21. aprilli õhtu Estonia tihedasti publikut täis teatrisaal pimeneb ootuse ning kaasaelamiseks valmisoleku pinge paneks nagu ruumi virelema. Tõtlikul sammul juua orkestri ette, Eri Klas. Seal ühel alguse eelsel hetkel on temasse koondunud terve suurteos. Nii ongi nende helide saatel juba kaks korda kerkinud eesriie modest mussowski ooperi Voryscudunovi esietenduseks. Tuleproov on jäänud selja taha, tulemustest räägivad ehk teised. Arutame meiegi praegu, aga meie vestluste ajal oleme veel eelmisest nädalast suure ooperilavaletuleku eelses palavikulises lõpuleviimise kinnistamise tuhinas. Kõigepealt kuulakem nende tööst, kes ise küll ei laula ega ei mängi aga kes on hoolt kandnud laval nähtava vaatemängulise rikkuse eest tööst, mis loob fooni muusikalisele draamale ajaloolise joolustikulise pinna, millel tegelastel on võimalik ennast vabalt eestimuleeritult välja mängida. Pinna, mis toetab ja ise ka kaasa mängib. Selle suure töö tegijaid esindavad kostüümiala juhataja Leida tallu. Dekoratsiooniala juhataja Elsa Mändsalu ja kunstnik butafooria Krista Aren. Saates kõlab muusika esietenduse lindistuselt orkestri ja kooriga ja ühelt viimaselt seade proovilt lihvimiselt. Seon ooperi viiendast pildist tsaar Borissi ja vürst Suiski duetist. Hakkasime tegelema porissiga novembrikuust, oktoobripühade ajal saime kavandid, nii dekoratsioon kui kostüüm, Marina Sokoluva teostab kostüümid pressile kunstnikuna. Kostüümi, mis oli kavandile pandud, sai lahatud nagu läbi väga põhjalikult materjalis sellest lähtutuna eelarvet, novembrikuust sai hakatud tellima materjale, mis vaja, väga suured kogused värvida. Oma värvitöökoja võimsus on väga väike, mehhaniseerimata. Värvisime materjalid suures osas väljas ja kui juba värvitud materjal tuleb nii-öelda töökoja rõõmuks lauale, siis hakkab kibekiire lahtilõikamine ja asjad hakkavad vormi võtma kostüümide näol Borissi jaoks. Eks seal on Boriss siiski suurte plaanidega tükk, tähendab, mis mõttes on bojaarid? Boriss ise lihtrahvas sandid tähendab nagu neljaks jaguneb tüki materjal. Boriss vajab kõige väärtuslikumaid kangaid, mida tuleb siis ka kindlasti veel, kõik ei sa puhtast blokaadist teha ja propaati, nagu liigub väga vähe ja teatri brokaat on odav, siis poja harid bojaaridele oleks ka niisugust rasket vähem seal Raamat kinost kangast vaja sametit. Lihtrahvas vajab flanellpaika ja, ja puuvillase riidega, aga sandid puhtal kujul linased ja kõige suurem, madalamad ja viletsamad materjalid. Kõige suurem mure oli muidugi bojaaride kasest kuskil kuni kaheksa meetrit materjali ühes katlas värvida ja kõik jälle nagu sametist teha, läheb pilt ühe plaaniliseks, tuli kasutada. Oh need paigad, mis on tunduvalt paksem. Et seda nüüd siis õigesse Koluriti viia, olime ikka väga hädas. Kangad käisid kolm-neli korda värvivabrikus tagasi, sest ilmselt nii paks materjal ta ei võta värvisügavust kätte. Viimase aja lavastustes hakkab silma see, et meie kostüüm on tõesti erakordselt ilus, rikas, värvikas ja mitte ainult niimoodi, nagu arvaks, et see lavakostüüm on lähedalt üsna kole vaadata ja ainult kaugelt kaunis. Aga praegu noh, kui vaadata Tuhkatriinu kostüümid rügemendi tütre oma teile ka mulle Boriss Kodonofti masti isikus vastu kõndis, siis mind lihtsalt pimestas see kui väärikas ja samal ajal kui kaunistes värvides, kui ehitud ta oli. Ja kui soliidsed see kõik mõjus. Boriss on tõesti kuldne. Ja kui vaadata ta taabildi kuube, siis üldse toa pilt jätab oma kujutluses väga, väga niisuguse tervikliku, väga kauni ja läbimõeldud koloriidi poolest niiskuse tõesti väga kallija, hinnalise mulje. Et kõik on kuidagi väga ehtne, väga eluline, et kas see pole mitte liiga raske, kui palju nad kaaluvad ja kui paksud nad on, need riided? Võib öelda, et seekord on poissi peale alastatud, oma kroonimiskuub on tal tõesti võib-olla 10 kilo kergem, kui vana oli kuna ja on märksa kergemaid materjale