Alustame vestlust küsimusega, kuidas Birgit ratast sai, laulja, kas Austrias on üldse keeruline lauljaks saada? Oo, mina tahtsin juba nelja-aastaselt lauljaks saada. Täpselt ma muidugi ei teadnud, mida kõike. Üks lauljanna peab oskama, aga see oli selge, et minust saab laulja. Mul on enne olla Liinlanna ja kui oled sündinud selles suures linnas, on tegelikult lihtne võid minna stipendiumi toel konservatooriumisse või muusikakõrgkooli õppima ning õpingute ajal ei tule ka teha suuri lisakulutusi. Mina läksin konservatooriumi 14 aastaselt eriloaga, kuna tavaliselt peab olema selleks 17 kuni 18 aastat vana. Nii olin ma ka 18 aastaselt juba esimene lauljanna Salzburgis. Pean veel lisama, et kuueaastaselt hakkasin klaverimängu õppima. Gümnaasiumi ajal aga kulges mu argipäev, nii et ennelõunal olin koolis pärastlõunal konservatooriumis, alles hilisõhtul sain koju, et siis hakata järgmiseks päevaks koolitöid tegema. Kõik see kokku oli päris raske, kuid selle kõrval käisin näiteks veel Herbert ja neile ette laulmas. Tema otsis sageli noori lauljaid kooridesse näiteks sellistesse ooperites nagu Fideeljo, tan, Hoiser, madaam, pater, flaid, riigiooperis käisid tollal umbes 50 noort ette laulmas. Mina olin siis 15 aastane ja ülimalt õnnelik, et sain kõiki neid proove pealt vaadata. Mitu aastat käisin ka pühapäeviti ennelõunal kirikukontsertidel laulmas. Kokkuvõtteks võib öelda, et ma kasutasin lihtsalt iga võimalust, valmistudes tulevaseks elukutseks. Siinkohal kerkib tahes-tahtmata keelele küsimus, kas sellise koormuse juures ei jäänud noorukesel Birgiti lapsepõlv poolikuks. Mis nii und siis sooäss, krinstla saat sihted ma nist mahtusid. Ma ei, ma ei tunne, et oleksin lapsepõlvest midagi kaotanud sest vaadake, kunstnikuna artistina ei loobu võta millestki, sest seda tööd tehakse vabatahtlikult ja kunagi ei teki tunnet, et pead millestki ilma jääma. Kuna oma valitud teel on meeldiv käia, siis kui aga tekiks tunne, et peab millestki loobuma, siis pole ilmselt valik olnud. Õige. Tõsi on ka see, et kunstnik ei lõpeta kunagi õppimist. Kui juba valitseja ameti pead arvestama sellega pidaja enese kallal töötada, ennast arendada tuleb kogu aeg. Birgit, sa ratta, esimene suurem roll oli neda Leonka valla ooperis pajatasid, kuidas läks pärast seda lauljatee edasi. Ilma OP. Ons klassis operett? Pärast Salzburgis töötamist läksin Saksamaale ja laulsin seal ooperites ja operettides. Ühtekokku laulsin peaosasid 33-st saksa ooperimajas. Siis otsisime üles televisioon, kuna vajati kontsert šõudesse partnerit populaarsele tenorile Reneegolole. Minul oli tollal kolm lepingut. Itaalias laulsin Reini kullas, Prantsusmaal donna, Elvira don jouanis, Saksamaal aga Faustist Margaretaat. Kuna otsiti just ooperilauljat ja kõik mu kolm mänedžeri soovitasid mind, siis saigi minust Kollo partner. Tänu televisioonile sain aga kogu Euroopas tuntuks. Olen teinud ka väga suuri turneesid Ameerika Ühendriikides olen andnud orkestriga 200 kontserti kaks turneed läbi Kanada, kaks turneed, Jaapanis väga palju turneesid läbi Lõuna-Ameerika. Kontserdi esimeses pooles on tavaliselt klassika, teises pooles Johann Strauss. Naljakas on see, et Jaapanis tahetakse alati, et laulaksin kontserdi lisapalana, helisevast muusikast edelvassi. Jaapanlased nimelt arvavad, et see laul on mitteametlik Austria hümni. Tegelikult on nii, et Austrias seda laulu üldse eriti ei tunta. Minagi pidin nootide leidmiseks vaeva nägema. Aga jah, jaapanlased usuvad, et iga inimene Viinis laulab edelvassi. Tulles tagasi selle juurde, et laulja peab pidevalt ennast täiendama ja arendama. Tekkis küsimus, kas Birgit särata ikka veel õpib. Ja mul on pidevalt uusi plaane, kuid vaadakem, kuna ma olen juba väga väga kaua laulnud, siis püüan nüüd seda tublisti piirata. Mul on alati olnud tunne, et artist peab kaalutlema nõnda parem veel kui inimesed. Kahju, et ta enam nii palju ei laula, kui et nad küsiksid, millal ta ometigi laulmise lõpetab. Seepärast rõõmustan väga, et kontserttegevuse kõrval liigume nüüd ringi Viini