Tere päevast, stuudios on maris Johannes eesti Hamletite lühikroonika. Nii võiks pealkirjastada meie tänase saate teatriuurijate ühendus pidas oma konverentsi Hamleti teemal. Peaettekandja oli Reet Neymar ja tema jutust teemegi väljavõtteid. Samuti kuulete katkendeid, kus Mihkel Mutt mõtiskleb Juhan Viidingust kui Hamletist elusat teatris. Aga samuti kasutame siin saates väljavõtteid Lea Tormise viie aasta tagusest teatri sajandist. Ja kuulame ka Hamleti osatäitjaid, keda raadiosalvest leida. Aga sele Hamleti epopöa üks põhjuseid ja põhjustajaid on ka see, et Lembit Peterson lavastas sügisel Hamleti Theatrumis Marius Peterson iga peaosas. Las alustab meie Hamleti tundi, Lembit Peterson. Tõenäoliselt puudutab Hamlet näidendina inimese kõige põhilisemaid olemise küsimusi inimeseks olemise saladus suures osas või tihtipeale räägitakse sellest, et kas leitakse selle Hamleti tegemiseks vuti või kas see võti avab selle Hamleti ja Beer Holding möödunud sajandi suuremal teatrimehel, õigus osaliselt muidugi. Kui kõik teised tekstid eraKaukside Hamlet ainult jääksid, siis teatril sellega ei kaoks. Jätkab juba teatriloolane Lea Tormis. Muidugi võib öelda, et kas peab Hamletit millekski nii eriliseks siis pidama et tingimata temast alati rääkida tuleb, ma ei tea, aga midagi selles on, et ikka on peetud ja näitlejate põlvkonnad on ennast selle rolliga mõõtnud. Ja et on arvatud, et iga ajastu ja võib-olla isegi pea iga uus teatripõlvkond leiab oma Hamlet. See lugu oleks nagu mingi lakmus nii aja kui teatri muutumistele ja küllap on ka aegu, kus Hamletit ei vajata. Meie suhteliselt lühikeses teatriloos on mingi Hamleti traditsioon siiski vist olemas. Meenutan väga lühidalt, et kuigi esmakordselt puutus Eesti teater 1888 ültse sexpyriga kokku tänu piirale siis esimene Hamlet oli meie legendaarne Algne Theodor Altermann sama legendaarseks saanud Estonia avamisel 1913. Sügisel. Eks võrreldi Altermanni külla Alexandre Moissi toonase kuulsa hinge hella ja veidi neurootilise Hamletiga aga leiti ka, et tal siiski oli oma otsiv ja võib-olla sisemiselt aktiivsemgi teema peenekoeline. 1923 karjungolts õieti kordas, parandas oma endist lavastust, Altermann oli juba surnud ja senine Fortinbraas noor Ants Lauter sai nüüd uueks Hamletiks oli tõsisem mõtlikum, võib-olla vähem impulsiivne, rohkem tahteline ja tõe otsinguline terviklik kuju. Ise ta kordas Endlas seda 1926, lavastades siis nüüd juba oma algatusel Hamlet. Nii et alguse omletid lähevad üsna tihedalt. 1928 teeb Voldemar Mettus Tartus Hamleti, mida tolleaegne kriitik ja ka tagantjärgi kirjutatu on nimetanud täiesti ebaõnnestunuks. Julius Põder mängis Hamletit, võib-olla et see ei olnud päris tema mastaap. Aga me ei saa kunagi teada, kas ta oli ebaõnnestunud, kuna ta olevat olnud väga sapine, pessimistlik, väga kibestunud, tühja hingega. Aga me ei tea, äkki see seostus kuidagi ajastuga ja seda lihtsalt ei tahetud näha. Taheti näha teistsugust Hamletit. Jalutuskäik eesti Hamletit Eradadel oja või isiku dominant. See oli Reet Neymari ettekande pealkiri teatriuurijate konverentsil. 1945 sõda on lõppenud. Me oleme elus, meil on hing sees, meil on tulevikku, peame jõudma parema normaalsema eluni. Au sees on sõnad võitlusvõitleja võitja. Lavastajana oli kirjas Andres Särev, keda, nagu hiljem selgub peaosatäitja peaaegu et võib öelda, ignoreeris. Ja peale aja dominanti mängib tugevasti vististi küll osatäitjat isiku dominant, kuid mitte mitte veel lavastaja dominant. Kaarel Karm oli 39 aastane, kui see Hamlet esietendus. Ja meil on tavaks saanud öelda ja ette kujutada, et karmi Hamlet oli romantiline Hamlet sõna otseses mõttes vist mitte. Pigem küll oli niinimetatud karmilik romantiline mängulaad, see oli see vana Estonia mängulaad natuke tõstetud, natuke pidulikum ja mitte nii väga maadligi. Ja tol hetkel oli see mängulaad just niisugune, mis läks, mis sobis, mis maksis, mis ennast kehtestas Hamleti lavastust kirjutab Karin Kask võeti vastu kui suursündmust Shakespeari pärast, aga karmi pärast ta oli oma loomingutäis päevas. Seda Hamletit mäletan ma juba ise ja Kaarel karmi hääl kõlab mul ikka kõrvus, kui ma loen seda vana tõlget, tema oli nagu paljud sõjaaegsed ja sõjaeelsed Hamletit maailmas rohkem selline võitleja tüüp, mis sobiska tema natuuriga. Temas oli valu, viha aga palju meelekindlust. Ja ta oli ikkagi niisugune heroil Hamlet, kes igal juhul oli veendunud, et tuleb mõõk tõsta selle hädaoru vastu lõpegu, siis millega tahes. Karmoli