Tere õhtust, olen Ene Lukka Jegigjan ja tahan täna õhtul kõnelda meestest ja naistest ja oma kultuurilistest põhiväärtustest. Soome-ugri lastena eristume me oma etno geneesilt oluliselt suuremas osas Euroopa rahvastest. Tahame me seda või ei taha, see lihtsalt on nii. Meie etnogeneetiline minevik on pikk ja auväärne. See on meie võimalus enda teadmise, identiteedi ühe alustala ja eripära rõhutajana. Mis ühiskonnas me täna elame? Väljudes modernismist, maabusime postmodernses ühiskonda. Kultuuriuurija Aare Laanemäe järgi purustas postmodernism kõrgkultuuri domineerimise populaarse kultuuri üle. Massikultuurile eelistatakse identiteedirühmadele vastuvõetav võtavad kultuuri mitte keskmist, vaid erinevatele sotsiaalsetele rühmadele eraldi suunatud kultuuri. Mis on aga selle kultuuri sisu ja millised on põhiväärtused? Postmodernism on rohkem seotud populaarkultuuriga, mis kehastab eriti massimeedias hägustuvaid muutusi näilise ja tegelikkuse vahel. Populaarkultuur on ju teiste kogu filmid, heliplaadid, telesaated ja muu, mis on üldkättesaadavad ja rahva hulgas populaarsed. Aga selline tehiskultuur ei saa olla rahvakultuur, mis tekib rahva hulgas ja mille loojaks on rahvas. See on tarbijakeskne, mitte osaleja kultuur. Massikultuur on seotud massiühiskonna. Massiühiskond koosneb indiviididest, kellel puuduvad kahjuks täna tähendusrikkad, põim, moraalselt siduvad suhted teiste inimeste ja palju muuga. Need suhted teiste inimestega on ka kas pelgalt lepinguliselt või juhuslikud või kauged. Üksikisik on jäetud iseenda hooldekogukond, mis traditsioonilises ühiskonnas talle väärtushinnanguid pakkus, on lakanud ammu olemast tööstustamine. Linnastumine ei suuda kahjuks kujundada kindlaid identiteete ja inimesed massiühiskonnas on killustatud nii ühiskondlikult kui ka moraalselt. Aga inimene vajab tuge kuuluvuse näol. Ma ole kui arbu mulla Mossadi erkmaale, kui. Mussad Sirke täis Paalo sind ohvrikasmi sata, mul nüüdsassa. Palun sind aafrikasmi sata mul nüüd Sossa künd. Mina Vanna säält selge, Ainostassaka ees, Emine on säärse, kes Hainust ossa köist ja sii võtta siis vaata ta paarempa esivõta, siis võta paar empa. Nüüd rikas mees, kas on sinu määratoos nüüd rikas mees, kas on sinu vaarandus, kõik see sinu tsert, kaari seamiinu? Kõik see sinu sert, kaari seamiinu, Päären. Mõeldes tulevikule huvitab meid väga, mis on täna väärtuseks noortele. Kindlasti ei saa noori kui ühtset kogumit vaadelda ühes pundis sest on erinevate väärtushinnangutega noori erinevatest lastetubadest. Kuid on olemas üldised tendentsid, mis on kahjuks kõike muud kui oma kultuurilistele põhiväärtustele toetuvad. Äsja toimus üle-eestiline esseekonkurss, kuhu laekus 349 tööd. Professor Margit Sutropi hämmastas noorte väärtustes peegelduv ühiskonna edukultus. Eesti noored tajuvad maailma stabiilsena. Nad ei muretse globaalprobleemide pärast ülemaailmsed terrorismiohu ega konfliktikollete pärast. Neid ei tee eriti ärevaks keskkonna saastumine, ülerahvastatus ega ka eesti rahva madal iive. Nad ei karda sõdu ega nälga. Nad kardavad vaid, et nad ise pole piisavalt