Tere õhtust, kallid raadiokuulajad. Orientaal tund on järjepideva sarjana ilmunud trükis ja kõlanud eetris peaaegu terve hooaja vältel. Juba alates möödunud aasta augustist. Seni on eranditult kõik kirjatükid ja raadiosaated olnud pühendatud Idamaade muusikakultuurile. Miks nüüd siis äkki tants? Kas see peaks tähendama, et muusikateema on ammendatud? Ei ole ka edaspidi? Ma kavatsen jätkata muusikasaadetega. Aga samas usun, et käesolev kõrvalepõige tantsumaailma on igati põhjendatud. Kõikidel rahvastel on olnud ju alati tantsimine seotud muusikaga. India kultuuris on nad kohati täiesti lahutamatud. Traditsioonilise käsitluse kohaselt on tants, muusika ja näitlemine kokku kuuluvad ning nad moodustavad kokku ühtse tervikliku kunstiliigi naatia. Üldiselt peetakse Indias tantsu kui niisuguse loojaks üht tähtsamat hindu jumalat Chivad kes mata Radža ehk tantsukuninga kujul esitab, hävitavad taandava tantsu. Oma kirglikkuse jõulisuse tõttu peetakse taandavad meheliku alge sümboliks. Muidugi pole siva hävitav tegevus tingitud kurjusest. Seda on vist lihtsam mõista kui pidevalt korduva protsessi vältimatut osa. Vana hävitamine on ju uue maailma loomise eelduseks. Ja see Shiva poolt tantsitud taandava on ülim tants nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Temas väljendub jumalik, kosmiline energia ja kõik temast tulenev on kosmiliste mastaapidega. Teisest küljest aga on see kõrgeima tunnetuse ja igavese õndsuse tants. Ja seetõttu on nata ratsahindude hulgas väga populaarne valmistatuna erinevates suurustes ning erinevatest materjalidest võime me tema tuhandeid kujusid näha arvukates kunstigaleriides, kunstkäsitöö poodides ja isegi suveniirikioskites. Paljudes hindu instlikes templites paiknevad Šiva teise kehastuse Rudra skulptuurid. Rudot kujutatakse sageli esitamas tantsu nimega Ananda taandava. Naiselik alge, õrnus ja lüürilised seevastu väljenduvad siva naispaarilise parvati tantsus Lasias. Segan siis tants, jumaliku päritoluga tegevus. Ja säärasel religioonist läbi imbunud maal, nagu seda on India Pole tantsust kujunenud üksnes etendus või vaatemäng. See on ühtlasi austusavaldus jumalatele. Enamasti algavad teatri- ja tantsuetendused proloogiga milles palutakse jumalatelt luba esinemiseks või siis preestritel õnnistust. Ning võiks vist liialdamata väita, et india tantsus on usk ning jäägitu jumala teenimine sama olulised kui süžee edasiandmine ja tantsijate tehniline meisterlikkus. Nüüd kuulame vahelduseks üht lugu, mis on mõeldud, kataks stiili, tantsu saateks. Ja see ei ole ainult tantsumuusika, see on ühtlasi. Ka pöördumine palve jumalate poole pöördumine kolme hindu istliku, peajumala, Brahma Šiva ja Višnu poole. Oriendaal tunni raamides oleme me juba varem juttu teinud veedadest ja veeda kirjandusest. Ning nagu on üldiselt teada, polnud, veedad ette nähtud lugemiseks madalamates kastidesse kuulajatele. Legendi järgi olevat jumalad eesotsas taeva valitseja Indraga pöördunud rahva poole ning palunud teda luua lisaks neljandale juba olemasolevale veedale veel viies veeda mis oleks mõistetav kõigile inimestele ka suudratele. Ning seepeale võtnudki kõikvõimas Brahma süžee riig vedast muusika saama vedast dramaturgiliselt tegevuse jaur vedast emotsioonide tekitamise kontseptsiooni Atarva veedast ning loonud nende põhjal uue veeda mille nimeks sai Nadia, veda. See on õpetus teatrikunstist. Nagu juba eespool öeldud, mahuvad Nadia mõiste alla tegelikult kolme erinevat kunstiliiki tants, muusika ja draama. Kuigi hilisematel aegadel on mõned tantsužanrid muutunud peaaegu iseseisvateks, on säilinud siiski päris tihedad seosed teiste kunstidega. Ükskord märganud Brahma, et inimesed maa peal tegelevad liialt palju tühiste asjadega liialt palju