1943. aasta sügisel lahkusin mitte omava vabal tahtel tallinasti asusin mõneks ajaks Volhovi kanti ühte Wehrmachti jalaväediviisi, mille lühend idee kõlas eestlasele arusaadava sõnana. Selle tähendus oli aga hoopis infanteriidi visioon. Nii palju keelest, sellest ajast ja unustamatuid sõpradest olen üsna pikalt kirjutanud oma teises raamatus. Omad viisid võõras vees minult üks lühike meenutus, mille puhul ma ei karda ennast eriti korraga, sest näiteks Viljandisse olevat jõudnud mainitud raamatust ainult üks eksemplar. Raamatukokku. Olime parajasti ühel sääserikkal aasal hobustele heina tegemas, kui tuli üks välipolitsei allohvitseri ja käskis istuda mind oma mootorrattakorvi. Muidugi mõtlesin, mida kriminaalset või ka poliitilist olen kokku keeranud, aga selgus, et mul tuleb sõita temaga ühte väeossa kuhu tuleb esinema üks rindetrupi ja seal on vaja klaverit häälestada, kuna ma olevat eraelus olnud muusiker. Seletused iga muusiganud pole veel klaverit. Häälestaja minuga on, varieeria ei huvitanud, tema täitis ainult käsku. Maganud öö ühes punkris sain hommikul käsu kiiresti tööle hakata. Klaver oli vaevalt koos püsiv Groznõi act Jabri ja nii meelest ära, et selle häälestamine võtnuks ka professionaalid pool päeva. Trupi ja sedapidi, aga paari tunni pärast algama. Trupijuht oli pianist, kes mängis pilli prooviks valsi. Nüüd kõik aknad, avage, sest et käes on kevade. Kui hakkasin seda kaasa laulma, olime ühisel lainel. Ütlesin, et teen mis võimalik ja asusin tööle. Minuga tuli ütlema üks neiu sellest trupist, kes, nagu selgus, mängis akordioni ja laulis. Kui mainisin, et olen eelmisest lõunast saadik söömata, tõi ta mulle suure portsjoni testidele mõeldud kehakinnitust. Muretses koha esireaservas, kus muidu istusid ohvitserid ja pilgutas mulle esinemise ajal tuttavlikku silma. Et mul oli korraliku mundri asemel seljas mingi paigatud õlakuteta vormikuub, äratasin ma nii-öelda ebatervet uudishimu. Seda ka kuidagi allakriipsutatud. Nii palju siis minu esimesest ja viimasest klaveri häälestusest. Trupikavast on mulle ka selgesti meeles laul bobi, mida siin meenutab Rosita Serrano heliplaat. Kui suudate, ärge tehke välja plaati katvast 65 aasta paksusest tolmukorrast.