Inimesele, kes on elanud nagu minagi, kergelt reisivate elu on keskeal oma eriline hüvitus. Näiteks ma olen omandanud juba nii laia tuttavate ringi, et kunagi ei astuma laeva pardale, ei asuelamu, hotelli ega lähe võõras sadamas maale ilma mõtlemata. Kellega küll minevikust ma siin kokku satun. On ülihuvitav näha, kuidas inimesed aastate jooksul muutuvad. Üks kõige põnevamatest seda liiki kohtumistest leidis aset kevadel 1950. Minul oli tellitud seeria artikleid väiksemates Briti Lääne-India saartest. Ma tundsin neid, aga mõningaid polnud maa sõjast saadik külastanud. Läksin Sand kitsile Moosseraale antii kohale, siis ostsin piletid Vincenti. Astusin laevale hilisel pärastlõunal, kui asjad lahti pakitud, oli kellelgi kuus ja ma läksin baari. Uksel jäin suurest rõõmust seisma. Pole palju inimesi, keda ootamatult kohates oleksin rohkem rõõmustanud kui Lily Martini puhul. Viimati olin teda näinud Bagdadis sõja lõpuaastal mille me mõlemad töötasime sõjaväeluures. Ta paistis ikka veel 24 sõna, aga see ei üllatanud mind. Ta oli seda tüüpi pikk, sale, tumedajuukseline, selge jumeline, kes 20 40 vahel ei muutu. Siiski ma üllatusin, kui nägin teda joomas kokakoolat. Ehkki ta Bagdadis oli joonud söögi juurde veini, oli ta keeldunud kokt eelist. Ta ei usaldanud kangeid jooke. Nii oli ta selgitanud. Ta oleks võinud reeta riigisaladusi. See ettevaatusabinõu oli tark. Veskit oli vähe saada ning Küprose tünn ja pärsia vodka olid tappev segu. Aga siis oli sõjaaed mingi Bagdadis. Praegu oli rahuaeg Kariibi mere saartel. Ikka veel teenistuses, eks. Ta naeratas. Häid harjumusi on sama raske maha jätta kui Albugi. Mida te siin teete? Ema suri, pärisin veidi, raha. Tuli mõte asuda siia elama. Arvasin, et enne peaksin tulema ja ringi vaatama. Kõigepealt proovin domeenikat. See tähendas, et olime kaasreisijad vaid pool päeva. Jah, ta läheb järgmisel hommikul maha. Seda peab maksimaalselt kasutama, ütlesin mina. Lõunat, olgem koos. Rääkige mulle endast. Pole palju rääkida. Jäin bagdadi aastaks pärast tehtud. Siis isa suri. Läksin koju, ema eest hoolitsema. Imelik, et ta polnud. Ta oli seda tüüpi, mis kütkestas mehi. Ja tema abikaasa oli langenud Dankerki randadel. Sellest peaks saadame üle nii pika aja möödudes. Aga algusest peale jäi ta mulle mõistatuseks. Päris algusest. Sidepidajana oma ja tema osakonna vahel olin kohtunud Lily Martiniga bagdadi lennuväljal. Rääkige mulle sellest paigast, oli ta öelnud. Siis oli aprilli lõpp ja ma kirjeldasin ees seisvat pikka kuuma lannatavat suvetemperatuuriga 35 50 kraadi vahel. Üks päev teise sarnane. Kuidas kärbestega? Küsis ta. Pärast juunit pole ühtegi kuumus tapab nad. Mida võib inimeste kohta öelda? Bagdad on suur araabia linn serval väike briti asundus, saatkond, õli ning äritegelased. Praegu asub siin ülemjuhataja peakorter koos kõigega mis sinna juurde kuulub. Seltskondlikult käiakse elavalt läbi. Jutustasin talle, on halvia, klubitenniseväljakute ja ujumisbasseiniga. Ning laupäeva õhtuste tantsupidudega. Briti elanikud on külalislahked ja peaaegu igal nädalal korraldab mõni ohvitseridel audkond