Lasteraadio kuulake luulesaadik Liinale ja Maarjale. Meil lina jutumaias ta alati raamatus sorib mu kannul käib majas ja aias ja uusi lugusid norib. Kus võtan ma värskeid jutte. Meil raamatuid ilmub nii vähe, kui jutustan hunt Tiia uite, ta ütleb, see kulub mul pähe. Kes kolistab toolide all ja teeb alati koerust ja kära. Zemaaria, kes himustab nalja ja naerust, ei väsi ära. Kust võtan ma vigurijutte, kui süda on raskelt mures? Ah miks seda tillukest tutte hunt nii armetult pures? Päev helgib ja vihma sajab. Mu kõrvus on kauge kumin, kord aisakellade kaja, kord suviste häälte sumin. Tooge siia kiige hobu, tema tunneb koduteed. Vaata juba sätendavad seitsmentu järve veed. Kõrvikene lahulakaprilla Patšini meid, Vii, seal on rohi üle rinnapuude ladvad pilvini. Linnud, liblikad ja loomad mõistavad seal meie keelt. Kutsuvad ja Gudrutavad metsa meelitavad teelt mööda sipelgate radu hõissa neile järele. Kas seal tehnikute vidus haldjas ilmeiverele, imekauneid, uudisjutte kostab kõrvu siit ja säält kogu pika-pika päeva sosistamas 1000 häält. Selle luuletuse on kirjutanud Kersti Merilaas. Temaga praegu selle teile luges. Mina lugesin seda luuletust. Lapsena kujutasin ette ühte ema, kellel on kaks väikest tüdrukut, nagu minagi olin ja kes neile jutu jutustab ja neid jutte ise välja mõtleb. Mulle jäid tol korral salapärasteks tundmatuteks sõnadeks seitsme Äntu järve veed ja prilla patsi nimeid. Vii. Nüüd ma tean, et see on luuletaja Kersti Merilaasi kodukoht. Õige lähedal prilla patsi oli metsavahi talu tee ääres, väga ilus koht on ja sealsamas lähedal väike metsatukk, vahel oli siis moora, kus mina väikselt kasvasin, kuni vist uue aastani või noh, see on päris kuulsad kohad nüüd Äntu järved. Räägitakse, et seal on vesi väga sinine või isegi rohekas ja põhi on rohekassinine. Ühel järvel see tõesti on nii, imepärane värv. Ja siis Valgjärve linaleo järve, missuguses järves teie suplesite joomsel ajamai suplenud mingisugusestki äikealite Jaalil, vaata käia, need on küllalt sügavad järved. Enam ei ole rohi üle rinna. Ei, ei ole, aga väga palju kasvab seal väga suur ja lopsakaid. Neid moone, millest te olete ka kirjutanud. Kuulame neid teisigi Kersti Merilaasi lastele kirjutatud luuletusi. Suur osa neist on õige vanad juba ja vääriksid Teile praegused lugejad meenutamist. Mõned ehk on aga päris tuttavad, niisugused, millest salme ja katkendeid on teie koolilugemiku võetud. Luuletusi esitab noorsooteatri näitleja Lembit Ulfsak. Uudismaaharijad. Ju vara, päikse paitus, meid unest äratab lae põrandad ja seinad, kõik kuldselt säratab up kähku voodist välja. Kuup-selga-jalga king ja kambri taha koondub. Me tuttav mänguring, meil alati on kiire. Me laiselda ei saa. Kesknõgeseid ja putki Al harit, uudismaa, kes künnab, külvab, kaevab, kes hooneid ehitab, kes plaanitseb ja mõtleb. Ja pükse kehitab kõik tarbepuud ja palgid. Me toome lepikust ja kivid kruusaaugust, see töö on ränk ja must siis noaga kariloomi. Me lepast lõikame neid söödamaale viime ja koju hõikame meil tõpraid, iga tõugu lauk, päädia, vöödikud. Meil sead on nagu rullid, kõik vaprad vöödikud. Nüüd vanast tuntud korras töö tööle järgneb hoos ja heinaaeg on pihus pea lõikus olgu koos. Ja äkki käes on õhtu ja ema hüüab teel. Ja palju toimetusi peab jääma homseks. Lobjakas uppunud Alaya mehaanik ja rõõmsalt sulatuules lööb kõrksu kaevu pang ja keltsaga desteele pelk vihma tibiseb kestnud ei vaata, et seal libise rentslist alla rühib. Kõik tänavate sa ja vallatumalt keerleb keskvoolu valgena. Sai sukavarras mastiks ja puri paberist liiva, nisu, kuular, mil