Tere päevast, stuudios on toimetaja maris Johannes ja teatrikriitik Pille-Riin Purje. Tänane teatri magasin on ärak verest. Rakvere teater ootab teid alati, seisab mäe peal ja ootab uksed lahti ja tuled säramas. Ootab truult nagu koer või igavene armastus. Selleks ta Rakvere teater ongi. Selliseid magusvalusaid kirju, saime Virumaalt kadusliku meestelt. Käisime, vaatasime, intervjueerisime. Täna räägime pikemalt Mati Undi uuest roosaki lavastusest kaunis vaade. Ja põgusalt peatume ka Urmas Lennuki Kalju Komissarovi ja Viljandi kultuurikolledži noortelavastusel ellumõistetud kiirpilka järgmisele reedele, kui Rakveres esietendub saksa neorealisti Frans Sawyer krütsi näitemäng. Ja meie saates saavad sõna Rakvere poolt Mati Unt, Tiina Mälberg, Eduard Salmistu, Vello Väli, Urmas lennuk, Kalju Komissarov ja Ingomar Vihmar. Mati Undi kaunis vaade esietendus Rakveres nädal tagasi ja ei ütleks, et selle aja jooksul oleks maailm paremaks ja rahulikumaks tunud. Pigem vastupidi. Ümbritsev vägivalla õhustik on jõudnud ka teatrilavale. Mati Unt. Meie oleme otsustanud küll esimest korda mõtlen välja, et ma arvan, et kõlva väli tulistab salmistut ta nagu iga hommik kell üheksa peks kuhugi põlistama seal päris võimetusest aru saada, siis on meelega tehtud, see tulistatakse salmistut, mitte Tiinat. Noh, me pidime selle valima sellepärast et auto ainult vähimatki märku sellest. Ja ma arvan, et kui 75 protsenti saalist mõtleb, tulistati sõlmistate, 25 protsenti mõtleb, et tulistati Tiinat sisse, vist vastab autovaimule. Kõneleme siis kaunist vaatest vaatest, mida pakub meile Rakvere teatris Mati Unt oma rošeki lavastusega Pilleri purjega, sa tunnistad, et sa oled selles eas tunnistada, et Mati Unt on geenius? Ma ei tea, kas selleks peab teatud ikka jõudma, aga ma olen seda juba pikemat aega valmis tunnistama rõõmuga. Ja selles Rooseki kauni vaate tõlgenduses suutis ta taas hundiliku elegants siga üllatada ja võluda ja mängida niisugust hämarat peitusemängu, kus ei saa täpselt aru, kes on turist, kes on spioon kus on natuke ohtlik istuda seal esireas, kui sulle püstolitoru peaaegu rindu sihitakse ja hunt on ju ikka niisuguseid vägivallamänge üsna tugeva irooniaga vürtsitatud. Mul tuli millegipärast meelde Pinteri sünnipäevapidu, seda roosaki näidendit vaadates, aga samas ta oskab seda ärevust või ohutaju ka hoida või säilitada. Ambivalentne on see sõna vist või ambivalentne on, aga selle ohutajuga on selline hea asi, et piisavalt kas teatraalne või ütleme siis niimoodi, et sul on seal selles ohus ikkagi päris hea olla. Et minule meeldib hunt, sellepärast et ta ei pane mind kunagi sellises ebamugavasse olukorda. Vahel on teatris nii kurivaimu kehvad, et tahaks nagu kohe ära joosta, aga seal on ju see mäng on ikka see, mis ja see mängulisus on see, mis intrigeerib kõikide Undi lavastuste puhul ja kui sa ei ole väga krestomaatilised tekstis kinni või, või kui sul ei ole olemas selliseid väga pühasid tekste, mida sa tunned. Lausa sinu kodanikukohus on kaitsta seda igasuguste pühaduse rüvetamine ja teise usulahu esindajate eest. Kui sul seda fanatismi parajasti peal ei ole, siis, siis Mati Unt on küll väga hea kaaslane ja, ja väga intelligentne sõber sulle. Nii et see Rakvere kaunis vaade oli jälle järjekordne selline kaunis pinget eesti teatris. Ta oli niisugune ilus, terviklik, kena kalligraafiline ja seda ma räägin loo puhul, mis tegelikult on ju väga maskuliinne ja meeste, maailma ja jõulise, pahelise ja tigeda maailmakeskne. Tahtsin nagu kaunist vaadet näha, tuleb välja pisut ka meeste juttu. Anname sõna Mati Undile. Auto on meelega teinud selle segaseks, kui ta kirjutas vanasti neid absurdi, näidendeid arusaadavad ja lihtsad, aga kui ta realistiks hakkas ta nädal täitsa tõesti sihukesed asjad, et võta, kuidas tahad. Kas sellepärast on läinud segasemaks, et vanasti oli palju lihtsam kogusid allegooriat tabada, et aeg on ka läinud rohkem sassi, sõber, vaenlane ära arvamatumaks? Ma arvan, et realistiks muutumisega on see lihtsalt automaatselt kaasnenud, see juhtum sisu, häma, ütleme, tango või hulgume veel ausaadavad täiesti, aga siin tõesti ei tea, kes on kes. Võtame Jon lega romaan, eks ole. Seal on ka inimestel kaheksa identsus iial ei tea, kes ta tegelikult on, nagu te mäletate, kui spioon, kes tuli külma käest seal pidi peadegele ennast teeselda alla käinud alkohoolikut tegelikult päriselt ennast põhja jooma. Pettust ei tohtinud olla, teebki tõesti alla käinud inimene, see oli nagu üles sinuga. Nonii, ega ma ei tea, ta julgeb spekuleerida mängivikaltode etenduste. Aga see märksõna realistlik, miks seda nii jonnakalt rõhutada, kas me teame realistliku näitemänguna, kui ulguma veel tegevus toimub, Pavel, kes kulgu mõjud ja siis siin nagu Balkan ja poolsa ja räägitakse ka justkui ealist töötajast? No muidugi see, mis toimub, ka sünnit väga realistlik ei ole, aga ta kuidagi meenutab elu mingi minnagi, seal on sellist, aga see ta elu meenutab, see on see lihtsalt see elu ongi siis selline, ta on muutunud nagu hullumeelsemaks, võib-olla Mooseki arvates küll, aga ma ei tunne ise isiklikud Ta elas ju Mehhikos ja titaan jälle Poolast. Jaa, seaks ta oleks viitsinud siia tulla, ta vanem ka, ta on 70, vaevalt oleks viitsinud. Aga kui oluline on Mati Undile, see seal Balkani käärib mind nagu vampiirid ja kui nad on ikka huvitanud ja siin tükis seda tunda ka, et tegelikult sellest maapinnasest nagu Verin sealt tõusevad maailmasõjad, vampiirid ja vaataja ja ei tea, mis elud ja konfliktid, see on koht, kus iial ei lõpe sõda. Ma olen täiesti kindel selles, see jääb igavesti kestma, sellepärast et seal on, ma arvan, et religioonist seal nii palju religioone kokku puutunud õigeusk ja luta, üllus ja islam ja kõikvõimalikud ja nad on kunstlik, jaotatud ja jõujoontega püüdutada, jagada osadeks, aga see ei õllest, seal tuli midagi. Ja kui sellest Lääne-Virumaahullusest Juttavalikudes verenäitlejatele sobisid, need turistide ja spioonide mängud väga toredad näitlejad olid, siis ausalt öeldes, ega ma