kasutatud. Eelmine kostüüm oli kaetud metallnuppudega vormitud nuppudega. Mis mõjusid siis nagu pärlitena praegu on võib-olla kasutatud üks kümnendik neid samu kuppe, ülejäänud on vahupärlid, mis on väga kerged, mis küll istumise ajal prõks ja prõks tal katki lähevad ja valusad on aga kostüümidega märksa kergem. Ilus klaaspärl ja kivi taandu märksa kergem kostüüm. Teravalt saab ilmsiks see valus ja kõnekas ebakõla. Mis on tsaar Boriss siis tema suurejoonelise valitseja välimuse ja sisemise kõhklemise, kasvava tasakaalutuse ja südametunnistuse piinade vahel. Dekoratsiooni materjalid on muidugi palju mitmekesisemad ka palju kogukamad. Ja selles ooperis on nendel veel väga oluline lisafunktsioon. Nad on mitte ainult vaatemängu toetavas, vaid otse kandvas ülesandes sest kõik tugineb siin ühele muutumatule, kuigi pöördlevaga koos liikuvale põhikonstruktsioonile. Dekoratsiooni materjalid on erinevad, arvatavasti kogukamad. Borissi puhul ju rekoratsioonil veel eriline ülesanne, kuna ta pole mitte üksi niukene vaatemänguline, vaid otseselt kandev. Kus on meil nii, et tuleb ikkagi kõigepealt materjali ümber arvestada eelarve, teha kunstniku kokku, leppida, kuidas seda teostada. Ja meil on tegelikult väga odav materjal ja primitiivne, suurem jagu on meil kollane pesuri käes. Liimisi kemikaal üldse väga palju värve, puitu tohutul hulgal ja Borissil on isegi väga palju puitu, seitse tihumeetrit puitu, rauda, kulda, karda muidugi kõiki kasutama kostüümi tegemine, noh, on suurel määral ikka õmbluskunstiga seotud, aga teil on tööliigid väga erinevad. Millised need teil on meil olnud? Aga mitte valmis siis üleval deklaratsioonis kaetakse need riidega või seal porolooniga või penoplastiga või ükskõik millise materjaliga tuleb katta üleval. Siis meil on maalrid üleval ja üks kunstnik on meil, kes need kõik siis läbi maalib? Pigem oli 30 aastat juba ja tema peab kõikide kunstnikud käsitööd tundma. Mida keegi ette kirjutab, saadab tema kõik suurelt välja maalima. Kunstnik teeb väiksed eskiisid, et tema viib selle juba sadadesse ruutmeetritesse. Tema nimi on Uno Kärbis ja siis meil on üks naine, kes õmbleb kangaid kokku. Mida me vajame, suured tagaseinad tulevad horisondid, need on kõrged, isegi 40 on, tuleb kõik õmmelda sellel ühel inimesel sealjuures tuleb tal mööbel kõik teha, mis suleb Alt Katariidega siis veel plastilise kujusi, tuleb tal teha niuksed estraadi peal karkassiga riietuda nagu Boriss, siis on neid 50 mees, seal need on kõik tema tehtud ära riietatud. Ja sealjuures on meil veel taks, butafooria, hästi, noored neiud ja kes on väga ilusa töö teinud butafooria ise kohal. Ega see pole ometi teie esimene lavastus? Ei, päris ei ole. Aga üks kõige suurematest mis üldse on tehtud selle vähese aja jooksul, mis ma teatris olen töötanud, porisson butafooria poolest tohutult võimas tükk seal on väga palju detaile, mis iseloomustavad seda miljööd, olukorda, ajastut, ja võib-olla paljud ei teagi, mis see sõna butafooria otseselt tähendab, seda kasutatakse laval ja ta on esemete imitatsioon odavast materjalist. Tooksin kohe näite samast etendusest, mis mul tuli teha, tohutu suur porissid, joon miteerida, originaalist on elevandiluust. Ja kuna muidugi siin elevandiluud kuskilt saada ei ole, siis tuli see asi teha ära nöörist, paberist ja liimist. Ja hiljem siis märgidega anda see Toompeale. See oli tohutu suur töö, kuna see troon koosnes väikestest plaadikestest milles igalühel eraldi oli kujutatud tegevus täitsa sellistest väikestest piltidest. Ja see tuli ikka üsna täpselt kõik välja. Kui palju üldse on siin seekord neid Sausid näiteks, millega need kõrgemad isandad ringi käivad. See korral neid oli 12. Ja see oli muidugi üsna suur, sest ausalt öeldes meist keegi ei olnud noh, niisugust saua päriselus näinud. Ja kuna kunstnikuks maa kohal ei olnud, olid ainult väikesed eskiisid pliiatsiga joonistatud, kes tuli