Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, eesti gruusia päritolu Tiina Tšatšova kaamer teada, see oli siis gruusia keeles tere vastu kere vastaja. No ma tean, et laul, mis äsja kõlas, teeb sul alati südame soojaks. Seda enam, et Tbilisist laulab meie oma leelo karp. See teeb väga südame soojaks ja see on selline laul, mida ma lapsepõlvest juba väga mäletan ja see oli omal ajal väga populaarne. Minu lapsepõlve ulatub muidugi 60.-tesse, nii et, et see oli hästi-hästi ammune aegagi selline soe tore suhe Eesti ja Gruusia vahel oli juba tollal olemaski. Niisiis, nagu öeldud, oled Eesti Gruusia päritolu, meie teame teineteist üpris ammusest ajast ja no sa oled alati selline põnev ja natuke kauge, suhteliselt erinev meie igapäevasest pildist kõige laiemas mõttes, aga kus sa sündisid ja milline see lapsepõlvekodu oli? Sündisin Tallinnas, Sakala tänaval asuvas sünnitusmajas, seal oli selline pisikene tore sünnitusmaja ja kui ma ise olin ka koolitüdruk, siis ema näitas mulle seda maja ja praegu asub seal Eesti pank ja ja kui ma nüüd oma praegusesse koju lähen, siis ma jalutan sealt mööda ja vaatan ikka seda maja ja mõtlen, et siin majas sündisin mina, et ei sündinudki Gruusias mägedes kuskil, mida sinu eksootilist välimust arvestades võiks ju oletada. See on nüüd üks huvitav lugu, et kui kokku saavad üks blond, suurte siniste silmadega noor eesti naine, jääks tumedapäine sõstrasilmne gruusia härrasmees, siis olemus minu puhul on küll natukene rohkem tumedapäine ja tumedasilmne. Ja, ja ei tea, kuidas on, öeldakse vahest, et et tume veri pidi olema tugevam, võib-olla see nii on siis miks mitte? Aga rääkisid sa praegu natuke mõistu kõneliselt küll, ent samas ikkagi väga konkreetselt oma emast ja isast absoluutselt. Niisiis, isa poolt oled sa gruusia päritolu ema kui eestlanna ja kuidas nad kokku said? Ühest küljest mitte romantiline, teisest küljest üliromantiline lugu. X teatud kahe noore inimese kokku saamine oleks selle ajalugu sest isa saadet tei Gruusiast Siberi poole teele ja mitte oma tahtel ja ema elas siin samas Gonsiori tänaval. See maja miskipärast rahvasuus on ka tänasel päeval kindralite maja nime all ja. Ühel varajasel hommikul tuldi temale tema tolleaegsele, abikaasale ja minu tollal praktiliselt kahekuusele vennale järgi ja algestee Siberi poole. Õnneks minu vanaema ja minu tulevane ristiema olid nii vaprad, et tänu ühe hea inimese abile sai minu vennake, kes oli tollal tõesti ainult kahekuune sealt vagunist imega ikkagi koju tagasi viidud, raekoja platsi koju ja, ja siis läks mööda aega, ema abikaasa kahjuks hukkus juba esimesel talvel ja hiljem nad siis minu isaga said kokku. Aga seal ei olnud küll romantikast esialgu mingit juttu, pigem minu isa, kes oli väljasaadetu, mitte vang ja see tol ajal oli nagu mulle vanemad seletasid, väga suur vahe. Töötas arstina ja ema oli täiesti tavaline töötegija ja tema tööülesanded olid metsas. Nagu mina aru saan, siis palkide ka palvetamine ja kõik sellised asjad, ta kukkus igal juhul vette ja sattus siis isa juurde haiglasse. Isal hakkas emust väga-väga kahju. Ja kuna ema oli lõpetanud inglise kolledžiharidus on alati kasuks tulnud ja oskas ladina keelt. No kui palju ta seda oskas või ei osanud, aga igal juhul sai ta hakkama ladinakeelsete ravimipudelite siltide pealt teksti väljalugemisega ja isa oli siis leidnud võimaluse ema kui medõde. Meditsiinitöötajad olid ka seal väga hinnas siis esitleda ja ema tasapisi siis alustaski isa käekõrval niimoodi õppimist, aga aga kui see kõik leidis aset ju 40.-te kohe alguses, siis alles viies 10.-te teises pooles sündisin mina ja me kõik kolme kes ja olime ikkagi Eestimaal ja isa püüdis täpselt samamoodi siin tööd teha, aga ajalukku tagasi minnes tuleb teada seda, et need, kes siis olid välja saada. Neil puudus õigus elada ja töötada Tallinna linnas. Ja nii siis meiegi olime nii-öelda välja saadetud, mina küll sellest mitte midagi ei mäleta. Aga meil oli väga, väga tore ja mina oma lapsepõlve mäletan Märjamaal küll hästi toreda, hästi vahva näoga, paraku. Eks ühel juba ikkagi kesk ja natuke rohkem vanuses arstil, kes väga tahtis praktiseerida, oli natukene vähe seal tööd ja ilmselt ka see teenimise võimalus mis tahes Gruusia perekonnas, et perepea peab ikka perekonda üleval pidama, oli tagasihoidlikum ja nii nad siis leidsid sellise kompromissi, et et isa töötas Gruusias, ema töötas Eestimaal ja siis me niimoodi seiklesime kahe riigi vahel, mis nüüd peaaegu et harjumuspärane, tollal