peomehi naistest 35 korda rohkem. Lisasime. Mis te ise paigast arvate? Küsis ta. Kolm esimest nädalat tundsin vastikust aga selle paigaga harjutakse. Kui ollakse muust maailmast eemal, siis tekib vastastikune seltsimehelikkuse tunne, nagu merehädalistele madrustele. Huaas kõrbes. See paik võiks mulle hästi sobida. See oli veidra hääletooniga öeldud veider ütlemine. Muutusin uudishimulikuks. Minu uudishimu kasvas nädalatega. Tööpäevad olid pikad kaheksast üheni ja porri viiest kaheksani. Ja mind rõõmustas alati vabandus, mis lubas mind lahkuda, kirjutas laua tagant. Lillimaartinud töötas tiigri idakaldal vanas väärikas türgi stiilimajas. Mulle meeldis aerutada üle jõe hilisel pärastlõunal mil päevalemm oli vähenenud ja päikeseline tolmu vene hõljus mošeede ja Menarettide madalate ooker, pruunide savimajade ja sinise Kiviliste kuplite kohal. Ja eriti meeldis mulle pärast ametijuttude lõppemist. Istuda, kratsisid tema verandal varjulises ise või jaheduses, kus sulises purskkaev. Lily Martin oli meeldiv seltsiline, tasakaalukas, ajuti ootamatute vaimusaamatustega. Meist said pea head sõbrad. Ma käisin seal tihemini, kui tööasjus oleks vaja olnud. Kohtusin temaga keskmiselt kolm korda nädalas. Sellegipoolest, kui ma aasta pärast lahkusin Bagdadist ei tundnud ma teda rohkem kui siis millal ta saabus. Ma polnud ainuke, kellele ta jäi mõistatuseks. Paljudele noortele ja vabadele ohvitseride, kellel tuli mitmeks aastaks riisutud naiste seltskond valmistas ta tõsist peavalu. Ta polnud uje, ta näis käituvat vabalt. Temas ei olnud midagi vana piisaliku. Lõppude lõpuks olid lesk siiski antidema hulgalistele kosilastele mõista et selles polnud temast kaasalööjat. Mul tuli mõte, et ta eelistas nii soosivalt minust seltskonda üldse seetõttu et ma polnud ei noor ega vaba. Mitu minu sõpra tuli oma kimbatusest mulle kurtma. Temast ei saa mõhkugi aru, ütles, et nad ta oli abielus ainult mõned nädalad. Ta abikaasa on neli aastat surnud. Ta peaks olema nüüd sellest üle saanud. 20 neljaselt peaks olema leplikum, eriti sõja ajal. Nad kaebasid kõik ühte ja sama. Ei paistnud külmana. Nad ei uskunud, et ta on küll. Tal polnud lihtsalt huvi. Kuidas ma seda seletaksin, lam. Ma teadsin sama vähe kui nemadki. Pealtnäha oli ta avameelne inimene. Tema elukäik oli sees, uus uus biograafilises käsiraamatus tema isa, aadliseisusse tõstetud admiral Temaima Indias teeniva ametniku tütar kaks venda ja üks õde. Kodukoht teeningheris. Ei skandaale, ei lahutusi. Aga ma ei suutnud unustada seda esimest repliiki oaasist kõrvades. Kindlasti võis nii-öelda vaid see, keda miski rõhub. Ma kahtlustasin, et ta oli alati ettevaatlik. Kas ta tõesti loobus kokteilide eest sõjasaladuste pärast või kartis ta enda sisimat paljastada? Ma tabasin ainult ühe vihje sellele, mis võistleda Rõuda. Ajal, mil Inglismaad pommitati, Faudega langetas keegi lõunalauas märkuse sooviga, et sakslased sõdiksid ausalt. Martin läks otsuga põlema. Sõdiksid ausalt, me ei ela ristiretkede ega kuningas Arturi rüütlite ajal seda on räpane. Selle faktiga tuleb leppida. Tuleb võita mis tahes relvaga, pommitati