ei saanud ka väga kaua aru, mis seal tükis üldse toimub, tähendab, tegelikult võiks paar nädalat pärast proovide algus üldse nagu täpsustasime, kes on tegelikult kes ja mis ta mängib, sest auto on teinud meelega segase tüki, see on niuke stilistika, aga näitleja üldiselt peab teadma, keda ta mängib, on väga raske mängida üleüldse. Abstraktselt ei tea, kes malet mängida, aga see mõte, et kolm osatäitjat, ma sain aru, et varieerunud on tegelaste hulka, selle näidendi lavastas diama, ma küsisin lindepuu tõlkija käest ka, mis seos on sellel esimesel ja teisel vaatusel ja linde? Mati, seda ei tea keegi. Jääd Poolas mängitud kahe näitlejaga kolme näitlejaga Enelia näitlejaga. Muidugi ma võiksin ette kujutada, et esimeses vaatuses Salmistu asemel mängis naine. Ei no alati mõeldakse jampsi välja, eks ole. Aga noh, selle ma leidsin võrdlemisi vorstid, naine peab olema vähemalt üks, üks sama mehed erinevate, no mis seal muud teed, mees, sama naine, teine vaatus, samasugune, sama pisiku. Lastakse tõesti. Kaks tegelast mängimas Eduard Salmistu ja Velvo väli. Lavastaja Mati hundiga on teil kõigil siinse esmane kokku puutu meie esimene töö tunnete ennast nagu välja valitutena või õnnelike matena või vastupidi, et oli selline segane eluperiood. Ma ei olnud varem temaga kokku puutunud ja tagantjärgi ma olen väga, väga rahul selle prooviperioodi, selle tööga, selle tehtud tööga ja on lavastajaid, kes teeb sinu eest rolli valmis aastaid, kes laseb sul rally valmis teha, et ütleme, et kõik, mis puudutab sellist näitleja sisu pidi või et see nagu siis tuli nagu endale rohkem nagu mõelda ja, ja see ei lase ennast rooste minna. No väga karismaatiline inimene väga ergastab kogemus igatepidi, kahju on ainult sellest, et see periood oli hästi lühikene, sellepärast et noh, meie oma maja töögraafik on juba selline, et me oleme kogu aeg ära ratastel ja juba tiksub see esietenduse tärmin ja täiesti vahetult enne seda esietendust ma viisin oma legotükid kõik kokku ja siis kõik need märkused hakkasid kuidagi paika minema, siis läks nagu huvitavaks ja siis tekkis see tunne, et noh, nüüd nüüd võiks. Nüüd olen mina ka selle rea pea, sest ta ise on selline küllaltki kinnine, kõnnib ahah, korras ja nii teeme jälle pausi ja homme näeme ja ja kui, kui need asjad ilusti kokku läksid, siis, siis on praegu selline kahjutunne, et kõige magusam periood on nagu möödas. Ta jäi nii lühikeseks, et sellest on kahju aga väga värskendav kogemus selles suhtes iseendale küll ta on küll väga matta oma märkustes ütlemistes proovis, aga kui see ka kohe selle kohale ei jõua ja kui sa ka ise endapoolseid otsi nagu kokku ei vii, siis siis tegelikult nüüd ma tean, et need märkused, kui selles suunas ikkagi minna, siis siis lähevad nendega paigad kokku, sest ma võisin käia vahepeal teha mingeid muid kaar ja kõike muud, aga aga need olid nii täpselt, see on head ja mul on see rõõm, et mul on see mängumisele käis kõik koos, ta avastas seda teksti nii-öelda, kus koos meiega, sest sest mõtlen nüüd kuuldes tagantjärgi neid kommentaare, kuidas keegi on saanud loost aru siin kontrollide järel maja inimesed siis praktiliselt kõik variandid on esindatud, millest oleme meie käinud läbi nii et, et kõik, et kes kellega, mida, miks ja keda kõik variandid on meie poolt läbi käidud ja ma arvan, et me leidsime siis lõpuks nii-öelda sellise liini, mis meid kõiki nelja rahuldab ja annab publikule võimaluse igat moodi aru saada, ei olegi võimalik sinna ühe selgel hoone näha, see tapab selle või peab mõtlema publik välja enda jaoks mingi selge krimkasid, meil on omal küll kõik paigas täpselt selles suhtes, kuidas nüüd keegi kõrvalt näeb, sest kui võtta üks korralik krimka, siis on olemas kuritegu, on olemas sooritaja, eks ole olemas tunnistajad, aga iga tunnistaja näeb teda kui pärast asja kokku pannakse igaüks oma vaatenurgast. Nii, aga selle puhul selle loo puhul vaataja pistad ühte vaatenurka, kes näeb teist, kes näeb üldse kolmandat, aga on olemas ikkagi lähtepunkt ja on olemas punkt ja meie seda teame. Ja see on meie jaoks tähtis. Mati ütles mitu korda prooviperioodi jooksul ka, et ega ma ise ka ei tea, mis ta siia kirjutas, et kirjanikele meeldibki niimoodi häma ajada, et siis me lihtsalt pidime välja mõtlema, et neid kilde haakida oma sellesse ritta, et selles mõttes oli see selline sinna kõigi jaoks avastamise aeg. Aga kas Mati Undi kaunist vaadet võiks vaadata ka kui ühte tublit kriminulli, mis sa arvad? No tegelikult ideaalis võib-olla, kui kriminulli märksõnaks võtta saladus, siis võib iga hääd näitemängu niimoodi vaadata, aga kui siin enne oli sellest spionaažiteemast jutt, siis hunt on ju sellist krimka elementi Meroosakele isegi juurde kirjutanud, ta on andnud relvaga sellele mehele, kellel praažidki näidendis relva käes ei olegi, on sinna veel mingisuguseid naljakaid detaile lisanud kasvõi sellesama Beethoveni koopaorava laulu, mis tõesti tundub nagu mingisugune terroristide organisatsiooni tunnuslaul või millega mõlema vaatuse mehed naisele mingisugust märku annavad oma kuuluvusest või ma ei tea. Ühesõnaga sa mõtled neid saladusi kogu aeg juurde. Ja see ongi see hundi eelis, et ta annab teatud mõttes mingi vabaduse ise välja mõelda, juurde mõelda, kuigi samas ta ilmselt Ta teab täpselt, mis asja tema seal ajab, aga aga Tal võib-olla ei ole ka midagi selle vastu, kui vaataja fantaasiat ilmutab ja mulle tundub, et selle peale ta alati itsitab. Kui seal mingisuguse asjale juurde mõelnud, siis ma näen juba sellist ehtundiliku naeru Pugistamist seal seal kuskil kaadri taga. Aga vahelduva eduga kuulame ka intervjuusid, osatäitjate ka sedapuhku laval kolm tegelast, kaks meest ja üks naine, neil ongi sellised tegelaste nimed, et mees ja naine ja, ja vahel on neil ka mingi nimi, aga see nimi on kohe kindlasti selline varjunimi või, või väljamõeldud nimi, ainsad kindlad nimed siis laval on Tiina Mälberg, Eduard Salmistu ja Vello Väli, kodaniku nimed, näitleja, nimed, Rakvere teatrist. Kui tulistada, kas siis see teguviis on selline