Tere, head kuulajad. Tänan, romantilise isamaa lauliku Lydia Koidula 130. surma-aastapäev suvila stuudios on Tiia Järg. 11. augustil 1886 sai Heinrich Rosenthal Tartus oma kälimehelt Eduard Mihkelsonilt telegrammi. Lydia vaikselt uinunud Eduard. Doktor Mihkelsoni abikaasa Liidia maetakse Kroonlinna luteri kalmistule 14. augustil kell kaks pärastlõunat. Tütred, kümnene Hedvik ja kaheksa ja poolene alla jäävad leinama ema, kes oli surnud enne oma 40 kolmandat sünnipäeva. Vanal fotol on näha hauatähis valge marmorrist graniit, shoklil. Sellel kiri. Lydia Michelson sündinud Jansen, surnud 30. juulil 1886. Sokli, teisel küljel kiri, meie elu. Kui see on olnud väärtuslik, siis on see olnud vaev ja töö. See kõik mõistagi saksa keeles. Ja surmakuupäev vana kalendri järgi, mis Tsaari-Venemaal teatavasti kehtis 18. aasta veebruarini. Eduard Michelson kavandas hauakivi oma parima äratundmise kohaselt. Rahvuselt lätlane, hingelt sakslane, Tartu ülikooliharidusega arst sai ametisse 1873 jaanuarikuus Kroonlinna. Veebruaris laulatas Jakob Hurt ta Tartus Jansemite Tiigi tänava korteris peretütre Liidiaga. Selles niiske kliima ja pidevalt tugevate tuultega linnas elasid Lidia ja Eduard Michelson neid oma elu lõpuni. Välja arvatud paar aastat õppereisi Saksamaal ja Viinis. Eduard Michelson suri 1907 ja maeti oma naise kõrvale. Eesti keelt ei osanud ei Eduard ega tema tütred. Siit me peamegi alustama füüsilise elu lõpp-punktist või õigem oleks vist öelda lõpp-punktidest. Lydia Koidula surmast möödub täna 130 aastat tema põrmu ümbermatmiseks Tallinna metsakalmistule 70. See on piisav põhjus, et virgutada meid mõtlema koidu laulikule, tema loomingule aga selle loomingu saatuselegi meenutama kirja pandud artiklite najal. Kuidas kojujõudmine teoks sai. Sest koju jõudis mitte ainult luuletaja põrm vaid peaaegu ime läbiga Koidula käsikirjaline pärand mis oli tütre Hedricky käes. Hedvig suri 41. aasta sügisel blokeeritud Leningradis. 1952 tõi Hedvigi korterinaaber Alide Aak. Lydia Koidula käsikirjad Eestisse. 10. aprillil 1958 jõudsid 311 lõpetatud eestikeelse luuletuse autograafi dub kirjandusmuuseumisse. See seletab Liidia Koidula luuletuste tekstikriitilise väljaande suhteliselt hilise ilmumise aastal 1969. Mei loetle Koidula luule ja draamateoseid, temale püstitatud mälestusmärke ega kunstiteoseid temast ega temast kirjutatud uurimusi. Neid vaatab igaüks ise. Tuleks võtta riiulist luulekogu, monograafia, juubelialbum, kirjad ja lugeda ja mõelda inimese peale, kes on oma tegevusega aidanud meil elada eestlasena. Või kuulata mõnd muusikateost, mis tänu temale on tekkinud. Juhan Liiv on olnud meile lähemal ajas ja ruumis aga ka tema looming tuli kokku korjata ta elust tuli raamat kirjutada, et rahvas teaks. Live'i jaoks oli olemas Friedebert Tuglas Koidula kooli pisut teisiti. Aga mõtlemapanev on see küll. Et Lydia Koidula kogutud luuletuste trükid toimetamine nii kaua viibib. Esimene kogu ilmub 1925, see on peaaegu 40 aastat pärast kirjaniku lahkumist Jaan Bergmanni omavolilist parandustega ja Gustav Suitsu järel toimetamistega. Olen mõnedki korrad varem juhtinud tähelepanu Rudolf Põldmäe arvamusele, et eesti rahvuslik kultuur tekkis tänu viiele inimesele, kes otsustasid jääda eestlaseks ajal, kui eestlast demomaal rahvuseks veel ei peetud. Kreutzwald, Jannsen, Hurt, Jakobson, Koidula Need viis, oma hoiakuga otsustasid Eesti kultuuri saatuse. Oleme meelde jätnud Eesti esimese üldlaulupeo 