minu arvates nii väga harjumuspärane ei olnudki. Nii et tol ajal siis seiklesid Märjamaa Tbilisi vahel närjama tallinud vilisi ja mäe vale otsed pilli sisse ei saanud. Ilmselt see, kes kõik läbi Moskva ka, aga seda ma hästi ei mäleta. Aga kui päris aus olla, siis mina olen põline tallinlanna, sest minu vanaema oli sellisest toredast majast pärit nagu raekoja plats 16 mis minule praegu ka väga südamelähedane maja, seal asub tudengimaja. Ja mina olin algusest peale selle maja elanik, nii et oma sünnist saadik raekoja plats 16, see on minu kodumaja. Aga ütleme siis niimoodi, et ema juures ma käisin Märjamaal külas, tegelikult me elasime ikka enamasti Märjamaal, aga väga tähtis päev oli üks päev, mida ma ütlen nii, nagu vanaema ütles, et pintsi päev vintsipäev tähendas seda, et sellel päeval maksti pensioni ja siis tuli tulla Tallinna koju, sest siis tuli postiljoni, tädi või onu trepist üles. Ja siis ainult Ivana emale siis tema pensionitasu ja seda päeva mäletan väga hästi, sest sellega kaasnes alati pensionitoojale äike, sümboolne tasu, aga see tähendas ka minuga stuude juurde koogi söömisele minekut. Siis seal maiasmoka tore kohvik, millel on väga pikk ajalugu. Niisiis, emapoolne vanaema elas sul raekoja platsil. Ema elas Märjamaal ja isa elas Gruusias. Mida sa mäletad oma lapse ja suvistest gruusia käikudest? Kasvõi natukene, ma vast mäletan kõige paremini seda, kui ma lõpetasin esimese klassi ja siis ma deklareerisin, et nüüd ma soovin suve veeta Gruusias, enne seda olid need väga sellised lühikesed visiidid ja mul selliseid otseseid mälestusi ei ole ja mu ema oli nagu väga üllatunud, sest ma olin väga, väga selline kodune lapsi ja ega ma ei kippunud nii väga isegi uudistama oma kodu lähedal olevaid parke, ega ma üksi jalutama ei tahtnud minna, mul oli alati kas ema või keegi ema sõbrannadest kaasas ja ja siis oligi selline lugu, et me siis arutlesime seda asja, et kolm muutuli tegelikult juba peaaegu et kaks ja pool, ma arvan, nüüd tagantjärele tuli siis Gruusias olla ja ja see oli ka perekonna jaoks küllaltki suur muudatus ja väljaminek ja siis eksis, arutasid seda asja omavahel, isal oli muidugi väga-väga hea meel. Ja siis selle suve ma veetsingi siis Gruusias ja me sõitsime sinna rongiga läbi Moskva ja siis see oli minu esimene teadlik visiit ka Moskvasse, siis isa, ema, sõbrad Moskvas meid, siis võtsid vastu ja see oli nii huvitav, kõik need vanad suvilad, Bidziset, puumajakesed ja ja see suur samovar ja kirsimoos ja. Ja kuidas Gruusiasse saabumine oli, kas sinust käis? Mingi jutt läbi, et ole nüüd, emade keskel, mõnes mõttes ma ei osanud, nagu ilmselt sellisel viisil üldse mitte mõteldagi vastu võttis mind isa uus abikaasa ja ja minu keel tõrgub ütlemast tema kohta varasema kasuema minu jaoks oli tema tädi, et heri hästi südamlik, armas ja väga-väga sümpaatne inimene, sa jõudsid Gruusiasse üksi või sõitsid koos emaga isaga isaga, nii et isa tuli mulle Tallinnasse järgi ja isaga me siis koos läksime läbi Moskva ja see võttis ikka ma kolm päeva aega, et kõigepealt me siit sõitsime Moskvasse ja siis minu mäletamist mööda oli ikka mingisugune paar päeva see reis siis. Ja siis võtsid mind vastu seal minu tädid ja minu onu ja ja kaks enam-vähem minuealist onupoega. Nii et sulandasin ma sellesse keskkonda väga kiiresti, oli ainult üks väike takistus. Mina nimelt valdasin eesti keelt, nemad rääkisid kenasti gruusia keelt ja rääkisid ka vene keelt. Ja, ja siis meil esialgu kogu see vestlus käiski läbi kehakeele, tollel hakati õppima vene keelt, mis oli siis meil nii-öelda nõukogude liidusisene suhtluskeel alles teises klassis, niiet et mitte sõnagi mitte sõnagi. Ja siis oli ka selline asi, et mis oli minu jaoks väga oluline, kuigi minu, minu perekond on ütleme niimoodi suhteliselt lähedane sellele kultuuriruumile, millega me siin Eestis oleme harjunud, aga siiski ema ja isa natukene valmistasid mind ette selleks, mis mind seal ees ootab. Ja mis on selles riigis teistmoodi. Ja ma mäletan seda, et et ema rääkis mulle ka, et erinevad rahvused käituvad erinevalt, erinevad kombed on jae. Kui sina lähed külla, siis sa käitud nende tavade ja kommete järgi, mis seal on ja kui sa millestki aru ei saa, siis palun küsi isa käest võib ju küsida, aga mis keeles ma isaga rääkisin? Austusest oma abikaasa vastu, ema vastu sisse õppisi, isa suhtlema eesti keeles mitte küll täiuslikutega, jutud saime aetud ja teatud määral valdas ka ema gruusia keelt, nii et meil oli selline ühend keel olemas. Nii