Millest me siis täna alustame, kas alustame tuletõrjeõppust, ega või signaalidega Rootsis sputnikule? Mul ei ole vilet kaasas, mul ei olegi üldse niisugust vilet, seda kohtuniku vilet, mida kannab randmel Undi lavastuse peategelane, poeg, randme küljes nagu jalgpallikohtunik ei ole muud teha, kui, siis saadame Pillerin purje hoopis seda tiiki kaevama, sellepärast et suvi, siis on kindel mingi kohalik tiik kaevamist kuskil Saaremaa külas. Aga enne seda tahame rääkida Vaino vahingu ja Mati Undi suvekoolist ja nagu suvekoolile kohane, räägime sellest siis, kui see lavastus on juba lõpp lõppenud. See läheb hästi kokku selle lavastuse groteskne mentaalsusega, minu arvates. Aga loota on ka seda, et ehk siiski kunagi õnnestub seda näiteks näha kuskil festivalil. Aga see on praegu niisama õhku visatud pall, aga tänase saate jooksul saavad sõna veel Mati Unt. Kasutame nimelt tema vestlust Peeter Oleski ka, mis toimus enne etendust ja mida salvestas ka Eesti Raadio ööülikooli võttegrupp. Samuti on saates ka intervjuu Vaino vahinguga. Ning nagu juba aimata võisite stuudios Pille-Riin Purje ja maris Johannes. Aga alustuseks on mul hea meel teada anda, et Pille-Riin Purje on seda lavastust näinud õige mitmel korral ja seetõttu võimalus ka võrrelda siis ühe lavastuse arengulugu. Kui palju suvekool muutus sinu nägemust pidi see mitu korda oli siis kolm korda ja. Üle hulga aja oli jälle rõõm vaadata ühte lavastust mitu korda ja oleks veelgi vaadanud, aga suvekooliaeg sai otsa. Hundi suvekool. Mõnes mõttes võiks öelda, et on väga kindlakäeliselt tehtud väga läbiva intensiivsusega, väga jõuline ja täpne lavastus, aga selle kõige juures on ta äärmiselt improvisatsiooniküllane ja ta muutus küll ta võis muutuda näiteks vihma tõttu ja ükski neist kolmest etendusest päris ilma vihmata ei pääsenud. Kord oli see leebem, kord ägedam ja tegelased suhestusid selle vihmaga ja ilmaga. Aga ta muutus ka meeleoludel. Ja ta võis olla üle meelikum irvitavam. Ja see vist oligi see tendents, et tegelikult nagu gradatsioonid need etendused läksid järjest hullemaks ja vallatumaks mõnes mõttes, et esimene nähtu oli kõige tõsisem ja. Puudutavam mina nägin selle lavastuse eelviimast etendust ja tõesti nautisin 100 protsenti oma olemasolu seal ja nende näitlejate olemasolu Karepa lagritsamuuseumi hoovil, sest nii grotesksed mängu ei ole kohe hulk aega nähtud. Võib olla viga ka selles, et alati istud esietendusel ja kus ikkagi kõik on veel suhteliselt kobavam ja ja näitleja ta küll juba valdab materjali, aga tal ei ole veel päris täpselt selge, et kust ta alustab ja kuhu ta peab välja jõudma. Aga tõesti, see etendus oli näitleja mängu tulevärk ja tundus, et see julgus improviseerida nendes etteantud piirides. Et seda kasutas küll kogu trupp, aga laseks nüüd vahepeal Mati Undile endal sõna sekka öelda. Ma ei oska öelda, oleme ainult väärtkirjandust teinud, ma ei tea, mis neil ühist on, sel talvel ma lavastasin Rakveres noašeki viimase näidendi kaunis vaata siis tegin sadamateatris Tartus Kivirähki Roomeo ja Juulia Suvekool. Sügisel teen Vanemuises ilmselt Ibseni, heitis meestel Solnes ja ma ei tea, mis neil ühist on, aga ise tunnen küll, et neis on mingisugune telg. Aga ma ei oska seda niiviisi defineerida. Endale on väga raske endast, et vaadata, kas näiteks Tamsar Kõrboja peremehe ja Vaino vahingu suvekooli vahel on teatav paran, mingisugune on, jah, tähendab võib-olla küll, miks mitte. Sest mõlemal juhul tuleb poeg oma sünnikodus korda looma, siis leiab, et sellest ei tule midagi välja ja läheb siit ilmast ära ja ilmselt tuleb ju ka viiendas köites ja läheb kad. Minu lavastuses läheb ka siit ilmast ära, sest tookord ma käsitlesin Tiinat kui summa inglit, nii et kindlasti oli ka muidugi maale, uuesti hakkas kuivendamata kaevama. Ta ikkagi tuleb maale ründama ja kätte maksma, mitte otsima sealt tuge ega, ega midagi taolist. Ja tal õnnestubki nagu hävitada iseennast kui ka ümbruskonda. Miks peaks keegi tulema maale või oma sünnikodu midagi lõhkuma? Sellepärast, et ta haistab seal tehtud kuritegusid. Osa neist jääb saladuseks, üks on muidugi see l viiva segaseks löömine juba enne etendust, mis jätkub etendusega, selgus aga hämarad vihjed, kaeva, kaeva kase alt, leiad veel luid ja võib-olla poed. See oli üle ka seda ohtu, mis kiirgab selles maakohast või pinnasest, aga selgub, et tal on omamoodi õigus, aga ta ei suuda seda tõestada, jääb sellele muidugi alla, lahkub ise elu mänguväljalt, kätte makstakse siis, kui sul on tehtud ülekohut, mida all selle tüki mehele ülekohtust teise leiab, et see stiimsa teeb mahla? Ei maksa, tulumaksu ei vigaseks löönud, saan küll tal kätte maksta, aga need on kõik niisugused väga praktilised. Aga te poeg ei ole ju praktiline? Niisama nagu pole Hamlet, Kablaktiline Hamlet ajab segasemad juttu. Ma ei arva seda selle pääst, et Hamleti põhiküsimus on igal inimesel ees igal õhtul. Hamlet küsib. No ja ega