Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused elujuhtumid, sisekõned. Neis avaneb tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Kui ta kirjutamise katkestas ja hotellitoa aknast välja vaatas oli mees ikka rannal. Ratastoolis sülle pandud. Arvutisse pine meetodil kirjutades vaatas mees siiski hoopis üles. Nagu mängiks mõnda pillipilved Helendasid päikeses. Ta oli selle siin veedetud nädala jooksul palju ringi kõndinud ning kujutles, kuidas teisel pool mere ja linna vahel rannavisade kõrkjate ja umbrohu Helendasid pargid nagu vanasti Selles linnas olid aastaajal eriti tunda. Selles suhtes ei olnud muutelul midagi. Kunagi nooruki eas oli kõrkjaid rohud olnud küll kõrgemad ja tihedamad aga sügised olid tema meelest alati siin olnud samasugused nagu praegu. Enamasti tuulevaiksed, kollased ja leherohked. Ainult linna väljanägemine oli teine. See oli ära restaureeritud, ülev, värvitud üles Vungitud, arulist nukulinnaks muudetud. Ja kaubanduslikul enampakkumisele pandud. Ka tenniseväljak oli ümber ehitatud moodsaks spordi kompleksiks ning seesama taastatud, kuid sellega koos muutunud rannahotelli tekitas mingi nostalgia kadunud aja järele. Mingit rahutus tundes oli ta siin oldud nädalaga kõndinud kõik vanad paigad lävi. Ja ainult mõnes selle väikelinna ääresopis oli kõik just nii nagu ükskord. Ta oli alustanud ülejõelt kaugelt niidu metsa juurest, raba tänavalt oma kõige esimese kodu juurest kõndinud ümber sealse vana koolihoone ja lastekodu siis tulnud mööda Tööstuse tänavat üles Tallinna maanteenurgani astunud sisse kahte majja, ühendavasse hoovi. Sammunud üle silla, keeranud vasakule ja jalutanud pikkamisi raeküla poole, kus poole tee peal seisis vana valge koolimaja. Ning sealt tagasi läbi kesklinna keeranud ringid haavale, lonkinud mitme majaja tennisest staadioni juures, peatudes vallikääru nii välja. Ning läinud lõpuks kuursaalist mööda randa kus ikka oli istunud otse veepiiril ratastoolis mees. Ta oli vaadanud merele ja uidanud jälle rahutult lõputus vaikses lehes ajus parkides astunud sisse tühja tennisestaadioni väravast ning istunud seal pingil. Oli istunud, kuni oli hakanud külm tulnud tagasi hotelli ning vahtinud kaua arvutiekraani, mis helendas samamoodi nagu taevas. Aastaaegadeta ikka rahulikult ühesugune. Löök läks otse pallingu kasti joonel, aga ei olnud päris täpne. Väljakud olid juba ära kuivanud. Keegi ei märganud, et üksik vihmapiisk veel järelejäänud väikesest pilvest sinises kevadtaevas tabas palli mis seetõttu oma peaaegu 100 kilomeetrise kiiruse juures veidi veidi kõrvale kaldus. Balle joone kõrvalt veidi pallingukastid tellisepuru riivates üles väikesed tolmupilve. Tolm langes vastuvõtja jala alla. Jalg libises pikka, veidi heledamat jälge jättes ning tolmu tuli juurde. See lendas veel edasi, tõusis kõrgemale ja keelase üles kohtuniku puki suunas. Mispeale too hakkas silmi hõõruma. Võrk tahaks palli, hüüdis kohtunik lõpuks. Mäng oleks pidanud seisma jääma. Aga ta oli kohtuniku hoiatust ootamata juba servinud ja kohtunik ei pidanud mängu