Meie sajandis on olnud ja läinud palju suuri kunstnikke kes tegutsesid juba enne viimast, suurt sõda on enamasti auväärsed veteranid. Eelmisel sajandil alustanutest teame mõlemaid eludaatumeid. Mõned üksikud ja ainulaadsed pidasid aga terve 20. aastasajaga vapralt peaagu senini sammu säilitades uskumatult kaua tulise loomingu innu ja ajaga kaasas. Mis tahte näiteks Stravinski Picasso, Kasas? Vist kõige kauem pidas vastu legendaarne pianist Artur ruumistein. Meenutada ruumis teeni tema hilisaastatel saatnud legendi kujunemislugu polegi lihtne. Muidugi rabas maailma muusikapublikut et andnud esimese soolokontserti kuueaastaselt 1892 jätkas ta V8. Meil on kuus aastat et oma üheksandal elukümnel mängis ta täpselt 100 ülimenukat kontserti aastas maailma kõikides nurkades. Esindamata jäi vaid Tiibetis ja Afganistanis. Näiteks hooaeg 1000 963964. Andnud Euroopas ja USA-s 72 kontserti ühtejärge sooritab ruumis, teinud seejärel koos perega 26 kontserdiga pikitud ümber maailma reisi. Selleks, et lastele maailma näidata ja koju saabunud jätkab ta kohe kontserdikarusselli üha uutes linnades. Reisid on isegi puhkuseks, ütles Raudne vanahärra. Ja muidugi hämmastas, et kaheksakümnene on säilitanud hiilgava tehnilise üleoleku, mille najal paneb kristallselges mängus maksma oma tohutu muusika tegemisse ja kuulmiskogemuse. Et kogu see interpreedi tarkus ei matnud enese alla loomingu ja tunde värskust. Kuid peamise imena näis ruumist legendis stse noorusliku hinge sisemine terviklikkus. Rõõmus lootusekindlus, õnn, mida õhkas tema klaverimängust saali hilisruumisteni kontserdi mulje. Tohutu pea väike kehamäng nagu vabadustunde ja muretuse sundimatu triumf. Karmid kriitikud muutusid tema kunstist rääkides poeetideks. Ülistasid seda interpretatsiooni kõrgemaks tõeks ja kõrgeimaks lihtsuseks mängijat ennast pianistiks valgustajaks ja klaverimängu rüütliks. Midagi rüüterliku kõikumatult ideaalile pürgivat, meheliku modemontaalset. Kui ka elegantset ja õilsat ulub tema mängus tõepoolest. Samas oli ruubisteni puhul tegemist ühega 19. sajandi vägevatest Zyrtoosidest nendest viimase Moikaanlasega, kes muheledes nautis oma mängu põrutavat mõju ja küttis seda teadlikult veelgi kõrgemale kergitades end näiteks kulminatsioonikohtadel toolilt, kui heitis preesterlikud tõsise kava otsa mõne sellise tsirkusetüki, nagu nüüd kuuldav either villa loobuse Polišinell. Isanda öelnud, et on sügaval südamepõhjas jäänud muusikalemiseks mustlaseks. Seal nüüd kontserdivõte, vaatame, kuidas reageerib publik. Oma osa lisas ruumist legendi ka tema tsiviilsee tähendab mitte lavaelu. Tema mitmekülgsed huvid, avatus kõigele uuele ja huvitavale omapärane vaimust, valgustatud elu, nautimise kirg. Ka hilises eas tunti teda heade sigarette heade veinide ja muude elu kaunituste vaimustatud eksperdina. Samas pühendas ta palju tähelepanu oma suurepärasele maalikollektsioonile raamatute ja haruldaste noodikäsikirjade kogule. Ruumist, rääkis kaheksat keelt, huvitas füüsikast, vanemana, filosoofiast ja tegeles põhjalikult kirjandusega. Tema sulest talletus kolm mahukat köidet memuaare mille põhjal loodud filmi, elurõõm, stsenaariumi ja muusika eest määrati talle Oscari preemia. Ruubisteni aura mõjusele aitasid kaasa paljud talle tema pika aja jooksul lähedaseks saanud loomingulised suurmehed keda see kõrgeima klassi muusik lõbus, vaimukas ja suhtlemisaldis inimene mõistagi tugevasti tõmbas. Mõni