ametile ei meeldi see maailm ka, tähendab ja ta teeskleb hullu k ju. Ütleb teistele kui algused imest ja ma hakkan varsti imelikult käituma, mida ta siis ka teebki. Keegi peab sel juhul inimesed korrale kutsuma, no see on politsei asi. Vaena vahingu isa ongi olnud piirkonnavolinik ja seal võib aimata mingit puhtisikliku konflikti, mille lahenduseks on siis suvekool. Minagi tutvusin vahinguga, siis isa ei olnud ammu enne mingi volinik, me ei tohi unustada ka seda, et Vahing oli kohtupsühhiaatria, niisugune luurimine ja kaevamine oli tema elukutse juurde kuulaski ka, nii et isa ka kindlasti jah. Aga ta ise oli ka niisugune linovski. Kas see on meeldiv roll? Sa meeldiv olla? Meeldivaid hetki on suhteliselt harva, nende vahel on siis keskmised ajutiga magedad hetked, aga igasugust kõikjal, igas hetkes, midagi leidub, head ja halba. Seal, kus lõpeb seal ka algab. No see jutt hakkas siin tänase realismist. Vaino Vahing, kas suvekool? Sürrealistlik näitemängu mingil määral küll, jah, kas ta nüüd täielikult helistikaga sürrealistlik elemendid on sees seal kõik need harjumatult tuletõrjeõppused ja sputniku ka, nii et mõnes mõttes realistlikud asjad küll, jah. Kas ise selle all mõtlesin, kui ma kirjutasin seda? Ei oska nagu tagantjärele on see trend nii palju aastaid tagasi, eks nad ikka siin olid küll, sest nad olid harjumatusele veidrat, iga sürrealism on ikka natuke veider minu arust. Aga kui palju seal niisugust protestivaimu siis sees kirjutamise ajal oli, protest, vaim oli jah, olid sellest tähendab mulle elukorraldus, mis tol ajal 70.-te aastatel maal oli see, et mitte ainult minu kodutalus, vaid seal tehti ikka niisugused mingisugust kuritegusid ja seda kuidagi. See eetika ei sobinud mulle, kuidas inimesed ikka elasid? Nad ei olnud suhteliselt hästi juba ka see mulle ei meeldinud ja ja mul tekkis mingisugune protestist tihtipeale, vot tekibki lihtsamate asjade vastu nagu selgusest mahlapressi vastu ja ja kõige muu vastu, aga eks ma suurendasin näidendi kirjutamiselt peabki kuskil mingi protesti võimul, sa pead seda planeerima. Et see oli seal sees ja ega mul isa-emaga ei olnud mingeid halbu suhteid ja tädiga nutta nagu surnud kõik. Ja naisega ammugi mitte, aga oli midagi sellist, mis oli mulle vastuvõtmatu, et mingisugust viha, laenu lisa ja seda joont eieiei, aga vot seal oligi see arusaamatu, palju te olete, et kui sa lähed ülesanne, süüdistad seda, siis nad siis said peagi teda nagu armastame, ei need on minu jaoks Vaccisias. Isa, mulle meeldis, isa ema ikka andis mulle hariduse ja selles mõttes ei olnud mul nende vastu midagi. Aga vot see elukorraldus nagu dekoratiiv, sest ma räägin. Ta oli natuke dekoratiivne, kõik, mis mul linnast oli hoopis teistmoodi elada, kui seal. Juba 30 aasta olin, tuli nagu midagi näidata, kui võimu tuli näidata ja meil pere, kus oli kolm last, nii et kaks õde ja mina ja nemad eluga rahul, aga mina ei olnud sellega rahul. Kuidas, kuidas kirjutame tekist, lahased tekkis sellega, et mäletasin, Mati Unt ütles, et kirjutaja Ingo Normet ei ole üks näidend. Pärnu ja no ma kirjutasin Potteri lõpumis ka Vanemuises esietendus pärast tagasi, aga see ei läinud läbi ja siis ma kirjutasin niisugusena sotsiaal vahel see millegi taolise, see siis kolmandal korral midagi läks läbi ka, see oli otse tellimustöö, Pärnu teater nagu tellis minu käest mujalt varem käinud kirjutada ja ma jäin ma enese rahul praegu juba kolmas lavastus juba ja nüüd muidugi selge see, see, mis seal ütleme, 72 ja see, mis oli seitse, see, mis oli nüüd täna, et need on kõik erinevad, aga seal midagi on jäänud nendes näidendites ikka selle vastu võitlus, sest see on jäänud ja noh, selles mõttes ma nagu juttu märtsi ütleme, et see on igavikuline, seda saab alati mängida ainult muidugi jah, kuidas keegi mängib ja nagu praegu Saaremaa kehastab, see on hoopis midagi muud, kandes. Andres Ots omal ajal kehastas Kalev Kudu ja nii et, ja see minu arust ongi loomulik igal ajastul ikka kui, kui nii palju aega vahet, et siis igal aastal tuleb seda teistmoodi lavastada, teised aktsendid panna, aga need põhiaktsendid on jah, et need, mis ma tahtsin veel öelda, et omal ajal sundhästi niisugune sotsiaalpoliitiline, ta on kirjutatud poliitilis, nällid ka müüdud, nii et poliitiline näidend, kajastu näidend, ta jää ikka praegu muutuseks, taasiseseisvumine, no mis me räägime enam siis sellest vanast nõukogude korrast ja kui halb see oli veel midagi, mis küüditamisest küll kõigest võib rääkida, aga ma tunnen, et need probleemid ei ole igavikulised, mis on. Olmeolmepoliitilised asjad ei jää püsima. Ja see näidend on ju tegelikult, et oma 30 aastat või natuke rohkem vana ja siis võib ju mõelda, et mismoodi ta sind praegu kõnetab Ta pea, et kas ongi ainus võimalus pöörata groteski. Kui ma pärast vahingu teksti lugesin, siis tundus mulle hundilavastus ikka võrdlemisi autoritruu aga samas on ta lisanud sinna seda hundile, ainuomast, hullust, ta