Natšessite juurde elama asudes pidi Renee naise võtma nagu indiaani komme nõudis. Aga ta ei elanud naisega koos. Mingi raskemeelsus tõmbas teda metsade rüppe. Seal veetis ta terveid päevi üksinduses ja tundus kinnistaja. Seltsimatute indiaanlast tegi kõrval kinnine ja Seltsimatu. Ta oli loobunud suhtlemast inimestega, välja arvatud tema kasuisa chactas ja misjonär isa suvel Rosali fordist. Mõlemal raugal oli ta südames kindel koht esimesel tänu oma lahedale leebusele teisele ka tänu äärmisel rangusele. Isegi pärast koprajahti, kui pime vanem oli Reneele oma elu juhtumustest jutustanud ei tahtnud Renee kunagi oma elust kõnelda. Tšakdasse misjonäre ihkasid aga kõigest hingest teada, mis õnnetus oli viinud suursuguse eurooplase kummalisele otsusele. Taienceeelluciana roht laantesse. Keeldumist põhjendas Renee alati sellega, et tema elulugu pole kuigi huvitav ja piirdub ainult tema mõtete ja tunnetega. Aga sündmuse, mis sundis mind Ameerikasse rändama, ütles ta. Pean ma igavesse unustusse matma. Nii möödus paar aastat, ilma et kumbki rauk oleks suutnud temalt saladust kätte saada. Kiri Euroopast, mille ta välismisjoniameti kaudu kätte sai, süvendas veelgi ta kurvameelsust, nii et ta isegi oma vanu sõpru vältis. Seda enam keelitasin nad, noorukid deta neile oma südame avaks. Nad tegid seda nii peenetundeliselt, leebelt ning mõjukalt, et Renee pidi lõpuks nende soovi rahuldama. Niisiis määras ta kindlaks päeva et jutustada neile küll mitte oma elujuhtumitest, sest neid tal polnudki vaid hinge salatunnetest. Metslaste niinimetatud õie kuu 21. päeval läks Renee tšakdasse jonni. Ta ulatas vanemale käsivarre ning talutasdazassafraažibu alla Mississippi kaldal. Varsti tuli ka isa suvel. Päike hakkas tõusma. Veidi eemal lagendikul paistsid Natšessite külaonnid. Nagu mesilastarud mooruspuude varjul. Otse paremal kaldal võis näha prantsuse kolooniat Jerosaliforti telgid, pool valmis majad, vastrajatud kindlustused, uudismaadel töötavad neegrid, valgete ja indiaanlaste salgad. Kõigest sel väikesel maa-alal hakkas silma tsiviliseeritud ühiskonna ja metsarahvaste elulaadi kontrast. Idapool kaugel silmapiiril hakkas apalatšide tippude vahelt kerkima päike. Mäeharjade kontuurid eraldusid helesiniste murd joontena taeva kullastes kõrgustes. Läänes piiras vaatepilti hunnitu Mississippi veeretades omavoogusid suursuguses vaikuses. Tükk aega imetlesid nooruk ja misjonär seda kaunist vaadet. Ning kahetsesid, et pimevanem ei saa seda enam nautida. Siis istusid isas välja, chactas puu alla murule. Ronee nende vahel. Oma jutustust alustades ei suudame tõrjuda häbitunnet. Rahu teie südames, auväärsed raugad ja ümbritseva looduse rahu sunnib mind oma ärevuse ning hingeheitluste pärast punastama. Küllap tunnete mulle kaasa, kui armetu võib teile paista, mu igavene rahutus. Teie, kes olete kõiki elumuresid kogenud. Mida te küll mõtlete noorukist, kel pole jõudu ega mehisust kelle piinad peituvad temas endas ja kel pole kurb? Ta muudkui hädasid, mida ta ise on endale valmistanud. Ärge mõistke teda ka, sest teda on liigagi rängalt karistatud. Minu ilmaletulek maksis emale elutangidega kisti mind tema üsast. Mul oli vend, kellele isa andis oma õnnistuse, sest nägi temas vanemat poega. Minda kanti varakult võõraste hoolde ja ma kasvasin eemal isakodust. Ma olin tormakas muutliku meelega, kord kärarikkalt rõõmus, kord nukralt vaikiv, kogusin ma enda ümber noori kaaslaseid, jätsin nad siis järsku sinnapaika. Istusin kusagile eemale vaadelda, rändavad pilve või kuulata lehtedest Sabisevate vihma. Igal sügisel pöördusin tagasi isa lossi, mis asetses provintsi