näide. Thomas Manni Ameerika immigratsiooniaegu arutleb ruumisteni kirjanikuga tolle parajasti teoksil muusikalis filosoofilise suurromaani doktor Faustus üksikkohti. George Bernard sooga vaidleb ta tuli seal soomuusika kriitiliste tööde üle. Kosovelsiga avastab ta üllatusega, et psühholoogilisele analüüsile saab leida veenvaid vasteid interpretatsiooni praktikast. Madridis selgub, et välismaalastest räägivad vaid tema ja Hemingway laitmatut hispaania keelt. Chaplin meenutab hiljem, et tema Euroopa immigratsiooni kibedatele alguspäevil turgutas teda tublisti just ruumisteni. Selts. Šagalliga armastas ruumi Stein ringi uidata maaligaleriides. Einsteini mängisid duetti ja keskustes Beethoveni hiliste kvarteti tööle. Lõpuks Picasso teeb temast vana sõpruse märgina 24 portreejoonistust, nimetades need 24-ks prellüüdiks. Ja loomulikult on ruumis teen kogu elu tihedalt seotud muusikutest kaasolümposlastega. Gazaltsi kutsel teeb verinoor pianist temaga Londonis kahasse oma esimese suure publikuga. Kontserdi. Koosisaiiga annab ta esimese maailmasõja päevil tollal erakordse üritusena rinde kontserte. Teise ilmasõja aegu veedata suve kos Rahmaninovi Californias. Soljaaping kutsub teda õrnalt Artušax. Stravinski kirjutab talle teoseid, sealhulgas ka kuulsa Petrus. Kasüüdi elab vahetevahel tema pool. Devisii Rawell näitavad talle uudistöid. See oli systepressiiundiin küpse ruumisteni mängituna. Omaette peatükiks võib siinkohal lugeda heitor, villa, loobuse kes silma ruumistenita poleks võib-olla iial suutnud läbida teed kino klaverdajast Lõuna-Ameerika kuulsama heliloojana. Peale brasiillase muusika tulise propageerimise oskab ruumist rääkida augu pähe metseenile kes annetab kellegile tundmatule villa loobusele 25000 dollarit Euroopa reisiks, kus siis helilooja alles õige hoo sisse saab. Võisimonovski ruumist julgustab oma algul täiesti tundmatut sõpra. Loomingu depressiooni aegu mängib ise ja organiseerib tema teoste ettekandeid Poolas, Londonis, Pariisis, USA-s. Neli ruumi Stenile pühendatud masurkat esitab pianist 20 aastaga üle 1000 korra. Žirinovski pühendab talle ka oma neljanda sümfoonia. Muide, kolmekümnendatel aastatel ennustab ruumist läbisõidul Odessas esimesena suurt tulevikku ühele kohalikule puna päiksele kehvalt riietatud poisile Emil kiilessile järjekindlalt õpetamistööd ei teinud ruumist kunagi vältis isegi osalemist läänemaades väga levinud suveseminaridel. Kuid alati huvitasid teda andekad noored. Nii kuulas ta kõiki, kes seda palusid ja pakkus siis vahelise tunde. Minu õpilased on eelkõige minu mõttekaaslased ja sõbrad, ütles ruumisteni. Minu tunnid on vestlused, küsimused ja vastused, kahtluste hajutamine, ühismusitseerimine, katsed koos tunnetada muusika olemust. Kas ei peaks tagasi pöörduma tundide juurde looduse rüpes, nagu oli kombeks vanadel kreeklastel? Klaver pole sugugi hädatarvilik. Kui ka nägemise peaaegu kaotanud ruumis tõin oma 10. aastakümnel kontserdielust tagasi tõmbas külastasid tema Pariisi villat pidevalt nõu soovivad pianistid tunnustatud noortest meistritest kuni tudengite ni. Üks neist sattus olema praegune tallinlanna tollal Pariisist ažeerinud Alexandra Joosep peenati Eesmaa. See kohtumine toimus mulle täiesti ootamatult. See oli nagu saatuse kingitus. Sageli juhtub, et saatus kingib, mida, ei oska oodatagi. Mul paluti korda ajada üks asi, mis puudutas tema naist. Ja ma ei oodanud kuidagi, et võin seejuures temaga