Suvila. Suvel toimub kohtumisete muusika argipäeviti kell üks. Suvila tere päevast, head raadiokuulajad suvilatest ja tööpaikades. Kell on viis minutit üks läbi ja täna no on stuudios mingo rajandi, aga mitte üksi. Ja enne, kui tutvustan meie tänast külalist, siis tema poolt valitud muusika maarjanoodi kuradi polka. Tervitan teid veel kord suvila saatest, kuulasime Maarja Naudi kuradi polkat ja see lugu oli valitud meie tänase külalise poolt. Ja selleks inimeseks on Jette Heinloo minu sõber väga ammustest aegadest. Tere tulemast Teremingo. Sa küsisid juba ennem, et huvitav, kuidas ma sind tutvustan ja ma isegi murdsin selle küsimuse üle pead päris tükk aega, sest sul on ju mitu ametit ja ongi tore, kui inimene on oma elus palju pöördeid teinud. Meie kohtusime humanitaarinstituudis siis, kui sa tulid õppima eesti kultuurilugu Alisoni. Ja võin täpsustada isegi, et esimesel aastal ma õppisin seal tegelikult ajalugu. Ja siis aasta hiljem riik tellis Eesti humanitaar Laar instituudilt paar kohta Eesti kultuuriloo erialalt ja ma otsustasin siis sinna kandideerida. Ja siis ma vahetasin nii-öelda oma eriala, aga ma mäletan täpselt sind kuskilt ajalooloengust. Ma arvan, et see oli Rein Helme loeng äkki. Ja Ma vaatasin, et üks, üks tore hingesugulane istub seal. Mina mäletan seda ka täpselt, see oli armastus esimesest silmapill, täpselt nii. Aga ma tahaksingi küsida, et seletan, päris palju aega on mööda läinud ja kui sa vaatad tagasi sellele ajale, et kas sinu visioon ja unistused, kui palju need kattuvad sellega, mis on sellest kõigest välja tulnud. Et midagi otasid sellest õppijast, õpetajal, kelleks sa tahtsid saada? Kui ma sinna kunagi läksin, siis see oli pigem selline turvaline valik, et õppida midagi, mis lihtsalt avardab silmaringi või, või proovida seda ja teist, õppida keelik kirjandust, tuuri, erinevaid erinevate maade kultuuri, et ma mäletan, avastasin selle kooli. Kusjuures ma üritasin selle peale mõelda, et, et tõenäoliselt ma siis seda kuskilt internetist ei leidnud, et on selline koht olemas, vaid võimalik, et see tõesti oli mingi ajalehereklaam. Ja mulle tundus, et see on niivõrd laiapõhjaline haridus ja see on nagu see täpselt, mida ma tahan õppida. Et nagu aru saada, kes ma selline olen või mis ma tahan teha. Sina ju ei tulnud otse koolipingist sinna, et sa juba töötasid ju pangas tegelikult ja just nimelt et ma lõpetasin Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi 95. aastal. Ja see oli selline kummaline aeg. Et selline 90.-te keskpaik ja ja mul ei olnudki nagu mingit kindlat, mis edasi saab, sellepärast et ma õppisin taani keelt keskkoolis leelselt viimases klassis sellises kummalises kohas nagu alu, rahva õpistu, mida vedas tol ajal Mikk Sarv. Ja siis oli mingid kummalised projektid nii-öelda Ida-Euroopale tutvustada siis lääne lääneriike, lääne kultuur ja taani keelt mis nagu pidi lõppema sellega, et aasta õppida Taani rahvaülikoolis. Siis ma mõtlesingi, et ma ei hakkagi kohe kuhugi ülikooli minema, vaid laenud, mis nii-öelda vaatan maailma. Ja peale keskkooli ma läksingi sopis Taani rahvaülikooli ja kui ma sealt tulin, siis ma olin kuidagi jälle ei osanud nagu midagi teha, sest see rahvaülikool sisuliselt ei olegi midagi, kui lihtsalt selline täiskasvanute kursus või nii-öelda haridust ei anna ka neile, kes seal olid, et kuidagi pigem niimoodi jätkas või lasi noortel Taanis mugavalt edasi elada, et kui sa vahepeal käid seal rahvaülikoolis midagi õpid, et siis saad nii-öelda riigilt toetust, et niisugune ikka mugavustsoon pigem. Ja kui tagasi tulles siis läksin millegipärast panka tööle ka samuti mulle tundus, et kuidagi kõiki võeti avasüli vastu, sest niuksed segased. Ja siis see on, siis oli veel hoiupank ja olid sellised kummalised hoiuraamatud, ei olnud tänapäevaseid järjekorra automaat ja siis oli keskkoolimaa tüdruk, visati tõeliselt nagu vetevanalinna pangakontor, kus tuli rääkida vene keelt ja maksekorraldusi teha