Plaani põgenik. Plaadi põgenik. Plaadipõgenik on jälle seilama asunud ning sellel korral kahe tunni vältel seilame hoopiski üsna palju filmimaailmas. Sellepärast et tänaseks saatekülaliseks plaadi põgenikus on Forum Cinemas, levijuhtija suurfilmi friik ning filmi teemal ühel või teisel moel ikka silma jäänud Lauri Kaare saatejuhiks Maian Kärmas, tere tulemast saatesse. Tere tulemast, Ma jään täiesti lummatud kuulamas on alati nii lapsepõlvest saadik, see on nii veider kogemus, kui sul tuleb järsku raadiole pilti juurde. Et noh, et mõnikord see ei olnud nii meeldiv kogemus nagu elus esimest korda, ma loodan, et ta ei solvu, kui ta satuks seda kuulma, et kui ma, kui ma nägin, mis nägu on see mees, kes teeb soovid, soovid saadet, aga praegu praegu oli, on, on väga positiivne. Tegemist on ka minu lemmik saategi, sellepärast et kui omal ajal see saade jäi kuulamata, siis toos sellist popmuusikat, mida värskelt popmuusikat jäi kuulda. Aga see oli nädala ainukene kogus tegelikult kas reede või laupäevaõhtuses soovikontserdis viimase veerand tunni jooksul tuli ka paar lugu midagi filmist. Laupäeva õhtune palavik. Ma lapsena mõtlesin, et on ikka lollaka nimega film ja siis veel midagi, aga soovid soovid, välja arvatud siis, kui ta lasi ühte oma salalemmikut mille nimi mul paraku mällu sööbis, Saksa DV rokkansambel city. Aga muidu, aga muidu ei, see, see on üks see ja hiljem hiljem tekkinud rokkraadio, kui ta oli. Ta sündis vikerraadios on enne raadio kahte. Siin löödi lahku ja neid väikeseid selliseid lähiajal on. Muudatused on jah loonud siis. Ta oli ta oli tööpäeviti, pärastlõunal on mingi kahetunnine sutsakas sellist muusikat, mis erines sellest, mida muul ajal pakkuda. Ja tõepoolest, pärast seda mitte ainult, mitte ainult filmid, vaid ka muusika on sulle omamoodi sõltuvuseks. Jah, kuigi ma teades, et ma sulle külla tulen, ma, ma just mõtlesin, et ma ma üritan ennast jõuga tagasi hoida ja et ma ei võta Briti filmiplaate kaasa, sellepärast et mu kallis naine heidab mulle ette, et ma ei oskagi muust rääkida, ma just mõtlesin, et ma täna üritan, aga et need ebaõnnestumised noh, tahes-tahtmata sattus ikkagi mitu sellist kohustuslikku, millest lihtsalt mööda ei saa. No tegelikult kuidas üldse sinul see muusika kuulamine alguse on saanud kas sinul ka näiteks kodus tihtipeale vanemad mõjutajateks, et kas ka vanematel selline vinüüli rida oli kodus seisis ja ootas, millal antplaadimängija seks keerutab? Aga kusjuures vinüüli ma nii ei mäletagi, kui ma mäletan lintmakki, mis tundus, mina olen hääletanud väga tehnikakauge inimene, aga seal on ka ilmselt juuripidi lapsepõlves, et et selline müstiline aparaat, et mida ainult isa oskas käsitseda, seal tuli vedada, sealt poolide vahelt lint läbi käima panna ja siis sealt hakkas sisaldaks muusikat tulema. Aga ma olen ka just nüüd mõeldes selle siiatuleku peale, et et mis muusikat ma mäletan sealt, aga ma ei mäleta. Ma mäletan, et, et meil oli muusika, aga, aga et millised täpselt need asjad, mida ma mäletan, Kukerpillid loomulikult, et ma olen, ma olen piisavalt vana, et minu lapsepõlve kuulasid Kukerpillid ja meil oli üks väike Tarmo Pisapi vinüül mis milles kadunud Tarmo lummas mind oma fantastilise joodeldamis oskusega. Aga mis sinu sellised teadlikud muusika valikud hakkasid siis oleme ja kust need mõjut õlid? No üks üks konkreetseid juhtumeid, konkreetsemaid juhtumeid, muusik