kohtuda. Vähe sellest, et need kohtumised jätkuvad terve kuu. Loomulikult ma ei oodanud, et ta on nii lihtne, heasoovlik, nii tuline ja vaimustav. Ta nägi üldse väga elav ja energiline välja ka oma 92. eluaastal. Üliviisakas aitas mulle pärast mantli selga. Niisiis äkki tuli ta salongi, kus istusime tema naisega? Sõlmas vestlus, ta küsis minu õpingute kohta Pariisis, mida lindistasin Pariisi raadios ja nii edasi. Vestlus polnud pikk, sest varsti seadis ta end üksi jalutama. Miks, rõhutan üksi, ta nägi juba väga halvasti. Rääkis isegi, et kui istun küljega tema poole ja tema minu poole samuti küljega, siis näed mind silmanurgast jalutamas, käis, aga üksi ilma saatjata liikus majas ringi, kirjutas üht-teist. Ja siis tuli peamine ootamatus. Äkki ütles ta naisele poola keeles, aga ma oskan poola keelt. Ma kuulaksin teda mullaks ees külmaks. Esiteks selline inimene kuulab mind. Teiseks tekkis kohe kirglik soov mängida. Samas, kui mure Pariisi ajal polnud oma kapitaalsemat repertuaari korranud, tegelesin täiesti uute ülesannetega uue prantsuse muusikaga. Ruumist läks jalutama mindaga jäätis salongi üksi, et saaksin klaverit proovida. Seal seisis kõige suurepärasem Steinway, mida tean, mäletan praegugi seda esimest Astingut. See nädal töötasin muidugi väga palju, valmistudes nagu vastutusrikkaimaks kontserdiks. Kui siis läksin, olin väga ärevil, kuid ärevil esinemistundest, siis teadsin juba tema äärmist hea soolikust. Ei usu, et just minu vastu, vaid üldse ta oli selline inimene. Ruumisteni elab, elas nagu väga kahjuks, peab ütlema ühes kõige nooblimasse rajoonis, vähelduses, villas. Ei midagi erilist sisustuses või muus, mida võiks pidada luksuseks oli muidugi püstirikas, rääkis aga Isamaa tagasihoidlikkusest. Mul on piinlik, et Mulleni ohtralt asutakse. Teda huvitas kõik kuus ja kindlasti huvitas elu lõpuni. Meid eraldas väga palju ja ehkki ma mängin ju päris ammu klaverit, olin temaga võrreldes lausa algaja väga noor ja roheline. Kuulast äärmiselt tähelepanelikult. Tegi komplimente, mis polnudki õieti komplimendid, sest kohe läks jutt muusikale üle. Hämmastav, aga ta rääkis nagu võrdsega, nagu kolleegiga. Hiljem ta ütles, et ei armasta õpetada, et tal pole õpilasi olnudki, aga armastab suhelda kunstnikutega. Alles hiljem oskasin seda kõike täiel määral hinnata. Kui kahju, et läksin sinna sõbraliku majja alles oma Pariisist ažuuri lõpus. Järgmine kord tema väravast sisenedes haavasin sõrme. Ruumist, märkas värsket plaastrit, sattus ärevusse peenised, käsi tuleb hoida. Jutustas, kuidas elas üle autoavarii ja oli automaatselt asetanud käed kaitstud asendisse. Et kui ka kõik muu oleks viga saanud olles käed ikkagi terveks jäänud. Kahtles, kas ma saan mängida. Aga protesteerisid ägedalt, et tahan mängida, igal juhul. Kruvisin, rääkis eriti palju kõlasti vormist üldse kõige pühamast meie käsitöös. Et kõla ei tohi olla klahvi kõla, vaid peab olema seestpoolt valgustatud, kõnelema lõputult erisugusena. Tagasihoidlikult nentis ta, et peab oma tehnikat suudlemite veatuks. Et ei saa kõike mängida. Imestas, kui mul tulid välja šotayni fantaasia. Passaažid kurtis, et temal ei tulevat alati. Rääkis palju teistest pianistidest, paistis teistest lähedasemaks, peab poliinid ka kui inimest, kellele muusika on kogu elu. Ja millest ta ka ei rääkinud, ikka küsis minu arvamust, kuulas tähelepanelikult. Sellised kohtumised aitavad teisiti vaadata maailmale. See