endal fantaasiamängu ja muidugi kooskõlastades ajastuga päris mööda ei läheks. Alguses oli meil probleem kallis, giidi inflatsiooniga nimelt, neid ei olnud kuskilt saada, kaubamajast osteti siis võltskive. Aga need olid muidugi kallid, nende arv oli piiratud, värv oli piiratud. Ja kui ma tegin Boressile valitsuse õunavalitsuse kepi siis kõik need säravad briljandid ja kivid, mis seal peal olid, tuli mingil moel järele imiteerida. Selleks ma lihtsalt kasutasin näärikuule ja no muidugi nad ei andnud sellist efekti kahjuks, mis oleks pidanud andma hiljem, aga meile toodi Riiast spetsiaalse teatris kinos kasutatavad lihvitud klaasitükid ja need muidugi andsid tõelise efekti. See on igatahes hämmastav töö, see pisikeste detailide hulk on väga suur. Et igaüks neist tuleb valida, kokku panna ja siis ükskõik millisel moel väikeste liigutustega kinnistada. Siis kogu see töö muutub mitte üksi suuremaks, vaid kuidagiviisi kaunimaks. Ja kuidas selle tüki juhtiv kunstnik, suure teatri peakunstnik leevendav Ta on rahule jäänud, meie teatritöödega deklaratsiooni osas tuli palju ringi teha, noh, täiendada oli, ei oska öelda, kuidas jääb, ütlesime Slemental koostööga rahule, meie võime lugeda homme ta näolt, mis moodise pilt temale nagu meeldib või ei meeldi. No ma usun siiski, et Ta jääb rahule. Pilt on praegu küllalt terviklik, õieti poris kodu, Novi. Terve see lugu on omamoodi huvitav, kuna meie peakatete tegija läks pensionile. Ei olnud. Kes teostaks peakatted. Ja suvel Moskvas kast rollis olles tuli seltsimees moteesini juurde Moskvalanna alla Smirnovi, kes ütles, et ma olen poolele Venemaa teatritele peakate teinud. Suvitan kaheksa aastat juba järjest Haapsalus ja eesti teatritele veel peakatteid teinud ei ole. Ja muidugi pakkumine oli teretulnud ja õigel ajal moskvalased on meid üldse palju aidanud. Meil jäi nimetamata, tegelikult kui suur on see inimeste hulk, kes erinevatel aladel on töötanud Borissi heaks kostüümide kohas 27 inimest üldse kokku kunstilist tehnilist personali, võib-olla 50 inimest, kes siis töötab nii-öelda eesriide taga, kuni esietenduseni. Väga vestelgem nüüd ka Boris kodunovi tegelastega jättigijate läbi töötajatega. Kõik on juba sügisest saati peaaegu et elanud kodu Novi maailmas. Üks meie kolmest Sarborissist ja kahest Varlaamist, Teo Maiste. Üks kolmest mürest Suiskist Tiit Tralla MOOC troonile pürgija Gregorio trepiosatäitja Ivo Kuusk lavastaja Aarne Mikk ja pianist-repetiitor Helju Tauk. Meenutagem kõigepealt varasemaid kontakte selle palju pakkuva tükiga ja mõtiskleme, mida pakub igale artistile tema roll. Missugune on tema vahekord oma osa või osadega ooperis. Boriss kodunu oli minule juhuslikult esimeseks ooperis kuma Estoniasse ooperikoori tuli viiel teisel aastal. Tegin selles kooris kaasa. Aleksander viiner, lavastas siis ja Tiit Kuusik tegi Itaalia mõnede teiste tuntud roosade kõrval äkki ootamatu nihukese dramaatilise purske Boris kodanud. Laari peetakse kuusiku tipprolliks etendust me näitasime Moskvas eesti kunstikirjandus dekaadi viiel kuuendal aastal. Ja siis nagu sega mõneks ajaks selleks kokkupuuteks jäi. Nojaa, aga jaa jaa. Hiljem muidugi ma olen näinud Moskva suures, teadis mitmel korral ja õieti rohkem lavastus ma ei olegi näinud poissi. Vähe mängitakse ju ka? No ta läheb igasuguseid Nõukogude Liidu, igas suuremas ooper, tead, seda on kavas. Ja on ka kavas juba seal aastakümneid suures teadsid, läbis 30 aastat. Ühest küljest on muidugi pompöösne ja uhke seal samal ajal mingisugune oht, et ta muutub kuskilt formaalseks, sest et tegijad on ära kadunud, surnud ja ja inimesed nagu need, kes praegusel kaasa teevad, täidavad nisuskeemi, mille loomisprotsess on ammu kaugele jäänud teatritegijatele tuvasta, vähemalt aspektist kindlasti. See töö on kõige huvitavam ja kahju et paljud nisust erutab momendil võib-olla kunagi publik, et ei jõuagi, vahel ei tulegi kunagi