Nelinurkne hiigelpoolsaar, mida meri pea igast küljest piirab ja ainult kirdes lumised mäed Euroopast eraldavad lugematud mäeahelikud ja kiltmaad, mis lääne poole alanevad ja kollaseid jõgesid Atlandi ilma merre juhivad. Kuivad kõrbed külmade talvede ja kuumade suvedega. Elanikudeks roomlaste järeltulijad, kes armastavad tooreid härjavõitlusi. Nõnda tunneme koolipõlvest seda maad. Pärast võib-olla lugesime Andaluusia õitsvatest aedadest Mauri kultuurist Hispaania teatrist. Ja meid paelus üks tüüp, kes igavesti selle ümbrusega on seotud don hua. Sellest maailmast hoovas palavia, rauge, Ui, lillelõhnaline, karnevalikajaline, mandoliini, mänguline. Nägime värvirikkaid pilte soojast ööst sinirohelise taeva all, kus punahooline Hitannia paberist laternate valgel algas tantsu. Tead, kollase roosiga taha heites nägime musti silmi siidi, näokate taga. Must siidiloor, saledal õlal must siidilehvik, hõõtsutamas rauget õhku. Nõnda unistasime noorukesena. Kuid nii erilised, kui on meie teadmised ja unistused, sest maast nii imelikult liituvad nad ühte ühesainsas mõistes hispaania kogu külmus ja kirg, raudne raskus ja õhuline kergus, tolmune tõde ning lillelõhnaline luule. Kõik on suletud ühte Sänna Espaania. Nõnda kirjutas Friedebert Tuglas oma 1918. aastal ilmunud reisikirjas. Teekond Hispaania, nimetades seda kauget maad oma unistuste kodumaaks. Sel ajal, kui Tuglas Hispaanias käis oli Madridis just hiljuti lavale tulnud Manuel defalia kuulsaim teos ballett pantomiim, suur võlur armastus. Siin avaneb kuulajale defalia muusika põhiolemus. Siin ärkas uuele elule ürgseist allikatest pärinev Andaluusia rahvalaul Kante Hondo mille tunnustamise eest helilooja võitles koos oma noore mõttekaaslase karsi ja Lorcaga. Muusikas võttiste Falia omaks rahvalaulule kõige iseloomulikuma erilise esitusmaneeri, õigetest pingestatud laulmisviisi, ekstaatilise rütmi, ostinaato monomaaniliselt korduvad helid, mida grammatiliselt ümber häälestati ning uusi tämbrivarjundeid lisati. Andaluusia rahvalaulu meloodiline omapära ning eriline kõla koloriit säilitavad maagilise mõju kade Falia rafineeritud orkestratsioonis. Balletis tõusevad esile kolm hispaania kunstile üldomast põhimotiivi armastus, nõidus ja surm. Seegi on lugu armastusest, mida saadab surmavariarmastusest mis on tugevam kui nõiavägi. Manuel defalia kirjutas balleti Hispaania rahvuslikule kuulsusele mustlastantsijat tarile pastori impeerijale. Ning tema trupile. Te kuulete balletimuusikat. Suur võlur, armastus mille tuntuim number on tuletants. Armastus on, kui virvatuli põgeneb ta eest, kui ta järgneb sulle hüüad, teda delta kaob. Armastus on just nagu virvatuli. Inimesena on Manuel defalia järeltulijate jaoks säilitanud teatud anonüümsuse. See vähenemist tema elust dokumentide fotode kaudu avalikkuse ette jõudis, näitab teda tasase ja peenetundelise na. Vastuvõtliku ja kergelt haavatav anatuurina unistustele kalduvana kokkupuuteid maailmaga tagasi tõmbub ana. Kummatigi oli tema sõprade ring suur. Võib leida fotosid, mis kinnitavad tema isiklikke kontakte mitmete suurte kaasaegsetega. Pärast konservatooriumi lõpetamist Madridis ning sealse pianistide konkursi võitmist sõitis defalia oma unistuste linna Pariisi. Püssi Rawell tükk ka Stravinski ning kaasmaalastest suurim Pablo Picasso. See oli vaimustav viljastav seltskond, kes teda ümbritses. TPS-i ära veel olid hispaania muusikasse kiindunud ammu enne seda, kui defalia Pariisi tuli. Nendegi klaverimuusikas helises Andaluusia kitarri kõla kuid puudus too eriline hindamist defalia muusika. Eht hispaanialikuks tegi nende kalja, alustas Isaac Albeenishi rajatud teelt kuid tõi muusikasse peagi uut omalaadset kõla. Tema teosed tõusid samale kõrgusele kui šopäenima Surkad või kriigi Norra tantsud. Pariisi aastate esimesed viljad, klaveripalad, pühendaski noor autor Isaac all peenisele. Sündisid mitmed teisedki väike teosed, nende hulgas ka tsükkel seitse hispaania laulu mis kiirgavad samasugust nõidusliku võlu kui klaveri tantsutki. Pariisi aastatel alustas Manuel defaliaga üht omalaadset teost mis esialgu kandis pealkirja nokk turnid kuid sai hiljem palju originaalsem nime. Sümfoonilised Impressioonid klaverile ja orkestrile ööd Hispaania aedades. Teos on tihedalt seotud Hispaania looduse ja arhitektuuriga. Esimene osa kannab pealkirja Heneralife. See on paik Granada lähedal, kus iidsetel aegadel asus mauride kuninga residents. Siin käis teose loomise aastail ka meie Friedebert Tuglas, kelle muljed langevad hämmastaval kombel kokku defalia teosele lisatud tingliku programmiga. Kuulakem nüüd Tuglase Impressioone. Alambra oli Mauri valitsejate talviseks asukohaks kuid suvitasid nad