Mida higise ihu, seda magusam leib. Fermeeri on tunne, nagu oleks teda ninapidi veetud. Kuid selgelt nägi ta oma silme ees seda pilti tol hommikul otsekui poleks vaja muud kui paar küünart krunditud lõuendit ja maalimisvahendeid, et ettekujutus muuta maaliks, mida saab igaühele näidata ja seinale riputada. Nüüd aga istub ta siin, tühi paberileht ees, söepulk käes ega oska kusagilt alustada. Ta püüab kõigest hingest keskenduda, et seda pilti oma fantaasias uuesti esile manada. Kuid iga kord, kui ta tahaks midagi paberile visandada, pühiks nagu mingi nähtamatu käsi, need jooned jälle ära. Olgu ma neetud sõimama Vermeer ennast. Miks ei kuuluma nonde andekate hulka, kes pildi ühe hingetõmbega valmis maalivad? Ta paneb paberi ja söekäest, toetab küünarnukid lauale ja peidab näo kätesse. Miks ei ole oma rõõmsameelne nagu Steel? Miks teen ma endale kõik nii raskeks? Ta mõtiskleb tollest kunstnikust Jans teenist, kes tuli siia haagist, kuna isa oli talle õllevabriku rentinud kõikjale, kuhu see mees ka ilmunud, tuli elu sisse. Vermeer meenutab Gildi istungit, kus teem liikusid, tegi isegi Need. Tsunftiveteranid, kes muidu nii vaoshoitult ja kombekalt käitusid, olid lühikese ajaga nagu ümber vahetatud. Õlu voolas ojadena, terve öö käisid ringi, suured tsunftipokaalid, Jans teen, hakkas kohe kõikidega seina rääkima, pole ka ime, ta elab ise ja laseb ka teistel elada. Niisugust sõna nagu mure ta ei tunne. Kõik, mis selle mõiste alla mahub, jätab Ta oma naise loodusemaalija Jan van Cayeni tütre hooleks. Kes niimoodi elada saab, on õnnelik. Vermeer ohkab. Stenile paistab elu ainult naudingu olevat ja tema pildidki tekivad nagu iseenesest. Ka need on täis nalja, naeru, nendes on nähtud meie kodanikekombeid läbi huumoriprisma. Ja millise kiirusega ta maalib? Ta võib elus oma 1000 pildiga hakkama saada, mina mitte iialgi. Seejuures ei saa ka väita, et ta ei oska maalida, ohe oma tööta tunneb, oleks minul natukenegi tema lahtist kätt. Vermeer aga peab elama ja töötama nende reeglite järgi, mida tema temperament ja anne ette kirjutavad. Kamyysi detail detaili järel pildi kompositsiooni luues ja seda nii kaua muutes, kuni kõik viimse punktini klapib ja langeb kokku tema ettekujutusega harmooniast täiuslikkusest. Ta ei saa hetkekski enne rahu. Ängistava selgusega tajub Vermeer, kui pikk saab olema see tee. Vermeer on rahutu ja hajevil, mis käib loomingulise töö juurde. Isegi süües ei 100 pilku Dirkwan pabureni pildilt, mis ripub kamina kohal. Pilt kujutab kupeldamis stseeni kolme figuuriga. Vasakul on lautot mängiv tütarlaps, kes end naerdes kavaleri poole kallutab paremal vana kupeldaja pildi keskel, käed viis kätt. Ahned ihaldavad, maksvad ja mänglevat käed. Need on terves töös kõige õnnestunumalt. Seda peab ta meeles pidama. Masinlikult ulatab Vermeer taldriku üle laua, et see uuesti täidetaks. Aga rohkem pole sealt eriti midagi võtta, mõtleb ta edasi. See meelierutav naer nagu oleks kõik ainult lust ja lillepidu. See pooleldi paljastatud rind, mis mõjub peibutisena, ei, seda on juba küllalt nähtud. Minu pilt peab olema teistsugune, pisut