ja valuutat vahetada, see oli kohutavalt nagu stressirohke töö, aga samas andis tohutu kogemuse. Ja siis hetkel ma sain aru, et see ei ole nagu minu jaoks, et kuigi ma teadsin seda kogu aeg, aga jälle tore nagu teha midagi sellist, mida sa ei ole varem teinud ja läksingi siis, või siis tulin humanitaarinstituuti. Et see oli tõeline selline valgustumise algus või alles siis ma nagu hakkasin nii-öelda tõeliselt õppima ja lugema ja kirjutama ja mõtlema, et, et ütleme seda sellist kooliaega või elu, mis oli enne seda seda nagu hästi ei mäletagi, mis oli selline ettevalmistus selleks tõeliseks eluks. No võib ka nii öelda minu jaoks, sina oled. Ma loodan, et sa ei saa sellest valesti aru, aga sellepärast, et tänapäeval on meil väga palju selliseid kahtlaseid varjundeid sellel väljendil tõeline eestlane, et minu jaoks sina oled selline tõeline Eesti patrioot ja kuidagi hoiad seda eesti kultuuri nagu niivõrd elus, et see Eesti kultuurilugu, mida sa õppisid, et minu jaoks sina oled inimene, kes seda nagu igav päevaselt rakendab, et kas sa juba nii noorena teadsid, et, et just sa tahad süveneda sellesse meie oma ürgses maailma. Sellele on natukene keeruline võib-olla vastata, aga, ja no tõenäoliselt nagu ikkagi oli huvi olemas, kui ma seda õppisin ja ma arvan, et see nagu kuidagi ka süvendas omakorda seda huvi nagu edasi tegeleda. Või samas, et see tegelemine, et mis seal siis nagu on, et kuidagi tunnen, et mida aeg edasi, et juured on nagu olulised inimesel. Et kõik, kus sa oled nagu pärit ja ja nagu sa mõtled nende asjade peale ja hoiad mingisuguseid traditsioone elus, et olgu see kasvõi Eesti vabariigi sünnipäev mis on nagu üks väga, ütleme väheseid kindlaid traditsioone, mis alati nagu peab olema sellise uhke, pidulaua ja, ja ja sõprade ringiga, jaanipäev on ka teel alati ikka üsna vägev. No lõke on ikka. Kui me nüüd läheme sealt ehist natukene edasi, et selle sa lõpetasid ära ja mis siis sai? Kui ma esiära lõpetasin, siis oligi nagu selline. Paralleelselt veel töötasin, töötasin Eesti Rahvusraamatukogu parlamendiinfoosakonnas, mis omakorda nagu teenindas presidendi kantselei raamatukogu ja seal oli Eesti president Arnold Rüütel ja siis ma seal mõnda aega olin seal ka raamatukogus. Ehk siis Kadriorus ka tööl. Ja kuidagi tundus, et kõik on nagu õudselt ideaalne, nagu kool on läbi ja siis tegin autojuhiload ka ära, lõpuks suure vaevaga. Ja istun siin roosiaias, loen sirpi? Jah, et kuidagi kõik on jube mõnus, et aga kas nüüd nii ongi, või siis tekkis selline murdeline hetk, et äkki peaks kuhugi ära minema. Ja siis mul oli üks sõbranna Austraalias ja lihtsalt igasugused töölepingud, lõpetasin ja eneselegi ootamatult pakkisin seljakoti ja sõitsin minema. Siis reisisin seal veidi ringi ja tegin selliseid juhuslikke lihtsaid töid. Siis seal kohtasin oma praegust abikaasat, haipüüdjat, haipüüdjat ja kes püüdis tegelikult põhieesmärk oli siiski tuunikala püük. Mida siis püüti niimoodi pika-pika liiniga vist kui ma ei eksi, et ka mina olin merel kaasas? Õnnestus üks ret kavatse teha, see nägi välja nii, et nädal aega oldi merel ja siis nädal aega maal. Aga, ja. Austraalias nii-öelda jäin ma lapseootele ja ja kuidagi tundus õudselt keeruline selline ilma ravikindlustuseta reisi- ja matka ja elu seal, et tundus, et oleks lihtsam tulla Eestisse tagasi ja, ja siin teha neid asju, mis tegelikult on hingelähedasemad, et reisid on küll tore, aga, aga Eestis on nii-öelda veel toredam. No ja siis tuli ikkagi tagasi ja kas sa võiksid öelda, et saalits kuidagi teiseks inimeseks saanud? Võib-olla see arusaamine tegelikult, et siin Eestis ongi tore ja hea olla, et selleks tuleb aeg-ajalt ära käia, et seda mõista, sest see oli nagu selline pikem reis, kui ma ära olin. Tagasi tulles tegelikult ma jõudsin veel Bilde muuseumit mõnda aega natuke juhtida, et see oli nagu tõeliselt selline, ma tundsin, et see on täpselt selline asi, mida ma olen õppinud ja see on õige ja see on