Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere algab kirjandussaade loetud ja kirjutatud ja minuga on täna siin stuudios Eesti Kirjanike Liidu uus esimees Tiit Aleksejev. Tere, Tiit. Tere. Aga me ei hakka tegelikult kima Kirjanike Liidu asjadest. Kirjanike liidu juhtimisest ja plaanidest on juba küllalt juttu olnud. Kellel on huvi, siis soovitan välja otsida näiteks 29. aprilli klassikaraadiosaadet delta, kus on pikem intervjuu Tiiduga või Ta näiteks 26. aprilli Eesti televisioonisaadet terevisioon, kus on samuti võimalik näha ja kuulda Tiitu kõnelemas Kirjanike Liidu asjadest. Tänane teema siis võib-olla kõlakski nii Tiit Aleksejev, lugeja kirjutajana rõhk on just lugemisel. Ja kuna kõigest ei ole võimalik ühe saate jooksul rääkida, siis valisime välja ühe teema lähtuvalt mõnest värskest eesti romaanist, mis kuidagi tundusid kõnetavad meid vähemalt ja mis on olulised, mis on saanud ka eesti kultuurile ajakirjanduses laialt tähelepanu. Üheks neist on Ilmar Taska Pobeda 1946. See on romaan, mis räägib Eestist aastal 1946, siin on üsna põnev intriig. Üsna sünge raamat. Väga palju on siin juttu sellest, kuidas laps kogu seda süngust kogeb. Teine romaan, mis on justkui sarnane sellele, on linnade põletamine millalgi tänud tõlkija ja kirjanik Kai Aareleid. See on raamat, mille tegevus hargneb 45.-st aastast alates kuni 2013. aastani. Peamiselt toimub tegevus neljakümnendatel, viiekümnendatel, kuuekümnendatel aastatel, Tartus aga erinevalt Taska romaanist mina seda süngeks ei nimetaks, kuid üks oluline sarnasus on siiski olemas. Ka siin kogetakse sündmusi lapse silmade läbi. Nii et kui me Tiiduga seda teemat sõnastasime, siis jõudsimegi enam-vähem sellise teemani, et sõjajärgne trauma ja selle kogemine lapse pilgu kaudu. Ja see on iseenesest üks huvitav teema, aga selles mõttes, et ilmselt enam-vähem igale raadiokuulajale tuleb kohe meelde raamat mille esmaväljaanne on Tiidul ka siin laua peal, selleks on loomulikult Viivi Luige seitsmes rahukevad. Kujutan ette, et ma ei ole nüüd küsinud ei Ilmar Taskaltega, Kai Aare leiult kuidas mõjutas raamat, et neid, aga mulle tundub küll, et kui hakata mõtlema eriti teise maailmasõjajärgse aja peale ja selle kirjeldamise peale lapse pilgu kaudu siis ei saa ju tegelikult Viivi Luige teosest üle ega ümber. Jah, Peeter, sul on, sul on õigus, et see on võimas romaan igas tähenduses nii vormilt kui sisult ja ka keeleliselt sina huvitavat keelelised kihid selline lapsekeel ja stalinistlik paatos ja ja kõik need erinevad Eesti Eesti murded ja kui me neid kolme Omaani omavahel nüüd kõrvutame, saame seda laua peal teha, siis ongi huvitav, et Ilmar Taska arvamus on, räägib sõjajärgsest Tallinnast. Lorelei romaan räägib sõjajärgses Tartust ja Viivi Luige seitsmes rahukevad räägib natuke teistsugusest keskkonnast. See räägib Viljandimaast, aga siin on üks oluline sümbol ja selleks on mets. Et esiteks mets kui kui selline hirmu ja ebakindluse paik. Mets, kus siis varjavad ennast metsavennad ja ja kõiksugu kahtlased tegelased, samal ajal mets kui pääsemine. Nagu Viivi Luik ka ise on ühes raadiousutluses öelnud, et tema jaoks mets on ka Eesti ajaloosümboliks, kus tuleb ennast siis läbi raiuda sõna otseses mõttes. Jah, need kolm on tõesti üsna erinevad teosed, kui need kolm kõik kokku võtta, siis lubab see isegi natukene kaardistada Eestit ka selles mõttes, et, et need raamatud räägivad ka väga erinevatest sotsiaalsetest kihistustest. Viivi Luigel on ju tegu maa inimestega inimestega, kellel on küll mingi side ka Viljandi linnaga, aga tegelikult on ju maainimesed. Ilmar Taska all on tegelasteks osalt siis kaasajooksikud, Kaageebeedid, osal