on lisanud sinna viit teid, Hamleti-le viiteid lunastaja-le, ma ei tea, mida kõike selles poja kujus ja selle groteski totaalsusega on nüüd niisugune asi, minul on selles mõningaid kahtlusi. Ma olen kuulnud hästi huvitavaid vastukajasid selle kohta, eks ole, üks inimene kirjutab, et see lavastus mõnitab maa inimesi. Teine vaataja ütleb mulle pärast vaatamist, et oi küll mõnitavad intelligentsi. Mulle endale tundub, et kui see oleks nüüd ainult lausmõnitamine, laus, irvitamine, noh, see kõik, mis hirmus hästi välja tuleb, et siseks midagi poolikuks või et ma ei usu, et hunt sellega piirduks. Et mina arvan ikkagi seda, et see peategelase poja surm peab lõpuks kasvama traagiliseks sündmuseks või mind alati paeluv pundi lavastustes, see, ma ei tea, kuidas ta seda teeb ja seda ei saagi ratsionaalselt lahti seletada, et ta võtab kätte ja kõige pöörasemad kõige jultunuma, kõige koomilisema või grotesksed või või kõige irvitavama hetke mingil hetkel käänab hoopis teise helistiku. No ma ei tea, mõni vaataja võib ütelda, see ei toimi nii et, et ikkagi jääb võimutsema, see irve aga on minu meelest see peakangelase suurem, olgu ta siis Hamlet või olgu ta tangu Artur või, või olgu ta siin siis poeg, et see peab kasvama puudutavaks sündmuseks, muidu on lavastusest üks tasand puudu ja minu jaoks ta ikkagi kasvas selleks ka siin suvekoolis. Mina jään natuke maisemale positsioonile, et jaja siis kui Vahing selle kirjutas, et siis oli ta ju ikkagi poeg, ta oli kolmekümneaastane ja tal oli selline maailmalõhkumise soov. Nüüd on seesama põlvkond tegelikult ju isade põlvkond ja ta vaatab sellele poja maailmale. No nii nagu ikka, vaadatakse tagasi oma noorusele, et seal on küll pisut siukest hellust sees, aga seal on ka sellist juba sellist vanamehe tarkust ja ja pisut ka seda tunnet, et, et noh, et see rahmeldamine on ikka niuke üksjagu küsitav. Nägin ma seda skepsist, aga muidugi ka sellist heatahtliku, heatahtliku irvitamist või umbes samas positsioonis nagu kuningakojas. Narr on see, kes võib juba kuningale välja öelda seda, mida teised õukonda seda öelda ei saa. Kas mitte Mati Unt koos Vaino vahinguga ei olegi praegu need eesti teatrinarrid või, või heas mõttes need, kes võivad suu täis võtta igas asjas kaasa arvatud siis see oma nooruse mäsu. Et minule meeldis nagu niipidi seda lunastamist sealt nagu otsida. Võiks nüüd edasi mõelda selle peale me ei ole üldse nimetanud näitlejaid, kes selles lavastuses on väga olulised, võib ju öelda, et seda mässavad poega äärmiselt pulbitsev Ahasardiga mängib Üllar Saaremäe. Aga kui nüüd mõelda, mismoodi suhtub siis hunt sellesse isade maailma ja mis on ta teinud ema ja isaga, neid mängivad siis vastavalt Marika Vaarik ja külalisena Tõnu Tepandi, kes ei piirdu ainult isarolliga, vaid kahes rollis on veel äiges sinna õuele ilmub kitarre käes siis siis minu meelest, no see grotesk on ju veel hullem kui see noorus, mässu pila, mõnes mõttes on see päris õudne, mida need isa ja ema seal ajavad ja, ja tõesti hunt ise on sellele viidanud, et kui seal lõpus öeldakse, et kuskilt kase alt vaeva, et tundub, et see dekoratiivne ja kaunis taluõu on tõesti luukeresid täis. Vaat mina jälle vaatasin neid nagu tuttavaid tegelasi küll, noh, pisut teises võtmes, aga, aga ütleme, saba mentaalsusega tulid need mul nagu Imbi Ärni kiviräha rehepapist ju seal siis tõesti midagi arhe tüüpilist on nagu Mati Unt ju ka ise oma mõttevahetuses. Peeter Oleski ka ju rõhutas, et et teatud tüübid on nagu arhe tüüpilised, aga vaat üks tegelane, kes tundub ju Mati Undile endale väga oluline olevat, see on kais Adlas, kes mängis siis tädi Elvira. No minu jaoks Elvira oli äärmiselt oluline tegelane vaatajana, kindlasti oli ta Mati Undi jaoks väga oluline ja tema partnerluspojaga oli nüüd see, mida vahingu näidendist üldse ei pruugi niimoodi välja lugeda üldse vahingulons Elvira ju räägib tunduvalt vähem, tal on mingisugune puue seal ja ta ta oli kurt, kurt ikka jah, ja palju Aagontaktsem või palju rohkem omas maailmas siin avastatud nüüd siis ja kais Adlase poolt mängitud poja andunud jüngriks tema fänniks. Niipea kui poeg tuleb oma bändiga, millest me ka paar sõna räägime siis Elvira, nende raju laulude saatel viskab näppudega saab temaga kõigis mängudes kaasa, ta ronib talle isegi katusele järele, mis on üks efektsemaid, mis anud stseene üldse ja üllatavamaid selles lavastuses. Ja mingi müstiline seos nende vahel, see annab Üllar Saaremäe mängus ka võimaluse niisuguseid soojemaid toone kasutada, mida tal küllalt selles agressiivses ja jõulises rollis muidu ei oleks. Ja tegelikult on hunt sele Elvira haiguse või sellelt Elvira vanemate poolt sandiks pekstakse ja poja surmamineku väga niisugusesse hämarasse seosesse lavastanud. Lõpus ei saanudki täpselt aru, kas Elvira nüüd saab terveks või läheb pojaga teispoolsusesse kaasa. Aga mingi niisugune Hamleti, Ofelia rida või mingi hingeside, mida