haiglaid, mürgitage joogiveeallikaid. Kasutage kõike, mis sõja ruttu lõpetab. Tänu taevale, sakslased on realistid. Lootkem, et me teeme nende eeskuju järgi. See oli öeldud nördimusega. Ja siis järgnes piinlik vaikus. Ta kogus end ruttu. Vabandage. See tuleb kuumusest, ütles ta. Ja see on minu lemmikteema. Puhang oli ootamatu. Aga lõunastajad andsid andeks. Pole ime, et tanki restanud, öeldi don kaotanud abikaasa. Ta vihkab mõtetki sõjast. Arvab, et sõda on kuritegu. Sellepärast ongi ta niisugune. Teda ümbritseb kest. Ta on sõbralik, aga mitte rohkemat. Aeg-ajalt kest puruneb. Ma noogutasin, nõustudes see kõlas usutavalt. Kuid millegipärast mulle ei tundunud, et seletus oleks nii lihtne. Puhang oli olnud äge ja ma ei suutnud unustada repliiki oaasist kõrbes. Ma ei suutnud vabaneda tundest, et ta üksnes ei proovinud millestki üle saada vaid ka põgenes millegi eest. Mind vaevas uudishimu näha, mida ta teeb pärast sõda. Nüüd oli üllatav avastada, et ta oli veetnud neli aastat üksilduses eaka ema eest hoolitsedes. Kes seda oleks teinud? Vaatlesin teda, kui me rääkisime. Suu ja nina vahel oli nüüd kurde. Millegipärast oli tema nägu huvitavam. Aga selles oli varjatud pingesigaretist, ta loobus. Ma suitsetan ainult söögi peale ütelda kas see oli enesekaitseks pidevas suitsetamise vastu. Järsk tuulepuhang puhus plastmassist tuhatoosi põrandale. Ta võpatas Trisse. Ta närvid olid pingul. Lõuna juurde jõime šampanjat täpselt nagu vanasti, ütles ta. Lobisesime ühistest sõpradest, tuletasime teineteisele ühte ja teist nalja meelde. Ta oli lõbus, seltsiv, ta oli vast kõige Seltsivam inimene, keda olen eales tundnud. On kerge selgitada, miks teile mõni inimene ei meeldi. Aga on raske selgitada, miks olete kellessegi armunud. Ning väga raske on selgitada, mis inimeses teeb ta teile meeldivaks. Ma arvan, et Lily maardinis oli selleks too Soeszelcevus. Et saaksin Dominika laevalt maha minna. Aga miks teile pole hilja otsust muuta, ütelda ma raputasin pead. Mul on töö tomiinika kohta, tean kõike, mida vaja. Te tunnete siis tomiinikat hästi. Nii hästi, kui võib tunda mingit kohta, kus pole püsivalt elatuda. Rääkige mulle tomiinikast. Kehitas õlgu. Veider paik, vastuolude ja kontrastide saar. Mäed on tallel, iluks ja uhkuseks. Kui paistab päike lausa imestate, et roheline võib omada nii palju toole. Aga pooltel päevadel tehisa pilvituse tõttu näha mägesid. Mäed tõmbavad vihma ligi ja vihm teeb orude viljakaks. Siin kasvatatakse maailma parimat puuvilja. Aga vihm uhub teed minema ja talupoegadel tuleb turustada oma tooteid rannikul, kuhu nad need pea peal kannavad. Kui üks asi on pooleteistsaar on alati kahjumis. See on väga huvitav paik. Ta tõmbab ligi välja tõugatud ja ekstsentrik, kuid välja tõugatud ja eks sentrikuid. Ta kordas sõnu samuti. Nagu oli kuue aasta eest korranud repliiki. Oaas kõrbes. Just nagu peituks siin mingi võti. Millal käisite seal viimati? Küsis ta kahe aasta eest. Kas nägite meest nimega Douglas Eliot? Muidugi nägin. Nii mõneski suhtes olite atlas Eliot, tüüpiline tomiiniklane endine ohvitser, natuke üle 30 