Tere algab suvilasaade, mille salvestasin mõne päeva eest Vana-Võromaal kruusatalus Karulas kultuuriloolase ja näitekirjaniku Loone otsa suvekodus. Mina olen Kersti Inno. Vestleme Luunega Karula, sest loodusest ja inimestest, aga ka Loone enda näidenditest. Saatemuusika valisin samuti Võrumaalt Mari kalkuni albumilt Upa Upa ubinakene Sissejuhatuseks kõlabki sealt fragment laanetantsust. Olen täna külas kultuuriloolase ellija näitekirjanikul Loone otsal Võrumaal õigemini Lõuna-Eestis, Valgamaal roosa talus. Soone, kuidas sa leidsid suvekoduks sellise toreda kohasin kauges? Eesti nurgas, et tegelikult sa ütlesid õigesti, ikkagi, ta on ametlikult ikkagi läheb sinna vana Võromaa kanti, aga see, see nurk ongi võib-olla Eesti üks kõige põnevamaid kohti, kus kolme kihelkonna ja kolme maakonna piirid jooksevad täiesti kuni, et ajalooliselt väga raske vahet oled sa nüüd Tartumaal, Võrumaal või siis uue ja peenema kohaga Valgamaal. Ja tegelikult see suvekodus ei leitud, et oli soov olla väljaspool Tallinnat ja, ja võimalikult just nimelt kaugel, et oleks selline maakodu, kust sai ukse päeva lõpus tagasi, kus sa ei vaata kella, et kell on juba nii palju, nüüd peab vist sõitma hakkama, et oleks koht, kuhu tulles sa jätad kõik selja taha, mis on nagu suures linnas ja suures elus ja hakkad ainult ettepoole vaatama, et asi läheb aina paremaks ja aina toredamaks ja tõesti Ühest küljest puhkad, aga teisest küljest rõõmustad selle kandiga ka. Oled nüüd tutta siin üle 10 aasta, 10 aastat siin kohapeal, aga eks see kant oli ilmselt ka varem juba külgetõmbavaks ja lähedaks tulnud. Lõuna-Eesti on minu suur armastus alati olnud, sest mulle endale on Lõuna-Eesti juured ema poolt siis Tartumaal ja, ja Mulgimaal isa poolt puhtalt ja kahelt poolt Võrumaal. Ja eks see Võrumaa teeb inimese ära see Lõuna-Eesti salapära ja müstika ja looduse võim. Ma arvan, et just see, kui suur ja lopsakas ja nagu nagu tõsine kõik siin on, just kuidagi tundub, nagu oleks seda mütoloogiat ja romantikat rohkem kui Põhja-Eestis, vähemalt minu jaoks nende jaoks, kes on Võrumaalt pärit, on ikka see see Võrumaa nagu see kõige-kõige ilusam Karula. Kas see tähendab, et siinkandis on palju karusid? Konkreetselt meie kandis siis siin Lüllemäe ümbruses suuri kiskjaid praegu ei tea. Aga ajalooliselt on siin olnud vastupidi, tõesti väga palju tegemist nii karude kui huntidega ja on ka siis 19. sajandil olnud siin suur marutõve epideemia, kus hunt marutõbine jooksis läbi küla, hammustas kõiki inimesi ja siis nad paraku tuli lihtsalt isoleerida koos perekondadega ja, ja, ja nad kõik surid, kaasa arvatud eeldamisi, terved perekonnaliikmed, et need lihtsalt ei lastud välja, et siis ka Lüllemäe vanagalmist istu, põhjanurgas on nende ühishaud ja ja Bernard Kangro on sellest ka kirjutanud draama susi. Nii et selline lugu on üsna, ma arvan, iseloomulik, et siin ongi kogu aeg olnud sellised noh, inimese raske võitlus loodusega ja just nimelt see inimese ja inimese vastandus ja inimesed on oma vapruse, tubliduse ja jõuga teinud sellest suurest padrik metsast endale haritavaid põllumaid ja ja on suutnud neid maid hoida ja harida ja, ja, ja on suutnud praegu seda ikkagi ka mingil määral taasasustada, et elu ei ole päris seisma jäänud, et tulevad uued inimesed, tehakse uued põllud, on uued loomafarmid ja, ja ikka ikka on tore näha, et ka maal on elu ja see elu edeneb. Ja samas on siin ka seda metsikut