läbilöögivõimelised. Nad tunnetavad tugevat konkurentsi ja teavad, et läbi löövad vaid need, kes on valmis end pingutama. Mida Eesti noored väärtustavad. Peamisteks väärtusteks on kõrgharidus, austusväärne amet, kuulsus, materiaalne kindlustatus, perekond, armastus, sõbrad. Igatsete hõlpelu vaid ollakse ise valmis oma eesmärkide nimel pingutama. Haridus kui väärtus. Kurb on aga see, et esseedest tuli selgelt välja, et väärtuseks on omada haridust, mitte olla haritud. Haridus ja teadmised on noorte jaoks instrumentaalse väärtused, vahendid, mille abil midagi saavutada. Küsimuseni, kas ma julgen olla mina ise? Vastas enamik, ei julge. Näiti Dmitri. Poisi. Eesti keele Instituudi teadur Ene Vainik korraldas eesti keele emotsionaalse sõnavara uurimiseks katse. Osales 100 14-st kuni 88 aasta vanuses inimest. Ta palus neil loetleda kõik pähe tulevad emotsioonid või tunded et saada teada, mis kuulub eestlaste aktiivsesse emotsioonisõnavarasse ja mis on eesti keeles emotsioonide põhinimetused. Esmatasandil. Tulemuseks oli kõige esiletulevam emotsioonide mõiste. Katses oli viha. Sellele järgnevad armastus, rõõm ja kurbus. Need neli sõna on seega eestlaste emotsioonide põhinimetused, viha, ka vihkamine, vihastamine ja nii edasi. On kõige esiletulevam emotsioonide mõiste mis edestab kõiki teisi. Kas selline tulemus räägib sellest, et eestlane on põhiliselt vihane? Katsest võib vaid järeldada, et emotsioonidele mõeldes meenub eestlastele esimesena sõna viha. Pihaga seostus kohe armastus ja rõõmuga kurbus. Noorematel inimestel kaldus esmalt meenuma viha, seejärel armastus ja kurbus. Aga rõõm ei pruukinud üldse meenuda. Kas meie noored ei ole rõõmsad? Seevastu kesk-eas inimesed? Neile meenus esmaselt rõõm ja kurbus ning armastust ei peetud enam mainimisväärseks. Aga vanemas eas vähenes rõõmu mainimine ja asemele astus taas armastus. Mul on siin ühe 18 aastase noormehe luuletus mis on kirjutatud aga 1943. aastal. See noormees ei ole luuletaja, ta on tavaline inimene, kes kirjutab enda tarbeks. Võib-olla maandab oma pinget sõnades luules. Noormees oli mobiliseeritud võõrväkke sõdima. Ta pidi minema sõtta, see tegi viha. Tema kodu ja maa olid sõjatules. See tegi viha. Sõduria meelinud 1943. Sõda. Lõputud rännud ja tolm, viha, vaid viha sapina mõru, nõrgub sõduri südame alla. Kodumaa leegitseb mürskudest, põrub kodumaad, vaenlane tallab, suitsevad linnad ja sõitsivad külad. Tee veeres, kõrbevad kased, pilvitud taevaski, Kuzalgil ülal punetab otsekui vasest. Põllud on kõrretud külvaja käsi eneses, vintpüssi surub vihka ja vihkamast. Ära sa väsi, enne kui kõik seekord unub. Aga kas unuvat süütaja tuled, kõrbenud kask, kas ta onub lind, kui kord siia taas tagasi tuleb, kuhu ta pesa siis punub? Aga kas kunagi silmilt saab pesta pisaraid nutetud, samas kus seltsimees viimasel padrunikestal tardunud huultega lamas? Ei, see ei unu. Aeg silub küll armid, viha jääb ikka samaks. Sõdurid lähevad tõsised, karmid mure on teinud nad vanaks. Noormees põgenes armeest metsa. Peale sõja lõppemist lubasid uued võõrvõimud, et need, kel pole