Heneralifelossis, mida eemal nii vähe tuntakse, olgugi et talle alambra kõrval on vähemalt sama tähtsus misse viljas Al Kassari kõrval. Pilatuse majal. Teiste allikate järgi kiinaralif armastuse maja palju ilusaid idülli ja veriseid legende on seotud selle nimega. Loss ise asub kõrgemal künkal kui alambra. Ja teda eraldab viimasest ainult sügav org. See pakatab lopsakaid metsviigipuudest mürkidest ole anduritest. Lätted sulisevad kogu rinnakul. Kõik lokkab ja õitseb selles niiskes kuumuses. Alambraja Heneralifemäe padrikud näivad olevat otsekui loodudki mustlasliku elu veetmiseks. Generalifia lossist pole palju säilinud ainult väline sammastik, ümmarguste kaartega ja paar tuba. Kuna Alhambra aedadest pole peaaegu midagi alles püsinud, on siin tähelepanu väärt just puiestikk ja lilleaed. See on kord olnud midagi haruldast oma terrasside koobaste purskkaevudega. Läbi aia läheb madal Marmuriga vooderdatud kanal kus voolab puhas pisut sinakas vesi, mille üle kummarduvad Mirdinge jasmiinipõõsad. Olgugi et Heneralif nõnda kõrgel on siin igal pool palju voolavad vet mis juhitud kümmekonna versta tagant. Ja sellepärast on ka taimestik siin niisama lopsakas kui alloruski. Sellest haljusest tõusevad peenedi haprad marmorsambad nagu õrnad käsivarred. Valged sambad vestlevad oma ära peskide ja araabiakeelsete koraani lausetega ajast, mis läinud ning kunstist, mille vaim on meile võõras. Ajas ja ruumis kauge rahva ja tema kunsti hõngu kannab meieni defalia muusika. Muusikaline atmosfäär, mis looduspildist lähtub ja ajaloolisele tagapõhjale vastab sünnib Lõuna-Hispaania rahvalaulust ning tantsurütmist. Eredate valgus Rihkude ja tumedate varjutamiste värvi. Võluv. On vaid lisandeid, mis põhitooni ilmestavad ning lõunamaa ööd lummavalt kirjeldavad. Teater oli see, mis defaliat alati köitis teatrivaimustus sidustada veelgi tihedamalt karsija Lorgaga. Nende ühine eesmärk polnud üksnes elustada vanu rahvalaule. Taaselustada ka hispaania klassikalise teatrikunsti traditsioone. Olgu selle näiteks defalia loomingus vene balleti metseenindiaagi levi tellimusel valminud ballett, kolmnurkne kübar või veelgi enam defalia viimane teatritükk meister Pedro nukumäng mille libreto kirjutas helilooja ise. Mikelsaar vantesed ongi hote aineil. Servanteslikult vaimukas teos kujutab endast kahekordset teatri mängu Gustangi hotees laval ning vaatajate ees kanalis mängitakse liigutavat lugu melisendrast. Oma muusikas kasutab heliloojaga vana hispaania kunst, muusika elemente. Avaneb veel üks huvitav tahk Manuel defalia loomingus. Ladina ja Vahemeremaade kultuuri esindajana jäi defaliale võõraks saksa muusika. Tema suureks imetlusobjektiks oli alati Kloote püssi, kellest rääkides toonitas, et tänude püssile on hispaanlased avastanud oma muusika varasalved. Mida vanemaks helilooja sai, seda sügavamalt tundis ta end armastavat möödaniku muusikat. Eelkõige köitis teda Hispaania eelklassiku Tomasz Victoria looming. 1933. aastal asus helilooja elama Mallorca saarele põgenedes rahutuste eest, mis Hispaanias valitsesid. Kodusõjas kulmineerusid. Teda puudutas valusalt karsija Lorca varane surm. On teada, et ka lapsena elas ta sageli oma suletud fantaasiamaailmas ning unistas linnast nimega Kolumbus kuskil Atlandi ookeani saarel. Ometi möödusid defalia seitse viimast eluaastat mägedes kordobasmis meenutasid kodu standa luusijat. Tema maailma kartlikus süvenes. Ta kõneles 20. sajandi hullumajast ning tahtis jääda erakuks. Ja tegi lõpuks testamendi, mille põhjal keelas oma teoste esitamise laval. Defalia viimastest eluaastatest lugedes hakkavad kõrvus helisema värsid karsi ja Lorca luuletusest kellade mets mis meie lauale on Ain Kaalepi tõlkes. Astusin kellade metsa. Tik-tak, numbrilauad, Dilade kobarad ja mitmekordse tunni all pendlit tähekogud. Surnud tundide mustad liiliad. Alaealiste tundide, mustad liiliad. Ja armastuse kuld. Üks tund on nii üksi. Nii üksiktund, külmtund. Tungisin surmatundi. Lõpuvalude ja viimsete suudluste tund. Raskesse tundi, millest mõtlevad? Vangistatud tornikellad. Käokellad, käävata, hallitanute ja hiiglasuured kahvatud liblikad. Ohete salus tilistas. Kellamäng seda, et ma olen laps Siis pead minema läbi. Süda. Siitsamast. Leidsin aja lüngas maa, asu. Seal paos oli rahu. Valge rahu. Kohutav rõngas kus lõikas tähtede radu 12 musta numbrit oma tee peal. Ajal öövärvid on ümber. Öörahu värvid. Kaheteistkümnepeal on igavik jäänud. Tohutute kuude külge. Ja alatiseks aeguma tornis. On vajunud une sülle. Kõik kellademäng petab meid ülbelt. Sest ajal on silmapiiril Ja nii nagu karssija Lorca luule ei ole ka Manuel defalia muusika aja silmapiirilt. Kadunud see elab ja ulatab ka üle sajandite.