kuidagi et mul on nagu mingi eesmärk või ma kuidagi saan eesti kultuurile nii-öelda kasulik olla. Aga nüüd me jõuame lähemale sellele, mida sa praegu teed, et sul on oma pood, oma äri, mida sa pead. Aga see ei ole jälle niisugune, et lihtsalt raha kokku kühveldama ise eesmärgil, nagu väga paljud ärid ju on, et see on sinu jaoks seotud ikkagi mingisuguse missiooniga, et räägi, kuidas sa jõudsid selleni. No see hakkas ka kõik väga juhuslikult kummalist kokkusattumust, aga peale, et et mulle üks ka üks väga hea sõber tuttav käis hoopis mingit teistel ärilistel, võin öelda mõtetega Egiptuses kunagi ja, ja tõi mulle sealt kaasa mõned laserid. Ja kui ma nägin seda puuvilla, millest nagu tehtud on ja kui suur vahe on nagu materjalil, et üks puuvill võib-olla nagunii pehme ja kvaliteetne. Ja teatavasti Egiptuse puuvill on üks parimaid puuvill, puuvillasid, mis üldse nagu maailmas olemas. Et ütleme nagu mingi hea vein, eks ole, et piinama rei kasva igal pool ja tai kasvaga sama kvaliteetseks igal pool, siis sama asi on ka puuvillaga, et seal Egiptuses kuidagi on need klimaatilised mõjud ja tingimused sellised, et nagu, et puuvill on väga-väga kvaliteetne. Ja siis tekkiski mõte hakata ise tootma neid lasteriideid, aga et siis puuvill tuleb Egiptusest. Ja nii ja mõni aasta see nii-öelda see projekt toimis, aga siis kuidagi kukkusid mul sealt Egiptuse-poolsed partnerid ja siis oli selline nii-öelda seiskas nagu jätkata või siis teha kogu tootmine Eestis. Ütleme siin vahepeal, et tegemist on kaubamärgiga, heerin just selleks nüüd meelest ära. Et, et teha tootmine Eestis ja nüüd kõik kangas õmmeldud kootakse siin tooted samuti. Ja sinu jaoks emissioon ongi toota midagi, mis toob ühiskonnale ja loodusele pigem kasu kui kahju, et kõik töötajad on eestlased ja pakuvad võimalusi nagu Eesti tööturule ka. Ja täpselt, esiteks see, et materjal on orgaaniline puuvill, et selle puuvillase ei ole mürke ega kemikaale, et kuidas ta on kasvatatud, et see kõik tegelikult mõjutab ka inimese nahka. Aga pool on ka see eetiline pool, et et kuigi seal võib olla egiptuse tehases oli kõik väga kena, aga lõpuni ma ei saa ju kindel olla, et kes seda ikkagi siis õmbles või, või kuidas kangas ikkagi tuleb. Siis nüüd siin Eestis vähemalt tean täpselt seda protsessi algusest lõpuni. Ja ka see, et kogu see nii-öelda see raha jääb Eestisse ja annad nagu kohalikele inimestele tööd, et see on tegelikult väga-väga oluline. Ma arvan, et Me jätkame sellel samal teemal, kuidas elada eetiliselt ja olla maailma pigem kasulik kui kahjulik, aga kuulame siia vahepeale ühe muusikapala, mis sina, jäta jalad välja valinud, et mis asi see on ja miks see sulle, milline. See on üks lugu, mis minu jaoks mitte kunagi ei iganega ei vanane ja ma arvan, et ma olen seda kuulanud neid 14 aastat. Sebastian telleeri vääritunel. Siin on suvilasaade saatejuht, on tänamingo, rajandi ja minul on külas Jete Heinloo. Eesti kultuuriloo õpingutest me juba rääkisime, aga sinu järgmine tiitel on ju Eesti kunstiakadeemia tekstiilidisaini magistrant. Kuidas ja siis selle otsa peale sattusid? Vahepeal me hakkasime hoopis õppima kunsti ja kultuuriantropoloogia, et ka siis Eesti kunstiakadeemias. Aga ma jäin oma teise lapsega koju ja kui ma tahtsin sinna tagasi minna, siis selgus, et õppetool on suletud. Ja nad pakkusid mulle küll kunsti, tatuse, eriala või siis restauraatori eriala, aga mulle tundus, et see ei ole nagu üldse mina. Ja kuna ma olin selle nii-öelda lasteriietebrändi heeringa tegelenud juba ja siis nii mitmedki aastat, siis mõtlesin, et miks mitte nagu lõpuks, nagu ühendada siis õpingud ja asi, mida ma nagu reaalselt igapäevaselt teen. Ja kirjutasin avaldused ja väikse sellise motivatsioonikirja, et võtke mind siis vastu tekstiilidisaini erialale ja minu õnneks nad seda tegid. Kas see on hea õppe? Kindlasti on ta hea õppesest absoluutselt mulle vajalik. Et, et see kuidagi ei jääks sellise nii-öelda amatöörliku