metsakolkas järve kaldal. Isa ees olin Marglükija, kohmetu ainult Anneli seltsis, tundsin end vabalt ja rõõmsalt ise loomude sarnasusi ja ühised huvid sidusid mind temaga. Ta oli minust veidi vanem. Meile meeldis koos mööda mäenõlvu ronida, paadiga järvele, õõtsuda lehtede langemise ajal metsas hulkuda. Veel praegugi täidab mälestus meist jalutuskäikudest mu hinge rõõmuga. Kaunid mälestused lapsepõlvest ja kodumaast. Millal küll kustub teie võlu? Vahel kõndisime vaikides, kuulates tumedalt Kohavad sügist või kuivade lehtede kurba sahinat oma jalge all. Vahel jooksime aasal süütult mängeldes pääsukest talle järele. Püüdsime vihmast niiskel künkal vikerkaart. Nii mõnigi kord sosistasid huuled värsse, mida neis äratas looduse ilu. Noores eas teenisin ma muusasid, pole midagi luulelisemad kui 16 aastane, südama kirgede värskuses. Elu hommikul nagu päeva hommiki täis puhast kujutluspiltide harmooniat, küllust. Pühapäeval ja pühade aegu külas põlismetsa puude vahel sageli kauge kiriku kellahääl, mis kutsus maameest jumalakotta noore jalaka tüve najal, kuulasin vaikides harrast helinat kumiseva vaselöögid täitsid mu lihtsa hingemaaelu süütuse, üksinduse, rahu, usu hurma ning lapsepõlve magus nukrate mälestustega. Kassai võpetajatuimingi sõda koduküla kiriku kella kuuldes kella, mis on ta hälli kohal hõisanud, kuulutanud ta ilmaletulekut ta esimest südamelööki teatanud kõigile ümberkaudu isa rõõmust ja ema sõnulseletamatult, õnnest ning valust. Kõiki neid imelisi meelisklusi usust, perekonnast, isamaast, hällist ja hauast minevikust ja tulevikust kätkeb endas kodukoha kirikukellade helin. Tõsi, Amelile ja mulle meeldis rohkem kui mõnele teisele neid tõsiseid ning helli mõtteid mõlgutada sest meil mõlemal oli südamepõhjas veidi kurbust. See oli meil jumalast või emast. Siis tabas isa haigus, mis viis ta mõne päevaga hauda. Ta heitis hinge minu käte vahel. Surma õppisin ma tundma selle huulil, kes oli mulle elu andnud. Jättis minusse sügava jälje, mis püsib veel praegugi. Tolle silmapilgul hoomasin esmakordselt selgesti hinge surematust. Ma ei suutnud uskuda, et see hingetu keha on eostanud minus mõte. Ma tundsin, et see video tulema teisest allikast. Kirkas valus, mis sarnanes peaaegu rõõmuga, lootsin ma ühel päeval isa hingega ühineda. Seda ülimat aimust kinnitas minus veel teinegi kaemus. Sargas lamava isa näojoontes oli tulnud midagi ülevat. Miks ei võiks see hämmastav müsteerium olla meie surematuse märk? Miks ei võiks kõiketeadev surm kirjutada oma ohvri laubale teise maailma saladusi? Miks me ei võiks hauas näha igavikku suurt visiooni? Valust murtud Ameli peitis end ühte torni, kuhu ta kuulis vana lossi gooti võlvide all kaikuvad preestrite matuselaulu ja hingekella lööma. Ma saatsin isa viimasesse puhkepaika, muld kattis tema maiste jäänuste koha. Igavik ja unustus langesid ta peale kogu oma raskusega. Samal õhtul laskus ka ükskõiksust hauale. Peale poja ja tütre tundus kõigile, nagu poleks teda kunagi olnud. Mul tuli lahkuda isakodust, mille pärisvend ma läksin koos ame liiga vanade sugulaste juurde. Elu petlikul teelahkmel seistes vaatlesin üht haru teise järel söandamata ühtegi valida. Ameli rääkis mulle sageli õnnest, mida annab usk. Ta ütles, et mina olen ainus, mis teda veel maailmaga seob. Ja ta pilk süü vis kurvalt minu silmadesse. Süda neist vabadest vestlustest rahutu, seadsime sageli sammud kloostri poole, mis asus meie uue eluaseme lähedal. Hetkeks oli mul koguni kiusatus oma elu sinna peita. Õnnelikud on need, kes lõpetavad oma teekonna sadamast lahkumata ega veereta minu kombel tühje päevi maa