eestimeelsed inimesed, osalt linna intelligents, osalt sellised linna kihvikud kui sellist vanamoodsat sõna tohib tarvitada. Ja kai leiuraamatus toimub tegevus ka sellises väga kummalises miljöös. Need inimesed saavad seal oma eluga üsna hästi hakkama, aga vahendid, mis nad valivad ei ole kohased nõukogude kodanikule. See on tõsi, et need inimesed üritavad eluga toime tulla. Jällegi, kui need teoseid kõrvutada, siis ma mõtlen, et nii Ilmari ja kai puhul võimalik, et Kai Aareleiuromaani puhul eriti see on üks paras julgustükk. Ta kirjutab ajast, millega tal puudub endal vahetu seos või kogemus. Seos on kindlasti olemas. Samal ajal on inimesi, kes on ikkagi selle katsumuse või selle aja läbi elanud ja ma mõtlen näiteks mu oma ema, kes on sündinud aastal 1941 ja kes on kasvanud üles Tartus sõjajärgses isata perekonnas. Et see on täpselt tema lugu, et see väike tüdruk, kes on seal minategelane, et, et ainuüksi oma eluaastatelt mu ema võiksime klappida ja ma kujutan ette, et need inimesed loevad seda raamatut hoopis teistsuguse pilguga. Et selles mõttes, kui näiteks Viivi Luik kirjutab omaenda lapsepõlvest ja see on ka näha, et, et selline detailirikkus on selles teoses seitsmes rahukevad märkimisväärne siis Kai Aareleid, Ilmar Taska, et nemad peavad nagu maailmad üles ehitama. See viibki järgmise küsimuseni, mis torkas mulle neid kolme raamatut kõrvutades silma. Nimelt ei saa me ikka kuidagi mööda tõesti autorite autobiograafiast, Viivi Luik on sündinud 1946. aastal. Ilmar Taska 1953. ja Kai Aareleid on Eestis põlvkond noorem, sündinud 1972. Ja nüüd on huvitav tõesti, Kai Aareleid on nii julgelt sellise üldse mitte enda põlvkonna teema kallale asunud, aga huvitav on minu meelest siiski ka see, et Ilmar Taska on võtnud ette selle teema, mille tema põlvkonnakaaslane luik oleks justkui nagu juba varem ära kirjutanud. See on tõsi ja Ilmar Taska raamatus on ikkagi väga huvitav galerii tegelasi, et seal on selline hurmur ist emm KG-biit kui täpset terminit kasutada, siis on seal endine Estonia primadonna ja üks vastupanuliikuja. Ja lisaks siis väike poiss, kellel on loos väga oluline oluline osa, et ta nagu kaardistab sellist Eesti uut ülemkihti kogu seda seltskonda, kes siis sõja lõpus maad valitses. Ja siin on selle romaani arvustustes on välja toodud, et ka selles teoses on päris huvitav selline sümbolite, sümbolite mets, kui nii, võib-olla et Pobeda, ehk siis võit juba ainuüksi see auto nimi on tähendusrikas. Ja poiss, kes siis sellest Pobeda maailmast läbi läheb ja ja lõpuks peab üksinda toime tulema. Ja muidugi huvitav on Tallinn ise aastal 1946, kui ma nüüd mõtlen nende kahe teose peale ja mäletan ja meenutan kasvõi omaenda vanemat jutustusi ja lugusid sellest ajast, siis tundub, et autorid kohati võtavad seda tausta liiga süngelt. Et ei maksa unustada ka seda, et sõda oli läbi saanud ja, ja ainuüksi sellest oli inimestel kergendus. Aga veel kord ka mina ei ole sellel ajal elanud ja, ja siin on autoril ikkagi omad omad vabadused. Aga mis sa arvad, miks ikkagi nende teemade juurde pöördutakse selle tagasi ja see ei ole ju ainult Eestist fenomen? Siin laua peal on mul veel läti kirjaniku Maarodaalite viie näppu, mille kohta mul on üsna lihtsustavalt öeldud, et see on Läti seitsmes rahukevad, see on ilmunud 2014. aastal, autor ise on sündinud aastal 1950 Krasnojarski krais. Siis on veel leedu kirjaniku pall, Viidas, sleppikaze, tema on sündinud 1066. aastal, halviidas leppikaze romaan minu nimi on Marite, mis räägib Ida-Preisi orbudest, kes sattusid pärast sõda Leetu ja keda tabasid seal kõikvõimalikud jubedused. Täiesti värske paar aastat vana raamat. Ja meil on siin ju veel raamatuid