veresüüd, tulgu metsast välja ja neid ei karistata. Noormees uskus ja tuli ning sattus kohe vangilaagrisse, kaugel Venemaal. See digiviha tagasi tulles olid suure vaevaga muretsetud loomad ja käsitsi metsast vabastatud maad kolhoosi omad, Tseedigi viha. Niisiis, kas kipumegi olema vihased inimesed? See noormees ei ole ka vanas eas lahti saanud oma vihast. Aga kuidas saada lahti vihast vihastamisest, vihkamisest? Mida kivi? Kas merel vanus pole? Mulle meeldid nahale, igavene sel ilge. Sobiv hetk on hingata sisse. On hingad, tuleb välja. Sobiv hetk on hingata sisse. Tõuse üles. Sõber, selles tulla võib õnnelik päev. Paneb kama, minulik. Vaatame, helgus, saaled. Sul on selged ja säravad kõrvad. Ja val paistab neist läbiring ja sirutas silmi. Vaata välja veel. Spil. Mida on kiri, näe? Selles tulla võib viimane päev. Paned on tama õnnelik tee palaval, kus välja. Sobiv hetk on hingata sisse ja välja ja tundetu. Puhub rõõmsalt läbi ja just vastu soolina. Mida kivi näeb? Hakkab, aga peale jälle, hakkavad ahaka peale jälle pannud tüdrukuid üle, ma pillub lennu peal taevapoegi. Ma ei hakka peale jälle ühe korraga kõik. Vaimsel kogukonnal on massikultuuri valitsedes raske püsima jääda kui ta ei püüa otsida tasakaalustavaid tegureid. Sellest ei piisa, et me nendime, et eestlase väärtushinnanguid ei ole paigas. Et käivad kiired kultuuriliste muutuste protsessid, kus eestlaste enesetunnetus ja väärtushoiakud kalduvad üha enam ühte äärmusesse väljendades ühekülgsed ja äärmuslikku linliku moodsat individuaalset elulaadi. Käimasolevat muutused vajavad tasakaalustamist looduslähedase traditsioonilise ja koos kondliku eluhoiakuga. Meie paigast ära. Kui nüüd ühiskonna parimaks tasakaalustajaks teguriks sobib ilmselt kõige enam meie endi pärimuskultuur. Ja selles toimivad suhted teiste inimestega surnutega, looduse ja maaga, unenägudega, surmaga asjadega jumalaga. Kõiki suhteid me vajame kõik. Kahjuks ei ole paljudel juhtudel siin piisavalt traditsioonilist oma ja elujõudu andvat. Suhted ei pea olema rõõmsad, kerged, vaid jõudu ja enesega hakkamasaamist pakuvad tõsised, rasked isegi traagilised suhted kasvõi oma sugulastega. Teades, et kõigil teadaolevatel esiemadel ei olnud elu kerge, trotsib ka noor neiu eluraskusi vapralt. Nüüd loen ette ühe noore abielunaise laulu oma esiemadest. See laul on kirjutatud sellel aastal. Ma tahan laulda omast perest, oma laiast suguvõsast, oma isa ima emast või ka mõnest vanem past emapoolne mamma kõne tuustma, mõnda mäleta, dail usklik naisterahvas, kõigi meest palveti osas laulda mitmeid laule, jutte, balla kõnely, ega sugutsi haigusi omma muudu ravisi. Akna all tal roosipõõsas, oh kuis oli illus. Siis kui mamma ära kuuli mõistsime, kuist puudustest emapoolsest vanaemast tõstma, vähe mäleta. Tal oli määratu nii kõrval õige vähe elada. Tases kuula meie veri, eestlasil Holly cademiil koli uhke ja tõist moodu, kolme tütart kasvati ma mäletadest väega vähe ja halle miil om tuu perast Tiia hoitseminta Pallo oma esmast latselast oma ima. Mulle tundus, ta ei ole õnnelik, mis ta temast laulda. Tulaul olles