loodust alles jäänud ja suured paksud saad. Ja seda Võrumaal tüüpilist käänulisi teid ja, ja kõike seda ilu. Nii et see inimeste tegutsemine ja samal ajal metsik loodus on siin kõrvuti kenasti. No paraku jah, sel aastal kolmandal juulil me nägime, mis tegelikult tähendab metsik loodus, et muidugi Karula äikesed on alati ja igal suvel ja see on hästi tavaline, et majas läheb elekter ära ja mõneks ajaks ka jääb ära keegi selle peale nagu ei pahanda, välja arvatud farmiomanikud, nende piimaagregaadid ja jahutusseadmed muidugi kannatavad, siis üldiselt lülitatakse kähku ümber, aga kui ikka torm võtab maha juba postid ja elektriliinid, siis läheb aega rohkem ja võib-olla natukene jube ja samas natukene huvitav ja kuidagi see looduse vägi on ikka ilus ka, kui sa näed, kuidas torm on tulnud ja lihtsalt, et kohas, kus sa enne sõitsid läbi paksu pimeda metsa, nii et ka päeva ajal oli autotuledel tegemist mustade kuuskede vahelt läbi saada kus kahel pool nüüd siis lihtsalt laiub haljas raiesmikke ja palgid on tee ääres, et torm murdis metsa maha lihtsalt nagu tikud. Nagu möödaminnes ja vasaku käega tegi loodus seda, mida tahtis. Inimene on 21. sajandil internetiühiskonnas ja sõidab kaugetele planeetidele, aga tegelikult me oleme ikkagi looduse kõrval kääbused. Ja siin on seda eriti ehedalt tunda. Võib-olla on imeilus just see, et siin on nii suur liigirikkus, et ka siin meie metsahindajad, kes on tulnud siis eksperdid ja õppinud mehed on löönud käsi kokku, et kuna siin on puhased ka ühel ruutmeetril putukaid ja taimi ja erinevaid kooslusi, erinevaid puid väga väikesel alal eri liike, et see liigirikkus, kus on siin küll nii hästi säilinud, et on isegi öelda, et te peaksite siia kooli lasteekskursioone tegema, et noh, kõik on käe-jala juures, et lihtsalt astud kaks sammu ja sul on tegelikult mingi kaks 30 puuliik juba ära näidata hea neile. Et jah, see on omamoodi haruldus, et et siin on säilinud veel sellist inimese kätest ja jalgadest, puutumatut, ilma jala jäljata loodust ja siitsamast roosa talu huvistki. Leidsime siin toreda liblika, keda ei olnud näiteks väljas seal Karula keskuses, kus olid igasugused putukad real. Ja isal, RMK keskuses on kohutavalt tore ekspositsioone, väga palju väljapanekutega meil siin jah, on isegi vist tänavu siis perekond nimega Admiral, et neid liblikad on siin rohkem kui üks ja nad on väga inimsõbralikud ja ja isegi kipuvad segama vaibakloppimist, sest nende arusaam märgiga kirev asi on lill ja mida suurem, seda parem lill ja siis lihtsalt tood vaibad välja, et klopi, mida nad istuvad klopitava vaiba peale, et siis nagu vaip käes, kuni liblikas suvatseb lahkuda. Et see nagu lihtsalt üks väga väike mikroskoopiline näide, aga muidu jah, siin neid loomi on, jätkub, et see aasta on jäneste aasta hästi tihedalt, on jäneseid, komistad igal sammul jäneste ja nende poegade Sa kaks aastat tagasi linastikute aasta, kui nastikutel olid suured toredad pesakonnal sellised väikesed noh, 20 kolmekümnesentimeetrised, nastikud roomasid siin igas suunas igale poole ja ja viu on meil permanentselt 10 aastat. Ta on olnud siin üks väga tore hiireviu, mõnikord on tal perekond ka, mõnikord ei ole. Ja muidugi kõikvõimalikke väiksemaid linde, noh üks üks võib-olla tõend selle koha puhtusest, rukkirääk praegu ta enam ei laulaga, siis rukkile käib siin ringi ja neid oli sellel kevadel ja suvel oli küll rohkem kui üks oli kerekusel