nimeks ularistmaev tuleb kaugelt rannalt kus keegi pole käinud ja mida lapsed on vahel unes. Läi. Seal laena päike, sära ja vesi, soekuise. Janeegreeritist kõlab ööd läbi, vilemäng, seal õõtsub Tiigelaisi jahi kelda lõidki palale apelsini. Seal valmib talveõhtu kätte, jõudis nüüd tuppa minna, haru jääb katki laevateega ja laevameest. Juut. Kas niisugused Lepast, loomade tegemised ja puupilpad paadiehitamised olid teie enda lapsepõlvepäevade mängud ka? Peamised olidki need meie mängud, teinekord sai tehtud kohe terve asula, niipea kui üldse noa kätte sai. Ja ennem isegi mõne vanemal paluti siis lõigata või ema lõikas loomi õhtul, kui veel ise ei saanud lubatud nuga kätte, aga aga õige varakult sai ka noa kätte ja muidugi siis olid käed ka nii sisse lõigatud ja ma mäletan siis kirvega ükskord ma lõin omale. Peamine mäng oli just talu. Aga kui nüüd niisugust puupilpa spaadikese tegemist, see luuletuse pilt näib nagu olevat juba nii linna laste tänavamängust. Pealt jooksis, jood oja läbi, vaat seal ojas saime supelda madaloja. Hästi kiire vooluga jooksis läbi väga ilus oja. Ja seal ojas võis jalgupidi seisule, seal sai paati ujutatud ja. Kuidas teile tundub, kas praeguste laste ettekujutus suurest maailmast ja nendest meredest ja kaugetest randadest on nagu laiem, kas nad teavad nendest rohkem kui teie tol ajal? Mõtlesite jagu jälgisite ja muidugi teavad nad palju rohkem, aga nende maailmapilt on kuidagi kainem, asjalikum, meie uskusime väga kaua muinasjutte, sest emal oli õhtuti aega muinasjutte rääkida, aga väga pikalt seal seletada midagi. Isalge meile meeldis neid uskuda metsade sees oodata metsavana ja, ja õieti elada isegi selle järgi olla hea laps metsa vallale meeldida ja ja ema ei lubanud isegi lepalehti läbi pihu libistada, mis sa neist rapsid? Võilille võis ainult Ta kui tahtsid pärga punuda või tuppa viia. Aga muidu ei tohtinud ühtki kõrt puutuda. Ja eriti näiteks niisuguseid asju, ma tean juba hiljem, kui me käisime emaga vahest metsas pühapäeviti ta käis meil, et kusagilt minna üle heinamaa või läbi vilja või vilja sisse. See on nii sisse jäänud, ükskõik kelle omase vili oli. Et seda ei saa siiamaale teha. Uniselt näitab end päike vaiksete sügiskuudel. Veel tema hiline valgus äratab kollastel puudel punaselt leegitsev vaher kask aga tilgutab kulda. Vaivana kirevad lehed katavad kulu ja mulda. Raatidel kükise kössis lindude käratsev rodu. Jälle on tulemas, tali. Jätma peab jällegi kodu. Vaatavad ainiti üles vihaste pilvede sõudu pojad, ent proovivad julgelt vastsete tiibade jõudu. Tundmatuid radasid ihkab nooruse rahutu veri kaugel, oi, kaugel lõunas kohiseb sinine meri kõrgete mägede vahel orgude igihallus, sinna ei ulatu iial põhjama pakase valjus. Iga lennu peal vastas kõiksugu võõrama, imed kipuvad lausa segi. Tõukude toredad nimed. Kurguni täis topi pugu, kuhu sa isu eest pääsed, vägisi tormavad suhu prisked ja pekkis naised. Kuigi on ilusas lõunas kaunimat lilled ja rohud ootavad seal meie linde. Kurjad ja kavalad ohud. Paljud neist nõrkedes lennul langevat lainete hauda. Teisend maitsva roana kantakse pidulauda. Kui seal, siis palmide ladvus õõtsudes põua ses lõõsas linnukest tagasi hüüab. Sõbralik kadakapõõsas, niisked ja varjavad. Jälle koos on koolisõbrad üle pika aja värske värvi lõhna laotab vana armas maja. Suvi läks kui unenägu mängides ja joostes. Nüüd on üsna mitmel mehel suled paksult roostes. Algame kõik värske jõuga, nõnda pea ei väsi. Õppides ja harjutades kindlamaks, saab käsi. Laiseldes võib ainult Muri oma aega viita. Aga kes meist sõbrad tahaks koera põlve