1869. Mõtleme tegijate peale. Peainitsiaator Johann Voldemar Jannsen on viiekümnene tema kokku panna kavad nii vaimuliku kui ilmaliku kontserdi tarbeks, tema juhatada vaimulik kontsert. Üldlaulupeo esimesel päeval. Jansen tõusis oma seisusest kõrgemale aga jäi selle seisuse liikmeks. Tollel ajal seisus see tähendas rahvust. Kõik teavad Jansenit eesti regulaarse ajakirjanduse rajajana. Kui keeruline oli teha eestikeelset regulaarselt ilmuvat nädalalehte ilma süvenemiseta, aega ja oludesse on peaaegu raske praegu kujutleda. Aga üks ilmekas kild, mis meieni jõudnud olgu siinkohal ära toodud. Hans Werneri noomimise peale Garibaldi mässajaks nimetamise asjus Postimehes olevat kostnud Jansen. Kui mõni mees teaks, kuidas mõni mees mõnes asjas peab munade peal käima, siis saaks mõni mees mõnda meist vähem mõnitada. Jaan Kross omavahel lugemistes lisab, kui mõni mees vaevaks võtaks tähele panna, kui palju mõni mees mõnes asjas siiski üle munade on tarinud. Oleks mõni mees mõnel pool märksa suurema au sees. Läheme tagasi Laulupeo tegelaste juurde, Aleksander, see põldmann Kunileid on esimese üldlaulupeo ajal alles 23 aastane. Tema käe all lauldakse ilmaliku kontserdi laulud, nende seas ka kaks tema enda lugu mõlemad Lydia Koidula tekstile sind surmani. Mu isamaa on minu arm. Kuni leiule on jäänud elada veel kuus aastat neist viimased poolt taevas, kuhu on ta maetud. Tema hauda meil ei ole. Poltaava luteri kalmistu peale tehti nõukogude ajal autobaas. Carl Robert Jakobson, kelle 170 viiendat sünniaastapäeva 26. juulil meiepoolne tähelepanu ei külastanud Jakobson on esimese üldlaulupeo ajal peaaegu 28. Jakobson kirjutab. Teid on jumalat loonud, et Eesti Isamaa jaoks elate. Ärge seda julgegi unustada. See on kirjutatud Lydia Jansenile. Jakob Hurt, kellele usaldati esimese üldlaulupeokõne mida peaks ka vist pea kõneks nimetama sest seal oldi selgesti välja need kuulsad kolm soovi eestlase hariduse asjus ja eestlaseks jäämise asjus. Hurt oli 19. juunil 1869 veel 29 aastane. Liidia Jansen 25 aastane noor daam, haritud nii palju, kui see tolleaegses ühiskonnas võimalik oli naisterahvale Vene keisririigis kaks ainukest luulekogu trükist tulnud Jakobsoni poolt kõrgeks kiidetud tema poolt kooli õpikussegi torgatud luuletustega. Kõikidele Eesti koolilastele lugemiseks ja päheõppimiseks. Ja tema pooltki kuni leiule ette pandud need luuletused viiside tegemiseks. Laulupeoga küll mitte otseselt seotud aga meie tänase teema persooniliide Janseni kaudu ometi eestlaste tärkava rahvuskultuuri üks ilmasambaid ja Koidula sisuliselt kõige olulisem tugikirjanikuks kujunemise teel. Lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwald. Kalevipoeg oli ilmunud. Ja kui algas lide Janseni ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kirjavahetus, see oli sügisel 1867 siis oli Liidia Carl Robert Jakobsoni poolt juba Koidulaks nimetatud. Liide oli 23 ja lauluisa temast 40 aastat vanem. Vanem luuletaja Anna lihasest isastki. See kirjavahetus on õnneks suhteliselt hästi säilinud ja põhjalikult kommenteeritumaga välja antud. 1962. aastal tegi seda keerulist tänuväärset tööd Mart Lepik. Seda kirjavahetust on nimetatud eesti kirjanduse ajaloo kahtlemata kõige silmapaistvamaks dokumendiks üldse, mis oma harukordselt faktirikka sisuga valgustab mitte ainult asjaosaliste enda mitmetahulisust tegevust vaid ka seda aega, kus nad töötasid ja millele nad ise ilmet andsid. Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetus kestis pisut vähem kui kuus aastat. Kreutzwaldi viimane kiri kannab kuupäeva 13. juuli 1873. Seda kirjavahetust tasub lugeda igal Ühel kellele korda lähevad inimesed, kelle õlul me seisame, see tähendab, kelle vaimude tulemustel hakkas kujunema rahvustunne, rahvuskultuur, rahvuslik eneseteadvus. Koidula ja Kreutzwaldi kirjavahetus peaks olema paljudes kodudes raamatukogudest kõnelemata. Raamatu tiraaž oli 4000 eksemplari. Kirjavahetuse alguses 1867 kirjutab Lydia Jannsen Kreutzwald-ile. Mina olen oma isa, vanem laps ja ainus abi tema töö juures. Peale kuus aastat juba olen ma tema parem käsikirjutaja, suurem hulk tema kirjasõnu käib minu käe läbi. Olen suureks saanud isa vaimus ja isa kirjutuslaua taga. Koidula Kreutzwaldi-le esimesel mail 1869. Kiri ise. Trükituna on ta raamatus viis lehekülge. Olgu siit üks katkenud. Praegu nimetatud aja- ja asjaolu poolest on mul midagi ütelda, mis teie soovimistega Emajõe ööbiku lisanduse kasvatamise pärast mitte väga kokku ei taha sündida? Kui minule Viru laulik ütleb, et tal kibedat tööd olnud mööda läinud kuudel. Oh usku, kuulge, ma ei ole mitte seista saanud, ei puhatagi, ma olen nagu sulane adra taga või õiguse pärast nagu elajas adra ees selle tööd pidanud tegema. Leivamure suretab kõik pehmemad mõtted peas peaaegu sootumaks ära. Teie annate mulle nõu jututoa toimetamist käest visata, aus sõber ja teised lehed. Kes neid peab kirjutama, talitama, arveid pidama, kirjavahetusi toimetama, tellimusi vastu võtma ja nii edasi. Meie lehtede toimetamine üksi annaks ühele kontorile tööd küllalt aga nii sõge. Kuid tänavu ei ole lugu veel elades olnud nii raskeks, ei ole töö mulle iial läinud enne iial nii suures ega laialdaseks. Nüüd on põllumees ka veel meie käes ja misjonäri kirjutaja ei muretse, muudkui manus, skripti, kõik vigade parandamine ja muu talitus käib siiski meile. Ja kui ma ühegi nädala nii südamest puhata saaksin, et see piinav rinnavalu järele annaks nüüd veel noodid trükija parandamise ja saatmisega nädalate kaupa jännata ja kõik need valmistamise teo vastu, mis aja ja jõu viimse piisani ära kurnavad. Ja siis veel, kui asi õige hulluks läheb, sõnu siit ja sealtpoolt, et mitte õige küllalt, ega andke andeks, ma ei tahtnud tõesti mitte kaevata. Aga ma näen, et ma palju enam olen ütelnud, kui mul nooli ütelda. Ja kui tulla lisab, et kirja ümber kirjutada ei luba rinnavalu. Siia tuleks lisada mälu värskenduseks mõned selgitused. Jututuba on Eesti Postimehe lisaleht 70. aastani põllumees, Liivimaa majandusliku seltsi ajakirja lisa mille esimesed kuus numbrit ilmusid Janseni toimetusel ja seitsmendast numbrist alates on see Eesti Postimehe lisaleht. Misjonär ehk teateid pagannatest on Eesti Postimehe lisaleht nooditrükiparandamise ja saatmisega. Kõne all on esimese üldlaulupeo ettevalmistus ja pange tähele, see piinav rinnavalu. Koidula on 25 aastane. 70. aasta suvel On kirjades fraas et tal on kirjutamiskeeld, kui ta käest Kreutzwaldi kirjavahetuse viies köide sisaldab nagu öeldud, kirjavahetust aastatest 1867 kuni 73, seal on 94 kirja 546-l trükitud leheküljel. Mart Lepiku poolt kommenteeritud. Kirjade lugemine annab tõesti ajastu kultuurioludest hakkaki valgustuva pildioludest, mille kiuste tehti rahvusele edaspidi väga tähtsaks osutunud asju. Nende kirjade hulgas on ka üks fraas mis peaks meile vägagi korda minema. See on 69. aastal. Ma peaaegu kardan, et mu oma maad ja rahvast rohkem armastan kui tütarlapsele õiguse pärast sünnison. 