välja enam see asi vahel tuleb hoopis mitmeetendust tagant või või juba transformeerub kuskil mingiks uueks kvaliteediks. Formaalne ja, ja varvast juba, aga see, kuidas, kuidas Puškini fraasi vaka pikkuma. Sinus peaks selles Aasiasse vastus, kas on valmis oma nägu, kas ära läks? Aga ära tee. No. Ideaalis oleks ole noobritsatmises suuski kaasa, mina. Fortneris lõikaks. Miskis selles situatsioonis, mis seal praegu teada said, tema kohta veel. See on võrdlemisi võrdlemisi seal kohutava selle vihkamisega, mis meil tegelikult nende vahel alati olnud. Aga praegu on ta hoiad ennast tagasi, Tiit, sina püüad seda võtma suisa tagasi. Et maisaks sarjevitšur söödaga, sina lõikad selle vastu vitsa, pead ütlema, siin Bergutame ja tuumani veereks Teetodi ainet, et see kontrast oleksin, kus kuiskil sina lõikad ära, pärast räägid jälle vaiksele sõnaga. Idee Borissi pole pöördumis, tekkis seitsme neljandal aastal, kus ma olin Moskva stažeerimise ajaloo ja selle Moskva linna ja kremliga kokkupuutes jälle mingisugune impuls tekkiski poriskodunovi kuidagi meie mängukavva võtta. Ütleme ausalt ära ega poris kodu, noh ei ole kunagi niisugune laager ooper publiku jaoks, kui me teeme tra jaotade karveid med rubaduri Me teame, et siin palju kordan, garanteeritud rahvas jookseb tormi. Poriscudunofon Bron raske ooper tegijatele ja publikule kindlasti. Aga samal ajal, kui me vaatame nii teiste teatrite mängukava või maailma juhtivate lauljate repertuaari nimest nimistut vähemalt passidele igale passile on omamoodi etaloniks unistuseks ära laota Borissi nimiosa või teha silmarlaami piiminit kaasa. Sest nendes osades on ikka sihuke tohutu tagama. Meil on muidugi väga hea meel, et see mõte juba mõnda aega on kestnud. Tänu sellele on Arne Mikul õnnestunud koguda isuäratav väike raamatukogu Borissi temaatilist kirjandust, mistõttu meie läheme etendusele vastu võib-olla suhtelisemalt rohkem ajast ja nendest inimestest ja nende vahekordadest teadvatena kui mõnegi teise tüki puhul, kus Ehcani oluline pole. Kui siin ajalooliste ja väga teravalt välja kujunenud huvitavate isiksustega ooperi juures. Millised on teiste otseselt rolle tegevate artistide vahekorrad selle ooperiga. Ooperiga poriscudunov ma olen varem kokku puutunud ainult saali poole pealt. Olen teda näinud paaris kolmes lavastuses muidugi ka suure teatri, oma Novosibirski omaja, Minski lavastust, kuskil ta mu ajusopis kogu aeg oli meeles. See on muidugi Vasside niisugune unistuse roll. Ja oli see minulgi. Armanik mäletab küll palju kordi, kui ta on teinud loomingulist õhtut mõnikord ja on küsinud selle kohta, mida ma unistan laulda, siis ma olen nimetanud Boriss kodunu, et seda tahaks küll ükskord elus proovida. Mul oli teatud niisugune kartus selle osa vastu. Et kas ma olen juba nii kaugele jõudnud, kas ma olen nii niivõrd küps, et sellega toime tulla. Ja see kartus on siia tänapäevani jäänud. Ooperi loetelus, mis ma olen juba siiamaani mänginud. Osade nimistu Khanis rohke ja kirju. Ja noh, võib öelda, et, et on juba võib-olla tekkinud niisugune teatud vilumus või harjumus. Ja võis ka arvata, et nüüd võib-olla juba poris kodunovi on natukene lihtsam teha. Aga nüüd pean jälle tunnistama, et siiamaani on olnud küll ka mitmesuguseid psühholoogiliselt sügavaid osi. Aga ma ei oleks uskunud, et, Erineb nendest kõikidest ja väga palju, olen väga tihti läinud kergema vastupanu teed. Just sel perioodil, kui oli palju osi, palju tööd oli väga mitmeid rolle tuli ühe hooaja jooksul mitmeid rolli kehastada ja välja tuua. Siis ma väga tihti läksin lihtsalt vaistu teed pidi, et väga palju läksin lihtsalt muusika ja, ja sõna järel ja niimoodi nüüd kui jõudes poriscudunovini ja Helju Tauk mäletab, kui ma tulin, esimesed proovid, me juba ühe kahe prooviga juba laulsime terve osa läbi ja mulle tundus, et oi, see ei olegi nii raske, kui ma arvasin. Aga vot õiged raskused hakkasid siis, kui