laua peal äkki, mis on ka täiesti kaasaegsed ja käsitlevad asju mille puhul võiks tõesti küsida, et ta aitab Juhhikas millestki muust ei ole kirjutada. See lapse pilk tõesti nagu avab mingi väga huvitav, aga ukse ja, ja ühe teose mille võib siin veel esile tuua, see teos on Jeshi kosinski kirju lind, pentid, tööd, siis värvitud lind, on ta originaalis Uuda Uibo suurepärasest tõlkes on see raamat ilmunud Loomingu raamatukogus. Ja see teos räägib siis ühest Poola poisist, kes siis rändab läbi sõjaaegse poolama, varjab ennast natside eest ja tegelikult teda jälitavad või tema elu teevad keeruliseks kohalikud Poola talupojad. Et seda teost on liigitatud holokausti romaanide hulka ja seda romaani ja kosinskit ennast saadabki selline plagiaadivari väidetavalt mis Kozzynski lugu, mida ta jutustab autobiograafilisena oli tegelikult hoopis teistsugune. Et ta ei pidanud ennast sõja ajal varjama nendes tingimustes. Ja veel üks huvitav varimis nüüd sääraseid tekste saadab, on selline süüdistus pornograafias. Kosinskid saatis pikka aega veel üks näide, mida võiks tuua haavata Kristoffi romaan. Suur kaustik mis on samuti eesti keelde tõlgitud, see on ilmunud koprakirjastuse vahendusel 97. aastal. Selle tegelaseks on taas kaks sõjaaegset poissi, kes kuidagi peavad eluga toime tulema ja kes käituvad küllaltki äraarvamatult, kellel puudub igasugune moraalikoodeks. Kui selline. Sa näitasid mulle ühte Slovois isegi esseed või arvustust selle kohta, mis ilmunud inglise ajalehes The Guardian ja ta tsiteerib raamatut ja tõesti, sattusin seal ühe katkendi peale, kus need poisid on voodis ühe pedofiilist saksa ohvitseriga, nii et siin võib ju tõesti selle pornograafia süüdistusele teatav põhi all olla. Aga kuidas sa pead puudutab Taskat või Harrelei tõbi, Viivi Luike. Seesama lapse pilk, et võiks öelda, et Eesti autorid kõik need kolm eesti autorit, kellest meil täna siin juttu on olnud, on väga vaoshoitud selle selle maa pealt. Ja nende lapsed on tõesti nagu vaatlejad nüüd kosinskija, Kristo Fi lapsed ja kas leppikaze laps, nemad on tegutsejad ja nad püüavadki selles sõjaaegses või vahetult sõjajärgses maailmas ennast kehtestada ja ja ellu jääda. Ja see on ikkagi rahuaja lugejale küllaltki küllaltki šokeeriv just nimelt seesama lapse vahet, too pilk, lapse naiivsus või selline lapserõõm, olemuslik rõõm olemasolust. Tekib terav kontrast, samas jättes täiesti kõrvale nende raamatute teema, tundub mulle nii Viivi Luike kui Kai Aare leidub veidi vähem. Ilmar Taska lugedes see nõnda täiskasvanud, peaksid tähelepanelikult neid raamatuid lugema, et mõista, et lapsed saavad vahel palju rohkem aru, kui tundub. Vähemasti Kai Aareleiu Tiina on ju selline oma lapsikul moel hästi nutikas. Vaatleja ei märka ja, ja sel hetkel, kui ta teismeliseks saanud ja saab juba väga hästi aru oma vanemate vahelistest pingetest ja sellest et nad mõlemad tegelikult üle aisa löövad saab ta ühtlasi ka kuidagi sõnulseletamatul moel, nagu ka sellest, et on sellest juba aastaid aru saanud. Tõsi, see, mis ühendab nüüd Kai Aare leitu ja Ilmar Taskata nende teoste lastes tegelased, nad on vaatlejad ja nad on tõesti sellised märkamatud vaatlejad, et Tiina kusagil ütleb välja, et ta peab olema nii, et ta on nähtamatu, et siis ta meeldib oma isale kõige rohkem ja selleks, et isa heakskiitu pälvida ta tõesti muutub olematuks ja, ja samal ajal tema pilk muutub selle võrra teravamaks. Nüüd Ilmar Taska raamatu poisist tegelane, tema saab selle MK Gibiidi lausa eriväljaõpet, kuidas siis vaadelda ja, ja nuhkida ja ja tähelepanekuid teha, millest ta küll lahti ütleb. Aga tegelikult on ju Kai Aareleiu Tiinal seda öelda agentsust palju