Taas kuulama rahvateenrite saadet, mis läheneb suure kiirusega oma viiendale aastapäeval. Aga täna on stuudios Peeter Kaldre, Eesti televisioon, Rain Veideman, Postimees ja Mart Ummelas. Raadio poolt. Millest siis täna rääkima oleme ikka harjunud valima mingi nädala keskse jutud teema ja ka see nädal on sellise pakkunud. Iseasi muidugi, kui kaalukas ja kui oluline ta nüüd kogu Eesti arengu seisukohalt on, aga vähemasti telekanaleid ja ajalehtede veergusid on ta täitnud. Ma sõnastasin ta nii, mängime päti ja politseiniku, kusjuures ei ole teada, kumb, kui politseinik umbes sellele viitab ka täna, Andrus Kivirähk oma nädala näokäsitluses, kuidas teile siis tundub? Kolleegid, kas Peeter Moora, jah, on pätt või politseinik? Pikk vaikus. No kogu see teema muidugi on magusaine eriti just nimelt siis tabloidajakirjandusele, sest et siit on võimalik välja tirida kõikvõimalike küll vandenõuteooriaid, küll isiklik kättemaks, küll siis seda tausta, mis igasuguste hämarustega liitub. Aga mina enda jaoks sõnastasin, et, et see on järjekordne näide sellest koguväärtushinnangute kriisist, mis Eestis ikka kuidagiviisi ei taha üle minna. Jaa, jaa. Ja mõnes mõttes see aeg, kus me kõik oleme tulnud, selle pikk vari ulatub meiega kõigini ja ja politseisüsteem või institutsioon ei ole selles sugugi mingi erand. Nojah, kogu selles loos on muidugi vähemalt kaks tasandit, aga ilmselt Annet tasandeid veelgi. Peeter Moora juhtum kus talle saatuslikuks sai ju see, et ta avalikkusele valetas, ta õigemini ei rääkinud tõttama oma korteriasjades see on aga üks asi ja see luksuse tahtmine, mis on pandud nagu politseijuhtidele süüks, et noh, et miks nad tahtsid luksust samal ajal, kui avalik arvamus seda heaks ei kiida ja mis, mis sai ka nagu põhjuseks, et noh, ega tegelikult ju midagi Peeter Moora oma tööd halvasti ei teinud. Töö suhtes ei olnud mitte kellelegi etteheiteid, vastupidi, ta tegi oma tööd väga hästi. Seda tagantjärele kõik öelnud. Nii prefekt Laanet kui ka siseminister Seppik et Moora tegi oma tööd väga hästi. Saatuslikuks sai, et sa rääkisid väärtushinnangutest, see on nagu laiemas laastus see vana ütlus, et mis on lubatud jupiterile, ei ole lubatud härjale ja ilmselt on väga paljud meie kõrgemad ametnikud ikkagi hakanud arvama. Nathan Jupitaris olles härjad ja. Et see on See on nagu asja üks tasand, teine tasand on asjal see ja tunduvalt tõsisem tasand. Et mis siis ikkagi tegelik põhjus oli? Sellel lool. Lugesin sel nädalal alguses Tallinna abilinnapea Rein Langi artiklit Eesti päevalehest ja ausalt öeldes minul tekitas see ikkagi väga palju küsimusi. Sellepärast et härra abilinnapea ikka väga konkreetselt vihjab sellele, et kogu selle asja taga võib olla hoopis kuritegelik maailm. Ehk siis tuletab ta meelde ka aastataguseid juhtumeid, et nii kui politsei hakkab hästi töötama leidub keegi, kes viskab esimese kivi, ehk siis need hästi töötavad politseinikud tehakse patuoinast, eks ja need politseinikud on suht sunnitud oma kohalt lahkuma, võidab sellega allilm. Elik siis viitab ta sellele, et meie politsei on vähemalt osaliselt korrumpeerunud osa sellest töötab siis maffia tahaks osa on siis ausad inimesed ja lisab veel vihje, et niidid ulatuvad välja poliitilistes ringkondades. Minul tekitas artikkel sellise küsimusi. Härra Rein Lang ei ole enam Kuku raadiot ajakirjanik, kus ta keskpäeva tunnis või noh, nagu öeldakse, vihjet