Ja filosoofia, poeesia, õigus ühesainsas lihtsalt suurema toa mõõtu saalis. Olgu koos kõik see, mis teeb inimese issanda võrdkujuks. Halli habet silitades võtab Pontyphex ühe eskiisi teise järel. Ja laob enda ettemeister seisab temast paremal, silub rulli keerdunud lehti sirgeks. Tema pilk püsib vanamäel. Juliuse nägu on täna tujutaja massis pole jälgegi papa terrible keevalisusest. Käsi eestivad sõrmused rikuvad vanale inimesele sobivat tagasihoidlikkuse harmooniat. Nägu tundub tena kõhn, esiletungivate põsenukkidega ja nahk, mida habemepuhmas ei kata, on kollakas. Kui ta istuks seal seljas mustast Kalevist kuub nagu säärasele vanamehele sobilik, mitte purk porri. Millist minevikku võiks siis selle näoga seostada? Missugust endist meestlaseks aimata need käed, kui ta püsti tõuseks, kas tema nõdra jalad jaksaksid seda kuivatanud keha kanda Kadoviku poole viiva tee lõpuni. Tihedad kulmud varjavad silma pilguks laud. Soonelised maksaplekkidega kaetud käed langevad tooli küünartoele. Ja nüüd selle ühe ainsa liigutusega muutub kogu pilt kulmud kerkivad, laugude alt pääseb valla tuline pilk. Habeme seest ulatub välja tugev pikki sirge nina. Ja hallide vuntside ajal hakkab silma kokku pigistatud huulte energiline joon. Fööniksi inimene ärkas ellu. Rauk muutuse eataks, et olla taas lahinguvalmis surma peale mitte mõtlev inimene. Köik uurijas töötavad kunstnikud unistavad sellest, et püha isa ükskord ütleks. Ma tahan sinult portreed. Näopilti ei võta keedi hauda kaasa, see jääb Vatikani järgmisteks sajanditeks rikastama kunagiste Pontyphekside pildirida. Maalide Juuliust, Rauka noormeest, sõdalast, kes ronib redelit mööda üles, seljas nahkvest, käes piits, huultel, liguurija, murdeline sõim vöö vahel pistada. Või püha isa, kes mõistab stantsladelaseniatuures kohut või istub seal koos teiste konsistooriumi liikmetega. Mul just, kes astub sisse Michelangelo poole ja ronib mööda kõikuvad redelit üles, et jõuda konstruktsioonile, mille servalt saab juba loomisesse tüürile pilku heita. Käituse julmalt omaenese tütrega. Viskas vennapoja jõhkralt uksest välja. Kes Julius õieti on? Ta suurendab järjest Ecleesia valdusi, nagu oleks ta Aleksander Suurkese rauk oleks vana paavstiriigi Makedooniast välja murdnud. Kas Julius tahab saada maailma valitsejaks? Kui ta paavstiks valiti, lootsid köiti, et igaüks võib nüüd tagasi pöörduda oma lossi, oma riiki, oma linna, kust see saare oli ta välja ajanud. Et taas hakkab kehtima vana kord. Velfitsigibel liinid hakkavad üksteisega võitlema. Klein aisad tulevad tagasi. Kõik läheb jälle vanasse rööpasse. Saare kadus, Portšadest ei jäänud jälgegi. Aga kiriku suurte vasallide võim ei kasvanud sugugi pärast seda, kui surma sai see, keda kutsuti anti Kristuseks. Varem poisiga Parun püha isa trotsida, piisas sellest, kui ta liitus kas ühe või teise võimsa fraktsiooniga. Aga nüüd ainult Veneetslased ei karda jõulise viha. Itaalias pole ühtegi valitsejat, kes talle ei kuuletuks. See paavst tuleb panna kuldse seljatoega tooli istuma ja paluda tund aega ei tegeleks mitte millegagi. Puhaku puhata. Kaotada terve tund, kui elu on nii lühike ei sadama ega perutšino, suudaks tema pühadust ohjes hoida. Michelangelo ka suhtlevad nad karjudes. Paaride Grass ja ei usu, et jõulias võiks ühel päeval terve tunni ja teisel päeval veel terve tunni rahulikult toolil püsida. Taltub püha isa seda märkas esimesena Grassi täierrytrairbi visandeid puruks. Kui talle miski ei meeldi, ütleb ta ettevaatlikult. Parem oleks noor kunstnik kuulatada, hardalt vastuväiteid esitamata. Võib-olla nõnda. Midagi muutub, aga mitte kuigi palju. Lõpuks kiidab Julius kompositsioonis heaks. Kõige visamalt