kinni. Vastus oli kõva. Tagantkäe alla, täpselt vasakusse nurka. Aga kuidagiviisi sai ta palli kätte ja nüüd nii, nüüd kohe vasakusse. Nüüd stopper, see oli tal joonel. Närukael ei taha ausalt, võistlus 200. Pall lendas järsust vindist peaaegu tagasi lüüa, lüüa, lüüa. Ta lõi täiest jõust ja jäi hingeldades seisma. Pall oli kadunud. Võrkaks palli, hüüdis kohtunik, ükskõik, seal lohakalt toonil. Ma pean selle punkti ümber mängida, laskmisest ma ei näinud, Kuusa lõid. Ta keeras ringi ja läks võrgu juurde pallile järele, aga siis lendas kadunud pall üle võrgu teise keskkooli vana kivimaja poolt tagasi. Keegi oli selle tagasi visanud. Tali löönud nii kõvasti, et pall oli lennanud põrkest üle aiaparki. Ta pidi uuesti lööma joone taha ja See oli särabanud. Väljakuid ümbritseva pargi sügavuses olid muusikakooli aknad ilmselt lahti. Vana aeglane pidulik viis, mida kevadised lehed ei suutnud alla neelata. Tere, eht karjus keegi mängu pealt vaatavatest poistest leebere. Veel hõredavõitu lehtede vahelt oli näha, kuidas väljakust möödub aegamisi suur elektrit roheline välismaa autoleevere ehk tagasi LOLL Buick, sul limusiin? Kas sa kavatsed mängida ka või? Küsis Kohtunik jada, lõi, ta komistas ja kukkus. Reket tabas siiski palli ja see lendas üle võrgu. See oli suvi. Ta ei teadnud enam, kui kaua ta oli mänginud. Pidi olema juba neljas mängutund. Väljakut ümbritsev hekk ei lasknud tuuleõhu molekuli läbi. Ja kolmandal tunnil olid nad hakanud kiigutava. Oli ükskõik kuidas lüüa ja kuigi ta pidas seda häbiasjaks lõida järjest küünal palle samamoodi nagu ta vastane oli kohutavalt kuum, kuid vastane ei paistnud higistavadki nagu kümnevõistleja. Ta oli ükskord poisipõlves mänginud Venemaaga peetud linnavõistlusel. Ja tema vastane oligi olnud kümnevõistleja leivategija nimi. Ja kuigi ta oli kuidagiviisi võitnud, siis seepärast, et ta oskas tennist mitte aga vastupidavuse pärast. Kuid nüüd need pidi see olema, keda ars ise. Elegantne Kedars, kes kunagi ei rünnanud, aga naljalt isega ei eksinud, nii et teda pidi võitma palli tingimata jõuga punktiks lüües. Higi, valgus silmi. Ja ta pidi üha sagedamini käega higi maha tõmbama. Silme ees hakkas virvendama. Ja talle meenus, kuidas nad ükskord aastaid tagasi poistega olid pärast võistlust vett joonud. Üks oli lõpuks ära joonud 14 klaasi ning tal oli olnud halb. Ning väljak hakkas libisema teise kohta, seda ei pannud keegi tähele. Aga väljak oli ehk sentimeetri võrra paigast ära. Ja see ei olnud enam täpselt ristküliku kujuline. Nõnda ta hakkas tegema üha enam vigu. Väljas väljas väljas. Kohtuniku häält polnud kuulda. Ta ei oodanudki seda, nad mängisid ilma kohtunikud, sest tegelikult ei olnud teda vaja. Nad tundsid teineteist. Nad olid kohtunud Tartus ja Viljandis ja Riias muruväljakutel võimeldoni lähedal kunstkattega väljakutele stseenis. Ta oli temaga heidelnud kõigil mandritel, kõikjal, kus juhuseda kõhn rahakott seda võimaldanud olid. Ja kõikjal Tartus ja isegi Pärnus spordikooliparketiga väikesevõitu saalis, kus nad talvel lauda lõid oli tal unenäos ja ilmsi