me hakkasime kokku partneritega tegema ja kui juba lavalised pidi põhjendama ühte või teist nüanssi või käiku või, või liigutust, vot siis hakkasite Traskusid seisma. Tõesti, hakkasin süvenema rohkem sellesse osasse juba ja. Ma võin seda kinnitada, et ma pole elus ühegi osa puhul nii palju mõelnud, juurelnud ja uurinud ja lugenud, kui Borissi. Austraalia. Ananeks muusikast ja vokaalselt oli see väga täpne ja no võib-olla ei ole põhjust peatuda. Aga nagu me oleme rääkinud need paar-kolm kohta, kus Boriss nagu tahab endast oma oma seesmise olemises välja ja kussuski, vaatab, et ta võib hulluks minna või minnakse sellepärast isegi mulle tundub, et see füüsiliselt, kui sa, kui sa sealt tagasi ei tule, see on üks niisugune. Ka oma liikumist, et praegu on võib-olla natuke liiga hea ja. Otsusekindel aga ma arvan, et isegi võib-olla pingutab üleelatut oma oma, nende, nende käskudega piisas ühest-kahest. Aga ta tahab Suiski näidata ja peale selle, mida ma kõik või, ja peale selle ema seesami energiatarve tahab selle totaalselt hävitada. Elekter tuleks võimaluse selle pärast, iga fraas, mis juurde lisanud, peab nagu eelmist verd. Muidu muidu see praegu samal ajal natukene ja pooleks oleks kahjud, kui sul siin oma oma mihuke, meister, kes arusaamise juures seda ei, ei välja, tooks. Ja mulle tundub, et sett Meere on autori pandud Fortisse. Oxford esimene larakas. Aktsiis hakkab metsale. Korteri vahepeal. Ei jõua juba veteranid Akatsu füüsist teevad siis ja ma tuleksin siia nagu omamoodi agoonias miski showskiseks aputa materjali sellest, et näe, oleks mähks, saad läbi, aga saavad ainult haavatud mitmetele. Sest et läbi ei tule. Tegelikult on ju niimoodi, et mida küpsem on inimene ja mida valmisolevam sügava ja hea kuju kehastamiseks, seda raskemaks ka see kuju tema käes läheb. Tema võimed on üha suuremad, aga tema oskus süveneda ja leida seda, mida osa tema käest nõuab. See läheb ka järjest suuremaks, nii et selles mõttes osa paisub tegija käes vastavalt tegija enda võimete kasvule. Meie jaoks on ta olnud küll, vähemalt nii tegijate seisukohalt. Lõpeta kaasakiskuv. Seda eriti muidugi niisugustes soolo ja esin ohtrasti esinevates pingelistes dueti episoodides. Tiit Tralla. Riski kuidas on sinu ja sinu nimitegelase vahekord? Aarnesin tuletas meelde seda Moskvas käimist eelmise poisiga, sel ajal olin mina kooris ja ja vaat see on huvitav, et muidugi jah, ega Boriss ei ole olnud niukene, nagu öeldakse, kassatükk. Aga ometi, kui ta õnnestub, ütleme nii, nagu ta tookord õnnestus neil. Ma mõtlen, Tiit Kuusik porissina ja Martin Taras solistina ja teised. Siis ta lõi ikka Moskvas tookord väga läbi. Mul on meeles, et meie koorirahvas läksime majast välja, meil oli grimmi ja kostüümi maha võetud kuusika ikka kummardamas pidi siis ikka meeldima Moskva inimestele, nii et on võimalus ilmselt selle purissiga ka siiski olla rahva seas populaarne. Aga mis puutub sellesse Suiskisse, siis kui neid meil nüüd hakati rääkima, puriskuda kohvist, siis mul ausalt öelda ei tulnud mõttessegi, et ma võiks uskid teha, sellepärast et Joyce, inimene ise ei tea, mis ta võib teha või mis ta ei või teha, mina kogu aeg mõtlesin, et kui ma midagi teen, siis ma teen roodivaid. Sellepärast et minul on see hääleke lüüriline. Ja siiski on ikka väga dramaatiline roll ja sellega on kolledzi tegemist, et see dramaatiline ütlemine sinna hääle sisse ära mahuks, aga iroodi võib muidugi jah, võib-olla kui teavitasid, temal on siin unistus võt iroodi või oleks minu unistuste töö käigus peab ütlema, et et ma olen väga tänulik, et Aarne Mikk siiski nägi, et ma seda võin teha, sest et tööprotsess on väga huvitav olnud tänu siin suuresti muidugi teole süvenenud ja väga toredale partnerlusele, sest showiski iseenesest ei ole ju mingi roll omaette. Boriss võib võib-olla mängida ka ilma hea Suiskita, aga aga Suiski ilma ilma Eaborissita ei saa mängida