ratsionaalselt ei anna lahti seletada, seal oli ja see tegi poole huvitavamaks selle mängu ja minu meelest kais. Adlas mängis väga vahvalt seda niisugust metsikut ja ja natuke sõgedad jäigi noort ja ja kummalist tüüpi. No las nad natuke sellest sagedusest pajatab Mati Unt, ise ka, vaatame, kas saame aru. Muidugi, see näidend ei õilista ema, see mäletab tema allasurutust, aga minu jaoks nädalt ühtlasi rõhutab ka poja jõhkrust ja sellega ma ei oska leppida. Jõuliselt ja välja avanenud ideedega tegelased, kes omamoodi fanaatikud, kellel on kinnisideed, need ongi ümbruskonna jaoks suhteliselt jõhkrad, kuna nende motiivid ongi salapärased ja ümbruskond ei saa neist aru ja ei saagi arusaamasid, mis seal aru saada on, tal on fiktsioon Nonii ja kuna kinnisideed see Rootsi sputnikule signaalide saatmine ja kõik, mis tassi tavalised inimesed ei tee ja selles mõttes oli vahingu näidanud aastal 72, kahtlemata radikaalne uuendus. Miks oli seda vaja lavastada uuesti 2004, sellepärast, et mahust kuulub ta suhteliselt nii ajatute näidendite hulkade tegelast, päris nii, aga tüüpilised meil on nagu üks põhirõhk on poja ja Elvira suhetele vajatud siht, Tõnu Tepandi mängib kahte rolli. Mängib Ta vahetab 10 kostüümi ka aga siis äia nai, kui ta laulab oma kuule säijana, ta esitab ausalt öeldes iseennast, niisugune vananev valvet. No me võime ju nii-öelda, et poeg isa ja ema ja ütleme siis hull, hull naine on suhteliselt reaalselt kujud. Niisuguseid olmetavaelus elu ei võta umbes niiviisi, et asi läheb nii teravaks poja ja vanemate vahel ja poja ainus kiindumus tundub olevat hull väli tähendab siin paljastuvad teatud neist üheksa jõujooned, mis veedavadki niisuguse natuke ajatuma kunsti olemusega. Te ütlesite nelja tegelase kohta, et on arhetüüp sed, et kes või mismoodi see poja naine selles näidendi süsteemis või selles lavastuses. Lõppema raske nüüd öelda, mulle tundub, et poeg armastab veel viivat rohkem kui naist, aga naine on küllalt enest ohveldav. Ah, see on nüüd muidugi niisugune maskuliinne, vaata punkt naisele õieti tantsinud, toetega kirjutatud, aga ta ei ole väga põnev ja me ei hakanud teda ka niiviisi kunstlikult keerulisemaks tegema. Kas ei ole niimoodi? Poeg tunneb Elvira le kaasa selle pääset tema suhtes ollakse olnud vägivaldne ja samal ajal ei saa poeg aru, et ta võib ise olla ka vägivalda kasutame vulgaarse terminoloogiat, siis võib-olla veel põhilisem on see, et mõlemad on hullud ja küll koer koera tunneb seal natukese julm järeldus. Sest ma Maitan kunstis julmust. No aga keegi ei keela seal eitavas. Ja keegi ei paku mulle seda kunst, kus julmus puudu. Ellen Niidu pidu. On ka teisi näiteid. Sõna allteksti toetavad meiega, kui nii võtta, siia jäigi, juttu tuli ka päris õudsed. Nonii näib, et Elvira suhtes olete temati hundiga täitsa ühel nõul, mina tahaks rääkida natuke ka sellest naisest naisest, kellega võib-olla Mati Unt suurt midagi ei ole teha osanud ja kellele on Vaino vahid pannud nimeks Maimu aga Mati Undi kavas on ta lihtsalt poja naisena kirjas. Prototüüpe siin otsima ei hakka, aga kui üldse minul oli ennast võimalik kellegagi samastada võiv sammuma tõid mõelda, siis see naine sobis mulle selleks küll suurepäraselt, selline hästi realistlik ja juba ette teab, et millise järjekordse hullusega tema kallis kaasa hakkama saab ja aimab oma mehe hullusi saab ka diplomaadina vanematega hakkama. Nii et selles eelviimases etendus oli Piret rauk küll saavutanud sellise stabiilse ja kindlaolek kokku ja ühe normaalsema tegelasena selle hullus kambas oli tal täiesti oma koht, aga, aga võib-olla jah, selliste sõgedamate vaatajate jaoks oli ta liiga harilik, ütleme siis. Kujundlikult, et tal ei olnud antud seda kärbseseene Haukkamise hetke, mis oli antud emale Kas see tähendab seda, et sinu seisukohast iga inimene on natukese hull, nagu ka Juhan Smuul ütleb ja teiseks, et inimeses on peidus ka võimalus vägivallaks? Muidugi, aga enamus suruvad oma vägivallaihaluse alla ja hullust kah paljud ei julge välja näidata, see on ka tihtipeale väga ebameeldiv, ma kujuta, nojah selle ma arvan ise nii et hulluksminek on tegelikult natukene enesedistsipliini küsimus, muidugi ma eksin, tähendab, aga võib-olla kui taha ikka hulluks minna, siis ei lähe ka väga vastu, oled teatud minnalaskmise joon ja võib-olla selles kas juhul selle näidendi mees või poeg on ühtlasi ka näide sellest, et inimene peab saama vabaks tunnistus ja puhtaks. Sama hull on või mitte. Vahing on ise nüüd, kus ta nagu pensionil on nagu ise teatanud, et tema enam ei usu raamatiivsesse psühhiaatriasse ja kahtleb üldse, kas on olemas niisugune asi nagu skisofreenia ja seda on enne ka kaheldud. Võib-olla see inimene on lihtsalt teistmoodi ja läheb maailma muidu hoopis. Aga see ei tähenda seda, et teda peaks kuskile isoleerima. Ilmselt on mingeid näiteid, kes on vägivaldsed küll jah, ma arvan küll, et neid on ka, aga noh, praegusel ajal on nii