1880. aasta tõi Jansemite perekonnale muret ja vaeva. Juulis suri Peterburi vaestemajas Janseni esimene poeg Leopold, kelle kohta kirjutab Liidja. Õnnetu venna vaenlane nurjunud elu on lõppenud. Leopold oli 30 kolmeaastane. Oma teise poja Juliuse oli Johnson kaotanud 1869, sügisel. Julius oli 20-le 80. aasta novembris sai papa Jansen halvatuse. Janseni töövõime ei taastunud. Ei ole kerge kujutleda selle sündmuse tagajärgi. Johann Voldemar ja elutöö Postimees jääb nendele õlgadele, kes ajakirjandusega olid seni väga vähe kokku puutunud ja kellel ei olnud missioonitunnet. Ma mõtlen siin Lydia vendi anda välja eestikeelset ajalehte Vene keisririigis ei olnud lihtne, varem. Aga Aleksander, kolmanda venestuspoliitika kasvav surve komplitseerib olukorda tuntavalt. Aleksander teise tapmine riivab Koidulat tugevasti. Mida see muutus talvepalees võib tuua kaasa eestikeelsele ajakirjandusele. Seda näib Koidula hästi taipavat, nähtub ta kirjast Postimehe uuele toimetajale Karl August Hermanni-le. 1880. aasta oktoobrist on Jakob Hurt Peterburi Jaani koguduse õpetaja. Hurda perekonnaga suhtlemine pakkus koidule, et tõenäoliselt pisutki vaheldust Kroonlinna seltskonnast oluliselt enam. Pakkus kultuurilist vaimu ja hingekosutust. Lasteaia pere kõrvalt aidata isa Onliidjal kroonlinnast. Üsna keeruline. 16. juunil 1881 tähistatakse Tallinnas kitsas perekondlikus ringis Janseni 25 aastast tööjuubelit. Jannsen oli avalikkuse silmis reetmiskahtlustuste tõttu diskrediteeritud ja igasugune avalik seltside poolne tähelepanu tema isikule oli välistatud. Järgmine 1882. aasta toob perekonda ägedat päranduse tülid. Koidula kes ennast ohverdava tööga Postimehe juures aitas isal hulk aastaid ajalehte teha. Tahetakse päranduse osast hoopis ilma jätta. See viib suhete katkestamiseni vendadega. 15. aprillil 1882 on kirjask omastele niisugune fraas. Oma hinge sügavaimas põhjas pean jääma eestlaseks kogu oma eluajaks. Terviseprobleemid annavad järjest enam märku, et noorpõlves tehtud ülepingutused kirjutuslaua taga Kuniga halvatuseni välja ei ole möödunud jälgi jätmata. Valud rinnus on märk rinnavähist, mis peale kahte operatsiooni näib pisut taganevat. Aga peale poisslapse sündi 84. aasta veebruaris see laps ei jää ellu. Koidula ei paista toibuvad, kirjatööd ei saada enam palju teha. Voodi on mu kodumaa. Kui eelpool nimetatud sündmustele juurde mõelda 82. aastal kaks kaotust Eestimaal märtsis suri neljakümneselt Carl Robert Jakobson ja augustis Friedrich Reinhold Kreutzwald, kes oli küll eakas 78 siis milline mõju võis nendel uudistel olla haigele Koidulale? Seda me ju ei tea. Aga üks tegi ta luuletajana tuntuks, kui ta oli alles oma tee alguses. Ja teine oli talle õpetajaks. Kelle rolli on üle hinnata võimatu. Kirjanduse ajaloolased ütlevad luuletõus kirjanduse esižanriks Eestis algab Koidulast. Elu traagilistest traagiline niitidest kuutaksegi kunstikangad kirjutab kusagil Hando Runnel. Kui need traagilisi traagelniite korjub hulgem võib ka see olla haiguse arenemise kiirendajaks. Ja kui hingelistele üleelamistele lisandub veel mõni õnnetus. Koidula kukub lahti unustatud keldriluugist alla ja rebestab oma operatsioonihaava. Kui need asjad niisuguseks on juba kujunenud, siis oleme võimelist ehk aru saama miks kirjutab liig vara vanaks saanud vaevatud ihu ja hingega tegelikult veel suhteliselt noor naine luuletuse enne surma Eestimaale. Seda peaks täna lugema. 