et, et mul ei olnud mingisugust sellist kultuurišoki. Sest see vastuvõtt oli väga südamlik. Ja kuna ma olin ette valmistatud, et sa, see harjumine võtab aega ja seal on teistmoodi siis nii see täpselt käis, et olid siis kõik kolm suvekuud seal ära Gruusias. Ja ma ikka, ma mäletan, et see juuni alguses reis toimus ja augusti ma arvan, et viimaseks nädalaks, siis jõudsin ma koju tagasi mitme keele võrra rikkamana kõvasti täievitununa ja ma arvan, et igavesti enesekindla piigana No räägi natuke sellest lähemalt mitme keele võrra rikkamana, kas see tähendab, et sul sai Gruusia keel selgeks või? Oi, ei, gruusia keelt ma küll selgeks ei saanud, aga ma sain sõnavara, et suhelda, sest perekonnasisesest suheldi gruusia keeles. Ja kuna seal mägikülas, kus on minu vanaisa vanaema kodu oli minu jaoks üks väga huvitav proua, kes tegelikult oli rahvuselt sakslanna. Nii ma vähemasti seda mäletan ja kes rääkis väga head vene keelt ja mul oli väga-väga huvitav temaga olla, sest temal oli ainukene selline meie moodi maja mäe otsas, nii nagu meil on, ehitatakse kivist ja, ja nii edasi ja ja tema on väga palju minuga suhtles, aga temaga ma suhtlesin vene keeles. Et ma tulin tagasi, siis mul oli, ütleme, miinimumpagas nii gruusia keeles kui vene keeles olemas ja eesti keel emakeelena oli nii huvitavale tasemele jõudnud, et mõnda sõna ma otsisin juba siis kas gruusia vene keeles ja see võttis natukene aega sellest, aga laps õpib hästi kiiresti. Kas gruusia keel sul siis aastatega täienes veelgi, et kuni see lõpuks võib-olla rääkisid seda suhteliselt soravalt. Täna sa küll ütlesid, et sul kahjuks seda keelt enam liiga palju ei esine, aga et kuidas siis lapsena oli? No lapsepõlves ma sain oma jutud kõik kaetud ja mida ma pean tunnistama, et päris lugema vabalt ma ei õppinudki, sest sest see ei tulnud mulle eriti hästi välja, mul tuli palju kiiremini välja. Ladina tähestiku kähk, tekstide lugemine ja ja ja, ja mingil määral õppisin isegi kirjutama. Ega mul vist kannatust ei olnud kõige selle jaoks, aga oma jutud saime küll kenasti aetud jumala mahest huvi pärast, kui on tulnud filme, mis on gruusiakeelsed ja kus on subtiitrid, siis ma olen püüdnud kuulata, et kas ma saan aru. Selle koha pealt ma ütleksin, et, et nii ja naa kõika väga kiireks jutti läheb ja eks ole ka erinevaid dialekte ja segi võib-olla, mis meil kodus räägiti, ei ole võib-olla päris see, mida igal pool räägitakse. No eks ole nii nagu paljude keeltega, mida sa oma gruusia suvedest veel mäletad? Mul oli selles mõttes hästi huvitav. Tädi Ekeeri töötas tolleaegses gruusia pioneeride palees ja see oli tõeline palee asub praegu ka peatänaval ja, ja see on tõeline vana, selline vürsti loss, ütleksin mina selle kohta imeilusate peegelsaalidega ja ja väga ilusat pargiga, kus olid isegi paabulinnud ja, ja seal oli hästi palju huvitavaid tegevusi. Seal oli näiteks väga huvitav nukumuuseum ja kuna ma sain päris kiiresti julgeks, et miks ma rõhutan seda, et ma tulin enesekindlamana tagasi, et ma olin ikkagi kasvatatud nagu üks tubli eesti lapsed, pigem olen selline tagasihoidlik ja ära püüa nii palju silma paista ja ja. Gruusias jälle väga julgustatakse lapsi ja neid imetletakse ja ja, ja pigem toetatakse. Palun laula, palun tantsi. Kui sa oskad natukenegi klaverit mängida, siis mängi loe luuletusi ja kõiki Eestimaal see küll sa pidid midagi väga hästi tegema, et sa siis said selle etteastega rahva ette tulla. Ja lisaks hakkas sinus pead tõstma gruusia. Temperament kui olid sattunud õigesse keskkonda. Kas see temperament oli mul ka Eestimaal olemas, aga ta oli sellises varjul olekus, eks kasvatada, sellega püüti seda natukene neutraliseerida, aga ma mäletan siiamaani, et minu väga sõbralik ja leplik vanaema armastas aeg-ajalt öelda mulle gruusia purikas mis väljendas seda, et ma olen hästi kange ja niikuinii ise omamoodi. Aga jah, lapsest saadik minuga püüti pigem läbi, äkki ta sellise käsu korras ei tulnud vist midagi välja? Temperament, et ütleme niimoodi, et ega seal Meie perekonnas vähemasti laste käest nõuti ikkagi teatud kommete ja tavade täitmist aga mille juurde ma tahaksin veel jõuda, võib-olla see gruusia mõjule suur selles samas pioneeride palees terve suve tegi proove kuulus gruusia laste Tantsuansambel, see on rahvatantsuga tegelema umbes nii nagu meil sõleke, kus tõesti põlvkondade kaupa väga süsteemselt tehti seda tööd. Ja see oli koreograafiakooli tasemel ja ma võisin istuda sõna otseses mõttes päevade kaupa seal ja vaadata