Peaminister Taavi Rõivas tänas kõiki preemia saajaid, öeldes, et ilma nendeta oleks meie teadus- ja kultuurilugu tuntavalt vaesem. Üks täisväärtuslik riik on mõeldamatu ilma eheda loominguta, olgu looming kui selline leidnud väljenduse kaunite kunstide alal, teadus-arendustegevuses, keeleloomes või spordis. Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere rõhutas, et aitäh ütlemiseks peab alati aega leidma, aga tunnistas, et teaduse hindamine on alati olnud probleem. Ei saa ju viiulisooloväärtust võrrelda trombooniga ei ole ka võimalik järjestada teadussaavutusi, kõik need panustavad mingis mõttes meie elukvaliteedi paranemisse ja paljudel juhtudel selgub avastuste tõeline väärtus alles aastakümnete pärast. Teaduse elutöö preemia said mehaanikateadlane akadeemik Ülo Lepik ja arvutitehnikateadlane akadeemik Raimund-Johannes Ubar. Hubarnentised teadus, eelkõige suhtumine teadusesse on muutunud. Romantiline teadusavastuste aeg on suuresti asendanud pragmaatilise teaduse rakendamise ajastuga. Ubari sõnul küsib ühiskond praegu, mis kasu on teadusest. Teadvus tähendab palju rohkemat kui rikkaks saamise võimalust. Teadus ei tooda kaupa vaid arengut. Wiedemanni keeleauhinna saaja kapten Uno Laur on aastakümneid tegelenud eestikeelse merendussõnavara arendusega. Merekeelekomisjon on tegutsenud vabatahtlikult ja ilma tasu saamata. Kapten Laur on aga mures, kelle jaoks seda merekeelt arendada, kui Eesti lipu all eis eile enam ühtki kaubalaeva ja meie meremehed räägivad võõra lipu all seilates võõrast keelt. Kas me võime ennast nimetada mereriigis või olema ja tegelikult ainult mereäärne riik, aga ma siiski loodan, et selles vallasasjad paremuse poole liikuma hakkavad ja Eesti meremehed saavad tulevikus märtseida oma emakeeles. Kultuuri elutöö preemia said kirjanik Jaan Kaplinski, lavastaja ja balletitantsija Ülo Vilimaa ning arhitektiõppejõud Veljo Kaasik. Jaan Kaplinski rõhutas, et elame küll teaduse ja tehnoloogiakeskses maailmas, aga kunstid aitavad inimesel terviklikku maks saada. Kaplinski sõnul ei ole ka praegu kadunud surve, millega püütakse mõjutada meie käitumist, tarbimist ja maitset. Tõeliste kunstide loomingu väärtus on selles, et aitab meil jääda endaks saada endaks, mõnikord olla vabala nendest sageli märkamatuks jäävatest survetest. Lavastaja ja balletitantsija Ülo Vilimaa ütles, et on paljude inimeste ja asjade väärtusest hakanud alles praegu aru saama. Praeguse tantsumaailma pärast on ta ka pisut mures. Meie elukutse on selline, mõtlen endal kui tantsija, et siis kui pea hakkab jagama, siis jalad ei tule enam järele, aga no nüüd ma maalin ja juba aastakümneid kurb on, see tehnika on läinud kõvasti edasi ja tantsija tunneb ennast väga professionaalselt sena, sellepärast ta teeb niisuguseid trikke, mida keegi kunagi teinud ei ole. See ei ole kunst, on kunsttükk.