juurikas karm oli keeruline isik. Kui lugeda dialoogi, mille on kirja pannud hinna taarne oma vestlusest karmiga, siis siit mõningad väljavõtted, kui karm iseloomustab oma Hamletit. Uhke oli ta küll. Temas on kõik tugev armastus, vihkamine, mure, tan, plahvatuslik natuur, kirglik, tuline, äge, kiirelt reageeriv. Küsimus. Kas Hamleti mõttelaadi võib pidada filosoofiliseks karmastad maa pole nii tark. Igatahes asuta kõrgemal oma ajastu keskmisest inimesest. Hullumeelsuse probleem. Kuidas sa lahendasid selle? Ma ei omistanud sellele mingit tähelepanu. Hamlet on terve inimene. Küsimus, mida kätkeb endas olla või mitte olla karm seal tegutsemise küsimus, aga tegutseda tuleb õigesti. Küsimus, mida sinu Hamlet otsis tõde, mida ta kaitses inimlikke väärtusi. 45. aasta lavastuses Kaarel karmi initsiatiivil, nagu ma olen aru saanud, oli väga palju stseene mängitud otsesaalid lavastajale Säreviles ei meeldinud. Lavastaja avaldas oma kontseptsiooni päev enne esietendust ajalehes mille kohta hiljem näitleja on öelnud, et lugesin seda ajalehest esimest korda. Räägib Säre Hamleti-lugu Hotatude mõjust. Näiteks iha ja mõrv on patud nii süüdlastele kui ka süütutele. Hamlet on inimkonna hädakisa kõige selle ülekohtu ja viletsuse üle, mida ühiskonnas leidub. Karm ei tunnista sellist lähenemist, ta ütleks, on tema jaoks liiga abstra aktne. Karmi selja taga oli teatrijuhi Ants Lauteri autoriteet lautorites ärevile, jäta ta rahule. Mandri on meenutanud, et karm on temale noorele näitlejale visanud fraasi kõige rohkem, mida võib mulle ütelda on, millisest uksest sisse tulen ja millisest uksest välja läheb. Abikaasa hinna tarne on öelnud. Kui näitlejad ei ole traagilist individuaalsust, siis ta ei suuda saali vapustada. Tähendab, karmiaegse lavastuse kriteerium oli saali tulib, vapustanud loomulikult on siin ajamärke. Kui küsiti hiljem karmi käest, kuidas sa seletaksid näitleja kaasaegsust siis karm, vastas ma olen tänases ühiskonnas elab praegu minu suust tulevad rolli sõnad kõlavad kaasaegselt. Ei mingit probleemi, eks ole. Aga aeg liigub teatris ka ja see on üks kummaline asi, et kõik see, mis ma nüüd praegu teile lugesin, teie silma ette püüdsin manada. Selle kõige puhul me üllatume Ühe tsitaadi puhul nimelt Rasmus Kangro-Pool väga paradoksaalsest sõnastuses äkki on kirjutanud. Ja mitte mingi muu rolli, vaid just nimelt Hamleti puhul. Karm veenis lihtsusega inimliku kodususega sõbralikkuse jootsust hobusega. See, mida kunagi lihtsuseks peetis, on alati kohutavalt põnev teema igal ajal oma lihtsus. Sips ja sest mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes kui vabanes surelikkuse aiast sunnib seisab täna. See on põhjus, mis viletsusele Annapikaja. Ope rõhujaiicet kõrgeniilses sõitlus, põletud armupiinad, kohtu aeglus ja ülbus, põtkeid, mida teine, mis kannatlik sapp tundmatuid. Kui see tar rahupõlve luua endale võiks paljannaskida. Nüüd küsimus selles mida võidi ette heita. Kõigepealt karmile endale mitte palju. Aga üks asi on siiski huvitav, polnud küllalt prints. Ja karmi vastus. Ma olen moonaka pojapoeg. Karmil oli mõiste minu seiks piir. Ma kuulun sellesse põlvkonda, kus näitleja suurust hinnatakse Shakespeare'i rollide järgi ja tema vaatekoht oli, ta on Hamlet või mitte keegi. Kui Mikiver pakkus hiljem 78. aastal oma lavastuses, kus Hannetics Viiding karmile esimese näitleja rollimis Mikiveri lavastus plaanis oli väga tähtis roll siis karm keeldus, kuigi ta mängis veel sel ajal ja ütles, et et kuule, Mick Shakespeare on Hamleti poisi karmi jaoks kirjutanud. Ja midagi muud ta ei soovinud seal mängida. Siis oli võib-olla ka mõistetavatel põhjustel poliitilistel ja muudel üks pikem vahe ja 1966 tuleb siis Panso kuulus Hamlet Ants Eskolaga peaosas kes on suveräänne meelekindel humanist mitte enam noormees, mõistev, illusioonideta, kuid väga terviklik tahtekindel omal kombel samuti kuigi eriti millelegi. Oota aga teab, et valmisolek on kõik ja seisab humaansuse eest, olgu ilm milline tahes. 