1943. aasta 24. detsembril oli Koidula 100. sünniaastapäev. See oli eestlastel meeles ja seda tähistati hoolimata teisest maailmasõjast mõlemal pool rindejoont. Meile nii oluline laul Gustav Ernesaksa Mu isamaa on minu arm sünnib selle juubeli tähistamise järellaines. Teatavasti sai Gustav Ernesaks Moskvas Potgeni kliinikust välja alles 44. aasta 25. jaanuaril. Toibus pisitasa Hugo Lepnurme hoolitseval toel. Ja neljandal märtsil 1944 Eesti esinduses. Sobinovski. Põiktänaval sai see laul valmis. Albumites on fotod Eesti kultuuritegelastest Koidula haual. Kuupäeva ei ole, on ainult aastanumber 1944. Rõivastuse ja taimestiku olukorra järgi on kerge oletada, et see võib olla 44. aasta augustis. Jaroslavli kunstiansamblite inimesed olid tulnud rinde edenedes Leningradi lootes kohe-kohe pääseda koju. Aga rinne teatavasti takerdus. Suurtes lahingutes, mis olid selle piirkonna sõjaaegsetest lahingutest ehk kõige hirmsamad ja suuremad. Ja mida ajalooõpikutes nimetatakse operatsioon Narva. Operatsioon Narva lõppes 10. augustil 1944, Koidula surmapäev on 11. augustil. Võib oletada, et kunstiansamblite inimesed läksidki Koidula surma pääle Vabapaiku otsima ülesse Koidula hauda. Minu käsutuses on kaks väljaannet. Valimik Lydia Koidula 100. sünnipäeva ja 60. surmapäeva puhul avaldatud materjale Tallinn mai 1947 157 lehekülge, tiraaž 5200. Sellest raamatust lubata, kui ette lugeda mõningaid katkendeid. Ja teine väljaanne, mis ka on. Samast ajast on seotud Lydia Koidula mälestusnäitusega Teaduste Akadeemia Kirjandusmuuseumi poolt koostatud 60.-ks surma-aastapäevaks. Seda kataloogi on trükitud 46. aastal kolmetuhandelise spiraažis ja sealt on ka mõndagi huvitavat võimalik vaadata. Debora Vaarandi Koidula kalmul. Luteri usu surnuaed, kus asub Koidula kalm, on linnast kilomeetrit poolteist eemal. See on väike metsistunud Salukus, takjapuhmad kasvavad üle pea ja võsa on katnud peaaegu kõik need unustatud hauad. On lausa ime, et siit leidsime tema kalmu. Kaarel Ird, kellele kuulub leidjaau oli ta avastanud mõnede püsti jäänud ristide kaudu siin läheduses. Meil olid eestikeelsed nimed. Käppan, mürsukild ühest äärest segi paisanud, hauakivid on kukkunud ülestiku auku, riston purunenud kildudeks. Lükkame eemale sarapuuvõsa ja seal lebab hauakivi saksakeelse kirjaga Eduard Michelson surnud 1903. See on ilmselt trükivigasest Michelson suri 1907. Ja selle all Lydia Michelson sündinud Jansen, surnud 30. juulil 1886. Veeretatakse kantakse kive, millega täidetakse pommiauk, hauakivid kangutatakse tagasi omale kohale. Kivi teisel küljel on lugeda see mõttekild, millest meil alguses oli juttu. Hollandi on häiritud, et seal koidule võõras fraas. Aga see selleks. Kunstnik Jensen joonistab hauakivi tahule kauni vanaaegses ristiga Mu isamaa on minu arm, Lydia Koidula. Kunagi on käpa ümber olnud raudaed, sellest pole enam jälgegi, ainult Kivirant tuleb mulla alt välja. Korrastustöö juures on nii palju rõõmu ja tuju nagu see mahajäetud nurk vist küll ammu pole näinud. Igaüks püüab midagi teha, sest tõesti nagu jõudu kasvab sellest mullas sõrmedesse. Eesti Nõukogude Sotsialistliku vabariigi Ministrite nõukogu määrus number 625 31.