alati olnud, vastas Kedas. Pall tuli järjest tagasi. Kuigi ta ei näinudki teda. Ta lõi ja saatis palli silmadega. Väljak oli tühi, ei olnud kedagi. Või oli see meelepete, aga pall tuli tagasi ta vastaspall tuli tagasi. Rabak. Pall tuli tagasi ees, käsi tagantkäsi. Ball tulid tagasi. Nagu maavärin oleks jalad alt ära löönud. Ball tulid tagasi, siin oli kaevatud, siira oli hakatud vedama, prügipinnas oli ära lagastatud, siin oli endine rabandus. Tall tulid tagasi, ball tulid tagasi, ball tulid tagasi. Ta ei näinud väljakut. Ta ei olnud kellelegi öelnud, et mängib pimesi vaistuga, et ta peaks kandma prillema Nokleppi Nokleid luupe. Nagu põrguauk oli see väljak. Ja pall tulid tagasi otse tema suunas. Ta lõi ülalt hakkas voolama vett, kõik tema ümber oli märg ja ta mõtles, et kui väljakul märg, siis Iraagi nad mängida lõpuni. Tulge väljakult ära. Jaa. Aga tema löödud pall oli sees. Ta karjus kohtunikule, et pall oli sees. Minge väljakult ära. Hüüdis too keepi pea kohale tõstes. Kas te tahate tingimata kaotada? Ta vaatas peakohtunikule arusaamatuses otsa ja lõi. See oli sees jälle sees. Karel katkestas kirjutamise ja vahtis ajameelselt rannale, kus ratastoolis mees ikka samamoodi sõrmi jõle nuppude libistas. Kedars Kuuda. Kedarsid ütles. Kedarst tuli väljakule tavaliselt elegantses rõivastuses pikkades kergest villasest riidest, veidi peesikas pükstes täpselt samas toonis pikkade käistega tennisekampsunis mille ta võttis alles mängu ajal jäädes lumivalgesse särki Kedarskandis pehmelt ja nõtkelt pea veidi kaasa nõksumas. Kuid see erines täielikult linnakese peatänaval, tiirlevate lõngustel, Lõnkumisest. Kuuda Kareli treeneri vendalike Edarssid täielik vastand. Kui tal ei olnud midagi ühist inglise džentelmeni külma tagajoonemänguga. Ta tungis pidevalt võrku ja lahmis täiest jõust, nagu oleks ta tubli segu Austria, Itaalia väljarändajast ja eesti vihasest talupojast. Ta isegi kõndis veidi vaarudes. Ja kui ise oma rohmakusest saadigi, naeris tihti üle terve tennisestaadioni. Kuuda oli Kareli meelest elus kahvatu Kedars, kes kunagi endast välja ei läinud, jagu just punktiks ei löödud, siis lõi alati tagasi. Kedars oli nagu pilt ajakirjast, aga mitte inimene. Karel ei näinud teda kunagi vihastamas. Kedars rääkis leebelt ja lõi tagajoonelt äärmiselt täpselt tugevaid palle. Nii mängiti sõja eel niisugune pidi põhimõtteliselt olema tennis olnud sellest ajast peale, kui see Wimbledonis avalikuks tehti. Jaga Cedar sisenägi välja, nagu oleks võimbeldualist. Nägi välja nagu inglise džentelmen. Räägiti, nagu ta oleks mänginud omal ajal poisikesepõlves Christian Lasnaga, kes oli Eesti esimene tennisetšempion. Õieti olid nii Kuudaguga Kedars vististi võrdsed sest kord võitis üks, siis teine. Jalad vahetasid pidevalt linnaedetabelis kohti. Karel ise oli üha enam püüdnud lahmida Austraalia stiilis nagu ken Rosval. Ja kuigi poisikese eas said välja tulla ainult mõned tõesti head löögid hakkas see stiil aastatega ikka enam muutuma loomuseks. Vahel läks löök küll raamiga, nii et pall lendas üle aia otse