1966 stalinismi aastad on üle elatud, sula on tulnud ja hakkab parasjagu lõppema mingitest vigadest hädadest. Siinses sootsiumis on hakatud rääkima valjusti ja kirjutama. Aga mingid asjad on keelatud ja tabud. Rääkida võib nende, see tähendab teiste, see tähendab läänevigadest. Meie omi mõistetakse mõistu ja kaude selle läänekriitika kaudu. Au sees on vaba vaim. Dogma vaba oma peaga mõtlemine. Teatrikeel on muutunud tinglikumaks. Mängumaneer lihtsamaks, napimaks, pehmemaks. Ajastu põlgas ja põlastas üldse paatost, valjuhäälsust, kangelaslikkust, aktsepteeriti loomulikku inimhäält. Inimlikkus kui kategooria oli vahetanud väljad kangelaslikkuse kategooria ja kodanikukohusesõna. Niisiis Eskola 58 aastane, kui ta hakkab mängima Hamletit, ta tähistab selle tükiga ka oma kuuekümnendat sünnipäeva. Ants Eskola kui näitleja orgaanika peen nüansseerimis võime tunde peenus, mõttetäpsus, pool- ja veerandtoonid. Panso, Eskola pole orel, ka nippe, vaskpill, tants lööd, temas on peidus imelisi helisid, võib-olla ta isegi alati ei tea, kui imelisi. Eskola Hamlet ei mõjunud seda noorega varana. Ta mõju seatuna. Hamletit oli vaimne erksus, subdiiline närvikava, kuid eksistentsiaalne filosoofiline pilk maailmale ta isamaailma räpasusest ja varjatud vägivallast teada esmakordselt. Ta ei avasta maailma, kuid lõpuks teeb ta siiski katset seda maailma muuta. Tal ei jää nagu muud üle. See on mõistus, mis ajastuga traagiliselt kokku põrkab. Eskola Hamlet on kogu aeg otsekui kaitsepositsioonil. Ta ootab rünnakut igast küljest ega tea veel kustpoolt rünnatakse. Ümbrus see on siis lavastaja partituur. Valvsuse, hirmu, kahtlustamise, vihkamise türannia umbus. Totalitaarne vägivallasüsteemid, pingeline õhkkond. Tsiteerin Ivika sillerit. Selles lavastuses ei olnud taanima vanglasest keegi Helsingori lossis ei teadnud, mis asi on vabadus. Ruumi aega valitses professionaalne iseenesestmõistetava tähele pandamatusega asjalikult töörütmile alluv jälitussüsteem mille aimatav ja tähtsam osa asus kulisside taga. Võimuahne igerik Claudius oli süsteemi osa Hamleti vaimne üleolek. Tema sõltumatus oli kolossaalne, kuid ta ei saanud sellest maailmast välja astuda. Olla või mitte olla? See on küsimus. Mis oleks üllam vaimus taluda kõik nooled mida vali saatus paiskab või tõstes relvad hädamere vastu vaev lõpetada, surra, uinuda, muud midagi. Ja teada sunnil kaob hingevalu, meil jätuvad piina. Me liha pärand, seda lahendust peaks hardalt püüdma surra. Seep see ongi see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui surelike möllust pääsen Emmeid panet kõhklema. See ongi põhjus, miks vileetsusel nii pikk on iga, kes taluks elu, piitsutust ja torkeid, rõhu ja Iicet, uhke mehe ülbust, põlatud armupiina, ohtu aeglust ja võimu, jultumust ning jalahoope mida malbe teenikust saab väärituld. Kui rahupõlve luua endale võiks palja naaskliga käiskannaks koormaid ja higistaks joigaks elu vaevus. Kuid kartus millegi eest Darrast surma, see uurimatu valdkond, mille rajalt ei tulda tagasi Halvaks tahet. Mis pigem talub tuntud pahesid kui viskub teistele mis tundmatud? Nika kaalutlus teeb kõiki Pelgu lähiks. Ma leian, et siin selle lavastuse puhul, 66. on meil tegemist võib olla selles mõttes kõige huvitavama reaga. Et on ajatunnetus, on kolm isiku dominanti, lavastaja, Panso, Eskola ja muidugi Jüri Järvet, kelle Claudius oli sensatsioon mida ette heideti kõigepealt ikka veel ei olnud teatud ringkondades kadunud kõnearvamus või hüüdlause, et Panso lavastustes on liiga palju. Pansot tähendab tõrge interpretatsiooni aktiivse režissööri interpretatsiooni vastu. Peale selle karmi austajad ei leppinud, et ei ole kangelasei ole niisugust värgi lugemist. Sest Tepanzoja Eskola ettekandes läks juba natukene värsi proosastamiseks või niisuguseks pehmeks inimlikuks rääkimiseks mõtterääkimiseks mitte nii palju värsimõõdus eluspüsimiseks ja Eskola kibeduseks. Kindlasti räägiti pärast lavastuse väljatulekut palju rohkem Claudiusest, palju rohkem järveti suur rollist, sest see oli absoluuttasandil avastus ka rahvusvahelisel tasandil Claudiuse nagu uus tõlgendus. Ja lõpuks üks teatri kaugem kriitik, kes ei võtnud asju nii tinglikult kui teatriinimesed ja teatrikriitikud ütles lapsesuuga välja ühes hilisemas arvustuses. Eskola on Hamleti jaoks liiga vara, pärast mida. Mängimas. Siis hakkab tulema juba mingi niisugune järjepidev, kus 10 12 aastaste vahedega või kuidas neid umbes mõõta. Kui 1978 ajal, kus jälle on põhjust olla skeptilisem ja võib-olla pessimistlikum kui 60.-te lootus rikkamatele aegadel kus Mikiver Draamateatris lavastab Hamleti peaosas Juhan Viiding, loodetakse Hamletist harmooniat. Veel on see Hamlet, vaimuinimene, aga on selge juba nii temale kui publikule, et ta ei suuda midagi muuta, et ta kardab enesekaotust, kardab alluda Claudius maailma reeglitele. Muserdunud murdumult sisemiselt ja ise seda kibedalt tajudes. Ka see Hamlet ei meeldinud paljudele, aga ta ei meeldinud selle pärast mitte, et Viiding oleks olnud halb Hamlet minu meelest ta oli üks meie paremaid poeetiline Hamlet peale kõige muu veel meeldinud, sellepärast et me oleks tahtnud näha, et keegi suudab sellele ajale vastu seista. Ja arvasime, et Hamlet vast peaks suutma. Minu jaoks ta siiski oli minu Hamlet. 