mees, geniaalne inimene, kellel oli suur hing, kes palju teadis, palju oskas ning samas oli nii lihtne ja heasoovlik ei andnud kordagi tunda, et meie vahel on kõigest distants. Vastupidi, ta ergutas. Selles oli midagi ideaalset. Kujutage ette, ta mängis mulle, palusin, kuna tahtsin väga lähedalt näha, kuidas ta seda teeb. Ta puitles veidi, et enam ei harjuta, siis aga istus ja vajutas sõrmed sügavale klahvidesse. Mängib Chopini fantaasia aeglast teemat ja kuulsin, et see on tema kõla. Tema stiil, temadushee, väikest kasvu, aga suured käed, pikad sõrmed lai, käelaba väga ilusad käed pianistile ja üleni, vaatamata aastatele kuidagi vaba ja osav klaveri taga. Artur luubisteni esituses kõlab fantaasia f-moll. Üks tähtsamaid lehekülgi ruumist legendist on aga jäänud veel mainimata. 40 aastaselt tabab pianisti loominguline kriis. Harjutamist vihanud ta oma sõnade kohaselt eluaeg. Kui teda poisi aas Berliinis selleks sunnitigi kasutas ta erimeetodit. Panin noodipuldile raamatu ühe käega, harjutas, gammasid, teisega võttis mureleid ning sokolaadi niikuinii ei õnnestu. Seda kõike iseenesest õnnestus, kuni 40.-te eluaastateni. Ta oli parajasti saavutanud püsiva kuulsuse võluva peene Virtoosina teiste samasuguste seas erilist sügavust, mängusti loodetudki. Vaid toonases kodulinnas Pariisis peeti teda säravamaks täheks. Nüüd aga hakkas loomulikust hingejõust ilmselt väheks jääma. Üha enam märgiti tema mängus ükskõiksust, hooletust apaatiat. Ja kui tuli ja võitis Horowitz roosa rebides Pariisi ta käte vahelt oli ruumist teinud tugevasti rusutud. Isada, meenutas. Nägin Harowitzi suutlisti, kes on võimeline oma aega valitsema. Tahtsin kõik sinnapaika jätta, enne aga näidata, milleks võimeline. Surusin käed rusikasse, mida ma, aga kui professionaalne pianist ei võinud endale kauaks lubada, avasin nad jälle ja asusin kõvasti tööle. Ma pidin kätte maksma mitte horowitzile, vaid endale. Igatahes tõuseb seejärel neljakümnene, kogenud ja palju näinud elust juba veidi vintsutatud muusik nagu fööniks tuhast. Mõne aasta pärast on ta paljudele maailma esimene pianist ja jääb selleks elu lõpuni. Hämmastava uuestisünni üheks teguriks peetakse ka Rubensteini abielu 20 aastat noorema poolatari. Anielame Narskiga kaasnenud regulaarsemalt eluviisi ning rahuliku tööle keskendumise võimalust. Aga pöörduge nüüd autoriteedi poole, kes on kuulnud ruubisteni nii enne kui peale suurt murrangut. Professor Bruno lukk. Mina olen ärtu hobiks, treenib kuulnud kaks korda kontserdisaalis tähendab otseselt tema mängu publiku ees. Esimene kord oli see 38. aastal Brüsselis. Tema gaasis koosnes soprani ja listi loomingust ja minule see kontsert ei jätnud üldse absoluutselt mitte mingisugust muljet. Mina isegi. Järvede kaod oli tema. Ja mina kuulasin kaks kontserti Leningradi filharmoonia suures saalis ja need seadsid väga sügava mulje. See on väga imelik, kui mina, kui need talle väike tegelane Kahekümnendas sajandis. Aga selles on võib-olla ka eks terake tõtt. Nimelt oli Rubinstan ja seda ta ise mainib oma autobiograafias. Ta oli siiski hoopis teine inimene, kuid tema ja teine kunstnik. Kui tema läks vanemaks ja mida vanemaks ta läks, 100 targemaks ta läks ka oma mängus. Mulle tundus 38. aastal. Ta on niisugune ideaalne virtuoos, võib-olla, aga sellel mängul sellel enderaltatsioonil puudus sügavus ja mõttetihedus 64. aastal oli tema juba kasvanud mõtleiaks doosiks. Selles mõttes oli see