linna ülesandel korraldada suuri üritusi. Kahe ja poole aasta eest soovis Euroopa liit, et nimetatakse ametisse turismisaadikud, kes teeksid oma kodumaale väljaspool reklaami. Austria on väike maa ja ei saa endale liigseid kulutusi lubada. Nende siis otsustati, selliseks saadikuks peab olema inimene, kes nagunii palju välismaal käib. Siis ta saab ühtlasi oma kodumaad reklaamida. Mina reisin tõesti palju ringi juba 20 aasta eest käisin tollase riigikantsleri läkituse Lõuna-Ameerikas ja nõnda siis leitigi, et mina oleksin sobiv. Juunis 2001 nimetatigi mind turismi erisaadikuks. Viimastel aastatel olengi põhiliselt mõelnud, kuidas saaksin oma kodumaad kõige paremini esindada ja nõnda olen rohkem kui 125. riigis üle kogu maailmakontserdil ja ooperietendustel laulnud. See kõlab tõesti aukartust äratavalt, kuidas Birgit särata küll jõuab, nii palju ringi rännata, kohe kuulata, aga üht seletust. Ja juba rohkem kui 20 aastat olen laulnud suurtel lõbusõidulaevadel kruiisilaevadel, kus reisijad on saksakeelsed. Praegusel ajal on mul tööleping luksuslaevaga number üks maailmas hapa Kloyd MS Euroopa. Seal annan niinimetatud suuri Viini kontserte. Tavaliselt on ühe reisi ajal korraga pardal 30 kuni 50 esinejat. Seda on raske ette kujutada, kuna see on tohutult kallis ettevõtmine. Aga eks selle laevaga reisiminegi on luksuslik. Ööpäev laevasiidis maksab näiteks 1000 eurot. Nendele, kes seda endale lubada võivad, tuleb pakkuda parimat, selle hulgas ka tippklassi meelelahutust. Ja sakslastest reisijad on meil selles suhtes nõudlikud, et nemad tahavad, et esineksid eranditult saksa artistid või vähemasti saksa keeles. Muidugi on teinekord siiski esinejate seas ka teistest rahvustest, kuid ikkagi rahvusvaheliselt väga tuntud artiste. Mina ise olen juba organiseerinud mitmeid suuri muusikareise, kus on olnud tegevad kuni 80 artisti Austriast riigi külalisi majutav hotell Imperial on siis saatnud laevale oma peakoka, kes korraldab kaaladineesid, kussis artistid kontserdiga esinevad. Mina ise ei tee selliseid kontserte, kus laulaksin näiteks aariaid viiest ooperist vaidlema kavades räägin palju heliloojatest nende elust, tavaliselt sellises kergemas lõbusamast toonis, vahel ka anekdoote, kuid muusikaajalooliselt armulood mõistagi faktitruud. Oma reisidel kruiisilaevadega on muidugi ka paljude selliste maadega, kus ma ei esine. Nii olen ka oma viis korda Eestimaal käinud, aga sellistel külaskäikudel on tavaliselt võimalik ainult giidiga linnaekskursioon teha ja maad õige natuke tundma pida, nii umbes kaheksa tunni jooksul. Tallinna linnaga tunnen ma juba päris hästi. Pean ütlema, et käisin siin juba enne 1980 üheksandat aastat ja uuesti siia sattudes olen alati rõõmsalt üllatanud, kuidas siin kõik imekenasti paremuse poole areneb. Kas lisaks luksuskruiisilaeva kontsertidele tegeleb Birgit särata praegusel ajal veel millegagi? Mäeni soginanud naed heitis käed-ist, suomen, smend. Aga minu nii-öelda uueks tegevuseks on kultuuri mänedsimend. Tänu oma paljudele reisidele usun ma teadvat, mida välismaalased Austriast ootavad, eriti liinist. Kuna pärast oma tööst turisti abikaasa surma tahtsin jääda viini. Kirjutasin linnavalitsusele kirja, kus kirjeldasin, kuidas võiks minu meelest Viinis vana aasta ärasaatmist eriti toredasti korraldada. Ning kutsuti linnavalitsusse. Ütlesin, et vajan täpselt 55 minutit aega. Seda ma ka sain ning tutvustasin siis magava nädala pärast tehti minuga leping ja eraldati summa, mille eest korraldada kesklinna väljakul 2002. aasta ärasaatmise pidu. Ma angaseerisin üle 80 Austria artisti. Programm kestis nonstoppina seitse tundi ja lisaks veel järgmisel päeval, esimesel jaanuaril kella üheksast kuni kolmeni. Selle vahepeal oli küll ülekanne Viini uusaasta kontserdist. Vana-aasta õhtul oli väljakul 50000 inimest ja ma olen väga rõõmus, et tohinga tänavu Viinis vana aasta ärasaatmise pidu korraldada. Ma kostan ka invaliidistunud inimeste ees. Aasta 2003 kuulutas euro Baliit ju erivajadustega inimeste aastaks ja märtsis korraldasin