Tere õhtust. Täna tuleb meil juttu Siberi põhjaosas elavate samojeedide muusikast. Ausalt öeldes ma kahtlesin päris kaua, et kas selle teema jaoks on ikka just Torientaal tund see kõige õigem koht või teisiti öeldes, kas Põhja-Siber on ikka idamaa. Aga kõik on suhteline, selline, nii ka selles küsimuses ei saa olla ühtainust, absoluutselt õiget seisukohta. Ma usun, et paljud vanemad raadiokuulajad mäletavad veel aega, mil Narva sillal oli Venemaa poole viitav silt kirjaga ostland. Veelgi enam teatavasti ei tähenda ju austria saksakeelne nimetus ester rai ju midagi muud kui idariiki ja on ka välja kujunenud nõnda, et orientalistika uurimisvaldkonda kuuluvad näiteks Egiptus ja Türgi. Aga need on ju maad, mis kaardi pealt vaadatuna asuvad Eestiga peaaegu võrdsel idapikkusel? Jah, aga kuidas on lood ikkagi põhja Siberiga ja samojeeridega? Ega me ei püüagi täna siin seda probleemi lahendada, kuid ma siiski leian, et on piisavalt põhjust tegeleda oriendaal tunni raamides samojeedi muusikaga sest elavad samojeedi ju ikkagi Aasia maailmajaos Uraalide taga. Ja mis veelgi tähtsam, meil Eestis on olemas selle ala spetsialist ning võimalust teda stuudiosse kutsuda ei tahtnud kuidagi kasutamata jätta. Siin ta ongi, Triinu ojamaa, etno muusikoloog Tartust. Orientaal tunni alalised kuulajad on juba tuttavad Lõuna-Siberi ning paleo Aasia rahvastega. Oleme rääkinud, kuidas elavad Need rahvad. Kas nüüd samojeeride muusikakultuur ja üldse kogu elamine on sedavõrd erinevad Lõuna-Siberi rahvaste ja paleo aasia rahvaste omadest, et me peame täna alustama täiesti omast Joost või võimega eelnenuga mingisuguseid paralleele tõmmata? No samojeedi on teatavasti eriti just kanossaanid. Aasia kõige põhjapoolsem rahvas ja oma kultuuritüübilt kuuluvad nad arktilisse kultuuriareaali, nii et palju ühist on neil loomulikult nii juhtide kui ka eskimod muusikaga ja üleüldse kultuuriga. Aga Lõuna-Siberi kultuuriga annad kontaktid muidugi nõrgemad. Ja mis puutub nende tegevusega, vaatasin, siis nad on olnud põlised põdrakasvatajad ja kütid ja kalastajad nagu tšuktši, Diazkimad või Juka kiirid. Ja loomulikult see on noh, teatud mõttes aluseks ka nende muusikakultuuride üldse kogu vaimsele kultuurile. Mul on õnnestunud paaril korral neis paigus viibida. Ühel reisil sai läbitud Taimõri poolsaarel suuskadega koguni 550 kilomeetrit. Kuid sellegipoolest ei saa ma kahjuks praegu jagada omi isiklikke muljeid kokkupuudetest kohalike elanikega, nende kultuuri ja muusikaga. Ja seda väga lihtsal põhjusel, sest kogusele teekonna vältel õnnestus mul kohtuda vaid kolme inimesega. Ja needki polnud kohalikud elanikud. Jah, siin Eestis me ei oska seda endale ette kujutada, et me läheksime näiteks jalgsi Tallinnast Võrumaale ja siis edasi Võrumaalt Pärnumaale ja kogu selle teekonna vältel ei kohtaks mitte ühtki eestlast. Aga Põhja-Siber ja eriti Taimar on juba kord sellised paigad, kus asustus on sedavõrd hõre. Aga teil, proo, Ojamaa on kindlasti ette tulnud ka isiklikke kokkupuuteid samojeedi rahvaste esindajatega. Jah, ühtekokku ma olen veetnud Tai müüril umbes poolteist aastat ja elanud külas mille põhilisteks asukateks on kanassaanid ja türgi-tatari keelt rääkivat orkaanid. Teatavasti oleme