ümberkaudsetel põldudel kohe kuulda korraga. Ja muidugi ka sellel aastal oli ka üsna selline ööbikurikas aasta, et samamoodi erineva lauluga erinevad ööbikud siis andsid tuld siin kuskil mai ja juunikuu jooksul. Nii et me ei ole siin üksi, me oleme lihtsalt üks liik, aga ikka on väga palju ja nad on kõik väga toredad ja ilusad ja väga sellised põnevad kaaslased. Kultuuriloolasena oled uurinud ka selle kandi inimesi, kes siit pärit on. Mida nendest esile tuua? Noh, kes on muidugi kõige tähtsam inimene siinkandis, et kirikuraamatute järgi see on ju ikkagi põlistalu ja selle põlistalu omanikud on siis olnud perekond simmanit ja nemad on olnud Sangaste krahvi talupojad, Sangaste krahvimaadel on siis tegelikult seda olu on siis omal ajal päriseks ostetud, aga Sangaste rukkikrahv von Berg oli siis jah üks väga ekstravagantne ja samas kohutavalt tark ja samas väga suure minu jaoks väga suure eetikaga inimene. Et ma olen teda tõesti süvitsi uurinud, temast kirjutanud ka näidendi, mis oma lihtsalt mahukuse ja tegelaste suure hulga, et me tahtsime nagu näidata ajastu panoraami siis aastast ütleme 1850 kuni aastani 1938, kui krahv von Berg siis siit ilmast lahkub ja, ja lihtsalt see projekti massiivsus on teda praegu paraku hoidnud teostumast. Aga selle tõttu tõesti uurisin kõik võimalik trükiseid, aga ka käsikirju, arhiive, kuni umbes riigiarhiivist leitud vaid krahv Bergi hambakaartide nii välja ja apteegiretseptide nii jätta kui seda tervislikku ülevaadet saada sajandi 20. sajandi algusest peale. Aga ikkagi tema isiksus ja tema niisugune erakordne eesti jonn. Et parandada maailmaga parandada siis nii, et teha inimestele toidulaud, anda inimestele võimalus elada väärikalt, inimväärselt ja hästi. Ja kõik see, see idealism ja samas nagu piisav praktilisus, et seda realiseerida. See on küll imetlusväärne ja eriti just topelt, sellepärast et krahv Berg oli oma onult pärides nii krahvitiitli kui varanduse, tema onu oli tuntud kartograafia siis vene keiserliku armee kindrali staatuses kartograaf ja sai oma suurte teenete sõjaliste, et sai siis Saarilt järjest kingituseks Maydia mõisu kroonumaadest. Nii et tegelikult Von Bergide valdused ulatusid Amuuri jõeni Siberis, kus neil olid siis kalakasvandus, kus ta siis siia Eestisse lõhekala toodi ja teiselt poolt ulatusid nad Soome ja kolmandalt poolt, siis olid siin ja noh, ühesõnaga neid lappeli palju. Aga kõik need varati nii palju sisse oleks tegelikult võinud elada härra hõlbu elu Pariisis ja ja lihtsalt vaadata kankaani, tantsijanna Sid, aga tema tahtis olla paljajalu võib asteldes Sangaste maade peale aretada rukist ja ja lisaks ka tori hobuse prototüüp näiteks on grafonbergi tallidest, tegelikult on tori hobune pärit ja sellesama rukki kõrval on ka olemas Sangaste nisu üsna talvekindel ja omal ajal ka aurahadega hinnatud ja on olemas ka siis tema kartulikatsetused, et igatpidi ta üritas teha nii, et nälga ei oleks ja muidugi tema ainukene nagu suurem ähvardus talupoegi kehaliselt karistada oli, et kui ta andis kõikidele talupoegadele tasuta rukkiseemne, et see Sangaste uus rukis oleks kõigil põldudel ja jumala pärast ei tolm läks mingi tungalterarukki ka kuskil põlluveeres, et valupeod said väga range käsu siis tõesti ainult seda rukist külvata. Ja tegelikult füüsilist ütleme, oli tollel ajal keelatud, aga noh, väga ranged ressioone lubati öelda kohad üles, lubati mingeid muid asju teha, peaasi