rahmeldavad niisama siis andmata õpetuse teatrikunstist edasi ühele targale nimega haarata ja see koostanud jumalike tarkuste ning näpunäidete põhjal ulatusliku traktaadi. Nadia šastra. Kuigi tekkelugu on muidugi tugeva mütoloogilise varjundiga, eksisteerib teos siiski reaalselt ja on säilinud isegi Klavani. Selles on kokku võetud näitlejad, muusika, tantsupoeesia ja kirjanduse tähtsamad kaanonid. Nadia saastraan kuni tänase päevani jäänud kõikide India klassikaliste tantsustiilide teoreetiliseks aluseks. Millal siis on see tähtis raamat kirja pandud? Ega seda päris täpselt teatagi. Ma ei hakka siinkohal avaldama oma seisukohta, ütlen vaid, et erinevad uurijad on paigutanud Nadja šastra kirjutamise ajavahemiku teisest sajandist enne Kristust kuni neljanda sajandini pärast Kristust. On välja öeldud ka hüpotees et traktaat võib-olla polegi loodud ühe inimese, see tähendab Paarata poolt vaid selle loomisel on tegevad olnud mitu autorit. Aga meie jaoks polegi praegu kõige olulisem see, kas naljas Astra autoreid oli mitu või üks ning kas teos on kirja pandud veidi enne veidi pärast Kristuse sündi. Igal juhul on see, mis seal kirjas seisab oma aja kohta täiesti fantastiline. Lausa uskumatuna tundub, et ajal, mil meie eestlased loomanahkadesse riietatuna metsas karusid taga ajasime olid Indias välja kujunenud juba erinevad laulu ja tantsustiilid. Eksisteerisid detailideni välja töötatud rütmiteooriad. Samuti oli muusika valdkonnas selleks ajaks juba väljakujunenud ülikomplitseeritud laadide süsteem. Nadia saastast on minul isiklikult õnnestunud tutvuda vaid muusikaosaga. Tantsukäsitlevaid peatükke ma lugenud ei ole ning seetõttu kõik see, mis järgneb, pole tegelikult midagi rohkemat kui vaid kokkuvõte mitmetest tänapäeval kirjutatud sellealastest raamatutest. Sellistest nagu. Eberhard reblingi vitandsconstindens ja mõnedest teistest väiksematest raamatutest ning artiklitest. Kuid ka need kaasaegsed kirjapanekud toetuvad märkimisväärses osas vanadele sanskriti traktaatidele. Ikka esineb neis siin-seal viiteid küll nato suutrale, küll Nadia saastrale või afina ja Tarpanale. Kui juba 2000 aastat tagasi olid välja kujunenud detailsed kaanonid ja seaduspärasused kui vana, siis india tantsukunst üldse peaks olema. Sellele küsimusele ei oska küll tänapäeval veel vastata ei ajaloolased, etnograafid ega ka jalakeerutamise spetsialistid. Varaseimad ilmselged kinnitused tantsuolemasolu kohta Vana-Indias pärinevad hinduse kultuuri õitseajast ajavahemikust umbes 2300 kuni 1700 aastat enne Kristust. Need on kaks leidu, mis praegu asuvad India rahvusmuuseumis. Enzo taarast pärinev tantsijanna figuur ja harapast välja kaevatud tantsija torso. Väljaspool seda induse oru piirkonda võime teha tantsukultuuri kõrge vanuse kohta ainult oletusi. Veenvaid tõendeid selle kohta pole. Tutvudes primitiivsete suguharude tantsudega me võime vaid tõdeda, et nad on tihedalt seotud väga vanade tavadega ja uskumustega juba veeda eelsest ajastust. Suguharude tants, laul ja pillimäng On kultusliku rituaali osa. Ja selle rituaali sooritamisest sõltub jahiõnn viljasaakloomade ja inimeste järelkasv. Primitiivsed rahvad tantsivad kõikvõimalikel puhkudel enne ja pärast vihmaperioodi, riisi, külvi ja koristuse puhul edu puhul sõjas, edu puhul jahis ja nii edasi ja nii edasi. Iseloomulik on kogu külakogukonna osavõtt musitseerimisesti tantsimisest. Vastupidiselt meie praegustele tavadele puudub seal jagunemine esinejateks ja pealtvaatajateks. Kõik inimesed. Kui just pillimäng neid parajasti seda tegemast ei takista, võtavad rituaalset tantsust ühtviisi osa. Tantsust oleks muidugi õigem saadet teha televisioonis, raadio vahendusel ei saa ju edasi anda visuaalset vaatepilti. Nii et te peate