meie, eestlased, nende rahvastega ju kauged keelesugulased vähemalt nii väidetakse. Täna me ei hakka siiski teoretiseerima ega otsima kinnitust sellele, kas sellele keele sugulusele on võimalik leida kinnitust ka folkloor, sest muusikast. Sest üks asi on ju tarkade õpetlaste teoreetilised arutlused, aga muusikat kuulates võib iga raadiokuulaja enda jaoks ise leida vastuse küsimusele, kas ja mis määral on eesti rahvalaul suguluses Samajeedide omaga. Kuulakem kõla? Kutšma Makko nõndanimetatud isiklik laul ehk isikulaul ja esindajateks on kaks laulikud kostjorkinid, kes venepärasele perekonnanimele vaatamata on rahvuselt siiski kanassaanid ja pärinevad muide sealmaal üsna tuntud šamaanide laulikute perekonnast. Eelnenud loo kohta tuleks vist siiski öelda paar sõna. Kommentaariks mõtlesin, et see oli nõndanimetatud isiku laul. Aga mida see tähendab? Organisatsioonid ise nimetavad neid laule Hankuudia palve, mida võib tõlkida purjus olemise või purju jäämise laul. Need on niisugused laulud, mis luuakse endale siis, kui hakatakse pruukima alkoholi. Ja nendes lauludes on juttu inimese elusündmustest. No niisugune klassikaline joomalaulu sisu on selline, et inimene jutustab ära kogu oma eluloo alates lapsepõlvest kuni viimaste päevadeni välja. Räägib oma abiellumisest ja laste sünnist ja oma tööst kõigest. Aga on ka selliseid joomalaule, kus räägitakse ainult mõnest erilisest elujuhtumist. Ja isiku lauludeks on need hakanud kutsuma etnomusikolooge. See on niisugune. Üldistav termin ja, ja selle põhjuseks on just see, et, et laulus on juttu inimese isiklikest elusündmustest. Sellised isikulaulud on olemas ka teistel sama jäätidel, mitte ainult kanast saanidel ka lõunas, oma jäätidel ja samuti teistel arktilise kultuuripiirkonna rahvastel. Aga nüüd ma tsiteeriksin korraks leid Triinu ojamaa ühes kanassaanide muusikale pühendatud artiklis te väidate? Ainus žanr, mille puhul täna veel ei saa rääkida lõplikust taandumisest, on joomalaulud neile tekki küll juurde, kuid olemasolevad muutuvad pikemaks. Ma loodan, et te tunnistate tsitaadi omaks. Ja nüüd sellega seoses ma tahaksin püstitada probleemi. Ja nimelt on ju üldiselt teada, et suur osa Siberi rahvaste laule on nii-öelda funktsionaalsed, see tähendab, et nad on seotud mingi kindla igapäevase tegevusega. Nii näiteks kui loobutakse koera rakendite kasutamisest või põhjapõtrade kasvatamisest, siis pärast hakkavad järk-järgult taanduma või kaduma ka vastavasisulised laulud. Kuid väga huvitav oleks teada, kas jooma laulude elujõulisuse ja rohke alkoholi pruukimise vahel on ka mingi seos. Et seda jooki neis paigus rohkesti pruugitakse, selles pole küll mingit kahtlust. Ma ei tea, kuidas praegu, kuid enne Gorbatšovi poolt algatatud alkoholismivastast poliitikat võis Taimõri poolsaarel igast toidupoest osta puhast piiritust piiramatus koguses ja seda hinnaga kaheksa rubla ja 12 kopikat poole liitri eest. Aga proua ojamaa, kuidas te arvate, kas varasematel aegadel olid joomalaulud seotud üldse viina joomisega või oli nende tekkimine seotud hoopis kärbseseene või mõne muu teise hallutsinogeen aine manustamisega? Arvatavasti see oli nii, kuna kärbseseene kasutamise traditsioon on tuntud väga laial territooriumil alates hobi õpilastest kuni tšuktši ideni välja. Meil ei ole mingeid konkreetseid andmeid selle kohta, et kanassaanid oleksid kärbseseent kasutanud. Küll on andmeid selle kohta, et neenetsi ta on seda teinud, nimelt neenetsi šamaanid. Tänapäeval on. Samojeedi selle kombe ilmselt unustanud, kuna arvatavasti alates seitsmeteistkümnendast sajandist mil samojeedi territoorium liideti vene impeeriumiga, on sama juutidel olnud võimalus kasutada piiritust. Kahtlemata see, et joomalaulud ei ole. Žanrina kadunud hääbunud on seotud sellega, et, et alkohol on ikkagi veel küllaltki hästi kättesaadav. Ja mis puutub sellesse, et kanossonide laulud on funktsionaalsed, siis peab ütlema, et mingisuguseid töölaule, kui niisuguseid kalassaanidel ei olnud. Mis puutub sellesse laagrisse, siis seal on öeldud, et, et et. Mingil määral. Annab nende funktsionaalsusest tunnistust see, et et kuna on alkohol, siis on, see on alles ka need joomalaulud asi on nimelt selles, et mitte mitte just otseselt funktsioonid ei ole kadunud, aga kadunud on need olukorrad, kus lauldakse. Sest kanassaanid ei istu enam õhtuti oma perega koos ja, ja ei laula, jutusta muinasjutt, vaid tänapäeval vaatab kanassaan õhtul televiisorit või istub kinos või või läheb diskole. Nii et selles mõttes olukorrad on muutunud. Ja muidugi asi on ka selles, et kanassaanid noored kanassaanid ei valda enam emakeelt ei saa aru nendest lauludest ja, ja nendest muinasjuttudest, mis muide on ka lauludega. Nii et vanematel ei olegi neid enam kellelegi laulda või jutustada. Kuigi ma pole kanassaanide muusikat kuulanud, nii palju teha, mingeid üldistusi on siiski kõrva hakanud. Üks asi, nimelt mõnede laulude laadid või heliread on täiesti kokku viidavad euroopalike Diatooniliste astmetega. See tähendab, et neid võiks täiesti vabalt üles märkida meie igapäevases noodikirjas. Samas olen kuulnud ka mõningaid laule, mille puhul on üsna raske kindlaks teha, kas laulikul on raskusi puhtalt laulmisega või on tegemist mingi erilise heliskaalaga. Minu küsimus olekski selline, et kas kanosaanid tunnevad veerand või kolmandik toonides laulmist. Arvatavasti nad ei tunne seda. Aga kanassaanide vokaaltehnika on selline noh, eurooplase kõrvale jah, väga omapärane või võõras, sest üks noot talle tavaliselt eelneb mingi libistus või, või järgneb libistus või, või nii üht kui teist. Ta ei ole kunagi konkreetselt intoneeritud noot. Ja arvatavasti selline tunne, et, et karassaanid kasutavad mingit teist skaalat, tuleb just sellest. Aga mis puutub nendesse meloodiates, mis on sarnased meile tuntud heli laadidele? Kahtlemata kokkupuude näiteks vene kultuuriga on kestnud ju ikkagi juba mitu sajandit ja arvatavasti on saadud sealt oma mõjutusi. Seda tähele pannud just šamaanilaulude uurimise juures. On meloodiad, mis ilmselt on väga arhailised nii laadilises mõttes kui, kui rütmilises mõttes. Ja samas meloodiad, mis on täiesti tänapäevased, kusjuures ma arvan, siin on asi selles, et et šamaan Saab endale aastatega juurde uusi vaime, igal vaimul on teatavasti oma meloodia ja need vaimud, mis ta on pärinud oma esivanematelt oma eelkäijatel, šamaanidel. Nende vaimude meloodiad on kahtlemata arhailisemad kui nende vaimude meloodiad, mis on noh, võib-olla ainult 10 või 15 aastat tagasi omandatud. Kas teie poolt kaasa toodud arvukatel helilintidel on ka mõni näide sellise laulmise kohta, kus tuleksid eriti selgelt esile need libistamised nii-öelda tehnodilt teisele, mida me võiksime kuulata? Ma pakuksin siin ühe joomalaulu, seda laulab tuusia kas tõrkina? Ja see on kahtlemata arhailise meloodiaga laul. Kas te võite paari sõnaga jutustada ka selle sisu? Selles laulus on tuusia, võtad kokku oma elu kõige tähtsamad sündmused ja ta räägib siin sellest, et ta isa oli keskmik, nagu ta teda nimetab, sama on muide. Ja tegeles polaarrebaste püüdmisega. Siis ta räägib, et hakkas käima koolis ja sõitis äratud inkasse. Ja siis jäi haigeks, tema emausja laulab, et mul oli väiksemaid õdesid ja vendi. Ja Niina oli ka väike. Pärast elasime tundras, ma läksin mehele kinomehaanikule, vanassaanile nagu minagi. Meil sündis neli last, kaks õpivad mul Leningradist, kaks on kodus, kaksikud poiss ja tüdruk. Siis ma elasin kusagil seitse, kaheksa aastat, mees suri ära. Raske oli, läksin uuesti mehele. Kui me juba nii teoreetiliseks läksime ja räägime laadidest, siis huvitav oleks ka teada. Ma tahan niisugust asja. Me oleme alati harjunud ju muusikat korrastab üldiselt meetrum. Kuidas on kanast saani muusikas lood selle meetrumi olemasoluga? Üldiselt kaasani muusikaski kindel meetrum puudub. Ainsaks erandiks siin on hällilaulud. Hällilaulud on, võivad olla nii kahe kui kolmeosalises taktimõõdus ja, ja see on ka selge, see on nende taktimõõt on funktsiooniga määratud, sellepärast et et nende laulude saatel kiigutati lapsi. Massaedel olid niisugused väikesed hallid, mida sai üles riputada ja kaasas kanda ja, ja põlvedele võtta, kui vaja. Ja hällilaulul lauldes õõtsutati on siis koos hälliga selle laulu taktis. Ja need hällilaule. Vaata laulud, Neid lauldakse silpidel. Ja selle hällilaulu aluseks on selline laste mängitus. Laps võeti põlvele, hüpitati teda ja sinna juurde käis selline lugemine. Köik ei köhi kah. Enamasti hällilaulud on just sellistel silpidel loodud ja ma tahan siia juurde rääkida ühe loo, mis juhtus. Mul ühe lindistamise juures, mis hästi illustreerib seda, kuivõrd need laulud on rütmiga seotud. Naine hakkas laulma hällilaulu Läks rütmiga segamini ja tema abikaasa, kes oli sealjuures läks õue, tõi lauajuppi, andis naisele sülle. Naine võttis lauajuppi kätel, hakkas ennast kiigutama, kiigutas, hakkas varsti uuesti laulma. Ja siis õnnestus kõik väga hästi, nii et see on veel niivõrd orgaaniliselt seotud omavahel. Ja siis hällilaulude juures on veel huvitav asi see et kui me oleme harjunud tallilaulud, kuuluvad tavaliselt naiste repertuaari, siis karnassaanidel laulavad hällilaule ka mehed kusjuures mitte ainult hällilaule, vaid kõiki laule, mida lauldakse lastele. Jaan kanos, tsoonide puhul ei saa üldse jagada laule naiste ja meeste repertuaariga. Ja võib-olla kõige huvitavama hällilaulu variandi. Ma olengi just lindistanud mehelt. Kuigi laulmine on võrreldes pillimänguga nõnganassaanidel muidugi primaarse tähtsusega peaksime täna veidi rääkima ka pillidest, sest ma usun, et paljud raadiokuulajad ei tea peale šamaanitrummi ühtki Kressaanide pilli. Kui nüüd püüda teha mingeid oletusi lähtudes täiesti primitiivset loogikast, siis võiks arvata, et kanassaanidel on vähe või pole üldse puust valmistatud pille. Kuna puid teatavasti Taimõri põhjaosas peaaegu üldse ei leidu. Rajal võiks eeldada loomanahast luust ja kivist pillide olemasolu. Aga kuidas on asi tegelikult? On küll puust valmistatud Pille. Hassani pillid on kõik nii-öelda primitiivselt ilma hääletuseta ja ja võib-olla niimoodi muusikalistelt võimalustelt kõige mitmekesisem on on vibukanast saed nimetavad seda kangitaadinta ja see tähendab laulev vibu. No selle vibupuuosa on valmistatud pajust. Talmaril kasvab väga palju pajuliike ja selle pillikeel on tehtud põdra kõõlustest on selline kahest kõõlusest põimitud keel. Ja mängitakse seda siis noolega. Nool tehakse lehisest ja kuulaja jaoks selle pilli hääl on võrdlemisi nõrk, aga kui ma seda pilli mängisin, siis ma olin väga üllatunud, sest et hääl oli väga tugev minu jaoks ja meenutas oma kõlalt parmupilli. Asi on nimelt selles, et seda vibupuit osa Otsa hoitakse mängides hammaste vahel ja kuna luu on teatavasti hea helijuht, siis heli läheb otse kõrva, nii et et see oli üllatav heli. Parmupilli puhul on ju tegelikult sama lugu, et kõrvalt kuulaja kuuleb seda heli küllaltki vaiksena ja mängija jaoks on see üllatavalt tugev. Ennem kui me läheme jutuga järgmiste pillide juurde, kuulaksime siis kuidas kõlada vibupill. Lisaks vibule tunnevad kalassaanide veel kaht liiki vurr. Üks on mänguvurr ja teine on tuulevurr. Vurri ketas võib-olla ka puust tehtud, enamasti on see mingi lehise selline liistakas, aga samas ta võib olla tehtud ka mammutiluust. Mammutiluukilde leidub tänapäevalgi küllalt palju veel igikeltsa sees. Ja neid murre ja samuti ka vibu kasutatakse täiesti. Saate pillina laulu juurde, nii et nende mängimisega koos lauldakse või siis emiteeritakse näiteks vurri häält. See mänguvorm meenutab meie noh, niisugust vastlavurri. Aga tuulevurr on siis selline ketas, mis on seotud pika nööri otsa, mida keerutatakse kusjuures see on ilmselt seotud tuulemaagiaga. Seda tunnistas ka minu informant, kes ei teadnud küll midagi täpsemalt selle kohta lisada, aga, aga on väga hea paralleelselt kuppidel kes kasutasid tuulevurri näiteks siis, kui, Jõel sõudjad tabas tuulevaikus. Kõigil olid vurrid kaasas, kes paadis olid, neid keerutati ja lauldi selle juurde ja sellega loodeti siis tuult esile kutsuda. Aga nüüd, mil sõidavad mootorpaatidega, kas ka nüüd keerutatakse tuulevurri? No tänapäeval on kõik need pillid muutunud küll väga haruldasteks laste mänguasjadeks ja on vähe inimesi, kes need üldse oskavad veel teha. Ja nüüd ehk tutvustaksite meelega hanevile. Hanevile, nagu nimigi ütleb, tehakse hanesulest. Ja tegelikult on muidugi eelkõige peibutusvilekütid tegid endale mitu peibutusvilet, vile kõrgus, oleneb helikõrgus, oleneb sellest, kui lai on see huuliku lest ja siis vastavalt helikõrgusele kasutati neid ema ja isa partide peibutamiseks. Aga seda võib ka kasutada pillina. Huvitav on, et võib mängida kah, Dane vilet korraga, siis tuleb niisugune kahehäälne muusika. Tähendab üks inimene paneb endale kaks vilet korraga suhu. Ja seda kasutati ka tantsu saateks või tantsurütmi markeerimiseks. Te ütlesite, et hanevilega markeeritakse mõnikord tantsurütmi. Kas te olete ka juhtunud nägema kanassaanide tantse, mille poolest? On on siis nende tantsud erilised või huvitavad. Karlsson nendel on üleüldse ainult üksainukene tantse, kujutab endast ringtantsujaan, kanossaanid kutsuvad seda karu tantsuks. Ja seda tantsu ei saada siis vaid karumeergamist matki, valitsus, plus, rütmiline lugemine. Kus on siis niisugused sõnad, anti Nomantina aku ai, mille kohta? Mulle antud niisuguseid seletusi, et et need sõnad tulevad paanilt nagu kalassaanide uskumist järele, kui muusika tuleb somaanilt, aga karu kutsub sellise Meergamisega oma poegi siis, kui ta kevadel koopast välja tuleb seal veebruari lõpus või märtsi algul, siis kui polaarlõpeb ja polaarpäev algab Jaan Karlssoni tantsisidki seda tantsu nendel pidustustel, mis oli siis polaaröö lõpu tähistamiseks mõeldud. See on siis rühmana Seal on rühmatantsuring. Te ütlete, et ühtainust tantsu tunnevad kanassaanid aga näiteks šamaani soolotants. Somaali soolotantsu juhul sellesama tantsuga seotud. Olen filminud selliseid tantse. Seal tantsib šamaan üksi, ta liigub, päripäeva lööb trummi, samal ajal ja tema järel käib tema abiline, kes hoiab teda ketist kinni. Et ta ei läheks valesti. Ta ei eksiks teelt ja selle tantsu juurde käib täpselt samuti seesama rütmiline lugemine, antinomont. Ja nüüd siis kuulaksime seda. Te just äsja ütlesite, et meetrum eksisteerib ainult hällilaulude puhul. Kuid kuidas aru saada sellest, kui laulu saateks kasutatakse vurre? Samuti on teada šamaanid kasutavad trummi oma laulu saateks, kuidas saab mängida rütmilisi instrumente, kui ei eksisteeri meetrumi. Ma pean sellele küsimusele ilmselt veel üsna mitmeks aastaks vastuse võlgu jääma, sellepärast et see on tõepoolest niimoodi. Et esiteks on šamaanilaulude puhul vokaalpartiid ja trummipartiid erinev metronoom, erinev metronoomi näit, nad on erinevas tempos ja, ja noh, Euroopa koolitusega inimesed seda järele teha on, on võimatu, ma olen seda proovinud. Oletatakse, et seal on mingi loogika, see probleem on veel lahendamata. Täpselt sama probleem on näiteks indiaani muusika ka puhul. Siiani ei ole leitud, ilmselt tuleb siin appi võtta arvuti, et seda probleemi lahendada. Arvatakse, et on mingi seos, ikkagi selle tundub, kuulutas, et ei ole. Nii palju siis tänaseks kanassaanidest. Ma väga tahaksin teile ette mängida ka ühe loo, samojeedi de hulka kuuluva ühelt teiselt väike rahvalt Sõrkuppidelt. Möödunud aastal ilmuski üks selline heliplaat pealkirja all muusika Severneva siiani ja firmalt meloodia kus väidetavasti pakutakse muuhulgas ka seal kuppide muusikat. Proo jama, ma loodan, et mäletate veel meie vahel toimunud telefonivestluste umbes paar nädalat tagasi kus mind mõnevõrra hämmastas, et te seadsite kahtluse alla seal kuppide muusika olemasolu sellel heliplaadil. Kuidas te seda kommenteeriksite? No ma ei julge selles just lausa kahelda, aga asi on nimelt selles, et seal gupid elavad koos kettidega, ketid teatavasti ei ole samojeedi rahvas ja nad on väga tugevasti assimileerunud. Selgupid on oma kultuuri ja keelega kettidele alla jäänud ja see on toimunud juba võrdlemisi ammu. Ja tõsisemalt ei ole uuritud Eckettidegasel gupide muusikat ja on raske vahet teha sellel, kas kas on tegemist kepi või sealt gupi muusikaga. Kas ka keele järgi ei saa seda vahet teha? No kindlasti saaks seda vahet teha, kui, kui selle muusikaga juures töötaks ka lingvist, kes valdab üht või teist keelt. Aga paraku. On ainult üks musi etnomusikolooge üritanud tegeleda Sõrkupi muusikaga. Tema ei valda ei üht ega teist keelt. Ja ta ei ole suutnud on tunnistanud, et ta ei suuda vahet teha sellel muusikal ainult selle järele, mida ütleb esitaja ise. Seda on väga huvitav teada saada. Ma tänan teid raadiokuulajate ja samuti enda nimel sisuka vestluse eest ja selle eest, et te üldse olite nõus selleks ette võtma teekonda Tartust Tallinnasse. Saate lõpuni jäänud minutite jooksul jõuame ehk veel kuulata ühe laulu neenetsite folkloorist. Ja sellele ma ütleksin, mõned sissejuhatavad sõnad. Needsite kohta võiks öelda, et nad on suur rahvas põhja väikerahvaste hulgas. Kokku on ennetseid kusagil 25 või 30000 ringis ja valdav enamik neist elab Uraalide taga. Obi Jenissei jõgede vahelisel maa-alal. Nendel on ehk kõige levinum rahvamuusika vorm eepilised laulud või epased, mille kohta on muide Kuperjanov alt on ilmunud suhteliselt põhjalik uurimus pealkirja all epidžeski pesni Niences. Nende lugulaulude meloodia teada on muidugi enamalt jaolt lihtsad retsitatiivi laadsed kuid see pole siiski suvaline jorisemine ühel või kahel noodil. Iga konkreetse teksti juurde kuulub siiski oma kindel meloodia või vähemalt mingi kindel tiiv. Muidugi epastest ja eetilistest lugudest jõuludest on ka varem orientaal tunnisaadetes juttu olnud ja tuleb seda ka edaspidi, kuid enamasti on see seostunud siiski lõuna poolsemate kultuuridega ning siin on väga oluline erinevus. Kuna Niinetsitel, nagu ka paljudel teistel põhjarahvastel puudus ju kuni 20. sajandini kirjakeel ja puudusid raamatud siis seda tühimikku täidsidki suures osas suulise pärimuse ana edasiantava Deepased. Eepos polnud ju mitte ainult kunstiline žanr või vorm. Ta oli ühtlasi ka kommunikatsioonivahend informatsiooni edasikandja. Lugulauludes anti edasi rahva ajalugu, teadmisi ümberkaudsetest rahvastest ja nii edasi ja nii edasi. Eetilisi laule tuntakse üldiselt kahte tüüpi. Esiteks nõndanimetatud pats, need jutustavad vägi lastest ja kangelastest, naisevõtust või kättemaksust. Nadonarhailisemad tähendab päeval mäletavad neid vaid üksikud eakad inimesed. Ja teiseks nõndanimetatud ja Roberts. See on nutulaul, milles jutustatakse tavaliselt mõne inimese käekäigust. Need laulud on tekkinud arvatavasti eelmistest hiljem. Kuid olgu tegemist kas vägilase epasega või nutulauluga. Kestuselt on mõlemad väga pikad, nad kestavad enamasti mitu tundi, aga mõnikord isegi mitu õhtut ja nii väidetakse see olevat eriti varasematel aegadel. Tänapäeval on epased lühenenud mõned uurijad, vaat selles niisugust taandumise või hävimise protsesse aga muidugi orientaal tunni raamides ei saaks me ka üht lühikest epost või lugulaulu ette mängida. Epastel Me peatume edaspidi pikemalt seoses ja koodi muusikaga ja sellepärast näitena neenetsi muusikast. Me peame leidma ühe lühema loo ja selleks võiks olla hobi kalurite laul, mida esitab laulik nimega, lab tander. Ja ongi tänaseks kõik. Kohtumiseni kahe nädala pärast.