ainult, et siis keegi mingit teist rukist oma põllule ei paneks. Ja mõelge nüüd, talupoeg, saad härraldiivsed leivavilja kingituseks. Hea küll, et sellel oli majanduslik väärtus ka härra jaoks ikkagi nii tore, nii et krahv von Berg on arvukate kangelaslugude sangar ja neid siis ka pärimusena palju üles kirjutanud mõnda aega natukene siis siin-seal Maalehes ja mujal publitseeritud, aga see on väga rikas materjal, mis ootaks veel suuremat tutvustamist. Ja sellega saab tutvuda tegelikult Sangaste lossis, selle krahv von Bergi looga, jah, ka Sangaste loss on ju omaette väärt tus alates võib-olla asjadest, mida me teame Tanja, Inglise kuninganna losside järgi nagu ehitatud ja niisugune Uuderite stiilis. Ja lõpetades võib-olla sellega, et seal oli ka üks Eesti esimesi telegraafiaparaat. Ta oli pandud siis sinna lossitorni, kuna graafil olid sidemed üle maailma ja mõnikord oli väga kiiresti vaja reageerida, et siis telegraaf töötas ööd ja päevad isegi eraldi, preili, kes seda siis haldas ja, ja sealt telegramme tõi. Ja üldse grafon, Bergi nagu tolleaegne taastas, mine naistesse tema jaoks naised olid väga tihti üsna võrdsed partnerid, et ka eestlanna kaks eestlannat oli tähtsam nendest siis Constance Kalm loom, et tõesti nemad aitasid seda rukist põllul aretada ja tehti nagu nagu ühise rindena neid töid ja nagu rahvil ei olnud sellest teemat, et nad on näiteks naised ja ja see kõik on nagu omakorda nagu vahva. Ja muidugi krahvi poeg, Hermes fon Berg Ermest siis härgmäe mõisa järgi lausa kohanimi pandud ühele pojale. Et siis tema oli ka väga tuntud Tsaari-Venemaa autovõidusõitja, temal oli ka esimene auto Liivimaal mitmesilindriline ja siis selle autoga temaga väga mitmeid autotähesõite ja autovõidusõit esimesi Vene impeeriumis on siis nii, et selline väga väga põnev seltskond on Fonbergid. Aga siin kõrval on neid veel palju, teisi on ka praost Jaan Lattik, omaaegne väga tuntud kuldsuu ja väga huvitavate ka memuaarteoste kirjutaja ja Eesti poliitik ja, ja tema on siitkandist ja ja neid toredaid inimesi on siin küll ja veel. Võib-olla meie lähedal, Antsla, mis on lähim asustatud punkt, kust saab korralikult poes käia ja, ja võib-olla tassi kohvigi võtta. Et näiteks Antslas on olnud Eestimaa piirkonna siis Eesti alade esimene tarbijate ühistu, näiteks meie tänapäevane selline tarbijate ühisliikumine on siis tegelikult Antslas sündinud ja jälle nagu huvitav fakt teada 1009 kaks Antsla siis tarvitajate ühistu ja nii edasi ja nii edasi, et igal sammul sa komistad mingi väga põneva otsa. Et see on hämmastav, kas tegelikult Eesti ajalugu, Eesti kultuurilugu ja kogu Eesti lugu tegelikult on, ehk räägiks natukene lähemalt Jaan latikust tema, võib-olla kõige põnevam minu jaoks tema teos, tal on küllalt palju raamatuid, aga kõige vahvam ongi minu jaoks need poisikesepõlve memuaaride, et kui me veel pükse ei olnud, et tegelikult see raamatu pealkiri juba eeldab head fantaasiat ja huumorimeelt. Ja nemad omal ajal jah, piiskop Hugo Bernhard Rahamägi ka siis konkureerisid nagu sellise parima kirikuõpetaja rahvale kõige südamelähedasema kirikuõpetaja tiitlile. Minu vanaema, kes on Lattiku ütlusi kuulnud, noh kuni elu lõpuni ahetas neid nagu meenutades sisu kohta, ta ei osanud midagi öelda ka seda, kuidas praostihärra seda kõikjal rääkis ja ja kuidas ta siis nagu see ilme oli, et ta, et ta oli ka nagu niisugune legend tahetud kunagi, noh, neid