teistsugune. Katariina jälgib juba mõnda aega oma meest. Ta ei mõista, mida uut leiab too äkitselt pildist, mis juba aastaid ühes ja samas kohas on rippunud. Kas supis on vähe liha või, küsib ta lõpuks. Ohoo, treention, jäta ometi. Ma lihtsalt mõtlesin. Kui ebavõrdselt kunste hinnatakse, lausub Katariina näiliselt solvununa. Seal sa nüüd hellitad, oma pilku täis maalitud ja lakitud lõuendil, aga seda, mis tänu minu kokakunstile lusikatäite kaupa kurku kaub, seda sai märkagi. Vermeer aga vaikib edasi. Ta ei armasta oma tööplaanidest rääkida. Midagi ei tohi välja lobiseda enne, kui ta oma tööõnnestumises kindel pole. Katariina on ammugi aru saanud, et pole mõtet Jaanilt midagi pärida, millele too ei taha vastust anda. Nii sööb temagi vaikides oma suppi edasi ning püüab asjatult ära aimata, mis mõtteta mehe peas tiirlevad. Pärast sööki võtab Vermeer pildi seinalt maha ja viib ateljeesse. Ta asetab selle Mulbertile ja eemaldab tuhmunud kohtadelt Varnitsa. Nüüd näeb Maal värske välja, otsekui oleks äsja valmis saanud. Vermeer seisab pildi ees, käed rinnal risti. Kas mina oleksin võinud sellise pildi teha, küsib ta endalt. Võib-olla paar aastat tagasi, kui ma veel romanist oma eeskujuks pidasin, vastab ta oma küsimusele. Aga täna? Ei, täna ei maaliks ma mingil juhul midagi säärast. Ta toob tüki joonistuspaberit ja visandab sellele kompositsiooni. Võib-olla õnnestub tal vastuolust oma ettekujutus arendada. Kõigepealt on asi näiliselt lihtsas küsimuses, kuidas paigutada paberi pinnale kolmest või neljast inimesest koosnev grupp. Kuid näiliselt lihtne osutub sageli kõige raskemaks. Kui ülesehitus on nõrk, pole ka kõige ilusamates detailidest mingit kasu. Tüdruk peab pilku püüdma, samal ajal aga peab selgelt väljendama tema müüdavus. Ikka ja jälle tiirlevad vermeeri mõtted selle probleemi ümber, kuni talle lõpuks saab selgeks, et tüdruk peab seisma vaataja poole otsevaates, pea veidi ära pööratud. Jah, see on lähtepunkt. Ta alustab uuesti figuuride visandamisest. Jah, umbes nii võiks olla. Ta sirutab käelehega välja, kissitas silmi, nii et kontuurid on vaid ähmaselt äratuntavad. Aga edasi. Vaimusilmas püüab ta figuuri plastiliselt näha millised oleksid tema liigutused, kus peaks olema raha kleidi rüpes tema ees laual või jah, see makstakse talle läikivate kuld Natena peo peale. Seda saab ainult üheselt mõista. Vermeer Skitseerib paari joonega neiu väljasirutatud käe laiaäärse kübaraga mees, arutleb ta edasi. Peaks seisma tema taga nii. Ja jälle libiseb söepulk üle paberi. Kaks figuuri visandatud Vermeer hoiab pinevusest hinge kinni. Ta on palju edasi jõudnud, söandab ta veel edasi töötada ja ka teistele figuuridele õige koha otsida. Õrnade ja ettevaatlikke joontega visandab ta vasakule kupeldaja paremale, teise kavaleri. Seejärel teeb ta pausi. See pole siiski lahendus. Suletupsu abil pühib ta söö jooned uuesti maha. Kompositsiooni oleks vaja diagonaal jälle uus leht. Kuid Vermeer märkab, et kardetud surnud punkt on kätte jõudnud. Tal on hirm, et võib äkki hävitada kõik, mida tal on õnnestunud tabada. Lõpp tänaseks. Vahepeal on