palju neid kemikaale ja asju, et seda ütleme, vägivaldsest saab nullida ka. Nii et selles mõttes näidend võiks olla selge protest nende raamide vastu sunnivad inimest mitte oma vabadust piirama vaid pigemini no seda muidugi, aga poeg tahab rohkem kui võimalik, ta tahab veel rohkem ja võib-olla võime öelda, et ta ise ka ei tea, mis ta tahab, nii võime öelda ka. Aga tahab rohkem, kui üldse saab tahta. Selles mõttes on see järelikult ka nõukogude korra vastane, vot ei tea, ei no loomulikult kõik natuke olime, kas ela spetsiaalselt mõeldud lahingu ise väitnud, et ta on ikka olnud, elati apoliitiline kirjanik ja on ka nii palju, kui ma teda mäletan, teda ei huvitanud teda asjad eriti küll võtsime sõna ja kihutasime avalikesse tööjõu, mis ilmub kuskil, aga teatud üksikjuhtumite puhul näiteks siis, kuid kuskil estraadilaval kolhoosnikud lõikasid juuksed vägivaldselt epidel peast veel midagi, oli metsa testisime, aga me ei osanud selle võimuga võideldakse oleks olnud liiga keeruline. Ei oleks teadnud, kust alustada või minna üldse. Kas praeguses elus on sinu arvates vägivalda vähem kui näiteks aastal 72. Ma arvan, et see on umbes konstantne asi. Teatud protsent on alati nii nagu ütleme, väikeste arvude seadus toimib, et ütleme, teatud arv isikuid suvel heina tehes debangu jalga. Samas samas, eks iga aasta nii on ka vägivalla. Kui kõik on relatiivne, siis ma siiski usun, et sa ei ole sellega sisimas nõus, sellepärast kunst tähendab alati redatiivsusesse sekkumist. No ma ei tea, villast natuke keeruline, aga usun sind, sa ütlesid seda nii veenvalt. No tegelikult on ju ikkagi vahingulda algselt sellise maailmaparandaja huviga kirjutatud näitemäng, aga seda maailma parandamist hakkas Vahing tegema sellise imeliku kandi pealt, ta tõi sisse väga nõukogulikult märksõnad ühiskonnas läbi imbunud tsiviilkaitse õppustest, siis tuleb vend ja hakkab seal korraldama tuletõrjeõppusi ja kogu aeg meil mingid kahtlased sputnikuid lendasid ja nii-öelda Ameerika luure kogu aeg meid valvas ja siis tal on seal valgussignaalid rootsi sputnikule vaja saataja. Ta toob sinna mässu sisse needsamad märgid, mis siis selles Nõukogude Eestis nagu toimisid. Ja, ja nüüd me oleme sattunud aega, kus need märgid enam iseenesest midagi tähenda. Jah, seal võib olla mingi uus tähendus, sõnal maksuamet näiteks lahingutekstis täiesti ühe nii-öelda kurja jõuna sisse kirjutatud, aga nendel märkidel on nüüd nagu mingisugune teine tähendus, kuidas nüüd vaatajane nendega nagu kohaneda või mida nad need tähendavad meie jaoks? Ühelt poolt on muidugi natukene toob seda aega tagasi. Ja ega juhuslikult ei ole ka Tõnu Tepandi sinna võetud, kes on ju olnud sellesama Hermaküla-Toominga teatriuuenduse juures ja selles samas Majas, kus suvekool on kirjutatud. Neile, kes mäletavad, on tema kahjuks aja märk ja tema võib siis selles samas aia rollis küünilisena isegi iseennast parodeerida ja, ja Tepandi laul, mida see on tähendanud erinevatel aegadel siinsamas Eestis, kui ta laulab peaaegu iseendana, aga ikkagi niisuguse alltekstiga, et, et see lisab päris heidutav ja samas vaimuka mõõtme sinna. Teisalt ma leidsin ka mingeid nüüdishetke äratundmisi siis kui räägib poeg monoloogi sellest, et tal on tunne, et, et kogu see heaolu, mis tema ümber on, variseb kokku, ma arvan, et see heaolu märksõna, see tähendab praegu nüüd hoopis midagi muud kui, kui seal nõukogude ajal aga selle kokkuvarisemise tunnet ikka võib tundlik inimene tunnetada ja see tühjusetunnet. Aga siis seesama hundivõtteta need Hamleti tasandit sinna juurde toob. Vahingu tegelane võib ju Hamlet olla, ma just mõtlesin seda, et aga selles näidendis puuduvad Hamleti monoloogid, see tekst on väga asjalik, lakooniline noh, nendesamade torgete igasuguste sõnadega kolhoosi esimeheks saamisest on võib-olla see on siis ainus monoloog see, et kui ma oleksin kolhoosi esimees, mida Saaremäe esitab katusele katuseharjal, aga lavastus kasutab minu meelest selle Hamletlikus jaoks nüüd erinevaid võtteid, üks on see, mis on ka groteskne, alla kuuluvaid tund. Ta laseb tegelastel öelda seda kõige triviaalselt teksti, nii nagu oleks elu kaalul või või nagu see oleks väga eksistentsiaalne selle poja Hamleti küsimus on see, et kas osta uus lamp või mitte osta ja noh, niisuguse paatuse tooniga või, või hästi rõhuka tooniga, et mis saab siis, kui kummikud poest ära kaovad, no need on kõik pööratud niisuguseks pilaks jandiks ja samas tuleb mingi hoopis teine alltekst juurde kõige roosalisemale lausele, aga teine võte sisse, et oleksid need puuduvad, monoloogid on siis see, et meile tuuakse sinna talu õuele bänd. Üllar Saaremäe, punkbänd ladina keeles keerulise nimega kass, lihasööja bakteribänd, siis Streprocus biogeenes saabubki sinna nende pillimeestega ja ta hakkab seal neid oma raiusid laule laulma. Ja need võiksid siis olla monoloogid, Need on nagu mingit hinge karjet, need on samas nagu mäss või mässu paroodia ja