panna vihje otsa ja ei pea neid tõestama. Ta on Tallinna abilinnapea täna ametnik. Pealegi on aastaid olnud selles ühiskondlikus komisjonis, kes on kontrollinud politsei tegevust ja küsimus tekkis mul selline, et miks siis härra lang ei ütle välja oma artiklis nimesid, kes kongressi suhteliselt, kelle teenistuses on keskele huve kaitseb. Kui ta neid ei tea, siis ei ole mõtet artiklit kirjutada selliste vihjetega, kui ta neid teab, siis ka ei ole mõtet artiklit kirjutada, vaid on mõtet asi anda KAPOsse. Et KAPO seda asja kontrolliks. Ja siis, kui lehtedelt saame teada, et see teine ja kolmas, kas isiku ametkond on seotud maffiastruktuuridega, vaat siis võiks artikli kirjutada, aga mitte niimoodi lahmides vihjeid väljaandes. Ma kujutan ette, et inimesed, kes seda lugu lugesid, neil läks asi kohad päris segaseks. Nad ei hakanud enam arvama, et see on seotud korteri asjaga, vaid nad tegid väga kaugeleulatuvaid järeldusi. Järeldusi ei saa tõestada. No just nimelt selline avaldus, kus tõepoolest on ainult sellised kaheldava väärtusega vihjed, mis ei ole siis kaetud kõrge linnaametniku poolt on tegelikult vesi just nimelt selle, vaid ajakirjanduse veskile, kes elab kõikvõimalikke spekulatsioonidest, oletustest siis sidumistest, nende isikuomadustega, isiklike kättemaksumotiividega ja nii edasi, nagu seal toodi vihje sellele, et, et keegi on andnud sosistanud Harry tuulele võib-olla veel tagasivalituks või määrataks, saab politseiameti peadirektoriks, nüüd tuleb nagu oma see konkureeriv pool kompromissiga veerida ja nii edasi. No me oleme lugenud neid spekulatsioone ka. Tuletagem meelde, mis eelnes sellele paljastuste lainele. Ajakirjanduses eelnes ju Tallinna politsei juhtkonna käik Keskerakonna. Osa ajakirjanduses esinenud kriitikuid on ju leidnud, et tegelikult oli ju linnavalitsus see, kes on püüdnud nagu Tallinna politsei juhtkonda enda kontrolli alla saada. Seesama munitsipaal Al politsei võimalus annab nüüd võimaluse ehk linnavalitsusel just vastupidi, juhtida kohalikku politseiametit, mis on jällegi nagu põhiseadusega vastuolus olev tendents, nii et noh, selles mõttes Rein Langi väited on võib-olla pea peale pööratud tõde. Nojah, aga ikkagi tahaks siis teada, et kui, kui väide esitatud, et siis peaks nagu ka mingisugune tõestusmaterjal selle kohta olema. Muuseas, mis puudutab seda politseinike käiku Keskerakonna roosse, siis isegi keskerakondlasest siseminister Ain Seppik on seal hukka mõistnud kahetsenud, kahetsenud jah, et see oli väga kahetsusväärne, et tegelikult oleks pidanud ikka linnavalitsuses olema ka seal vist ruumid kinni sel ajal või ja nii edasi. Aga see on seesama jutt, et, et kui vihjatakse sellele, et kas siis osad politsei ametnikud või, või siis terved osakonnad on mingisuguse maffia või siis ka poliitilise tellimuse teenistuses, siis ootaks selliselt teadjalt inimesel, et siis ikkagi kas konkreetseid nimesid, konkreetseid fakte või siis nende faktide tõestamist ja siis kirjutanud. No mingil määral on ju tegelikult vihja olnud küll teises plaanis, aga ka selle maffia maailma kohalolule Kalle Laanet ise kui ta on põhjendanud või õigustanud, miks on politseiprefektil nii uhke auto, ta on öelnud, et igasugused maffiamehed oma maasturiga temast üle ei sõidaks. Kas te ei näe siin teatavat niisukest identiteedikompleksi, et politseijuht tunneb, et tema ei ole linnas ainuke peremees? Keegi naljamees