töö, mida ei saa? Kirglikult teha, ta on ilmselt maha käinud, ilmselt ootab aastakümneid mingit ülesannet Punius, sellest on seantoniooni Films elukas kus ka keegi vedeleb voodis, ootab, millal ta tapetakse, ehk siis see on nagu Moosekel endal sellega tehtud sadism, siin on vist relvi veel mängu juurde toodud. Sellel mehel ma ei mäleta, seal salvistul siis, et oleks nii palju relvaga vehkimist näidendis. Valmistun ja nagu teises vaatuses kuuleme, emm ai kuuest kuskilt, eks ole. Võib-olla ta ei ole ja tähendab, ega mina ei välista seda, et see naine, keda Tiina mängib, pole mingi antidega vist, aga tähendab üldiselt mängime seda, et ta ei ole, noh, tähendab ta on ikka noh, nagu süüdimatu, aga seiklushimuline jah, selles süüdimatuse all ma pean silmas Ta imelihtsat asja. Et naine on lihtsalt huvitavam kui mees. Ja mees võib seal vingerdada, kui palju tahab oma mõtisklastega. See mind ei huvita absoluutselt, aga süüdimatu naine on nagu. Ta võib teeselda, et on süüdimatu, iial pole naine, vähemalt neljakorruseline. Ravita siin Lääne-Virumaal hullud mõtted pähe, naised olla süüdimatud prožeki loos, kas sa oled sellega nõus, Tiina Mälberg? Mõned naised on täpselt nii süüdimatut kui need naised, et igapäevaelus vaata, Mati Undi lavastustega käib üldse legende meestega teed, mis ta teeb, eks ole, aga vaat henna ise teed, see on nagu Mati Undi lavastuste magusam pool. No see on sinu jaoks esimene töökoos mati hundiga, et kirjeldada edasist kui lavastajad, et ma ei arva, et selleks peaks endast naine olema. Mati Undi oleks huvitav töötada, ei sõgedad, ta ei ole nii, motika oli muhe töötada. Ta lasi endal otsida, välja pakkuda ja siis suunas täpsustas, pakkus mingisuguseid omapoolseid variante või noh, tema näeb ju kõrvalt. No nagu minu meelest ideaalne lavastaja ongi reegel näitlejale või kui selge oli nüüd lugedesse Rooseki näidend kaane ja kui palju üllatusi sinna see lavastusprotsess lisas. Et seda esimest korda lugesin, siis mulle tundus, et vohh väga põnev. Huvitav, et mulle tundus, nagu, et ma näen mingisugust ühte varianti seda enam, et ta on nagu roosakil kirjutatud ikkagi, nagu ütleme, kahe ühevaatuseline näidendina, aga kuna meie juba teadsime, et me seome need kaks vaatust selle naistegelase kaudu või, või naistegelasega ja siis ma juba lugesin selle pilguga, et kas see võiks olla seesama naine ja siis niimoodi tööprotsessi ja proovide käigus see on meie kõigi nelja töö, ma arvan Eduardi kui, kui Velvo, kui minu kui Mati selline ühine töö, et me läksime väga keeruliseks mingitel hetkedel ja siiani on ikka ikka totaalselt keeruliseks, aga nüüd lõpujärgus liikusime pigem nagu sellise selguse või meie jaoks ütleme lihtsuse poole, noh, mis on ka iseenesest täiesti täiesti normaalne lõbuks nagu kristallis, kuidas mingi üks pilt ja nägemus ja seda me mängime, aga ma, aga ma loodan, et kõik need tasandid, mis me oleme läbi käinud, Meil on publikule seal ikkagi hoomatavad või aimatavad. Kui me mõtlesime neid tegelaskujusid läbi, et mis need on, mis neid kõiki kolme üksteisega seob, siis nad pidid olema võrdsed vastased igatepidi, eks ole. Ja paratamatult oli see relv kohe selle märgikeelena siis esimeses vaatuses ja kuni tüki lõppu välja, aga kõik, mis selle relvaga kaasneb, on see tõsisem pool selle tüki puhul see päris puhas ikkagi see lugu ju ei räägi ju ainult terrorismist ja Militaarsusest, vaid ta on ikkagi ju, mingil määral võib öelda ka armastuslugu, mis on pandud sellesse võtmesse ja armastuse võimalikkusest läbi vihkamise läbi kahtlustamise läbi kõige selle. Teil on kavalehel juba selline omaette vestlusring teemal, et Balkan ja Eesti, mis neid ühendab, mis neid lahutab? Me räägime seda juttu, see on esietendus päev täna, mina loen just postimehest, et kõvasti on Vene lennukilt lennanud üle üle Eesti. No kas, kas see Eesti ärevus selle Vahemere lämbuse kõrvale ka nagu ära mahuks teie mängu, mis te kostate? Kes tahab, loomulikult saab siin tõmmata piir, aga ma ei saaks nii üks-ühele võtta, et seda Balkani olukorda kohe saaks Eestisse ümber ümber tõsta, et seal on ikkagi natuke teise pulsikiirusega rahas ja natuke teiste vaadetega ja, ja rohkem usuprobleemidega rahvas küll, aga probleemid, kõik muud probleemid, miks mitte. Ütles, et palk on selline ärev kant, kus on ilmasõjad alguse saanud üldse seal on selline etniline rahvaste paabel ja, ja draakulad on sealt pärit ja, ja kõik muu säärane, et see on selline rahutu ja segane, segane kanti, et mingi teatud ärevus selle koha auraga ja, ja kaasa ärevus sees. Ja kui nüüd puhtalt militaarse poole pealt nende lennukitega ütelda, siis millegipärast maarjamaa on ka väga paljudele väga ahvatlev olnud ja me ise oleme küllalt ärevad, mis vene karu teeb, et ronime kaitsva tiiva alla ja praegusel hetkel, kui me veel ei ole, ei Euroopa liidus ei ole veel ei nato seda suurt vihmavarju meie kohal siis jäävad mingid loetud kuud on jäänud sinna ja see aeg tiksub siis noh, see sõltub vaatajast, millise pulsiga tema stopper lööb parajasti seda vaakumit täita, sest lõpuks me saame sinna jõuame sinna või ei jõua ja nii edasi ja nii edasi, nii et kes tahab, see võib leida paralleele ja nagu me tükistki, mõtlesime, et kui asi segaseks jäi, et igal asjal on võimalik loogika taha ehitada ja näitleja näiteks iseendale, et ta teab, mida ta veab läbitüki ja mida ta mängib ja sama asi võib ka vaataja ehitab oma loogikas nendele asjadele taha, mida ta näe, vaatab kasvõi siis tuues paralleele selle, ütleme välispoliitilise olukorraga parajast. Siia võib veel selle juurde küsida, et kas kergem on kujutleda ennast turistiks või spiooniks. Oleme need, kes me Usumendid olevalt arvan ma ja ma arvan, et see käib ka selle näitemängu juurde, et, et me oleme täpselt ka sellest, ütleme, meie tegelastena selles näitemängus oleme need, keda publik tahab meid näha. Ühe enda isikliku rikutuse piirides. Ühelt poolt on siin selline selline ärev lämbus, teisalt antakse igal sammul märku siin äkki loos, et, et sõda on meil kukil, kumba on endal nagu kergem