ja imetleda seda, kuidas need lapsed tantsisid ja hilisem minu ääretu sümpaatia tantsimise vastu ma arvan, et sealt üks väike ivakene oli just sellest, kuidas ma imetlesin, kuidas need lapsed tantsid ja mind ei hirmutanud see, kui palju nad pidid selleks tööd tegema. Ja samas oli hästi huvitav vaadata, millega ma väga kiiresti harjusin, oli see, et kuidas seal kasvatati poisse olema noored mehed ja tütarlaste eest hoolt kandma juba väga väikesest east, see oli kõik seesama, mida ma pärast nägin aastaid hiljem tantsuklubis hõbe must, kus ma härra ja proua Taelade toel tundsin ennast väga kindlat ja väga koduselt. Ja mille üle mul on väga hea meel, et ma kohe julgen öelda, et kui vähegi on võimalust, siis kõik poisid, ma kohe kindlasti mõneks ajaks viiks meie suurepärast tantsutreenerite juurde, just poisid-tüdrukud tahavad sinna niikuinii, aga see õige suhtumine, austus ja lugupidamine leiab tugega sealt. Kuidas isa kodune elu välja nägi, isa oli uuesti abiellunud, elu läks seda teed pidi ja nüüd oli siis ehtne gruusia perekond, kus sa siis olid suvel need kuud ja kas seal olid? See on sul meeles mingid väga konkreetsed sellised traditsioonid, millest kindlasti tuli kinni pidada kõik, mis puudutas seda meie toredat elut milissis see oli täpselt selline nagu igas Tallinna kodus, mitte mingeid erinevusi ei olnud. Ma mäletan seda, et kui me Gruusiasse sõitsime, siis ema rääkis mulle seda, et Gruusias süüakse ka kätega, et see on suur kunst, kuidas leivaga võetakse see kaste, aia, kõik need asjad. Ja, ja et, et ma lihtsalt ei üllatuks. Aga mina olin harjunud siin noa ja kahvliga sööma, see oli juba meie kodus ja, ja kunagi ei olnud sellist asja, et mul oleks lubatud katmata laua taha istuda või no alati oli laud korralikult kaetud, see tuli vanaemast ja emast ja täpselt samamoodi oli Gruusias, ükskõik kui kiire ei olnud, laud pidi olema korrektselt kaetud. Ja siis ma mäletan seda, kui me läksime restorani sööma, siis minu tädi keerija, tema väga toredad moodsite, sõbralikud sõbrannad, no näed, olid minu jaoks piisavalt eakad. No ma arvan, et nad olid Neljakümnendates. Aga see kõik oli tore, et kuuekümnendatel läks, millest saab kuus 67 võtma, võisin aastatega võin küll eksida ja tollel oli üks selline huvitav koht nagu Inturisti restoranid, kas siis oli, et see, mis meil siin igapäevases heas restoranis ka tänasel päeval on, aga seal nagu päris ei olnud niimoodi, et rahvas edasi-tagasi käis. Aga minu jaoks ei olnud seal midagi üllatavat ja ma mäletan, kui me seal laua taga olime, siis seal laua taga tekkis korraga selline nagu natukene ebamugav vaikus ja ma panin tähele, et nad kõik vaatasid mind. Ma ei saanud aru, mis toimus, kohe läks jutt edasi, no see õhkkond on nii sõbralik ja nad on nii lastekesksed, et mul kindlasti ebamugavust ei olnud. Pärast ma siis vaikselt isa käest küsisin, siis isa muigas ja ütles, et tead, nii väiksed lapsed meil niimoodi noa ja kahvliga veel kõik ei söö. Siis minu oskus käsitleda nuga ja kahvlit nagu täiskasvanu, sest sealseid lapsed samamoodi rohkem küll kahvliga, aga hiljem loomulikult noa ja kahvliga, et see on paljudes kultuurides erinev. Noh, osades kultuurides õliga, ütleks, et noa abil kõik peeneks ja pärast võetakse kahvel paremasse kätte. Nii et, et see oli see moment, aga ma arvan, et huvitavam oli, seega me siis jõudsime mägedesse sinna, kus on vanaisa, vanaema, kodu. Ja, ja seal oli küll hästi tore, seal ma sain selle tunde kätte, mis tähendab tegelikult üks gruusia perekond, kes hoiab väga-väga kokku, kus on ka kogukonnas hästi suur austus ja üks asi, mis mulle väga meeldib ja mida ma tänase päevani tahan, et see nii oleks, jääks austus vanemate inimeste vastu, lugupidamine, lugupidamine ema vastu naise vastu perekonnas. Seal oli täiesti elementaarne, et mehed tõusid laua taga püsti, kui naised tulid. Ja kõik need meie kohatised jutukesed, kuidas naised on köögis ja mehed on laua taga. Võimalik, et sa kuskil on niimoodi, Ma ei, üldse ei välista seda, aga meie kodus seda kindlasti. Aga. Sa ütlesid, et sa tundsid seal kodus sellist tõelist kokkukuuluvust natukene meenutad, et mismoodi seal kodus siis elu käis, niimoodi, igapäevane, et oli seal mingi rutiin või mis, mis pildid, mis mälupildid sul tulevad seal mägede kodus, see on meie jaoks tõeline eksootika. No esimene mulje, mis oli minu jaoks, oli see, et meil oli kaks maja eks see oli siis selline maja, kus oli mõned magamistoad, et väga ilusti sisustatud siis selline suur, ma ei kujutagi