legende on muidugi ka teiste pastorite kohta, aga noh, üks selline pärimuse rändlegend siis on, et jälle mingi revolutsiooni ajal tahetud lati kotti ajada, et tulla kirikusse ja tahaks siis nagu pastori Kotjeviks kotiga välja. Jube lahe ja vahva, punased juba niimoodi, kõik olid hambad irevil sees ja kott oli ka käes ja aga kuidagi naised jälle viinud pastorile sõna, et vat tullakse koti ajama ja latika hakkas siis nagu lihtsalt kantslist jutlust rääkima ja rääkis ja rääkis ja rääkis, kuni lõpuks tõepoolest need kotimehed panid kotid käest ära, laskusid, hardas palves põlvili ja sinna see kottiajamise mõte jäi, et ta suutis pöörata nad oma kahekümneminutilise jutlusega täiesti näoga teise suunda, anda jalaga veel vops tagumikku ja ja teha neist taas ristiinimesed. Et niisugune sõna jõud oli ja vägi selles mehes, et tänapäeval on meil siis ütleks, et karisma. Jaan Lattik oli pastor ja kirjamees, aga kirjamehi on siitkandist teisigi sirgunud. Kõige lähemad kirjamehed võib-olla ei ole päris nagu päris ukse all küll, aga ukse lähedal Urvaste kihelkond, mis on siis nagu jälle üks servet tegelikult siin kohe lõpeks vanade kirjeldada, kes on Sangaste kihelkonna viimane talu ja kohe selle järel Urvaste, et siis Urvastest muidugi on pärit meie imeilus ja kauni hingega poetess Marie Heiberg kes teenimatult tuli langenud peaaegu unustusse, kuni ta siis 1900 kaheksakümnendatel aastatel tasapisi hakati teda taasavastama, kellel on imeilusaid laulud näiteks seesama koorilaul põhjavaim, et see läheb nagu tema tekstile ja, ja väga palju teisi tekste, mida me tänapäeval nagu peame võib-olla rahvalikeks lauludeks lausa, aga tegelikult need tekstid, Marie Heibergi omad, et siis selline vaene popsi tütar Urvastas Võrumaal ja ja väga raskelt, et siis noore neiuna näinud pealt, kuidas karistussalgad 1905. aastal lasid maha tema isa nende enda koduõues ja panid tule räästasse karistuseks ema siis lastegapidiselt seal lihtsalt põgenema ja otsima kuskil varju külmal talveajal, et sakslastega kuhugi ulu alla. Ja see kindlasti jättis noorele tütarlapsele oma jälje. Ja samas seesama naine väga noores õrnas eas oli tema esimene luule ja miniatuuride avaldatud tõesti 15 16 aastase tüdrukuna ja sealt edasi oli ta ka näiteks moodsate vooludega tollel ajal Eestis peaaegu tundmatu fu'd turism, et koos Richard Rohu ja Henrik Visnapuuga oli Heiberg üks turismirajaja maaletoojaid. Aga sellest ei olnud suurt tolku, sest et tema ikkagi need hingelised läbielamised paraku jätsid oma pitseri tema elule. Ja ta veetis ikkagi viimase suure osa oma elust vaimuhaigena Tallinnas vaimuhaiglas, kus ta siis ka saksa okupatsiooni ajal vähendatud toiduratsioonide toel ja kopsupõletiku tõttu siis ka seal nagu hukkus või suri. Et meil on selline Juhan Liiviga küllaltki võrdne naissoost luulet olemas, Sid Urvastest? Contra on praegu ilusasti elus hea tervise juures ja me oleme kõik rõõmsad, et temagi meiega on. Aga kui teisele poole liikuda, siis tuleb Rõuge kihelkond ja Rõuge alla nüüd kas võib-olla kõige paeluvam ja salapärasem Võrumaa autor kes ei taha oma teostesse realismi, vaid tahab sellist maagilist realismi või mütoloogiliste realismi, et see on siis Juhan Jaik Sännas sündinud, väga põnev autor, kelle jaoks Võrumaa noh, kuni kuni omaenda elupäevadeni 30.