rohkem. Ilmar Taska poiss, olgu siis vahele ka öeldud, et Ilmar Taska raamatu tegelased ongi suuresti sümbolid. Neil kas ei ole nimesid või need nimed ei ole väga tähtsad. Ilmar Taska poiss on ju üsna passiivne. Ta laseb endaga asjadel juhtuda küll, langetab küll otsuseid, kuidas ta minema jookseb ja jälle minema jookseb, aga need on väga spontaansed otsused ja väga hästi põhjendatud ja sellist hinge sügavust veel ei ole. Mis on linnade põletamise Tiinal? Tõepoolest, kui ma mõtlen ka su enda peale selles vanuses, et ega laps nüüd nii naiivne ka ei ole, et ta läheb rõõmsalt kaasa kõigega ja vaatab, mis siis tema ümber juhtub, et need lapsed ikkagi sellised. Sellised häiresüsteemid toimivad päris hästi ja mõnes mõttes laste maailm võib-olla ka küllaltki küllaltki julm. Et tõesti see Ilmar Taska poiss libiseb läbi nüüd nende erinevate erinevate süsteemide ja ta jääb nagu sellest puudu, muutumatuks. Tiina sellega võrreldes on, nagu vahet on ja ta saab ka rohkem haiget ja, ja võimalik, et selle võrra, ta on ka usutavam. Lapsena. Ja see on täiesti õige tähelepanek, aga mulle tundub, et me hakkamegi nüüd juba lähenema nii Pobeda 1940, kuue kui linnade põletamise sellistele väiksematele, aga samas lugemise seisukohalt olulistele detailidele enne kui neid põhjalikumalt vaatluse alla võtta, kuulama aga Tiit sinu valikul, Johann Sebastian Bachi tee tuuri, kolmandast orkestri süüdist. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ja koos minuga on täna stuudios Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev. Kuid nagu juba saate alguses öeldud, me ei räägi omanike Liidu asjadest. Kellel on huvi, saab neid asju kuulata järele, näiteks klassikaraadio saates delta või ETV saates Terevisioon oli samuti Tiit külaline. Räägime täna kirjandusest selleks, et raadiokuulajad saaksid ka teada, mida mõtleb Kirjanike Liidu esimees kirjandusest ja valisime välja mõned, mõlemad raamatud, mis esindavad ühte sellist huvitavat tendentsi, nagu me tõdesime mitte ainult Eesti, vaid ka teiste maade kirjanduses, kus käsitletakse ikka veel teist maailmasõda ja tehakse seda lapse pilgu läbi. Saate esimeses pooles rääkisime eesti vast kõige tuntumast. Nüüd võib küll öelda klassikaks saanud teosest, mis räägib teise maailmasõjajärgsetest aastatest lapse pilgu läbi. Selleks on 1985. aastal ilmunud Viivi Luige seitsmes rahukevad. Ja jõudsime ka käsitleda mõnevõrra kahte värsket romaani. Ilmar Taska romaani Pobeda 1946 ja Kai Aareleiulinnade põletamist jõudsime juba üksikute tegelaste ja nende iseloomujoonteni. Siit vast ongi õige aeg jätkata. Aga alguses oli siis Viivi Luige seitsmes rahukevad ja kui me võtame selle raamatu ja avame selle esimese leheküljelt siis esimene lehekülg, täpsemalt siis esimene lause on minu jaoks täiesti Andrei platoonablik suurtes ja hallides teeäärsetes taludes olid elanud kulakud ja raudsängi jalgadesse kulda peitnud ja ministeeriumisse Viivi Luige teose huvitavaks on see laps, vaatab mõlemad totalitaarsed režiimi stalinismi ja siis Hitleri Saksamaad täiesti võrdselt. Ta kasutab nagu oma kõnes sellist stalinliku retoorikat ja samal ajal ta loeb teksti nimega Hitler ja lapsed, mille ta leiab ühest vanast jäetud talust. Et siin ei ole nagu sellist ideoloogilist eelistust. Ja teistmoodi saakski olla. Nüüd, kui me võtame Ilmar Taska ja Kai Aareleiuteosed, siis ka nemad on neutraalsed. Ja see on midagi, mis on mulle endale kuidagi väärtuslik. Et see maailm on selle võrra usutavam. Ja võimalik, et nüüd ongi sõjast ja sõjajärgsetest aastatest nii palju aega mööda läinud, et meil on võimalik neid natuke teistsuguse pilguga vaadelda ja, ja neid mõista püüda. Aga ma ütleksin, et Ilmar