edeneb dispuut. Kui kunstnik kujutab dioloogiat, kas kloostri või kiriku jaoks võib inkvisitsioon leida alati midagi norimisväärset. Kuidas aimata ette dominiiklaste mõttekäiku, kes otsib isegi valgelt seinalt saatana jälge? Mis siin veel rääkida Vatikanist tema pühaduse töötoast. Dispuut kujutab pühalikku vestlust usudogmade üle. Siin ei pruugi suud kirikust lahkulööjad või ketseriks, kes eitavad ühte või teist või ka kõiki usudogmasid. Siin laotab lunastaja oma õnnistavad käed tarkade ja täielikku inspiratsiooni tundvate pühameeste Kahekordse ringi mais taevase ringi kohale. Kiriku kõige kuulsamad pühakud, Ecleesija doktorid, kirikuisad kehastavad dispuudutas seda, mis on igavene. Inimesed võivad eksida, kuid nende tarkade kirikuisade kogu mitte iial. Arutlus nende vahel puudutab vaid nüansse. Olemus on kõigi jaoks üks ja see sama. Need peavad kahtlemata esinema. Ülejäänud isikud võib kiriku nõuandjate soovile vastavalt välja vahetada. Vatikanis teatakse, kuid kohutavalt ränga teemaga urbiinulane maadleb. Vahetevahel tõmbub ta mõne usuteadlasega teistest eemale. Ka eri kongregatsioonide isalt laskuvad vaidlusse ühe või teise sümboli tähenduse üle. Kuidas võis Julius kogu dioloogia usaldada nii noore piktari hooleks? Kas tohib ühelainsal pildil kujutada seda, mis on käsitamatu? Vatikanis teatakse, paavst on andnud talle vabad käed. Võib kujutada kõike, mis ei riiva traditsioonide dogmat tavasid. Kompositsioon on meistri ülimalt isiklik asi. Selle koha pealt tuleb ka etteheited jätta enda teada. Paavst Julius teine kaitseb rahva elat. Aga ükski püha isal pole igavene. Kes saab järglaseks, kuhu poole tema kaldub? Kui fresko ükskord valmis saab, kas Roveere siis üldse enam elabki? Püha isa vaatleb suurele lauale laotatud detaili visanditest moodustavad tervikkompositsiooni. Tema pilk puhkab enamasti vaid piirjoontega märgitud kujudel. Aeg-ajalt torkab ta sõrmega üht või teist kohta, näost on näha, pildi vaatlemine pakub talle naudingut. Siiski peab ta vajalikuks teha paar märkust. Kompositsioon on tasakaalustatud tervik, selles pole midagi järele jäänud meistri Madonnade pehmusest maisest ja taevalikust rõõmust, mis oli tema neitsi Maarja pildid nii armsaks teinud. Aga kui silmitseda ainult detaili joonistusi muutub dogmadele allutatud dispuut korrapealt. Maksvusele pääseb rahva ellu loodud maailm. Julius tahab detaili joonistused üksteise järel veel kord rahulikult läbi vaadata. Meister annab püha isa kätte ükshaaval mitmesuguses tehnikas visandeid pannes mõned kõrvale, justkui need ei seisaks nõuete kõrgusel. Paavst näeb äkki silmanurgas. Rafael lopistab kiiresti ühe lehe teiste kõrvale pandud piltide alla. Ta sirutab käe järsku välja ja nüüd paljastavad tema kaugenägelikult silmad lehe saladuse. Raphael punastab nagu pahateolt tabatud poisike taastub sammukese lähemale. Ja ainult sündsustunne takistab teda paberilehte püha isa käest ära rebimist. Juliuse näoilme jääb muutumatuks. Ainult tema huuled liiguvad vaevumärgatavalt, nagu loeks ta mingit teksti. See harjumus on talle külge jäänud veel sellest ajast, kui ta oli noor kleerik. Joonistus katab lehest ainult poole naispühaku nägu, profiilis harras, pilk suunatud kahele pühale piiskopile Nende auastet märgib mitra. Üks on täpsemalt välja joonistatud, teisel habeme piiskopil on näokontuurid alles kuidagimoodi visandatud sees. Kits on sündinud lihtsalt käe harjutamiseks. Tõdemusest jäi joonistus lõpetamata sest sinnasamasse kõrvale on kritseldatud. Ilusad selged tähed annavad tunnistust kunstniku omano proprajast kes on otsekui joonistuselt tähekujudele üle läinud. Huuled järgivad hääletult siin ainult 11 reaga piirduva