-te aastateni oli ikkagi täis tonte ja igasuguseid põnevaid tegelasi, aga kõnelevaid hunte ja keda vähegi ja tasse inimesi, see looduse kooseksisteerimine vastuseis või kõrvalseis või ühisseis halbade jõudude vastu heade poolel ja vastupidi, et see on tegelikult väga põnevalt kirja pandud väga hea sulega ja vääriks kindlasti palju rohkem tutvustamist, kui seni on tehtud, et on küll ka pärast nõukogude aega natukene taastrükitud ja natukene taasavaldatud, aga kõlapinda võiks kindlasti talle palju rohkem. Luuetan seda 1000 korda väärt, et väga hea eesti kirjanik. Ja muidugi Sännad Ruba tuur, kes on ka siis kirjutanud luulekogud ühe pealkirjaga Sänna ja ühe pealkirjaga pärlijõgi ja neid on veel palju, teisi, on siis Artur, Ratson, Marie Underi teine abikaasa ja suur võrokeelne poeet ja Võrumaa ülistaja oma pealtnäha lihtsates, aga tegelikult sugugi mitte sisututes, vaid vastupidi väga sügavamõttelistes luuletustes. Katsan on olnud nagu teatud määral varjusurmas algselt nagu emigrandina üldse, nagu nendest Rootsis elajatest ei räägitud, mõtlesin meelega elajatest, et nendest nagu väga ei kiputud rääkima. Under oli nii suur nimetada vaka all hoida polnud võimalik, aga ütleme, et Adsonit nagu ja tema väärtust on alles viimastel aastatel siis Underi ja Tuglase kirjanduskeskus propageerinud ja tema jaoks siis ka neid murdeluulehommikuid tema veebruarikuise sünnipäeva ajal pidanud ja ja tema luule jälgedes siis on Võrumaa autoreid, kes kirjutavad ja sealsamas sellel Hatsoni päeval, siis saavad oma luulet Eteldaja rahvaga kohtuda, ikka võro keeli rääkida, et see Võrumaa kogukond nagu Tallinnas päris kenasti saab ka Hatsoni nimele ja najale toetuda ja oma identiteedile uut jõudu juurde võtta. Kuulame vahepeal Mari kalkuni albumilt Upa Upa ubinakane nimilo. Hirmuskaarjumas haruldasele alu, Arrakule alu mustale Circule muutugi, minulegi terves. Hirmus kaevus varesele valu harakale, halu mustale sirgule muuded, minu läts, tervis. Hõbinekkele juba hoiak. Hoiak kärule, käed, käppade Trebeseeleri in nagunii lääts TRW. Kuulete suvilasaadet, mis on salvestatud kultuuriloolase ja näitekirjaniku Loone otsa suvekodus vana Võrumaal roosa talus Karulas. Mina olen Kersti hinna. Ütleme, Võrumaa ja need kultuuriloolised persoonid, aga mitte üksnes Võrumaal, vaid kogu Eestimaal on inspireerinud sind näidendite kirjutamisel. Et millised on need kujud niimoodi viimastel aegadel on sind rohkem erutanud. Ma arvan, et mind erutaks kõik, et kui on ka mõnikord niimoodi, et näiteks pöördub mõni mõni koht või, või keegi, kes tahaks teatud inimesest näiteks lavastada näidendite, ütleb, et tule sisse, mina, see, kes kirjutab, siis mõnikord isegi on, et noh, sa ei tea, sest inimesed ülearu palju ja kui kad vaikselt mööda rada käima, siis rada läheb järjest avaramaks ja hargneb ja tuleb seal väga ilusaid hetki vastu ja et iga ja minevikuinimene, ükskõik, kas ta on kuulus kultuuritegelane või siis täitsa tavaline taluinimene, et nad kõik on tegelikult väärt, et neist kõigist võiks olla raamatud, näidendid ja filmid. Aga nüüd see suvi on olnud mul väga, väga kaunis, Karl Ristikivi suvi, Ristikivi üldse on minu lemmikkirjanik ja siis muidugi ma tegelikult olen tema isiksust kasutanud päris mitmes oma näidendis olen serva pidi on ta juba ühes üsna minu varases näidendis sees ja siis ta on temast eraldi tema noorpõlvest oli siis kunagi meil Piva Rootsis selline tükk nagu Karl Ristikivi põlev lipp tema esimese ajaloolise romaani pealkirja järgi ja siis nagu see poisi suhe oma tulevase ajalooromaaniga. Ja