ette, et selline saali moodi osa ja see käis siis selliste lükandustega lahti, siis seal oli teisel pool oli siis selline väga kena söögituba siis väga palju pärsia vaipu ja kandele, ohvreid ja kristalllehter. Petrooleumilamp, nii et esimest korda kui minagi Luisias olin, siis meie kodus seal mägedes ei olnud elektrit. Nii et oli küll mingi generaator olemas, sest televiisor oli meie majas olemas, mida meil Eesti kodus näiteks ei olnud ja, ja siis juba järgmisel aastal oli siis elekter, aga et ega sinna mägedesse ei olnudki nii lihtne juba see sõit. See oli täiesti omaette, nii et, et seal käisid härjavankrid ja mitte sugugi iga auto või iga buss sinna. Ülesanne on minu arust minu arust bussiga kunagisi, ei sõitnudki härjavankriga ja meie läksime mingisuguse hästi võimsa autoga, ma mäletan seda sõitu ja siis see, et tõepoolest ühel pool mägi ja teisel pool on kuristik ja kõik sellised asjad. Aga see nüüd, et ei olnud üldse õudne, see oli ikkagi väga turvaline. Ja siis ma mäletan seda, et, et seal teises majas oli köök ja kõik sellised asjad. Hiljem, kui ma hakkasin siin vaatama, kuidas Eestimaal meie mõisades olid, siis köögid olid ju ka eemal, et need lõhnad ei tuleks liiga lähedale ja ja, ja sisseköökide ehitamine nüüdseks ajaks Mõnes mõisas on ikkagi juba selline keskus, kus me siis ka külalisi vastu võtame, siis on tulnud hiljem juurde teha. Ja komme oli see, et hommikul tõusid üles, pidid ennast kenasti korda tegema, siis oli hommikusöök nagu ikka, mis hommikuseks oli. No meie kodus oli alati hommikuse siis vanaema, vanaisa, vanaisa, vanaema kodus jah, et tegelikult kõik see, millega me siin harjunud olema, ent musta leiba ei olnud, et seda mulle aeg-ajalt hangiti. Seesama saksa proua tegi. Ja selle selle järgi ma tundsin kõige suuremat puudust lavas hästi palju kõikvõimalik tomateid kur ja seal ma õppisin igasuguseid rohelisi asju sööma, siis tehti seal minu jaoks spetsiaalselt see tegelikult kuulub kana juurde selline kaste, mida tehakse kreeka pähklitest, mis on suurepärane ja juustu, mis oli minu jaoks natuke harjumatu, see ei olnud selline juust nagu meil seal on, nagu te teate, seal on kitsejuustud rohkem laste jaoks tehakse seda mitte nii, soolasenalt on erineva soolsuse astega kindlasti kanamunad ja kõik sellised asjad, mitte kunagi ei sunnitud sööma, sa võisid süüa täpselt nii palju, kui sa tahtsid. Ja edasi, nüüd on täpselt see, et laste jaoks oli kindel aega olemas, millal siis oli lõunaks kassisalt supp või mingit liha või sellised asjad. Täiskasvanutega oli niimoodi, et sõltuvalt nende tööpäevast, et kuna seal on viinamarjaväljad ja kõik sellised asjad, et kuidas kunagi, aga mis oli kindel ja mis mulle oli ka Eesti kodus hästi harjumuspärane, et õhtusöögilauda saadi alati perega kokku. Aga mis Gruusias on ju eriliselt tore, et seal tavaliselt lehtlas. Sest ega ma ei mäleta küll, et seal vihma oleks sadanud, pilved olid mul toas küll hommikuti vahest ja siis me olime nii kõrge. Aga seal oli nagu hästi-hästi, tore see, et siis lehtlas laua ääres ja siis oli seal kõike seda, mida me ikka sööme, üks asi, millega me ei leppinud maisipudru aga grillitud, nagu me praegu ütleme, maisitõlvikut meeldisid mulle väga ja siis puuvilju vastavalt aastaaegadele ja ja kõik see oli nagu hästi. Tore, mis seal laua peal oli, mis oli minu jaoks kõige olulisem. Õnneks ei olnud mind ka eesti kodus mitte kunagi laua tagant minema saadetud ja ma vist ilmselt ise ei tahtnud ka ära minna, nii huvitav oli nende vanemate inimeste jutte kuulata. Seal laua taga oli hästi huvitav kuulata kõike seda, mida rääkisid siis vanemad inimesed. Ma sain juba midagi aru, aga ma võin ka öelda seda, et alguses ma mäletan, et hästi palju tädijateeri, Mullega tõlk, kes neid asju ja samamoodi oli ilmselt kohustus minu onupoegadele pandud, kes olid juba siis mitmekeelsed, et kui ikka vaja oli, siis nemad olid mulle abiks. Tõlkisid siis vene keelde Nad tõlkisid siis vene keelde, jah, ikka, et see vene keel oli siis järgmine, nii et mul oli natukene aega suur segadus, aga, aga ma ei mäleta, et ma sellest mingi probleem oleks olnud. Sain vene keele sellepärast kiiremini selgeks, et seda ma olin ikka Eestimaal ka kuulnud, sest mul oli üks tore naabripoiss nimega juura. Juraga sai loomulikult vene keeles asju ajada ja ja, ja eks ma midagi olin ikkagi nagu aru saanud sellest asjast, et niukesed, elementaarsed asjad. Aga mina, ma tahan sellest esimesest suvest meenutada, oli kaks asja, mis oli minu jaoks täiesti