peal. Alalõpmata kärsitud eurooplased peavad endile üksinduse varjupaiku ehitama. Mida enam tormitseb ja mässab meie süda, seda enam ihaldan rahu ning vaikust. Minu kodumaal on õnnetute ja nõrkade pelgupaigad sageli peidetud väikestesse orgudesse, mis toob südamesse ähmase jõuetustunde ja abi. Neid pelgupaiku leidub ka kõrgustikel, kus usklik hing otsekui mägi taim taeva poole sirutuv sinna oma lõhna saadab. Veel praegugi näen oma Essteetlikuks tervikuks sulavaid, metsi ja järvi iidse kloostri ümber kuhu tahtsin oma elusaatuse tujude eest peita. Nüüdki veel uitama vastu ööd tühjalt kõmavates sammaskäikudes. Kui kuu võlvistikule valgusteid disi varjude vastasmüürile langesid, jäin vaatlema risti, mis tähistas surnut asupaika ja kõrget rohtu hauakivide vahel. O mehed, kes te elasite kaugel maailmakärast, kes te elu vaikusest läksite, surma vaikusse. Milline maailmapõlgus täitis mu südant teie haudade ees? Oli see loomupärane püsimatus või eelarvamus mungaelu vastu, kuid ma muutsin oma kavatsusi ning otsustasin reisima minna. Jumalaga, jätul embas mind, õde ja tema liigutused paistsid peaaegu rõõmu väljendavat, nagu olnuks ta mu lahkumise üle õnnelik. Ma ei suutnud peletada kibedat mõtet inimeste sõpruse muutlikkusest. Täis hindu, sööstsime üksi tormisele elu merele, mille sadamaid ega karisid ma ei tundnud. Kõigepealt külastasin rahvaid, keda enam ei ole. Istusin varemeil Kreekas ja Roomas, mis on täis tugeva ning leidliku vaimu mälestusi kus paleed on tolmumatunud ja kuningate hauakambrid astel põõsastesse kasvanud loodusejõudja inimese nõrkus. Rohukõrs tungib tihti läbi hauaplaadi tugevaimaks marmori, mida ükski neist Kolnuist kui võimastega oli, iial ei kergita. Mõnikord seisis kõrge sammas üksinda keset kõrbeliiva nagu ülev mõte, mis vahetevahel tärkab vanadusest ja viletsusest muserdatud hinges. Igapäevasündmusi ja iga hetk viis mu mõtted neile mälestusmärkidele. Kord oli see mu silme all, Maieszteetlikult loojuv, päike varemeis linna kohal mille rajamist oli näinud kord, oli see kuu, mis tõusis selgesse taevasse kahe peaaegu purunenud matuse Urmi vahelt ning heitis kahkjat valgust hauakividele. Sageli kui paistis Ulmi elustav taevakeha tundus mulle, nagu näeksin enda kõrval mälestustehaldjat mõtlikult istumas. Ent ma tüdinesin sorimast haudades, kus liigagi tihti sattusin mõne roima ripparmule. Ma tahtsin näha kas elavaid rahvaid, rohkem voorusi kui hääbonoil. Kas nad on vähem õnnetud? Kui ma ühel päeval suures linnas läbi vaikse ning tühja õue palee tagant mööda jalutasin, märkasin raidkuju, mille sõrm osutas ohvri tõttu kuulsaks saanud paigale. Mind hämmastas seal valitsev vaikus. Tuul üksi oigas traagilise mälestussamba ümber. Töömehed lamasid tuimalt monumendi ees või tahusid lauluviit vilistades kive. Ma küsisin, mida see kujutab? Ühed mõistsid vaevalt vastata. Teised ei teadnud midagi hukkamisest, mida see meenub, kas miski ei ole mulle paremini näidanud elusündmuste ja meie tühisuse õiget mõõtu mis on saanud isikuid, kes nii palju kõmu tekitasid? Aeg astus sammu edasi ja maakera pale uuenes. Oma reisidel püüdsin ma kohtuda eeskätt kunstnikke ja nende silmapaistvate meestega, kes lüüra saatel laulavad jumalast ja õnnelikest rahvast, kes seadusi uskuja, haudu, au sees hoiavad. Need laulikud on jumalate soost nende pärast, sealt on ainus vaieldamatu anud, mille taevas on maale kinkinud. Nende elu on ühtaegu ilmsüütu ning ülev. Kuldsui ülistavad nad jumalaid ja ise on lihtsamad inimeste seas. Nad kõnelevad nagu surematud või nagu väikesed lapsed töötavad maailmaruumi saladusi ega suuda mõista elu pisi Maidki seiku. Neil