Suvi on möödas. Otsa said imelised päikesekuumad, päevad, soojad õhtud ja romantilised. Jälle lõppesid lõhnavad jalutuskäigud meelitavasse metsa, Hiinasse ja liigutavasse linnulaulu lunastust pakkuvat suppused, jõgede, järvede, merede elustuvas Suhinas ja mahedad kirgi paisutavad saladused. Imeline suveaeg. See kordub aastast aastasse, kuid mitte iial sellisena. Kunagi enam pole me nii noored kui eile. Nii muretu kui mõned päevad tagasi. Palju kaunist ootab ees, aga tulevik on minevikust tundetum. Ka kõige ilusamad ajad saavad oma jumaliku jume kauneis kaugeis. Mälestus siis igas ilusas nukrust, mõistmatut, jäämast, aga kaunist ja kosutavat. Ilus nukrus kasvatab ja rikastab, õpetab ja hoiatab, aitab hinnata varjudeta, päikesepaistet ja puhtaid rõhkatavaid rõõmuhetki. SUVI Läks mööda. Oleme päevituse pruunid ja naerusuised. Oleme näinud nii palju ilusat, et nukrus nurka nihkub ja maad annab tugevale tervele elu jalule. Ja kui see kummaline lugu, mis kohe kuuldavale tuleb ning selle suve viimast meelelahutussaadet asendab küllalt lõbu ja nalja ei paku siis näitab ta kätte ühe ilusa võimaluse. Kuidas päevast päeva ja aasta ringi, elurõõmu ja suvetuju suvist hellust ja õrnust eneses kanda. Kuid Leic Velling legend. Keset kaitseid sai. Võime näed vaeva. Käin oma ei viidanud. Kantiin. See. On aukann. Meiega. Pilt tee seenele. Pruunil suveajal, kor igaviku raske uks läks vanne kas mööda redelit või nööri najal. Kuid muistne rüütel astusid ülalt alla. Sel Rüütlil polnud seljas rauast rüüd. Ta polnud sõjamees, Polnud verre süüd. Rüütel tõi maale iselaadne pikkust. Ta kandis endas iidset rüütlit peldikust. Tabuks mõni näitleja või kuulus muusik. Grupp seltsimehi kipuks kõnelema. Ei rüütlit saatnud kuulsus, kai turismituusik. Kuid miks ta saab? Kus sellest räägib tema seen taas Madervitan. Ma tulen ülevalt ent söögi pärast ei maksa arvata, et olen suisa kuu pealt kukkunud. Ehk mitmed kõrgelt tulijad küll säherduste mulje jätavad? Jah, tulin ülevalt, kuid mitte paradiisist, sest olen ateist ja paradiisi uskuge, ei ole olemas. Kui sulgudes võiks lisada, siis ate eestiks sain just tänu veendumusele, et paradiis on ainult sõnakõlks ja seda pole kuskile iial. Nii on siis jah, need lood, et tulin ma paigast sellisest, mis Küütud igavikuks. Seal oli palju rüütleid koos, ent maa peal leidub riike, kus vanad mundrikandjad Hiinastas ja tolle pärast jäi igavik neist tühjaks. Ehk seda usutavam teile nüüd ta hakkas mulgi igavikus igav. Ma otsustasin alla tulla. Ehk küll siin raske töö, mind ootab ees. Ent poole kangelane maaemis. Ütlen ma kätt südamele pannes need teinuks minu asemel küll igan. Tahtsin öelda iga minu moodi, mees. Ma tunnetan maa arenevat headust ja tunnen muide pensioniseadust. Kaks kuud võib tublilt töötada ja seda teen ka mina. See veel kord tõestab teile ehk et Rüütel olen ma kuid mitte sõdalane. Ma olen mees, kes rüüterlikust hindab ja seab kõik daamid elu ilu allikaks. Mu veendumus, et kõik ja omaaegne tegevus on maa peal väärtusetuks muutunud, vahepeal ei ole daame kätel kandvaid mehi ei selliseid, kes neidude naiste eest võiks ratas rinnal võitluse saastuda. Nüüd tulin alla selleks just et järgmised kaks kuud, kõik heade ilusate kommete ja Naissoo hüveks võitlevate meeste taassündimise tarvis pühendada. Ja tööjõupuudus, suur on kõikjal, sest need, kes varem pisutki veel tööle pretendeeriksid, said värvatud ju tööjõujagamise