ka, kuidas üks või teine tegija minuni jõudis, oli aastal 79, ma olin siis seitsmene suvi, ma olin siis veel kaheksaaastane. Kui ma elus esimest korda kuulasin kõrvaklappidega muusikat ja see oli ema, isa, ema, isa, tuttava kassett, et kui nii lugudega, ja see oli, see oli noh, kuini lood ise, mis on täiesti surematu klassika pluss et lapse jaoks midagi sellist, et et see muusikalis pea sees, et osad pillid mängisid vasakus osad paremas kõrvas ja et eriti meeldejääva ja, ja tugeva häälega mees veel kuskil seal kahe ajupoolkera vahel laulis. Et see sellest sai täiesti selline eluaegne armastus kuini vastu alguse, aga et jutu ja Springsteen ja ja apagaad, et kui mõnd nimetada, et need on, need on hiljem lisandunud kuskilt siit ja sealt, et Springsteen, Springsteen midagi, kui ma olin mingi vist 13 13 14 et seal oli ka just see ponide jõuessey 80. aasta plaat. Et seal oli, seal oli just selliseid selliseid lugusid, mis mis vinilisele varateismelisele tundusid, et näed, et täitsa täitsa täitsa täitsa ta teab, mis mured mul on. Aga aga apa ilmselt tuli ka ikkagi vanemate kaudu apa lihtsalt lõi oma senine relvituks tegeva lustilisusega et nendeni me jõuame siin ka juttu, vahel alustamegi kahest. Jah, just, aga lugu oleks nende võib-olla kõige paremad plaadid, Joshua Tree, kohe esimene uuendast vitsaga. Jõu, Joe, kes kohe eos suutis luua üsna ajatut, muusikat ja võimast muusikat, kuidas sinuni, siis jõudis? Sa näed ju enne mul ei olnud meeles, aga nüüd loo ajal, kuna sa ise küsisid, et kui vanad nad olid Joshua Tree puhul, et mul tuli meelde, et see oli aasta 85 september kui oli some telekas, kandis üle sellist megakontserti nagu Laiveid. Ja, ja seal oli üks tagantjärele mõeldes eriti koleda jalgpalluri soenguga mees, kes laulis lugu Sandei Bladisandei. Ja see, see oli, see oli aeg, kui punaoli selline ütleme hästi, olin noor, vihane mees ja ja see lugu ise ja see, kuidas, kuidas need mitukümmend 1000 staadionil kaasa elasid. Muidugi ma ei mäletagi, mida nad, mida nad seal tegid. Et see, see kohe sundis 14 aastast kõrvu liigutama, et kunagi, et see on midagi väga-väga head. Et noh, et ei seal lai veidi, seal oli veel selliseid igati positiivseid elamusi ja ka see see ilmselt kõige rohkem meelde. Kuidas üldse ühest inimesest saab selline noh, filmiasjatundja või võis filmi riik, nagu öeldakse, sinuga? Vanemate süü, ega siin ei ole, siin tuleb, tuleb süüdistav näpp suunata vanemate peale pärast, et vanemad vaatasid palju filme ja ma ise olen meeletult tänulik sellele, et et Soome televisioon juba juba kaugetel seitsmekümnendatel meieni ulatus. Sellepärast et noh, Soomes näitasid ikkagi niivõrd palju Hollywoodi klassikat. No mina mäletan tõeliselt vesterneid, kel kuu kaudne kuva, mis tõesti korra kuus laupäeval, mida ma ootasin tihti täiesti meeletult, no siis ma olin juba rohkem kui 10 aastane. Aga, aga muidu ka ja ma olin alati ma olin hämmingus ja kade ema peale, et kui tulid filmi algustiitrid, et tuleb nimi oi näe, seega siin ja ohoo siis ma mõtlesin, et kust ta seda kõike teada. Aga noh, see pluss siis ilmselt ikkagi 11, null viis asjad. ETV-s pühapäeviti seal. Et see äratuskell teenin Nõukogude Liitu ja siis kell 11 oli, oli saatekava 11 null viisakas, mingi selline laste või perefilm. Näete et niimoodi see niimoodi see tuli ja, ja noh, õnneks oli, oli kaks, siis tuli kolmas juurde, minagi tuli neljase juurde, et