on imelisi mõtteid surmast. Ja nad surevad seda ise märkamata nagu vastsündinud Kaledoonia mägedes laulise viimne pard, keda noil tühermail kuuldud mulle lugusid, mis muiste lohutasid kuulsa kangelase vanaduspäevi. Meistusime sammaldunud kivil. Mägioja voolas meie jalge ees veidi eemal näkitses kitsetall torni varemete vahel rohtu. Ja meretuul vilistas Koona nõmme kohal. Nüüd on ristiusk, kes samuti on kõrgete mägede tütarorgani kangelaste hauakividele ristid asetanud. Ta on puudutanud Taaveti kandle keeli sellesama mägioja kaldal kus omalajal kaebles ossijani harf. Muistne naerusuine Itaalia pakkus mulle oma rohkeid meistritäid. Millise harda ning luulelise värinaga uitasin ma neis kõrgetes kodades, mida kunst on pühendanud usule. Millised sammaste labürindis, millised kaarte ja võlvide read. Kui kaunid on kuplite all kostuvad helid otsekui mühavad lained ookeanis metsas, kohiseb tuul või jumala hääl templis. Nõnda valab arhitekt luuletaja mõtted kivisse ja teeb nad meeltele tajutavaks. Aga mida siis olin ma nende pikkade rännuaastate jooksul õppinud? Ei midagi kindlat, muist säilt rahvalt ei midagi kaunist kaasaegselt. Minevik ja olevik on kaks ebatäiuslikku raidkuju. Üks on purunenult aegade rusude alt välja toodud. Teisel alles puudub tulevikuviimistlus. Küllap teiegi, mu sõbrad, just teie tühermaa asukad, panete imeks, et ma oma rännakust vestles, pole teile veel kordagi looduse mälestusmärkidest rääkinud. Tõusin, ma Etna tippu. See on tulemägi keset saart. Ma nägin päikest, endal tõusmas ääred, tule silmapiirile. Nägin täpiks kokku surutud Sitsiiliat oma jalge ees. Ning mõõtmatus ruumis rulluvad merd. Otse alla vaadates paistsid jõed mulle ainult veel maakaardile tõmmatud joontena. Ja sellel, kui mu silm ühel pool kõike seda seletas. See viis mu pilk teisele poole Etna kraatrisse kus ma mustade suitsupilvede vahelt nägin mäel leegitsevad sisikonda. Kui nooruk põudeis kirgi istub kraatri suudmel ning haletseb surelik, kelle eluasemed on vaevalt nähtavate jalge ees pälvib ta vaid teie kaastunneto raugad. Mida te Kareneest mõtlete, kuid see pilt on tema iseloomu ja elu võrdkuju. Nii on mul kogu elu olnud silme ees tohutu ning tabamatu loodus. Mu kõrval aga haigutav kuristik. Lausunud need sõnad, jäi Renee vait ja vajus äkki mõttesse. Äkki ta nägu heldis, silmist purskusid pisarad ja ta hüüdis. Õnnelikud metslased. Oh, miks ei saa mina nautida rahu, mis teid alati saadab. Sel ajal, kui mina nii mitmel maal tühja tuult Allasin istusite teie häirimatult oma tammede all ja lasksite päevadel veerida, ilma et oleksite neid lugenud. Teie mõistus ei püüelnud kaugemale teie vajadustest ja te jõudsite mulle saavutamatu tarkuseni nagu laps mängu ning une vahel. Kui õnnekülluses tekkiv kurvameelsuse riivaski mõnikord teie hinge siis vabanesite peagi sellest põgusast nukrusest ja teie taeva poole suunatud pilk otsis heldinult seda teadmatult tundmatut kes halastab vaese metslase peale. Ja René hääl kustus taas ning ta pea vajus rinnale. Pimedžagdas, sirutas käe, võttis poja käest kinni ning sõnas erutatult. Poeg, mu kallis poeg, need sõnad teid noormehe tegelikkusse tagasi ja ta palus punastades, et isa ei paneks tema ärevust pahaks. Siis ütles vana indiaanlane, noor sõber, sinutaolisel ei saa süda ühtlaselt lüüa talitsevaid oma loomust, mis on sulle juba nii palju häda toonud. Ära imesta, kui elu valmistab sulle rohkem kannatusi kui mõnele teisele. Suurde hinge peab mahtuma rohkem valu kui väikesesse. Jutusta edasi. Sa viisid meid läbi Euroopa ühe osa, nüüd aga tutvusta meile oma kodumaad. Sa tead, et ma olen Prantsusmaal