-st juulist 1946 Tallinn. Suure eesti luuletaja Lydia Koidula põrmu ümbermatmise kohta. Vastav komisjon moodustatakse, hakatakse asju korraldama. Akt Lydia Koidula põrmu lahtikaevamise kohta Kroonlinnas. Kaheksandal augustil 1946, kell 18 30 kuni 23, null null toimetas arstlik komisjon koosseisus esimees doktor Pedusaar Tallinna kohtumeditsiiniline ekspertliikmed, kirurg pross ja Tallinna linna epidemioloog doktor Koromulinski ning Kroonlinna tervishoiuesindaja kirurg Žujev Lydia Koidula haua lahtikaevamist ja identifitseerimist. Matusepaigalt lahtikaevamisel selgus, et Lydia Koidula kirst tasus 1,6 meetri sügavuses. Alumised ja külgmised kirstulauad olid pehastunud, kirstukohast sisse vajunud. Tealmiste kistud laudade eemaldamisel leidusid kõik luud lahtiselt, välja arvatud üksikud vähemad Lukesed. Väljakaevatud luustikku asetasime Tallinnast kaasa toodud tammepuust kirstu, mis on tsinkplekist ise kestaga hermeetiliselt suletav. Kaheksas august 1946. Krollim, kaheksas august eta eri kirjasaatja. Täna, kaheksandal augustil jõudis Aurikul Gustav Kroonlinna Eesti töötajate delegatsioon Lydia Koidula põrmu äratoomiseks. Delegatsiooni kuuluvad NSV Liidu ülemnõukogu saadikud Juljana, Delman ja Herman press, tehniline kirjanik Mart Raudrahvanäitleja, Ants Lauter ja arstlik komisjon. Tagasihoidlik haud Kroonlinna kalmistul, kuhu on maetud Lydia Koidula on kaunistatud värskete lilledega. Luuletaja graniidist mälestusmärgile on raiutud luuletaja oma sõnad. Mu isamaa on minu arm. Me Vaarandi mälestustest teame, et Jensen maalis nad sinna õlivärviga. Kõrval on Aafrika venekeelse pealkirjaga Eesti NSV suur luuletaja Lydia Koidula. Kas seda peab seletama? Venemaa oli Saksamaaga sõjas. Need aastad ei olnud venelastele kerged. Kõik, mis ei ole venekeelne. On sakslaste sünonüüm. Kõik, mis on sellega seotud kaasa arvatud luteri kalmistud leiavad üldist põlgust ja nii väljendatakse oma raevu ja viha tekkinud hädade suhtes. Ja tehakse kõik saksapärane vastutavaks. Me nimetasime, mis juhtus kuni leiu hauaga Poltavas. Et päästa imekombel säilinud Kroonlinna luteri kalmistult see meile tarvilik haud. 44. aastal tuligi sinna panna venekeelne kiri Eesti NSV suur luuletaja Lydia Koidula. Võimalik, et see väike tahvlikene selle haua ka 46. aastani päästis. Juhan Smuul. Jõudsime Kroonlinna kaheksandal augustil kell neli pärast lõunat, seltsimees Hendrikson oli sadamas vastas, varsti sõidame Kroonlinna täitevkomitee autodel surnuaiale. Siia on maetud inimesed, keda tsaariaegne sõjaväeteenistus tõi sellele saarele prantsuse, saksa ja venekeelseid kirju juristidel ja hauakividel Takkijat, nõgesed ja mahajäetud. Siin pole ju kellelgi omakseid, võib-olla pole kunagi olnudki, kes hoolitseks yks nende haudade eest. Kuid Koidula haud on piinlikult korras ja näeb välja samasugune nagu meda jätsime 44. aasta suvel. Hauakivil on endiselt mu isamaa on minu arm, haua kõrvale paigutatud silt eesti rahva suur luuletaja Lydia Koidula Smuuli artiklis sõna ENSVs kaob ära. Maa on kõva ja kaevamine areneb pikkamisi, seejuures osutavad meile suht abiseltsimees Smirnovi allüksuse eesti sõdurid. Pimedates kaevatakse edasi elektrini pidevalgusel. Pärast arstlikku ekspertiisi pannakse Koidula põrm kirstu Kroonlinna täitevkomitee töötajad toovad sületäie lilli, austades sellega meie suurt luuletajat. Paigutame kirstu, Koidula põrmule, paar oksal Tammelt haua jalutsis ja kimbu lilli. Siis suletakse kirst eestlased, sõdurid kannavad selle autole. Sõidame läbi öise Kroonlinna. Edasi tuleb pikk kirjeldus auavaldustest, mida nõukogude võim osutas eesti suurele luuletajale. Kroonlinnas. Mart RaudKoidula viimsel teekonnal koju. Nende ridade kirjutaja mäletab elavalt 