maitsega, et tegelikult samamoodi nagu avardab maailmapilti. Ja nüüd on sinna disainiõppesse tulnud ka igasuguseid globaalseid teemasid nagu jätkusuutlik disain ja ja igasugune keskkond ja majandus detailid, et kõike seda tegelikult ma peaksin ju teadma, et see mind väga palju aidanud. Sa oled igasuguseid huvitavaid asju teinud selle õppe jooksul, et mul tuleb meelde, et see ei ole küll nüüd tekstiiliga seotud, kui sa tegid neid hamba ammu lette. Need on väga kihvtid, asjad, nägin sellest. See oli Tanel Veenre, tere selline üks siis projekte, teha aksessuaare. Ja siis ma ise ka nagu viskasin ennast mõnes mõttes tundmatusse vette, et ma ei hakanud midagi tegema tekstiiliga, vaid tahtsin teha mingi ehte või mingisuguse asja ja mis, mis on suunatud nagu lastele, aga samas sul on seal võimalus ka ise nagu käeliselt osaleda. Ja siis sündiski selline mõte, et hambatalisman, mis on selline tühi medaljon, kuhu siis laps saab ise koos vanemaga, muidugi ta peaks seda meisterdama, siis paneb väikese savitüki ja surub sinna oma esimese piimahamba sisse, küpsetab ära, sest ahjus ja, ja siis pärast nii-öelda seob kaela ja see toob talle õnne, enne seda veel, ta peaks selle loitsu lugema, mis sinna põhja graveeritud, see on siis selline, et säh, võta luuhammas, anna mulle raudhammas. Sul on endal ju ka kodus keldris nüüd stuudio või kuidas sa seda nimetad? Nimetamegi stuudioks ja kus ma saan mõnusalt siis printida või mingeid asju nokitseda, et mul on seal suur vaim, kus ma saan oma trükiraame loputada, et et minu jaoks selline loominguline tegevus vajab sellist sellist rahulikku iseolemise keskkonda, et mulle selline ütleme, koolikeskkonnas toimetamine väga viljakas ei olnud, et selline üksi nokitseja, et olen nagu tulemusrikkam. Mulle meeldib väga see, kuidas iga asi, mis sa ette võtad, et sa tegelikult tõesti seod seda kultuurilugu just eesti siukest ürgaega ja siis seda kõige moodsamat ja sihukest eesrindlikumad, disaini või mõtteviisi, seda kokkuhoidu ja keskkonnas vajalikkust ja siis sellel kõigel on nagu mingisugune suur mõte, mis üldse on sinu, kas sul on mingi Matto või selline, oskad sa sõnastada oma tegevuse suuremat eesmärki? Sa mõtled nüüd seda laste riietamine? Ma arvan, et see on minu jaoks kuidagi, moodustab kõik kommu ühe terviku. Kuidagi sõnastada on seda keeruline. Et me peaksime kuidagi natukene rohkem tundma muret selle pärast äkki, mis, mis meie ümber on. Et seda tohutut raiskamist ja, ja sellist. Et kui sa midagi tarbida, et sa nagu mõtled, et kus on tulnud või, või kes selle on teinud ja mis hinnaga see on tulnud ja ja, ja et võib-olla toetada kas või seda väikest tädikest, kes müüb oma peterselli oksakest kuskil turul pigem rohkem kui minna kaubanduskeskusesse, eks ole. Et kuidagi selline orgaaniline ja selline selline elu, mis on elamist väärt. Jätkusuutlik? Jah, ma olen sinuga täiesti nõus selles küsimuses, aga kui me mõtleme, et mõned kümned aastad tagasi oli selline öko see ei olnud isegi mõtteviis, vaid see lihtsalt elu oli selline kasvatada oma maalapike seal mingit toidukest ja sa tegelikult midagi karbi sellepärast et sul lihtsalt ei ole võimalust, ei ole midagi saada, raha ka ei ole, et et siis praegusel ajal ju selline ökomaailm on pigem ju kättesaadav sellisele edukale nooremale hea sissetulekuga linnainimesele. Et kui sul tegelikult põhimure on see, et kuidas üldse midagi süüa saada või mingid hilbud endale selga toppida, et siis paratamatult sa odav on, kahjulik ju ka maailmale ja inimesele endale, et kuidas seda balanssi kuidagi saavutada, et ka sellised väikese sissetulekuga lihtsamad inimesed saaksid elada nii et oleks parem kile? No eestlased üldse on tegelikult natukene teistsuguses situatsioonis kui noh, võtame mingid muud nii-öelda rahvad Euroopas, kellel ei ole sellist, ütleme, nõukogude taak või aega olnud. Et meil tegelikult ei ole, no tegelikult nii suur probleem see ületarbimine näiteks mingite riiete osas või