samas noh, on see niisugune artistlik enese nautimine või enesenäitamine selle poja jaoks, aga ma mõtlesin ka sellele, et niipea, kui see bänd tuleb, siis Marika Vaarik, emane võtab kätte, paneb nad laulma seda Karepa hümni. Nii et see, kuidas vanemad on pojast üle oma sellise elu, künismi ja elutarkuse ja elujõuga 1000 märk antakse ka kohe algusest peale kätte. No vot, minul selle bändiga siukene keerulisem suhe juba see oled niukses looduses ja oled nihukeses kenas kohas ja siis hakkab ükskõik mis muusika on väga võimendusega mängima, tekitab juba sellise väikese lisastressi asjale, aga kuna lavastus ju tegelikult saabus ikkagi meistriklassiga tehtud ja siis ma mõtlesin, et vaat see bänd ongi see, mis minul rikub ära selle heaolutunde, et noh, tegelikult mul oli seal lavastusel väga hea olla, näitleja valdas rolli ja lavastaja oli ka kõik nagu ära toimetada. Tänud, võib-olla tekkiski minus juba selline mõnus väikekodanlik rahulolu ja siis tuleb see kurivaimubänd ja hakkab jälle lõugama ja ripub minu toreda harmoonilise oleku täiesti ära. Nii et ei mingeid Hamletit, dialooge seal ei olnud, see oli pigem nagu mingi Tuletõrjesireen, ütleme no ma ei tea, kas see laulutekste ka kuulasid, aga kui sulle ikka näkku karjutakse, et sul ei ole tulevikku, siis sa võiksid veidi häiritud olla küll. Aga teisalt minu meelest hunti järjekindlalt kasutas niisugust suure saali, lavastuse stilistikat, millega ka see bänd orgaaniliselt sobis. Ühelt poolt see, et mängulaad äärmiselt intensiivne, teisalt usutas lavasuitsuvabas õhus poeg oma toas suitsetamas, siis tuli see suitsupahvak ka, andis silmad ette, ma ei tea igale muusikali lava suurele suitsupilvele ja siis see ait, kust isa välja tulid, ta võis olla täiesti ka lihtsalt üks põrgukoobas, kust isa välja tuli, seal oli punane valgus, Undi lavastuste refrään ja ohtralt suitsu. Ja tegelikult ju ka Tepandi isa oli krimineeritud niisuguseks parajaks põrgupõhja vana paganax, rääkimata sellest, et seal oli veel muid Tammsaare vihjeid. Kõrboja peremehega seal tegeldi, aga noh, see põrgu ja lunastuse teema see ikkagi hakkas mind kummitama. Kui bändi jutt ära lõpetada, siis lisaks sellele Sex Pistolsi repertuaarile, mis oli põhiline selles muusikalises kujunduses oli ju sinna toodud sisse siis teine selle suve menulavastuseks olnud Chisus, Grayst superstaar Jeesuse lauluga läks poeg metsa. See peaks nüüd küll seda lunastaja sõnumit toetama või see oli siis otsesõnu nisugune, loobumine või väsimine. Aga seda võib ka väga vastakad mõelda, sellepärast et see laul tuli algul kuskilt klindilt ja kõrgustest. See ei olnud nüüd see niivõrd orgaaniline nagu poja, need raevukad, mässu laulud, vaid ta võttis selle kuskilt üle nagu ütleme isa või vanaisa käsu või kes ta seal pilvedes oli. Laulis selle ära ja siis ta läks piss õlal. Ohohoo aga kestis, ta risti, lõid või on juba Jeesukene, kui on juba lunastus, siis lõpuks me näeme ju seda, et püssi õlale on mindud ja pärast sõidutatakse meile kondid koju. Jah. See on küsimus. Me nägime seda, et Elvira haaras poja labida järele. Et kas Elvira jätkab seda mässu siin või sealpool. Aga mulle tundus ikkagi, et need vanad kahe jalaga maa peal isa ema saavutasid selles mõttes ikkagi võidu või minu jaoks lõpp, selles suhtes on väga pessimistlik, et ei ole seal mingit ristilöömist, vaid kaevatakse kase alla haudja, lükatakse ta sealt käru pealt sinna hauda või jõkke või kurat teab kuhu. Ma ütlesin sulle, et see on hundi vahingu isa positsioonilt vaadatud lugu nüüd mässudele, nii et selles puu läheb meil nagu kontseptsioon täiesti kokku. Nüüd on saates see koht, kus oleks paras kuulata Ta, mida Vaino Vahing ise tunneb ja arvab seoses selle suvekooli ja oma kunagiste mässude ja oma praeguste mässude kohta. Selle lavastusega ma jäin rahul, et kuna ta oli teistmoodi tehtud, siis kas seesama raju muusika, mis siin seina taga kostab, kas selles on see protestivaim olemas, mis seitsmekümnendatel või see on mingi uus protest, ei sõlminud juustu test, aga ega see mind ei häiri. Vot see ongi see, et 30 aastat on möödas praegu kõik kogu meie muusika olen natuke selles mõttes üle 30 aasta jooksul nii palju tükiga see, mis oli 71. aastal, see muusika enam praegu ei lähe. Mina olen sellega rahul ja masin, mingit niisugust vastumeelsust selle sõna vastu vastu küll ei ole ja noh, siin on muidugi huvitav grupp Tepandi, kes oli kah seal tiigi kaevamise juures ja 30 aastat tagasi oli juba seal peaosatäitja poeg on täitsa noor, minu poeg võiks olla juba ja kais Adlas jälje nagu segatrupp, vanuselist segatrupp ja paistab, et nad kuidagi sobivad kokku. Üks arvustaja kirjutas, et Saaremäe on liiga matši, ei tule vaimuinimene välja, kuidas kommenteerite? Ei no vot see ongi asi, tähendab et dollar võib olla tõesti rohkem võimu inimene, aga, aga tema, see jõulisus ja see, see protest on ikka samad ega siis ainult vaimuga asja protestida. Temastamise, füüsis, temast