1978 korrumpeerunud ühiskond pole enam kellelegi saladus. 10 aastat on möödas Frahwa kevadest ja sügisest neli aastat on jäänud Brežnevi surmani kaks aastat eesti noorte mäsuni või, või nimetame seda kahessiga mässuni, vaevalt see nii oli, aga mingite sündmusteni, millest sai inspireeritud 40 Kiri Mikiveri versioon on oodatud. Osaliselt oodatud on ka Viiding, sest Viiding on endale nime teinud näitlejana, ta on paljudele meeldinud ja tal on tema poeedi aura niikuinii kaasas. Viiding on kolmekümneaastane, kui ta hakkab Hamletit mängima. Minu arvates on see kõige mõtte selgem, kõige enam mõttega haarav. Hamlet mul oli tunne, et keegi kõnnib laval, räägib, räägib absoluutselt oma mõtteid ja juhuslikult need mõtted kattuvad Shakespeari tekstiga täiesti juhuslikult. Ta ei räägi mitte kellelegi teise autori mõtteid, need on absoluutselt tema enda mõtted ja ajage paberi peal järgi, tõesti üks mees on enne ka niimoodi kirja pannud. Seal on öeldud nagu lõngakera peos ja see seob selle niidi-lõngaga endale järelesaali. Ja kerib ja kerib ja, ja kõik tulevad oma mõttest talle järele. Hamleti maailma kohta ütleb Mikiver ise, et seal ei ole kuningast tähtis. See süsteem toimib ka ilma juhita või ükskõik millise juhiga, vähe sellest, tema suhe on ülimalt pressigineerunud. Ütleb, et tema arvates ka eelmine ehk vana kuninga Hamleti aeg ei olnud märkimisväärselt parem ja poleks ka eriti lootust uue Hamleti aega poliitiliselt paremana kujutleda, et see süsteem on niivõrd rikutud, et siin on kunstnikul või, või mingil humanitaari lubaja hoida oma käed puhtad, eemale sellest võimust ja NATO on sellele masinavärgile vastu hakata. Sellepärast peaks haritlaskond leidma omad vahendid ja mitte puutuma võimu ega töötama ka võimuvad. See on puhaste käte puhta hinge probleem. Nii hukkub ka kunst, nagu hukkub armastus see Ofeevee liig tänu kokku puutele võimumängudega. Hamlet oli veelgi resigineerunud. Lootusetu, kui oli Eskola Hamlet. Mati Unt kirjutas arvustuse, küsib kas, mida targemaks, seda lootusetumaks. Ja arutelul ütleb Lea Tormis. Ta lihtsalt laguneb koost, nagu me kõik lagunemine viimaks oma elu siin koost. Ka sellest, ma ei taha praegu pikemalt rääkida, sest sellest räägib meile kui Viidingust, ku Hamletist räägib meile Mihkel Mutt. Nagu läbi udu, paistavad vastamisi viimse võimaluseni pinges poiss ja vanamees, kaval rebane. Suhtlevad napilt, ajavad omavahel juttu ja sellest tekib, tahaks õhku elekter, iseäralik pinge nagu ikka, tegemist on tõeliste lava isiksuste kokkupõrkega ja mille puhul on nii raske tõmmata piiri Leon põhjuseks tekkinud kunst kitsamas tähenduses. Kui palju lihtsalt meie teadmine, et need on suured tegijad. Need olid Jüri Järvet, polooniusena, Juhan Viiding, hambletina. Rohkem ma ei mäleta. Ma võin muidugi isiklikule kogemusele toetudes nii-öelda et selles kunstiinimeste ringkonnas, kellega ma tookord intensiivselt läbisin ja kuhu kuulus ühe staarina Juhan Viiding ise ei peetud lavastust supersaavutuseks ega Hamletit ennast Johani Tiprolliks. Mis ei tähenda, et keegi oleks emba-kumba materdanud. Ei, neid võeti kui oma seltskonda kuuluda viisi pärast head tööd lihtsalt sellele peatatud pikalt. Ometi, kui keegi küsiks mu käest, kes on Eesti Hamlet, vastaksin ma kõhklematult une pealt. Juhan Viiding. Ma olen viimasel ajal teadmata, miks kõikuma rõõmutuju kaotanud kõik oma tavalised harrastused maha jätnud. Ja tõesti, mu meeleolu on nõnda raske. Et see ehitis maailm. Räägi mulle nagu mingi aher neem. Ja see võrratu baldahhin õhk, see majesteetlik, kuldsete tulukestega kirjatud katus. Minu meelest ei ole see midagi muud kui roiskunud ja mürgiste aurude koondis. Teine meistriteos on inimene kui ülev mõistuselt kui piiritu võimeis kujus liigutustes kui sihiteadlik ja järjekindel tegudes. Kui sarnane jumalale maailma ilu kõige elavatele Jah, Viiding erines tunduvalt igapäevasest elust, tema seal kogu aeg tunda erilist vibratsiooni, mis muutis ka elus iga tema sõna ja liigutuse mingis mõttes ka kunstisarnaseks. Ja ehk seepärast mõned tema sõbrad, kes teatrit muide tundsid ja armastasid tema näitlemisest ei hoolinudki. Nad ütlesid elusa Juhan, palju huvitavam kui laval. Asetanud end tavavaataja olukorda, kellele