Taska mingis mõttes jätkab seda Viivi Luige traditsiooni ehedamal kujul, sest et see, mis sa praegu äkki sa pead, sa, laps võtab neid totalitaarseid režiime võrdselt? Jah, võtab küll, aga sellepärast, et see laps, sümbol, see laps on ju eesti rahvas, kes võtabki neid asju stoilise võrdsusega ja ilmselt see oli ka Seitsmenda rahukevade edu põhjus, et nõukogude ajal see säärane raamat ilmuda sai. Ilmar Taska üllatusena tegelased ka väga sümboolsed, väga skemaatiliselt, aga nad on väga selget kujud, nad on mingisuguste printsiipide kehastajad. Tõsi, ja ei saanud minna liiga ülevaks ega pateetiliseks, aga siin on üks huvitav moment, et need uued isandad, kes siis valitsevad Eestit, et kõikvõimalikud Kaageebeedid, julgeolekumehed, nemad on võimetud sellise kõrgema jõu ees ja see mulle nüüd natuke tõesti seostub kreeka jumalatega, kelle üle valitses ka Katus ja need uued isandad. Nemad kardavad väga, et millegagi pahandavad nad Katust ehk siis Kremlis olevat vuntsidega Osseeti kellele võib kõik see, mida nad teevad, kahtlane tunduda ja nad tõesti kardavad teda. Et see on üks moment, mis tundub kuidagi usutavana või millega ehk Ilmar Taska on seda ajastut tabanud. Ta on mitmes ja ka see raamat suutis vähemalt alguses küll väga naha vahele pugeda, see totaalse hirmuatmosfääri edasiandmine on tõeliselt veenev. Ja kui ta kirjeldab ka 46. aasta Tallinnat, siis see tundub ka veenev, samas tõesti pärastpoole on siin selliseid imelikke momente, mitte või on ka on vigu, ütleme ausalt välja, et keegi oleks 1946. aasta Moskvas kasutanud mõistet vana Arbatsest tuuterbati lihtsalt ei olnud ja, ja mingeid selliseid asju on veel ja ja mis puudutab sedasama vist väärtuslikult sarmikat, tšekisti, kes siin raamatus oma uhke popeedaga ringi sõidab, siis see kuju on ka tehtud, väga lappidaarne. Tõepoolest, tüüp läheb raamatukokku, hakkab tõsimeeli mõtlema, et kui Lenini kogutud teosed panna paremale riiulile, siis hakatakse neid lugema. Ma ei tea, ma ei usu, et nii loll mees nii kaugele jõudnud. Ja kohatise sarmikas KG-biit läheb käest tõesti ka, et on saanud ka vastava eriväljaõpe, mille tulemusena on voodis väga osav, ilmselt see on siis staarikatelt kommunistidelt. Aga see on selline väike väike detail, kuigi võib-olla võib-olla oluline. Aga veelkord, et mõlemad autorid siis Ilmar Taska ja Kai Aareleid on ikkagi konstrueerinud Need maailmad. Mälestuste ja, ja ajalooraamatute põhjal ja, ja selles mõttes on see kuidagi vahva saavutus. Ma mõtlen, et, et seesama teekond nüüd sõjaaegsed lood oleks justkui ära räägitud, nüüd me oleme siis viiekümnendates tagasi. Sest et me oleme seal korra juba olnud, et huvitav, kas siis järgmised romaanid liiguvad 60.-tesse, et hindame seda ajastut ümber? Kuidas sulle tundub, et elu on mind üldse ei üllataks, kui keegi autori üritaks uuesti hüvasti kollast kassi hakata kirjutama. Miks mitte mina mäletan, et teismelisena see raamat meeldis mulle väga ja tekitas tohutu ihaluse. Ma ei teagi järele ja samal ajal selle raamatu reaaliad kirjeldatav tegelikkus ei vastanud minu tegelikkusele. Ma arvan, sellest tekibki soov ja vajadus. Miks autorid üha uuesti neid samu lugusid jutustavad? Ja mis on ikkagi oluline autoripositsioonilt maailma vaadates, et kui ma mõtlen ka oma noorusele, mis möödas stagnatsiooniajal, et praegu tundub see ajastu millegi väga halli, trööstitu ja valel põhineva on, aga ma mäletan sealt ka eredaid momente punkmuusikat ja ja mida kõike No vot seda sellist eredust toob ju Kai Aareleid väga hästi välja. Et kui Taska värvideks on hall ja punane, kui tema üks peategelasi poiss jõuab Moskvasse, siis ta vaatab rongiaknast välja ja tõdeb, et kann kaunist