on muidugi seda mõtet juba edasi arendanud, et kui, kui räägitakse, et auto peab olema nii vinged, maffiameestele alla ei jää siis peaksid olema näiteks ka Hispaanias Marbeias, suvilad, mis nendele mafia poistele alla jää ja nii edasi. Muidugi see auto on ju selline, et kui, kui hakata vaatama, mis tema hind oli röögatult kallis ka ei olnud, see on saadud päris soodsatel tingimustel ja ja selles mõttes noh, osaliselt võib sellega nõustuda, et ma arvan ka, et ega Tallinna aseprefekt kes, kes sõidab ringi, ega ta nüüd päris Sigulist ka ei pea sõitma. Et lase, sõidab sellises masinasse masina küsimus, ma arvan, et ei ole niivõrd tõsine. Ja eks see kopeerib tegelikult kogu seda. See on suhtumise küsimus okupeeritud riigis loomulikult iga osakonna juhataja, asekantsler ja mina just tahangi öelda, et miks arvatakse või tahetakse näha politseid puh Tomana ingellik omal ajal kui kogu muu ühiskond, kui samal ajal. Päris nii täna ilmunud kui eelmisel nädalal on tehtud statistikat, mida missis huvitab eesti rahvas, siis sealt tuleb välja, et umbes 800000 inimest iga nädal vaatab politseisaateid, see on rahva jaoks nagu ma olen kuskil öelnud, uus seebiseriaal on jälgida seda, mis toimub meie tänavatel ja kahtlemata sellise seebiseriaali kangelased ehk prefektid ja muud taolised kõrgemad politseiülemad peavadki esinema nii nagu seebiseriaalides rikad, gängsterid või ärimehed. Et see on nagu teatav niisugune suhtumine ja hoiak, et meil politsei tõesti on kogu ühiskonnas samas positsioonis nagu mujal maailmas on seebiseriaali kangelast. Nojah, see on üks asi ja teine asi on see ikka see vana, see härja ja Jupiteri jutt, miks peaks nagu nagu politseinikud siis politseijuhid teistmoodi käituma, endast arvama, teistmoodi hüvesid ihalema kui ka ju sel nädalal tuli välja, et no eesti rahvas on kogu aeg teraselt silma peal hoidnud riigikogu liikmete palkadel. Et nad on liiga kõrged ja, ja nende pensionid on liiga kõrged ja nii edasi. Aga see, mida inimesed riigikogu liikme palgast on arvanud, on nagu öeldakse, pooltõde. Ehk siis tuli ju välja see, et kui riigikogu keskmine palk on kuskil 25000 siis suur osa neist, ma ei tea, kas pooled või isegi rohkem saavad ju teist sama palju juurde istudes, igasugustes nõukogudes ja sellistes kohtades, kus ka raha tuleb, ehk siis riigikogu liikme palk ei ole teps mitte 25000, veelgi hullem. Näiteks 50000. Ja meenutatakse, tavaline politseinik, inspektor kukeke on ikka samal tasemel. Ei saada õieti mingit palka, ei nõutud alt ka õieti midagi, ma ei teadvustaks. Ja nõutakse, sellepärast ma tahangi öelda, et kogu see nii-öelda pinget raskuskese vajuki lõpuks selle politsei rea teenija või, või liikme peale ja selles, see tekitab minus sügava kaastunde kahjutunde kogu süsteemi suhtes. Alati lähtunud see asi, mitte ainult mina, vaid üld, üldkäibearusaam on niisugune, mida me politseilt ootame, tähendab, milleks on politseiriigis see on, tal on kaks olulist funktsiooni, millega tema oma mainet tegelikult nii-öelda riigis toodab ja üleval hoiab, need on siis turvalisus, mida absoluutselt tagamist ei ole võimalik, aga samal ajal on võimalik, tähendab efektiivselt professionaal reaalselt siiski kuritegusid avastada ja ennetada. Ja teine on see, millele, millel põhineb kogu politsei autoriteetse, teine on usaldus, tähendab nii nagu ajakirjandus müüma usaldus politsei rajaneb tähendab selgel usaldusel.