42. aasta kuuendat novembrit Moskvas. See oli rõske ja lobjaka sajune, pime ja pimendatud hilisõhtu, kui Eestimaa bolševike juht seltsimees Karotamm teel sobinovi põiktänavast Puškini väljakuni kõneles oma mullist Koidula Carl Robert Jakobsoni lugemise puhul Lenini raamatukogus ning samas tõstis üles küsimuse Koidula kalmu üles otsimisest ja korrastamisest kroonlinnas ja tema põrmu ümbermatmise eest Eesti mulda. Juba 44. aasta suvel, kui sakslastel rinne Leningradi all oli alles mõne kuuest puruks murtud, sõitis grupp teiste inimesi Kroonlinna, et leida ja korrastada Koidula kalm. Nüüd meie suurima rahvusluuletaja 60. surma-aastapäeva puhul sängitame Koidula Eesti südame põrmu. Eesti mulda. Lõikuskuu seitsmenda päeva õhtul sõitsime väikesel Eesti Aurikul Tallinna sadamast välja, pardal tammine, kirst hõbedas lõigatud Koidula surematute sõnadega. Mu isamaa on minu arm ja teid moderetan Eestimaa pojad. Edasi tuleb vaikse merekirjeldus, paljud ei ole ju mere pääl saanud, aga tükk aega olla. Ja nii edasi. Koidula kalmu leiame kõrvalisel ja mahajäetud Kroonlinna vanal saksa kalmistul täiesti korrastatuna. Siin peab olema üsna nüüdsama olnud Holitsevaid käsi sest 44. aasta suvest saadik ei või meie rehitsetud liiv nii puhas ja rohtumata olla. Varsti meil tutvumegi Koidula siinse puhkepaiga eest hoolitsejad, et ega nad ilmuvad kohale. Ja tulevad varsti appi, kui oleme labidad pihku võtnud, et hakata hauda avama. Neid on palju. Neid noori rõõmsameelset Eesti punaarmee lasi. Nad on teada saanud meie tulekust ja meid oodanud. Rahva hääl, 13. august 1946. See on siis tagantjärele ülevaade Koidula matusest. Metsakalmistu mändide all, kõrgeimal künkal liigub tasase suvi tuules viis punast lippu nagu kutsudes kaugelt tulijat. Rohelisega ehitud haud ootab ja vaiksete leinameloodiate saatel laskub sark tasakesi alla. Sünnimaa võtab vastu oma armastatud tütre. Esimesena viskab kolm peotäit valget liiva. Luuletaja põrmule EKP keskkomitee sekretär seltsimees Karotamm, seejärel seltsimehed Päll, Andresen, Hendrikson, Semper ja teised partei ja valitsuse liikmed, tööliste, talupoegade ja intelligentsi esindajad. Siis hakkavad tööle labidad, sahistas langeb valge kuiv liiv tammisele kirstule, kuni kerkib küngas, millele asetatakse pruunist marmorist tahvel nime ja kuupäevadega. Vaikses Ardumuses seisab ääretu rahva medi. On täidetud auvõlg Lydia Koidula sängitatud testima rüppe. Algab koidule pühendatud rahvamiiting, mille avab keskkomitee sekretär seltsimees Päll. Järelhüüdeks annate esimesena sõna seltsimees karutamele. Seltsimees Karotamm, aset tab suure vabaduslauliku kalmule esimese pärja Keskkomitee Ministrite nõukogu ja NSV ülemnõukogu presiidiumi poolt. Soojade ja südamlike järelehüüetega esineb terve rida asutuste ja organisatsioonide esindajaid. Kirjanike liidu poolt asetab pärja Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu esimees, ENSV kunstide valitsuse juhataja tehniline kirjanik Johannes tar. Leningradi kirjanike poolt tervitab värsskõnes seltsimees Boriss Timofejev. Eesti NSV Teaduste akadeemia poolt, ütleb järelehüüde ja asetab pärja rahvakirjanik Friedebert Tuglas. Tartu riikliku ülikooli poolt rektor Karl Taev. Punaarmee esindaja Anna seltsimees tamm Vanemuise teatri poolt, Linda Krigul Vändra valla ja kogu Eesti talurahva nimel, talupoeg, seltsimees särgava, Balti punalipulaevastiku poolt esimese järgu kapten, seltsimees Novikov, riikliku tehase number