soneti värsi rütmi. Las kammitsatest päästan keelepaelad, et tunnistada üles hingevaevad. Neid põrgusse ma olen langenud taevast, sest näha pole purje, kisu laevast. Mul ainsana on jäänud mälestus, sa oled igaveseks lahkunud, kuid mitte minu hingest kadunud. Kui Anssalike meenub minuteid, meil olid minu juures armsaim neid. Ent kuigi talumatu tundub piin. Ma siiski loodan, tee meid kokku, viib. Juliusele meenus oma jäine nooruse aeg. Külm ja karm elu Francis Khani kloostris. Aeglaselt tõusis tema onude. Ta oli alles professor Polonia ülikoolis teadusemees sai vennapojale aidata oma ordusse pääseda. Julius oli 21 aastane, kui tema onu, hilisem Sixtuse neljast sai purpur kübara. Ta jõudis kardinal olla vaevalt neli aastat, kui temast oli Veneetsia paavsti järel püha isa. Oma viiest vennapojast tegi ta kardinalid. Oli ainult Rove. Järele anti see kõrge tiitel, kui ta oli 28 aastat vana. Esimesed aastad möödusid keha ja hinge klausuuris. Ta oli siis niisama vana nagu urbiinolane praegu. Külmadkongi varahommikused, meditatsioonid. Kas ta on muutunud? Talle meenub kunagine onu šanšesco isa Sixtus, kes oli heasüdamlik nagu vagur. Laps jäi julm tund aega hiljem. Ta äritses kõige pühamat ametikohtadega, aga ehitas tiiberile kõige kaunima silla ja tema hakkas esimesena Urbsi kutsuma kunstnike leegiane. Paavsti laevastik saavutas võidu türklaste üle. Tema oli esimene paavst, kes laskis vermida oma näopildiga. Mündid. Endine bioloog, kõikus ülevuse pahelisuse vahel. Käsikstiina, tema uhkem saavutus. Kuidas kirjutab temast Machiavelli Firenze kantselei sekretär? Alles hiljuti oli ta saanud tema raamatu. See paavst oli esimene, kes õpetas meid nägema, kui suur võim on Pontyphexi käes. Kui palju saab paavsti autoriteedi hõlma alla peita igasuguseid asju, mida varem nimetati patuks või eksimuseks? Kõik need mõtted jõudsid tal peast läbi käia, enne, kui ta pani paberilehe käest. Kui Raphael oleks noor kleerik, oleks tema priorina lasknud tal sellele õõnsa ihust välja piitsutada. Aga see noormees on Itaalia suurimaid kunstnikke, kelle soosingu eest võistlevad juba valitsejadki. Kas ta armastab rahva, Hellat, kes ei vaidle pühale isale kunagi vastu? Kunstnik oli kirjutanud armastusluuletuse dispuut kahe püha piiskopi skiisile. On see hea või halb sonett, mida ta pole isegi lõpetanud. Võib-olla keegi segas teda nagu pahateolt tabatud poisinalki. Ta on seda parandanud, kaks rida on maha tõmmatud. Paaris kohas lonkab Ri. Paavst pole teab kui suur poeet, aga nii palju loete sellest luuletusest välja. Et Rafael oskab paremini maalida kui luuletada. Mänglevad jooned, õrnad nagu hingeõhk. Ja juba on kompositsiooni olemus, tabatud liigutused, seosed peaaegu ju. See on vaid üksainus moment sellest, mis ühendab tervikut oma sümboolse suletusega. Eskiisi serval järskus anne. Kongid meditatsioonid talvisel varahommikul. Kui ta oleks Noviitse, ütleks ta esimese korra eest karistuseks viis piitsahoopi. Kunstnikul on seljas õukonna riided, ta teadis, et täna ilmub ta tema pühaduse ette. Ei saaks öelda mu poeg, et me pole rahul sellega, kuidas sa töötad. Aga meile meeldiks veelgi rohkem, kui me näeksime võimalikult pea seinal juba vähemalt esimest freskot. Issand, ehk laseb metsale rõõmu osaliseks saada seejärel teist kolmandat. Kui sa oled stantsadelaseni tuura lõpetanud, võib tulla järgmine stantsa. Ainult Veneetsia koerad kahtlevad, et vana tammelaps, 100 aastaseks Jaama poeg viid auga lõpule selle töö kõige suurema, mida nii noor kunstnik võib ette võtta. Pärast seda sa võid puhata. Me aitame sul muretseda endale kõike, mida su hing ihaldab. Aga see nim armas poeg, mitte mingit puhkust ta veel kiiremini. Meid