erakordselt esimene oli see et ma arvan, et siis, kui suured tööd olid tehtud, ma ei mäleta, kas oli laupäeval või pühapäeva õhtul, ma arvan, et pigem kui nädalavahetusel kodutööd olid tehtud, siis koguneti külarahvaga ühele mäenõlvale ja siis olid seal kaasas igaühel. Ma arvan, et see oli mu elu ühed esimesed piknikud oma väiksed Roadi astmeid jagati seal ja ja siis oli seesama laul minema, et seesama kuulus meeste laul. Ma ei mäleta kunagi, et naised oleks kooris laulnud, et naised on ju Gruusias kõik kuulsad solistid, džässlauljad on ju nii tuntud. Ja, ja siis oli seesama tantsimine siis tantsid ja need olid, need olid, need olid sellised momendid, mis jäävad tänaseni meelde, et see on midagi täiesti unikaalset. Ja siis ma nägin esimest korda sellist asja, mis asi on välikino. Kuidas siis kogukonna kõige suurema hoovi peale toodi selline aparaat, mis näitas filme ja, ja seal on, mäletan, ma nägin filmi Kilimanjaro lumi, mis ma sellest aru sain, vaevalt et midagi sain. Aga huvitav oligi. Kuidas me ütleme, et oli sul alles suvi, kolm kuud, juuni, juuli, august, et kuidas see tagasi jõudmine oli, suvi sai läbi, koolivaheaeg sai läbi. Sa tegid jälle tulema Eestimaale ja minema koolikas. Alguses oli väga imelik olla. Üldse mitte, laps kohaneb kiiresti, absoluutselt, kui ma siia koju jõudsin, siis ma mäletan, et suur rõõm oli Moskva-Tallinn rongis, kui ma sain musta leiba, selle järgi oli miskipärast hästi suur igatsus. Ja kui ma koju jõudsin, siis nii nagu ma sinna minnes olin saanud kaasa terve rea kingitusi ja kaasa arvatud olid väikesed kingitused, mis olid siis sellised ootamatutes olukordadeks, ei teadnud, kellega sa kohtud, ega emal, see ei olnud päris täpset nimekirja, siis tagasi tulles oli ka tädi eteeri ealisi isaga koos pannud kaasa kõikidele minu lähedastele, siin äikesed, toredad kingitused ja siis ma mäletan väga täpselt seda, kuidas me siis emaga kodus natukene kirjutasime ja natuke joonistasime, pilt tänuksis kõikidele nendele, kes mind Gruusias vastu olid võtnud, sest tädijateerija isa viisid mind ka väga erinevatesse kohtadesse. Ja üks unikaalne mälestus on järgmisest suvest juba see, kui ma käisin nii-öelda Gruusia ajaloomuuseumivaramus nimetasid seda, nagu seisis, kus on sellised aarded, mida meie oleme näinud ajalooraamatutes? Mis selle tädi eteeri ehk siis isa uue naise amet? Tuli kooliõpetaja nagu mina, kui sa kõik need korrad, kui seal Eestisse tagasi tulid, sealt, kes tundsid, et jäi midagi kripeldama, jäi võib-olla mingi väike igatsused, mõtlesid omaette. Millal ma sind siis jälle sinna saan ja meenutasid kõiki neid toredaid aegu või see siiski midagi taolist ei tundnud? No kui me räägime sellest järgmistest suvedest, siis iga suvega kaasnes midagi uut ja põnevamat, sest mul on huvitaval kombel ka kolm tädi, kes on ka kõik õpetajad. Ja siis me olime musta mere ääres ja siis ma sain teada, mida see kuurort tähendab ja ja järjest rohkem suuremat rolli hakkasid mängima minu onupojad, nii et meil lubati omaette toimetada teatud piirangutes muidugi. Ja vaat seesama asi, et Gruusia naistesse väärikus ja sirge seljaga olemine teatud asjade puhul, ega ma Eestis ei reageeriga, kui see on minu arvates selline asi, mis lihtsalt ei vääri reageerimist. Minu asi ei ole inimestele hinnanguid anda. Kui mul midagi mõistmatu, siis ma ju ei tea, miks inimene nii teeb. Ma lihtsalt ei leia endas õigus ütlema midagi selle kohta. Aga kui ma koju tagasi jõudsin, siis pigem ma püüdsin oma kulinaariaalaseid oskusi kodus rakendada ja sellega sai päris palju päris palju nalja. Ja ma mäletan, et koolis. Ma õppisin Tallinna teises keskkoolis, reaalkoolis kasutati seda pigem ära, et tollel olid sellised rahvuste õhtut siis, mis pidid tutvustama erinevaid meie ütleme siis nii, et nooremad aru saaks osariike liiduvabariike, siis mul oli võimalus käia ja rääkida, mis seal Gruusias toimub. Eks ma rääkisin täpselt nii, nagu laps aru saab, aga mis oli väga oluline komponent, sellesama gruusia laste tantsuansambli poolt kingiti mulle gruusia rahvariided. Ja mul olid minu oma teise ristiema poolt tikitud väga ilusad rahvariided ja ma väga hoian ja Pean neid väärtuslikuks. Aga kui sulle antakse, selge sellised, no lapse mõistes printsessi riiget, pikad kleidid, isegi väikestele pandaga ja loor ja seal käivad ehted juures, oli ka omaette väike muinasjutt, nii et paari sõbrannaga me ikka saime tõsiselt mängida. No tuleme ühe väikese hüppega tänasesse päeva võtaks sellise märksõna, ütleme nagu