evolutsioon, mida ta oli läbi teinud oma pikal eluajal. Väga silmatorkav kõrvatorkav. Leningradis mäletan, ta mängis ühel õhtul ainult sultani loomingut ja teisel õhtul tagava kus ka kõige üksikud teosed on jäänud väga sügavalt südamesse ja aga haaravad, nende hulgas oli Schumanni karneval, Schuberti veidu sonaat, sümanovski nähtavust, suhkad ja eks kutsub vähene. Võib-olla, kui nüüd õelda kõikide nende suurte klassikalise muusika interpreetide, nagu näiteks sina peal Kemp kapendel Arrow, siis võib-olla võiks ühtteist nii, nagu öeldakse, kritiseerida jah, ikka, kes niisugune mulje, et see muusika on temale siiski mingisugusel määral võõras, vaid mitte päris võõrastada, et igatahes mitte nii endastmõistetav nagu näiteks super. Nii et võiks võib-olla öelda, et no võrdleme jälle nende kõige suuremate õiediaalsemate Sellel kontserdil, kus ta mängis neli tüüdi sellest, ta ise kirjutab, et ta ei ole ju rohkem mänginud kui palju neli tüli, kahju sõbrani. Kuigi ta oleks võinud kõik mängida ja paremini kui keegi teine. Igatahes. Paremini lihtsalt ei saa nüüd väga vaevalt märgatavad, väga tagasihoidlikud Tagoogilised vahendid, kusjuures kõik nii klapi sellega, mis muusikas toimub, ju sulle siiski täitsa ainulaadne. Ega tööd on omaette meistritöö täiesti täielikult täiuslikult esitatud, ma ei kujuta ette, et seda võib paremini. Emol kogus 25, number viis, see oli ka nii, et püüelda selle lihtsalt sõnu. Et seda võib niimoodi mängida. Artur ruubisteni kontserdit, lindistatuna kõlavad šabenjotüüdid e-moll op 25, number viis. Et siis moll opos 10, number neli. Välja arvatud seda, et tema kahjuks lisas. Nii ühes või teises palas igasugused massid juurde, mezzo pane jälle kirjutanud. Ja isegi akordid, need olid niisugused nähtavasti jäänud niisugused kombed mis olid iseloomulikud sajandi alguses valitsenud niinimetatud. Selle kohta ma pean tõesti ütlema, et ma olen seda kontserti ainult üks kord elus kuulnud kui meenutan seda, mis tema selles kontserdis tegi. Seal oli iga takt iga nuud iga fraas terves kontserdis. Ületamata, ja unustamata soprani teoste edasiandmisel on ta muidugi leidnud oma hingesugulast. Ja võib-olla tõesti ei ole liialdus, kui nimetada teda selle sajandi kõige suuremaks. Panin tapeediks, niimoodi ma kuulasin. See oli vist neli aastat tagasi televisioonisaates sellesama soprani esmalt kontserdi esitus. Colin Davis dirigeeris nii et seal üks film muidugi Londonis hoitud. Seal ta mängis juba nii kobamisi, tähendab, oli näha, et tema silmad juba peaaegu midagi ei näe. Klaverimäng oli nii täiuslik, et ta ei pidanud muidugi vaatavam klahvide poole. Siiski oli kui võrrelda sellega, mis oli siis, kui ta 20 aastat tagasi Varssavi 100 kontserti, suur vahe see vaksalis mängitud kontsert. See on tõesti nii, et seda enam ei kuule kunagi niimoodi ja ei ole, mina ei ole seda ka niimoodi kuulnud. Kuuleme artel ruubisteni mängimas šabenjeff moll, kontserti. Tõsi, tegemist on stuudios tehtud plaadistusega. Milline rahvus võib õieti ruumisteni enda pojaks lugeda? Sünnib ta poola tekstiililinnast lood siis kui väike vabrik kandist isa laastab, võtab saksa viiuldaja, helilooja Joseph Joachim muide ka Brahmsi ja Isay esimene juurustaja poisi metseenide toel enda juurde Berliini. Sealsest tuntud ja rangest klaveriõpetusest saab ruumistenil 16 aasta täitudes äkki küll ta põgeneb Pariisi. Teda Pariisi publikule tutvustades ennustab tsensaans, et ruumist nimi saab