valelik isa poolt vana, ime ta, kui ima minule tugev naine tahes olla. Igati ta sugune. Poigi kolm ta kasvatanud Pütsyndoull rassedu, tall, tugev tass murdu, ikka abis kõigil. Mat saidi metsamehe puigi Esa noorena. Siis mõtlesin oma noore poja ja teise mehe järele, sai mõne aastakene mööda matusse, ei lõpeki. Nüüd pojast latsiolotsakene läits järgi oma isale. Minaisil tundus sääne Elo, mis rasse hom ja Vaivane, kes esihaigusesse kooles, kes latsi saadab toonela mu vanaema mulle kõnel, nii pere tuua kinnina pole õis, hellitusi jaka Jelomgi Vaivana. Selles laulus ei ole, viha, on kurbus, on mõistmine, on armastus, on vajadus otsida tuge nendelt naistelt, kes elasid enne seda noort naist. Kas naiste poolt eestveetav kultuur pärimuskultuur on asjaolude sunnil paremini vastu pidanud sest naised on pidanud ikka oma kodu ja laste eest hoolt kandma sõltumata valitsevast võimust ja vaimust. Teiste võimu ja väge on pärssinud võõrad võimud ja sunnitud loobumine paljudest mehelikest tegevustest või tunnustest nagu jahil käimine, mõõga kandmine, oma maa valitsemine on jäänud vaid muundunud mälestused, mida võisid edasi kanda naised oma lauludes ja lugudes. Meestele paljudki muundunust aga enam ei kõlvanud. Tasakaalukas, traditsiooniline külaühiskond, kus elu ei olnud kerge kuid kus esinenud tänapäeval nii massilist stressi sest raskusteks valmistuti aasta ringi tähtpäevades, rituaalides, aga ka lauludes ja lugudes, mis olid täiskasvanute omad, samuti. Naised valitsesid inimeluringkäiguga kaasnevaid rituaale, lapse vastuvõtjatena, pulma, laulikutene ja Pidgejatena Neil ohu hetkel mil liigutakse ühest seisundist teise ja inimene on äärmiselt nõrk ja vajab tuge. Naised valitsesid ebaharilike maagia ja nõidusega seotud rituaale. Pärimuskultuuri tundmine ja edasikandmine oli seega oti naiste pärusmaa. Meeste võim piirdus avalikku silmale nähtava ja ametlikuga. Nemad olid aga ka esimesed, kes võtsid vastu uuendusi, olid avatud muutustele ning olid kiiremini valmis loobuma ka vanast. Tänapäeval on asi üldjoontes sama. Järk Keva. Ma viib jääkatte all ma siiski Oram rahvas, ka Ram räimi püüd ma mäelt kuuldakse, viidi ta Vie, takseme. Roodne, et maksuvaba teed näed, kui koovad uude jal südametes liiguvad. Nojaa ta, ta. Oya Kloome ära. Moora aasta heinamaal ja põld loogia higipisar härra all käe peal. Ja haava tõi ideaalse meetme praami laevatormis ja tuules Me emal kaugemal kodude. Ja no raehärra Tallo ja, või. Või ja kee raehärra. Kui tuul, sügisene vilu ja märg jalad, Nuude välistööde järg siiski moora vas ka suisest vaevas ka oma Mäeldad saavada aga asi käes, ramm, matka au käima idena. Kui tuulepall toob ja, ja kui palka alla soovudumas Cisco faasi ja üks laersiala sai, taandan. Ankroziiget sead, eks pull hini Siiviad, eks furra, haara tühi haava, tagaar, treid, sõda, möödar. Mõndagi oma varasemast rikkusest ehk esiemade-isade tarkusest. Siiski kasutame tänases päevas kas või lauluski. Nõnda tarkust ja teadmist on aga raske mõista. Raske on aru saada muistsetest koodidest peidetud eluteadetest. Tähtpäevade ja pühadepidamisel