kõik need näitasid ka filme. Et see oli, see oli ka kuskil varas, teismelise nagu ma hakkasin üles kirjutama, need kalendrid on, on kaduma läinud siis oli selline lauakalender, kuhu ma kirjutasin, et vaatasin täna sellise ja üritasin algustiitrites, et näha ka või lõbu, kes on lavastaja, kirjutasin selle sulgudesse järele. Aga mis haridus, aga tegelikult olen seda peale vaadates seda elades ei arvaks, et ma olen lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Aga ma ei ole oma elus kahjuks või õnneks pidanud päevagi juristi tööd tegema, sellepärast et ma sain. See võis olla kolmandal kursusel, kui ma sain aru, et selleks, et selleks, et antud alal edukas olla peaks olema, aga ilmselt andekam ja peaks olema valmis oluliselt rohkem tööd tegema, kui mina oma elelikus laiskuses. Seda olen aga, aga samas ma elades ma ei kahetse seda. Et ma sinna läksin, sõber paralleelklassist läks, läks tippi majandust õppima, et noh, et tule ka. Aga aga ma olin kindel peale lõpueksameid, et et ma, et ma tulevikus ma ei taha enam mitte kunagi matemaatikaga tegemist teha ja nüüd veel võtta kui iganes, mitu aastat oleks pidanud seal tibi majanduses oluliselt keerulisema matemaatikat võtma, et siis sisse tundus nii ületamatu raskusena ja, ja noh, kuhugi kõrgkooli pidi ometi minema, sellepärast et aastal 89, kui ma lõpetasin keskkooli, et muidu oleks pidanud tõmbama jalga, hõõruvad, hõõruvad kirsad ja minema Vene sõjaväkke. Aga ara laisa nahahoidjana see mõte absoluutselt mulle mulle ei meeldinud ja siis ja noh, teine asi ma olen, ma olen eluaeg jube memmekas, me alguses mõte sellest, et minna kaugele ära Tartusse, et see tundus ka jube selline halb. Aga, aga elades ma ei kahetse, et minu viiest kõige paremast sõbrast kaks on sealt. Tegelikult võib öelda isegi, et kolm, kui ma oma oma musi ka sinna hulka arvanud, et oma oma kalli oma kalli kaasaga ma kohtusin ka just tartus, tema õppis ka õigusteaduskonnas. Aga jätkame siit kohe jälle muusikaga, milline. Mõni pala jah, hästi sobivat, ma jõudsin täiesti kogemata jutuga sinnamaale, et mu musi roolist rääkisin, keda ma tervitan ja et kuini, samba titele. Jaa, sambaritel laav muusikat, Lauri Kaare, meie tänase plaadi põgeniku saatekülalise valimi, kust Queen ansambel, mis tegelikult see on suurepärane nii stuudios kui laval, mis on tegelikult üks haruldane omadus nii artistidega ansamblite puhul ja ka üks põhjuseid, miks üks või teine ansambel või artist ka lõpuks püsima jääb. Lauri, sinuga jõudsime juttudega kooli juurde ja selle juurde, et õppisid juurat. Aga kuidagi ikkagi see, et sinu lemmik vastasest filmidest sai sinu töö. Kuidas see üleminek toimus? See oli. See oli hästi-hästi lihtne tegelikult. Ai sorri garama polka põrka põikan veel Queeni juurde tagasi, kuna see on veel veel otseselt ka Tartuga seotud, sellepärast et et Fredi, Mercury surm oli just siis, kui see oli 91 sügis või siis oligi niimoodi, et noh, õnneks toona ja ma panin toa ukse lukku, panin, tuled kustusid, nutsin tükk aega moodis. Sellepärast et noh, ei, tõesti sellepärast, et aastast 79 või mis ma enne mõtlesin. Et see oli ikkagi nii. Et see oli, see oli nii meeletult meeletult valvaja valus löök minu jaoks, kuigi selleks ajaks oli juba ju palju, et viis aastat oli möödas nende viimasest kontserdist, kusjuures 15 aastaselt 86 ma just mõtlesin, et neetud, et vaata, kui lahe oleks, kui saaks Budapesti