Päikese eredus lõi silmis nii, et oli raske vaadata. See vigaga paranes kohe ja siis ta nägi, et oli mingis väikeses pärismaalaste külas. Seal olid ainult mõned hütid, paar-kolm neist kaugemal ja üks suurem lähedal. Kõik oli vaikne ja peaaegu elutu, kui selle suurema hüti juures poleks olnud paar last 11 kisades taga ajamas ja mõned kanad jooksmas laste jalust eemale. Samas tuli hütist noor neegritar käes mingi kausike. Märgates franki seismas oma hüti ukse avause ees, kiirendas ta samme naerul suu paljastamas tugevaid valgeid hambaid. Ütlesin midagi omas keeles. Franki ei saanud sellest aru. Seda polnud vajagi, sest see oli vist mingi viisakuse ütlus, kui ta heatahtliku naeratuse saatel ulatas toidukausi. Frank tänas. See oli hea, et nad hoolitsesid siin tema eest. Ta ei asunud kohe sööma, sest teine mure oli suurem kui söögihäda. Nii peatas toidutooja kui see pöörduse äraminekuks ja küsis, kus laps on. Toidutooja tõsines. Ta ei saanud aru, mida võõras mees tahtis. Ajendas Frank oma küsimuse kahele sõnale üteldes tungivalt ja nõudvalt. Tšaild beibi. Anders tähend Child beibi. Ta ütles seda mitu korda vastust ei tulnud. Siis näis, et tast oli ikkagi saadud aru või taheti teda viia mõne teise juurde, kellega ta saaks kõnelda, sest nooriku tumesale käsi osutas suure hüti poole franke jäänud mõistatama, mida see käenäide tähendas. Viis kiiresti oma toidukausi hütti ja läks siis koos teda oodanud toidu toojaga suure hüti poole, kus jooksuhoos lapsed jäid paigale nagu maa külge kinni jäänult. Helitumedad silma heledanahalised supelpükstes mehel. Frank vaevalt nägi neid. Tal polnud praegu nende jaoks tähelepanu ega aega. Ta ei vähendanud ka oma kiirust, enne, kui oli seespool hütiust. Esimesena nägi ta selle tagaosas kehakat neegrinaist mingi riidetükk või käsitöö süles talle vastu vaatamas. Siis ta jalge ees põrandale laotatud vaibal ühte mustanahalist last ringi ronimas. See oli pettumus. Samas nägi ta aga naise kõrval asuva kõrkja korvi serval talle tavat värvi kirjut siidiriiet ning selle üle lapse helevalget kätt ja talle nii omaseks muutunud lapse nägu. Ta ruttas kohe sinna, kummardus lapse üle, üteldes õnnelikult. Sina, sina oled siin? Paks naisterahvas ütles midagi külvist, et laps magab. Seda nägid ränki isegi ega julgenud, sellepärast teda puudutadagi. See, mis täitis südame, oli aga midagi palju rohkemat. See, et laps elas ja oli alles ja siin paitas nagu hellitusmärgiks lapse õhukesi juukseid usaldades, neid vaevalt puudutada. Siis tõusis äkilise otsustavusega sirgu, laps korviga süles. Ma viin ta nüüd enda juurde, ütles ta lapsee senisele hoolitsejale. See ei saanud ta jutust aru. Enda juurde enda juurde kordas ta uuesti, osutades ukse poole. Nüüd vist tekkis selle aeglases peas arusaamine. Ei, ütles ta, sest seda pidi ta kiire ja ärev jutuvada tähendama. Noorik, kes oli ta siia toonud, ütles, omalt poolt ka midagi. Keelasid, see oli selge ja nii ägedalt nagu kurjad kassid valmis võtma, tarbe korral kasvõi küüned abiks. See on ju minu laps, ütles Frank, kasutades esmakordselt täie kindlusega väljendust, mis oli pool valmine olnud kogu ajada sisetunnetuses juba olemas. Kevadel ei olnud aga peaaegu mingit mõju. Nad ei saanud aru, mis ta kõneles, nagu tema omakorda ei saanud aru, mis paks naine talle oma maa keeles vastas. Kuidas nad pidid siis jõudma lahendusele. Ta sai aru, et teda püüti takistada last ära viimast. Aga ta ei saanud aru, mis õigusega. Sest see oli ju