kui kuivatada mõni näiteks ma ei tea prantsuse itaalia norg või keegi Londonist, et kes tõesti nagu igal hooajal lihtsalt viskab prügi suurte kottide kaupa riideid ja asju prügikasti, et ruttu osta uued, sest need vanad ei ole enam moes ega trendikad, siis meil tegelikult ei olda nagu harjutud. Õnneks asju ära niimoodi viskama ja ütleme, need teise ringi asjad on kui väga noh, see on nagu trend. Et ise käin samamoodi kaltsukates, et esiteks on huvi, et midagi ägedat leida, sest poest midagi ei leia ja sellisest ütleme tava tavapoes ma nagu ammu niimoodi käi midagi otsimas. Ja samas on ka. Õnneks ei ole nagu minu arust see järjepidevust nagu katkenud ka selliste ise kasvatamiste ja tegemiste osas, et et taas on ju jälle hästi trendikas ju kõik ise kasvatada ja aga see kõik ju võtab väga palju aega, isegi turulkäik võtab palju aega, võtab palju raha ja kuigi ma pean ennast üsna selliseks keskkonnas korralikuks inimeseks, siis aeg-ajalt on ikkagi mul vaja minna sinna supermarketisse ja iga asi on seal niimoodi vastikult pakendatud ja ma tunnen ennast nagunii halvasti selle kõige tõttu. Aga mul ei ole aega, et iga päev tavaliselt käie igat toiduainet, näiteks otsimas kuskilt eriturgudelt, et kuidas aja kokkuhoidlikult niimoodi elada. Ise kasvatada see rohkem aega selleks, et kasvatada midagi rohkem rohkemat kui lihtsalt tilli või murulauku, see võtab tohutult aeglane. Selles mõttes on sul õigus. Jah. Aga ma arvan ikkagi, et me liigume selles suunas. Ma tahan väga loota, et liigume selles suunas, et sellised väikekasvatajad on võib-olla rohkem nähtaval, et neid tõesti ei peaks niimoodi tikutulega taga otsima. Et ka kasvõi nende suurest suurtes supermarketites on ju igasugused talunurgad juba, kus on kaupa, mis on tegelikult väga usaldusväärne, väga maitsev ja ei olegi enam nii kallis, muide. Võib-olla sul on õigus, teeks rohkem püüdma. Aga kas kuulame vahele siia kohustusliku pala, arvab härdilt. Ütle midagi selle kohta ka? Nagu ei saa, palusid mul muusikat valida, siis ma lihtsalt ei saa nagu valida. Kus ei oleks nagu Arvo Pärti, aga ma leidsin pisikese lõbusa lõokese, mis on mu laste lemmiklugu, et kuuleme seda, et see ei kesta väga kaua. Neil jäi siin, jäta hein looga jutt pooleli, ise kasvatamisest, räägi veel sellest ja enda seosest põllumajandusega. No minu põllumajandus on selline väike kasti majandus, et täpselt seesama asi, et lähen oma maakoju ja kuidagi hakkas nagu kummase hakkas häirima see, et iga kord, kui ma sõidan jah, pean ma minema poest läbi ja kõike endaga nagu kaasa ostma, et kas kuidagi oleks loomulikum kõik selle salati ja tillima ikkagi võtan oma kodupeenrast. Aga see minu kodukoht on selline suvekodukoht siis kus on ainult männid ja mustikad ja seened. Et ja et seal nagu miskit, et eriti ei kasva siis meil sai rajatud selline suur kastiaed. Et seal siis mõnusalt lokkab hernes ja, ja salatileht, et nüüd see vähemalt on olemas need väike alguseni. Räägi veel sellest oma suvekodust, on seal üks väga eriline ehitis, keset neid mände. Oh, see kõik on päris pikk lugu tegelikult, et me, kui me kunagi Austraaliast tulime, siis oli kindel, et leida mingi selline mõnus oma paik, mis on merele hästi lähedal. Ja kõigepealt ma nagu täiesti teadlikult välistasime saared, sest et esiteks meil ei ole nagu juuri ega sugulasi meid nagu miski nende saartega ei seo ja ma ei kujutanud, et seista seal praamisabas ja oma aega nii palju selle peale raisata, et et peaks ikkagi olema kuskil põhjarannikule. Siis teiseks välistasime ka Kolga piirkonna või mis jääb sinna Peterburi maantee poole sest lihtsalt esteetiliselt ma jälle ei kujutanud ennast ette sõita mööda Peterburi maanteed nagu alati niimoodi mõnusalt nagu läbi Lasnamäe. Et see tundus kuidagi väsitav sõelale siis nagu ainult see Loode-Eesti rannik. Ja siis leidsin ühe vahva maa maatüki kus oli küll peal väike saun ja väike pisikene, aidake ühe toaga. Aga seal ei olnud alguses eile elektrit ega