ringile. Siis oligi niimoodi, et seal oli kontsert ja siis vist peale seda olid need kaks tükki Wemblil, mille, mille plaat mul on ka kaasas, aga seda ei hakka täna puutuma. Et see kuin Laivet kõmbly. Et see oli jah, see oli lihtsalt nii kahju, samamoodi ma nutsin siis, kui tuli Wemblyse mälestuskontsert. Südameke oli, oli et siis kui siis kui siil laulis unts, tuli Foreva et see see tappis täiesti. Et see oli, jah, aga, aga jõudes jõudis tagasi küsimuse juurde, kust ma juba küllaltki kaugele kaldusin, et et klassiõde Kaidi Klein, kes kunagi töötas siin kõrvalmajas, aga kes nüüd on hoopis kuskil kaugel ära. Et tema töötas Päevalehes. Ja tema, tema oli endiselt meeles minu fini hoiudes lauks. Sa ei taha meile kirjutada. Ma ütlesin, et et sellisel arvestades, et tegu on suhteliselt südamelähedase teemaga, et miks ka mitte. Ja, ja õnneliku juhuse läbi oligi aasta 93 Märt. Et tuli välja esimene nagu plakati peal oli kirjas esimene originaal koopia otse Hollywoodist, ässade otsijad. Et see, kusjuures see plakat on meil kontoris praegugi raamises seina peal. Noh, et kuna nüüd 15 aastat hiljem on seda ikkagi täiesti täiesti hea vaadata, just et et seda reklaami trumpi, mis plakati lisatud. Esimene originaal koopia otse Hollywoodist, sellepärast et enne seda ikkagi 90.-te alguses oli selles suhtes ütleme täielik kaos, et kui kinodes kinodes olid üleval videoprojektoriga, näidati lihtsalt pirateeritud videokoopiaid, kus ma mäletan Tartus, kui ma vaatasin Kevin kostneri Robin Hoodi. Väga helgelt pildi kvaliteet sellistel puhkudel kohati oli ikkagi selline, et sa ei saanud aru, et kumb on Robin ja kumb on Command, meid märjen. Aga, aga, aga kuskilt sa pidid ometi neid neid filme nägema. Ja siis oli päevalehte ma jõudsin kirjutanud natukene ja üks start, tus minu kursavenna klassivend, kes õppis tegelikult majandust või mida iganes ei, saksa fill oli tema, tema oli rääkinud Tarmo Vahtrele Ekspressi ja siis ühel õhtul Tarmo Vahter, kui ma olin, ma olin nädalavahetusel kodus. Mida ma tegin sageli siis nagu ma ütlesin, et ma olen eluaeg olnud jube memmekas. Et helistas mulle ja kutsus, kus nad tol ajal olid Tatari tänaval, kutsus sinna ja siis nad hõbemehega kahekesi istusid ja rääkisid, et jah, et meil on niisugune värk, et me tahaks teha telekava, aga seal oleks vaja ka, et oleks vaja, et keegi nagu filme filmi poole peal ka oleks. Ja siis ma hakkasin arvustusi kirjutama, nii et sealt see lumepall veerema läks, jah, ja siis oligi, et tavaaga, et siis siis ma kuulsin ühe tartu tuttava käest, et et tead, et neil on, neil on igasugu materjali ka, et pilte ja värki, et et noh, ma just mõtlesin, et Ta ütles, et nõme on, et kui Ekspress kujundab kuskilt mingist Saksa ajakirjast skännima pildi, seda siis arvustuse juures kasutama ja et siis ma siis ma sain ka telefoninumbri ja väriseva laadal, helistasin tollal tollal kinomajas pesitsenud väikefirma kontorisse ja siis läksin, läksin kohale ja siis veel selline esimene film, mille pilte laenasin Julia Robertsi kas kas vaenlasega voodis või, või surra noorelt, need tulid küllaltki väikse vahega tollal. Ja ma sattusin seal seal seni nagu laps kommipoes, kus ta mujal need olid, need olid ori, originaalfotod, need ei olnud niimoodi, et noh, ma ostsin Saksa ajakirja. Kuigi ma elada, siis ma olen, ma olen teadnud saksa keelt, ainult neid üksikuid lauseid, mida, mida vene filmi hitlerlased