soliidset halli karva, mida katkestavad ainult üksikud punased värvisiilutsis lippude ja loosungitena. Sis Kai Aareleiulinnade põletamises mainitakse küll varemetest Tartut, aga see kõik ei tekita mingisugust hängi. See ei ole see kotipoiste ja inimlihavabrikut keskkond, mida Taska kirjeldab, vaid see on selline küll väga intiimne, pereringis elatav elu, aga siiski mingil mõttes Elamisväärne on elu ja vähemasti see laps veedab sama õnneliku lapsepõlve nagu ta ükskõik millises teises keskkonnas oleks veetnud. See õnnetus tuleb hoopis tema vanemate pereelu kaudu sinna sisse. Täpselt nagu nüüd võrrelda ajaloolise romaani autoreid, meesautorit ja naisautorit, jällegi ma ei ole kindel, et see sooline erinevus on, on nüüd peamine, aga aga Kai, Aareleiu romaan on selgelt nüanseeritum ja, ja siin see maailm on selle võrra rikkam. Et võtame kas või need sõjajärgsed lõhnad mis on väga olulisel kohal selles teoses. Kõik need Tartu omaaegsed keldrikorterid ja teatavasti see linn pommitati puruks pommitati ja tulistati puruks, elamispinnaga oli tõsiseid raskuseid ja inimesed elasid seal, kus võimalik oli. Ja nüüd see kiht sõjajärgses Tartust on Kai Aareleiu väga-väga peenelt edasi antud. Aga kas sulle tundub ka nii, et Ilmar Taska ja Kai Aareleiukirjutamislaadi puhul kõneleb väga palju ka nende enda taust, Taska kui filmimees, Aareleid kui tõlkija ja Taskas siiski staažikam, kirjanik. See on tõsi, sest et Pobeda 1946 on, on kohati väga stsenaarne teos ja ta on selle selle päraska väga visioon, maalne teosed, mõned kohad siin tõesti hakkavad silme ees väga selgelt elama. Ja nagu sa Peeter mainisid, siis selle teose lõpp on väga väga filmilik. Kai Aareleid, tema liigub tõepoolest avarates ruumides ja mulle tundub, et tema eeskujud on hoopis väljaspool eesti kirjandust nendes teostes, mida ta on tõlkinud ja läbi nüüd selle kogemuse, ta elustab oma lapsepõlve Tartut, kus ta lapsena elas, nagu ma kuulsin raamatu esitlusel. Ja siis ta toob sinna juurde ajaloolise mõõtme. Aga just need kaks linna, Tallinn ja Tartu, et see on huvitav, kuidas selline nende kahe linna erinevus eesti kultuuripildis tuleb nüüd kahes teoses väga selgelt selgelt esile. Seesama Tallinna võimukesksus ja Tartu nagu unenäolisus TaskaPobedas püüab ju naine just selliste nimede raamatus see tegelane kannab, püüab ja naine ka Tartusse pääseda, kui teda hakatakse jälitama lootuses, et seal on elu inimväärsem. Jah, aga ta ei pääse, sest, et ta ei pääse Tallinnast jõuagi Tartusse, kui ma õigesti mäletan. Ta ei jõua, jah, ta arreteeritakse vahepeal. Ja Eesti suuruselt kolmas linn on koos teise maailmasõjaga ka kirjanduslikus mõttes maa pealt pühitud. Silmas Narvat. Ja tõepoolest, et et Narva viiekümnendatel Vladimir Beekman on, on seda linna ajalugu kirjutanud lahti sõjajärgsete aastate vaatenurgast, aga, aga peale tema nagu hetkel ei tule, ei tule meeldegi. Nii et kui me räägime mingisugusest sõjajärgsest kogemusest, siis liigubki selles kolmnurgas Viivi Luik kirjeldab maaelu Ilmar Taska pealinna ja Kai Aareleid Ja selles mõttes nagu Tallinna Tartu läbi nende kahe romaani elavad edasi, kuigi purustused on olnud väga suured, et siin tõesti kuna sa, Peeter seda Narvat mainisid, siis Narva tõesti kadus, mitte ainult barokklinnana barokklinnast sai siis barakk, linn, aga aga ta kadus ka nagu eesti kirjandusest. Selles mõttes hävingule tõesti põhjalik. Kui katsuda nüüd selle jutuotsad kuidagi kokku tõmmata, siis võib-olla me peaksime käituma ikka nii nagu kõik korralikud kirjanduskriitikud tänapäeval ja tooma sisse ka mõned kaalukad teoreetikud ja filosoofid. Sul on õigus, veeter, et kui ma sirvisin Haagata Kristofi suurt kaustikut