puurkaevu, oli väike, selline salvkaev. Ja kuidagi niimoodi seal pikalt elades tekkis idee, et võiks, kui olla seal mingi mingi mõnus selline suveköök kust saab kala suitsetada ja kus saab mõnusalt pikalt istuda ja siis selline väikene asi sündiski, et palusime oma sõpru, kes on kamp arhitektid, siis meile selline suvetööd projekteerida meie vastavalt siis meie nii-öelda vajadustele ja soovidele. Aga see suveköök ei ole ikkagi nii tavaline, et see on ju olnud kuskil biennaalil väljas, presidendilt olete saanud mingisuguse tähekese selle lausa tähekest vast mitte, aga jah, arhitektid siis ega seda ju meie tegelikult ei teinud, sai Eesti parim puitehitis, tõesti, oli ühel aastal et endalegi kuidagi ootamatult niisugune pisike ja ikkagi suhteliselt tagasihoidlik, siis see on jälle nii sinulik, et seal ühe sama krundi seal on, et veetsite mingisugused ajad talvel pimedaga, seal ilma elektrita selles ühes ühetoalises suunakeses ja siis järsku kerkib sinnasamma mingisugune ultramoodne majakene, et see on minu arust hästi tore ja see minu jaoks väljendab just selle, seda, sinu sellist ürgsuse ja moodsuse kokkupanekut. Aga saju ei veeda kogu oma aega ei poes. Kus sa omanikuna ikkagi peavad olema väga palju kohale, eks ole. No ikka peab olema vaid sa oled ka väga agar kunstisõber minu arvates alati kõigega kursis ja, ja räägi sellest, et millised on üldse sinu vahekorrad kultuuri ja kunstiga. No eks ma püüan olla natuke kursis, aga On ka palju sõpru ja tuttavaid, kes kas hästi palju loominguga tegelevad. Ja tahes-tahtmata siis ei saa ju sellest nagu mööda vaadata. Käin kontserditel, kuhu mind kutsutakse, käin näitusi avamas. Loen raamatuid, mida sõbrad kirjutavad, et ja ühesõnaga, et kas ma seda soovin või ei soovi, et see on paratamatult minu elu osa ja loomulikult ka noh, väga huvitav on see kõik, et aga mida sa hindad või, või milliste parameetrite alusel sa üldse vaatad, ütleme mingisugust kontserti, mis sulle meeldib, mis sulle ei meeldi ja mis on oluline. Ma olen, ma arvan, kui sa nüüd muusikast räägid, siis väga erinevaid asju tarbin, et aeg-ajalt on tohutu vajadus minna Estonia kontserdisaali. Sealsamas sel nädalavahetusel näiteks käisin kultuuri tolmuljašillingolmis, minu jaoks on nagu sellised kohustuslikud festivalid lihtsalt kuidagi on nii kujunenud ja see on nagu mõnus ja tore ja ja sealt leiab teist, mis nagu üllatab ja mida võib-olla jätka hiljem kuulama ja keda nagu jälgid. Et mul ei ole nagu mingit sellist, et mida ma nagu kuulan, et ma olen võib-olla kas selline tänuväärt muusikatarbija, et ma ikka üritan alati näiteks külastada pessa ja, ja, ja, ja Tallinn Music, Weeki ja jazzkaart, et et ma leian, et mingi selline kvaliteetne valik ju tehakse minu eest ära. Tänapäeval on seda infot ja müra nii palju, et, et kuidas, kuidas ma leiangi midagi head ülesse nagu usaldan neid valikuid ja, ja siis veel omakorda võib-olla mõningaid sõpru või tuttavaid, kes veel sealt festivali seest teevad oma valiku ja soovitavad. Et nii ma seda tarbingi, et enda jaoks nagu selles mõttes mingit parameetrid ei ole, et ma nagu mitte millegile nagu ei, ei ütle. Aga kas sajab pigem pärast kontserti külastust, oled õnnelik ja rahul oma valikuga või on tihti ka pettumusi? Eks ole, ikka kõike. Pigem ikka rõõmus, ma arvan, et ma olen üsna umbusklik, et ma päris niimoodi käsi ei torma kontserdile, et kui keegi kutsub, siis ma nii-öelda ikka teen väikest eeltööd, et kas see on ikka see, mille peale mu oma reede õhtut raiskan. On sul mõni selline eriti särav näide ka tuua? Et mis näiteks on üllatanud või jah või mis on näiteks mis siin kui nüüd mõelda viimastele asjadele, siis jazzkaarel oli paar asja, mis mulle väga meeldisid ja ja noh, mille, kelle plaadi ma nagu olen ostnud tänu tänukontserdile, mis need olid siis? Nüüd maarjanooti ime juba läinud juba kuulasime. Ma loodan, et see oli Lambert, kes olis ja maniskid ja, ja et see, tema, see selline täiesti ülitundlik