ette kujutada, kas seda sõda või seda, seda lämbust siin täna rakveres? Mina arvan, et või vähemalt minul seda rolli tehes see tuleb sealt materjalist või sellest näitemängust tugevasti esile, et mul ei ole vaja midagi seal ette kujutada. See lämbus, sumbumus. See sõda ja hirm ja meeleheide on minu meelest praeguses Euroopas nagu väga aktuaalne ja, ja kui me hoogsalt praegu marsime sinna Euroopa poole, siis olgem selleks valmis. No ma ütlen, et minu jaoks paljuski see lugu räägib sellest samast vanast seintelt krohvi lagunevast Euroopast koerad uluvad ja püssid pauguvad. Ja me ei tea iial, kellega me räägime. Ei tea, keda keda usaldada ja keda mitte. Undi lavastuste puhul on ju see alati hästi tore, et saalis saab aru, et näitlejal on hea mängida ja kõik need kolm nimetatud osalist ka naudivad seda oma lavaelu. Ja tegelikult on see kõigile neile hea võimalus oma mängupiire avardada ja lihtsalt lustida. Ja noh, minu meelest neist kolmest võib-olla kõige jõulisema väljakutse on saanud Velva väli niisuguse samas paadunud samas tülpinud endise või praeguse terroristi osas. Sest seal ei saa ju hästi aru, väga hämarad on need piirid, mida inimesed arvavad ennast olevat ja kes nad siis tegelikult on ja ja kui müroosekil on selle tegelase nimi nik, siis hunt paneb ta nimeks veel omakorda jälgi segades. Selles rollis on niisugust jõulisust on parasjagu koomikat, aga võib-olla kõige rohkem neist kolmest tegelasest on temas ka mingit niisugust ohtlikumad või, või isegi valusamalt sisemõõdet või mingit niisugust kuristikku kui taju või seda kodusõjas linna kaose taju või vähemalt sellele rollile, ma suutsin seda kõige rohkem juurde mõelda, aga tegelikult tegelikult kõik tantsisid oma lava tangot vaimukalt ja kui kuula ja veel ei tea, et siis mõlemad vaatused elavad justkui omaette elu sisse ühendav lüli on Tiina Mälberg, naine, meri, luuks kutsutakse teda juhuse tahtel, teises vaatuses võib olla tema puhul oleks mina oodanud rohkem seda topeltmängu. Aga arvata võib, tund ei ole seda topeltmängu sellesse appi nagu sisse tahtnud keerutada, et muidu lähevad mängud liiga keeruliseks ja ei saa nagu saalis aru, mis asju aetakse laval. Et võib-olla, kui juba hoogustunud kõikvõimalikest spioonilugudest Kareest rääkimata, siis mõtled ka, et üks neist tegelastest ei saa olla ju selline süüdimatu või süütu selline juba lavastada oma lugu sinna, aga ju siis lavastuse struktuur nõudis seda, et kõik ei saa olla paadunud, mõni peab olema siis ka see, kes lihtsalt on see, kes ta on. Tiina Mälberg mängis mingi kavala defineerimatusega, jah, seda rolli, samas on mõlema vaatuse alguses vähemalt minu meelest üks väga selge detail, mis näitab, et see on ikkagi seesama naine, ma jutusta seda ära, jõutakse veel vaatama, aga Mulle tundus ka, et üks vaatus on vahelt ära jäänud või et see, kuidas see naine siis nüüd nii-öelda pooli vahetab või ühe mehe juurest teise juurde jookseb. Vaat seda ma pean nüüd ise siis juurde mõtlema hakkab ja kolmas tegelane, Eduard Salmistu. Kui Velvo väli puhul oli tegemist sellise paadunud tegelasega, siis Salmistu puhul võib siis öelda nii, et kas on selline eriagent, kellel nagu närvid pisut läbi on, või selline vananev mees, kes hakkab juba nagu troonilt lahkuma, ma räägin siin ka sellest sellest rollist, mida ta mängib. Ja ta nagu pelgab ja kardab, mida ei saa hästi aru, keda ei saa hästi aru, aga ütleme nii, et närvid sellel noormehel päris korras ei ole, aga samas minu meelest Salmistu osatäitmine ei välista ka seda võimalust, et ta lihtsalt mängib oma naise ees osavat komöödiat. Ja kui üksi jääb ja selle nii-öelda vampiiri naeratuse hoolile manab, ta teab, mis missioon on temal täita. Nii et ka see on niisugune mitmetasandiline. Ja, ja siis, kui ta krabab binokli järele, noh ikka kaunis vaade, eks ole. No võime ju ette kujutada kuskil mäekaldal sellist pisut pommidest ja sõja sõjakuulidest räsida saanud hotelli, et sealt aknalt, keda ta sealt binokliga sihib, noh, alguses võid mõelda lihtsalt, et võib-olla vaatab seal mingisuguseid kauneid naisi kuskil tänavanurgal või, või keda ta passib, mingi salasuhe tal kuskil siis siiski võib arvata, et kogu selle lavastuse nagu paatos on see, et et ikka ikka vist passivad seal selles mängus mehed mehi lihtsalt nii-öelda spioonid valvavad spioonide järele ja ikkagi veel ka see võimalused. Üks on endale loonud paranoia, mingi kujuteldava maailma imiteerib mingeid seiklusfilmi reegleid, turistid lihtsalt janunevad põnevuse järele oma abielurutiinis või igapäevases tüütavasargi elus, et tegelikult ohtu ei olegi, kuigi samas jälle see lõpukaader, Belvo väli, Jackist kui snaiper-ist on väga tõepärane ja veenev ja nüüd jätkab juba naispeaosaline Tiina Mälberg. Kuivõrd see ekstreemsem või ebatavalisem ruum lit toetas, seda mängu esialgu jah, et see maja oli, oli pikalt olnud kütmata ja töö seal ja, ja remont alles alles hoogsalt käib. Aga, aga ma arvan, et ka kogu meie teatri juhtkond, kes teda meie või ütleme, Matti hullumeelsust peavad nagu ellu viima ja on nüüd pärast esietendust aru saanud, et see kõik vääris küünlaid või nagu päris esimene kord läksime, siis olid muidugi kõik seinad härmas ja siis hingeaur tuli veel suust, kui me seal omavahel püüdsime natukene lobiseda ja olgu öeldud siis, kes teksti ei tunne seal pidevalt räägitakse Vahemerele lembusest ja kuumus. Ja nojah, see on juba selline, selle, selle ütleme, näitemängu iseärasus või see, selline leitsaku roidumus või, või mis, mis neid inimesi, valdade, mis neid võib-olla isegi aeg-ajalt nagu sunnib mingisuguseid käike tegema. Aga sellest majast veel, kui me nagu päris selle prooviperioodi lõpuosas sinna läksime, kui Rakvere teater oli seal juba hoolega kütnud ja koristanud, et siis viskasime kampsuneid vähemaks. Ja, ja ma arvan, et me suudame selle ruumi üsna kuumaks mängida. Ma ütlen, et mingil hetkel, kui meil isegi tekkis selline paanika, et äkki see ei õnnestu meil seal majas, siis minule isegi mingil hetkel tundus, et me saame sellesama ruumi ehitada üles