sedasama. Gruusia kulinaaria, et kas oma tänases kodus ka aeg-ajalt teed mõnud gruusia toit Ja sel lihtsal põhjusel, et ta on nii hea ja lihtsalt ilma selleta ei saa. Kui mul puudub igasugune talent, siis mul puudub talent toimetada köögis. Minu lugupeetud papa armastas ema kohta öelda ühe lause, minu naine oskab suurepäraselt keeta. Siis pidas ta pausi ja lisas ühe sõna. Kohvi. Ema tegi tegelikult kenasti süüa ja mis oli kõige olulisem, ta oskas imepäraselt laudu kaunistada. Minu ristiema, kes töötas enne teist maailmasõda Moskva suursaatkonnas kokana, oli see, kuna ta elas kõrvalkorteris, kes oskas jumalikult süüa teha. Ja siis oligi selline tore lugu, et mina oskan teha minimaalselt, et kõike seda, mis kuulub nii Eesti kui Gruusia köögil, aga ma oskan seda suurepäraselt nautida. Nii et tõepoolest, kui ei tule väga hästi välja, siis ma pigem olen leidnud ka Tallinnas võimalused, kus seda kõike saab koju osta ja nautida. Gruusia söögikohad on olemas panovski vähemalt absoluutselt ja ma oskan olla väga professionaalne toidukriitik. Aga, aga ise mul need asjad suurepäraselt välja ei tule. Elementaarsed asjad loomulikult nii nagu ikka, iga pereema saab hakkama. Oled sa tänasel päeval käinud Gruusias oma sugulastel külas ja kui jah, siis kui, kui tihti sul sellised sõidud ette tulevad ja kui tugev sa tõmbad? Maja on sul täna, eks hing ihkab ikka sinnapoole, aga eks meiegi suguvõsa on erinevates riikides laiali ja, ja tegutsevad ja toimetavad oma tegemisi. Ma päris teadlikult, et vahepeal ei tahtnudki Gruusiasse minna, sellepärast et kui üks uhke rahvas otsib ennast, siis see ei ole kunagi liht. Ja grusiinid on alati olnud väga uhked ja, ja nad on tegelikult ka väga eestlastele sarnased. Et kunagi üks minu välismaal elav väga tore tuttav ütles sellise lause, et ta imetleb meid, et nõukogude ajal poes ei olnud midagi, aga kui koju külla läksid, siis lauad olid väga kenasti kaetud. Neil olevat niimoodi olnud, et et poes oli palju, aga kodus pakuti mõned snäkid Kaukaasias on ka alati olnud niimoodi, et külalisele pakkuda, võtaks ja absoluutselt kõik. Ja see võis ka käia üle jõu. Ja, ja samas ma ütlen ausalt, mulle väga meeldib, kuidas seal nendes peredes on. Ma arvan, et see on Kaukaasia oli iseloomulik üleüldse mitte ainult Gruusiale. Et hoitakse väga kokku, et kui kellelegi tugeva ja pakkuda, siis tehakse seda. Ja mis on muidugi eestlastele grusiinidele täiesti ühtemoodi on see, et püütakse aidata, pigem nii, et sellest ei tule liiga palju juttu mulle On väga südames see, kuidas Eestis aidatakse. Aga kui sa kipud niimoodi aitama teises inimeses, tekitab võlatunnet. Ja üks minu õppetund oligi see, et aastaid tagasi, kui mul oli juba tänu Estonia poistekoorile võimalus päris palju kontsertreisidel käia, siis ma ikka tegin väikseid kingitusi. Ja ma tean, et ükskord tekitas sellise küsimus, et aga miks ta seda teeb, need olid tõesti väga väikesed asjad, aga mind lapsest saadik ju niimoodi kasvatatud. Ja, ja vaat seesama tänukaartide kirjutamine, piltide joonistamine, aga et siis selles peres ilmselt olid asjad teistmoodi, siis oli küsimus tekkinud, aga mida ta tahab selle eest saada ja, ja vot see grusiini tormama, kus ma ei nimetaks seda isegi temperemendiks, vot see on minust tõesti olemas, et ma tihtipeale kogu hingest annan, aga ma ei mõtle ka praegu selle peale, kuidas teine inimene, seda võib käsitleda. Mul hilja ühtlaseks, selline selline naljakas lugu, et mina lihtsalt tegin südames sellepärast, et see ei võtnud mul ei aega ega, ega mingeid ressursse. Ja teine pool arvasid, et noh, ma tõesti tahan midagi sellest saada, nii et kui keegi tahab mind sügavalt südamest solvata, siis siis mõelgu, et kui mina olen midagi teinud, mida ma tahan sellest tagasi saada, ma loodan, et kõik praegu kuulsid. Ja võttes nüüd sõnasabast kinni sellel, mis sa praegu ütlesid. Ma saan aru, et sa tänu oma sellele samale sina nimetad seda tormakuseks, ma jääksin siiski viisakamalt temperamendi juurde. Et. Kõige selle peale mõeldes tunned ennast vahel kummaliselt, noh, ma ei tahaks kasutada sõna võõralt, aga tunned ennast vahel kummaliselt oleks sinu ümber nüüd teine keskkond ja teine koht, mõni paik Gruusias, see oleks kõik korras. Aga et vot sa oled Eestis selles natukene vaoshoitud ja teinekord natukene viimases paigas, kus inimestel on ikkagi seesugused ellusuhtumised, mis aeg-ajalt vaikselt põrkuvad sinu omadega või oled sa üks suur kohane ja ikkagi Eba gruusiapäraselt suur kohane. Ma ei oska isegi