juba pimedaks läinud vihm Bladise plakamatult sulalumel, mis katuselt alla libiseb. Diagonaalid kaalutleb Vermeer, kuidas tuua pildile diagonaalid mis peaks olema nende lõikumispunktis. Ja äkitselt tuleb selgus. Need peavad olema käed, mehe käsi, mis maksab raha ja naise haavatut piht. Kiirelt tõuseb ta üles, tõmbab kodukuue selga ja läheb ateljeesse. Ta süda peksab ägedalt, ta tunneb, et lahendus pole enam kaugel. Kuidas paigutada figuurid nii, et nad ümber selle keskpunkti koonduksid? Vermeer võtab korvist pilpa, kaminas on veel süsi. Süütab laterna. Visanud on veel laual käed keskele, see tähendab, et paarike tuleb kõrvale nihutada, mis omakorda tähendab, et ka ülejäänud kujud tulevad vasakule nende kõrvale. Miks ma küll kohe selle peale ei tulnud? Vermeer töötab palavikuliselt kõik, mida ta mitu nädalat asjatult oli otsinud, tuleb nüüd nagu iseenesest tal langeb nagu kae, silmadelt. Pilkude abil koonduvad kujud pildi keskele. Naine vaatab käele, et kontrollida raha ees sellepärast et on keskendunud maksmisele. Üle õla võiks mees oma vasaku käe naise rinnale asetada peatse omandamise märgiks. Siis moodustuks mehe õlgade ja kätekujust naise ümber puuring, mis teiste kontuuride poolt toetatult käte juures täielikuks ringiks sulgub. See on hea. Tähendab Vermeer rahuldatult hoolimatud diagnaalidest mõjukese suletud tervikuna. Külmast libisedes tõmbab ta kodu kuue tihedamalt keha ümber ja soojendab lambi kohal käsi. Sealjuures ei pöörda hetkekski pilku pildilt. Kas paarik ei suru äkki teisi figuure liiga kaugele? Vermeer asetab paberile pilpa ülemisest vasakust nurgast diagonaalselt alla paremale. Sellel joonel ei toimu midagi. Aga seda peaks kuidagi rõhutama. Ja sel õnnelikul tunnil välgatab talle ka siin õige lahendus. Võib olla tõstetud veiniklaas või muusikainstrumente. Vermeer rõhutab oma kompositsiooni tugipunkte. Midagi ei tohi enam kaotsi minna. Kuid juba annab ennast märku uus probleem. Kõik oluline jääb ainult pildi ülapoolel, aga alumine, kas on see siis täiesti tähtsusetu ja üleliigne? Vermeer Murr Paberi pooleks kadu, alumine osa, see, mis alles jääb, on kuratlikult sarnane Dirk van pabureni pildile. Ainult et siin on kolme asemel neli poolfiguuri üksteise kõrvalreas. Kogu diagonaal, kompositsioon on lõhutud, käsi ei kujuta enam keskpunkti ning vaataja pilk, mis on algul haaratud neiu nõust, libiseb edasi kätele ja suundub sealt üles vasakusse pildi nurka. Aeglaselt voldid Vermeer paberi jälle lahti pilgul, peab olema aega üle alumise pildi poole libiseda. Aga kuidas seelikuvoldid Pole midagi igavamat? Ta peab panema sinna midagi muud, midagi, mis pilku paelux, mis suured värvipinnad hajutaks ja neil loomulikult mõjuda laseks. Vermeer tõuseb ja sammub läbi toa, mis võiks olla mõni tool esiplaanil. Ta asetab tooli keset põrandat, seljatoa vända poole toolileeni ja figuuride vahemaad kujutades saata rõhutada pildi ruumilisust. Ta vaatab enda ümber ja märkab väikest, kulunud päris vaipa. See sobib. Mustriline vaip võiks rippuda üle lauaserva või rõdu rinnatise. Sellest saaks vabalt korrata ja varieerida kõiki