on olnud tähtsal kohal ainult üks asi. Inimese hea käekäigu taotlemine, eraldi hoolt, inimese tulevikku, tema tervise töövõime pärast tunti paastumaarjapäeval, jüripäeval ja jaanipäeval. Rohkesti pöörati tähelepanu haiguste aitamisele ning ravivahendite hankimisele näiteks varahommikusele, näo, pesemisele, maarjapäeval ja jüripäeval või kastes püherdamisele. Alasti jaanipäeval on omistatud ühtviisi tervistavad ja kosutavat toimet. See oli nii-öelda aktuaalne iluravi. Selleks oli ka maarjapuna joomine. Iluravivõtted kolmineerusid jüripäeval. See pakkus huvi loomulikult eelkõige naistele ja mittemeestele. Paastumaarjapäev oli maaema ehk maa jumala püha jüripäev metsajumal oma. Kas metsajumal metsa isa metsavana on meessoost? Ilmselt küll. Aleksander heintalu ehk Vigala Sass kirjutab oma suurteoses Eesti täidžuudide hingestatud ilmet. Metsavanaks loeti tihti suurimad puud metsas või mõnda suurt tamme, kellele ohverdati ja toodi andamit. Miks aga naise kohtamine mitmel puhul halba õnne toob? Miks nii, on arvatud näiteks kui jüripäeval naisterahvas enne meesterahvas talusse tuleb, siis ei ole sel talul ehk mujal hääd õnne, terve aasta. Öeldi Rõngus. Või tuleb jüripäeval Mikul meeste Saint enne siis saab tüdruk seal majas, mehele tuleb aga naiste Saint enne, siis ei saa tormast. Või Jüribe vaadatas, kelle näed, kui meesterahva siis ei lähe suvel Tööriistad katki, kui naisterahva, siis lähvad Kihnust. Kartus sattuda kontakti võõraga halbade jõududega välistas nii külastused kui ka tarbekäigud teistesse peredesse. Keel teise peresse mingit eset või toiduained laenata, isegi tuld anda on olnud eriti range sest iga külastajat oli põhjust karta kui potentsiaalset nõida, kes kontakt eseme kaudu oleks võinud perele ja majapidamisele kahju teha. Siin on tegelikult tegemist talupojaühiskonna alalhoidliku meelega. Uude ja võõrasse suhtuti eriliselt umbusklikult, erinevalt tänasest postmodernistlikus ühiskonnas kus eestlane on üliavali lahti kõigele uuele ja võõrale seda näitama ka üks tehtud uuring, kus eestlasi kuue vastuvõtmise avali olekus võrreldakse teise Euroopa liidu rahvaga hispaanlast. Miks mitte pöörata enam tähelepanu mõnele tähtpäevale pühale ja meeste kultuurile selleks võib-olla tõepoolest ka jüripäev. Mehed kui juhid, vanemad, pead, metsamehed, jahimehed, mõõgakandjad. Millised on need rituaalid sündmused peale spordipoliitika jahilkäigu kus mehed enda teadmist ja pidamist saavad kasvatada. Et olla hea armastav abikaasa ja isa ning väärikas kodanik oma kodukandis oma riigis. Imre Annuse väitel on meil olnud ka oma mõõga tantsud nagu me võime tänapäeval veel näha näiteks šotlaste esituses šoti meeste mõõgatantsus. Tänapäeval on taas juttu ka mõõgakandmisest, mida Eesti mees ei tohtinud teha. Ehk ligikaudu 500 aastat. Mõõtkonnaga olnud läbi keskaja, eriti parakeskajal, vaba mehe sümbol mille kandja ei pruukinud tingimata ise sõjamees ollagi. Samas ei saanud pronksiajal iga vaba mees endale sellist kallist ja haruldast relva muidugi lubada. Kuid mingit tolleaegsed ja meile teadmata olulist staatust sümboliseerides