kõik paistis ehk teisiti. Aga see arutluskäik nagu mõistete kuuluv žanris elu, mitte Shanisse kunst. Tõsi ta on, treeningu puhul sõltus rolli resultaat tavaliselt rohkem sellest kuivõrd see roll ühtis esitaja enda isikupäraga. Kui palju selles rollis oli midagi, Juhan viidinguliku, mida kasvatada ja arendada hangetega troll koorus kahtlemata nende hulka mille olemuse ühtis paljuski Juhan Viidingu enda olemisega. Et on seda laval mänginud mõistagi tugevdatud ametlikust. Ma tahaksin rääkida kultuurist ja ühiskonnast laiemalt, sest Viidingu puhul oli elu Hamlet lihtsalt palju laiem ja tähtsam kunsti. Hamlet minu jaoks kub Hamleti põhitähendus järgnevates ridades peitumas vastanduses, eks ole, mis oleks üllam, kas vaimus taluda kõik nooled, mis saatus paiskab või tõusta hädamere vastu vaev lõpetada sur, mida peab väärikas inimene tegema, kui ta mõistab, et võita, ei ole ta lõpuks niikuinii mingeid šansse. Kas kohe lõpetama või kõige kiuste siiski edasi võitlema? Seda tegi ju ka Hamlet. Sest minu meelest ta saab algusest peale aru, et ta ei saa võita. Hammetan võitleja õilsa, ent ette nurjunud ürituse eest. Nüüd me justkui räägiksin endale vastu, sest Hamlet astus võitlusse Juhan viidigi võidelnud mu meelest just eriti kaua, vastasel korral ta võiks praegu istuda siin meie keskel. Ent siiski siiski enne kui langetada otsus, kas edasi võidelda või mitte, tuleb kõigepealt ikkagi endale teadvustada olukord, milles viibitakse ja miks on valik mööda pääsmatu. Sellest ametlikus algabki lahendus. Otsustamine emma-kumma tegutsemisviisi kasuks on järg. Ja Juhan Viiding teadvustas valikut vabalt ja halastamatult. Mis oli siis Eesti Hamleti elunurka ajanud? Miks ähvardas elu võtta tema jaoks alandavaid vorme? Mäletan teadlikult kõrvale kõik isikuloolise, millel kindlasti oli oma osa, aga mis minu sügava äratundmise järgi ei olnud määr. Samuti välistame ohu füüsilisele eksistentsile, eks ole. Kui Taani prints võtnud omaks Helsingori lossis kehtivad reeglid võimeliste lahedasti ära elada ja võinuks ka liinil. Asi on sotsiaalses ja hingelisest taluvuses asi on südametunnistuses, evalviilingulile harva nähtavalt tundlik inimene, see tähendab, tal oli raskem kohaneda mitmesuguste ümbruskonnas leiduvate jõhkluse ja labasuste vormidega ja temast välja pritsib iroonia ning isegi künism tegelikult kaitsekiht selle labasuse ja jõhkruse vastu. Enamiku kunstiinimeste saatus terves vabaturumaailmas on anda jumalale, mis jumala kohus ning keisrile, mis keisri kohus, mis tähendab ikka, tuleb kommertsi saadud rahaga teha seda, mida hing igatseb. Näis nagu aimanuks Juhan Viiding ette, et kuigi bürokraatia, Ematslikus, mis tulemas, on küll oma, see tähendab eesti, mitte vene aedo, siiski bürokraatia ja matslikus. Juhanist aimas, et siin tuleb sellistki, mida vene ajal ei olnud neist nagu aimanuks Juhan ette näiteks ka seda, et kõik kunstimeistrid peavad hakkama oma kaupa üles kiitma, seda müüa. Massi publik ei hooli ega tea, kas kihte kaup on ka väärt sest nemad otsustavad hääle valjuse järgi. Pietro reklaamiga saab panna rahvast uskuma, et kehv värsised, yks on parem kui poeet Juhan Viiding. See on ju nii. Vaadake, kui palju geeniused praegu ümberringi Lipendab. Seejuures on tragikoomiline, et ilma suguse kahtluseta oleks Juhan Viiding tehniliselt uute nõudmistega suurepäraselt hakkama saanud. Ja kes siis veel, kui mitte tema muuhulgas ka ülivaimukas seltskonnajuhuluuletaja, kelle kaherealisi reklaamilauseid ihataks praegu mis tahes eesti reklaamikontor. Võtame ka isiksuse tasandil tunnustus, muu säärane feeling kaotanud absoluutselt mitte midagi, vaid ainult võitnud. Sest ta oli ju suurepärane meediafiguur, nagu praegu öeldakse. Et paistab, et temale tundusse välja kuidagi mage ja alandav. Kokkuvõtteks Juhan Viiding tahtnud säärast elu jälestas seda väljavaadet. Ta pidas seda vaimurüütel alandavaks. Salaste mõistis, et pääsu pole. Mäletan mõnikord jutuses, arutlesime kunstniku koha ja rolli üle aja värietappidel ja tsiteerisime mõnuga kuskilt loetud väljendit selles, kuidas lossi või mõisa esinema kutsutud artistile pärast etteastet pakuti ka keelekastet. Aga neid ei lubatud paali päris külalise juurde, vaid neile nii-öelda aeti köögis. Ja irvitasime selle üle lõbusalt, sest kunstnik kool oli siis selline, et mõtte talle kööki kaetakse, tundus täiesti võimatu. Kui, siis ainult selleks teda päästa imetlevate külaliste endusest. Nüüd nüüd paistab, et paljud kunstnikud on rahul köögiga kyll. Ja