värv. Fermeeri näolt kaob pinge. Eskiis on üldjoontes valmis. Otsekui kivi on langenud ta südamelt. Sisemine juubeldus on nii suur, et see kaalub üles paljud murelikud tunnid. Homme mõtleb ta värvidele mõõt metele alustab modellide otsimist. Vermeer muheleb. Ta teab isegi, et see homme hõlmab paljusid päevi. Iga asi võtab oma aja. Aga küll ta hakkama saab. Oma vaimustuses tunneb ta jõudu kogu maailmale vastu astuda. Nädala pärast on ta oma tööga nii kaugel, et võib kokku kutsuda inimesed, kelle arvamust ta tähtsamaks peab. Tysiuse oma isa ja Katariina. Kui kõik on suure laua ümber istet võtnud, toob Vermeer värvilise kriidiga viirutatud joonistuse lagedale. Nagu te teate, alustab ta piinan ma end juba mõnda aega uue pildi plaanidega. Ja nii palju, kui te mind tunnete, jätkab ta ei räägi maa meelsasti valmimata asjadest. Nüüd aga olen ma oma plaanidega nii kaugele. Võin nendest teile rääkida. Vermeer pöörab joonistuse ümber nii, et kõik seda näeksid. Sellest tuleb kupeldamist, seen, ühesõnaga tuntuks teema. Heledate toonidega on antud paremalt tüdruku kuju. Tema taga kavaler, vasakul kupeldaja, kõige äärmine teine kavaler. Esiplaanil on luksuslik vaip. Tüdruk kui pilgupüüdja saab kõige heledamad toonid, kollase pihiku mees tema taga, punase, teised kaks kuju on tumedates toonides tagapõhiroheline näiteks oliivroheline ja vaip. Küsi Preinier huviga. Vaibumas korduvad põhivärvid, roheline, kollane ja punane. Ehmabreinija kujutan ette. Aga muster temas lööb välja kangur, köelme ka sellega kokkuleppele jõuame, kas pole, niisa vana Vermeer noogutab nõustuvalt. Teised kaks vaikivat Tysius meenutab nende jutuajamist. Nüüd ta taipab. Fermeeril oli selle teemaga tõsi taga, sähvas tal läbi pea. Kuid selles joonte rägastikus ei suuda ta veel pilti näha. Katariina on aga nördinud, suutmata ennast valitseda, prahvatab ta. Jan, kuidas sa võisid küll sellise jõleda teema välja mõelda? Vermeer püüab oma fantaasialendu õigustada ja lausub. Treent. Teema tuleb mõnikord iseenesest. Soo. Katariina välkuvad silmad on väljakutsuvad. Mida tähendab see, ah soo? Ütle palun otse välja, mis sul öelda on. Katariina ohkab sügavalt. Jan, sõnab ta rõhutatult. Tead väga hästi, eto, härra poni luuletus tegi inimesed uudishimulikuks. Nad tahavad teada, mis selle taga on. Palju sa tegelikult oskad? Iga kord, kui ma turule lähen, küsib keegi, mille kallal sa parajasti töötad. Kas ma pean neile ütlema, et sa teed pilti lõbutüdrukust? Miks mitte? Ega mina pole ainuke, kes selliseid asju maalib. Katariina oigab käega üle lauba, jaan, ära tee ennast nii naiivseks. Mis sa arvad, mida inimesed mulle vastaksid? Vermeer ka neid oletusi tegema, Katariina jätkab, see oleks vesi nende veskile. Siis on nimelt nemad need, kes üksteisele tähendusrikkalt otsa vaadates, ah soo, ütlevad fermeerun. Jahmunud Agatriention. Tahad sa sellega öelda, nagu oleks kuidagi minu eluviisiga seotud? Elu ja maalikunst on ju kaks ise asja. Sinul küll. Mida ma väga uskuda tahaksin, aga mitte nende arvates seal turul. Katariina hüppab toolilt püsti. Nii nad just mõtlevad. Sellel alal on ta asjatundja