puude võradesse kuhu ekas sagedamini olid varasemate väikeste laululindude asemel seadnud end siis varesed. Talveti oli tenniseväljakul olnud liuväli nadolid saanud vabaks jäänud väljakutel mängida selle eest, et korrastasid neid. Kevadel olid nad hakanud poistega väljakuid korrastama veel siis, kui need olid niisked nadolid rullinud ja Riivunud ja aidanud platsiooni vedada. Aga ega see alati väljakule pääsu kiirendanud. Esimeste kuivade ilmadega oli väljak siiski veel pehme, sügisel kauaga kivikõva. Aga lõpuks oli kõik peaaegu alati vee all. Vesi oli tenniseväljakud üle ujutanud, kuid sellest ei olnud jätkunud ja väljakuvalvur oli pidanud jää tekitamiseks tundide kaupa vett voolikust väljakule pritsima. Jää oli tulnud konarlik, mitte palju parem kui õel. Aga liuväljal oli kõlanud pläriseva vali muusika olid kiikunud vaevalist valgust andvad värvilised lambid ning olnud palju tüdrukuid. Kord talvel oli ta öösel roninud üle aia liuvälja. Sel aastal ei olnud tali kõndinud plats eraldavatest vahevõrkudest vabastatud suurel väljakul lumes ja kujutlenud, et uisud tahab siis hakanud tantsima. Just nagu oli oma käed laiali ajanud nagu tiivad ja nendega siputanud ning kuupaistes etendanud vana pidulikus Saravandi ning vahetevahel õhku hüpanud nagu iluuisutaja. Ja tüdruk oli aia taga naernud. Kui nad lõpuks kella kahe paiku olid tüdruku maja juurde jõudnud ja parajasti teineteise kaelaaugus ninasid, soojendasid oli nende juures peatunud volgajuht asja alla kruvinud, siis auto veidi tagasi võtnud neile autolaternad peale lasknud ja hüüdnud, kas sul häbi ei ole, ellu? Ei ole, oli vastanud tüdruk. Ning temalt pärast auto lahkumist küsinud, miks aprill ei või kanda. Mulle meeldivad prillipapad, muidu kissitas alati silmi. Kui Karel alla hotelli söögisaali jõudis, istusid tema lauas juba külastajad. Ta laskis end tooli seljatoele ja vaatas väljaratastoolis, mees oli ikka rannal. Naabritel oli praad juba lauale toodud. Janeez uuris silmik esitades parajasti veinipudelisilti ning kallas sisse. Kas sa siis ei saa olnudki endale prille? Küsis naine. Ei saa, valud, ootasin, aga seal prooviti mingile väikesele poisile mingeid, ma ei tea, mis imeaparaate ja mul ei olnud kannatust. Karel ei tahtnud teiste söömist jälgida ja keeras jälle aknavoole. Taevas oli veidi tumenenud. Ratastoolis mees rannal, oli sülearvuti sulgenud ning selja tahaistmele paigutanud ja sõitis aeg-ajalt kätega kaasa, aidates aegamisi üle paakanud, aga osad lahtise liiva hotelli poole. Ettekandja ei tulnud. Ja Karel uuris menüüd. Seda ma nägin, eile ütles naine mehele peaaegu kõrva sisse. Keda ära räägi nii valjusti, seda laua naabrit istus üksipäini tenniseväljakul ikka veider. Väljakud on ju kinni. Mõni mängija või? Kahju, et sina ei mängi parimal juhul viiki ehk mängiksid, aga ikkagi šikk. Tennises ei ole viiki, saab olla ainult võit või kaotus. Ma ei ole sellele eriti juurelnud, ka mees rüüpas veini. Aga see vist on nii, et viiki saab mängida ainult grupimängudes. Tennise sobiks meie nüüdse elulaadiga kokku. On ka üks ajaviide, telekas