on ta siiski sedavõrd väärtustanud, et täitnud läbi aegade keskset osa elu ühe olulisema kombetalituse abiellumise tseremoonias. Maousuliste pulmakombetalituses mängib mõõk täna taaskeskset rolli. Võib isegi öelda, et vanade kommete alusel ei ole võimalik kedagi ilma mõõka deta paari panna. Keskne nendes pulmarituaalides on üks taig, mis pandi toime sisuliselt mõõkadega. Selleks otstarbeks on olnud mõõgad käibes kogu selle kultuuri keskel kuni 1870 aastani välja. Teated pulmas kasutatavate puu munkade kohta on pärit alles kõige viimasest ajastust. Kui enam õigeid mõõk kuskilt saada ei olnud. Samas on teada, et külasepad neid selleks otstarbeks eraldi on sepistanud. Mehed seisavad taas oma meeste ilma eest. See oli Harju Jaak oli Järva Martalimaadal poisike. Ants oli Harju Jaak Järva, Mart poisike. Ta tegi laevad luigeluust, laevapostid, organdees ta luigeluust, laevapostid, porgandist, laevakiilud, kiht kärbuust, laeva, mastid, Maria puhus laevakihi luht, kikerpuus laeva masti, Marjapuu staabani laeval nööride peale, nii kui kand, laagee seid. Ta pani laeval nöörid peale, nii kui kanda keelesid Taapani laeval purjud peale Nonii kui pruudi pol. Kaabli laevalburjud peale, nii kui pruudi põlle Anine laevad Saudema laevade Soutset, Purioodi õudseid, panin laevad Saudeva laevas. Puriood jõudsime säutsuda suure linna alla augu liis torni alla Soutside suure rinna alla, haugu lehise torni alla ees oli riita, taga oli riita, keskel käena juu tütar ees oli liit, ta taga oli riita, keskel käänaney uuritar. See tegi tööd kui tiksuke ja raidustna loolniksuke. See tegi tööd kui tiksuke ja raidus naeluniksuke. Imre Annus kirjutab, et 14. märtsil 2002. aastal muutis riigikogu oma otsusega kehtima hakkava relvaseaduses mõõka keelustavad punktid. Sellele eelnes mitmekuuline selgitustöö, mille käigus astusid mõõga tsiviilkäibest keelamise vastu välja väga erinevad huvigrupid. Millised oleksid olnud seaduse mõjud eesti kultuurile, küsib Imre Annus. Kui seadusandja poleks oma varasemat otsust muutnud. Maavalla koja vanema sõnul ei tähendanuks mõõga tsiviilkäibes keelamine Eesti noortele ja provintslikule kultuurile erilist kaotust. Aga mis puudutab maarahvapärandit ja kultuuri, siis seal on mõõk olulisem ja tähtsam kui enamikes naaberrahvaste kultuurides. Ja sellele kultuurile oleks mõõkade keelustamine mõjunud hävitavalt. Ma usuliste vanem lisab, et maarahva pulmakommete täitmise juures ei ole võimalik teha mööndusi küsida riigi käest mõõga omamiseks eriluba või kasutada puumõõku. Kuna maausulised pulmakombed on üks meie kõige vanimaid teadaolevaid kihistusi, on usulisi jaoks ka need pulmamõõgad esemelise kultuuripärandi kõige olulisem osa, mida võtame kriitikata, kinnitab Andres heinapuu. Ma usulised on kindlad, et inimene, kes mõõka omab, on üldjuhul ka piisavalt haritud ja intelligentne et seda konkreetsetel tähtsündmustel kanda ja kasutada väärikusega, mida mõõkkandjalt eeldab. Isiklikult tahan väga loota, et noortel poistel noormeestel on piisavalt täiskasvanute meeste hulgas eeskuju. Et see eeskuju annaks noortele meestele