komiteedes. Küll vajatakse näiteks esitajaid. Milleks, küsin ehitajad, on öeldud ju, häid lambaid mahub palju ühte lauta, nii et küll ruumi leidub kõigile. Kui ainult vanasõna tingimused täita, kõik headeks muuta ja nii edasi. Küll vajatakse maa peal postil joone, et enne hommikut saaks kodudesse õhtuleht ja teised vajalikud väljaanded. Kuid asi pole hulga nüüdsel seisul, sest uudis ei saa vananeda. Nii pea- ja leht on värske. Alati kui kuupäeva evaata noja siis vajatakse näiteks ettekandjaid. Tegelikult puudust pole neistki, kui nende tegevust veel vaagiks teete. Sest asutusi leidub, kus ette kantakse nii väga palju, nii sageli ja paljuhäälselt, et tarvitseb vaid ettekanded, tekstid, kõik vahetada kandikute vastu ja asi klaar. Ma tööle asun lillede kinkijana, see ala vajab eelisarendamist. Sest ilus suvi külvab lilli ja lilleõis on ilusam koos daamiga. Kui pole õnnelikke lille, kauneid daame, siis ükski ilu pole täiuslik ja mõttetuks võib jääda iga suvi. Nonii. Mu põhjus on mõtted teada teile nüüd. Ja edasi võib kuulata vaid see, kel daamide ja suve ilu vastu huvi. Paradon. Veel on üks peenikene nuut ehk nota peenem. Miks räägin ma nii kummalisel viisil, kuid selle pärast just et õrnutsemine ja südamlikus on põlu all koos lüürilise joonega. Et kasvatada meis lillearmastust, seks tuleb kasutada, luulet? Ei puhtad riimid, au sees ole enam, seepärast siingi paistab kenam kui oma lüürilisust vabavärsis pruugin. Ja veel kord. Tere tulemast, planeet. Ümmargune ma, mis ligidasem pilgul nii varsile polegi. Ma saabusin ja alustasin tegevust, kesktänavaid ja väljakuid. Mis see kell nüüdissinu arust panna? Viis minutit hilinesin, kallis, kallis, kallis muidugi, kallis, aga aeg on kah, kallis. Ei, maksan uisapäisa, tead ringi hööveldada, et kohtumisele hiljaks. Kui ma ei sega teid sellega, noormees, siis kes te olete ja kes on ta, miks te kingi kohtumised Lilli daamile? Pullimees, miks kingi? Aga kas tema mulle kinkis? Mis asja sa siis õieti tahad? Tahaksin midagi ilusat, armas, ilusat. Hurraa Lähme jalkavõistlusele, oi, mina küll ei tahaks seda kisamiste karjumist. Oleks midagi hingele kurrask, seda ma kartsin. Tahad äkki kunstinäitusele, kui ma ei sega sellega teid, noormees, siis kes te olete ja kes on daam? Miks te oma pruudile Dante, minu naine, mitte pruut, aga seda enam? Ja miks ei kingi teie talle lilli, te olete üsna tuhm element. Minu elatustaseme juures ei maksapundar poole rublasid lilli, sama hea kui mitte midagi. Aga mul on tellitud oma naise jaoks raamatusarjad, kihvt kirjamees, julget juttu, Paulikud ning ajakiri sohver meil ja mujal. Tere siis kah. Parajal ajal tulid, mul ongi just viimane puhas särk seljas. Minu härra võtab mind pärast nädalast lahusolekut nii südamlikult vastu kuule ega ei sobiks nagu lennujaamas musitama hakata, kas pole mis see nüüd siis, nii, ma lihtsalt selge, selge, Pole tarvis jätkata. Kõik on korras, üle aisa pole löönud ja asi tahe. Kui ma ei sega, sellega, teeb kodanik miks lilli oma naisele ei too töö, me abiellusime 1952. aastal, ütleb teile midagi ja miks ei ütle seda vähemalt, et vahepeal on pruudi lilled närtsinud ja aeg neid uuendada. Kuulge, mees, lilled, kui te botaanikat tunnete, on taimed ja taimed, kui te geograafiat tunned, et olid üle terve maa tuttavad juba meie karvastele eelkäijatele. Kui teil ajaloost kah teadmisi on, siis pole vist mõtet lillede armetust osast edasi rääkidagi. Haned päästsid