ei sulle mingeid etteheiteid. Sulle kuulub meie isalik õnnistus. Me palume, issand, valgustaksin vaimu. Annaks sulle veel rohkem talenti. Me ei tee sulle mu poeg, mitte mingeid etteheiteid. Eesriide taga seisev tseremooniameister silmitseb noormeest. Näib, nagu oleks mõnele antiikskulptuuride jalga tõmmatud sukkpüksid. Tal on ideaalne figuur. Millised liigutused, kui ta teeb kummarduse võtab joonistuste mappi teiste seas ka patuse luuletusega. Püha isa ei öelnud selle kohta ainsatki laidusena. Ta ei öelnud sõnagi luuletuse kohta, mis oli sündinud kahe päeva eest. Kitsi käis püha isa juures varasel pealelõunatunnil, sest vanamees puhkab väga vähe. Seejärel läks ta Rafael töökotta Vatikanis. Augustin armastab värvija Pärnitsa lõhna Firenzes pärit noorukite kodukandi murret. Kogu seda õhkkonda, milles nad elavad ja töötavad. Kui asjasse pühendamata tuleks uksest sisse, rääkis ta kõige nooremal poisil käest kinni, kes seal ilmselt just praegu vabanenud ja küsis temalt. Ei, kus meister on. Niisugune ongi rahva Ello. Ta räägib leebel toonil nendega, kes peavad urbiinalise sõna kuulama. Tema püha Vabaduse õuekunstnik, Apostlik, preeveede kirjutaja. Mis temast siis veel homme saab, kui ta juba täna nii kaugel on? Ja räägib nendega naeratades kõige enam, mis ta öelda võib, on vaikselt lausutud. Täna pole mul raha alles nädala lõpus. Kitchen oodatud külaline. Tema jaoks on tühiasi kaks tukatit, mis õpipoisile tähendab aga mitme päeva rõõme tulepojuke mulle koju, sa võid ära värvida kolm Gazett hoonet. Veide saadab kellelegi vabal päeval Dolphasse maalima, kitsi vapi juurde deviisi. Te olete täna juba küllalt töötanud, Messarafello, nüüd on aega puhata. Tulge koos minuga. Peaaegu nagu käsk. Ta pühib nägu, peseb käed puhtaks, seal peegli ees kordama, sassi läinud juuksed vahetab mütsi, heidab õlgadele tumepunase kuue. Kui ja kas teine poleks talle järele tulnud, oleks tal veel mitu tundi tulnud keerelda mööda surnud ringi. Õhtul pidi tema poole tulema üks paduva professor, et talle selgitada mõne kirikuisa õpetuse olemust. Pole võimalik maalida Augus tiinust või Ambroosiust, kui ei tunne piisavalt nende püha õpetuse sisu. Ka püha isa pidi õhtul tulema seni vaba minna koos Tiinaga. See on rõõm. Manifica tunneb Urbsis kõike, mida tunda tasub. Siin me hakkame ehitama, ütleb ta, viidates tröösti teatele varemetele. Veel enne Avignoni aega võitlesid vanade Rooma tornide vahel üksteisega kolonnad ja Savellid mis võib olla nende all Kyon päritseenast ja Sienna Spolnud roomlasi palju elanud või kui oligi, siis olid nad sinna asunud alles pärast, et Ruske, kes olid seal iidsest ajast elanud. Kui ma võiksin Urbsi saatuse enda kätte võtta, mis häire? See on häbiasi, et antiikkujudest põletatakse lupja. Ramon-d ei saa sellest aru, tema ütleb, mis olnud see läinud. Me peame ehitama uue Rooma ei maksa endist linna varemetest elustada. Vaata ettepoole, mitte 1000 aastat tagasi. Kui teile meeldib refello saada surnud kivide peremeheks, siis ma võin teid aidata, et teha, isa on sügavalt nördinud sellest, mis siin antiikkunstiga sünnib. Kui Rooma poleks nii suur marmorist surnuaed siis oleks kogu meie kuulsusrikas minevik juba lubjaks põletatud. Ma teen sellest meie püha isaga juttu. Andku armulisemale vastavad volitused. Tema pühaduse meelest ei tehta midagi küllalt kiiresti. Ta ei mõista, et mitte igaüks pole suuteline ööst aega juurde näpistama. Pole võimalik ühtejärge siesta ajal töötada. Kodunt lahkudes ma pühin mured peast, sedasama soovitan praegu ka armulisemale. Kui ma tulen teie töötuppa, tunnen ma end viibivat muusade seltskonnas, pole midagi kaunimat kevadisest Roomast. Kõige inetumad