käinud ja sa tead, mis sidemed mind selle maaga seovad. Mahelan veel ainult mälestustes, mu poeg, vanamees oma mälestustega on nagu meie metsade kuivanud tamm mida ei kata enam ta oma lehed, kuid tema alastust varjavad vahel ta okstel kasvavad võõrikud. Need sõnad rahustasid Reneed ja ta jätkas oma südame kannatusloo jutustamist. Ei saa, kahjuks ei saa ma sulle Prantsusmaa suurest sajandist vesta sest lapsena nägime vaid selle lõppu ja kui ma uuesti kodumaale jõudsin, oli see juba möödanik. Iial pole ühegi rahva juures hämmastavamat mingi järsemad muudatust aset leidnud. Geeniuse kõrgustest, kommete rangusest, jumalakartlik rikkusest, langes kõik äkki vaimses minnalaskmisusus algamisse kõlbelis laostumisse. Tõesti, asjatult lootsin ma leida kodumaalt midagi, mis leevendaks mind, kõikjal jälitavad rahutust, seletamatut, põlevat igatsust. Maailma tundmaõppimine pole mulle midagi andnud. Küll aga olen kaotanud muretu teadmatuse. Oma kummalise käitumisega paistis õde tahtvat mu meelekibedust veelgi suurendada, sest ta oli mõni päev enne minu saabumist Pariisist lahkunud. Ma kirjutasin, et tahan talle järele sõita kuid ta vastas mulle kohe ning laitis mu kavatsuse maha, tuues ettekäändeks, et ta ei tea täpselt, kuhu asjaajamised teda kutsuvad. Kui kurbi mõtteid ma siis mõlgutasin? Sõprus jääb leigeks, kui sõbrad on tihti koos, kustub sootuks, kui nad on üksteisest eemal. Ei jää sõprus kindlaks õnnetuses, veel vähem on mees. Peagi tundsin end kodumaal veel üksildasena, kui võõrsil. Mõneks ajaks püüdsin sukelduda seltskondlikku ellu, mis mind ei köitnud ja kus mind ei mõistetud. Mu hing, mida ükski kirg polnud veel kulutanud otsis kedagi, kellesse kiinduda. Ent märkasin, et andsin rohkem kui vastu. Sain. Minult ei nõutud üllaid sõnu ega sügavaid tundeid. Ma pidin end pidevalt pingutama, et seltskonna tasemele laskuda. Kõikjal koheldi mind kui romantikat. Mul oli häbi, pidin sellist osa mängima. Ja üha enam tülgastunud ilmast ja inimestest otsustasin põgeneda kusagile äärelinna, et seal täiesti tundmatuna elada. Esialgu meeldis mulle see tagasihoidlik ning sõltumatu elu üsna hästi. Tundmatuna sukeldusin rahvasumma suurde inimkõrbesse. Tihti istusin mõnes tühjas kirikus ja veetsin terveid tunde mõtisklustes. Ma nägin vaeseid naisi kõige kõrgema ees maani kummardavad ja patuseid pihitooli ees põlvitamas. Kõik nad lahkusid sellest paigast kirgastanud ilmel. Ja väljast kostuvad ähmased hääled olid nagu elutormide ja kirgede lained mis issanda templi künnisel vaibusid. Suur jumal, kes sa nägid, kui ma sinus kojas salamisi pisaraid valasin? Sa tead, kui palju kordi ma su jalge ette viskusin ning härdalt palusin, et sa mind elu vaevast vabastaksid. Kes poleks mõnikord tundnud vajadust uuesti sündida, nooreneda voolava vetes, uuesti oma hingeelu lättes, karastada, keda ei masendaks mõnikord omaenda pahede koorem. Võimetust teha midagi suurt, õilist ning õiglast. Kui ma õhtul oma pelgupaiga poole kõndisin, seisatasin sildadel, et vaadata loojuvad päikest. Pannes linna kohale kerkiva uduvine leegitseva paistis taevakeha kuldses valgusvoos aeglaselt võnkuvat. Otsekui sajandeid näitava kellapendel. Pimeduse saabudes hakkasin läbi üksildast tänavate labürindi kodu poole astuma. Inimeste elupaikade säravaid tulukesi vaadeldes kujutlesin enda osa saamas neist kurbadest õnnelikest sündmustest, mida nad valgustasid ja mõtlesin, et kõigi nende katuste all, kus inimesed elavad pole mulle ainsatki sõpra. Mõtisklusi katkestasid gooti katedraali tornikella aeglased löögid mida kordasid teised kellad erinevas kõrguses ja kauguses kirikust, kirikusse.