Kairi Look. Piia präänik kolib sisse. Loeb Ülle Kaljuste. Präänikut kolivad sisse. Haavil kõlas pidurite, kriiksatas, tulevad. Hüüdis Piia aknal kõõludes kastide vahelt kastist teibi kärinat ja tasast kirumist. Ema isa pakkisid ahvikiirusel viimaseid asju. Kogu korter oli juba maast-laeni kaste täis ja nende vahel looklesid käigud. Elutoast kööki minekuks tuli näiteks võtta vasakpoolne käik ja ronida üle kohvri vetsu, sai paremalt tunnelist ja Piia tuppa. Tõeline mutiurg, ohkas ema. Aga see polnud muidugi tõsi. Marja tänaval ei elanud ühtegi mutti. Ainult Piia, ema ja isa. Ja siis loomulikult veel nuustik, kis pikutes hästi kohvrihunniku otsas ja pistis viinereid. Nagu kassidel kombeks, polnud tal kuhugi kiiret ja ta kõlgutas mõnuga käpi. Kiirustamine soli inimestele, viinerid ja pikutamine, aga kassidele. Tal oli just plaanis end kõhu alt sügada, klopiti uksele. Piia tegi ukse kolimispoistele lahti ja kassid viidi autosse. Kõigepealt kadusid pakid sildiga raamatud, juhtmed ja nõud ja kõige viimasena majja kond. Mitte näppida. Mitte näppida. Kast kuulus emale ja huvitas isa väga. Lember igal õhtul mitu tiiru teinud, aga katsu, sa ei julgenud. Kui poisid kasti õlale vinnasid, läigatas isa silmis igatsev helk. Lõpuks mürtsatas furgooni luuk kinni ja präänikut ronisid autosse. Hall korrusmaja jäi aina pisemaks, kuni kadus lõpuks silmist. Noh, preilid lähebki lahti. Võõrasisa eesistmel ringi. Ma mõtlesin, et aeda võiks võrkkiige panna ja pinksilaua ja grilliga. Ja talve puht lisas ema saab nüüd alles kütta. 100 aastat. Vanabuum aiakääkidegu hüüdis isamaailma parima puudelõhkuja käes käib selline asi nagu niuhti. Ma viskan sulle kohe homme hommikul riida valmis, niipea kui pinksilaud on paigas. Kui seal üldse on kellegagi mingid Ahkas, Piia ja surus nuustiku kaissu. Ära selle pärast küll muretse, sassis isa-tütre pead. Ja seekord oli tal õigus. Sest kui auto lumiselt papli alleelt rohelisemaks hoovi keeras, ilmus ülemise korruse aknale karvane koera pea. Bernhard. Teen hingas klaasile, hõõrus seda käpaga ja uuris õuele hüppavaid präänikuid. Papli puiesdeviis männikute uus kodu asus papli puiestee nimelisel vaiksel kõrvaltänaval. Kolmekorruseline puumaja oli vana ja viltune aga seest suure aiaga ja õdus. Katusel tossas kitsas, kus korsten härmas akende taga õhetasid. Kahhelahjud. Korruste vahel looklesid kitsad puust trepid ja siledad käsipuud mis olid alla liugled selleks justkui loodud. Männikute kodu oli teisel korrusel suure õunapuu taga. Hommikul ärkas Piia selle peale, et nuustik kühveldas talle aknalaualt lillepotist mulda, voodisse. Tiid hüüdis Piia, kas sa oled hulluks läinud? Jäta kohe järele. Nuustik puuris piiet etteheitvalt pilgul ja koputas käpaga kõhule. Haa taipas tüdruk haaras kassi kaenlasse ja Padistas paljajalu kohvilõhnalise kööki. Nuustik tahab süüa. Hüüdiste ukselt jäi üllatunult seisma. Isa seisis alukate väel logiseva riiuli ees ja oli üleni higine. Miks keegi minu käest ei küsi, millal ma süüa tahan? Ma viin selle sunniku veel poodi tagasi. Mitu osa sul seekord üle jäi? Küsis Piia kaastundlikult seitse sõnasema ukselt. Aga eile õhtul jäi 14. Isa viskas emale hävitava pilgu. Piia võttis just külmkapist nuustikule viinerit, kui keegi uksele koputas. Lävel seisis tedretähtedega noor naine, hiiglasuur koer kõrval. Tere, naeratas ta laialt. Ma mõtlesin, et tulen ja ütlen naabritele tere. Mina olen Mirjam ja tema Parun. Bernhardiin lehvitas saba ja uuris viinerit. Seejärel langes ta pilk nuustikule ja ta noogutas viisakalt. Kas Harrespielt viineri ja viibutasin aeglaselt paruni silme ees. Järel ajas ta pea kuklasse ja neelas viineri ühe ainsa ampsuga alla. Koer tõmbas saba jalge vahele ja taganes Mirjami selja