nüüd tuleb kõige hullem, elava fantaasiaga kunstnikuna Juhan Viiding, võib-olla mõistis lappisi, hakkaks temagi uute oludega kohanema, temagi lepiks varsti köögiga. Juhan Viiding võiski karta, et Hamleti küsimus kaotab tema jaoks oma selged piirjooned, hägustub ja laguneb laiali. Juhan Viiding, Eesti Hamlet protesteeris sellise asjade käigu vastu oma tundliku natuuri. Iga rakuga. Ras otsustas ta käituda, kuni pea veel selge. Ta keeldus kompromissist. Ja siis läks aeg edasi ja üsna varsti tuli veel üks Hamlet külalisena teatrikriitik Rimmakreetsetova tekki oma Hamleti Ugalas, öeldes, et see on kontseptsioonita Hamlet, aga muidugi kontseptsioonid ta ei ole võimalik, igasugune valik on ju ka alati ka kontseptsioon. Andres Lepikuga Hamleti osas, kellele paljud nagu ei antud andeks, et noor näitleja julges sellise rolli üldse enda peale võtta. Aga ma arvan, et see julgus ise oli juba tema jaoks pool võitu, ainult et tema Hamlet ja ta võib-olla kaldus ka vähem intellektuaalsuse rohkem emotsionaalsus suunas. Temas Oliver pluss kui temas oli loomulikus suhteliselt niisugune lihtne ja siiras poiss. Aga tundus, et sisemiselt võib-olla veel rohkem segaduses kui Viidingu Hamlet selles suhtes, mis peab nüüd edasi saama. Ühiskondlik-poliitiline taust on tegelikult põnev aeg, stagnaaja, lõpp-perestroika, piiriaeg 1984 ma ei oska nii-öelda, kuidas sellega suhestub, see lavastus mängis Andres Lepik 27 aastasena teatrimaailma loogika järgi, ütles kreetsetava, miks peaks näitleja paaniliselt kartma. Ma suurrolle, et vanasti, vene provintsis igal aastal igas teatris mängis keegi Hamletit. Et ei pea olema selles suhtes mingit erilist aukartustnäitleja kohta seda, et see ei olnud esimene valik kretsitaval, temal oli oma kujutluses oma nägemuses teine omlett algul ja see oli Sulev Luik, aga Sulev ise ütles ära. See võinuks olla küllalt täpne aja pildistus, kuid see jäi kunstilise boonuseta. Lõpulahendus on huvitav, mida võiks mainida. Lõpuks istuvad kõik ja tarduvaks, mitte mingit võitlust ei ole isegi markeeritud, see pidi vist olema tähenduses, kui, et valmisolek on kõik, aga meie arutasime, et kui seal arutelule, et kui valmisolek on kõik ja tähendab ainult surma. Et see siiski on üllatav, et vanasti tähendas valmisolek, on kõik ka valmisolekut vastu võtta oma roll, taluda ebaõiglust, reetmist, ühiskonna väärtusskaalat, segiminekut, valmisolekut sekkuda, valmisolekut patuks valmisolekut elada keerulist kahtlustega, elu. On öeldud selle kohta, et režissööri poolt olid kõik tasalülitatud, et see oli nagu tasalülitatud lavastus ja minu meelest väga hea ettekujutuse annab üks Lea Tormise repliik arutelult. Lea Tormis ütles, et see lavastus meenutas talle ette, nagu mõnikord üliõpilased käituvad, vastates õppejõu vastas eksamil. Kui nad ütlevad, et mina olen selle näidendi läbi lugenud. Teie olete ka läbi lugenud, millest siin rääkida? Nii 1986 komissar oh teeb õues dominiiklaste kloostri õues niinimetatud punk-Hamleti suvelavastus teise kursuse lõpetanud üliõpilastega. Hamleti roll on jagatud kaheks. Merle Jääger, 21 aastat vana Toomas Vooglaid 24 aastat vana. Selle lavastuse kõige adekvaatsem kriitik on Hans H. Luik ja ta kirjeldab seda nii. Etenduse algus lausa jahmatas oma äkilise esteetikaga. Vaatwouci ekspressiivsus kujunduses. Peaasjaks on suur räne kotkatiibadega moodustis justkui kuningas Claudius ja kurje kuningriigi ikonostaasi. See tipneb miilitsa vilkurigamis läheda hästi kokku kõrvaltegelaste riietusega, hoki ja mootorrattakiivrid. Käe- ja põlvekaitsed, ketid, randmerihmad. Selliselt riietatuna ilmuvad lavale paanika, huni, kuningriigi sõjamehed, ühiskondlik-poliitilise kurjuse metafoor, täiuslik helistiilis. Saatemuusika najal organiseerib kuningas Claudius lavaruumi. Nõnda mõjuvalt. Tekib otsekohe kahtlus, kas annetuma positiivsusest lavalises mõjus. Mitte alla ei hakka jääma. Hamlet on naisannet ja mees Hamlet. Eriti osaks on protestivaimu süstimine ja mees Hamleti osaks mõtisklemine. Claudius saatuslik kurjus. Vägivallasüsteem kahaneb kahel korral, kui puutub kokku taeva mõistega üks kord, siis kui ta patu andeks paludes tõdeb, et taevast sõnu mõtteta ei taha. Ja teiseks löögiks saatanale saab Hamleti soovitus otsi kolooniast taevas. Kuningas Claudius ja noore Hamleti poisi juhtum on meie kõigi silme all tõusnud märksa suuremal määral meie juhtumiks, kui seda oli Andrese lapetega saavad 97. aasta. Mati Unt. Hannes Kaljujärv on 40. Seost ühiskondlik-poliitilise ajaga on väga raske leida. Jah, selle kohta on öeldud räne teater, tekib küsimus, kas rämedalt, kui komissarovil püüan meenutada? Ei, arvan vist jah. Aja dominant, kaudselt kõikehaarav, postmodernismi nimetatud maailmapilt valitseb otseside sotsiaalse ajaga on lõhutud. 