omal ajal Rooma aga lilledega pole inimkond, nagu öeldakse, lillegi liigutanud. Millega ood tarkuste jagaja, millega siis omal ajal veel rõõmsaks oma pruuti tegite? Väga mitmesuguste asjadega. Näiteks lubasin talle kuu taevast alla tuua. Aga eks see olnud vale, sest vaevalt te tõite, kust ma sain tuua Kuu, läks looja, siin ehitus käib teise otsa. Mis õrnusest või lüürikast võiks maa peal üldse juttu olla. Kuid neid vast lõpuks õnnestub. Ma kuulen kuskilt värsse. Lustiliseks muutub räin kui joodud karusmarjavein, issand, ole ometi korralik poiss, mis jams, kes lehest loeb minu reklaami, see poest ostab mis tahes kraami. Kui ma ei sega sellega teinud noormees siis kes te olete, et kõnelejate väes Kõnelus luulest, juhusliku vastutulija ka finantsinspektoriga ütles mängus, seda küll. Aga igal linnul on oma laul ja igal luigel oma lend ja igal tobul oma luulehoogu. Teine mõiste on mul raske ehtootes selgitust toon küll. Ma olen luuletaja, aga muidugi mitte mõni vanaaegne Majakovski oma treppidega. Mõte, mis on käima harjunud kepiga, ei sobi kokku Majakovski trepiga. Ka luuletajad on vist hukas, miks oma kallimale tegingi lill? Lilli nina, lubatavus, totter maaden värsse ja pean veel lilli kinkima. Kuid värsse viisakaid ju ei tee, kui põlgatega suuri luuletajaid ei usudenatuuri järgi küll, et armastuse luulet oskaksite teha. Lühidalt muidugi ei tee. Aga kokkuvõttes olen ümbruskonna parim luuletaja. Kõik lehed on minu reklaami täis ja ainuüksi minu nime populaarsus peab olema mu kallimale küllaldaseks meelehead. Kas teid usun meeleldi ja eriti sel päeval, kui oma lahutusest teada annab? Lühidalt, mis te norite kes olete te ise, et nii lolli juttu ajate ja koguni mingis kummalises lüürilises arusaamatu stiilis. Ma tulin selleks inimeste sekka, et õpetada lilli kinkima ja lüüriline keelepruuk peaks luulelised harjumused sisse juhatama. Ei häbene siis lillekinkija Ki liiga ja kaob võltshäbi kõigilt õrnust. See jama, see keel ja need kombed on liiga võõrad. Kui tihti kuuled võõrast keelt, siis omaseks saab see ja vana ununeda võib ka hoopis. Ei usumäed, praegusedki kombed on üles arenenud iseenesest küll kuskil kunagi on seda juurutatud. Nii et selle lihtsameelse mõttega tulitegi maa peale ja kustkohast, kui tohib küsida ja millal? Ei ole kuigi kaua sellest mööda kui otse igavikust maa peale langesin, kui meteoor. Kahju, et te mööda ei langenud. Mõistan teie kartusi, kuid minu kokkupõrge Maaga polnud ohtlik. Ma pole Ikarus. Don't küll teist aru saab, autobuss ei puutu siin üldse asjasse. Ka selle kohta olen värsse teinud. Kui pole saladus, mis kujutavad endast need ülituntud värsid Suurima heameelega näiteks viimase loomingulise tööna. Täitsin kaardivabriku tellimuse, nimelt mängukaartide osas. Kuulake on rahvast mitu miljardit, kuid kõik ei mängi piljardit. Poisikesed ja vanatoid, tulge, daame potid, maid. Suur jumal, tule appi. OP päästa. Eksinud olemas küll pole, on värsid, need. Muidugi on ajakohased kiired, praktilised iga asutus vajab reklaami. Iga ajaleht avaldab igas poes ripuvad divistaja, nägite seal sukapoeaknal? Ei ole näinud veel ja ma ei kahetse sest minule teeks meelehead, kui lilli viidaks taimedele või kui nii koonerdata just siis värsse vähemasti neljas sepis. Noh, aga siis on sukapoe akna reklaam teile kindlasti meeltmööda. Selles värsis liginen just daamidele. Kas peate õigeks just et suka pididaamidele läheneda, tuleb? Vastu