Tere, kallid kuulajad. Täna on juba kuues kord, mil pühapäevaõhtune orientaal tund on tervikuna pühendatud Kagu-Aasia maade muusikakultuurile. Ent ikkagi pole me veel üldse rääkinud Laose, Birma, Tai, samuti Malaisia muusikast ja tegelikult, et ma pole üldsegi mitte kindel, et kõikidest nendest maadest õnnestub meil raadiosaadet üldse teha. Sest vaatamata minu senistele jõupingutustele pole mul õnnestunud hankida märkimisväärselt materjali näiteks Malaisia muusika kohta. Aga täna täna on järjekord jõudnud Birmani. Järgneva tunni jooksul kuulame Birma klassikalist ning rahvamuusikat. Muusikakultuur firma territooriumil tundub olevat üsna ammuste traditsioonidega. Vanimad faktid ja vanimad leiud, mis kinnitavad muusika olemasolu on ligi 3000 aasta vanused. Alates umbes meie ajaarvamise algusest eksisteerisid Birma territooriumil kaks küllaltki võimsat riiki. Põhjas rajasid tsentraal Aasiast tulnud biood oma riigi aga sellest lõunapoole jäi monide riik, mis oli rohkem India mõjusfääris. Üldiselt ma pean siiski ütlema, et võrreldes paljude teiste Aasia maadega on Birma muusikaajaloo kohta suhteliselt vähe teadaolevaid fakte ja vähe kirjalikke ülestähendusi. Aga üht sellist nimetatakse peaaegu kõigis firma muusikaajalooraamatuis võttes. Nimelt on Hiina tang dünastia annaalidest kirjas, et aastal 802 olevat Birma või veelgi täpsemalt öeldes žetra riigi valitseja, saatnud oma saadikud Hiina õukonda. Ja koos nende saadikutega olevat läinud ka 35 muusikut kelle esinemised pealinnas olevat jätnud õukondlastele kustumatu mulje. Hoolikad Hiina kroonikakirjutajad ei piirdunud üksnes selle fakti äramärkimisega. Nimetatud annaalidest võib leida ka üsna detailseid kirjeldusi nende 35 muusiku pillide kohta. Ja mis pillid need siis olid? Kroonikas loetletud muusikainstrumentide hulgas olid näiteks 14 keelne harf siis veel bambustorust ja Galebastriesonaatorist koosnev keelvil, mis väga meenutab India viinot. Samuti kellad ja metallkastanietid siis üks plektrumiga mängitav kolmekeelne lauto kuue auguga põikflööt, samuti otseflööt veel 16 toruga, nõndanimetatud suu, orel Kaheksateistkeelne tsiter ja meriteo kojast valmistatud trompeti tüüpi puhkpill. Võib oletada, et see viimane on samuti India päritoluga. Ning nagu ma juba ütlesin, selle orkestri esinemised leidsid aset aastal 802. Et saada täiuslikumat pilti kultuuri, sealhulgas ka muusika arengust küllap on otstarbekas seda vaadelda, mitte lahus religioonist. Nagu eespool öeldud, hakas India kultuuri mõju levima Birma territooriumile esimestel sajanditel pärast Kristuse sündi. Hiina kroonikad seitsmendast kuni üheksanda sajandini teatavad, et tsentraal ja samuti ülem Birmas elavatel Bjuudel oli budism juba tollal valitsevaks religiooniks. Vanadel müntidel ja vanadel urnidel võib päris ohtrasti leida budistlikke sümboleid. Samal ajal aga muide puuduvad hoopiski buda antropomorfsed kujutised. Ja see fakt annab tunnistust sellest, et budism levis esimesel, teisel sajandil sinna oma vanimas vormis sest teatavasti eitatiga india budismis enne meie aja arvamist buda antropomorostsete kujutiste kummardamist. Aga veelgi laiemalt hakkas budism levima Birmas seitsmendal sajandil, mil oluliselt suurenes Indiast sisserändajate hulk. Siiski jäi kuni 10. sajandini monide riigis valitsevaks veel hinduism. Alles 11. sajandil, mil kuningas ano Ratha rajas esimese tsentraliseeritud riigifirma territooriumil, see tähendab pagani riigi alles siis täpsemalt aastal 1057 kuulutas ta teravada budismi ametlikuks riigiusuks. Ja koos teravada budismiga Lewis pagani riigis ka paali kirjakeel. Üldse see pagani riigi ajajärk 11.