küll taovad, niiet on üks mäng ajaraisk. Aga nad on mingites tabelites aja. Aga no mis mõte sellel on? Mängul saab olla ainult üks mõte, et mängu enam ei oleks, et see, mis mängus saab meie eluks võimalikult kiiresti läbi saaks. Oskad kaika ütelda? Kohe tuleb meelde, et varsti peab jälle ära sõitma. Kas see on ikka nii ilus linn? Ma nägin siin nii ilusaid, õua aedu lilli täis mis siin suvel võib-olla? Eks ta ole ilus linn aja veetmiseks muidugi. Kuigi. Minu sõber sai siin surma. Kas me ei võiks siia maja osta, kuule, ära tee sellist nägu. Anna mulle salatit. Ta oli selle faasist välja võtnud, oli pistnud nina selle sisse. Ja sel hetkel oli ema tulnud. Ta oli kohmetult tõstnud pea ja vabandavad, naeratanud. Sul on õigus. Oli ta öelnud. Milles mul on õigus, oli ema küsinud. Jäika, naeratanud, kui ta õit kohmetult faasi oli sobitanud. Selles, et inimesed sünnivad lillest oli ta öelnud, et väikesed lapsed on õite peal väikeste vihmapiiskade sees ja naeratavad seal. See panebki piisad särama. Veranda oli olnud vaase täis. See oli alati nii olnud. Vaasial ei olnud laual kõigil aknalaudadel ja sellest hoolimata oli ka toa saanud lilli isegi klaveril. Aga siiski oli ta küsinud, miks sa mulle sellise nime panid. Ta oli istunud laua taha nagu tuleks neil tõsisem jutt. Ka ema oli seisma jäänud ja lihtsalt vastanud. Isal oli kare põsk. Ta oli sellele mõelnud. Ja tõesti isal oli alati olnud poiss kare. Sellest siis Karel oli öelnud ema. Noh, ja siis oli kaunis tuuline, kui oleks sündinud tütar, siis oleksin talle nimeks pannud tuuli. Aga piisa sees olid sina. Ning ema oli muhedalt muianud. Tegelikult ta jõi liiga palju. See professor või? Nojah, ei tea, mis tal viimasel ajal sisse läks, jättis pere ka, leidis endale daami vanema soliidse Isamaal ütlemata olla. Ja ilmus loengule üha sagedamini purjus peaga ja kalla veini. No ja ühel päeval pidas loengul imeliku kõne mis nagu ei olnudki loeng. Et meelelgi ei ole nagu mõtet või. No ja siis tuli, üks pulm oli hakanud sealt koju minema. Jääk oli ujuma läinud, näo kadunud. Ja kõik. Jah, eks see käib lihtsalt süda, külm, kramp. Ja võib-olla naine oli kummardunud ette ja kaanel oli pidanud tahtmatult vaatama lavale dekolteed-sse, kus pärlendasid higipiisad. Külmetada Karasin, tuul tõmbab. Ei külmeta, lask, õhk hellitab mind. Miks ma peaks oma tungidele järele andma? Naine naeris. Vaata, see vigane tuleb. Otse randa avanema ukse juures oli tekkinud väike segadus. Ukse ei tahtnud vist avaneda ja ettekandja oli selle seestpoolt lahti teinud ning hoidis ust. Ratastoolis mees sõitis kellelegi poole vaatamata sujuvalt ühe reserveeritud aknaaluse laua juurde. Ja varsti jooksis ülalt keerdtrepist alla ja läbisaali tema juurde poiss, kes sättis end mugavalt tema vastu laua taha ning hakkas ringi vahtides jalgu kelgutama. Ning peagi sammus sama teed läbi saali noor naine, kes istus ratastoolis mehe kõrvale. Tead, ma rääkisin eile administraatoriga, räägi suutäis. Ta rääkis mulle eile ära, mis nendega on? Kellel selle paariga ratastoolis mehega. Olle