kiita. Ja kui poegi vanad linnud lõunamaale viivad. Meelespea, et sulle ainult tarkus annab tiivad. Kas see luuletus on ka seotud kuidagi mõttega teie oma koolimajast see vana armas maja värske värvilõhnaga sügisel. No see on üldse minu koolimaja, oli väga uhke Kiltsi loss. Janu küll, lapsas sügisel värskelt värvi lõhnaõli ja õli lõhna, millega põrandaid immutati andil sealt meelde jäänud mõni õpetaja või oi, mul on kõik meeles. Kooliajal vist ei unune? Ei, meil olid väga head õpetajad kuidagi kodune ja Healise kool. Aga kas see tunne, et õpetajad olid head on tekkinud hiljem suure inimesena, või tundus siis ka see samuti? Siis tundus ka välja arvatud üks õpetaja, kes oli tõesti kurinatuke ülemäära, aga tema andis jälle väga hästi tundi. Tema tunnis oli kõik väga selge ja seda vähemalt viimastes klassides mõistsime ka hinnata. Tema nagu pidas vahet rikaste ja vaeste vahel või andis igatahes kuidagi tunda. Tähendab, ta oli lahkem rikkamate vastu. Mu ema Luzin, kui Unimu laugelt kaob peljates päikesesära ju kaevu teel tulemas, näen teda kaugelt ja köögis on Castroli kära. Ta pühib ja rühib ja kõike teeb tema kes oleks nii hoolas kui ema. Mu ema on rikas kastid ja kotid tal keldrisse sahvris on koos seal pliidi peal auravad pajad ja potid ja laual on kringlid moos. Siis tuligi lõbusalt tantsu, lööb Lõukas. Ah küll, minu ema on jõukas. Mu emal, ta nõelub mu sukki, et kannad, ei välgataks, sammust talapib mu kulunud küünarnukiharja tolmunud vammust. Kui katkiseks kandnud ma kingad või kuue saan ema käest jällegi uue. Mu ema on tark, ei olegi ohtu, mis oleks liig raske ta silmas, teab murele Lohtuja valule rohtu, teab kõiki asju maailmas. Mind lugema õpetab lastelehest, ise loeb postimehest. Ja kui ma kaua hulkusin väljas, tulen koju kui karja Muri, nii määrdunud näoga, väsinud ja näljas. Aa nüüd küll vist tema kuri eiei, tema tõsisest pilgustki aitab juba jälle mu põski, ta paitab. Veel, emal on raske. Kuid võrsunud, ma veidi siis alles su päevad on head, saad kullast kingad ja sametist kleidi, saad kõike, mis mõtelda tead, saad lilleaia ja toreda maja. Ja kõike, mis iganes vaja. Kui te seda luuletust emast kirjutasite, kas teie ema töö ja tegevus oli just niisugune või on see juba niisugune luuletaja üldistus emast üldse? See on minu ema juht harvadel päevadel. Minu ema oli tööline, lauavabrikus, turbarabast, need on hooajatööd. Ja aeg-ajalt oli tal natukene vaheaega töödel. Kas või see päev turbapress näiteks katki läks või ta käis metsas puid lõikamas, oli tükitöö ja rohkem oma asi ja mõni päev jäi ta koju. Ja siis oli kodu niisugune, nagu ma seal kirju. Aga teised päevad olid üsna üsna kõle homiku minna, ema on juba tööl tulla, koju külmad toidud, külm tuba ja emad ei ole. Ja eriti siis need päevad, kui ema kodus oli, jäid eriti eredalt meele nende harvade päevade ema. Millest ma seal kirjutan? Mida te peate kõige tähtsamaks vajalikuks nende paljude asjade seast, mida ema teile on õpetanud? Kõige tähtsamat, ma arvan, on muidugi lugupidamine tööst teiste inimeste tööst, loodusest. Lugupidamine leivast, meil tuli suud anda leivale, kui leivatükk maha kukkus, siis videvikutunde näiteks kõik ema noorepõlve lood, Lapsepõlvelood ja ka varasemad, mis ema oma lapsepõlves oli kuulnud, siis kõik vanaaegset laulu, kõik kirikulaulud, kõik olid mul enne kooliminekut selged, õhtu oli üks paar tundi, nii et me ei süüdanud tuld. Ja siis ema siiski jõudis pääle. Rasked päevad nüüd, eriti suvel muidugi ei olnud aega, suvel olid tööpäevad pikad, aga talvel läks pimedaks ja siis ema rääkis kogu aja ohja, isegi, mis tema