ja siis ütlevad nad kaastunnet teeseldes, tegelikult aga kahjurõõmsalt Priinkjal vaene drinkjan ja seda kõike juba kahe abieluaasta järel. Savist ei saa kõigega korralikult hakkama. Tysius puhkeb esimesena valjusti naerma. Greent on sul alles elav fantaasia. Naeriaga kaitseb Katariina ennast. Kes pärast naerab. Maju tunnen neid peeni. Nina, krimpsutajad, Delphtlasi Kullo tüdruk sõnaptis heatahtlikult. Ole nüüd päris aus. Sul on endal midagi selle teema vastu ja sa tahad selle Jani peast välja ajada, kas pole nii? Seda, et sina inimeste arvamust kardad, härra? Meile küll rääkima tule. Sinu sõnakkuse juures. Küll sina neile juba vastaksid. Katariina punastab. Kas sa arvad siis, et jandaks sihukese pildi maalima? Tore langemine Dianade juurest libude manu. Tissivusele meenub, et ka tema oli midagi sarnast öelnud. Aga see, et vermeerial enesesse usu tagasi saaks, oli nõudnud nii palju pingutamist. Katarina ei tohi seda kõike luhta ajada ja Tysius ütleb rõhutatult. Jan. Kui sa minult nõu küsiksid, võin öelda, et kujutan kogu stseeni päris hästi ette ja silma pilgutada, lisata, vaatamata ebamoraalsusele. Ma arvan, et alati ei pea Dianasid maalima. Kuid ära looda, üritab Katariina veel vaikselt protestida, et mina selle daami jaoks poseerin saabule selle jaoks sobiv tüüp, vastab Vermeer. Hästi, lausub Katariina. Nagu sõltuks otsust temast. Aga häda sulle, kui pilt nii ilus ei tule, et vaadates ununeks selle mõte. Seltskond läheb laiali. Vermeer saadab dist just koduteel. Ta mõõdab sõpra silmanurgast. Sa oled oma arvamust õige kiiresti muutnud. Arvatse, vastab Tysius. Hämmeldunult jääb Vermeer seisma. Ei ole või? Miks sa siis minu seisukohta kaitsesid? Kuhulamu pois, ütleb Tysius. Kui sa edasi lobise, siis avaldan sulle ühe saladuse. Viimane sõna ei tohi kunagi naistele jääda, muidu pole neil meie vastu enam aukartust. Vaat niimoodi. Vermeer raputab naerdes pead. Oled sina, mul alles kummaline kuju aga igal juhul palju tänu tänamiseks pole põhjust, tõrjub Tysius. Aga jätame naljad, olgem omavahel ausad. Sinu jaoks on see loomulikult suurepärane idee, mille teostust sa juba oma vaimusilmas näed. Sa oled sellega pidevalt nädalaid tegelenud. Minu silmadele on need ainult kriipsud ja värvilaigud. Siis oli kõik ainult teesklus. Hei, on. Sinu vaimustust nähes saan ma aru, kui veendunud oled sa oma plaani õnnestumises. Mina oleksin viimane, kes hakkaks sind ümber veenma, kui sa midagi oma veendumuse järgi teed. Sa tead, et ma usun sinusse ja sinu andesse. Isegi kui mul mingeid eelarvamusi oleks, ei usuks ma eales, et sa oma annet maitsetuse peale raiskaksid. Vermeer astub sõnatult sõbra kõrval. Tysiusel ei tule temas pettuda, see on kindel. Vahepeal olnud jõudnud raamatu trükk oli maja ette. Soovin sulle edu ja on igatahes oled sa minus uudishimu äratanud. Aeglase sammuga astub Vermeer kodu poole. Viimaks saabub silmapilk, mil Vermeer on oma kupeldamisseniga lõpule jõudnud. Ta peab ennast vaos hoidma, et rahuliku käega lisada oma initsiaalid ja aastaarv. Võidurõõmsalt pistab ta peene mägrakarvadest pintsli tumedasse värvi ja kirjutab