teatri teatri juures, eks, eks vahva asi, et need naere valutav mask võivad ka korraga lavale tulla. Selline siis saidi elu ja melu salaküti ümber. Ehk esietendusjärgsed muljed Vanemuise uuest ooperist rääkisid Pille-Riin Purje ja Kristel Pappel jagusitega noort lavastajat, liis kollet ennast. See oli teatrimagasin, mida toimetas maris Johannes. Järgmine kord oleme teatrijuttudega eetris juba laupäevasel ajal. Esimest korda kohtume 21. septembril kell 13. Null viis pikka vikerraadios. Aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes ja kuulmiseni juba uuel ajal ja uuel päeval.