ka lava peale ja põhimõtteliselt nagu meie mänguks midagi ei muutu, aga lihtsalt ma arvan, et publikule sellesama tolmu lõhna ja sealsamas siin väikese väikese kõheduse annab nagu seerum veel veel lisaboonusena juurde ja praegu ulub koev, muuseas ma teen märkuse, siin on nimelt see asi siin väljas, ulub, võiks tõesti öelda. Ulub õigetel kohtadel, aga me oleme saks juust, ühe koioti polnud lindi peale ka ja me tee vahet, kumb oli kõrvalepõige, kuidas see ümbrus on inspireerinud see nagu kuskilt Jugoslaavia pommitamisest järelejäänud majasin nalja vahepeal õhutati, eks ole, see on koht, kus siis nagu vastu ja siis esimest korda tehti eestikeelset võltsi mulgi mõistus ja tartlase tarkus. Põldheinas see mõjus ka natukene, aga natuke Tarkovski moodi koht on, tähendab kuna siin enne 100. kogu aeg seda krohvilaast, nüüdisaja vett võiks sadada laest ja noh, ta on ikka ilus tagasi teinud seal taga teatridekoratsiooni töökojas. See aasta aga võib karta, et kui üüriline saab sildista, katab need praod ära, kõik kipsplaatidega teeb neli tuba, kus samal ajal Toomas Suumann, siin vaimuhiiglane nagu ütles, et tõeline miljonär võiks selle ruumi omaksvate ost pannast seintele mõned Pinto originaalid ja, ja mõtlemiseks menu tal oleks Seebutena mess. Ja, ja seda siin tee mängite väga väike arv kordi seda. Ja me ei ole välistanud seda, et kui me leiaks nad Tallinnas või Tartus adekvaatse, aga ma kardan lei, tähendab, kui me ei leia siis memmekad ja see koht peab olema siis täpselt samuti, nagu see on endise hiilguse jälgi. Säilita sõjast lõhutud loss kunagi mõõda, tulge ikka vaatama seal väga huvitav, väga head näitlejad ja ma ei usu, et ma üle 10 korra mängime, võib-olla ei, leiagi kohta, oli foto. Loomulikult on see päev, kui Mati Unt Rakveres lavastab ikkagi nagu väikest viisi pidupäev teatris pidupäevade kõrval on ka teisipäevi ja viimati enne seda kaunivaata eksponeerimist enne seda mängiti üks mäng laual. Lavastanud on selle laualuse mängu Üllar Saaremäe ja ütles ta, et talv on laual. No ma ei tea, milline imelik ütlemine, kuidas saab talv laual olla Pilleri purjega, mis asi seal laual siis on, kui talv on laual seal laual on tegelikult, et vist kõik neli aastaaega, Jutan siis prantsuse näitekirjaniku Rolando porinäidendist, talv laual ja laud on siis kunstnik Kristi Leppiku lavapildis tõesti keskne. Aga seal laual tegelikult elab alguses üks mees pärast veel kaks meest ja laua ääres istub siis noor naine, tõlkija ja ta on selle lauaaluse välja üürinud siis kehval järjel sisserändajad, kes oma sugulase sinna elama toob. Nii et see on niisugune üsna kummaline absurdilähedane situatsioon mida võib kindlasti mitut moodi mõista selle lavastuse kavalehel teatri dramaturg Urmas lennuk pakub oma kontseptsiooni sotsiaalkriitilise ühiskonnakriitilise üsna sedasama, et inimestel pole eluaset, kuidas globaliseeruvas maailmas inimesed rändavad. Aga mulle tundub, et Üllar Saaremäe lavastus on palju kelmikam ja seal on väga oluline siis tegelastega kehakeel ja niisugune erootiline mänglevalt erootiline nukker huumor või kuidas, kuidas ma peaksin seda defineerima, et see on üsna eripärase stilistikaga lavastus ja teda võib vaadelda kauba poodi muinasjutuna, siis, kus on head tegelased ja pahad tegelased ja kus on? Võib-olla on õnnelik lõpp, mina pole päris kindel, kas see lõpp on õnnelik, seda peab jälle iga vaataja vist oma loomusest oma küünilisusest või oma idealismist sõltuvalt vaatama. Aga ta on üsna erandlik siiski komöödia minu arvates aga meie meie teatripildis üsna erandlik komöödia, ta ei ole mingisugune kuuni tüüpi komöödia, vaid ta on niisugune saladuslik siin kui eelmise lavastuse puhul. Mati Unt. Ta tunnistas, et roosakistan saanud realist ja mida realistlik maksta läheb, seda segasemaks ta oma näitemängudes läheb, kas siis selle Ta porri või vabandust, prantsusepäraselt, võib-olla toporry. Näitemäng on siis midagi sellist absurditeatri maigulist või kuidas sa hindaksid, seda teda on vist jah siin absurdi ritta paigutatud või Jon Eskoga näiteks võrreldud ja küllap ta sinnakanti, aga samas on tas mingi mingi oma isikupära, mida isegi ei oska väga kellegagi võrrelda. Ta võiks jah olla nagu mingi sürrealistlik maal või mingisugused ootamatud detailid ja ja lavastus seda veel igat kanti rõhutab näiteks, seal kasutatakse varjuteatrimänge ja, ja siis kasutatakse niisugust jultunud groteskne. Samas kasutatakse niisuguseid unistavamaid vinget. Üllar Saaremäe on alati lavastajana meeldinud, niisugused romantilised teatraalsed lood, aga nii teatraalse või mitmekesise vormiga lavastust ta vist ei ole enne teinud, et ta on rohkem ikkagi lavastanud. Noh, niisuguseid unistajate lugusid tongi, hote või Münchauseni või aga niisuguseid totaalseid vormimänge ja mänge valguse-varjumuusikaga. Selles mõttes on see minu meelest tema labast ja teil täiesti uus katsetus tundmatu autor, tundmatud näitlejad siis ka samas selles lavastuses või kuidas selle lavastuse ansambel ja viis tegelast. Ta on valdavalt Viljandi kultuurikolledžist tulnud, seal mängivad siis Annely Rahkema, Kersti Tombak, Margus Stalte, Peeter Rästas ja Heiloadla. Ja mõnes mõttes on see isegi kaval valik, sest no ei saa öelda, et need näitlejad nüüd nii tundmatud oleksid kavaleht ütleb nende kõigi rollis lepid ja siis tuleb ju meelde küll, aga noh, nad ütleme ei ole sellised magnetnimed või need ütleme et kui sa tuled mõne näitleja pärast teatrisse, et selles mõttes see ansambel niisuguses suhtelises anonüümsuses isegi tuleb loole kasuks või lugu tuleb puhtamalt esile tänu sellele ja seal on väga ilusaid rolli leida. Kõnealuses loos juba mainisid, et on Viljandi kultuurikolledži kasvandikke tegelikult selle kooliga ja ennekõike just Kalju Komissaroviga seob võrret teinegi koostöö. No olgu siis juurde öeldud ka seda, et nii Rakvere teatri direktor Indrek Saar kui peanäitejuht Üllar Saaremäe on Kalju Komissarovi õpilased siis Kalju Komissarov on nüüd Rakveresse tulnud oma uute õpilastega ja teinud seal lavastuse ellumõistetud. Kõigepealt