leppima ainult muusikaga. Järgnevalt kuulete üht maagade rahvatantsuviisi mis antud juhul kõlab ühe oboe taolise puhkpilliesituses trummi saatel. Valisin just teadlikult kuulamiseks Nagade rahvatantsu, sest nagad on rahvas, kes on kuni tänapäevani suutnud säilitada oma kultuuriautonoomia. Oma suhtelise geograafilise eraldatuse tõttu India keskpiirkondadest Pole Naagade maale peaaegu jõudnud hindu kultuur, veel vähem aga islami kultuurimõjud. Kui induse kultuuriajastust oli iga kujuke informatsiooni allikana hindamatu väärtusega siis järgneva nõndanimetatud veeda perioodi kultuuri kohta on kirjalikke materjale juba sedavõrd palju, et raskem tutvuda isegi väikese osaga nendest. Riidvedast tarva veedast Brahmanadest, jaapani saadidest, aga samuti paanini koostatud sanskriti grammatikast. Me saame teada, et esialgu piirdus harja tantsukultuur peamiselt jumalateenistustega ning vaid harvadel juhtudel väljus templi seinte vahelt. Veeda panteoni jumalustele ei toodud ohvriks ainult hobuseid, Jäärasid ja muid loomi. Nii-öelda jutumärkides võiks öelda, et neile ohverdati ka muusikat, tantsu ja lilli. On näiteks teada, et päikesejumal Surjale ning tule juma laagrile pühendati peale kõige muuga dance. Kuid möödusid mõned sajandid. Mõni aeg hiljem ma Katha suurriigi ajal viljeldi valitseja õukonnas tantsu-laulu- ja pillimängu juba puht esteetilistel eesmärkidel täiesti lahus kultuslikust, rituaalist. Kellelegi pole vist uudiseks see, et juba ammustest aegadest on Indias väga täpselt paika pandud kõikide elukutsete positsioon ühiskondlikus hierarhias. Üks Mauria dünastia aegne minister nimega kaotalia on kirjutanud raamatu sardas Astra erinevatest ametikastidest mille esindajad erineval moel tegelesid teiste inimeste lõbustamisega. Näiteks kushilavad olid kõikvõimalikud laadavederdajad, Barrodistid, tantsijad, miimid, lauljad ja jutustajad. Ja nad kuulusid kõik suudrate hulka, see tähendab ühte kõige madalamasse seisusse. Paksemalt said võid leiva leiva peale rida need, kel õnnestus pääseda valitseja teenistusse. Sellesama ministrist kirjamehe andmeil armastas Maurie dünastia valitseja Chandra Gupta väga kuulata eetilisi lugulaulusid, mis olid ilmestatud tantsulise keemiliste elementidega. Ja selleks otstarbeks pidas Radža ülal küllaltki suurt lõbustusarmeed. Arthur Sazdras on esmakordselt räägitud ka templitantsijat äride olemasolust pealinnas patalibutras ja ka teistes suuremates linnades. Raske on leida nendele kaunitele olevustele, nendele templeid, Antsitaridele sobivat nimetust. Täär võib-olla viitaks Vana-Kreekale geisha Jaapanile. Aga just nemad mängisid väga tähtsat rolli klassikalise india tantsuarengus. Nad olid osavad mitte ainult oma keha valitsemises. Neile anti riigi poolt tasuta haridust 15-l alal eelkõige laulus, tantsus, muusikas, maalimises, kirjutamises, mõtete lugemises, vestlemise oskusest, noh, ma ei mäleta kõiki neid alasid. Aga arvatavasti ei piirdunud nende funktsioonid üksnes vaimse naudingu pakkumisega meestele. Enamike kaotalia poolt kirjeldatud ametikastide staatus muutus tublisti Mauria dünastia viimase valitseja Ashoca ajal. See mees erines oma eelkäijatest nii maailmavaate kui ka ettevõtlikkuse poolest. Šokka võttis omaks budaõpetuse ning selle eetikast lähtuvalt püüdis ta vältida igasugust meelelahutust. Eriti vastumeelsed olid talle igasugused rändveiderdajad ja muu laadapalagan. Küll aga Zoozizašoka sääraste lugude laulude tantsude ettekandmist, millest tuli välja buda Shakemoni humanistlik eetika. Budismi propageerimise eesmärgil toimusid valitseja initsiatiivil mitmete paali kaanoni, lugude lavastusliku ettekanded mida loomulikult aitasid ilmestada muusika ja pantomiim. Kui Mauriate riigis kujunesid selgelt välja