Pika elu jooksul kuuldud muusikat on võimatu numbritesse panna. Raadioajastul kostab iga päev mõni laul või pillilugu meie kõrva. Kui jätta kõrvale suurteosed, millest mõni on üsna kauakestev. Suurem jagu kuuldust tuleb ja läheb jälgijat mata. Mõni aga toob veel aastakümnete takka äkki mõne mälestuse. Nii on see ka selle palaga, mida kavatsenud vajaduse lõpuks mängima panna. Tulin 1942. aasta sügisel Tallinna ja astusin konservatooriumi klarnetit õppima. Hea sõber Erich Kõlar oli aga mulle töö kohagi valmis vaadanud, et õhtuti pisut taskuraha teenida. Ega saksa marga eest peale toidukaartide eest saadava moona muud midagi osta saanudki. Pudel kuremarjajooki. Hakkasime mõlemad mängivad John pori orkestris peenes restoranis Gloria, mis siiamaani asub Vene teatri all keldris mitu nime üle elanud. Kuulajaskond koosnes suuremalt jaolt Saksa sõjaväelastest, aga praegusesse Inglise kolledžisse olid majutatud itaallased, kelle kiirpaadid miskipärast siia olid toodud. Tants oli keelatud, ehkki pärast tunnipikkust kontsertosa mängisime tantsumuusikat. Olin tellinud saksa kirjastustest paljud tantsumuusika noote. Ameerika lugusid muidugi mängida ei tohtinud. Tihti tuli üks Leemani nimeline allohvitseri ja mängis meie puhkepausi klaverit. Ükskord tuli aga pori juurde, kes rääkis korralikult saksa keelt üks härrasmees ja tutvustas end helilooja Helmut Vernikena. Meie repertuaaris oli tema Foxcolstroom, võtsin kohe noodivälja ja palusin autogrammi helilooja istlusega klaveri taha ja mängis selle ja veel paar teist pala meiega koos. Alles pärast seda sain teada, et Helmut Vernike oli hinnatud džässipianist, tema fox preili Gerda oli aga populaarne lööklaul. Mul on sellest kasvõi kolm eriesitust. Siia valisin Emmanuel Rambuuri orkestri, kes mängis Berliini eksklusiivses restoranis Kaiser hoos orkestri soli trumbonistiks hilisem populaarne orkestri juht ja helilooja Williberking. Akordianistiks aga üks kuulsusi sel pillil. Heints Monsoonius laulab Lui.