-st kuni 13. sajandini ehk ongi kõige olulisem aeg selle kultuuri ja muusika väljakujunemises, mida me tänapäeval nimetame Birmalikuks firmalikuks kultuuriks. Sest just sel ajajärgul eksisteerisid pagani riigis kõrvuti teravada budism mingil määral arvatavasti ka mahajaana budism endiselt veel osaliselt säilis hinduism ja siis muidugi animism, Tottemism ja igasugused muud rahvalikud, usundid ja kultused. Ja niisugustes tingimustes formeeruski, pagani kuningate õukonnas siis firma klassikaline muusika. Kuivõrd suur oli muusika ja tantsud tähtsust tollases kultuurielus, sellest annavad tunnistust raidkirjad paljude pagoodide seintel. Neist raidkirjadest võib välja lugeda, et muusikud ja tantsijad osalesid mitmesugustel pidustustel ning paljudes tseremooniatel nii ilmalikes kui religioossetes ja nii budistlikes kui paganlikes. Üheks sääraseks paganlikuks rituaaliks oli Natve mis oli seotud vaimude ehk nõndanimetatud Natide kultusega. Natve rituaalid sisaldasid endas laulu, pillimängu, soolo ja rühmatantse, aga ka preestrite ehk meediumide retsitatiive. Huvitav on muide, et preestri funktsioone täitsid seal naised ja seda kuni 18. sajandini. Alles siis hakkasid seda funktsiooni täitma meessoost maagid. Ma arvan, et pole liigne öelda mõni sõna ka vaimude ehk nõndanimetatud mattide kohta. Kõik vaimud pole sugugi võrdsed, tähtsuse poolest on välja kujunenud lausa hierarhiline süsteem mis seab ühed kõrgemale teised madalamale. Ja on teada, et olulisi vaime on loetletud 37 aga lisaks nendele veel vähem tähtsad või vähem olulised. Näiteks võiks nimetada suure mäe vaimu või suure viigipuu vaimu samuti teatud külade ja maakondade kaitsevaime samuti loodusjõude valitsevaid vaime näiteks jõevaim, merevaim ja nii edasi ja nii edasi. Tegelikult on isegi raske päris täpselt öelda, kas matid on rohkem vaimud või on tegemist ikkagi eelkõige iidsete kummardamisobjektide personifikatsioonidega. Vahetult muusikaga on seotud naissoost vaim, keda hüütakse flööditüdrukuks või flöödineiuks ja nii siis selle vaimudega seotud rituaali. Natve raames kujunesid välja paljud firma laulu ja tantsustiilid, ansambli koosseisud ja võiks isegi öelda, et Natve oli omamoodi vanimaks teatraliseeritud etenduseks, millest hiljem kasvas välja hilisem Birma teater ja samuti Birma tantsuline pantomiim. Ja nüüd kuulaksimegi ühe tantsuloo, mis pärineb just nimelt sellest natuke nimelisest rituaalist. Birma klassikalise muusika areng oli seotud eelkõige instrumentaalmuusikaga. 15.-ks sajandiks kujunesid välja kahte tüüpi Birma instrumentaal ansamblid või orkestrid. Esiteks väike ansambel, mis oli ette nähtud musitseerimiseks mingis ruumis või toas. Ja teiseks, suured orkestrid. Nõndanimetatud sain vain, mis mängisid tavaliselt vabas õhus. Et neist ansamblites mingit ettekujutust saada, peaksime vaatama, mis pillid neis mängivad. Kõigepealt väike ansambel, kindlasti kuulub selle koosseisu harfi taoline instrument song mis on muide üks vanimaid ja üks tähtsamaid Birma rahvuspille ning on populaarne isegi tänapäevalgi. Kujult on ta sarnane painutatud paadiga või sellise kõvera kalaga. Sageli on pilli korpus kaunistatud filigraanselt nikerdustega kaetud kullavärvimaalingutega. Saungil on 13, vahel harva ka 14 keelt mis varem valmistati siidnöörist, aga tänapäeval on siidimõnikord asendamas sünteetilised materjalid. Selle harfi puhul on väga oluline, et see on ainus muusikainstrument, mida traditsiooni kohaselt on lubatud mängida naistel. Kõikide ülejäänud pillide mängimine on üksnes meeste privileeg. Sellel harfil pole muide ühte kindlat häälestust. Vastavalt muusika vajadusele vastavalt muusikas kasutatavale helilaadile kasutatakse Songi puhul nelja erinevat häälestust. Näitena ma võiksin nimetada ühe võimalikest häälestustest. Niisiis keeled alt üles toomi faas Tomi Fasolzee toore faa nagu märkasite ulatus oli umbes kaks ja pool oktaavi. Peale harfi oli väikeste ansamblite koosseisus