2000 meest õlekõrre eest. Luksuse Rahu paise lõhkeb sissepoole ja väljastpoolt tatuna. Pole mingit põhjust, miks mehed peavad surema. Kõik asjalood on kui elavad täited. Ainult magavad ja söövad loomad. Inimese mõtlemises on üks osa tarkust, aga kolm, osa argust. Mina elan ja mõtlen aina seda või toda, tuleks teha, aina räägin. Aga siin on mul eeskuju. Suur ja võimas armee, mille eesotsas on noor ja auahne prints. Rabada võimaliku ohu üle jätavad kõik, mis on surelike kaudu fortuuna ohtude ja surma hooleks ja seda kõike teevad nad tühja munakoore eest. Suur olla tähendab tegutseda suure põhjuse ajel. Aga kui küsimus on aus, tuleb tüli tõsta isegi õlekõrre pärast. Mu isa on tapetud, ema on häbistatud ja mina jätan kõik sinnapaika. Siin oma häbiks, kuidas suur ja võimas armee läheb hauda maatüki eest, kuhu nad ei mahu võitlema. Ja kuhu neid kamata ei mahu. Mu süda? Mõtle nüüdsest üksnes perele. Või jäta mõtlemine üldse järele. Hannes Kaljujärve, näitleja tüpaaži ise on ju niisugune mehise jõulisem, kui võib-olla on olnud mõned muud Hamletit kusagil vormi poole tagasi, kui karm oli loomulikult palju pateetiliseme klassikalisem, selles mõttes ei saa vaielda, aga olles selline inimtüüp ja näitlejatüüp ta ei mängi väga tegusat Hamleti son, Hamlet, kes millegipärast ei taha vist eriti tegutseda, kas see on kuidagi rajaga seotud ja ta ei ole ka liialt intellektuaalne, Hamlet, need Wittenbergi, et ja ülikooli vaimsus ei tule tema puhul mitte eriti pähe, seda enam, et Rosencrantz ja Guildenstern väga huvitavalt seal naisnäitlejate teostusest tehtuna ka ei juhi, nagu mingi selle vaimse sõpruse poole asja. See, et vihjab Mati Unt korraks triksteri lõbustama ja naljamehe kontseptsioonile, kes läbi veidruse võib-olla tahab öelda tõtt, see sobib. Illusioone ei ole vist mitmelgi varasemal Halletil olnud, aga nad kõik on leidnud, et nende kohus on olla valmis ja, ja siiski tegutseda, isegi kui nad eriti midagi sellest ei looda. Kas aeg on praegu juba liiga liigestest lahti ja mängureegleid ei ole enam üldse või on nad niivõrd arvamatut nagu Mati Undi lavastust vaadates? Mõnikord tundubki? Shakespeare'i Hamletit? Tegelikult on küllaltki raudne niisugune ülesehituslik konstruktsioon, mis küll ei paista silma esimesel pilgul ja jääb mulje, et kõik nagu toimuks juhuslikult seda juhib õieti kuningas, kes hakkab hirmu pärast tegutsema kartes Hamletit ja vot minu meelest mati hundil seda motiivi kuninga hirmu Hamleti eest, mis paneb teda rabelema ja välja mõtlema, igasuguseid asju. Ma ei märganud, temal nagu ei ole seda, kas siis tõesti kehtib see, millega ma ei tahaks päris nõus olla. Aga võib-olla, et see haakub kaasajaga, seda ütles vist Margot Visnap või keegi ütles selle välja, et see on Hamlet, kus kedagi ei huvita enam miski. 1999. Nüganeni Hamlet Matvere 31 aastane. Ootamatu valik paljudele näitleja Hamleti ossa oodati midagi muud. Nüganeni kui lavastaja dominant väga tugev, väga konkreetsele lavalisele tegevusele tegevus, kujundile rajatud hoogne energiline lavastus, võrreldes eelmise Undi fragmentaariumiga äärmiselt dünaamiline, kompaktne, jälgitav süžee, line ere teatraalsus Meie Lea tormisega oleme sattunud selle lavastuse advokaatideks ja oleme andnud ühe tsitaadi, et kuidas võiks seda kõike mõista. See on Paul-Eerik Rummo luuletusest kolm rida, nüüd anna jumal jaksu joosta juhuste sajus ja ära tunda paratamatus paljude hulgas, kes teevad jõuga ette tema näo. Esile on toodud juhus, kuidas saavad vaenlasteks sõbrad, esile on toodud paar Hamlet laiertes ja kaaslased, sõbrad, mõlemad tahavad oma isa eest kätte maksta. Ja mõlemad manipuleeritakse nagu kuninga poolt ära. Või on see juhus, juuste sajus, Matvere, Hamlet, lihtrahva lemmik, inimlikult usaldus, väärne tunneb elu. Aga ei huvita poliitika, väga hea aura ja sarmiga meenutati karmimas kuliinsust, kuigi 45. aastal maskuliinsus on, seda muidugi ei kasutatud, aga kindlasti tegutseja Hamlet etteheiteid Pole, selge, mis on tema eesmärk peale kättemaksu, kui laiemalt ta mõtleb. Pole poliitilist süsteemi kontseptsiooni selle kohta vaidles Neymar vastu, öeldes, et ega see ei olegi alati poliitilise süsteemi näidend, ka üldinimlik näidend, mille peale mäletan, et sain vestluses