paljud klassikaliste tantsude põhialused siis meie ajaarvamise alguseks arenes tantsukunst Indias kõrgtasemeni. Sellest annavad tunnistust lugematu arv tantsupoose, mis kivisse raiutuna kaunistavad Sanši amoraavati, Nacard suunakonda ja teiste naaber suunakonda ja teisist ubasid ning nendest ubade iseäranis uhkeid väravaid. Enamasti on Kivireljeefidele kõrvuti nõtkel sammul liikuvate neidudega näha ka pillimängijaid. Väga rikkalikult paistavad olevat esindatud lööki instrumendid, eriti trummid mis ilmselt viitavad rütmi olulisele rollile saatemuusikas. Jälgides budistliku kujutava kunsti muutumist aja jooksul on üsnagi lihtne märgata tantsuarengus toimuvaid muutusi. Kui veel eespool kirjeldatud reljeefidel, Me võime mõnedes poosides ja liikumistes täheldada teatud askeetlikust ja võib-olla isegi staatilisust siis paar sajandit hiljem maalitud John ta koobastemplite freeskodel on kujutatud juba palju dünaamilisemaid ja kraatsilisemaid. Sääraseid S-kujulisi inimkehasid. Ent tantsu erakordne tähtsus, erakordselt suur tähtsus tolleaegses elus ilmne ainult kujutava kunsti mälestusmärkide kaudu. See tuleb ilmsiks ka kaalidaasa suudraka ja teiste vähemtuntud autorite näidendites. Klassikaline sanskriti draama ühendas endas sõna laulu, instrumentaalmuusika, pantomiimi ja tantsu. Kaneez näitemängudes, kus puudus laul, vaheldusid kõnedialoogid ikka tantsulist miimiliste stseenidega. Alates islami levimisest India põhjaosasse algas India kultuuris uus ajajärk. Esiplaanile kerkisid uued kunstiliigid ja uued žanrid. Hakati pöörama senisest suuremat tähelepanu palee ja kindluse arhitektuurile. Hoogsalt hakkasid arenema pärsia ning araabiakeelne kirjandus. Raamatukunst seevastu sattusid usuliste tõekspidamiste tõttu ebasoosingusse need kunstialad mis olid mingil moel seotud inimkehaga või selle kujutamisega. Nendeks olid skulptuur ja maalikunst, aga loomulikult ka tants ja pantomiim. Lõuna-Indiasse moslemite mõju peaaegu ei ulatunud ja seetõttu säilisid seal vanad traditsioonid paremini. Kuid kahjuks ei jäänud muhameedlaste vallutajad viimasteks ehtsa india kultuuri hävitajateks, Neile järgnesid portugallased, inglased ja isegi prantslased. Sellegipoolest esitasid veel 19. sajandi esimesel poolel templi tantsijatarid suurte hindu templite juures tantsu ja pantomiimi kujul legende jumalate elust. Aga peagi keelati inglaste poolt tantsukoolid hoopiski. Ja see tingis muidugi eriti kiire tehnilise taseme allakäigu. Traditsioonid elasid edasi peamiselt vaid tantsu draamades. Alles nüüd, 20. sajandil, on püütud taasavada tantsukoole ning luua muusikaõppeasutuste juurde vastavaid osakondi. Jah, koole on võimalik rajada valitsuse gaasiga. Küll aga pole võimalik taastada sajandite jooksul välja kujunenud ja seejärel katkenud kurušisse paramparaa õpetamissüsteemi. See tähendab oskuste, vahetut individuaalset edasiandmist õpetajalt õpilasele põlvest põlve. Ja just see ülimalt vajalik järjepidevus on mõnede stiilide puhul katkenud. Meie käsutuses on täna veel umbes veerand tundi, mille võiks täita üks Lõuna-India muusikatraditsioonist pärinev varna, mis on ühtlasi tants või õigemini paratonaatia mine stiilis tantsukompositsiooni osa. Tegelikult praktikas võib varnam kesta tund aega ka ja mõnikord võib-olla isegi rohkem. Et me ei peaks lugu katkestama, püüdsin ma seekord leida mõne lühema, mis mahuks ära järelejäänud aja piiridesse. Täpsemalt, mis asi on ikkagi varnam või mis asi on paratonaatia ja üldse? India klassikaliste tantsustiilide kohta kuulete juba järgmisel korral, see tähendab pühadeks päeval kahe nädala pärast kell 21 15 omi muljeid, teadmisi ja kogemusi lubasid tulla jagama kaks eestlannast india tantsuspetsialisti, Pille Roosi ja Kersti Randma. Kuulmiseni.