jätkukoviga vastu tänanud, lendur, kes tsiviil-haa lendurid huvitavad. Kuula nüüd, ma hakkan siis naisest peale. Naisel oli olnud sünnitushaiglas ajuinfarkt. Ma ei ole küll varem kuulnud, et aju veresooni ka laiendatakse, aga nii see ütlesi administraator, nemad teavad kõike, sa mõtle, kus nad töötavad. Et oli Olute defrjevillad, tee fyyprillatsioon vist jah, oli parema kehapoole ära halvanud naine ei olnud rääkidagi saanud, arstid olid mehele öelnud, et tal tuleb valida, kas laps või naine. Lõpuks laps võeti välja enneaegsena, ehk teisiti öeldes. Nojah, naine sünnitas halvatuna. Küll mõnel ikka veab nagu lähedasi. Naine taastas, noh, ma ei tea, poole aastaga või aastaga või. Aga siis läks nõel lennuk põlema. Kes seda täpselt teab, aga igatahes ta oli lennanud tühja lennukiga, mingisse sihtkohta pidi tegema. Esimese liini reisifirma oli just saanud uue kompanii. Kompanii kompanjoni saanud uue lennuki, avasid uue liini ja mees pidi lennuki kohale viima. Nojaa. Äkki olid seadmed hakanud navigatsiooniseadmed, kuule, kas sind ei huvita siis või? No ma ei tea, mis jäävad, need seadmed olid näidanud, et lennuk langeb langeski. Uhiuus lennuk. Lõpuks oli ta pidanud hüppama. Teine lendur oli enam-vähem terveks jäänud, tüürimees ka. Aga temal, halvatus siis. Kuigi lennuk oli üle kontrollitud, oli lennukompanii süüdistanud katastroofist ela. Vigane töö, läinud. Ettekandja tulija Karel tõstis tahtmatult pilguga üles. Poiss jooksis laua juurest laua juurde ja asetas igale lauale salvräti sel Algo emagatustada, saamatult keelata. Lõpuks kohtus poisi pilk isa omaga ja ta läks laua juurde tagasi. Karel laskis pilgul meelselt saalis ringi käia, aga nägi silmanurgast, kuidas tugevnenud tuul heitis lehe vastu ruutu. Naljas olid taevas veel tumedamaks läinud. Ta vaatas, kuidas tuul seda helendavat sõnumit mõne aja klaasi küljes kinni hoidis ning mõtles, et lehed langevad puudelt ka pimedas, kui keegi ei näe. Kes klaverit mängib? See Margus kuppelkapell ja kellega paneb poissi, näed vä? Meelist A äkinsiivsema poiss. Niisugune seesama, siiski neil on grillid. Kajagi taala. Tellin sulle ühe loo loo selle siis Alina, vanad laadivad alla. Ja paljude võtab mees ta ikka võtta. Ega me siia lähemal ajal satub, las ollakse ilus õhtu, ka. Mees tõusis lauast üles ja läks veidi ebakindlal sammul laudade ja palmide vahelt klaveri juurde. Laskis end klaveri kaanele käsi võsakkele ning rääkis. See oli olnud sama hotell. Nadolid kõndinud kollasest tuisus. Mantel isa käeleni liikunud tuules. Aga isa ei olnud seda siiski selga pannud. Leht oli lennanud isa küünarnuki unarusse ja seal Lipendanud lõpuks maha langenud. Aga kohe oli ilmunud uus. Nad olid teatanud Estonia sanatooriumi väravale, kusjuures seal oli alusel avanud vana kohati hallikas rohekaskivi lõvi. Õieti oli neid kaks. Needsamad, mis praegugi. Isal oli teises käes olnud fotoaparaat. Isa mulle siin ei meeldi. Oli öelnud tema haaranud isa, läki käest kinni. Nagu kardaksid isa kuhugi ära ka. Aga isa oli muhelnud ja öelnud. Vaata, kui me siit nüüd lähenen mööda