läks hingest alus. Ärge lobisega, kui nii võtta, siis ma alustangi hingest sest mu löövad värsid võtavad daamidel hinge kinni. Kuulake, kuidas reklaam kõlab. On inimesi naljasoonega ja inimesi ilma Sooneta siin poes on müügil sukad joonega ja mõnikord ka ilma jooneta. Silmal pisara ees ja süda raske häbist. Ent olles laskunud nii sügavale, te püüdke kas või tolles totra vormis reklaami teha lillekestele. Kui olete seksvõimetu. Ärge alahinnake mind, ain moment ja lugu tuleb kollete valmis. Ma ootel, ehkki tunnistan, et pelgan suuri inimene, ärge peljake. Niisiis naist võtad tüseda või kõhna, kõik armastavad lillelõhna. Ei jõua maksta ühe raksuga või kylle osta järelmaksuga. Siit alates pean lüürilise keele maha jätma. Kes kuulaks mu kutset Rüütel likkusele, kui esinesin selle totra reklaamimasina tasemel. Midagi muidugi muutuks, kuid tuimuse pitser valitseks kõikjal. Halvemal juhul hakatakse lilli ostma ja kinkima mehaaniliselt reklaami käsu täitmiseks. Pisut paremal juhul aetakse koosolek, kokku, loetakse lugu ette, kiidetakse harjumuspäraselt heaks ja lülitatakse sotsvõistluse näitajatesse. Kujutage ette meie lapsevankril tehase suur vanker, kollektiiv täidab auga endale võetud kohustusi ja kogunud igalt mehelt 12 kopikat. Kingime täna ühe São lilli meie sünnipäevalapsele varrava valvur Arsseljale. Kusjuures pühendame need lilled kahe aasta möödumisel päevast, mil lapsevankreid hakati tegema viie ratta asemel nelja rattaga. Paljas sõnakõlks siin ei päästa. Eeskuju tuleb anda tegudega. Teises pildis nagu mulle näib, tegevustik kiiremini, käib kangelane, hoolimata hinnast ostab lilli kokku tervest linnast. Teel kohtab blonde ja brone ette ja igale saab lille õigs. Mis vemmalvärsse või sonett seal enam vaja minna võis. Küll metsaliilia, Aia lilli, küliga värviga tõugu. Kes nelke sai, kes aialilli, kes roose ja kes lõvilõugu. Kui selles pikas kinkimise lülis ta sattus tunnistajaks perekonnatülis, siis tegi ühe ainsa tulbiga, mis muidu oleksite. Tud kulbiga. Nii ilus ja rõõmus hommik. Või kerge on hingata, kaunis käia. Ei ole aasta aega ilusamat suvest. Mis võlu juba ainuüksi tühjal tänaval, mis võlu? Ja eks tal see võlu olegi, et ta on tühi. Muidu oleks igal sammul pilk täis piinavaid pilte ilma lilledeta kõndivaid staamidest. Kõik kärge karske hommikutund, inimene astub rõõmsalt, rind ees, pea püsti. Üks teine tuleb vastu ja ruttab oma asjaliku ilmega välja, puhanud, elujõudu tööle pühendama. Kõik nii. Kõik ei ole. Mõni astub kurnatud näoga kodu poole, kui aladega nii kaugele kannavad. Ja. Aga milline vaikus? Lausel lõbus, et suurlinn nii viisakalt vaikne suudab olla. Aha. Eks auto, esimene auto laiutab vett vasemale ja paremale, peseb tolmu, seid ja kuivi i sind rinna jalguga. Aga tuuleõhk lippab vaikselt lustakalt, kui poisiklutt mööda tänavaid. Kaste püsib unisel murul, põõsa nutid, pesevad selles oma kõveraid, jalgu ja puiesteed, on puhtad eituuvisidega turiste. Suured puud magavad seistes nagu hobused. Nimelt need hobused, kes suvatsevad seistes magada. Majad on siledad, liikumatud ja millest peaksid nad liikuma, kuid raamid käivad veel harvajad tühjalt. Aga turg on juba tegemist täis. Turunaised räägivad turunaiste jutu ja näevad välja kui vaprad näituse valvureid ülemaailmsel rõõmsate värvide näitusel. No Kusti küll olete inimesed. Miks magate, mehed? Kas te oskate arvata, millised piinliku kingiksid teie daamid teile ühe une vaiksesse voodisse toodud räipapunalile eest? Kuna need väiksed ja Quinni lapsest väiksesse Linna, kes laulab ja hambatruudusest määratuursest laulu loomatav Kõik maailmaneiu Clinton ei saa igast armsast neiust. Austajaid ja laulnud lilletrantaažine laulda andma kõigile. Pluss ka, aga väikses Tall Winston päev veebruaris ja neidude naeratus hellaks laenatud veel laulu linti. Väärata. Kaunist hommikutundi perenaine. Tere, pojake, lubage mulle neid lilli. 