kunagi hiilgama nagu rubiini kivile kohane. Kontserdid ei õnnestu alles ootamatu Ameerika turnee sissetulek lubab alustada Pariisis põhjalikku salongilõvikarja vääri salongides honorari eest moeooperite klaveril. Mängimisega saab ruubisten veidi kuulsustki, kuna tal on näiteks Richard Straussi keerukas Salomee kogu kupatusega peas. Seltsielukeerisest päästata kompaniist pool Tügaa kes soovitab parajasti nagu ikka õhtul kell kuus oma hommikueinet võtvale ruumis teenile. Lõbutsege terviseks, aga ärge raisake end. Pariis pole seda väärt. Sõitke Poola tagasi, katsuge kehaliselt reaalselt jälle terveneda. Jooge piima, ratsutage, heitke õigel ajal magama. Ühesõnaga sage inimeseks. Ruumistin võtab nõu kuulda kosubki Poolas. Esimese maailmasõja ajal töötab ta Londonis sõjaväe tõlgija Chifeerijana muide suure huviga. Seejärel elab tükk aega Hispaanias, kus saab esmakordselt kunstnikuna jalad tugevasti maha. Õieti on ta nüüd esimene Hispaania rahvuspianist, kuna mängib esimesena rahvusvahelisel tasemel uut hispaania muusikat. 1918. aastal elab ta riiuli šaneerus. Venemaailma toel saabub lõpuks tunnustus ka mujal Euroopas, nii et ruumistina jälle Poolas Pariisis. Teise maailmasõja aja viibib ta New Yorgis ka Buenos Aireses. Esineb Hollywoodi filmides. Asutab Zeutheni nimelise fondi sõjas kannatanud Ameerika muusikutele gaasikambrites hukkuvata kaks venda ja kolm õde ning ruubisteenhida seda enam iial jalga Saksamaale. 1964.-st aastast elu lõpuni elab ta pidevalt Pariisis. Igal pool tunnetan kodus, on niisiis ehtne kunstnik, maailmarändur kosmopoliit kellele koduma tähendab vaid sünni muljete paika. Siiski peegeldavad tema dioodi ütlused, kustumatut, igatsust poola järele. Niisamuti ka eelis armastus Schopeni vastu. Chaplini muusika võtit otsis suubistan kogu eluaja. Kui ta alustas, šotaan küll moes, kuid langes enamasti kalandsete Virtoossete esituste ohvriks. Ka ruumis. Teil ei õnnestunud šothani interpretatsiooni pikka aega. Visa tööga loob pianist omaenda šabeni stiili mida peetakse praegu klassikaliseks eeskujuks. Oma mõtteavaldustes, nimetab ruumist šopääni unikaalseks klaveripoeediks, kes tunnetas selle instrumendi loomust paremini kui keegi teine enne teda. Ruumisteni järgi Ashaanil vaid neli jätkajat. TPS-i Rawell Screabin Shimanovski muusika üldpildis on šopääni klaveri alkeemia saladus. Kaotsi läinud. Komisjon märgib, et paljud muidu laitmatult pianistid komistavad sultani tõlgitsemisel ja kinnitab, et süü langeb tavaliselt šopääni mängu jaoks ebapiisavale, emotsionaalsele, intellektuaalsele konsultatsioonile. Ruumist nõuab Šobeni esitamisel selgust, täpsust, lihtsust, loomulikkust, terveid tundeid ja väidab, et Chopini tavapärane liigitus romantikuks on sügavalt ekslik, et pigem on ta klassik, Bachi ja Mozarti järglane. Tõepoolest, ruumistan ise mängib uhket mehelikkuse pääni, mitte leebet sentimentaalse Pariislast, kes ümiseb, igatsevad koduma viise. Küll jääb ruumisteni iseloomulik klaveri kõla nagu ikka, jumalaks kauniks. Aga ta rõhutab tugevasti kõike rütmiliste vedrutavat ohtlikku. Iseloomulik on temale veel see, et tema mängis alati eriti eredalt rahva ees. Väga huvitav on mõelda tema mänguplaatidel, mis on teostatud stuudios või siis kontserdisaalis, sest see on väga silmatorkav. Süvasee tähendab, et temaga ajas nähtavasti ka publikut selleks, et ennast maksimaalselt maksma panna. Ja nähtavasti. Parem kõige õilsam tundemärk just ennast