Aa nüüd oma kõrvu kikki ja tule, kuula mu uudistasime. Terit Muhu saare peale kevad kätte jõudnud, päev paistab ja lind laulab ja inimesed on Guacan rohkem Koto tubadest väljas, köhima ja nõnna, satun asjad täna sedaviisi, et Koguva jaagu Ilja liivalinn satun ja maol kohe kole nobeliad kinni püüdma ja mikrofonide juure vedama. Hilja Muhus sündinud, kasun ennastuda ülemal rõivakunstnikuks koolitan ja Tallinna moemajas kaua aega tööl Guavul. Aga nüüd ta muidugi juba ammuks Muhumaal tagasi, sest ühtaegu tulevad kõik muulased koju tagasi. Pargust hilja ootab peale, millal suvi tuleb, et rohkem turista liiguks. Ja ta kamandab hoolega Koguva külaseltsi tegemisi. Hilja kuule muu kohta öelda niisugust asja, et see pidada olema niuke saar, kus aeg puhkab. Oled sa sellest aru saan, et see asi sedamoodi oleks? Ma arvan, et see on rohkem selline slogan, mis on mõeldud turistidele. Et muulased ise, puhkaja nende aeg ka ei puhka, sest kui elad siin ikkagi aastaringselt, mitte ainult suvel, kus päevad on pikad. Et siis see aeg läheb päris kiiresti, aeg lausa jookseb. AEG Joosep Joosep just, ja sedamoodi, et sa oled selle aja osan papri peale kobanna masu aru. Ega seda muidu peatada ei saa ka, nagu Juhan Smuul ütles, et kõik, mis laulu sisse paned, et sealt enam välja ei tule. Aga loe mõni kena luuletus, nüüd vahepeale elujooks. Omas tempos jookseb aeg, minu jaoks on kaasa mööda oma eluteed läbi elu aasa üle elumägede, läbi elu jõe. Ekslen elu meredel leian elu tõe jõudes elusadamasse, aeg on läinud käest. Kuigi võidu ajaga sai joostud kõigest väest. Kus kohas sulle luuletused tulevad? Viljasedamoodi vot nüüd sa esitasid mulle küll keerulise küsimuse. Kui tegeled mingi sellise mõte vaba asjaga nagu näiteks lehtede riisumine ja siis see mõte läheb uitama. Ja samas lehtede riisumine on ju niivõrd looduslähedane tegevus, nagu oma nahal tunned seda. Nelja aastaaega. Ja siis tulebki, tulebki ühest välja, jah, mis. Mis siis saab nagu paberile panna. Kas sa oled mõtten, omasid luuletusi kuskil? Avalda koa. Sõdad küsida, kas ma tulen kapist välja just nimelt. Kapis on ju kena olla, sellepärast et seal on nüüd palju ruumi. Viimasel ajal kapik päris tühjaks läinud. Aga miks mäel rutanud midagi avaldama, sellepärast et ma arvan, et Mu areng ei ole veel sugugi seisma jäänud. Ja ikkagi mõtled, et äkki kirjutan paremini järgmine päev. Et see on selline enesekriitika. Aga sa loe üks luuletus nüüd veel. Paprid oli ka päris palju, mis seal seal seal kapi, selles valmis kirjutan. Just nimelt kapis. Üks hommik. Mul meeldivad hääletud hommikud, kui elu läheb must mööda kuskil küll lauad on kaetud, siin, aga ei jooda, ei sööda. Eilsed päevad, kui redelipulgad neid mööda võib ronida üles ja tulla jälle tagasi, mälestused süles. Tänane päev on veel tühi kuid minemas omasoodu. Üks korde selleltki tolmu pühin. Ta vananeb nagu kõik loodu. Aga kuidas sul omal selle ajaga ikkagi ta on, kas sul on aega või sul põle aega? Mina ei ütle kunagi, et mul ei ole aega ja et seda ka mitte, et mul ei ole midagi selga panna. Aga aeg on üldse üks kõige õiglasem nähtus. Sellepärast, et seda antakse iga päev kõikidele sekundi pealt ühepalju. Ja mis keegi sellega peale hakkab, see on juba oma asi. Väga palju kulutatakse just selle peale, et, et kurdetakse, et mullu vähe aega, mõnel pole üldse aega. Mõnel on nii kiire, et pole aega mitte midagi teha. Aga ma arvan, et nüüd saate lõpuks laseme hiljal ikka ühe kena luuletuse veela lugeda. Aga enne seda mõtled heitele peale kulla, Munukesed. Keelseid uudistasime, saab jälle kuulda kolme nädala pärast kesiku õhta. Ajalaul veel üks päev kulumist nagu käia, pääl vikat lõigata tera kui päikesekera pillub kiire, kõigil on kiire käiata aega, lükates edasi tõmmates tagasi ajapagasi. On ka neid laisku, kellaaeg läheb raisku, aga kästi kasutatud aega. Ei Sava aeda. Seda kellelegi anta juurde ära kasutatud. Aeg voolab, kui jõgi ajamerre suurde.