10 kimpu. 10 kimpu ja allaaed. Ega inimene ei saa midagi parata, niimoodi juhtub, ja kas siis surelik jõud selle vastu midagi suudab? Ma tunnen teile kaasa. Ma ei saa aru, tädikene on midagi halba juhtunud. Või ennustajate mulle õnnetust. Mis on nüüd lapsukene teenis, näikse ligidale inimene maa muuda sängitada olevat. Kes siis muidu nii vara lilli ostma tuleb ja veel kümmet kimpu. Ei tädikene, ma austan neid rõõmuks, et lilli kinkides teistele ilu jagada. Ah soo soo ja näed siis vaata alles, et ilu jagada ja mina mõtlesin, pole ju harjunud, et nii vara ja nii palju korraga. Kas on siis? Pole kalendrit vaadanud ja. On küll suur tähtpäev, on täna ilus ja suur suvepäev lausa laulma võtab, nii ilus. Nojah, noored inimesed, kes teist aru saab Palun ma kingin selle teile sinise taeva ja ilusa päikese puhul. Sa heldekene äitäh, mõtle ometi kingitusele mulle, aitäh teile. No mis ta nüüd teile suur aitäh. Aga kas te hea inimene ei arva, et noh, räägitakse, et head inimesed saavad pügada. Kas te pole sedaviisi Ado saanud ole? Tädikene näete, rahvas tuleb tänavatele aina rohkem ja rohkem tööpäevaga peale. Ärid tehakse lahti. Kes juuksurisse läheb, see pügada saab. Aga ta selle pügamise eest on ilus lilli kinkida. Õieti bussist maha. Aga palun ärge kurvastage, ilm on nii ilus, et kahju oleks tema rõõmsat palet kurbusega kibestada. Ma ei tunne teid. Tohin modele kinkida selle kauni gerbera. Kuidas miks, misjaoks? Lihtsalt, et varane hommikutund teile ilusana meelde jääks, et imekaunis lill saaks teile kogu päeva peegelpildiks. Ette akkama. Helle, tule, lähme ruttu. See naljakas mees mu pärast räägin sulle. Noor veetlev neid kuid näib, nagu poleks iial ükski vastutulija talle lilli kinkinud. Ja jõudu tööle tänavatel. Ja jõuda tarvis, noormees tahab vist kah tiku küsida, üks alles läks niisugune. Aga ma andsin sellele terve doosi ja enam mul ei ole midagi, ma ei tahtnudki tiku. Mis siis lahti on? Pole veel koju jõudnud ja tahate, kelle teada, mis sai öösel kõvasti hullatud, no olen ma siis tõesti niisuguse väljanägemisega? Ega ole ju küll, aga midagi peab teil olema. Kas siis üks normaalne inimene tuleb äkki hommikusel ajal tänavapühkija juttu ajama? Ja eks ta võib kummaline paista küll. Ma jätan teile mälestuseks ühe lille, palun. Nõnda siis, et rahakopikas tuli puudu ja nüüd müütate lilli ehteid, noori inimesi küll. Ja kust te selle peotäie lilli juba ära korjasite? Ärge kurjustage, hea inimene. Ma lähen nüüd, aga lillekene pange kodus faasi selle eest, et ma käin mööda teie puhastatud tänavat. Ka raamatupoel juba uksed valla. Mis värskemat leivapoodi tuuakse, nii vara värsket? Ega meil otse ahjust pole küll midagi. Vaadake leti pealt. On teil soovi? Ma sooviksin teile kinkida selle lilled. Oh teid küll maju annaksin, kujuneks aga hääletu, kevad on juba läbi ja olümpiamängud ja üldse kõik. Ega ma leti all ei hoia, ärge tundke muret, ega ma ei tahtnudki neid osta, aga pastapliiatsid on