taha. Nuustik naeratas säravalt. Ma olen, Piia tutvustas, ent tüdruk ja köögis on ema ja isaga. Aga nad panevad praegu mööblit kokku. Väga tore, et läbi astusid, tuli ema lähemale. Majja. Rõõm tutvuda. Minul ka rõõmustes Mirjam. Ma elan teie peal kolmandal ja õpin praegu eksamiteks. Mul on ülikoolis mehaanikas viimane aasta. Ta pilk langes isale, kes köögis varrukaga higist otsmiku pühkis. Kas ma saan äkki aidata? Saad, noogutas Piia ja tiris Mirjami kööki. Isa on andekas kõiges, välja arvatud riiulid. Mängin senikaua su koeraga. Parun haugetes sõbralikult ja Piia kallistas teda kogu jõust. Mirjam astus kööki, viskas pilgukordses juhendile ja naeratas isale. Ma panin sellist just paar nädalat tagasi kokku, täitsa tobe konstruktsioon. Aga lõpuks äike asja. Isa naeratas tänulikult ja ulatas tüdrukule käe. Paul präänik väga meeldiv. Jaa, nuustik ka väga meeldiv. Külaslajalt kassistes üks käpile teise külmkapi otsas ja lehvitas Mirjamile. Salapärane naaber esimeselt korruselt. Kes esimesel korrusel elab, küsis isa, kui riiul oli kokku pandud ja nad kõik koos köögis. Kummeliteed jõid. Siim Susi vanaonuga, vastas Mirjam ja limpsi sburgistmet. Siim Susi. Seesama susi. Ei või olla. Läksid isa silmad suureks. Kes see susi om, küsis Piia jalgu kõlgutades. No noorpoliitik ja linnapea nõunik vastas isa, igavene libe sell. Elab meie majas? Palun ära, siis kohe nii. No mis, ema, sa ei tunne ju teda? Ei paaniline õigus. Muigas Mirjam. See tüüp on tõeline müsteerium. Läheb varahommikul sileda ja kammituna minema ja tuleb koju alles pärast keskööd. Justkui küsimise peale kriiksatas aiavärav ja aeda libises luider poisi valask. Ta hiilis, ülikond seljas ja läikiv, portfell kaenlas. Aiateele ja präänikut kummardasid aknale. Aga mees oli kadunud kui tina tuhka. Värskel lumel polnud isegi ühtegi jälge. No ma räägin, et see pole normaalne, kostis Mirjam. Üks hetk on, järgmisel pole mehele ja mullale jälgiga jätta. Ta ei saa isegi vihmaga märjaks, põikab paremale ja vasakule, vihmapiiskade vahelt läbi. Täitsa uskumatu lugu. Nagu tulnukas ja vanaonu, küsis Piia ema. Sama imelik. Sõnas Mirjam. Istud päev läbi, kodus ust lahti ei tee. Ei tõmba päev otsa isegi vetsus vett. Ei tea, kas ta ongi päriselt elus või on mingi vaim. Kui susi mullu linnapeaks kandideeris, kirjutati lehes, küljed elab vanaonuga. Et papi õpetab teda igal hommikul, mida töö juures teha tuleb. Aga mina pole seda meest veel kordagi elusast peast näinud. Ainult sammud ja varjud aknal seemsusi linnapeaks. No see veel puuduks, vangutas isa pead. Meego kurrud rooti saarel kuningaks, kui tahab linna juhtima. KUS kur Norra vutisarvel on, küsis Piia. Pipi raamates, naeris Miriam. Su isal on hea huumorisoon. Isa punastesse sonkis varbaga vaibas. Mis? Aga no see on küll üllatus, et selline teeb meile naabriks sattus, meie, sattusime hoopis talle naabriks, tuletas Tiia meelde. Külma temagi veel sõbraks saanud. Mirje emitsites ja hüppas toolilt maha. Kutsu mind ka, kui sa ta kinni püüad. Aga ma lähen nüüd üles tagasi, mul on tarvis veel mitu peatükki läbi võtta. Aitäh, et läbi astusid, ütles Piia ema. Koli tore tuttavaks saada. Ja riiuli eest ka. Suur tänu. Mirjam, kas sa pingsi mängid? Hüüdis isa järele. Muidugi, hõikas Mirjam trepikojast, aga vaata ette. Ma olen papli puiestee kõige kõvem käsi. A, no seda me veel vaatame, tähendas isa. Esimesel soojal kevadpäeval toimub matš. Isa ei saanud terve öö peast mõtet, kuidas on noor poliitiksusi pingsi oskused? Vanaonu ja Mirjami pärast ei muretsenud. Aga mees, kes õues vihmapiiskade vahelt kuivana läbi läheb see tundus kahtlane. Raamatu Piia präänik kolib sisse kirjates Kairi Look luges Ülle Kaljuste režissöör Tiina Vilu, helirežissöör Külliki Valdma.