pensioni ja väikese isikliku sissetulekuga ning suurte plaanidega teha kohviga raha plaanidest ei tulnud midagi välja. Aga mees jäi paigale. Taglase heli oli pikk blond jumekas laiade näojoontega kõndi staaruvalt. Väliselt neist Atleilina. Ja seda ta ka arvatavasti oli. Ehkki tundus nüüd juba pisut lõdvana mulje, oli Tõnu seltskond meelepärane. Teise maailmasõja ajal oli ta olnud sõjavangis, mina esimese ajal. Me võrdlesime kogemusi, arutasime raamatuid, vangi elust, küsisin, kas ta oli lugenud Caminksi hiigelsuurt ruumi. Ei, ütles ta. Aga Kamynxil luuleta tundis. Ta oli lugenud üllatavalt palju moodsat luuleta. Mida ta siin teeb? Küsis Lillimaatil. Ei midagi erilist, kas ta on abielus? Siis ei olnud, aga kuidagi seotud? Ei midagi märkimisväärset. Kuidas ta aegamööda saadab? Tal on Aaker või kaks maad, sellega on iga päev tegemist. Ta mängib veidi tennist. Igal õhtul käib ta klubis. Kas ta joob tomiinikal juubiga üks kataglas, Eliot job omajagu. Miks te tema vastu nii suurt huvi tunneb? Ma instrueerisin teda retkeks rinde taha, kus ta tabati. Ma ei teadnud, et oli, partisan? Ei. No ta võis sellest mitte rääkida. Lely maastani ütles seda pealiskaudse moega. Aga jäi kõlama mingi alatoon, mis oli mulle mõistatuseks. Ma polnud teda kunagi näinud millestki nii hõivatult. Ega pole keeruline teda üles leida, jätkas ta. Kõige lihtsam asi Downe igal hommikul kella 11 paiku baasis šampaas hotelli baar. Seda võiks nimetada sadamehkulguste Ulkaks. Kas võtate mind homme sinna kaasa? Muidugi oleksin sinna läinud niikuinii. Mul ainult pidi minema senti pärastlõunal. Kõige kindlam koht kuulujuttude üleskorjamiseks oli pahas. Mehitasime ankru vette järgmisel hommikul, kohe pärast kaheksat. Kui läksime kaldale, ei sadanud. Aga taevas oli vettinud ja all orus lasus udu. Kas nii on sageli? Küsis ta. Liiaks sageli see teebki inimesed tuimaks. Nad tunnevad end vangis sisse piiratult mägedest, mida nad kunagine Reli Maarten registreeris end hotellis sisse siis tegime ringi linnas madalate pruunikas hallide majadega ja tambitud savist tänavakatetega. Rosso tundus räpasõna, isegi turuplats oli ilmetu. Üheainsa tunniga olime näinud kogu linnalehti paas, ütles ta. Ehkki kell oli veidi 10 läbi, viibis paaris juba seitse meest. Nad olid igaüks isemoodi rõivastatud kaitsevärvipükstesse, sõjaväe troopika, särkidesse ja shoutsadesse. Nad olid valged või küllaltki valged, et neid valgeteks meistriks pidada. Nende keskel oli pressimata, ehkki suhteliselt puhtas karantiini ülikonnas mees. See on tema, ütlesin mina. Tean, kas ma pean ta siia kutsuma? Palun. Astusin ligi. Lasksin oma käe langetada õlale, Douglas Eli juttes, pea piduda silmi, mõõtis mind pilguga. Tutvustasin ennast. Muidugi olete teie meelest, kurat võtaks, on asi? Küsis ta. Kas jooksete midagi? Küsisin mina vastu, miks mitte? Kuna ta oli blond Polnud, otsekohe märgata, et ta habe oli ajamata. Tema ümarate täppidega punase lipsusõlm oli seotud nii kõrgele, et lipsu esimene toll olid kortsus. Ta polnud niivõrd räpane, kui lohakas. Suust tuli tal rummi lõhnaga miteeritel vänged. Kahe aasta eest