tema laps või vähemalt pidi olema nende arvates miks siis juturohkus ja ärevus? Frank tundis end õigustatult vihasena mõtelda, et ta on siin ja tahab viia oma last enda juurde. Tal oli selleks püha õigus. Milleks see vastuseis? Ja olukord, et ei saa kellegagi kõnelda, sest keegi ei oska muud kui oma keelt mis vähemalt vormiliselt kuulub briti ühisliiklusse, ei oska keegi sõnagi oma keelt? Jah, panud juulis kõneldi hotelliteenijad ja teised ka üks vähem, teine rohkem. Et vanem naisterahvas ei saanud ta jutust aru, oli mõistetav. Aga, et talle toitu toonud noor inimene ka ei osanud seda nii paljugi, et oleks saanud aru sellest lihtsast jutust. Ei osanud muud peale oma keele. Küll aga oli ta ajus liikunud sama mõte, et kõige tähtsam oleks, kui nad saaksid teineteisega kõnelda. Nii puudutas ta franki küünarnuki, osutades ukse poole ja kõneles pehmelt nagu paludes inglisütles ta ja siis rea oma pula pula, sinu mis inglisei saanud Frank aru laskis aga end majast välja viia mööda paari purustatud hüti, riis meist ja siis ikka edasi, nii et see tundus juba kahtlasena, kuni eemalt nähtusid vette uppunud põõsad ja kaugemalt suur lahtine vesi. Ookean. Ja sellest pisut eespool nägi ta istumas noort heledajuukselised naisterahvast, vaatamas sellele uputuslikule veele. Frankie järsult seisma. Mingi kohmetus ja kartus puudutas ta südant. Naine Euroopast muretsemas kaldaid uputanud ookeani ääres. Lapse ema oli ta sellepärast juhatatud siia. Ta seisis seal täidetud ühelt poolt hea meeletundest, et ema saab nüüd kätte oma lapse ja teiselt poolt, et tema peab nüüd ära andma selle, kelle oli leidnud oma hädas olekus ja kellega ühes olek oli tekitanud tunde nagu oleks autorisust päästetu saanud oma elu tema käest. Ja oli sellega mingi elav osa temast endast. See kahe poolsuse tunne kadus aga varsti, kui oli hakanud kõnelema ookeani ääres, oli, aga ta mõistis siis, et teda polnud juhatatud siia vee äärde mitte lapse, vaid keele mõistmise pärast. Ta sai teada, et uputus vee ääres istuja oli pulmareisil olev sakslanna kes oli siia vete kaotanud oma abikaasa. Kui me oleksime olnud Panjulis kaevasta ega olnud ka selle poolest kindlam, madalad veeäärsed majad, ütles Frank. Jah, aga neid oli hoiatatud. Inimesed jõudsid minna eemale. Meie aga olime peaaegu iga päev jalarännakuid, just sel päeval mööda rannikut. Ja nüüd nüüd ma ootan siin. Vaikis viivu. Siis lausus mõtlikult. Ta oli minust parem ujuja, kuid. Ta ei saanud kaugemale oma jutuga, õlad vabisesid, siis lausus hääletult. Ma ei taha sellele mõtelda. Ometi mõtlesid ainult sellele oli mõtelnud kaks ööd päeva, sest kui Frank küsis, missugused on nüüd siit äraminekuks võimalused seletas ta, et just eelmisel päeval on suvitajad põgenikud kogutud ühte Gambia jõeäärse kohta ja viidud edasi üle laiaks tõusnud jõe bussidega või lennukitega. Ei, ta ei tea. Kas nad tulevad jälle need suvitaja Teebakueerijad, tahtis Frank teada. Ma ei tea. Mul on see ükskõik, ükskõik, kordas Frank. Tal ei olnud see sugugi ükskõik. Tal oli olnud õnne, ta oli pääsenud samuti laps. Nüüd aga tahtis ta lahkuda siit paigast nii ruttu kui võimalik olla seal, kus ta mälestusse tõusevad, tuttavad tänavad, hooned ja Vivienne. See oli muidugi lugenud õnnetusest ja on peaaegu samas vaevas kui sakslanna siin. Kui saaks Viviani le helistada või saata Telegrami teatada, et temaga ei ole juhtunud midagi halba, et ta elab ja on varsti kodus. Muidugi on teadmata, kuidas ja punastab, pääseb