nüüd sellel suvel etendus Tartus Jaani kirikus Ristikivi romaani Katarina mõrsjalinik, dramatiseering tähendab romaani pealkiri, mõrsjalinik näidend Sis Katariina mõrsjalinik, et oleks pisut selgem Eestile suhteliselt võõras ja tundmatu too naine, kes tegelikult on Euroopa Liidu kaitsepühak Siena Katariina, elanud 14. sajandi lõpupoole ja väga huvitavalt suhtestus, kogu see tema elu ja Karl Ristikivivaade tema elule, suhtestus meie praeguse aja suurte probleemidega, poliitiliste probleemidega, põgenikud-pagulased, tarbimisühiskond, rikaste-vaeste vastandus, vaimsuse taandumine, asjade ja jõukuse pealtnäha lihtsalt niisuguste ilusate asjade ees. Et on üllatav. Üks kirjanik kirjutab aastal 1965 kellestki, kes elas 1365 umbes ja et see samas on täiesti aktuaalne aastal 2016 ja inimesed võtsid selle sõnumi hästi omaks kindlasti ka sellepärast, et Jaani kiriku imeilusaid müürid toetasid ja Guido Kangur Karl Ristikivi osas ja Marika parabandžikova siis Püha Katariina näolid hämmastavalt tore paar. Ja Ristikivi selle suve teine projekt oli, oli kummaline lavateos, millele me ikka veel ei suuda kokkuleppeliselt nimegi leida. Et kas ta nüüd on OP ümber või on ta nüüd muusikal või noh, siis me oleme jäänud pidama, et, et see on müsteerium. Rahval on raske seleta, mis on üks õige ministeerium minu jaoks, ta on ikka nagu ooper. Karl Ristikivi romaan Rõõmulaul, mis räägib siis ühe saja-aastase sõjaaegse muusika kui elust noore poisina, sattudes võõrale maale, on ta pagulane kogu eluaeg. Aga ikkagi tal on väga kindel side taevaste jõududega ja siis nagu ülespoole mõeldes ja ettepoole elades ta elab hea elu mis on täis nagu pealtnäha väga julm ja koledaid hetki, aga ikkagi see helgus jääb tema hinge sisse. Ja sellest siis niisugune kahe vaatusega müsteerium ehk Cooper mis oli tegelikult imeline projekt, mida tegid vabatahtlik, rikud. Me täname väga küll toetajaid kultuurkapitali ja Tartu eraldi, Kultuurkapitali, aga põhimõtet suhteliselt tihti kogu teoks 40 inimese haruldase entusiasmiga kellest väga vähesed olid professionaalid ja ka need professionaalid ei esinenud siis professionaalidena, vaid lihtsalt hea asja nimel tulid välja, kulutasid tohutult töötunde proovida, eks tulutasid tohutult töötunde sõitudeks etendustele, Pärnus ja Tallinnas. Ja kõik see, kui ikkagi andis, andis väga vägeva tulemuse keskaja muusika. Tõnu Sepa muusika kaudu tori siis tõlgenduses ja samas Karl Ristikivi aated. Ja samas siis nende noorte ei ja natuke vähem noorte lauljate ja mängijate suurepärased nagu teatrisaavutused, et see on uskumatu, kui hästi Eesti inimene tegelikult suudab teatrit teha, isegi kui tal ei ole koolitustega haridust ega passi taskus, et ta nüüd näitleja. Ja nüüd mängitakse Tartu tähetorni jalamil sinu uusimat näidendit, juudi ja tähed. Räägime ka sellest. Ka see on tore, et tegelikult vist ongi vaat et esimest korda ei, tegelikult mitte. Aga üks väheseid koordi, kui ma siis olen pöördunud baltisakslaste poole taas väga rikas varamu, väga huvitav. Ta vaid inimesi väga palju panustanud inimesi võiksime eraldi vaadelda baltisaksa näiteks muusikaelu Eestis ja oli ju neid muusikuid kaugemaltki tulnud latroobi Inglismaalt ja nii edasi, aga samas võiks ka näiteks vaadata eraldi baltisaksa meedikuid ja kogu seda Tartu Ülikooli esimest, et kahte põlvkonda. Aga jah, et Julie ja tähed on siis lugu hämmastavast naisest, kellest taas