seal. Üks niisugune osa, mis tahab nagu teise vastust ja tema ütlemine kasvab teise pealt. Nii et siin oli mul isegi väga huvitav, nagu ma ütlesin, teoga ma hakkasin nagu peale pärast tegime matiga ka ja ja kuidagi kahe pealt on nüüd seda tera ihutud. Mis pidi e? Ussi sisenes, hakkab, siitpeale katsume vaata, meil on ju lugu üldiselt klaarideks. Katsun need nüansid just selle täpsus ja sisuliselt puhtuse suunas välja tuua. Või on kõik endast, mis sa oled, see on seesama keerutamine. Aga siit hakatakse passides evangeeliumi kohase saarega. Svski esineb üldse peaaegu et ainult ansamblites ja ka on tema ümber palju juttu, ikka ta kõlab läbini koorist ja me näeme suhtumist temasse. Ja, ja inimene sünnib suurel määral sinka kaudse karakteristik kaudu. Aga vot niisugune tegelane, kes kui on, on laval ja otsekohe tegutseb ja läheb oma liini pidi. Just nimelt näeb ja kuuleb asju nii, nagu temal tarvis on või nagu tema isik seda vajab. On noor munk Grigori atrietias, kelle osa meie poolt esitatavas variandis on küll suhteliselt tugevasti vähenenud. Aga kuidas tundub osatäitjale, milline see roll tegelikult Ma alustaksin ka selles samas tõttu, kuidas temaga tutvunud, mis mulje ta mulle jätnud on? Jah, paraku on nii, et mulje on jäänud just mul sellest osast, mida meil ei ole. Need kaks esimest pilti meil kolmas, neljas pilt, kus Gregooria on tegev, on mulle jätnud põhilise mulje. Piimen. Ja Grigori liin on alati nagu libisenud kuidagi märkamatult sealt mööda, seal nüüd on nagu olukord ikka seda tinginud, tuleb kuju sügavuti võtta, kuigi ma praegu ka momendil pean ütlema seda, et ma räägin nagu võlgu, ma tunnen, et sealt midagi tuleb, aga päris lõpuliku eesmärk nii, Tabara Ta on küllaltki selgepiiriline, väga kontrastne msele piimani rahule ja lavastaja mu käest ka kogu aeg nõudnud seda toonitada, kuid ta ei ole midagi sellist, mida tahaks kohe nii selgelt formuleerida ja kohe teha. Ta on siiski väga palju pooltes toonides ja selle õige rütmiga all. Selle sisemise rütmi pulsiga tuleb ta siiski paika panna. Tahaksin seal ooperi puhul niimoodi, et teatrikülastajana olen ma teda õige mitmel mitmel puhul näinud. Nüüd ma olen siis plaadid kätte, vot mida sa kuulanud läbi ja nüüd kolleegide esituses. Ma porissiga olen vähe kokku puutunud, aga ma räägiksin piimenisse Varlaamist ja see on lihtsalt vapustav. See galerii on siin olla ainult mees ja maalitäis kõik need värvid, mis siin on ta lausa nii elamuslik, see kasvõi see piimine, esimene osa seal, Grigori peab algul magama et väikest viisi nagu ikka, judinad käivad üle selja. Need värvid on nii head, seal võimalused on nii rohked ja Ma ainult sooviksin jätkuks inimeste kannatus ka teinekord ära kuulatada. Ma olen päris kindel iga kord, kui mina teda uuesti vaadanud, ma võin ütelda, et üks, kuus või seitse korda olen ma seda lugu näinud Novosibirskis, aga ma käisin mitmel õhtul siis, kui ma ei eksi, Sverdlovski suure teatri lavastusele kahel korral näinud. Leningradis olen näinud, ma olen enda jaoks avastanud iga kord mingi uue tahu, kui mitte just Borissi juures jälle midagi uut, siis ma olen lavastanud seal uue tegelas. Ja hirmus mõlemad alati ka selle arutamine, mida otse kuulda ei ole, tähendab, kuidas nüüd ikka tegelikult on, mis keegi tegelikult mõtleb, mis on nende väliste sõnade ja käitumise vormide taga. Et selles mõttes on Boriss küll erakordselt palju pakkuv ja ometi on ta sealjuures nii ühekülgne ooperile vajalikuks peetavat jaga muuseas ka, nagu me teame, vajalikuks peetud tundemaailma siin nagu ei olegi puha meeste ooperi ja ja samal ajal on asi psühholoogilised, äärmiselt peen. Ja kohati päris salapärane ja siin on ju tegelikult viis meest ooperis. Minu jaoks on ühel pool nagu poris Šoiski ja Grigori inimesed, kes aktiivselt kirglikult võiks öelda peaaegu, et ennastunustavalt midagi tahavad. Võib-olla tahavad üle oma jõu, võib-olla mitte. Ajalugu