ja õrn klaverimuusik ja siis tema selline täiesti risti vastupidine outfit selle tohutu kas oli Sitsiilia või oli Sardiinia mask, ei mäletagi kumb ja samal ajal siis selline stand-up, comedy naljad sinna vahele, et see kõik nagu absoluutselt üldse kokku ei läinud, aga selles absurdsusest oligi nagu nii äge. Et see oli midagi sellist, mis väga meeldis. Aga raamatuid loed sa ka väga palju. Noh, kas just väga palju, eks püüan sellega on ka see, olen enda jaoks elu hästi mugavaks teinud, et mul käib Loomingu Raamatukogu juba vist 20 aastat või 15. Nonii noh, ikka väga ammu ja, ja ka seesama asi, et, et seal usaldan seda valikut ja aeg-ajalt on seal ikka häid asju ka. Ja hästi mugav on niimoodi näiteks lennuki peale joostes midagi riiulist alati haarata. Ja siis Ikka kuulan ka teiste soovitusi, mode trump lihtsalt raamatupoodi minnes hirm sirvida seal raamatuid, et sellist sellist aega nagu enam ei ole. Kuidas sulle tundub, et eesti kirjanduse seis praegu on, et mina olen ka nagu proovinud ikka lugeda ühte, teist ja mulle ma ei leia nagu selliseid säravaid kirjanike praegust välja arvatud paar paar nime, keda ma ei hakkaks nimetama, aga et mis ajad on sinu arvates praegu? No väidetavalt pidid olema väga head ajad ja no see on üks asi, mida väidetakse, kuidas sulle nüüd, kui sa näiteks pead Paavo Matsin silmas või tema suurt edulugu, siis ma ei olegi tema viimast Gogoli diskot veel lugenud. Kuidagi hoian seda mingiks selliseks suviseks mitme päeva lugemiseks, et ma saan selle järjest ühe hingetõmbega nagu läbi lugeda. Et kindlasti ma kavatsen seda teha. Aga ma nagu rohkem ei oska kommenteerida? Ei, ma mõtlesin, et kas sul on jäänud keegi eesti kirjanikest silma kui selline eriti tugev haavale on ju täiesti selles mõttes ju oma käekiri, et ta on selline veider ta ja, ja tal on väga, väga sellised mahlakad väljendid ja nagu noh, ei ole nagu lihtne lugemine, samas aga teda teades on see väga nauditav. Kas Mehis Heinsaar oled ka lugenud? Vot ei ole, ma arvan, et need novellid võiksid sulle nagu sobida midagi sellist jaburat ja eestilikku. Aga kui me peame natukene puudutama ikkagi ka Eesti sellist hetkeolukorda, et kui palju sa oled kursis näiteks tikaga? Ma olen suhteliselt nagu tundlik ja Ma kuidagi tunnen, et et ma nagu üldse ei taha sellest rääkida. Selge, aga kas sinu arvates? Kui sa näed Pealt mingisuguseid sündmusi, et millal tuleb hetk, kus inimene ei saa enam valida, et kas ta osaleb mingis protsessis või mitte, et millal tuleb vahele astuda. Vahele tuleb pidevalt astuda, aga lihtsalt see igasugune populism ja selline tohutu sihukene, rumaluse solvamine ja kõik see on kuidagi nii selliseks iga päev labaseks normaalsuseks saanud, mis on nagu tohutult hirmutav, et ma loodan, et ikkagi mõistus ja tarkus võidab. Ma loodan sedasama. Aga räägi-räägi veel sellest Eerini brändist ja poest tegelikult selle poe nime me ei ole veel nimetanud, see on minu väike maailm. Ja see asub Telliskivi loomelinnakus ja sina oled seal väga palju ise kogu aeg kohal ja mööd ja näed inimesi iga päev tavaliselt, et millised need inimesed on, kes tulevad sinu poodi. See pood sai alguse siis, kui see Telliskivi loomelinnak selle kaubatänavat tegi ja me olime seal ühed esimesed üürnikud ja kes nii-öelda no üldse said haisu ninna, et selline koht nagu tuleb. Ja me oleme seal kolmekesi, et on Eesti kosmeetikatootja nurmese ja, ja Eesti maalambavillast tootev tegevvillapai. Ja, ja siis tekkis idee teha koogipood ja otsisime sellist sobivat paika nagu isegi aastakese. Ja me olime ülirõõmsad, kui see loomelinnak, nagu seal kaubatänava, nagu tegi. Sest et ma usun ka, et need asjad, sellised asjad toimivad nagu rohkem koos kui et kuskil üksinda, ma ei tea kus iganes nagu kükitada ja, ja nii palju läheks sinna auru, et need inimesed sinna nagu tuua ja endale. Nii-öelda reklaami teha, aga seal loomelinnakus on väga vahva, seal on selliseid palju teadlikke inimesi ja nüüd ka palju