on see lugu noortest inimestest, kellel ju ikka meeldib vaadata Ta iseennast laval, see on puberteedi lõpp, täiskasvanuks saamise algus, kui on hästi ebamäärane see sinu minapilt ja kui sa ei saa iseendast aru, maailmast rääkimata, kõik on üks suur segadus ja nii on siis Viljandi kultuurikolledži kolmanda kursuse üliõpilased mängimas ja Urmas lennuk, Rakvere teatri dramaturg on kirjutanud selle kokku internetimaterjalide põhjal, nii et kohati tahab ta olla nagu pisut dokumentaalne, aga, aga eks seal sellist fantaasiat ja kirjanduslike kohandumisi ole muidugi nii, et ta nii-öelda kellelegi elu ju ei ole. Urmas lennuk ise räägib sellest nüüd pisut ja siis sõna sekkaga lavastajalt Kalju Komissarovile. Kui isa kuulsid nüüd seda, mida need eakaaslased arvasid oma ja kaaslaste kohta seal laval nende tegelaste kohta, et milliseid kommentaare sa said, kas need olid hävitavad või need olid tunnustada. Kui ma näen, et inimene hakkab vaidlema düna sellises klassis, küll ei käiks ma jumala eest sellises klassis kohe kuidagi noh siis ma saan aru, et ta on miskipärast elevil, aga eks ma loodan küll salamisi, et võib-olla tekib mingi selline analüüsi võimalust neile kahe et ennast nagu kõrvalt näha, sest selliseid peresuhteid näidatakse ju seriaalides pidevalt, aga et noh, neil neil ei ole kuskilt nagu midagi vaadata, et mismoodi see võib tunduda siis nende elu nagu väikest peeglit pakkuda selles suhtes üliõpilased olid ju minu arust aga väga näitlejad, part, Kalju oli see, kes süvendas seda, et aga vastutustunne, vastutustunne, kui su oma poeg kunagi siukses eas oleks ja kas sa näitaks talle seda, et selles suhtes oli Kalju hästi ja tugi, et ta nagu ei lasknud päris selliseks kibestunud inimeseks ära minna. PõlisAristoteles või vähemalt keegi temaga hambassalt ütles juba kaks ja pool 1000 või 3000 aastat tagasi, et muidu ei ole eluliigaga, et noorus on hukas, eks, kuid. Proove tegite, et kas seal tuli midagi sellist, mida nagu nemad said aru ja teie ei saanud aru. Ei selliseid asju ja need probleemid on tunnis tänapäeval praktiliselt võimatu tuua näiteid maailmaklassikast see lärmita midagi, aga sellisel tasandil tekst ei ole probleem ja teile endale ka hästi asjaga kursis olete. Mul on Viljandis kabineti akna all üks niisugune koht, kus nad koos käivad, nii et sealt ma kuulen kõike. Tänu sellele olen ma ka selles vanusekategooria väljendite ja väljenduslaadiga kursis. Kas see näidend oli niisugune sihttellimus ja kohe sellele kindlale seltskonnale mõeldud? Nii palju, kui mina asjast olen aru saanud, oli teatril nagu mõte, et tuleks teha üks tükk, mis siis nagu käsitleks noorsooga seonduvat problemaatikat, niisiis siis meilis lennukulla mingeid juppe kohtusime natukene rääkisime siis me seda veel mingeid juppe ja siis mingil ajal see oli üks, üks üks pakk teksti nagu koos, kusjuures autor ütles, et vajadusel võib natukene ka ümber teha, kärpida, kohendada. Kuidas nüüd need kaks esimest mängukorda, ma saan aru, et saalis on olnud nii, nii nende tegelaste ja kaaslasel olnud pedagoogi oli ka mingi arutelu. Ma kuulsin, et kui adekvaatne see vastukaja tundub? See jutuajamine käänus natuke minu jaoks, mitte huvitavasse kanti, tähendab, üritati nagu selgusele saada, et kumb on heledam, kas tegelik elu või see, mis laval toimub ja siis nagu lepiti, et kirik on keset küla, et just täpselt nii ongi. Teil on pagana pikk õpetaja staaž võrrelda nüüd neid Tallinna aeguja, Tallinna noori ja Viljandi aegu ja Viljandi noorid. Kas siin on nüüd nagu mingisuguseid muutusi näha? See niisugune lainetus on küll täiesti tuntav, et on mingid ajad, kus, Või lennuki juurde korraks tagasi tulla või selle näidendi juurde siin mõned väikesed vihjed justkui olid kevadele ja on ka läbi jooksnud mingi võrdlus, kas saaks seda tänapäeva kevadeks? Algselt oli mingisugune vist tõsisem taotlus selles plaanis, aga nii palju kui tekstist võib seal midagi läbi kuvada, see on aga aga mingeid lavastuslik aktsent ja sellele ei ole olnud ja, ja töös ka näitlejatega me sellest praktiliselt ei rääkinud. Aga kuidas sul see materjali kogumine või, või see on üldse käinud? Vot see oli niimoodi, et alguses ma käisin ka koolidesse, aga siis ma sain üsna ruttu õnneks aru, et see on mõttetu, sest noh, kes tuleb sulle rääkima sellest, aga Delfi foorumid on olemas sellised Delfis noortefoorumit, kus kirjutatakse lähim ja sealt hakkavad tulema vastsed. Ja noh, ma enamasti nagu alguses võtsin kõiki, aga siis ma hakkasin vaatama, et noh, mis nagu on rohkem vastukajasid saanud. Et sealt nagu koorub väga-väga hea pilt välja tegelikult ja noh, kuna ma ise bussiga hästi palju tolgendunud mööda ilma ringi, siis seal bussijaamadest niimoodi vaadates inimesi selle vormi nagu tegelikult ma sain üldse ka sealt internet netileheküljelt. Ma võin nüüd öelda küll nad ise teavad seda kolgas on selline keeruline ja olemas, ma olen seda vaatamas ka käinud ja selle nime ära, millest siis andsid nemad. Aga jah, Delfi Delfi foorumid olid need mõistusin siin jaanuarist kuskil märtsini niimoodi enam-vähem kaks kuud öösiti sedasi netis ja lugesin, mõtlesime, selektsioon tekkis nagu üsna ruttu, et mingi nädala-paari pärast said aru, et kes teeb, naljakas ei tee, et, et kui sa veel näed vahele ka mõnda täiesti elutervet noort inimest, siis nagu ei olnud enam muret. Aga seal on ka väga vaimukaid inimesi, kes tegelikult võiks täiesti vabalt ka kirjutada, ma kujutan ette ja ja tundub, et nad on ka päris noored. Noh, ma ise nagu ootasin ka just eelmise näidendivõistluse Ta näitemängu võistlus, mis oli meil Peina poolt korraldatud, et äkki tuleb sealt mingi selline pöörane 16, seitsmeteistaastane kirjutab mingi loo sellest, mis teda siis valutama paneb midagi kreisistiilis või isegi vist. Aga ei tuld päris noh, sellist, mida nad ootasid ja oli kaks või kolm aastat isegi tagasi, kui meil oli loomenõukogus, minu arust Indrek ütles seda, et oleks võib-olla vaja seda kontingenti, kes tegelikkuses on lastetükkide jaoks liiga vana ja täiskasvanute tekkideks