veel flööt nimega pluai samuti suu, orel, soo, oreleid muide, tänapäeval enam Birmas eriti ei kasutata. Need on säilinud vaid mõnedel primitiivsetel mägi hõimudel rahva Willina. Ja siis muidugi väikestes orkestrites veel üks keelbil. Toon, loun, song. Meil on kolm keelt ja mis samuti meenutab kujult veidi harfi. Selle pilli korpus on justkui stiliseeritud krokodill kelle selg on painutatud nõgusaks ja üle selja jooksevad pillikeeled. Ja siis muidugi nimetamata jätta bambus ksülofoni patalat, mis koosneb alusest ja sellele kinnitatud 22-st või 24-st bambuspulgast. Need bambuspulgad on häälestatud nii, et need annavad Diatoonilise helirea üle kolme oktaavi. Nagu juba saate algul sai öeldud, on Birmas mitmeid india päritoluga pille. Ja kindlasti on Birma muusika arengus kaasa mänginud ka Hiina mõjud. Ent hilisemal perioodil, see tähendab alates 16.-st ja eriti 18. sajandil juhinduti paljuski taikultuurist ja muusikast. Ja oletatakse, et k äsja kirjeldatud bambus ksülofon patala pärineb just sellest siiami perioodist. Järgmises loos kuulemegi soleerimas bambus, ksülofoni patalat. Suur vabaõhuorkester Sain vain sisaldab endas mitte ainult et rohkem pille vaid ka rohkem erinevaid pillitüüpe. Lisaks harfidele ja flöödile, mis kuuluvad ka väikese ansambli koosseisu, on suures orkestris veel teisi puhkpille. Näe, see on bambusest oboe ja siis veel hai. See on selline umbes nagu sarv, millel on päris eriline huulik. Topelt trost huulik, mis on valmistatud palmilehtedest. Kuna suur orkester on ette nähtud eelkõige vabas õhus musitseerimiseks siis selleks peab olema muusika üsnagi vali. Et see oleks kuulda ja selle valjuse annavad peamiselt just mitmesugused löökpillid. Nende hulka kuuluvad arvukad kongid, kusjuures kongid pole mitte üksnes rütmipilli funktsioonis. See tähendab, et nad on häälestatud kindlale helikõrgusele ja nendega saab mängida ka. Väga olulised suures orkestris on trummid ja neid on väga-väga palju. Kõige tähtsam on trummikomplekt, mis kannab nime Patwaing. Ma ausalt öeldes ei teagi, kas trummide arv selles on kindlaks määratud. Sest ühelt plaadiümbrisel ma lugesin, et sellesse komplekti kuulub 21 trummi. Teinekord ühelt fotolt lugesin ära, et neid oli hoopiski 24 ent igal juhul on neid selles komplektis väga palju. Need trummid on paigutatud ringikujuliselt puust statiivile. Trummimängija asub mängides selle ringi keskel. Ja selle trummikomplekti tähtsust orkestris näitab ka see, et trummimängija on tavaliselt ühtlasi ka orkestrijuhiks ja enamasti nimetatakse isegi kogu orkestrit trummimängija nime järgi. Vaadake täiesti vastupidiselt india klassikalisele muusikale, sest Indias on olulisemad ikka olnud ju lauljad ja keelpillimängijad, trummimängijad on olnud teisejärgulised, sageli kuulusid nad ka madalamates kastidesse, aga Birmas on teisiti. Igal maal on omatavad ja omad traditsioonid. Nii suure orkestri trummide arsenal ei piirdu veel selle nimetatud rohkearvulise komplektiga. Lisaks kasutatakse veel kuut või seitset trummi. Aga miks on trumme nii palju? See tundub ju lausa olevat liigne tämbri nüansside tagaajamine. Aga trummide arvukuse põhjus on hoopis milleski muus. Nii nagu kongid on häälestatud. Samuti on ka trummid häälestatud kindlale helikõrgusele, nii et igale noodile vastab üks trumm. Ja nii saab trummikomplektil esitada suhteliselt komplitseeritud meloodiaid. Erinev helikõrgus saavutatakse muidugi olenevalt trummisuurusest, aga peenhäälestus sõltub sellest, kui palju kleebitakse trumminaha keskele riisijahust, nõndanimetatud häälestus pastat. Nii selline ongi siis üldjoontes see suur orkester ehk sain vain. Selle orkestri funktsioonid võivad olla üpris erinevad. Kõigepealt orkester mängib iga päev mingil kindlal kellaajal ja inimesed saavad sellest teada, et