avaldub siis kui tema kuulajad olemas. Hiljuti kuulasime 600 plaati mis 64. aastal tehtud on Moskvas ja seal on igatahes tunda, et see on ikka siiski. Võib-olla viiks praegu ühe või teise asja kohta öelda, et see ei ole päris selle järgi, nagu seda praeguse sajandi lõpul peame, nii. Ideaaliks võib olla. Peanistlik üleolek ja see endas mõistetav retoorika väljaütlemise interpreteerimise tase või tema austa alus kaht. Võib-olla kui nüüd väga sügavalt kaevata võib-olla olite mõnikord ka natuke, no mitte just pinnaline natuke muret oma väljaütlemistes. Aga see kuulub tema isiksuse juurde. Nähtus tervenisti. Kontsertesinemist peab ruubistein publiku ja solisti ühisloominguks. Publiku suhtumine kas aitab või segab mängijat tema enda loomeseisund suhtlevat saaliga, nagu elektrivahendusel varjundades mängu vastavalt publikus valitsevale vaimsele akustikale mitmesuguste improvisatsioonilist nüanssidega. Artur ruumis öelnud. Armastan publikut ja publik armastab mind. Teost ei tohi esitada, teda tuleb laval luua. Noodid paberil vajavad kedagi, kes annaks nende mõtteinimestele edasi. Ütleme, et helilooja on jumal. Ta näitab meile sonaati, mis ilmub meile näiteks kauni naise näona või maastikuna. Aga tulevad Pusooni rister Baderevski ja näevad oma silmadega omamoodi. Tähendab interpreet sarnaneb Rembrandti Velaskese rahvaheliga sest kuni kunstnikud maaliksid teie portree, oleks igaüks isemoodi. Terve 20. sajandi senise kontserdielu tegi ruumist kaasa ja jälgis selle muutumisi. Paljugi ei meeldinud talle. Praegu pööravad pianistid liiga suurt tähelepanu tehnikale. Noored loobivad saali võidukate nägudega kamalute kaupa oktavaid. Sõrme jaoks on uskumatu täpsus, nagu kellavärgil. Aga kuulaja algul vaimustab, siis hakkab igav. Kunsttükid tüütavad ära. Inimesed kaotavad nii austuse muusika vastu või veel hullem, peavad mehhanismi kunstiks tõelise virtuoosse. See mõõdupuutehnika peab olema märkamatu, liigsete efektideta. Kõik mängivad praegu hästi klaverit isegi liiga hästi. Aga miks nii Harman, kellelegi kuum inimestele avatud süda? Kas on süüdi ajastul natsionalism või pedagoogid, kellele õpilaste rekordid toovad kuulsust? Kasvatust asendab treening. Tõelise kunsti kõrgete sihtide asemel püüeldakse käegakatsutavat. Unustatakse peamine, milleks eksisteerib muusika. Sest muusika on jõud, lootuse ja rõõmu allikas. Muusikaga võib inimesi ravida. Muusika sunnib inimesi 11 aitama. Saate lõpetuseks veel mõned Artoloogilisteni mõtted, mida tundub, võiks tuletada ka tema mängust enesest. Muusika on tõelisele interpredile mitte elukutse, vaid elu õhk. Kuues meel, kui hommikul ärkate imestavad, silmad näevad nii märkama muusikat, kuna ta on saarma silmadeks. Ikka küsitakse minult minu igavese nooruse kohta. Kõlab on põhjuseks, et ma pole kunagi töötanud. Loomulikult säilitab inimene nii värskuse ja tervisekontserdid pole ju töö. Töö all mõistan midagi, mida inimene peab tegema, kas talle meeldib või mitte. Aga kontaktklahvide muusikaga see on minu jaoks suurimaid naudinguid ja seetõttu ei väsima üldse. Vastupidi. Elu on kallis anud, mida peab kasvatama. Olemise õnn on tegutsemise, loomingu, jõu ja vaimse tervisehoiu. Energiakulu uuendab elu, säilitab noorust. Elus pole niivõrd tähtis olla õnnelik, kui teada, et oled õnnelik. Osata muuta iga hetk igavikuks, see tähendab täiustikkuseks. Toomas mandrite saartel ruumisteni kohta, et pole kunagi kohanud õnnelikumat inimest.