kasvõi isegi brutaalsus heas mõttes, ega see halba ei ole stega ainult vaimuga arutad laua taga ja see on vabaõhuetendus, eks ole, siin ei saatnud laua taga istuma ja isa poeg nüüd vaidlevad seal või midagi teevad. Ei see mind ei häiri, sest sõnnik ajastu märk, et vot niiviisi sai lavastada ja teisiti ei oleks saanud, kui siit pannud laua taha istuma keset muru ja ei muusikat ega midagi, no siis kus igavesed onud inimestel. Aga seda Mati Undi lavastas, laadi saab ka sürrealismi jälle paigutada või saab küll mõnes mõttes Mati lootsus Potter, raskem Jaanus lavastada, kui seda ta oskab Tammatigi kunagi lähemal osse kalt harva kui läheb. Ta küsis ka minu käest, et paneb muusika sisse ja mitte nii ei olnud nüüd ikkagi oma pead. Ei konsultatsioon, kuigi ma proovida ei ole käinud, aga telefoniga olime igale ikka kontaktisse. Nagu ma aru sain, küll rahvas lavastatud, naeris võib-olla tihtipeale ma esindan seal, käisin selle kohta, aga no miks mitte naerda ja miks mitte teha naljatoonist Rahikat, paljud inimesed lähevad surma naerunäoga, mis mitte siin see ei häirinud mind. Et selles mõttes esmalavastus oli traagilisem, traagilisem jah, aga ta ei olnud nii nii atraktiivne, nagu see too oli seal ikka Pärnusse väiksel laval nii atraktiivne ta joon siin ikka mitmed osatäitjad on ikka palju huvitavamad, kui seal tegelikult olid, ma ei räägi mitte aldis otsas, aga aga ema oli väga huvitav. Vaarik oli väga huvitav ja kais, Adlas tegi väga ilusti ja Tepanti Tepandi siin kui mängib kahte osa, aga see ei häirinud ka. Esimese isa tegi ikka väga-väga huvitav hunt vist kartis, et see paik on kuidagi erinev väga sellest näidendi paigast või liiga ilusaid ülelile, siin kartis küll hackathon, puhane, selles mõttes laul, loovus Untigi möödunud aastal aidanud, see ei kõlba mitte kuhugi säilida, ühtegi enam midagi teha või nüüd tegid isegi Vanemuises tegid superstaarina, seal tehti natuke teistmoodi ka, ikka käivad üle lava ja siia-sinna ja kõikjale see on ikka taluõu. Mis siin selle tugev oli, see, et sa siin liikuda rohkem Kaisadasi käis seal ringi ja siis saun seal suitsesse, siis dekoratsiooni tööd minu arust siin ideaalsed niisuguse tüki jaoks ja ta ei olnud nii suur ka ju see õu ikka suhteliselt väike, aga bana laululavale tsementastmete ta niisugust asja on, see ei tule mitte midagi välja ja eks aidaa omamoodi läkski natuke nagunii kolme plussi peale. Millest see huvitav tuleb, et nüüdse vahingu näidendite taas mängimine ju testament olija pater ja kas on see õige aeg jälle või mingi uue ringiga tagasi? No esimene ja tuli suvekool, aga ei kuidagi ei julgenud näiteks kadunud Hermaküla ei tahtnud laastad, ta tahaks vaadata, aga tahtnud lavastada siis testamendiga ei lasknud, lavastati Normet, nüüd lavastas selle aga suvekool, nüüd tuli nokka lõputu, tahtis suve kollast huntat suvekooli lavastada mõnele 10 aastat veel midagi, eks ole, siis siis järsku tuleb. Muidugi see vabadus ka ikka, mäletan seda, kui see suve kolisime kordki kolm kunstinõukogu Pärnu teatris ja küll seal olid parteikomitee esindajad ja kõik teatrivalitsusse ei lasta läbi lasta, läbi lõbuks läks ja Potteri lõppu üldse kadunud Sergei skate asjadest nendest haruldasemad, millest kirjutada. Aga nüüd uitegi seal sadamateatris, nii et et vahel tuleb, oodati paljud näitekirjanikud nii kaua oodanud, Henrik läheb lahti. Aga see väikebuum olnud jah, aga noh, see on ka nüüd paar aastat kestnud ja tuleb midagi uut selle kirjutada. Ma tahtsingi küsida, et kas selle pealt ei teki inspiratsiooni uusi täideta, mul on tükk aega valmis Hermakülas näidend, aga raske sest monodraama, mis seal teha, kurb saatus ja me tegime temaga ju ka mitu mitu näidendit ja hõlmanid. Mahu kivile ja aga noh, tarkade käest ära Tallinnasse ja kadusse kontakt ära. Aga tema traagika mind kuidagi võlub, aga May vot ei leia alati vormidel, Raamat, tahad teha, siis seal peab olema niivõrd kindel vorm, et üks mees mängib, üks mees peab ikka nii hea mängija olema nagu tema keeles oksa tegi, et no nii hea mängija ta kannab, kus sa tund aega selle kirjutamine ei ole enam nii lihtne, et jah, et see mul praegu on küll plaanis, kui vähegi jõudu jätkub ja. Aga neist olemasolevatest ootaks veel mõni taasavastamist. Tountaabun, mu pulmad on ka seal veel sees, on, see on niisugune sotsiaalpoliitiline juba seal küüditamine sees see Potteri lõpp segadusega kuidagi eest ära, siis seal üks naiste-Karabahhis tahavad seda Classic jada oleks läinud edasi küll, sest seal kaljujärvel oli ikka väga suur ja väga niisugune huvitav osa ja üldse see trupp. Aga muidugi, mis on kõnelejatel hirmsasti koormatut, küll suvel, Kaljo järv nägime kahte suureva lavastustes ja siis ta hakkab talvedele mängima Nipernaadit, siis mängib mustlaslaagrit ja kuidagi ülekoormatud Eka ega näitleja ei pea ka selles mõttes kaua vastu sellisele pingele. Mulle see eriti suvi läbi pead sa mängima ja siis talvel mänginud, eks