mitte öelda, kui väga suur kohane ja ma olen, mul on ilmselt väga vedanud oma lähedastega, mul on väga vedanud oma kolleegidega, kes lepivad sellega, milline ma olen ja, ja omaenda kallis koolis Estonian business koolis, mul lihtsalt on pigem hea meel selle üle, et, et selline kollegiaalne mõnus toetus, mis on väikesele koolile omane. Ega me nii väike, ei ole, aga, aga ikkagi väiksemad kui need suured koolid sisse. Siis ma ütleksin küll, et, et mul on sellest tempera andis päris palju kasu olnud. Ma olen õppinud selle selgeks ammu aastaid tagasi, et ei tasu kul kolmandal minutil sõna võtta, sest probleemi lahendus on juba minu peas valmis. Et võib-olla teised natukene rohkem vajavad aega. Ja, ja kui me need vahetevahel räägime oma tudengitega kultuuridevahelistest erinevustest, sest tegelikult olen mõju turundusele õppejõud, siis on küll kasu kui omaenda praktilise näite baasil, aga meil on väga rahvusvaheline seltskond, et päris huvitav on asju ajada. Mis on oluline. Ma ei häbene küsida. Ja ma ei häbene ka öelda, et mul on väga kahjuvõimet, ma vabandan. Kui midagi minu arvates ei ole tulnud hästi välja, kui vaja, või tõesti see tormakus on jõudnud jälle sellest kainest mõistusest ettepoole, sest vanaema ütles mulle kunagi, et ära sa muretsed praegu niimoodi peaaegu poole lõunani tahad magada? Vähemalt endale eriti lubada ei saanud. Kui sa vanemaks saad, see läheb mööda. Ema arvas, et see temperament astub aastatega. Ma kuidas on? Nende prognoosid ei ole täitunud või ma ei ole veel piisavalt Lohana. Siin. Selles sarjas on teisedki inimesed, näiteks üks ungarlanna, noh ka ikka üsna tulise natuuriga naisterahvas ka öelnud, et kui teda miski vahel natukene endast välja viib, siis see, kui aeglaselt, et eestlased neile esitatud küsimustele vastavad ja ja kui aeglaselt nad ennast vahel liigutavad, et mind ajab see väga naerma ja tegelikult oli see ka samas väga sõbralikult öeldud, aga sa kuskilt pidi mõistad seda. Aga mis on sinu jaoks Eestis see, mis siin väga meeldib ja mis on see, kui ette nüüd inimeste temperamendi erinevused kõrvale veel, millega on raske harjuda või ei ole sellist asja? Mulle meeldib Eestis see, et eestlane enne mõtleb ja siis ütleb, tavaliselt mulle meeldib eestlase puhul see tõesti seitse kord mõõdetakse, siis lõigatakse. Ühesõnaga mulle väga meeldib see tasakaalukus. Mulle meeldib see, et et võib-olla ei ole meil seda lõputut nii avaliolekut, aga sellest tõepoolest me siin Eestis ei kipu ütlema, kui väga me teist imetleme ja kui väga armastame. Aga me tegelikult imetleme ja armastame, aga meil on vahest raske seda välja öelda. Kui me vaatame, kui erinevad on ka ajalood erinevatel riikidel ja järjest rohkem on meil seda. Ma olen mina seda meelt, et, et jääme sellisteks, nagu me oleme oma ajaloo, oma traditsioonide huma kommetega ei pea kõike seda, mis maailmas nii omane, mõnele teisele kultuurile kohe üle võtma, sellepärast et me oleme näinud, et kuskil nii tehakse. Nüüd huvitava võitu nüanss, Gruusias ju tegelikult emmatakse, see põsesuudlus on vägagi perekonnasiseselt kena. Aga ma ei tunne ennast eestimaal mugavalt kui minu jaoks võhivõõrad. Inimesed juba esimesel kokkusaamisel tahavad mind kallistama tulla. Siis väga palju nagu levinud ei ole päris võhivõõrastega. No eks minagi ette tulla. Tõde, ja ega ma ei kipu ka teisel ja kolmandal ja viiendal, see on ikka väga väike ring. Ja ma ei saa paljudest sellistest lihtsalt üle võetud asjadest aru, et minu arvates me võime julgelt olla sellised siin nagu me oleme, et me oleme üks väärt eesti rahvas sirge seljaga võib-olla tõesti väljapoole vaadatuna natuke aeglasemalt. Aga me teeme sellest sügavuti ja väga sagedasti üks kord. Et võib-olla üks kord teha on lõppkokkuvõttes palju parem, sest mina ütlen ausalt, et mina vahetevahel teen ka kiirustades asja ära ja siis tuleb see eesti. Tiina ütleb nii. Ei saa. Siis ma hakkan otsast peale, aga tegelikult kui teha üks kord ja korralikult, kulub palju vähem aega. See on päris hea jah, et sinus elab kaks Tiinat, üks on Eesti, teine on gruusia oma gruusia Tiinane häiga. Huvitav on see, et see kompromiss minu nimes oli ju, see püüti leida nimi, mis sobib mõlema kultuuriruumi käkina. Cruises ankina ühe iga. Nii et ütleme niimoodi, et Gruusias ma teen asju mitu korda kiiremini. Aga ma püüan neid teha. Eestlase süvenemisega. Aitäh Eesti Gruusia päritolu Tiina Tšatšova, et sa said aega meile saatesse tulla ja neil olid stuudios Haldi Normet-Saarna, Ämaris tõmbo kuulmiseni.