on näidanud, mis ta näidanud, meie räägime ooperist. Igal juhul nad tahavad võimuna, tahavad ennast realiseerida võimu kaudu teiste üle väga laias mastaabis, nagu me siin näeme. Aga teiselt poolt on niisugune paar nagu piimen ja Varla mitte vähem võimekad inimesed keda ühendab kogunisti üks väga võluv ja kaasakiskuv joon, erakordne artistlikus. See elust juba kõrvale astunud. Aga samal ajal väga mehine, omal ajal ilmselt väga tegutsev mees olnud piimen askeet muuk, kroonik, vaatleja, hindaja, keda otseselt elusana miski puudutega, kes kõigele ilmselt väga südamlikult ja soojalt kaasa elab, arusaavalt varasemal ajal uskumatult suur artist, tema jutustused, ta mängib nii maha, et kui piim on oma lugu, räägib sellest, kuidas ta oblitsis elas, kaasad, väiksed mitri. Tapmisele on see praegu paremini jutustatud, kui seda annaks laval näidata. Selles mõttes on siin paralleel Varlamile kes on samuti väga tugevasti artist, piltlik kujutamisele, talendiga, kellel on kahjuks tema seisukohalt positiivne joon, ta ei vaja midagi, tähendab, mis ta vajab, on kergesti kättesaadav. Noh, selle pudeli, kes annab elu ta lõika mõne laheda seltsimehe ka sealjuures mõlemad natuurid andvad natuurid, nii piinan kui Varla lakkamatult ennast jagavad aga ülejäänud, see just nagu tegutsema dünaamilisem kolmik. Nemad on väga tugevasti, nad annavad ka, aga väga tugevasti võtmise peal väljas. Sellest tuleb ka nende võib-olla traagika, kuigi ka nende saavutused. Me võime oma mõtetes fantaseerida, seda võiks nemad kujutlenud tõesti, võib väga mitmest aspektist avastada, temale läheneda ja ikka jääb mingisugune tahksalt haaramatav, ma arvan, selles ongi teatritegemise võlu olnud ja saab olema. Et muidu oleks võib-olla Boris kodunu ajalugu seal Jaapaniga ära lõppenud. Tema tegija nüüd kõik teavad seda plaadil olemas fotod olemas. Ja selles ongi iga niisukese, ooperi või ükskõik millise teose lavale toomise puhul suur probleem. Ja Borissi puhul ma ütlen ka minu jaoks on kogu aeg olnud ja jääb hirm selle asja lõppkuju ees. Sest et kui sa tead, millega on tegemist ja kes seal kõik teinud on no korrata ei ole mõtet, ei ole ka võimalik, siis just hakkas huvi tekkima selle algvariandi poole, mida üksikute juppidega on siin ja seal ikka üritatud teha, aga mida, nagu päris tervikul ei ole välja toodud. Nagu juba öeldud, võttis selle loo lavaletulekust väga aktiivselt osa Moskva kunstnik Valeri leeventaal. Temagi on üsnagi otsustavalt meil lavale tuleva kodu Novi esimese variandi poolt, nagu see selgub ka tema sõnavõtust. Ma ei ole kohanud ühtegi klaverit, kui ikka jälle vaatame seda originaalredaktsiooni, millega me tegeleme, kus autor oleks nii palju peaaegu iga üle paari takti pandi erinevaid dünaamilisi märke ja ja nisukest raskelt aimatavaid, isegi akorde või, või, või mingisugust side motiive sinna just nende samade üleminekute pooltoonide leidmiseks. Kui mõni õhtul, nagu niisugune püstlõik tuld hakkab võtma, siis, siis on temaga huvitav teha. Aga teda ei jõua ka kolm-neli tundi teha, sest et siin niisugune psühholoogia kontsentratsioon on äärmiselt suur, mussorki suur jõud ja väärtus on selle sõna ja muusika äärmiselt orgaanilises sünteesis ja siin ta läheneb nihukese muusikaga jaamale juba oma olemuselt. Ja need teda Ooparlikumas kunstlikult teha ei olegi mingit vajadust. Ja seda enam, et sõna on siin väga rikas ja huvitav ja väga palju pakkuv mõlemad mehed, kes seda tütar loonud Puškin ja mustaski. Selles mõttes on väga lähedased olnud. Ja ka seda ise korduvalt nagu avaldanud sõnas. Et nad on tähtsaks pidanud siinev kõne tõepärasust ja seda siin tõepoolest on tunda, tähendab proovi käigus näiteks noh, ikkagi korduvalt arutada ühte või teist lauset või lausete seost fraase, muusikalisi siis see, kuidas muu seaski muusikasse paneb, see on küll ainulaadselt süga pole midagi imestada, et isegi niisugused noh, iseenesest võtet