kasutasid. Aga ma ostsin seda piltide pärast, et mul oli suur Punase Risti plekk-karp, mis oli täis mis täis sealt lõigatud pilte. Aga aga nüüd tõesti ja noh, et loomulikult sealt ei tahtnud ära minna, siis ma siis ma rääkisin seal ja Aldo Tammsaarega sattusime rääkima korduvalt. Ja siis ta just ükskord küsis, et kuule sul paistab, et see värk meeldib, et on sul juba mingi ametikoht ka vaadata, meile ei taha tulla. Võtsin mõtlemisaega sekundi ja arvasin, et ei noh, et kui väga peale, kui väga peale käite, et noh või võib ju ka. Ja nüüd ongi, et oktoobrikuus saab 15 aastat täis ja et ma ei ole. Ma ei ole küll siiamaani sellist vajadust tundnud öeldakse palju, see on need umbes seitse aastat, et siis siis vahet, alajat otsib uusi väljakutseid. Aga siin on ühest küljest, et see, et ma ei taha uusi väljakutseid, et see, et mulle nii meeldib see teisest küljest ikkagi jälimistega, et ma olen võib-olla liiga laisk. Pluss see nagu mu musirull ütleb, et ma, et ma ei oskagi midagi muud, et ma juba sellepärast ei taha minna, käinud tõepoolest, et, et see on ikkagi jah, hästi-hästi nõmedalt, lõpetasin selle vastuse, aga. Just just nimelt, et ma ei, ma ei tahaks. Ma tõesti ei tahaks midagi muud. Muusikat oskad ka ikkagi valida, oli järgmine lugu ka. Et pillihai tuli Rebeljal. Ja jälle üks live esitus, sedakorda siis pilli Aidarilt. Tundub, et sulle just need live versioonid. Eriartistidelt sobivad kõige paremini. Laivide puhul on vannide puhul sellist ehedust ja et need, kes mulle meeldivad, nendel ei ole vaja ka live kunagi häbeneda, et et ma ei mäleta, kes oli kunagi rock summeril, kui ma vaatasin ja mõtlesin, et püha jumal. Ta kõlab plaadi peal ikka nii-nii palju paremini. Aga nende puhul on jah, et nii nagu see piljaidulise Vjatšonnistorideledes plaat. Et seal on mitmest, et ka muidu väga heast loost on nüüd niimoodi akustilised versioonid, mis on, mis on veel veel paremad. Ja seda, seda tegelikult ma ei tea, kas see on emalt päritud saadud, aga aga, aga noh, ma mäletan seda, et kui tema, kui tema ka just alati, et kui mingi asi tuli, Livina ta ütles, et vaata, et vaata kui hea. Ja siis ma kuulsin ka, et ei näe tõesti, et kuidas, et et peaaegu oleks nagu ise kohal. Kuskilt lugesin, et Lauri Kaare suure tõenäosusega vaatab orienteeruvalt 300 filmi aastas ja, ja sa oled ka aidanud toimetada tõlkida sellist raamatut nagu oli vist 1001 film, mida tuleb elu jooksul näha või palju neid oligi seal. Ma olin, ma olin üks viiendik üks üks kolmest töömesilasest sorry, üks viiest töömesilasest, kes seda tõlkisid. Jah, kas näiteks, kui paljusid sa ise kas rehkendasid kokku, et kui palju sa ise nendest filmidest oled tegelikult näinud? Tegelikult sa mõtled raamatust või sellest viiendikust, mõtlen sellest tervest raamatust tegelikult ikkagi häbiväärselt palju on seal selliseid, mis on, mis on siiamaani veel nägemata, et eks ma üritan ürita võlgnevusi likvideerida, aga filmi puhul on häda, et tuleb kogu aeg peale ja et kui sul on, kui sul on kolm, kolm last vahemikus kuuest aastast kuni kuni 10 kuuni, et et siis tegelikult, et õhtusel ajal väga-väga palju ei ole ka seda, et siis ongi sageli, et kui, kui ma olen kõik ülejäänud pere kaasa arvatud, taksikoer magama pannud. Teinekord ma siis vaatan, aga kui on pikk päev, siis on. No ööl enne siia tulekut oli ka, et ma mõtlesin, et hakkan filmi vaatama, siis kell kolm, kui ma tegin silmad