vabalt. Näete seal letil ilma järjekorrata. Nii et ärge lilledega küll enam vaeva nähke ega ei näegi. Jätan ta lihtsalt teile. Ma ei saa aru, mille puhul siis? Kas see kohustab mind millekski? Ei, ei kohusta, see on ilusa suve puhul ja selle puhul, et sajad inimesed päevas teie juurest läbi käivad ja kõik näevad noort kaunist tüdrukut ja lähevad sellest rõõmsamaks. Aga teie äkki ei teagi seda? Ja liiv on unine päikesest tuhanded päevitajad, nendel on puhkus ja lapsed on neil vast praegu rõõmus aeg, ei ema, isa, lähe tööle, ei kiirusta kuhugi. Oh seda imekaunist suve. Oh kena daam, 1000-st, nii kauni päeva pärlist. Kas tohin lillekese anda teie tütrele, mis teil viga on? Tiga? Ei midagi, lihtsalt nii ilus on see, kõik. Jumalat pole olemas, aga seda jumalikku habrast ilu, mis iga naine endas kannab ribimete lõiga üks ja rõõm on, sest nii suur. Teil vedas puhkusega, pole midagi öelda. Palun väikene jutt. Olete päris osav ilukõneleja. Mulle see mõju ei avalda. Minu mehe alluvad püüavad tihtipeale oma tööasju minu tütrekese kaudu korraldada. Aga esiteks see ei lähe läbi. Mu mees on printsipiaalne. Ja teiseks, kus teil selline kummaline mõte? Jah, tõepoolest, lillega pole keegi õnne katsunud. Kuidagi tore. Igatahes püüan lehele teist. Kuidas ta nimi on? See lill jääb teile, nimi pole tähtis, ma teie meest ei tunne. Ja üldse näib, et mitte ühtki meest sest harjumused on nii erinevad. Kas õnnelik kivi rinnas või on? Ei tea. Küll võib vast rõõmu tuua, eks lõhnal uuris lill. Vaesed, vaesed daamid. Miks sa aru sellest küll ei seened? Puised kanged ja mehise mehe. Aga mis ma neist viimastest kinni kaua kannan? Ma ei küsi, mis on teil juhtunud. Loodan vaid, et mu lillekimp annab rõõmsa jume tagasi näole. Kaks õieilu koos olnud kahekordne suvi. Ei, ärge rääkige. Ärge öelge midagi. Keegi ei saa aru, kus siis teiegi? Ärge ainult tagamõtet otsige. Ei miskid alatutega halba. Lihtsalt. Ma ei hakkagi pikemalt rääkima. Te kannate endas kauni elusädet ja peate rõõmsaks saama kasvõi selle ilu eest. Mida välja kiirgete. Head õnne teile Jumalaga. Maie, kes mees oli Maiekeni, on sul sünnipäev? Poisid näete, kus vedased taskus oli. Maiel on täna sünnipäev, tuleb välja ja lugupeetud Maie, sellena liiv ka pudeliga soovime sulle palju õnne sünnipäevaks. Kui see käbi poleks neid varsi siia toonud, ei oleks me selle peale kah tulnud. Ole terve. On vaipa ohtrate ei bastuda, vaid vete kelguhoidjata. Rõõmsalt vallatud Jake põivad. On see siis alakeel? On meie ja Leinud. Valge mees saama. Vaid plaan, numbreid, neid lausa, Juhan Tralla värk Oris alla juba võras. Ei seitsmes loorber. Ja selge? On meierei. Õmblen köie saama. Ja neil ei olnud ei saanud, ei oska. Ja ei-le naeratus. ELO köielaeva ei oska. Naeratavat. On kolmas pilt, konfliktiks paras koht kuid seoses sellega on varitsema suhkrut kaks kuud, mis lubatud, saab varsti läbi ja tegevus veel pooleli. Väeti ei jooksnud tühja lillekinkija vaev sest mitmed daamid lilledega harjusid ja nendega Valerie valdas raenii suurel määral, et nad lausa karjusid. Seetõttu olukord sai pisut koomiline. Hulk pruute päiudest läks lahku järjestikku. Lõksaabub. Kurvalt astronoomiline peategelane pöördub igavik. Väla, meie oleme teie peale vihased äraandja kogu meessoost elanikul on ööturg ja aga milles on siis asi? Milles asi? Eks te tea isegi, et kui siin oma naiseliku seid dimendi käiku laskite ja aina daamidele jumal teab, mis imet hakkasite