alla paremasse nurka. Suured I-V m kaks väikest eed ärri ja aasta 1656 valmis. Lõpuks ometi Valks. Vermeer lükkab tabureti tahapoole ja vaatleb pilti. Kui kaua olen ma seda silmapilk oodanud? Ta viskad jala üle põlve ja kiigub tabureti ka edasi-tagasi. Kummaline, hoopis teistsugune tunne on vaadata tööd, kui see on valmis. Alati tekib siis küsimus, kas poleks saanud seda veel paremini teha. Mida ütleks Kaarel, selle töö kohta? Olen ma ära teeninud au olla tema järelkäija. Ta vaatab vastasseinal rippuvat sõbra autoportreed ja üritab oma tööd näha teise silmade läbi. Paarikese ja vaiba värvid on heledad ja rõõmsad täpselt nagu ohakalinnul. Pilt on hea, kuid kas siis ei saa kujud nagu laval, otsekui tahaksid nad vaatajale midagi etendada? Kas on hea, kui maal on piiramata kompositsiooniga? Kas ei peaks olema suletud tervik? Vermeer keerab molbertit, et pildile langeks rohkem päikesepaistet. Ta toob endale tugitooli ja vajub mõttesse. Pikkamisi tuleb meeldiv rammestus. Algul on ta mõtted veel maali juures, mis polnud talle kuude kaupa rahu andnud kuid siis vajub ta sügavasse unne. Unes astub tema juurde Karel fabriitius ja räägib talle midagi. Vermeer pingutab, et teda mõista. Kuid see talle nii tuttav hääl on liialt vaikne. Miks ei tule ta lähemale, kuuleb Vermeer ennast ütlemas ja kuulatab edasi. Nüüd saab ta aru kõige paremat, Jan on esemed, kan, vaip, klaasid, aga eelkõige naine. Sa peaksid piirduma ainult naiste maalimisega. Naised siis unenägu katkeb. Unesegasena hõõrub Vermeer silmi ja vaatab jahmunult oma sõbrale distusele otsa. Kus sina nii äkitselt ilmusid? Kes magab, ei näe loomulikult, mis tema ümber sünnib. Oi jah, jäin vist natuke kukkuma, haigutab Vermeer. Muide, ma nägin just unes midagi väga olulist. Nüüd ei saa ma enam teada, mida Kaarel fabriitius mulle tahtis soovitada. Ma arvasin, et sind ei huvita enam vaimude nõuanded. Aga kui kaugel su pilt on? Uudishimulikult astub Tysius fermeeri selja taha. Nii valmis, siis tulen ma õigel ajal. Mis mõttes? Kuna ma olen juba ammugi otsustanud selle sult ära osta. Pilt ära müüa naljatilk, sellele pole ma veel mõelnudki. Sel juhul on ülim aeg sellele mõelda või on sul võlg gildile ära makstud. Kas pole sa juba aasta aega pagari juurest võlgu ostnud? Kas ei laenanud sa alles novembris Piiter klaas rööveni käest 200 kuld, nelja ja poole protsendi peale. Ja sul pole vaja mulle seda meelde tuletada. Ma pakun sulle nii palju, et sa oma võlad saaksid ära maksta. Vermeer ärkas nagu alles nüüd. Abraham, sa tead, et ma annan pildi meelsamini sulle kui kellelegi teisele. On sul tõsi taga, arvad sa, et see on nii palju väärt? Esiteks oled sa sellega palju vaeva näinud, teiseks olen ma tema tekkele kaasa elanud ja kolmandaks, minu silmis on ta nii palju väärt. Nõus. Nõus. Õieti peaksin ma ju nüüd rõõmus olema, mõtleb Vermeer. Pilt läheb headesse kätesse, parimatesse, mida ma soovida oskaksin. Ning ma võin alati minna seda vaatama. Aga ikkagi rõõmus ma ju ei ole. Samasugune tunne on nähtavasti siis, kui laps, kelle sa oled suure hoolitsusega üles kasvatanud vanematekodust lahkub.