turiste. Ja et kuidagi inimeste teadlikkus on hästi tõusnud, et ei pea enam selgitama, et mis on, mis on orgaaniline puuvill või, või, või et et see looduskosmeetika, et see on oluline, et seal ei oleks neid sünteetilisi värvaineid ega lõhnasid, et sa ikka vaataksid, mida sa endale peale määrid ja et et see on kõigile nagu arusaadav, aga samas ma usun, et me võib-olla ka elamisel teatavas mõttes nagu omas mullis, et ülejäänud maailm või noh, maailm, me räägime siin praegu eesti kontekstist ei ole tõenäoliselt nagunii nii teadlik ja aga kuidagi need inimesed, kes seal ümber on, et nad nagu oskavad seda hinnata, jätta ja, ja ka tarbida, et see on nagu tore. Ja hästi tore on ka seal kohal olla, niimoodi, et ma ikka üritan, et ma olen üks kaks päeva nädalas seal olemas, et saada tagasisidet ja üldse inimestega rääkida ja kliendid on üldiselt toredad, no enamasti küll tähendab ongi. Ma vahel siin teen ka mingisuguseid selliseid utoopilisi unistusi oma peas, et homsed, kui mina saaksin Eesti haridussüsteemi ümber kujundada, et mida ma siis teeksin, et, et millisada õppeained ma lisaksin umbes lastele kooliprogrammi, et kas sa oled ka kunagi niimoodi mõelnud? Olen küll kasvõi sellesama jätkusuutliku disaini ja keskkonnateemadega nüüd EKAs nagu kokku puutudes tekib küsimus, et miks nagu selliseid üliolulisi asju nagu räägitakse alles magistritasemel. Et see on nagu teema, mis peaks täiesti kindlasti olema vähemalt gümnaasiumi osas nagu sees. Kuidas lastele seda kõike, kuidas tuua seda haridusse ja mis ajal ja kuidas ma arvan, et siin vaikselt ikkagi juba, onju, et keskkonnateemad kindlasti juba on kasvõi sellise prügi sorteerimise ja, ja sellise, et kilekott on paha teemade näol küll, et minu lapsel teises klassis Kaarli koolis käib, et on küll olnud väga palju selliseid prügihundiaktsioone ja asju, Nad on väga teadlikud, aga samas samas ikkagi vaatad neid metsaaluseid ja, ja see paneb küll nagu ikkagi, et nii-öelda tööpõld on lai ja teha on veel palju, et kõik see tegelikult algab kodust ja koolis samamoodi. Et kool võiks teha rohkem mingisuguseid ekskursioone, et viia klasside viisi lapsi sinna metsa alla ja näidata jah, ja ainult näidata, vaid ka laste koristada näiteks, et neil ei kukuks jäätisepaber nii lihtsalt sinna. See võiks iseenesest olla, ma just eile jalutasin koeraga metsa all jälle olid seal need kummid ja igasugune muu õudus ja siis ma mõtlesin, et, et huvitav, et kui palju neid inimesi kätte saadakse, kes selliseid jubedaid tegusid toime panevad, et et kui sa saadakse, siis selle asemel, et nad lihtsalt sinna vanglasse panna, kuigi nad ei panda vist vanglasse ka mujalt küll, et kas saaks niimoodi, et nad lähevad ise ja peavad selle kõik ära koristama. Sellises häbiväärses avalikus nagu halvakspanu all. Et huvitav, kas see aitaks? Ei tea, ma arvan, et see kõik ikka tuleb maast madalast nagu sellest kõigest rääkida ja see on see, mis muudab, et kuidas öeldakse, et ega vana koerad trikke tegema ei õpeta enam. Et ma arvan, et see on mingi selline puudulik asi, mis siin nõukogude ajal on olnud. Ma arvan, et tuleb ikkagi kuskilt haridusest kodust see suhtumine keskkonda. Siiski ärgem jätkem lootust, et ühiskond õpib, et me iga üks jälgime detaile enda ümber, et vaatame iga asja, mis me teeme, kas see on hea või mitte, nii hea ja soovitan seda nii endale kui teistele. Ja täna ma tänan, Jete Heinloo, kes tuli siia stuudiosse ja rääkisime siis sellest, kuidas muuta ümbrust ja ka sisemust ilusamaks, puhtamaks ja paremaks. Aitäh jätta, et sa tulid täna siia aitäh saatesse kutsumast ja kuulame siia lõppu veel ühe väikse palakeses on vorsaki Jumoresk mikse. See on alati olnud mingo meie lõpulugu. Kui me oleme käinud Estonias mõnel reedeõhtusel kontserdil sageli on seda nii-öelda lisaloona mängitud, siis mängime meiegi just. Aga aitäh, kuule teatele ja järgmine suvila juba vist homme kõike head. Suvila suvel toimub kohtumisete muusika argipäeviti kell.