lahti, panin, panin DVD-mängija, lülitasin välja, teleka, panin kinni, kust tuled kustu läksin, läksin ära magama. Kuidas näeb siis välja tegelikult sinu tööpäev selles mõttes, et sinna sisse peab ju ikkagi ka mõningate filmide vähemalt selline pisterinegi vaatamine jääma? Pisteline pistelist vaatamist neid filme, kui ma olen tulnud poole pealt ära, et neid on ikkagi jube vähe tegelikult et kõige esimene kord oli kosmose kinos olin palju 12 13 Me läksime vennaga tahtja, mine minna vaatama põnevusfilmi, Kaljukits üks ja kaks võimalust. Et kas mina eksisin, mis ei ole, mis ei ole väga ebatõenäoline, arvestades, et ma olen paras vanni kääbikut, ma lihtsalt küsisin valede seansile või et kassapidaja valed piletid hakkas mingisugune linn, filmi muusikaline draama. Et noh, ma alguses ma ütlesin, mina, teie jootootatasime reklaam aga et mööda mööda Leningradi kihutati, kihutati ringi ja siis hakkas mingisugune Slavid, Ruba tuur meile meile kõrva sosistama, siis mõtlesin, lähme minema. Marssisime välja. Ja, ja noh, neid, neid on veel üksikud olnud festivalil ka teinekord Helsingis armastuse narhial. Et noh, et kui asi on, on tõesti, ma vaatan, et sellega on nüüd küll viga tehtud ja et jumalad seda asja kestab veel kaks ja pool tundi, et siit parem jalga lasta. Aga seda tuleb jube harva ette, et noh, et selles suhtes ongi, et meil meil ka kui film, kui sõim tuleb ja omal majas läbivaatuse teeme, et siis et siis reeglina ma ikkagi vaatan lõpuni, et lapsepõlves ka oli, et et see, mis on lauale pandud, seda tuleb ära süüa. Aga kuidas sinul on, tegelikult ka see tööpäev jaotub sellepärast, et lisaks kõigele sajuga vahetevahel tõlgid, filme ja, ja vahetevahel ka võib-olla kirjutad siin-seal sel teemal ja ja pead ka meedias, eks ole, Silme levitama, et, et kuidas see tööpääsudes ikkagi jaotub ja kuhu sinna mahutakse filmi vaatamine? Aga eks seal tulebki see film. No sõltub päevast, et kas sa sead muud asjad ümber selle filmivõistlus, et vaatad, et kas õnnestub kuhugi see film, film vahele pressida. Et, et täna täna oligi, et film sai seatud selle järgi, et ma jõuaks kindlasti siia sinu juurde. Aga, aga muidu ütleme, et suhteliselt. Ega seal midagi midagi põrutavat ei ole, et. Pidev suhtlemine stuudiotega sellepärast et meil on neid ju, meil on neid ju nii palju ja, ja neil on kõigil suured nõudmised, sellepärast et iga stuudio ju milline vanem ei, ei eelistaks kõigele teistele oma last, et siis siis ongi, et noh, üks asi on juba selle pikemaajalise kava kokkupaneku puhul ka, et see žongleerimine sellega, et, et kõik oleks rahul, et sa või noh, et sa ei pane kahte romantilist komöödiat eri stuudiatelt sama sama nädala peale ja ja et, et sa arvestad, et noh, et kui sa, kui sa selle filmi paned, et paned kolmandal välja tulema, et et sa siis 10.-ks ei pane midagi sellist, millele peaks suure saali ära andma. Et. Igasugu selliseid rutiinseid, asju plussis, igasugu selliseid tulekahju, küsimusi, mis aeg-ajalt aeg-ajalt tuleb, et noh, et on, on suurstuudiod, kes on, kes on selles suhtes laisad, et teinekord kui järsku need, et umbes veerand tundi tagasi oli vaja seda, seda, seda infot sellest, sellest aastast, mis on tegelikult neil endil kõik olemas oma süsteemides, aga siin Fasse räitsis no tähendab ükskõik, kas avanädalavahetus tulemusi seal on just, et ja, ja alati ju, et kui me filmi ära vaatama, et siis on vaja vaja teha