ja, ja vaatasin, mida tema kohta on veel kirjutatud, siis ma sattusingi selle Slavia šeki essee peale ja ma mõtlesin, et täna jälle seisak räägime kirjandusest, siis ilmtingimata tuleb talle viidata, või siis teine mees mõistagi on Juri Lotman. Ja nad ongi suured humanistid ja kõige muuhulgas ka kirjanduskriitikud, aga on ka teisi. Mida sa isegi ütleb Christopheri kohta, on, on väga huvitav ja siin oli meil enne juttu, et see tema kirjeldus nendest kahest poisist, et see on tõesti nii Tšerlik. Kuidas Peeter selle kohta ütlesidki? Ja kui siis kirjeldas neid poisse, öeldes, et ühest küljest nad on statistikud ja julmad ja justkui ebamoraalsed siis ometigi paistab neist välja mingisugune autentne eetiline naiivsus, need on need šiizeki sõnad ja nende peale ma hakkasin mõtlema, et millest ta räägib, on ju selline nišše üliinimene, kes ei hooli sellistest maistest kodanikest kammitsatest. Tõepoolest sellised need poisid on, aga selle raamatu enda lugu on ka väga huvitav. Taaguta Christoph põgenes 53. aasta ka Ungarist ja ta asus Šveitsi ja ja see suur kaustik ongi kirjutatud prantsuse keeles ja tänu sellele see teostagi ka küllaltki suure läbimurde. Ja see lapsekeel, mida siis selles romaanis on kasutatud, on, on selge, lihtne. Ma ei taha nüüd sellega öelda, et Haagotta Christoph kirjutas keeles millest ainult kindlana ei tulnud, pigem vastupidi. On ka võimalik, et lihtsus ja selgus ongi selle romaani katuseid ja, ja tõesti see poisi pilk, kaksikute pilgud, kui siis täpsem olla. Et see on kuidagi väga, aga selge ja, ja lõikav ja võimalik, et selle võrra eriti šokeeriv. See teos oli mõnda aega ka prantsuse kooliprogrammis, aga siis lastevanemate protestil võeti, mis sealt välja ja taas oli seesama pornograafia. Süüdistus. Ja selle jutu peale jääb üle vaid tõdeda, et ei ole kindlasti kerge kirjeldada sündmusi, eriti traumeerivaid sündmusi läbi lapse silmade. Mõned autorid tulevad sellega paremini toime, mõned teised võib-olla lähevad liiga sellistesse täiskasvanulikum äärmuslusse või muutuvad liigaskemaatiliseks. Aga ma tahan siin saate lõpul veel meelde tuletada. Samuti hiljuti Eestis ilmunud teost. See anti välja 2015. aasta lõpul. Kirjastus hea lugu andis selle välja. Ja tegu on ühe päevikuga päevikutega. Nimelt Aado kisanud on see autor, tema päevikud saaks veel eestissegi päevik 1939 kuni 1947. Tegu on siis ühe nüüdseks meie hulgast lahkunud mehega kelle päevikud, mida ta alustas 39. aastal, kui ma ei eksi, vist 10 aastase poisina jätkas kuni 47. aastani on nüüd avaldatud. Ja see poiss nimelt sattus juba 41. aastal Siberisse. Ja siin kirjeldatakse siis kogusada siberi elu kogu oma autentsuses. Võin kohe ja öelda, et üks asi, millele päevikut pidevalt peatuvad, on toit. Mida sa paadi süüa, millal saadi süüa, kui palju anti perele süüa. Et väga sünge värk. Päevikud on siin ära toodud, nii üles pildistatud siis originaalis kui ära trükituna. Nii et kui võib-olla täiskasvanutel on vahel keeruline kirjeldada seda lapsemõistus, siis on meil Eestis nüüd olemas äärmiselt autentne ja tegelikult väga karm materjal. Me oleme nüüd erinevaid detaile raamatutest välja toonud ja kui see teema siis kuidagi kokku võtta, on küll raske teha, aga katsume siis. Sest meie saateaeg hakkab otsa saama, kui see teema kuidagi kokkuvõte, kuidas sulle tundub, kas nüüd need kolm kirjandusteost, mida me siin põhiliselt oleme võrrelnud, seitsmes rahukevad Pobeda 1946 ja linnade põletamine kas nad annavad mingi ülevaate või on need kõik siiski väikesed ja suhteliselt isiklikuks jäävad sissevaated? Kindlasti me saame ülevaate, sest kõik kolm teost on ju on ju väga sümbolistlikult, nagu sa ka ise ise ütlesid, et