seda teed. Sedasama lehtedes rada, seal saab hästi jalgadega sahistada. Ja keerame paremale. Siis seal ongi see maja, millest sa rääkisid, et näed seda unes. See valge kohvik mäe otsas sul ei ole meeles. Aga kui sa olid väike, siis me käisime seal. Aga tema oli küsinud kuhu jäi punane maja, mille ei saa. Ükskord ehitas. See maja põles sõja ajal maha. Kas sul kahjuga on, oli küsinud tema. Ja isa oli vastanud, et on küll. Aga elus ei saa alati võita. Ning et see ei olegi kõige tähtsam. Mis on kõige tähtsam? Oli küsinud tema. Ja võtnud ei saa küünannuklen alusest lehe. Jäi saali mõtelnud. Nad olid kõndinud läbi kollase saju. Ja isa oli ütelnud. Tähtis on teha kõik. Ei võtnudki raha, ta ütles, et oleks ta nigunii mänginud, no las mängib, ükskõik ta ei olegi see, mis ta oligi. Kappel või aja kõrvallauda istujad katsusid neist ettevaatlikult mööduda. Marsruubo ABT saalis jooksis nüüd juba hulgaliselt lapsi ringi. Seid sahvris süda, prantslased olev vaip, vastas mees ja kummardas prantslastele püsti tõustes liiga sügavalt ning Karel nägi teda jälgides jämela kere tagant. Kuidas taamal lauas naine pani pea vastu ratastoolis mehe laupa. Telefon helises ja naine rabas kotist aparaadi a said selle mulle või? Kuidas, mille karnevalirõivastuse. Ega me siin alasti lähe ju, midagi peab ikka peal olema, aga et oleks seksikas. Me läheme täna paardile, eks ole, tau? Ei, ei sõida autoga. Vestlus oleme korter vä? A nad tegid selle nii korda, et punksisid üles, ma ütlen, kohe, teine tunne on, nüüd hakkab asi nagu ilmet võtma. Kõik on nagu olemas, et elada. Ma olen, kuid teine inimene, ausõnamänguajad on möödas isegi nagu kurb veidi. Kuidas, milline tõsisem, soliidsem muidugi, olen kätte võtnud isegi dieeti, pean. Tead, siin on see huvitav tüüp, see, kellest lehes kirjutati, veel ohkasid, õhkesid, et inimestel võib nii juhtuda. Kuidas ei tea, see lendur, kellest ma rääkisin, ei, on küll nende oma laps. Ei tea, kuidas nad seda tegid, aga mees nagu mees mitte nagu ma ei saa, kuule ta käsi mulle ära lõpetada. Ei ole iseloomu kuulata, mida naine temast arvab. Muidu on ta mul ju kol ära tee. No aga see, need on ikka eestlased, jah, aga varem ei ole midagi kuulnudki, välja näevad nagu välisno, mis sa nüüd teed? Tead, ma tegin täna ühte hüljatud koera. Sellist rääbakat nii kahju hakkas, võtaks endale saaks ka patud andeks, midagi tõsist ka elus, muidu on üks mängija trall, pea käib ringi. Ei, mees ei luba mul nässu isegi vaatamiseks ost, kuule oled sa mõelnud, et loomad ei oska naerda, naljast aru? No ei ole, istub siin üks tüüp, mingi mängija või mis ta on? Ana jõle palav, mul jookseb higipiisk parajasti sinna intiimse koha peale. No missa. Mees oli naisel telefoni käest ära rabanud. Väljas oli ilm läinud päris pilve. Ja kuigi selleks ei olnud veel aeg, pandi tuled põlema ja korraga paistsid üle kogu ruumi paigutatud potitaimed palju paremini silma. Kui sikk ütles selle peale naine peaks endale ka sellise eluminatsiooni, torkas mees iluminatsiooni korraldama. Ratastool hakkas liikuma, inimesed tegid ruumi ja