siit minema riieteta rahataja võimetuna midagi korraldama. Ometi lahkus ta kergendustundega metsa kinni takerdunud vee äärest. Kalad olid elavamad. Kõhutühjus andis end tunda nii, et kõht oli hakanud jälle elama. Hütti jõudes haaras ta kohe toidu järele, nagu võiks ta eest muidu ära põgeneda. Sõi nii nii palju, kui tal kumbagi oli ja heitis pikali oma matile puhkama. Kuigi oli maganud järjestikku üle 12 tunni, oleks pidanud olema üle oma suurest väsimusest ja hooletusest. Ihu aga tundus ikka veel ära vaevatuna. Kuid mõtted olid enam kui elavad. Mõtted. Kui suur oli häda olnud teistel Atlandi ookeani äärsel rannikul? Muidugi kui neid hoiatati, siis nad jõudsid enda eest hoolitseda ja põgeneda. Uputus kahjud Hamburgis võib-olla ka Londonis ja teistes sadamalinnades olid arvatavasti siiski olnud suured. Ja kindlasti oli ka inimohvreid. Võib-olla ka Edinburghi sadamas, Porto Fliftis. Kuigi ründevoog nii kaugel põhjas oli ehk alanenud lihtsaks veetõusuks. Edinburghi ise jäi sellest puutumata, kuna linn asus ju mäeseljakul. Nii polnud tal vaja muretseda sealsete pärast uputuse pärast üleüldiselt, sest ta ei tea ju rohkem, kui oli ise siin üle elanud kuid ei teadnud, mis mujal oli juhtunud. Ta oli mõtelnud sellele peaaegu kogu õnnetusjärgse päeva ja osa teisestki kuni lapse leidmiseni. Siis oli teha muud kaali nüüdki mõtelda muule kui uputus õnnetusele, milles ta ei saanud midagi muuta ega parandada. Nii mõtles enam oma olukorrale ja lapsele, kelle puudumine ta kõrval ärkamise pilgul oli teda nii ehmatanud. Nüüd ta teadis, kus laps oli. See teadmine aga kaotas osa oma kindlusest, kui valgus väljas hakkas muutuma. Õhtuseks öötuleku eel muutus see mingiks kartuseks, et midagi teadmatut võib juhtuda, kui nad on lahus tema siin ja laps seal. Ta tahtis jälle, et ka laps oleks ta otseses läheduses. See tunne kasvas aina tugevamaks. Ja kui silmapilk oli käes, mil valgus oli muutumas pimeduseks päeva ööks ei suutnud ta enam sellele vastu seista, vaid võttis oma rohumadratsi ja hallikirju kate teki ning läks suure hüti poole, tundes et üksinda ööpimeduses olles oleks ta alalises rahutuse sega, saaks silma pilgukski und. Jõudnud suure hütini nägi, et see polnud enam nii vähese pereline, kui oli olnud ta eelmisel külaskäigul. Nüüd peale siis nähtud paksumatrooni ja tema lapse olid seal ka need kaks väljas jooksnud last teda sakslanna juurde viinud noor tüdruk ja üks tugeva kehaline mees mõtles, kuidas neile seletada, et ta tahab asetada oma mati, kui mitte hüti, siis selle kõrvale, sest öö oli ju soe. Enne aga, kui jõudis midagi teha või ütelda, astus hüti peremees sammu ettepoole ja küsis. Nõuat. Niisiis oskas inglise keelt? Vähemalt nii palju, et sai küsida, mis võõras mees tahab. Tahan olla oma lapse juures, ütles Frank. Paks naisterahvas ruttas oma keeli midagi seletama küll vist sellest, mis päeval oli juhtunud. Mees katkestas ta kõnevoolu, talle oli asi selge. See on klaar, ütles ta oma vigase sõnalises inglise keeles. Eit ei saanud asjast aru. Muidugi võite viia lapse ööseks enda juurde, aga ainult ööseks-päevaks peate Toomada tagasi imetamiseks. Seda peab tegema mitu korda päevas. Te saate aru nii, et hommikuks peate tooma ta tagasi siia, sest kuidas muidu laps saaks elada. See oli mõistlik ja õige jutt. Frank nõustus sellega ja kuulmata, mis ta vahetpidamatult kaasa kõnelevale abikaasal oli veel ütelda, võttis mees lapse korvi ja nad läksid teele Franki ulualuse poole. Teel kuulis, et