neid saab lugeda väga erinev omal moel ja ja mulle tundub, et kõigi autorite puhul on pretensioon märksa märksa kaugele ulatavam kui lihtsalt ühe ajastu ja ja ühe lapsepõlve kirjeldamine. Selle võrra tuleb see ajastu väga võimsalt esile. Kõigis nendes raamatutes on omal kohal sõjajärgse lapse hirmud. Eriti selgelt tuleb see esile Viivi Luige seitsmendas rahu kevades. Ja need hirmud seostuvad metsaga ja ma olen ise Lõuna-Eestis üles kasvanud ja ma mäletan mingit järelkaja, mis ka võib-olla selle hirmuga seostub. Hando Runnel on seda ühes oma luuletuses hästi kokku võtnud, Mets mahamets on kuri, palju mehi metsa suri. Ja kui ma olin teismeline, siis. Ma töötasin maaparandajate brigaadis, et endale taskuraha teenida. Ja seal oli üks endine metsavend, kes küll oma võitlustest väga pikalt ei rääkinud, aga ükskord alkoholi mõju all natuke rääkis. Ja tema ja ütles, et et uhkust ta selle selle seikluse üle küll ei tunne. Ja ta ütles mulle nagu need sõnad meeles, et me lõpus muutusime väga tigedaks ja kurjaks. Et kõik mehed, kes olid metsas, mitte kõik nendest ei olnud saate pärast ja ma mäletan, et see vestlus kuidagi tegi minu jaoks midagi palju selgemaks. Ja nüüd Ma ausus või selline kahetine suhtumine, et see on nagu Viivi Luige teoses väga selgelt kohal ja see kuidagi kumab läbi ka Kai Aareleiuraamatus, linna lapse hirmud, erinevad linna legendid sõjajärgses Tartus, et see on nagu selline põnev folkloor, poorne kiht, mingi muistse hirmu kaja. Mulle endale on meelde jäänud üks lause, mida Viivi Luik raadiousutluses ütles ja ta ütles, et et on midagi, mis on 50.-te lapsepõlvele omast võib-olla lapsepõlvele üleüldse, see on halastamatu rõõmutunne, mis lapsel on. Ja võimalik, et ka see on midagi, mis on neis teostes ühist. Aga see võib-olla ei olegi ju nii halb, sest et Taska Pobeda lõpeb ja ka mõnevõrra lahtiselt ja areleiu raamatu lõppu mingis mõttes? Me saame alguses teada, no hea küll, seal juhtus Koppeligasuguseid, muid asju. Aga võib-olla kõik need raamatut polegi lõpuks nii sünged, kui jutu alguses tundus. Lapse peale ongi teinekord sünge aeg, et kui ma mõtlen järgnevate eluetappide peale ja need on kuidagi kuidagi helgemad lõbusamad ja praegu näiteks siin kirjandusest rääkida, on, on hoopis hoopis tore. Aga ma tänan sind, Tiit selle vestluse eest kuulajatele oskama, vaid soovitada seda, tuleb neid raamatuid lugeda või ka jälle lugeda. Ilmselgelt ei ole teema lapsepõlv oli nõukogude aegne nõukogude aja algus, sõjajärgsed aastad jätkuvalt veel oma aktuaalsust kaotanud juba kas või selle tõttu, et need tule, väikesed lapsed on ju jätkuvalt meie seas osa neist ka jätkuvalt kirjutamise ealised. Seda esiteks, teiseks ilmselgelt on ju huvitav ka järgnevatele põlvkondadele katsuda kehastuda oma eelkäijate eludesse ja püüda selle kaudu neid kogemusi ellu äratada ja ja võib-olla ka näidata, et ega need kogemused mingil tasandil ka erinevad ei olegi. Nii, et tänu sellele, et inimesed on vaeva näinud ja katsunud kehastuda nendesse möödunud aegadel elanud inimestesse, on meil olemas veel kaks päris head eesti romaani, Ilmar Taska, Apopeedo 1946 ning Kai Aareleiulinnade põletamine mõlemad, et sobivat siis Hiiumaa sünguses kui helguse suviseks lugemiseks sünguses. Võib-olla selleks, et, et just seda süngust aitab siis suvine valge aeg paremini taluda ja helguses siis selleks, et suvest veelgi rohkem rõõmu tunda. Veel kord suur tänu Tiit Aleksejev saatesse tulla samast mina olen Peeter Helme ja seda saadet jääb siis lõpetama selleks, et seda teise maailmasõjale järgnenud aega. Ja toona Eestisse jõudnud kultuurimõjusid paremini illustreerida. Üks Antoninud vorsaki slaavi tants kuulmiseni.