üheksa poolttööline rahvasaadik, seltsimees press. Uuelt KMÜ poolt luuletaja Juhan Smuul ja Eesti õpetajaskonna poolt tehniline õpetaja seltsimees, selmet aeg on juba hiline, läheks liiga pikale, kui kõik organisatsioonide esindajad pärja panekul esineksid sõnavõttudega. Seltsimees Päll ütleb lõppsõna. Neil päevil, mil oleme asunud suurele ülesehitustööle, kõlavad meie südames Lydia Koidula laulud. Nad elavad edasi andes meile jõudu ja hoogu edaspidiseks tööks. Sellega lõppeb koidule pühendatud rahvamiiting. Orkester mängib Eesti NSV hümni kalmule, mis on juba kõrge pärgadest asetatakse kõik järge, ootavad pärjad. Lillekuhi üha kerkib, kuni ulatub üle mehe pea. Nii palju lilli pole veel saanud, ükski kallis surnu, kes puhkab metsakalmistu mändide all. Jumalagajätuks laulab filharmoonia meeskoor veel Koidula laulu, millel on loonud kauni viisi professor Ernesaks Mu isamaa on minu arm. Pikkamisi hakkab rahvas lahkuma värske kalmu juurest, kuid tuleb aina uusi inimesi, neid, kes rahvamurru pärast ei pääsenud enne lähemale. Ja alles hilisõhtul jääb Lydia Koidula üksi ümber kodumaa mändide kõneb. See väljaanne, millest ma olen siin katkendeid lugenud, sisaldab veel mõndagi. Väga asjalik Komaterjali, mille ettelugemiseks meil praegu ei ole võib-olla väga palju põhjust, ainult ma viitamise korras ütlen, et siin on üks väike Postimehes ilmunud artikkel Koidula kirjanduslik pärand riiklikus kirjandusmuuseumis. Ja me võime ainult ehmatada, kui vähe on 46. aastal kirjandusmuuseumis Koidula materjale. Kõige tähtsam on muidugi Koidula kirjavahetus. Tähtsaks Koidula Kroonlinna elu ja tegevuse peegeldajaks on tema kirjavahetus omastega, seon, õdede-vendade ja vanematega. Neist viimane osa 64 kirja vanemaile oli sugulaste testamendi põhjal üldsusele kasutamiseks suletud 45. aastani. Nüüd need kirjad pakuvad väärtuslikku täiendusmaterjali Koidula õdedele-vendadele saadetud kirjadele. Põhjalikud artiklid Koidulast muusikas Koidula haigena Koidula ja Eesti teater. Ja siis väga ulatuslik register Koidula laulude viise. Siin tuuakse ära kõik need teosed, mis on trükitud ja neid on siin nimestikus 75 75 erinevat teost Koidula tekstidest lähtuvat. Lõpetuseks loeksin katkendi Ain Kaalepi kolmekümneaastasest kirjutatud artiklist kolm Liidjat. Nimekuju Lydia Koidula on ju välja mõelnud rahvas. Oli olemas preili Lydia Emilie Flarentiina Jansen pärast proua Michelson. Mõnikord kasutas ta luuletaja nime Koidula, mille, nagu teame, andis talle Carl Robert Jakobson. Aga see ei olnud igatahes mitte perekonnanimeks mõeldud. Liidiaga koos poetess seda ei kasutanud. Tema oli meie esimene tõeline luuletaja, kes oma missioonile täielikult andus ja sellega lõpule viis. Lide suutis astuda tavaelust sellesse teise dimensiooni, mille nimi on luule. Ja see dimensioon ongi olnud tema elus põhiline. Seda kinnitab meile tema looming ja ka sekundaarsed, biograafilised andmed, eriti need, millest aimame tema sisemist traagikat. Et olla luuletaja tähendas temale ühtlasi armastada isamaad. On enesestmõistetav. Selleaegne eesti luuletaja ei võinuks olla teistsugune. Ent ka isamaad armastas ta hoopis teistmoodi kui kõik teised tollased patrioodid. See oli nii hästi tõelise luuletaja kui kirgliku naise armastus. Ta oli Koidula ja ta oli Liidia. See artikkel on ilmunud 16. augustil 1986 Koidula 100. surma-aastapäeva puhul. Tänane suvila saade oli pühendatud Lydia Koidula-le. Stuudios oli muusikateadlane Tiia Järg.