mees oli olnud Kambja jõelaevasõidu lähema peatuspaiga juures mingiks abi või asjameheks. Ja et nüüd, kus ookeanilaine oli pühkinud peatuspaiga minema muutes jõe laiaks tagurpidi voolavaks veeks oli tema ja kõik teisedki, kelle omadest muredest käed vabad, abistamas uputus, õnnetuid. Enamik neist juulis või õieti seal, mis sellest paigast veel veest välja ulatus korjamas kokku riismeid ja otsides neid, kes eluga pääsenute seast puudusid. Turistid ja supelkülalised on kõik juba ära saadetud, ütles ta. Ka sinu siin olek märgiti üles. Nii et on loota, et ma pääsen siit varsti minema? Küsis Frank lootusrikkalt. Seda ei tea. Neil on ju nii palju tegemist. Linn ja kogu rannik, kõik on ju purustatud, uputatud ja segamini. Sellest sai Frank aru. Seesugune asi pidi ju tekitama palju segadusi, liiatigi paigas, kus organisatoorne olukord oli algeline ja puudulik. Ta ei teadnud, kes need naad on, kes korraldavad ja viivad, arvas, et pole mõtet küsidagi. Küll aga meenus kaugem huvi Kuu aja oli olnud vastamata küsimusena, meeles mis oli selle veeuputuse põhjuseks ja miks see kõik sündis. Kahtles, kas ta kõrval kõndiv neeger seda teadis ja oskab seesuguseid asja lähemalt seletada. Ometigi, kui olid juba hütis ja ta magamismadrats ja lapse korv selle kõrval põrandal küsis ta, kas mees on lähemalt kuulnud ja teab sellest midagi. See teadis jää, jää, libisemine. Mees ütles seda rahulikult, pühkides käsi vastu puud nagu oleks kõrk ja korvist neile midagi külge hakanud. Frankile aga töise teadmise, kuidas ja miks oli kõik juhtunud. Niisiis mäelibisemine Antarktise tohutust jääkogust. Seesugusest võimalusest oli hiljuti olnud jutt eriti seoses sunda saarte piirkonnas teostusele võetud ookeanide ühendamise projektiga. See oli lõppenud õnnetult. Sügavuses oli seoses merepõhja lõhkumisega tekkinud ahelreaktsioon, millele seltsis äge vulkaaniline tegevus, maa täringud, uputused ja hädad kogu saarestikus ja kaugemalgi. Sel puhul oli tõsiselt arutatud, kui kaugele inimkond oma maa ja merepõhja ümberkujundamisega ja selleks aatomijõu kasutamisega õieti minna võib. Enne kui ta tuli Kambjasse, polnud kuulda, et kusagil kandis oleks olnud mingi sedalaadi projekt jälle käigus või kavatsusel. Kuigi inimesed on näidanud, et nad ei võta juba juhtunust suurt õpetust. Nii et päeval kas rikkudes maakera sisemist tasakaalu või muul teel, juhtub, et Antarktise tohutu jäämass nihkub kohalt. See oleks aga midagi seesugust, millele ei julge mõteldagi. Sest kui lõuna Nabal kinni olev põlisjää ühel või teisel põhjusel lahkuks paigalt ja libiseks vete tõuseks veepind maailma meredel 60 või 70 meetrit. Ja see tähendaks, et kõikjal maailmas madal maa-alad koos neil asuvate linnadega ja elupaikadega muutuksid merepõhjaks. Sellest mõteldes oli ta unustanud mehe, kes tõi lapsed hütti. Seda polnud nagu olemaski, enne kui see kõnelema hakates end talle meelde tuletas. Te olete ainult supelpükstes Pole muud ütles mees, vaadates teda ihupidi ülalt alla. Ei, mis mul peaks siis olema, küsis Frank. Midagi riidepoolist, püksid ja särk. Jah, aga kust neid saada? Oo, seal on neid maja risudes ja metsa põõsais veest sinna kantud, ma vaatan homme, mis ma leian. See oli hea lubadus. Sest kuigi siin oli soe ja riidel polnud suurt tähtsust, oleks siiski hea, kui tal oleksid vähemalt püksid ja särk kasvõi selleks päevaks, kui tuleb kunagi siit äraminek. Lubatud püksid ja särk aga jäid saamata. Ta oli järgmisel hommikul vaevalt jõudnud