noorelt lugenud jutustas lugusid ja ja, ja niisuguseid landad ja nii et need kõik need asjad olid mul juba varem teada. Nii et alati nagu emal oli midagi anda ja alati püha päeviti läks ema meiega harilikult välja, kaugemale kodunt. Läksime kuni 10 Kilmutad ilusatesse kohtadesse ja need olid väga ilusad, pühapäevad. Need siis võib-olla olid ka niisugused igatsetud asjad, et saaks emaga niimoodi kaugele rändama minna. Aga mis üldse oli see, mida teie oma lapsepõlves koolitüdrukupõlves nii väga oleksite tahtnud või põnevaks või toredaks pidanud igatsenud? Ma teadsin, mis võimalik olnud, ma üldse ei saanud niukseid asju igatseda, mis, mis võimalik ei olnud, aga siis, kui ma juba hakkasin karjas käima, siis ma ootasin kooli algust. Ja sellepärast oli minul ka kuni kooli lõpuni pool üks, üks tore ja oodatud koht, kuna ma hiljem suvel oli raske töö suve vahel raamatut isalt kätte võtta, kooliajal oli ju, sai lugeda ja ja aga mis algkooli lõpuklassides juba hakkas, hakkas üks hirmus mure, kas saab edasi keskkooli? Kõle on väljas, kui sahiseb sadu pehkinud lehti keerutab tuul. Kõle on väljas, kui normiradu tuisk matab hämaral talvekuul. Üksinda tares on tore ja tubane. Üksinda hoones on hubane. Koolidelt tuled, õhetab ahiteist praksuvaid, halge. Lõunat sööd õppima, tõtled ümber on hele ja valge. Viimati raamatu suled ja mõtled. Kes see küll oli, kes seadis, need seinad ja elamu rajas. Küllap ta teadis, kui kindel on koduses majas. Küllap tal elus läks, hästi. Oli ta ise ju hea võidelda. Õnnetus jälgis, rännates risti-rästi külmetas nälgis. Ei tea. Ahjusuu helendab sooja. Ukselink läigitab vaske. Olla nii tarkade asjade looja on kindlasti raske. Kindlasti oli siin paljudel tööd isegi naelake tühine. Näitab, et pidevalt päevad ja ööd kõikjal käib tegevus, ühine. Kuidas teid tänada? Vaeva, nägijad, tundmatut tare tegijad. Ammugi katab neid mätas muru. Kätsa neil enam ei suru. Siiski, mul on oma plaan, tean, kuidas tasun. Õpin. Ja kui ma kord suureks saan tööle koos teiste kasu. Ja ühiselt kerkida, laseme uhkema eluaseme. Avar ja hele Sapto suurem, kui seletab silm. Ja selle nimi on töötava inimsoo õnnelik. Vaba maailm. Liinale ja Maarjale oli kirjutatud kunagi võib-olla üks varasemaid lastele mõeldud luuletusi mis on Liinas tema rest saanud. Kui nüüd on nad suured juba. Liina dekoraator, kunstnik Maarja on lastearst. Ja teine on lapselapsigi. Kuidas teile tundub, kas praegu laste hulgas raamatute armastus ja just luulearmastus elab kas suhteliselt vähe või palju, lapsed tunnevad luuletuste vastu huvi? Ja minu tütred väga tahtsid küll luuletusi ja jutte aga minu poeg, kes ise praegu luuletusi kirjutab, vahest aeg-ajalt oli enne lasteaja ja siis ma mäletan, me saime ükskord kuskilt raamatuparijõelaevapoisi päevilt ja poiss kinnitab mulle etet Noest. Aga ega see ei ole luuletus, masin ei ole. Ja esimene rida on just rütmiline. Olen vana meremees, ta tõstis käed üles, scalimsi on ju luuletusse, on ju luuletus, ma ei taha. Milles see tuli, siis oli väga palju ja väga pikk Ki tõlke luuletusi, mis lastel olid võõrad, tuleb lugeda hääd luulet. Ma arvan, et näiteks Ellen Niidu viimasel ajal lasteluuletused, see on meil täitsa uus kvaliteet. Ma arvan, et, et need võiksid küll igale lapsele meeldida. Ja kui siis saad juba maigu suhu, et luuletus võib-olla mitte sugugi vähem haarav kui üks proosajutt, siis tekib huvi ja tunned rõõmu nendest. Küll on täna, kas sa näed, pilved nagu hiiglamäed taredaga, kas sa kuuled, tuhisevad tuuled. Nüüd võib veski käima lasta, vili jahvatada külal, et saaks uudse kaku kasta, kõik