vastuseks. Aga kui tegelaste nimed on kuningas, kantsler, siis peab olema poliitiline süsteem. Me oleme jõudnud aastasse 2003. Marius Peterson, kolmekümneaastane Lembit Peterson on valmistunud 30 aastat Hamleti lavastuseks. Minu enda jaoks, mida rohkem me praegu töötame, selle teksti sees olen nii proovides kui etenduste käigus teksti kuulata, siis mulle tundub, et ühtepidi näidata pealegi Hamlet ja tõepoolest näidata nagu Hamletist, aga teistpidi seal on tegemist surmasaladusega, surmast, läbiminemise saladusega, mis on võib-olla isegi minu jaoks kõige tähtsam, kui ühe printsi elu või mis see siis on dialoog igavikuga, kujuteldamatuga kujuteldamatu mis võimaldab luua kõigil palju kujutlusi, võib-olla see fenomen tähendab, mis sealjuures hoiab? No minu jaoks on niimoodi, et Hamleti põhiküsimus oli see ülesanne, mille eest ta seisab, on ikkagi sedasama kättemaksu teema, kuidas maksta kätte kõige sellel koleduse eest, mis on tema isaga ja temaga temaga Taani maaga toime pandud ja samas jääda hingelt kõrvetama. See ülesanne saab aimu, annab see juba sisaldab sellist olulist vastuolu, mida tuleb ühtepidi lahendada täie aktiivsusega, teisest küljest, mille lahendid ei pruugi Hamleti nendel üldse selguda ja samas ma ise tajunud, et lahendada nagu olemas ja kui mulle tableti palju mõelnud aastaid, et siis tal on mõnes mõttes nihuke näitleja, ütle seisund, et kus näitleja vahest tihtipeale ise ka ei tea, kes ta täpselt on, kas ta mängib hullu, kas ta mängib narri või on ta tõesti ise ka nagu Hamlet tekstis ütleb, et nad sunnivad mind hullu mängima, kui tõesti hulluks lähen, Larry mängib, usutavasti muutun narriks, eks ole. Või see piirkond, pärase identiteet, eks ole, kus ta nüüd on ja kus ta enam ei ole. See oli niisugune kommentaar melanhoolia kurvameelsuse juurde kurbade silmadega. Taani prints on võib-olla tõesti kuskil 19. sajandi niisugune pärand või mulle tundub võib-olla väiksem. Olen sunnitud tegema veel siiski kokkuvõte, mida öelda tahtsin. Ühiskondlik otseside side sotsiaalpoliitilise dimensiooni iga lõpeb minu arvates Mikiveri 78. aasta ja Komissarovi 86. aasta lavastustega edasised 80.-te 90.-te aastate. Jep, juba see segadus, meeletu, meeletu maailm, mille pildistust pakutakse mitmesuguses kastmes postmodernistliku anarhia laia kitsiliku popkultuurimärkidega ja samas Nüganen võib tuua uuesti sisse konkreetsust. Maisust vahendab näidendi piire Peterson. Meid Kliturgiaga tühjas kirikus kui kujundis. Soov pakkuda sellele meeletule maailmale vastukaaluks mõtteid surmast, lunastusest, hinge, puhtusest on kasvanud määratlematus. Ühelt poolt ei määratle oma Hamletit täpselt vunk kogu oma selles gaasis ja kaskaadis. Teisest küljest ei määratle väga täpselt Peterson, jättes kõik ambivalents, eks, rääkimata nüüd sellest kreetsetava vaheeksperimendist. Osaliselt on ikkagi ka mõttelist tühi ruumi Nüganeni väliselt väga konkreetses lavastuses. Lavategevus läheb väga segaseks, mõnikord alates migiverilt juba väga-väga palju kaost, väga palju juurde mõtlemisi, väga palju kuhjatust, väga palju märke. Tegijatel endal märgisüsteem, selge vaatajatel mitte alati sama kehtib hundi kohta või siis minnakse väliselt efektsuse vormimängu, kujundi mängu. Peed Komissarov, Nüganen kontsentreeritakse kompaktsed variandid, mängitakse, story lugu, ma ei tea, on see suur või väike narratiiv, aga komissarovil ja Nüganeni on ilmselt siiski stoori, loo näide olemas. Loo lavastus. Nad järgivad lakoonilist kokku surutud varianti vaimselt nagu Nüganen. Ja samal ajal siis tähendus, rõhkude, väheste tähendus rõhkudega täistekstiga abstraktsemal kujul Peterson pärast karmi Eskulate Viidingut hiljem viimase 25 aasta jooksul. Tunduvalt on suurenenud lavastajate suhte ambivalentsus oma Hamletisse. Ka kõige konkreetsematel, näiteks Nüganeni, Nüganeni ja Petersoni lavastused võivad näilise ajatuse juures olla rohkem seotud ajaga kontrasti põhimõttel kui nad on seadnud endale küsimuse, mida inimesed õieti rohuks vajavad palsamiks, mis väärtusi sisendada, valgustada vaatajale kolme viimast lavastust. Aga miks mitte ka eelmisi, 80.-te aastate omi on saatnud pidev tajutav rahulolematuse laine ja samas vaimustunud kaitsjate tulemüür. Selline oli tänane rännak teatrilukku ja ajalukku, saatjaks Hamlet. Saates esinesid Lea Tormis, Reet Neymar, Mihkel Mutt, Lembit Peterson. Hamleti rollis astusid üles Kaarel Karm, Ants Eskola, Juhan Viiding ja Hannes Kaljujärv. Saate seadis kokku toimetaja maris Johannes kuulmiseni.