ennustaja tööd, prognoosida et palju, palju, võib-olla vaatajaid, ehk siis naine, kõik, kes tuli, oleks palju, võib-olla piletitulu kuna sellest tingituna on see, et kui palju sa võid, et võid lubada endale reklaami peale raiskamiseks ja ka ja ka nüüd viimastel aastatel on läinud niimoodi, et hästi paljud filmid tulevad meil samal päeval kui Ameerikas. Mis tähendab seda, et, et film tuleb pead, jõuavad meile jube hilja. Et noh, ma olin, ma olin sunnitud isegi Indiana Jonesi tõlkimine niimoodi, et ma ei ole näinud filmist midagi muud peale nende reklaami. Ühesõnaga, Indiana Jonesi filmi suht pimesi tõlkisid äraliselt teksti. On küll jah, et see, see natukene kurvastas mind, aga aga noh, ma tegin selles suhtes teadliku valiku, et see nõndanimetatud pottinglist, mille järgi tõlk ja töötab, et seal on parimatel juhtudel, seal on alati sulgudes selgitused ka, et mis parasjagu toimub, aga India puhul ma keeldusin neid sealt lugemast. Ja et ja noh, õnneks läks täppi, et seekord vist ei olnud, et teinekord on see, et kui sa ilma pildita tõlgid ja siis sa pärast vaatad, siis mõtled, et oh jumal, ma sain, ma sain täiesti valepidi aru, aga noh, selles suhtes ongi, et meil on, et kalli Karise ja Marju puhomo on kaks, kaks ääretult tublit toime, et eriti kalligarisi, kes on sunnitud, kes on sunnitud piinlema eestikeelset tõlget sirgeks ajamisega mõnikord mulle ja Timo tiinerile teeb etteheiteid, et poisid, poisid et noh, tähendab just, et ta noh, päris et me oleks vale väldet kasutanud, seda ei ole, aga just et teinekord, et selline sedasama ei kirjutata mitte kunagi sidekriipsuga taguge endale pähe. Ja, ja muidu ka, et no ütleme, et elades ei oleks võimalik nii mitmes suurstuudio filme levitada, kui ei oleks sellist sellist seltskonda nagu, nagu meie kontoris on. Et seal on, seal on tõesti, et see on, see on aastatega välja kujunenud, et masinavärk, mis, mis toimib, mis toimib väga hästi, et noh, lihtsalt muidu oleks ju see, et, et kui me ei suudaks stuudiote nõudmisi täita, siis nad siis nad otsiks kellegi teise, sellepärast et loodus tühja kohta ei salli, et et kuigi me oleme selline kääbus, territoorium maailmakaardi pöördel, et et tegelikult, et nagu ühe Ameerika suur suure poeketi hüüdlause on every, evelin helps, et samamoodi stuudiot saavad aru, et hästi, kui sa hästi paljudest väikestest maadest korjad, natukene piletitulu, siis see kokku annab juba täiesti täiesti korraliku arvestatava summa. No kuulame vahele jälle sinu meelismuusikat ja siis räägime ka meelisfilmidest. Pätilt siis Lauri Kaarel Meelis muusikat, nagu enne selle loo käivitamist lubasime, räägime natukene ka sinu lemmikfilmidest. Ma saan aruanne, kaks lemmikut sinu jaoks vähemalt kindlasti on neid rohkem teel, aga mida mina tean, on see, et Indiana Jones, millest me ennist rääkisime, On sulle üsnagi meeltmööda sari olnud? Ka saatejuhi jaoks on see üks meelis sarisid läbi aegade olnud läbi filmiajaloo aga, aga lisaks sellele ka James Bond on kindlasti sulle mingisuguse jälje jätnud. Ja eitamata ja seda enam ma olen jube rahul, et kui, kui õige suuna võttis Bond aastal, millal see oli 2006 et kasiino rajaal, mis kuigi ta oli juba sarja 21. film. Et kui sul õnnestub sarja 21.