ole, siis ma ei tea veel külalisetendusel, kus mängib ka väga ilusti, Baskin, Eino Baskin, näitleja ei tohi ennast just nimelt see enam ei jätka, ta mängib, mängib, mängib ja teenib küll, aga no mis asja näitlejad peaksid ennast ikka rohkem hoidma endast lugupidamist. Loekse suvekool on ka siin suveteatripuu, mis need kõnnivad alles suvelavastuste puunukud, üks kuus-seitse suvilasse. Et see kunagi kaob või tähendab ammendataksise ära. Ma kardan, et see mingil määral pöörib, näitlejad kui sellist, aga rahvas tõsi, nad ei ole, see ei ole alati vihma käes, siis. Ei no muidugi oli väsinud ja ega ega selles midagi halba pole, aga mõtet näitleja tervisega ka arvestama, et see on ikka Urosutus. Tihtilugu ka suvelavastuste puhul mõtled, et miks ta seda tegi peale selle, et tal oli seal võib-olla mõni ilus inimene, keda näidata või mõni ilus koht, kuhu rahvast kutsuda. No selles mõttes on ta kindlasti üks eredamaid suvelavastusi tänavu. Nendest, mis me näinud oleme, oleme siiski küllalt palju jõudnud näha ja muidugi siin võib leida igasuguseid viiteid ja vihjeid ju väikestes detailides ja siin võib hakata otsima aga kas või mõne näitleja oma teemat ja seda, kuidas ta iseennast parodeerib, või kui sa ütlesid selle märksõna suveteater siis see, et isale oli pandud külge põsemikrofon, mis ta hääle väga kentsakaks moonud, kas see võib ju olla ka paroodia nende kahisevate totrate mikrofonidega tehtud nõmedate suvelavastuste või tuuride vastu. Ja niisuguseid detaile oli hundil seal küllaga. Selles mõttes väärib Rakvere teatri suve lavastuste poliitika kiitust juba ka mõeldes mullusele kalevipojale. Et nad tegelevad niisuguste tõsiste asjadega publikumenukas pidusöök siia samasse kõrvale, mis ju mõnes mõttes ka isa laste suhteid täiendab, nagu suvekool neid ju isegi selle suve parima reklaamiklipiga kokku liideti. Siis on see niisugune väga tõsiseltvõetav. Tere, ilma igasuguse hinnaalandus, ETA ja, ja väga huvitav ka üldse teatripildis kontekstis laiemalt ilma suve ja talve vahele piiri tõmbamata. Ja kohati tekib isegi selline tunne Rakvere puhul, et tema suvehooaeg on nagu eesti teatri üldpildis tugevam kui tema talvehooaeg või vaidlete mulle vastu. Ei vaidle, hakkasin meenutama, et mis seal talvehooajast siis nüüd kõrvale panna on, et nad on ikka ju üpris kaua oma täismängu peal ratsutanud, et tõesti niisugust suvekooliga sama mõõtu siselavastust mul ei tulnud meelde praegu. Nii et mis muud, kui loodame ja ootame, et ehk suvekoolil õnnestub veel mõnel korral vaatajate pääseda kasvõi siis kusagil festivalil, et need, kes seda lavastust ei näinud, et nendelgi veel mõni võimalus selleks avaneb. Ega ma niisugune shoki teate tegelikult luuletaja õudselt, seda ma nagu ei julge, ma olen selles mõttes maalt ja. Jalakas rääkis, et saksaskandaalist tuleb võib-olla kevadel Montraali, et see on kuulnud seda lugu, et Ülemiste ähvardab seda Tallinnat ära uputada, tahab seal Ülemiste järve linna peale lahti lasta. Lihtsalt asja julges teha liiga alalhoidlik selleks, aga ometigi vajab kunstiuuenduse. Palju sa teda ikka uuendadena tänava uuendatud juba tähendab, selles mõttes on raske kujutleda, et see termin no ütleme, sihitajal ilu, õiget termin võib-olla päris hakkab juba natuke tõesti ära tüüdanud, aga see postmodernism ega ta üle ei lähe, sellepärast et uus, siis me enam ei saa tekkida. Ismid on kõik olnud. Postmodernism koosneb suurest mälust kõikidest võimalikest asjadest, mida on uuendatud ja need võib siis varieerida ja kombineerida, aga mingisugust ismi, mingit uut kubismi foto, Wismi realismi või seda enam välja ei mõtle, seegi see postmodernism tähendab seda, et üldiselt kõikunud olemas ja kõik sõltub kombinatsioonidest, selles mõttes on sul muidugi õigus, et see postmodernism on teatav tupik. Kuna tal mõisteliselt täielik jama kaunsul Mõnism välja mõelda suudaks pakkuda maailmale? Ei, ma ei otsism. Realism, näiteks noh mind huvitab see, et kunst oleks huvitav, mind ka. Aga postmodernism on jama, selle pääselt Bernsust tähendab kaasaega ja postmodernism tähendab tulevikku. Aga ega tõesti midagi eriti välja ei mõtle, selle päästjate tähendaks teatriski küll masinaid, masinatesse, video videoks, laserid, laseletakse, virtuaalne reaalsus virtuaalseks reaalsuseks, aga ega näitleja lamistav tegelikult või ta võib seista, istuda, elamada tähendab näitleja lennata ju ikkagi otse ei saa. Ja koos selle suvekooliga toimus ju tõsine suvekool sealsamas Karepal kus publiku ette astusid sellised taandemid nagu Jaak Allik, Kalju Komissarov, Vaino Vahing, Andres Ehin, Peeter Tulviste, Ingo Normet. Rääkimata juba Mati Undist ja Peeter Oleskist, keda tänases saates tsiteerisime. Neid vestlusi 70.-te aastate mentaalsusest kultuurist, kirjandusest kuulete Eesti raadios kuulete juba sügisel, kui algab ööülikooli uus hooaeg. Ka meie siit teatristuudiost täna lõpetame ja aitäh kuulamast, ütlevad Pille-Riin Purje ja maris Johannes.