nüüd on saabunud just see kellaaeg. Samuti mängitakse valitseja lossi vahtkonnavahetuse puhul. Mõnikord on suur orkester ka saate funktsioonis, saates laulu, tantsuteatrietendusi või isegi religioosseid rituaale. Ja nüüd siis kuulane orkestrit sain vä? Birma klassikaline teater kui iseseisev kunstiliik kujunes välja märksa hiljem kui teistes Kagu-Aasia maades. See väljakujunemine leidis täiel määral aset alles 18. sajandil. Ja eriti kõrge taseme saavutas firma teatrikunst alles 19. sajandi keskpaigast alates. See aeg oli üldse nii majandusliku kui kultuurilise õitsengu perioodiks. Muidugi me ei saa rääkida mingist ühest kindlast Birma teatrist või kindlast ühest Birma teatriliigist. Laias laastus võiks firma teatri jagada kolmeks suureks liigiks. Esiteks nukuteater või varjude teater, jõud Hei. Orientaal tunni alalistele. Kuulajatele on juba teada, et varjude teater on tuntud mitmel pool Kagu-Aasia maades. Teiseks sappe euroopalikest. Mõistetest väljendudes võiks seda nimetada muusikaliseks draamaks. Ja kolmandaks meelelahutusliku iseloomuga etendused, mis koosnevad üksikutest lühikestest, etteastetest või üksikutest numbritest. Aga ma usun, et üheks kõige olulisemaks Birma klassikalise kunstiliigiks kujunes siiski saab või see oli see muusikaline draama. Need spektaklid kujutasid endast ühendust erinevatest kunstidest. Siin ühendusid pantomiim, tants, laul ja pillimäng. Enamasti ei toimunud need etendused mingil spetsiaalsel lavale veel vähem selleks spetsiaalselt ehitatud teatrimajas. Teatrietendused toimusid otse väljakul, mille ümber või mille äärtesse kogunes publik. Süžeed olid tavaliselt ajaloolised võimetoloogilised sageli budistliku temaatikaga tegelaskujud lähtuvalt. Temaatikast jagunesid üldjoontes kahte rühma. Ühed olid narrid, pätid või muud negatiivsed tegelased, teised olid Body satuvad pühakud ja muud õilsad hinged. Ja oluline oli seejuures, et näitlejad ei ajaks kunagi rolle segamini. See, kes täna mängib narri, seesama näitleja ei tohi mingil juhul homme mängida näiteks podisatavat. Bodhisattva rolli kutsuti alati mängima niisugune õilis või suursugune näitleja. Lisaks nimetatud tegelastele kehastatiga hiiglasi Naagasid ehkusse ja muid metoloogilisi tegelasi ja neid mütoloogilise kujusid kehastati maskide abil, kuigi tükkisi see seda ehk vahel nõudis. Mitte kunagi ei mänginud näitlejad laval Budaat. See oli teatris tabu. Buda kohalolekut anti edasi vaid sümboolselt kassis valguse efektidega või annetuste asetamisega altarile või mõnel muul moel. Näitlejad laval reeglina ei rääkinud nad kas laulsid või siis oli tegemist säärase melodeklaratsiooniga orkestri saatel. Ja neid melodeklamatsioone ja samuti laule on meieni kuni tänapäevani säilinud paljudel laulukogumike vahendusel. Üks neist laulukogumikes kandis nime maha kiita, selles sisalduvad vaid laulude tekstid. Kuna rotatsioonisüsteemi ei tuntud, siis pole ka täpselt teada, mismoodi need laulud esialgselt kõlasid. Aga tänapäeval igal juhul esitatakse mitmeid vanu tekste, kord ühe, kord teise viisiga. Sageli kasutati teatrimuusikas ka viise või meloodiaid, mis pärinesid õukonna muusikast. Aga muidugi loodi ka spetsiaalseid viise konkreetsete etenduste tarbeks. Alates 18. sajandi lõpust tungisid firma teatrisse ka siiani päritoluga viiside laulud ja oluline roll muusika draama puhul on muidugi sain vain orkestrile sest lisaks laulude ja tantsude saatmisele esitas orkester ka sissejuhatused ja lõpetamised, aga samuti instrumentaalse vahemängud stseenide vahel. Meie tänane saateaeg hakkab varsti otsa saama. Järgmisel korral tuleb juttu tai ehk siiami muusikakultuurist. Aga nüüd on jäänud veel mõned minutid. Seni kõlab trummitants ja see kõlab Birma riikliku rahvatantsuansambli esituses. Ansambli juhikson Uubei tan.