jutustama. Seal just nimelt nagu mingi hiromant või hüpnotiseeri naisega. Pöörasid meile seljad ja nimetasid meid ebaklantsideks. Soga mitte ebatantsideks, vaid grantsireks Granssideks, vaid ebagalandseteks. Viisakuseta mühakateks ja mis on mina, sinna parata ei ole, mina kätt südamele pannes tunnistan iial pole ma teda küll teie vastu üles ässitanud, aga mida te siis tegite? Miks meie pruudid ja naised siis meid enam ei armasta, räägite ju ised viisakusest, tähelepanus pidi puudu jääma. Kallid sookaaslased. Nendes päikeselaule ja teie unelmate neiud, uskuge mind ometi taas oma õienupud teie poole pööravad. Hästi me jätame teid füüsiliselt puutumata, kui salaja oma rõdult meie jutuajamist daamidega pealt vaatate ja pärast nõu annate, mida teha? Teolgi ainult kenad ja uskuge, kõik laabub. Naised. Süüa marss, vaim, merede mehed, kas see on siis teie arvates viisakus? Kas see ongi tähele? Panelikkus tähelepanelikkus, miks ta siis ei ole või mida peaksime siis tähele panema? Uubiina? Eks paneme siis tähele, et Kätlinil on vaata ilus huulevärv ja leo noorel Leidal hästi valgendatud. Pea ei, keegi räägib päikesest ja värskest õhust ei taevasinastega lilledest nüüd kuulata meid hoolega. Kui te viie minuti jooksul oma meelt ei muuda ja rumalat janti ei lõpeta, siis kuulutame teile igavese jaheduse. Ja seniks naised, eemaldugem. Hei, nad plehku panevad ja ta nüüd naised eemaldusid ja võid inimese moodi edasi rääkida. Tule kohtu alla, võõras mees ja süüdlane, meie hädas, ma kuulen teid kahetsema peale, et te olete nii juurteni rikutud, et tunda hellust, ükski teise ei kanna. Peate viisakuse õppimiseks pisut vaeva nägema, olgu pealegi. Pisut võib vaeva näha, muidugi ainult pisut. Ja ainult teie juhtimisel. Ma olen märganud, et keegi teist ei taha elus näha. Ilu, sa oled loll mees, kui nüüd päris otse öelda, loll, võin ma olla. Ei õnne too ja teise eal ei päästa, kui puudub süda sees ja ilumeel. Me peame paremuse poole püüdma ja kaunist kõikjal pakkuma. Vaata, mees räägib nüüd õiget juttu. Kaunist ja mõnusat peab iga mees saama. Sellepärast ei puudu kellelgi meil kodus soome saun, kamin. Ja šaslõki vardad, see võib kõik kaunis olla. Aga mis teate, teie lilledest? Teame seda, et teie armastate neid igal võimalikul ja võimatul juhul igale naisele pihku suruda. Ja sellepärast ongi naised tõrksaks läinud. Nad pole läinud tõrksaiks. Nad hakkasid vaid aru saama teie kitsidusest. Miks kõike kaunist, häbened, Jenne sündi, surmad. Mees asjale lähemale. Olid mehel niisama mühakad kui teie. Ent ometi nad märkasid, et lilleõitest kõik daamid kiiremini mehi mõistavad. Ehk teiste sõnadega, kui puudus muumis mehes hinnata, siis hinnati ka kasvõi püüet leplikum ja arusaaja olla. Miks oli nii? Sest lill on puhas ilu, puhtalast liialdust ette. Kui neiu saab lille, ta pole enam üksinda, sest siis on omasugune ta kõrval, kes usaldatav, alati iialgi ei peta. Kes, kui ka kustub pettused alla panna? See mühkam ei tea küll naistest midagi. Aa, kas naised on pettuseta, kas naisterahvas on teie arvates alati hea ja otsekohene ja südamlik, jääb mulje nagu räägiksite inglitest, mitte naistest. Del päris, just praegu. Ja naised peavad varjama, et hell ja lahke nende meel ja soojus tarvis südamele. Sest maailm, kiirel loomuline elu, ränk rohkus, masinaid ja tolmu, suitsu see täis on petlikke ja masinlikke tüüpe, kes hinnata ei oska, varjamata ilu. Kui poleks petiseid ja