liiga noor. Et keda see temaatika ei huvita ja kes tegelikult jääb teatrist eemale, kellest tuleb seejäreltulev teatripõlv on need kasusaamise eesmärgil. Me oleme seda alustanud, aga aga Meil nii nii Indreku üller kui kogu loomenõukogu, kui, kui, kui kogu Rakvere teater on nagu aru saanud sellest, et noh, tegelikult me võisime seda kasu saamise eesmärgil hakata tegema, aga aga välja tuli nagu alati No minul on viimasel ajal see võib-olla on ka ealine iseärasus, et ma leian igalt poolt tsitaate, et kui palju nüüd sa oled teadlikult mänginud mingite teiste teostega või või pannud sinna mingeid tsitaate. No, mul on selline emotsionaalne mälu ilmselt, et midagi jääb meelde, aga ma ei julge küll öelda, kust või kustkohast on pärit, on, et noh, siin on, kindlasti on Kaufman itaansalindscheri on kõiki minu noorusaegade lemmik võib ja no mõned tegelased on puhta minu noorusest, kes on nüüd siis noh, tänapäeva mõistes nagu tegevusse asunud täiesti praegusel ajal olemas noh, seesama vana, kes ostab krooni eest pakkisiga, et selles mõttes, et noh, saab krooni kasu ja siis viieka eest toob pudeli ära ja noh, et see on reaalsus, mis ongi põhiprobleem, et suhted on need, mis valmistavad neile täpselt samamoodi peavalu, et mis võib olla konkureerib veel, mida meie ajal ei olnud, on see mood ja iluravi ja selline asi, et noh, need on väga populaarsed teemad foorumites aga kõige populaarsemad kui jah, poiss-sõber, tüdruksõber, suhted, seks kindlasti on raskem, et ahvatlusi on tunduvalt rohkem, kui meie ajal oli. Ellumõistetud on Rakvere teatri repertuaaris olnud juba sügisest saadik. Kui vaatab seda teatrikriitik, siis ta on üsna torssis olekuga, sest ta küsib, et mis see on, et pole nagu õige näitemäng ja kuidas nad seal mängivad ja mis sa arvad, millisest vaatepunktist peaks üldse neid ellumõistetuid nagu vaatama, kas sa saad teatrikeskselt sellele lavastusele läheneda, Pille-Riin Purje, kas see on õige? Ilmselt see ei ole päris õige tee. Ma mäletan seda tunnet seal esietendusel, et kui palju tuttavaid hetki, tsitaate minu varasemast teatrikogemusest tundus seal olevat alates kevadest ja lõpetades ma ei tea, kas siis Tennessee Williams siin lühinäidendiga või, või midagi taolist. Kui lennuk on kavalehel öelnud, et see on võrrand kahes vaatuses, siis küllap selles võrrandis on see noorte eluprobleemid, kohanemismuret, esimese armastuse vaevad. See kõik ilmselt pakub ühele kindlale adressaadile äratundmist, kujundite kiht, et ju ei ole ka puudu lavastuslikult kui tekstis endas, et siis ikkagi seda peaks vaatama niimoodi just osana sellest noorte elust või võib-olla tõesti natuke sinna Merle karusoo sotsiaalteatri juurde või kuigi ta on ka oma käekirjaga või pisut erinev, aga ta on ikkagi midagi muud kui päris niisugune puhas teatri lavastus vist, et ikkagi see on lavastus, millel see oma adressaat on olemas, nii et sellepärast Pole nagu põhjust nii väga torssis olla, kas ta ikka päriselt see kirjanduslik materjal kannab ja nii edasi ja nii tagasi, et lõpuks ega lennuk ei ole ka veel Roosek, aga siis Rakvere teatripilti on kohe-kohe tulemas näitemäng, mis räägib tavalistest inimestest ja selle tavaliste inimeste loo. Lavastab Ingomar Vihmar ja selle autoriks on saksa neorealist Frans Sawyer, krats, tavalised inimesed, see tekitab pigem sellist õudust või, või ängi igasühes. No kes meist siis nii väga tahab olla, see tavaline. Ja nüüd tuleb üks lavastaja hakkab Rakverest tavalisi inimesi lavastama. Omamoodi hullumeelne see mõte on, aga kuulame ära siis, mis selle hullumeelse mõtte taga on, Ingomar Vihmar muidu, kus mul nüüd Pistok haka tavalistest inimest tavalistest inimestest, miks nad sind köidavad? Põhimõtteliselt kõik on tavalised inimesed. Et see pealkiri rõhutab mingit suhtumist minu suhtumist nendesse asjadesse, ta annab sellise aktsendi. Aga sul oli ju kunagi Fan Krahlis ka ühed teised tavalised inimesed, kas nad kuidagi nagu mõtteliselt jätkavad seda soome näitame? Tegelikult originaalpealkiri on tall ja maneež Mayer inimene Mayer ehk lugu igapäevaelust, aga, aga mulle nagu tundus, et mingid asjad seal nagu jätkuvad küll või pöörduvad tagasi selle Soome tavaliste inimeste juurde. Juba see aeg on. Paik variant oleks olnud, et ta oleks võinud olla ka tänapäeva Eestis näiteks, et seal nagu viiteid sellele ajale on suhteliselt vähe ja ei ole ta nii väga selles saksa kontekstis täitsa vabalt oleks väga väikse vaevaga oleks võinud teha, et oleks toimunud siin Eestis, praegu kunstnikuga ikkagi otsustasime. Las tal olla see aeg siis, kui ta on sinna kirjutatud, et ega mis me muudame, tõsteti täna, selline nostalgia väärtus tuleb talle juurde, et me oleme püüdnud seda võimalikult originaalilähedaseks ajada. 76. aasta. Tavalised inimesed, noh, see tähendab siis seda, et elataks oma igapäevast elu Noh, nagu kõik ja igapäevases elus juhtub igast imesid kõigiga ja igast jamasid kraane. Seal juhtub palju, et see nagu tähendab rohkemat kui need sõnad ise, tekib juba uus tähendus, nii et see igapäevaelu muutub ja need tavalised inimesed muutuvad kangelasteks igavese elu muutut, muinasjutt, imekssõjaks, kakluseks. Siin on veel üks märksõna, mis nagu intrigeeris, mida vanemaks saad, seda olulisem minu jaoks on see rutiin kunagi 20 aastaselt tundus, et see rutiin on midagi sellist, mis mind tapab. Ma tunnen, et rutiin on see, mis mind nagu elus hoiab ja see redel, mis minu maailma korrastab, et muidu see maailm laguneks hoopis käest ära. Milline on sinu seisukoht ja vaade rutiinile ja samas selle näidendi ja selle lavastuse positsioon rutiini suhtes? Rutiin, võib-olla võib-olla halb, noh, olen, mis tähendus sellele anda. Tavaliselt ei viitsi eriti midagi nagu eriti hukka mõista. Ma arvan, et selle näitemängu puhul nagu metsarutiin läheb üle nagu õnneks või rutiinid kuskile mingi lahenduseni. Rutiin lõhutakse ikkagi eraldi. Rutiini peab ikka lõhkuma jätab ja seda peab ja üle vaatama. Neid asju peab üle vaatama, maha istuma ja mõtlema üle vaatama. Tavaliselt inimesed nii hirmunud ja