kolmik möödus otse nende laua kõrvalt. Saalis oli küllaltki valge naisele leid pruunid ja mehel sinised silmad. Aga mehel oli mu ratastooliga tegemist ja ta ei pannud Karelik tähelegi. Karel maksis ära ja läks trepist üles tagasi tuppa. Rand oli tühi. Talle tuli meelde, et ta peaks tellima endale siit hotellist. Ärasõidupileti. Helistas administraatorile ja avas siis arvutid. Vigane. See pidi olema stsenaariumi lõppu. Tuul keerutas üles halle pilvi ja viimanegi pealtvaataja oli ehk juba tunni ajast lahkunud. Nadolid üksi. Kahekesi teineteise vastas kihutasid nad lehesajusile väljaku löök. Pall tuli tagasilöök. Pall tuli tagasi. Hetk enne saju olid tuulehood kõige heitlikumad taevas tume enese ja ja puude vahel väljakul oli palli ikka raskem näha. Langesid esimesed piisad, mine minema, karjus keegi katuse alt, tule kohe väljakult ära. Eestkäsi tagant. Käsipall tuli tagasi. See pidi olema tuul, mis palli tagasi tõi. Kui pall tulijale selle tagasi saatis, ei olnud võrgu taga kedagi. Äike kärgatas ja piisad, lõid väljaku karedaks ning siis maksis loodus, käteloigud ühinesid ja vesi tõusis silmnähtavalt silmapilk väljakult ära. Aga pall tuli tagasi, span kannis järele, reket hakkas imelikult lörtsuma ja oli tunne, nagu lööks märjakotiga kellelegi vastu pead. Latsakil Latsake joostes sai ta pallid kuidagiviisi kätte, aga pall tulid tagasi. Ära sealt väljakult. Kae. Aga see ei olnudki mäng võidupunktidele, see pidi olema lihtsalt mäng. Ja pall tuli tagasi. Võib-olla oli siia kunagi maetud keegi, siin oli varem midagi valesti tehtud ja loodusmaksis nüüd kätte need elegantsed kaared, mis ikka jäi jälle üle võrgu tagasi. Tulid. Keda? Sa valisid liiga raske reketi, ütles treener. Teised valisid 12, poolesed Cuncise ning raskusega ka sina 14. otsa raskusega. Ja ka nyyd reket sulle liiga raske. Kui inimene vananeb, siis ei ole ta enam see. Väljak on vahel nii suur, et ei jõuagi võrguni, rääkimata rabaku löömisest. Ühel päeval on inimene liiga vana, et vastast üldse näha, sest tal on endaga liiga palju tegemist. Kosmilises mängus on pall seesama mis maakera. Kui mängija lööb, pudenevad linnad, tõusevad, hiidlained ja metsad kihutavad üle pinna nagu tuulispask. Oli see unenägu. Ta jäi seisma ja vaatas hajameelselt ringi. Ei sadanud võrkaks palli, hüüdis kohtunik. Karel mängitega ka või mitte. Kas te ei kuule mind? Küsis peakohtunik, tahate mängida või? No mis siin mõtelda? Ei ole veel sündinud mängija, kes lööb kõik servid kohe punktiks, igaüks võib eksida. Hästi, see pall mängitakse ümber. Ta lõi. Tal ei olnudki reketit. Ta ei tundnud seda pihus. Ta mängis varju tennist, harjutas pantomiimi. Ta lõi ja pall jäi õhku. Pall kollases sajus tardus paigale. Lehti õhus kaasa kiskudes ja pöörleva pannes. Palge keerles lehed Lipendasid õhus siiski maha langemata. Kui keegi oleks sel hetkel näinud peaaegu selgest taevast langenud sätendavad vihmapiiska mis langes täpselt ballile siis ta teaks, mis suuna pärast seda võib saada. Juba teele saadetud pall. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg