Tere õhtust, kallid raadiokuulajad. Võiks öelda, et tänase saatega Me alustame orientaal tunni kolmandat hooaega järgneva aasta jooksul. Me jõuame tutvuda Hiina ning Kagu-Aasia maade muusikakultuuridega. Täna me keskendume Filipiinidele, mida muide peetakse ka Kagu-Aasiasse kuuluvateks Saarteks. Ja kohe alguses pean ma ütlema, et raadiosaate tegemine Filipiinide muusikast pole kuigi lihtne asi. Kui eelmistes orientaal tunnisaadetes on mul olnud võimalus toetuda suures osas omaenese kogemustele või muljetele, siis filipiini saartele pole olnud juhust sattuda ei minul ega ka mitte meie tänase saatekülalisel härra Leo normetil. Nii et meie jutt saab põhinema vaid raamatust, loetule, teistelt kuuldule või heliplaatidelt kuuldule. On ju üsnagi ootuspärane, et sellised suurriigid nagu Hiina või India on etniliselt ja kultuuriliselt küllaltki kirjud kuid ega Filipiinid ei saa just kiidelda kultuurilise ühtsusega. Saareriigi killustatus avaldub mitmes aspektis. Kõigepealt riigi territoorium paikneb enam kui 7000-l väikesel saarel. Ka etniline pilt on üpriski segane. Ma ei hakka siinkohal ette lugema ühe või teise rahva rassilist kuuluvust ega etnilist päritolu. Usun, et piisab juba sellest, kui öelda, et Filipiinidel elab ligi 100 erinevat rahvast. Ja suur osa neist kõnelevad erinevaid keeli või dialekte. Muide, kui püüaksime Filipiinide kogu elanikkonna mõttes üle kanda Euroopa mastaapides siis saaksime ühe päris korraliku suurriigi, mille elanike arv oleks umbes 40 korda suurem, Eesti omast. Aga veel kord tagasi tulles mitmepalgelisuse juurde on väga oluline märkida, et ka ajaloolises plaanis eksisteerivad Filipiinidel mitmed täiesti selgelt eristatavad kultuurid mis on väga erineva päritoluga. Kõigepealt muidugi Filipiinide põliselanike, see tähendab aedade ja teiste mägihõimude kultuur mille vanustab mõõta paljude aastatuhandetega. Edasi. Varasel keskajal ulatusid siia India Jaava mõjud. Aga alates 15.-st sajandist levis saareriigi lõunaosas koos muhameedlasi aga ka vastav kultuur ja muusika. Hispaania ülemvõimuperioodil, see tähendab, 16.-st kuni 19. sajandini toimus sealsete rahvaste risti unustamine ning pool vägivaldne Euroopa kultuuri pealesurumine. Kui juba eespool öeldule lisada euro ameerikalik 20. sajand, siis tulemuseks peaks olema ju täielik kultuuride konglomeraat. Aga härra Normet, kuidas on asi tegelikult? Viimase sõnaga panid asja paika tõepoolest, see on tegemist konglomeraadi. Kõigepealt muidugi nende erinevate kultuuride puhul paistab silma nende väga suur kontrastsus omavaheline kontrastsus. Küll, oletame, et kusagil Manilas pealinnas on ultra supermodernseid kõrghooneid seal on siis juba Ameerika vaim lehvimas aga samas alles 1971. aastal, seega 20 aastat tagasi avastati küllaltki tihedasti asustatud suurel minud anasaarel. Tasataisuguharu, mis koosneb ainult või ütleme, siis koosnes ainult 24-st inimesest ja elas veel täiesti kiviaja tingimustes. Tulidki saadi puupulkade hõõrdumise teel. Kuna suguharus oli ainult viis naist, oli neil igaühel õigus pidada kahte meest. Nende elupaik oli ürgmetsas ja sellele pääses vaevu helikopter ikkagi ligi. Näete niisugust nyd ultrakontrast, eks öelda, suuremat on raske kujutel. Aga nüüd nendest rahvastest, keda te juba nimetasite, esimeste sissetulijate hulgas olid islandlased muhameedlased. Asi on selles, et kujutage ette, kaheksandast sajandist seda suurt rõngast ümber enam kui poole maailma vist mis kujutas endast islami suurriiki küllaltki rahulikke vallutusi mis on jätnud endast suurepärase mälestusmärke. No muidugi, ma mõtlen siin eeskätt Hispaaniat, selliseid maid. Aga araablased jõudsid ju tegelikult ka Filipiinidele välja ja nüüd kujutame ette kogu seda suurt teed läbi India läbi läbi isegi Jaava saare ja sealt välja kuni Filipiinidele. Nii, aga on need siis täiesti säilitanud oma kultuuri, nad igalt poolt samanäolised, nagu nad on näiteks Aasias või Põhja-Aafrikas, ei ole. Varsti kuuleme nende muusikat ja näeme, et seda muusikat tehakse igasuguste kookidega. No kust te siis kujutate ettetahvlit kasvõipõhiseks? Või siis Aasias oleksid araablased konge selliselt kasutada ei ole, seal on ka endal hoopis teised pillid ja nendest saab omal ajal räägitud, aga konge me näeme, kus kohas? Me näeme näiteks paali saarel, millest meil ka varsti juttu tuleb. Indoneesias muidugi kongide maa on ka Hiina. Ja siis kohe lisame ka seda, et kas Hiinas mõjusid on siin-seal tantsudes ja lauludes ja üldse muusikas märgata. Huvitav, et isegi jõulukombed, mida peetakse väga lõbusalt seal, mitte nii nagu meie oleme harjunud jõuludega ja oma jõulutundega nii põhjamaiselt hardanult seda kõike üle elama, ei, seal on lõbu laialdaselt puhul. Ainuke asi, mida me näeme võib-olla ka osalt meil teistel aegadel. Või siis neid koli Aadasid, mida me näeme slaavi rahvaste juures, vot midagi taolist toimub seal ka. Meil on need tavaliselt mardi-kadrikombed kui niiviisi mingi käiakse. Noh, ja hispaanlased ja hispaanlased tulid 16. sajandil Filipiinidele ja praegugi me kuuleme epressispaania pärast muusikat. Ja mängitakse mandoliinidel mängitakse väga paljudel teistel pillidel ning sealjuures, kuigi on tegemist euroopalike tantsunimetustega, isegi seal fantangovi polka või midagi muud. Aga midagi ikkagi torkab meile kõrva, et seal on ikkagi Philip piinliku kas või rütmis, kasvõi mingisugustest teistmoodi aktsentides. Nii et ikkagi geograafiline asukoht Filipiinidel on jätnud oma pitsati kõigele sellele mida me kuuleme. Niisuguse ansambli nagu paja nihaani esinemist, see ansambel oli loodud 51. aastal, aga 71. aastal külastas Tallinnat. Nii et ma olen ka väga rõõmus, et mul õnnestus selle ansambli esinemist näha. Siiski niisugust asja, et ka 20 aasta jooksul ei unusta. Ja selle tõttu on midagi niisugust elavalt Filipiinlikuga silmade ees. Ja see ansambel muidugi on edu saavutanud, Ameerikas väga palju ringi sõitnud. Kas ta nüüd veel tegutseb, ma ei oska teile ütelda, vaid tegutsevatelt rohkem teistsuguseid ansambleid ei tea. Aga pajani Haani ansambel ehtida koosnes enamikus nagu plaadi peal võib lugeda hispaaniakeelsete nimedega esinejatest aga sellegipoolest nad on püüdnud siin nii loomutruult kõik võimalik edasi anda. Vaat kõiki neid erinevaid kultuuri kihistus. Meenub veel üks asi. Philipiinlastele juriisi kasvatav rahvas ja kuna maa on tihtipeale nägin, et siis riisi kasvatatakse nii-öelda terrassidena ikka tõusvate terrassidel ja vaatasin, tõusev terrass võiks olla ka nende kultuuride osas. Vägagi iseloomulik sellele maale. Ja nii siis kuulame selle ansambli esituses. Kalinga pulmatantsu. Siin pillidest mängivad bambusest valmistatud kitarr, kongid, puupulgad ja trummid. Nüüd ma tahaksin veel ühte asja küsida erinevate kultuuride seostumisest või siis kokkusulamisest. Tähendab, kas need erinevad kultuurid eksisteerivad ikkagi eraldi Filipiinidel, noh, nii Filipiniseerunud hispaania muusika, Filipiniseerunud islamimuusika või Filipiniseerunud paali või india muusika või on ka midagi niisugust täiesti Filipiinide pärast muusikat, kus kõik need asjad oleksid kokku sulanud, assimileerunud, kus enam ei saa eristada ühte või teist Jah, on ka selliseid asju muidugi aga sealjuures on muidugi huvitav, et see samane ansambel on ikka püüdnud mängida just seda nii-öelda puhtamat filipiini muusikat. Ning seal noh, mida me näeme hõimude tantsupeotantsunäit, eks, eks ole. Kusjuures nad väga armastavad selliseid tantse, mis nõuavad erilist jalgade vänedust ja rütmist täpsust ka, et näiteks eks ole, noh, et seal bambusekepid kogu aeg hõljuvad maa lähedal õhus päris kiiresti ja neid meestel on siis tegemist pihta saada, tuleb tantsida nii, et õigel hetkel üle hüpata lähenevast bambuse roost ja nii edasi. Bambus muidugi ideaalne asi, bambusest tehakse sealt kitarr ja bambusest tehakse isegi bambuseõõnsustes bambusepulkadest. No riistu, mis peaksid nagu kongid kõlama, aga nad kõlavad ikkagi bambusepäraselt. Kui te, härra Normet, lubate siis enne kui me jätkaksime jutuajamist teiega? Ma tahaksin mõned sõnad öelda Filipiinidel kasutatavate teiste muusikainstrumentide kohta. Muidugi, nagu juba teie jutust osaliselt selgus, esineb siin igat liiki pille nii keel, puhk kui ka löökpille. Samuti nagu läheduses asuvas Indoneesias, Filipiinidel löökinstrumentide valik, muidugi iseäranis Mitmekesine. No võiks vist öelda, et tõepoolest, et kõige tähtsam koht muusikas on mitmesugustel kongidel. Ja üsna mõttetuna tundub mulle praegu kongide nimetuste üleslugemine, sest kongi liike on väga palju ja erinevates keeltes ja dialektides on nad tuntud veel omakorda erinevate nimetuste all. Näiteks Tirurai rahvusgrupi hulgas on kongide kasutamine levinud nõnda et viis erineva suurusega kongi riputatakse ühe suure raami külge. Seejuures on igal kongil oma mängija, see tähendab, et mängitakse viiekesi. Ja mängijateks on enamasti noored tütarlapsed. Kõige väiksemal ja seega kõige kõrgemal kongil mängitakse monotoonset pulsi sedasi, et igale meetrumiosale langeb üks löök. Teised neli aga mängivad erinevaid, kohati küllaltki komplitseeritud rütme ja koope. Ja nendel viiel kongil mängitav muusika ei pruugi sugugi olla alati improvisatoorne. Teada on terve hulk täiesti konkreetseid muusikapalu muusikapalu, mis on nagu kompositsioonid, millel on kindlad nimetused ja isegi kindlad autorid. Mõnikord. Väga huvitav on omapärane muusikainstrument nimega Colin Tang. See koosneb kaheksast kongist. Erinevalt tavapärasest kasutusviisist on kongid sel puhul asetatud puust alusele ritta ja nad asetuvad horisontaalasendis. Kongid on umbes sarnase kujuga nagu koolimüts, millelt on nokk ära võetud. Nii umbes kaheksa kuni kümnetollise läbimõõduga kungi keskel on kühm ja iga kong on häälestatud erinevale helikõrgusele. Niisiis kulintangil on võimalik esitada meloodiaid ja seda kasvatatakse nii soolo pillina kui ka ansambli koosseisus. Eriti levinud on kulin tang muusika mindana saarel, kus euroopaliku muusika mõju pole eriti tugev. Ühel teisel väikerahval Bagobodel on levinud üheksast kongist koosnev komplekt ja seda mängivad kaks inimest. Neist üks mängib meloodiat, kaheksal kongil. Teine mängib üheksandal, kõige suuremal ja kõige madalamal kongilostinaatset rütmi. Ja mõnikord lisandub sellesse ansamblisse veel silindrikujuline trumm nimega Tambull. Säärane koosseis on sageli kasutusel just pulmapidustuste puhul. Ning kongi mäng on levinud veel ühel eriti ise äralikul puhul. Nimelt usutakse, et kui maavärisemise ajal kongi lüüa, siis vaibuvad maa-alused tõuked peagi. Seda tasuks meelde jätta ka teistel rahvastel, kes elavad värina. Ohtlikes piirkondades. Aga kuulame nüüd ühtkongidele esitatud tantsulugu Indonaa saarelt, mis on salvestatud äsja nimetatud Bagobode juures. Rääkides Filipiinide muusikainstrumentidest tunnen end kuidagi ebakindlalt sest ei oska neile pillidele leida õigeid eestikeelseid vasteid või nimetusi. Ja eestikeelses kõnepruugis ei olegi väljakujunenud nimetusi isegi mõnedele pillitüüpidele. Nii on lugu ka järgmise instrumendiga. Nimetame seda tinglikult praegu palgipilliks sest tegemist on tavalise kuivast puust palgiga, õigemini paljude palkidega, mis on nööride abil riputatud horisontaalasendis üksteise alla. Palgid on seejuures valitud vajaliku jämedusega ja lõigatud õigesse pikusse, nõnda et nad annaksid erineva kõrgusega helid ning kokku moodustaksid vajaliku laadi või helirea. Muide, kui orientaal tunni kuulajad veel mäletavad, siis mõni aeg tagasi oli meil juttu Mongoolia muusikast ja ka mitmete Siberi rahvaste ja pale aasia rahvaste muusikast. Ka nemad kasutavad palki kui muusikainstrumenti, aga nende puhul oli enamasti tegemist ühe palgiga. Siin aga on tegemist mitme palgiga, nii et nad moodustavad justkui komplekti. Aga palkide pihta lüüakse kahe puust nuiaga. Nii et põhimõtteliselt erine mängumaneer nii-öelda suurest ksülofon ist? Muusika on ja üldjoontes sarnane kongi muusikale, millest sai enne räägitud. Üks mängija esitab meloodiat umbes neljal või viiel palgil ja teine mängija esitab ühelainsal palgil rütmi ja täidab ühtlasi ka Purdooni funktsiooni. Täname kõikidest pillidest muidugi rääkida ei jõua. Aga lõpetuseks tahaksin ma paar sõna öelda flööti kohta, mida muide on Filipiinidel väga palju liike. Esineb nii põik kui ka otsese lööte. Ka häälestusi on väga mitmesuguseid. Ühtede helirida on selgelt Filipiinide rahvamuusikast tulenev. Teiste häälestus põhineb arvatavasti euroopalikel heliridadel. Esineb ka paanid lööte. Üht sellist paaniflööti on näiteks kirjeldatud raamatus musike süsteem Bildern. Seal kirjeldatud instrument koosneb üheksast teineteise külge seotud vilest millede pikkused on alates 32-st sentimeetrist kuni 77 sentimeetrini. Seejuures on torud väga peened, vaid umbes ühe sentimeetrise läbimõõduga. Tähelepanu äratab muidugi üks eriline pill, mis esineb Filipiinidel. See on jah, ninaflööt. Muidu flööt nagu flööt ikka kolm auku esiküljel ja üks auk tagaküljel. Ainult huuliku asemel on toru ots tehtud sääraselt, et seda oleks mugav asetada ninasõõrmeisse. Kahjuks pole meil lina flöödi ühtki helilinti. On olemas küll foto, aga seda pole kahjuks võimalik kuulajateni edastada raadio vahendusel. Nii härra Leo Normet, kas me läheme oma jutuga edasi või tahaksite teha veel mõne täienduse enda poolt pillide kohta? Pillide kohta nüüd vaevalt ma ainult nimetaksin seda, et see oli jutust minda, no saarest ja seal just elavadki põhiliselt araablased muhameedlased. Ja seal võib siis ka näha turbanit kandvaid inimesi, neid isegi nimetatakse eurodeks. Ja nendel on kuigi, nagu ma juba nimetasin, nad mängivad kondidel. Ent samas ütleme, tantsude sisu on ikkagi võetud nende omadest, pärimustes, neile omastest pärimustes, võtke kasvõi orjatari tants või siis väga temperamentne sõjatants. Ja nende muusikas on samuti, ütleme sellist rütmikat, mis võimaldab ütleme, lausa transsi minna tantsides. Et selles mõttes jah, nende niisugune juutlus juba sõjatantsus. Et nüüd nad võitlevad mingi vaenlasega isegi kujuteldava vaenlasega, ka sellest aitab juba tantsijat transsi läheksid ja muide, transsi lähevad ka mungad, tervishid, tervishid õieti peaks ütlema. Ja tervishide tantsudes on samuti transsimine, kuigi seal on oma kosmogooniline sisu sellel asjal ahelas. Nii, mida te tahtsite, tõlkisid? Tantsude kohta veel ehk nii palju, kui meie jaoks on tants eelkõige kas meelelahutus või kunstiliik siis väga paljudel primitiivsete rahvastel on tantsud ratsioonide märksa laiemad, mida te ka tegelikult äsja mainisite. Tants võib olla kas paganliku rituaali või jumalateenistuse osaks või veelgi enam, mõnede rahvaste juures on tants argipäeva peaaegu et kohustuslik koostisosa ja eelöeldu käib kahtlemata ka Filipiinide kohta. Aga kas nüüd tänapäeval on need tantsud tõepoolest säilitanud oma algse funktsiooni, kas nad on endiselt rituaali funktsioonis kas nende abil toimub tõesti mingi nõidumine või maagia või on tänapäeval juba nad selle oma algse funktsiooni nimetanud ja tantsud on ikkagi kui kontsertetendus kui meelelahutus, kui vaatemäng? No kui me võtame meie oma runolaulu või rediversilise laul, mis see tähendab, selle alus on ju samuti maagia, võib olla lauljad, nende laulude laulendajat, ma ütleksin, isegi nagu ei anna endale aru, aga tegelikult vot see maagiline korduv ütleme, šamaanlik moment pidevas korduses avaldub ikkagi elab edasi. Ja ma arvan, et seal on samad lood võib-olla et need väga väikesed hõimud, keda avastatakse veel, kes elavad ürgaja kombel, nendel on see maagiline tegevus veel läbinisti vajalik. Aga nendel, kes elavad juba nii pooleldi tsiviliseeritud olukorras, kes vähemalt ei taha loobuda oma rahvuslikust elulaadist d kasutavad tsivilisatsioonis hüvesid. Siin on muidugi raske ütelda, mida nad selle juures tunnevad ja nii edasi. Aga samaaegselt paistab see päris selgesti silma. Et. Väga kindlat niisugused, ütleme momendid on säilinud näiteks loomade ja linn, eriti lindude matkimine tantsu juures. No see on ju näiteks Austraalia aborigeenide juures ka väga oluline, kui nad siis ütleme, teevad oma öiseid seansse, seal istuvad ja ja tantsivad, tantsivad väga osavalt just loomi ja linde maatikides, täpselt samane läänega. Filipiinidel. See tähendab seda, et inimene tahaks omada ka linnuvõimeid, inimene tahaks omada ka loomavõimeid. Ja võib-olla ta loodab, et kui ta sellesse nii väga sisse elab, siis ta nurgas läheb edasi, saavutab seal midagi. Sellepärast et inimesel on vähe ainult oma mõistusest, ta tahaks muidugi ka veel neid hüvesid. Tema arvates on loomadel olemas. Nii et see moment on väga iseloomulik. Aga teistpidi võttes, nagu ma juba nimetasin, nagu meil oli sellest mõlemal juttu. Et kui on neid Filipiinidele jõudnud hispaanlased sisse, Hispaania kultuur, mis on Kaafilippaniseerunud. Aga ometigi tantsitakse seal salongitants, kõike muud mandoliinid leiavad, ütleme, näppepillide saata. Tüüpilist romaani iseloomuga, isegi mitte itaalia itaallane tahaks viiulit, aga Hispaania inimene tahab ikka kitarri ja näppe, muistne Bill. Nii et vot need on seal väga tähtsad, ütleme tantsimise juures. Nii et jah, see on väga põnev segu alati erinäoline segu, mis seal valitseb. Ja omamoodi on huvitav see, et seal on 7000 saart, aga aga nendest 90 protsenti asustamat 60-l protsendil pole nimegi. Väga midagi ja mõtlen meie hõimud Vellede soomlaste peale, et miks nad ei võiks ka sinna minna. Siis saaks igaüks omale saari osta, esinda kindlasti saunade lehvitada. Kuigi me tantsudest juba oleme nõnda pikalt rääkinud, tahaksin ma viimase küsimuse tantsude kohta ikkagi veel esitada. Teie poolt kaasa toodud heliplaadil avastasin ma teiste pealkirjade hulgas ühe väga minu jaoks valiku pealkirja. Tegemist on masurkaga. Tekil rääkisite küll hiina, araabia, hispaania ja veel väga paljudest mõjudest agama Surka, see ei klapi ju justkui kuidagi kokku teie jutuga. Aga näete, pasurka on kaunikesti rahvusvaheline tants. Näete, kui hiinlased või Sisyndoneedlased avaldavad mõju, see on nagu otsene rahvuslik mõju. Aga masurka on juba noh, nii-öelda isegi Polonees võiks öelda, võiks seal olla. Need on juba niisugused rahvusvahelised tantsud selle pärast isegi, võtame, Skandinaavias on omad masurkalaadsed tantsutüübid olemas ja no mis, ime siis, et see, et see kah siia juurde tuleb, sest see on lihtsalt vot see Euroopa kultuur, mida siis kaasa toodi. Ja tapp ei ütleme nüüd siin juba 19. sajand või midagi niisugust, see pidi kindlasti palju varem jõudma. Aga jah, et, et seda ma ei tahaks nimetada, et ta nüüd otseselt Poola mõju all oleks, sellepärast poolakate hind on eestlased, neid on väga raske kokku viia, poolakad kui rahvus pole kindlasti mingit mõju avaldanud, aga nende tantsud jah, palun väga. Aga kuulame siiski praegu ära sellesama masurka. Filipiini kaasaja heliloojat, loomingut on minul õnnestunud kuulda ülimalt vähe. Kui ehk mõni täiesti juhuslikult raadiost kuuldud lugu välja arvata, siis võiks öelda, et olen kuulnud vaid kahte filipiini kaasaegset teost mis olid mõne aasta eest kavas ühel Moskvas toimunud rahvusvahelisel muusikafestivalil. Ja nii põgusa tutvuse põhjal ma muidugi pole suuteline mingeid üldistusi tegema, aga ehk olete teie, härra Normet rohkem tuttav uue muusikaga? Muusikale uue muusikaga või? Vaevalt küll sellepärast jah, et ei ole seda saanud kätte heliplaatidele ka mõnel muul viisil. Et ikkagi ka iga rahvuslik kultuur, noor kultuur ja Filipiinid on nii-öelda noh, teiste rahvuste perre astumisel ikkagi veel küllalt noor kultuur sealt ikka alustatakse tavaliselt rahvamuusikaelement piltidega. Aga noh, see ette rutates näiteks maalisaare kohta, et, et game, laane ju mängitakse mööda Euroopat küll ja küll püüavad ka eurooplased teha ehtsat kammelaani muusikat on ka järel tehtud kabelaani, muusikat nii-öelda teiste pillidega, näiteks Olivia missioon oma suurest sümfooniast urancalile on seda teinud. Aga jah, Filipiinid kahjuks on endast veel vähe suutnud pakkuda välja arvatud, et jumal tänatud, et see majani hangi, on olnud ennast näidanud. Ja ka heliloojad, kes seal on, on enamasti ikkagi nagu oriendi maades veel oma rahvamuusikaga niivõrd seotud, et nad püüavad seal seda Aranseerida või nii edasi. No muidugi me ei saa neid võrrelda ka Lõuna-Ameerika, kas lõunaameeriklastel on juba väga suuri nimekaid mehi olemas, aga Filipiinidel veel ei ole? Aga usume, et need on juba sündinud ja varsti annavad endast kuulda. Tahaksin samuti loota. Aga nüüd hakkab meie tänane saade lähenema lõpule. Jääb üle tänada Leonormetit, keda me muide ootame varsti jälle oriendaal tunni saatesse.