viia oma lapse selleamme juurde ja mõtles, mida nüüd ette võtta ja kuhu minna kui kuulis taevast mootoripõrinat ja nägi põhja poolt helikopterit lähenevat. Ahah, kontrolliv randu, mõtles ta. Võib-olla oli tal ka see ülesandeks, aga selle asemel, et lennata piki veepiiri lõuna poole jäise üheks silmapilguga hütide kohale nagu taevasse rippuma siis laskus kiiresti alla hütide vahelisele vabaruumile. Kanad lendasid kisades eemale, lapsed ja paar naist kauge mõist hütidest jooksid lähemale, kuna helikopter oma vurri laskvat tiibade jõuga tõstis maast suure pilve mulla tolmu üles. Mootor surises edasi, kuigi tiibade liikumine selle suure põrnika seljal jäi aeglaseks. Välja ei tulnud sealt aga kedagi. Ainult uks avati ja tumedanäoline mees pistis oma, peaesineja hüüdis Frankile. Kas sina oled see mees, põgenik ja kus laps on? Frank kosutas suure hüti poole. Ruttu käsutati helikopterist, meil pole aega siin oodata. Frank ei lasknud teist oodata. Ta jooksis hurtsikusse, võttis lapse, kes oli saanud oma toidukoos korviga sülle ja ruttas talle järele tulnud helikopterisse. Jälle oli naise paljusõnaline jutt mõistmata, jäi tähele panemata, ta lihtsalt ei kuulnudki seda. Juhi tumedad käed võtsid talt lapse korvi vastu. Üks silmapilk hiljem oli ka ta ise sõidukis ja see tõusis uut tolmupilve üles tõstes esmalt otse ülespoole ja libises siis kiiresti minema üle samas selja taha kaduvate tide üle laiaks veeks muutunud Gambia jõe edasi Senegali poole, kuhu ja kui kaugele selle helikopteriga. Seda ta ei teadnud ega hakanud küsimagi, sest see selgub varsti iseenesest külvist mingisse kogumispunkti, kust siis on kergem juba edasi pääseda. Praegu oli küllalt sellest, et ta oli teel põhja poole ja ta meel oli rõõmus, et tuli pääsenud nii kiiresti teele. Heitis pilgu aknast väljamaale mis ühtlase järjekindlusega libises tahapoole, sinna nagu ära kadudes. Kaduva asemel tulid eestpoolt uued paigad puud, põõsad ja tükk pruuniat tühimaad. Siis jälle laik rohelust ja üks külagi. Tal ei olnud huvi nende tähelepaneliku maks vaatamiseks. Ta teadis, geograafiliselt asus ning ta pilk oli enam juhi seljal, kelle võimuses oli helikopter, mis viis teda edasi. Teda ja last, kes koos oma kõrkja korviga oli ta süles ja ärkas oma söögijärgsest unest. Frank kummardus Talle lähemale. Ärkasid, küsis ta. Tead sa ka, kus me oleme? Teel teel üle Põhja-Aafrika siis üle Euroopa, Inglismaa Edinburghi Koju seletas ta lapsele tasakesi ja hoolitsevalt. Laps ei saanud sellest muidugi midagi aru, vaatas ainult Franki poole, silmad suured ja tõsised, nagu näeks teda esimest korda ja uudisteks, mis inimene see on. Siis muutusid ta silmad äkki elavaks ja suule tuli naeratus särades Frankis mingi sooja heldimuse. Talle tundus, nagu oleks laps oma naeratusega tunnistanud nende ühtekuuluvust ja ütelnud. See oled sina? Siin olen mina, meie ju tunneme teineteist. Koos sellega mõistis ta, mida tunnevad maad, hoides süles oma last ja nähes teda naeratamas. See täitis ta südame rõõmsa elutundega, nii et oleks võinud olla peaaegu tänulik sellele uputuslikule veele, millest nad olid pääsenud ja leidnud teineteist tema ja ta laps, kelle jaoks tal polnud veel nimegi. Vivienne annab selle sulle, ütles ta kummardades lapsele lähemale ja omalt poolt vastu naeratades. Ta süda oli õnnele, tillija mõtte viljenile täiendas seda tunnet veelgi, kui ta oma kujutlustes nägi neid kõiki ühes olekus teda ennast Viviani ja nende uputus veest päästetud last.