kardavad, et need nagu ei ole julgust seda nagu üle vaadata, seda korrektuure teha, siis peab midagi midagi juhtuma, et meil oleks nagu võimalus korrektiive teha, oma elus, vaadata, mis on toimunud, kas seal nagu on see, mis on tahtnud või, või see on nagu kuskil kuskil hakanud valesti jooks. Rakvere teatri lennukas kirjandusala juhataja Urmas lennuk on kirjutanud, et see on selline montypythonlik mäng, mida sa seal mängid, kas sina lavastajana ka sellega nõus oled või on seal tema oma lavastus sellest näidendist? See on tema, tema oma näitemäng. Ma teen oma näitemängu ja igaüks saalis vaatab oma näitemängu neid, nii see õnneks paraku on kui minu ja selle vaatemaailmad rohkem nad klapivad, nende rohkem nad ühtivad, seda rohkem rohkem sellel inimesel see meeldib, sellest aru saab. Kui see nagu ühti üldse, siis ta läheb saalist välja, sülitab ja kirub siis võib-olla aru ei saa, siis võib-olla tahetaks kunsti. No aga Monty Python, siis on. Eks monti vaidlemist saab igaüks erinevat moodi aru, et noh, mina ei tea, noh, lennuk teab. Miks ma selle näitemängu võtsin. Ma suvel lugesin seda näidendit nädalas, aeg oli kuidagi kerge kerge elada ja siis peaks selle ära tegema. Jääda mulje Tõnisega natuke masendav, aga tegelikult on ta muidugi selline õnnelik Jälgi LUGU näidendist rääkida on raske, siis koosneb põhiliselt osalt nagu nagu tundest, kus sa seda seletama hakata, siis võib asi jamaks minna. Kes tundes mängivad, Erik Ruus, Marika Vaarik, Hannes Prikk, see on perekond Mayer ja. Rakveres oled sa teinud ühe kassahitti täismängu, tänu millele siis teatril läheb nii hästi, et nad seekord nagu andsid sulle vabad käed, et näiteks kui sa tegid seda täismängu või nüüd, kui sa teed ikkagi seda nii-öelda omal valikul näidendit, et kas siis lavastaja positsioon on ka kuidagi teistmoodi? Noh, kergem on teha, samas on nagu vastutuse jällegi ikkagi mõnes mõttes nagu suurem kassatükkide lugu ongi nagu imelik mõjul elu sees uskuda küpressi mägedega kunagi Ugalas mängisime 10 korda, tal olid kindlad vaated, olid inimesi, kes, kes kõiki etendusi vaatamas ja need oli seal kuskil 100 ringis, tavaliselt Ugala suures saalis ja ma olen ise kuulnud, kui Draamateatris inimesed tulid piletiraha tagasi küsima, tundus, ei saanud absoluutselt midagi aru. Kuidas elu võib, võib minna, täismängu pool on ka, ta on nagunii vitsa imelik selle mõttega ikkagi nagu teatri poolt valitud ja seal oli nagu selline suund tal antud potentsiaal. On olemas. Mängimiste käigus on kade muutunud. Et on nagu täiesti oma elu hakanud elama sellist rahategemiselu lugedes neid kommentaare sealt netis selle tükikoht, siis olete kui tuju paha on suid neid lugeda, sest inimesed, kirjutajad, et kunagi teatris käinud, nüüd võib-olla hakkan käima ja siis on nagu tore. Sa oled praegu vabakutseline lavastaja, kui vaba sa oled? Et ma ei ole mingi teatriga seotud, et see olemine on teistsugune kui see teadustöötajad, et viimastel aastat selles mõttes on kogu teatrivõrku muutunud raha, raha, jama see ikkagi nagu see, nagu kumab igalt poolt läbi pead nagu mõtlema ikkagi mis nippidega võimalikult palju publikut saali meelitada. Niimoodi rääkis tavalistest inimestest lavastaja Ingomar Vihmar, aga enne veel, kui kujuteldav koer Rakvere teatrimäel jälle kurvalt kuluma hakkab, enne räägime veel ühest uuemast hullusest, Pillerin purje. Ma lisaksin veel ühe lavastuse ka juba peaaegu nüüdisklassikuks tituleeritud Eerik Emmanuel Schmidti külm Roosekistika mitu aastakümmet noorema mehe näidendi kuldne mees mille tegevus toimubki just pangakeldrites ja rahamaailma südames. Ja see on nüüd siis samuti Komissarovi õpilase Andres Noormetsalavastus mis on ka üsna rafineeritud niisugune katsetus mängida ühte ohtlikku mängu või, või mõelda sellele, mida raha inimesega teeb ja kas on üldse võimalik raha maailmast ära kaotada, väga nüüdisaegne. Ja see ei ole selles mõttes kassatükk, ta vist ei ole ka täissaalide tükk hetkel enam, aga ta on nagu heas mõttes friigifilm. Mida vaadates võib selle maailma asjade üle niimodi julgesti mõelda ja ja võib-olla ka absurditasandil mingeid asju lõpuni mõelda või küsida küsimusi, mida argimelus ei malda küsida ja täna jutuks ei olnud loomulikult kõik Rakvere teatri repertuaaris olnud lavastused, aga kui siit üldpilti kombatav, tundub nii, et kui on õnnestunud paar täismängu mängida, et siis võib jälle väikeses saalis nagu kõikvõimalikke lauaaluseid pidi ja kuldseid mehi pidi jalutada või kuidas? Kuldne mees on küll suure saali lavastus, aga see on üks peenikene kunst, praeguse ajas ilmselt seda tasa kaalu hoida ja Rakvere teatril sülitan kolm korda üle õla. Tundub, et see et see hetkel on küll õnnestunud, sest praegune teatrielu ju näitab seda, et on üsna peenike kunst balansseerida sellel mis me siis ütleme, kommertsi või kassatüki ja, ja siis selle vahel, mida hingele teha, neid veel kuidagi ühendada näib aeg-ajalt täiesti võimatu, aga Rakvere teatril tundub, et on niisugune tasakaalu hoidmine õnnestunud. Täna kõnelesime äsja Rakveres esietendunud Rooseki kaunist vaatest lavastanud Mati Unt. Mati Unt tuleb Rakveresse sel aastal veel kord selleks, et lavastada Vaino vahingu suvekooli. Järgneva suvise mõttega me Rakvere teatri saate tänasid, lõpetame aitäh kuulamast, ütlevad Pille-Riin Purje ja maris Johannes. Aga kuidas ikka seda Rakvere teatri asja ajada? Aga see järgmine suvelavastus tuleb niisugune kohalikum hullus, Naia, ta peaks nagu praegu tulemas kaebol sobitsa talumuuseumis. Miski mind häiris seal küll, kuna seal niisugune uhke mets ja vahingussetuma On nii alasti ja kõle, õudne, seal oli kuidagi küll, kui valitsus ja siis oleme, küsis ka takja ajutise metsa maha, peale sellel punasel vahingu tekkis päevataks tuletõrjetiik, ammun meil välja mõeldud Saaremäe saab ekskavaator, kaevab rahvus, park seal ei tohi kaevata seal jõgi lähedal, nii et kui saaksid vaata toimetada sinna jõkke, kus oleks nii palju, et siis saame, me saaks vehkida selle Chlaga, nii et põhja ei puudu sama ülalt alla kaela käitasitaks, näe.