alatuse maa peal, siis iial poleks näha kurba naist, ei oleks nukrust ega pisaraid lühemalt öeldes, mis neist meestest lõpuks sai. Lõpuks lõbus muidugi, ära surid kõik. Kuid nende haudadele viidi lilli, sest nemad õppisid kõik eluajal lilli kinkima, häbenesid kinkida, kinkisid jajah, nad välja, mõtlesid siis lillekeele. Just nagu iga lill peaksid miskit tähendama. Ja sedasi ei häbenenud enam, sest see eeldab midagi, ei häbene Jevgeni. Nii kuulda võite sõnu armastusest ka mehe suust, kes homme lahkub naisest. Ja nõnda ütlevad maailmas kõik, kõik mehed ka kõiges suuremani välja. Amisel Ülle keel siis tähendas, igal lillel oli oma mõtte alpilillest välja loti, järgmist kõrgel ja kättesaamata. Siiski siin armastan lõpmata. Ta ütles kindlasti lühike mees pikale naisele. Võtkem teised leegid aialt Kressid tähendasid järgmist. Sinu vandeid ei saa uskuda, sest et sa ka teistele vandunud oled. Kuripatt selle lille peaks küll naine mehele kinkima, täitsa minu pihta. Ja paneelidest loeti välja järgmist. Sa oled ehteks aiale. Noh, seda lille võib siis Erne hirmutisele kinkida. Sügise roos ütleb järgmist. Ma olen sinu päralt, selge pilk. Paras anda korravalvurile, kui kinni tuleb võtma. Kuid aitab tähendusest, sest teie nähtavasti neist ei hooli. Ja muidugi ei kasuta neid keegi enam. Igal lillel on ju ikka üks ja sama mõte. Iga lill tähendab, et teistsuguseid polnud saada o seda mitte. Saada neid kõikjalt, kui ainult leiduks ostjaid. Ent tähendus on lihtne. Kõigil. Sa väärid ilu. Seda on käes. Sinust. Me küljeluud saabuvad vaikust ja valvel. Kas tahate meid enda seltsi, kui see elate, Me kanged mehed, on teil meile midagi öelda? Kui tahate, võime ju koos poodi minna. Anname teile lilli, ärge nähke vaeva ostmisega. Mul lugupeetud õrnad kaunid daamid. Pean varsti maa pealt igavikku naasma. Seepärast iial ei saa enam ka teile lilli kingiks. Nii armsad olete, et väärite neid roose siin tõmmu punaseid ja roosasid. Ja neid sihilikult valgeid. Jumalaga lillede kinkija lahkub, suvi on otsas. Aga ehk Nova kavalerid on õppust võtnud vahepeal, eks ole ju mehed teemi sellele rumalale vaidlusele rõõmsa lõpu ei maksaks nagu tüli. Väga õige tülitseda ei maksa aga mõteügise, milleks kainel kaasajal õrnad lillekesed? Meil pole ju enam konkurente, eks ole? Ei tasu muret tunda. Külmeteist lugu peame küllap omavahel hakkama, saame, aga liigne peenutsev minema. Pole ka midagi väärnojah, ikka õpime. Pole lootustki, et ära õpitakse maa peal. Daamide austust. Loomine ja kõik kauneid kombes. Kes kingib lilli veel. Ent aeg sai täis ja pole parata. Muud teekond igavikku algab taas. Kokkuvõtted on kurvad, sobivad proosavormi paremini. Veel igaviku. Kuulsin teateagentuurilt, et mõnel konverentsikesel ja ajalehe serval on juttu tehtud lilleasjandusest. Kui lillede kinkija igavikku jõudis kuulista teada agentuurilt selle uudise lõpliku variandi. Riv vabriku ekstsehh lülitas ümber lillede tootmisele. Eks suve lõpp on ikka kurb. Kuid pärast talve ja kevadet saabub jälle suvi. Äkki tuleb lillede kinkija veel tagasi. Aga režissöör Heino Kulvere, kes meil selles loos kaasa teevad peaosas Tõnu ja siis veel Kaarel Toom Raivo Trass, Enn Klooren, härmaniila liimander, Kerstit, Kern ja Reet, Helenurm. Ja helirežissöör on Eero Sepling, aga kes selle muusikaandeid Aarne Oit? Sekrisse. Otsustaski alata. Ei, naisel on viirus tõlkinud, meenutas. Lehmik. Palun. Meelelahutussaade on lõppenud.