-st filmist teha sarja parim näha, kui ta minu jaoks pärast mitmekordset vaatamist tundub, et et siis sa oled, sa oled õigetel jälgedel, et noh, saatuse iroonia oli muidugi see, et et see, kuidas nad seda Bondi sarja uuendasid ja noorendasid teravamaks muutsid, nad tegid täpselt kõike seda, mida, mida Brosnan oli, oli mitmel puhul intervjuudes just öelnud, aga et tollal tollel produtsendid Ta mõtlesid, et noh, et miks me hakkame siin kuldvasikat tuunima, et et rikume veel asja ära. Aga veel, lemmikfilme on kindlasti muuseas üks selline käibefraas ju filmisõprade seas on ikka see, et kui tehakse sarjasid, siis need järjeosad on tavaliselt palju, palju nõrgemad. Indiana Jones on üks erand. Milliseid erandeid sa veel tead? No pole vaja kaugelt otsida kaks asja, ristiisa ja terminaator, et mõlemad, kus teine osa on veel parem kui esimene. Aga siis las ma mõtlen tegelikult, et noh, et nii indi kui näiteks tagasi tulevikku switchi puhul oli see, et esimene, väga hea, teine oli selline natukene kõver alla ja kolmas jälle kolmas, jälle väga hea. Aga. Seeläbi aegade selline film, mis võib-olla sinus tekitas sellise noh, tõesti emotsionaalse sellise noh, ütleme siis paugu, et ta tõesti on jäänud sinuga läbi aastate. Aitäh, aga, aga see ongi Reiderson tulles saak, ehk kõige esimene neljanatsioonzi seiklus ja siis Star Wars see 77. aasta omapärast Star Warsi puhul on need, kes on vaadanud Star Warsi fännid ja milleks ma ennast ei loe, sellepärast et, et minu jaoks oli kohutav pettumus, olid need kolm, sademe prii kvaliteet, episood üks, kaks ja kolm. Aga et see, kui, kui Soome televisioonist tuli tuli esmaesitlusele tuli Star Wars ja saatuse kuri sõrm keeras tuksi meie värviteleka kaks päeva varem niimoodi, et see, see juba näitab, et film film pidi olema ikkagi tegija, et ma nägin seda mustvalgelt suhteliselt väikesest telekast suvilas. Ja see oli nii, see oli nii pöörane laksaks, selles mõttes mul on mul on jube hea meel, kui ma nüüd näitasin seda oma kuueaastasele Joosepile ja et kui temal on noh, tänapäeval on see, et laps on nii palju rohkem näinud, et see ei olnud, see on nii hele laks, mille ta, mille ta sai, aga et tal talle jubedalt meeldis ja et tal on, tal on hiljem olnud korduvalt erinevaid, et küsimus sellega seoses ja aga, aga need oleks ristiisa, lasnamäe ristiisa oli ristiisa oli ka tegelikult muretsevad, mis sest, et ta oli venekeelse pealelugemisega. Et aastal 90 näidati ju kõiki kolme kosmose kinos. Et venekeelse vene keelde dubleeritud ma vist, aga ikkagi oli subtiitrid ka. Aga seal oli see, et et üks üks asi, mis mul teeristifilmidega seostuv näljatunne ei mõtle selle peale, kui sa võtad esimese või teise ristiisa, kui suure osa ajast, kui need kõrilõikajad, kuna keegi ei tapa, nad on köögis. Kogu see kogu see seltskond, nad on, nad on köögis või nad või nad istuvad, nad söövad. Ta nägi neetult maitsva moega pastaroogasid. Et sellepärast oligi, et ma mäletan just, et kui ma, kui ma astusin kosmose kinost välja, sinna ses vihmases Tallinnasse, et mul oli, mul oli täiesti jube nälg, aga aga kuna järgmine tants oli algamas ja, ja teine osa oli vaja ka ära vaadata, et siis ma tegin ringi ümber kosmose, läksin uuesti Est uksest sisse ja, ja kuulasin veel kaks ja pool tundi kõhukolinat. No ei ole veel siia esimese plaadi põgeniku saatetunni lõppu oled sa valinud kahe väga maitsva sellise hea peaaegu et võiks öelda isegi vahu koorelise sellise pala apalt. Lustiliselt relvitukstegevalt kerglane, rõõmsameelne apaia ja tegelikult mis üldse hetkemeeleolu ei, ei kajasta see pealkiri SOS.