oli ta paistnud lõdvana. Nüüd oli ta tursunud. Mida soovite, küsisin mina kohalikku marki rummi Aveta. Andsin baari neiule tellimuse. Siin on keegi, kes teid tunneb. Kas te sooviks tulla meie lauda? Ta pöördus oma pukil ringi, vaatas, siis jälitas, siis võpatas. Ja ütles ta. Siis astus Lillimaateni juurde. Paari neiu joogid, taglase elevatestus. Ta haaras klaasja mõlema käega. Need olid kitsad, peene sõrmelised, lamedad, tömbi küüneliselt hästi hoolitsetud käed. Minu teine klaastana. Ma pole kunagi päris normaalne, kuni pole saanud kolmandat, ütles ta. Seda ma teadsin hiljem nad panid mu vangilaagrisse ja siis ja see oli kõik selge. Ega seal muud juhtuda võiski? Ei midagi, ma ainult mõtlesin. Ega need väike Streeti poisid teid siia saatnud. Kuidas nii? Kas te siis pole enam nendega? Ma ei tea isegi, kas nad üldse enam eksisteerivad. Mis teiega siis juhtus? Mind viidi üle bagdadi. Olin seal kaks aastat. Siis ta suri. Tulin koju, ema eest hoolitsema. Mida te teete siin? Eli Martin jutustas sama, mis mullegi. Tekkis vaikus. Näis, ta tahtis midagi öelda. Aga mõtles ümber. Liiv võttis algatuse enda kätte. Väike tuba päikestritel veebruar 1904 neli. Kuus aastat ja tundub, et eile. Ma ei unusta seda kunagi. Kuidas te välja nägite, kui tulite nii elurõõmus seitsmendas taevas. Ja selline ma olingi. Kas see on nii üllatav? Pärast mitmekuulist väljaõpet avanemas võimalus, mida olin palves palunud tõeline partisaniülesanne alla hüpata Prantsusmaal teisele poole rinnet. Ja see sõltus kõik tollest jutuajamisest. Kas taipasid, kui meeleheitlikult agar ma olin, et jätta head muljet? Mas suutsin avastada neid, kes andusid südamega sel põhjusel mind välja valitigi selle töö peale. Ja seoses selle tööga nagu minagi seoses oma tööga oli liim Martin teinud läbi ülekuulamiskursuse. Olime mõlemad õppinud, kuidas välja tuua vandidest tõde. Ma teadsin, mida ta praegu tegi, lõi sellist meeleolu, milles ta teeks mööndusi. Seda taipamata. Teorite täpselt selline tüüp, keda me otsisime, ütles Lily. Ma teadsin seda algusest peale. Jutuajamiseks polnud praktilist vajadust. Aga mul oli nii lõbus lobiseda. Ärge arvake, et mul polnud. Kas mäletate? Te ütlesite? Lily andis mehele mälestustelõngaotsa kätte suunates teda meenutamas seda meenutama. Teist. Mind just nagu polnudki enam seal. Andsin paari neiule märku tuua uus ring jooke tagas vaevu märkas nende saabumist. Kui kaua lobisesime? Küsis Lily. Üle 40 minuti. Ja kõik need teised kandidaadid ukse taga. Nad naersid mõlemad tagasi, oli vaimselt täielikult lõdvestunud ja ta valvsus uinutatud. Pinge oli raugenud. Vili oli teinud suurepärase töö, viinud mehe sellisesse meeleollu, nagu olid tahtnud. Kas mäletate oma lubadust, et kui ma tulen tervelt tagasi, siis esimesel õhtul olen kodus lõunastada minuga kesistaglas? Muidugi. Nende hääled olid muutunud mahedaks. Taglase näol oli, mõtiskleb ilme. Oma mälestustes hoida muutunud taas 25 aastaseks vabatahtlikuks, kes seisis erakordse seikluse lävel. Mis olid toimunud vahepealse kuue aastaga mis olid muutnud raipa noore ohvitseri rummis vettinud sadama hulguseks?