kauged heliloojad, nagu omal ajal debiicii virawell olid. Meil oli menotti nii, nii rabatud sellest võimest, seda enam, et asi sünnib neile võõras keeles. See, see oli alaliselt. Tonis, minust on kohutav kontrast, temal oportistsime sinu ookeanis. Vaat siin on su testi hing paelaga kaelas. Nii niidu jagus. Ei olegi vaja, seal andsin mingisugune sosin oma mõttes ja kosuda katseliselt Muha. Sest kui, kui, kui poris niimoodi praegu nagu kõik, siis siis riskide polegi kohta surma. Ja aga TV3 orkester kustub ära. Või poleks pidanud tegema Borissi ka eesti keeles ja osa publik ei saa sellest tekstist võib-olla aru, kuna sõnal tõesti suur osatähtsus. Aga kui sa oled selle originaalkeeles läbi töötanud selle loo ja vaatad seda tõlget kõrval, siis ta mõjub alati lahjemana ja, ja ta on tõesti originaalkeelele niivõrd ürgselt kirjutavad muusikat kommeeriks titaalast mängijad ka siin juba vene keeles, Boris, siis me peaks ka vähendama, proovida äkki seda teha selles keeles. Kuidas on siis nüüd selles rahvadraamas rahvaga ja kuidas Borissi ja rahvavahekorraga siin, kus pearõhk nagu meie variandis praeguses põhivariandis suuresti on ikkagi seotud porissiga? Valitseja rahva probleem on muuseas puhul muidugi väga oluline, väga kuidagi iseloomulik rahvas läheb porissiga algul väga sunniviisil kaasa. Aga kroonimis, protsessioonist ja kroonimise käigust osa võttes läheb paratamatult selle pump olukorraga kaasa kogu hingest karjub talles. Slava ja elagu ja. Ja iga uue valitsuse ilmumine on rahva poolt seot alati viiviste lootustega paremuse suunas. Ja, ja poris ju oma trooniletulekuga püüdis tõestada isegi kahe aasta vältel, et tema on, on haruldaselt hea tsaar. Võib-olla sellepärast lunastada oma arvatavat süüd pärast jälle kui tohutu näljaaeg tuli ja isiklikud probleemid seal, need kõik mõjutasid tema mingist psühholoogilist olukorda ja samal ajal ka Rahulolematus kasvama, aga samal ajal rahva põhiolemust ei porisega. Dmitri Shuiski ei suuda muuta, sest et Meie kunagi ütelnud, et kui Puškini draama lõpeb selle geniaalse Remargijat öeldakse, et tervitage uut valitsejat, rahvas lihtsalt vaikib. Et tal on ükstaskõik, kes tuleb, kust tuleb see Dmitri või Suisk või Boris. Et ilmselt midagi kardinaalselt ei muutu selle olukorra rüpes. Et rahvas säilitama väärikuse ja usu oma eksisteerimise olemusse ja unistustesse. Sellepärast ongi siis meie lavastuses rahvas põhilise osa kogu aeg laval sõltumatult sellest, kas ta tegutseb, laulab. Siin on mitu põhjust, et kuna meie juba kujunduslik lahendus On traditsioonist tunduvalt erinev meil ei ole laval ei, ei konkreetselt seal Kremli väljakut või Borissi paleed või või tuumad, vaid on üks niisugune põhikonstruktsioon millalgi oma sümboolselt võib-olla mõtet. Puškin lähtus Sekspiri tragöödiate eeskujust ja püüdis reformeerida Venemaal tollal valitsenud draamakunsti arusaamasid siis ka võib-olla selles lahenduses. Kuna just balletimoment on välja jäänud, on võimalik tükki esitada ka lavade helistajat kompaktsemalt ja üldistatumalt. Meid võib-olla ei, ei saagi šokeerida, kui poris ei sure mitte toas, vaid jõuab sinna kuskile rahva tinglikult rahva ette, seal Gustamat tähelendu drooni suunas alustas surebki seal ja seesama rahvas, mis Puškini puhul seal ümber vaikib, see on tinglikult olemas ka. Vahel on ta lavataguse, koori on kirjutatud loomulikult, kui tegevus toimus näiteks seal palee ruumis, siis siis häält tänavalt pidid olema lava tagant. Aga kui meil on piirteatris laval maja ja täna vahel kadunud, siis võime kuskil näidata ka rahvas seal foonima, kuskil seal rahva kohal olemine või tunnistajaks olemine koos. Kroonik kirjutab piimaniga. Tundlik tekitab mingisuguse raami või ringi. Cooper poriscudunov alustas oma lavaelujärjekordselt. Toonias igalühel meist on võimalik temaga kaasa elada. Meiega kuuleme saate lõpus viienda pildi lõpuseade proovist. Borissi nägemuste stseeni.