on valgest saadik ülal ootel, veski ukse ees. Puudub ainult veskimees. Rahvas juba nuriseb mölder, meister ara maga. Viljavoor on ukse taga. Mölder veskist uriseb, mis teil viga rääkida? Ammu jahvataksin juba, aga meistri au ei luba. Vali tuul, mu kübara tühi, teab kus säraviis. Öelge ise, kuidas ma palja peaga jahvan siis. Rahvast täis on veskiõu. Nüüd on kallis, hüva nõu. Mütsimeister, kullapai, möldri kübar hukka sai, ei ta enne jahvata, kui saab uue kübara. Meistri teha, siis ei ole ainult hädapakku poole. Aita puussepp, kallis mees, öövlil pole tera sees. Ööblilisak sepalt abi, aga sepalõõts on läbi. Nahkur lõõtsa paikaks küll, kuid tal vaesel puudub põll. Rätsep ütleb. Põlleniite mul ju on, kuid riietmid. Kangur kohe kangast kooks, kui vaid naised lõnga tooks. Neiud ja noorikud nutavad, vokid on vanad ja viletsad, Avinurme vaja minna Vooke otsima, kuid sinna kolmed, kingad, meil kuluvad. Kingissepp uued kingad. Kurvalt vastu kurdab see armas rahvas, andke rahu. Mul ei ole kliistri jahu. Kus on jahud, põllumees, raadena, koti sees mölder, Mölder jahvata, siis saad uue kübara. Olgu siis, kui nii on asi mölder veski käima lasi kolladi kolladi, kott dist, Allateri langeb kolust alla. Kingsepp veskilt jahu viis, küll sai paljuk liistritsiis kolladik, Olladi veski käib, varsti valmib, uudseleib neiud kandsid uusi kingi, vokirattad, käisid ringi. Kol Ladycol Lady, nüüd ei saa nälga näha. Linn ja maakülarahvas lõnga tõi kangur põllekangast lõigul lady kulladi, piidud pikad ja söövad poisid-plikad. Rätsep töötas huultel, vileni, sai põlle Nahkurile kolladi kolladi, kõrged koormad, vorstitangud pudru, Soormad Nahkuriooksis, kiitsa õõtsa tegid terveks sepalõõtsa kol läbi kol Lady koogi ja u vaatet vankrile ei mahusepp, siis ta kuskil ja kõll. Nüüd saab öövlite külg kol lady kolladi püül jamal lammud, kui kotid koju, kanna puusse, nühkis pihud raku voolis kübarale pakku. Mütsimeister töötas ka hoolega. Nii sai Mölder kübara. Kolladi kolladi, kolladi kol Veski jah, vab vara, hilja kolladi, kolladi, kolladi, koll, kuldset maitsvat uudsevilja kolladi, kolladi, kolladi, kol. Nüüd võib rahvas rahul olla. Kolladi kolladi nüüd võib vali kolladintali kolladin tulla. Kol. Poisid ja tüdrukud sirguvad ja saavad suureks, loevad luuletusi, lõiguvad noaga lepast, loomi, õpivad ja kasvavad suureks eluks ja tööks jääks siis luule ikka nende ellu. Kuulame meie saate lõpetuseks Kersti Merilaasi enda esituses pojale pühendatud luuletust. Nuga. Tõin sulle noa sind usaldada võin, ei kasuta seda halvaks teoks. Ei iial rüüstamiseks, hoia peos, vaid loomiseks tööriista sulle tõin sa õppivoolima ja vestma ja armastama üllast puud. Kõik ausad oskused on truud ja käteosavus jääb kestma. Kui meheks saad ja ellu astud ja vahel raskeid päevi näed siis musta masenduse vastu sind kaitsevad su targad käed. Siis võtad noa ja vähe, hoolid sel hetkel muredest ja muust kui püüdlikult ja puhtalt voolid, mõnd eset, kargest kasepuust ja tihke tamm ja vaher, Heatu sonaal kuulekad kõik need kui sõdur pärast puhkepeatust taas reipalt Ratmis jätkata. Võiteed. Tõin sulle noa sel rõõmsal tunnil, miks targutades? Tüütan siin küll kartlik kogemuste sunnin pesa ümber säutsu, lind. Nii palju õhinat ja õnne su poisilikult lapse näos. Miks nukraid, noote, põiming, õnne, ei kurbust, kukku kevadkäod. Ja minnes üles sinivoorest, kust alla sulisevad veed sa uue noaga pajust noorest nüüd vilkaviles pilliteed. Pill heliseb ja päike paitab mu väikest valged viljapead. See teadmine, ah kuidas aitab, et valgust, armastust ja head on siiski rohkem siin ilmas.