tõepoolest õiged põhiväärtuslikud suunad. Loen ühe noore mehe kirjutise kes alustab oma mõtiski elu. Juhan Liivi sõnadega, kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. On olemas pühasid ja traditsioone, mis puudutavad hinge ning pühasid, kus meid võlub vaid asja väline külg. Püha nagu ilugi on suhteline käega mitte katsutav nähtus. Midagi, mis täidab meie sisemust nagu õhupalli õhk. Üllatuseks kuulsin isa umbes nädal aega enne jüripäeva rääkimas enese 23. aprilliplaanidest ta veidi seri päeva koos sõpradega suvilas nautides, saunamõnusid istudes lõkke ääres vorsti küpsetades jõulud rüübates kõige jahmatama paneb. Asjaolu oli see, et koos oli nii-öelda mehed omavahel vanad sõbrad. Hiljem tagamaid küsides sain vastuseks oli lihtsalt tunne, et nüüd on paras hetk, tahaks mehed olla omavahel. Mõttes tõmbasin paralleele oma tammemäe hiiesalus koos kursusekaaslastega Viljandis tähistava jüripäevaga. Tekkis austus esivanemate vastu. Mälestus, meeldetuletus, püüd alal hoida kunagisi soove, unelmaid, tegemisi, püüd äratada nostalgiat, mis asub iga inimese sügaval hingesopis. Tuli inimese ürgpõline abimees. Jüripäeva vabaduse sümbol ja traditsioon oli algustähiseks ka meie koosviibimisel. Sooviks oli, et igal kohalviibija ohverdaks tulle midagi esiisadele mõne eseme meeldetuletuseks, et neid pole unustatud. Koos lauldud laulud olid ülistuseks sammustele tegudele. Mängud meenutasid veidi kunagisi jüripäeva simmanit, mil rahvas õhtul tule ääres kogunedes veidi lõdvemaks lasi ning lauldes ja tantsides kevade saabumist tervitas. Kõigil oli võimalus lausuda omi mõtteid, avaldada arvamusi, mis neid tol hetkel valdasid. Õhtune kohalikus talus viibimine oli kui järelkaja kunagistele pidustustele. Mängiti pilli, lauldi, käidi saunas ja nauditi üksteise seltskonda. Mõni päev hiljem olnud enese jaoks analüüsides esitasin küsimuse. Mida see täht mulle sel korral üleüldse tähendas, mille nimel mina pingutasin, oli see ainult kustunud sütele tulepuhumine kunagisele maha rahvale tähendas jüripäev kevade algust mille autodest lasti kari karjamaale sööma, tegeldi viimaste talvest jäänud koristustöödega. See oli püha, millel olid oma tavad ja oma riitused. Otsekui viimase jääkirme peal pühkimisaeg, et maa saaks vabalt hingata. Ühtlasi põhus pühitseb see püha hea võitu kurjuse üle. Minu jaoks on need kaks tähendust siiski üsna kaugele jäänud. Kõige tihedamalt seovad mind minu juured eestlaste jaoks ehk saatusliku tagajärjega. Iri lahing. Jüripäev on kummardus kõigile neile, kes on pidanud oma maa ja keele eest verd valama. Kummardus mu vanaisale ja tema isale kummardus mu oma isale, et ta on mind selliseks kasvatanud. Meil peaks olema aeg, mil midagi teha, koos oma sõpradega, istuda tule ääres, pajatada ammu sündinud lugusid ja tunda rõõmu oma olemasolust. Et südamesse tuleks hea kindel tunne kõige selle pärast, mis meid ümbritseb. Ja et oleksime ka teadlikud sellest, et ka meie vastutame selle eest, mis meie ümber toimub ja mis neist tulevikus saab. Ja ta ju jumalaga, kallike. Kapten. Seal on see asi. Siis ma pöördun Kajuga.