galakontserdi, kus esines üle 30 prominentsel artisti. Publikut tuli 10 ja pool 1000. Sellistele üritustele ostavad reklaamifirmad, kelle tegevus suunatud just erivajadustega inimestele ja nõnda saab neid üritusi finantseerida. Minu jaoks oli see aga Viini linna poolt ametlik ülesanne. Seda kõike kuulates tekib järgmine küsimus, kas Birgit särata kunagi üldse väsimust ka tunneb? Minu suureks harrastusteks lugemine eriti armastan ajaloolise sisuga raamatuid. Ma pean oma töö tõttu palju lugema, eelkõige biograafiaid. Näiteks Johann Straussi olen kindlasti oma 30 raamatut läbi lugenud. Seejuures tekitab alati imestust, et iga autor kirjutab midagi täiesti erinevat. Aga oma kavade koostamisel ei toetuma Aniver nendele raamatutele. Kuna mul on kirjastajatega head suhted, siis sa nende käest ka muud materjali, näiteks eraviisilisi kirju, kust kõige paremini lugeda, mis on tegelikult toimunud. Aga jah, muidu armastama väga ajaloolisi romaane. Minu mees tavatses öelda, et ma loen sellepärast nii palju, et tahan teada, kas ka autor teab nii palju kui mina. Eesti ajaloost kahjuks pole Austrias palju teada ja Eesti kohta on ka vähe raamatuid avaldatud. Niisiis, nagu juba aru saite puhkama kõige meelsamini oma kodus vaikuses raamatuid lugedes. Räägime nüüd pisut ka sellest, millega Viini maailmas kõige rohkem seostatakse. See on vistika operett. Ja on olemas niinimetatud kuldne ja hõbedane operett. Operett on tegelikult päris Prantsusmaalt, kus suurimaks heliloojaks selles žanris oli šakohvenbach. Alles sealt jõudis operett Viini umbes 1800 viiekümnendatel aastatel. Niisiis on olemas Viini operett, aga ka briti operett, Hispaania operett ja muidugi prantsuse operetid. Maailmakuulus on tõesti Viini operett. Seepärast usutakse muide mujal sageli, et liini inimesed käituvad kani nagu operettides. Liini operetikompaniist polegi nii palju, põhiliselt Johann Strauss, aga niinimetatud hõbedaste operettide autorid, Franz Lehar, Imre Kalmann, olid ungarlased. Kuid ajalooliselt oli ju tol ajal Austria-Ungari üks riik ja nõnda aktsepteeriti seda, et muusikas on see absoluutselt üks ja sama. Leharia Kalmann elasidki suure osa oma elust Viinis ja siin toimusid nende operettide esietendused. 1900 kolmekümnendatel aastatel andis operetimaailmast tooniga Berliin kuid viin pole sel alal kunagi oma juhtpositsiooni käest andnud. See, mis on Itaalia jaoks spageti ja Prantsusmaa jaoks vein on Austria jaoks muusika ja parim reklaame jaoks on see, et tohime korraldada uus aasta kontserdi. Kuna esimesel jaanuaril televiisorit vaadates saavad inimesed siis alati tervitusi Austriast. Siga paru hes, Johann Straussi operett peetakse aga teinekord ka koomiliseks ooperiteks eelkõige nahkhiirt ja mustlasparunite lõbusat leske olema ise laulnud 23-st lavastuses kogu maailmas. Möödunud aastal laulsin Teheranis keiserliku ooperis, kus pealtvaatajate hulgas oli ka Pärsia šahh Teherani ooperimaja muide täpselt ehitatud Viini riigiooperi järgi. Kuigi pisut väiksem. Varem oli meil Austrias palju pärsia tudengeid, laulu ja muusikat õppimas, kõik nad oskasid saksa keelt. Lõpetuseks palume Birgit säratel tuua üks näide sellest, mida ta oma kontsertprogrammides jutustab ühest oma lemmikust. Helilooja Johann Strauss-ist. On olemas üks väga tuntud polka laistes Pluut eesti keeles muretu kerglane veri. Enne seda palajutustama näiteks kuidas isa ja poeg Straussid omavahel hästi läbi saanud. Enamik inimestest arvab, et isa oli kade poja edu peale. Seda külm, aga tegelikult oli põhjus perekondlike suhetes. Isa Johann Straussi oli oma seadusliku abikaasa annaga kuus last. Ta jättis naise maha, leidis armukese, kellega sai seitse last. Kogu raha kulutas ta selle armukese peale. Anna pidi oma lemmikpoega Johanni hilisemat valsi kuningat väga nappides oludes kasvatama ja seetõttu muutusid suhted isaga keeruliseks. Poeg Johann oli ise aga hiljem kolm korda abielus ja Viinis öeldi, et see pole miski ime, kuna ta pärisema isa kerglase vere. Ja selle jutu peale laulan ma siis ettepolka, naistest Pluut.