varemeid katab lillevaip, tulge koos minuga. Manificat'd tahab veeta temaga aega kuni õhtuni. Keetši kandetooli mahub kaks inimest. Rihmadega kinnitatakse tool kahe muula kaela külge. Vägurad, loomad ronivad aeglaselt üles Nigolale. Siit on rooma kõige ilusam, kui sinakas aur teda endasse mähib ja aeglaselt kasvavad. Varjud katavad silmapiiri. Mis on saanud Safuajeeskiisidest. Madonna inteerija nägu on joonistusel otsekui marmorist aga tegelikult vaheldub sellel tuhandeid värvitoone valguse murdumisi, kiirgusi. Seda kõike ma olen püüdnud tabada ainult joonistusvahenditega. Esimene fresko tuleb loogia ülistuseks. Kui ma olen selle valmis saanud, jõuab järg vastaspoolse seina kätte. Me leppisime kokku, et sinna maalin Ateena Kora. Seal saavad omavahel kokku targad üle maailma. Ja luuletajatele jääb aknapoolne sein. Lõplikud kartoonid esimese fresko jaksavad juba varsti valmis. Paari nädala pärast, kui tema pühadus kinnitab eskiisi oma platsetiga hakkame maalima. Samal ajal me töötame ka juba teiste piltide kallal justiits- ja seega siis neljas pilt ei ole mõtteis veel kuju omandanud. Praegu pole midagi, mis inspireeriks. Aga Barnas? Oo, suuremat austusavaldust ei saa ühele naisele enam osutada. Kas nägite, kui õnnelikuks te tegite, inimesed, kellele on saatusest määratud pidada ametit, millega ta püüab teisi õnnelikuks teha, olgugi vaid üürikeseks hetkeks saatva vaimule andis tema keha täiuslikkus ainult sära juurde. Ometigi ei jäänud püsima mitte tema ilu, vaid luule. Tänan teid, et te kannate selle impeerijale üle. Lukreetsee tütrel polnudki järgi, peeti alt välja rabeleda. Kandetooli vaikne kiikumine, pehme õõts ongi künka tipp. Siia paistab ära tiiberi, hõbehall lint, inglilinn, kolosseum, kirikud, Manjeefico viipamulajajale, nad jäävad seisma. Siit algab jalgsimatk. Nikola tipust viivad rajad alla traste veere poole kandetooli peidetud kann veini. Kumbki joob klaasitäie. Roomlased on loomu poolest laisad, Paaneme Circenzes. Nüüd paavstide ajal ei korraldata enam kuigi palju vaatemänge lõdvestada vägede liikumist ja Pontyphexi triumfimarssi pärast sõjakäiku misega leivasse puutub ma kadestan Casio toorust, kes oli talle omaaegse gooti kuningad, Chivatoorikuse minister, sest olla rajal võis Urbsis olla ainult paarsada nälgijat, tema pidi neid toitma. Ta on isegi üles kirjutanud mitu mõõtu vilja, kui palju sigu, mitu vaati õli ta laiali jagas. Nüüdseks on nende arv, kes ootavad ise lillegi, liigutamata oma igapäevast leiba minut kasvanud kümnekordseks. Ma räägin seda sellepärast, et üks Siena meest oli mõni kuu tagasi puupaljalt oma kodunt ära. Petrutši kihutas ta minema. Ma andsin talle väikese maja Püha Dorothea kiriku kõrval. Praegu ostavad juba kõik ümberkaudsed inimesed leiba. Selle mehe käest on vaadata, kuidas pagar lutti kogub oma usinusega jõukust. Vaeste inimeste roomas Sereon, tema patroon. Ma andsin talle ainult peavarju. Sellele on igal kristlasel õigus. Ta ei saanud midagi. Vaata, temagi kuulub lutisuguvõsasse, mille peamees testis pandualphappes Rutsi vastu mässu. Ma tundsin neid lapsest saati. Isegi kõige vaesem kardinal kulutab nädalaga rohkem kui onväärse ulualune, mille. Nad on jõudnud juba alla traste veeresse. Kevadel näib vaesus värvikana. Päikesepaiste paneb kaltsutki särama. Pagar küpsetab akostiinu leiba neile, kes viivad talle tasuta nisu. Sellest valmib järgmiseks päevaks kas leib või sai. Lutti küpsetab igaühele tema maitse järgi. Et nad tulevad mäest alla jalgsi, ei oska keegi neid rooma võimumeesteks pidada. Riietus annab tunnistust Toskaana kodanikest. Tänapäeval tulvab Urbigasuguseid inimesi, mõni toob. Kaardid kaasa. Mõni hakkab rooma kulul elama.