meie, eestlased, teame vähe. Aga kellel on oma väga kindel koht, ma arvan, terves Vene impeeriumi kultuuriloos. Et siis kunstide akadeemia akadeemik Juulia Haagen, Schwartz, kes elas samamoodi 19. sajandi nagu keskpaikadele, Keluda suri veel juba 20. sajandil, aga naine, kellel oli jumal andnud erilise ande ja tema isa kunstnik August Haagen, siis suutis seda annet ka õpetada edasi arendada. Edasi aga põnev, et Julia õppis koos oma vennaga ja vennast nii suurt kunstnikku ei tulnud. Aga Juliale olid väga head šansid. Juba nagu Saksamaal tegi endale nime ja juba Itaalias siis nagu maalides ja aega veetes, et tundus, et ta läheb järjest paremaks, tal olid väga head šansid saada Euroopa tähtsusega kunstnikuks, keda võib-olla tänapäeval me paneks võib-olla isegi ritta nagu sinna noh, Enray või niisuguste impressionismi eelsete, suurte suurte maalikunstnikega. Ja ometi see naine armastuse nimel lihtsalt hülgas kõik perspektiivid tuli oma armastuse nimel Tartusse, et abielluda Tartu sellise geograafi täheteadlasega Ludwig Peter Schwartz ja elas temaga õnnelikult elu lõpuni väga väikeses, väga suletud, väga niisuguses väikese rahvaarvuga linnakeses ja maalis kõikidest linnakese inimestest portreid, nagu elatas ennast sellest. Aga ikkagi, et see armastus oli järelikult seda väärt. Need hiilgavad väljavaated hüljata, et niisugune suure armastuse lugu sellise mitte ainult romantilise, vaid ka abielulise armastuse lugu, siis inspireeris näidendit Julie ja tähed ja seal astuvad ka üles siis veel kaks akadeemikut, väga tähtsad isiksused siis täheteadlane Struve ja kartograaf Henner kelle mõõdetud on siis ka kuulust, Ruved, enneri, meridiaanikaar ja, ja nii edasi. Et Tartu on ikka hämmastavalt vaimine olnud ja hämmastavalt palju andnud inimestele inspiratsiooni muuta maailma või vähemalt mõõta maailma. Ja põnev on ka see, et kõik need mehed Tenner ja, ja siis ka Schwartz olid ka väga tuntud maadeuurijad ja üldse kaugele maale minek ja maade uurimine oli nagu üks ajas märksõnajalga, seda 19. sajandi algul, ma arvan, Alexander von Humboldti ka, kes väisas Lõuna-Ameerikat ja mõõtis seda, millest on ka tore raamat, maailma mõõtmine eesti keelde hiljuti tõlgitud. Ja samas läks edasi ka Vene impeerium omad mõõtsid, kaardistasid, tegid selgeks, otsisid punkte, vaatasid üleval tähtede järgi oma oma asukohta ja läksid, aga rühkisid aina edasi kõnnumaal. Aga siis seal Ida-Siberi kandis ja Hiina piiri kandis. Ja see on huvitav mõelda, et nagu väike Tartu tegelikult ei olnudki nii väike kui sellised mehed, kes olid näinud neid suuri kohti, elasid täpselt nagu siis Julie Hagen-Schwarz, kes oli läinud oma suuri maalikunstnik Käia suurt kunsti Kesk- ja Lõuna-Euroopas kõik nad tulid Tartu tagasi. See on nagu väga hea sõnum ka tänapäeval, palun tulge Tartusse tagasi, tulge Eestisse tagasi, et vaadake ära, mis maailmas on head ja ja siis ikkagi kõndige siia, pole jälle. Et seal, ma arvan, väga-väga armas sõnu. Kolm näidendit aastas, mis on nüüd tõesti sellel aastal välja tulnud. Aga kui palju seal on üldse kogunenud näidendeid, kas on arvepidamine olemas? Ja teoreetiliselt mul mingi arvepidamine on? Aga ma arvan, et mõnikord on žanri küsimus ka, et kas ta nüüd on sul näidend või ta mingi kabareekava, kas see kvalifitseeruks näidendiks mised sellest alates on siis nagu seda dramaatikat nii palju, et sa võid teda draamaks kutsuda. Aga ma arvan, et näidendeid võiks olla umbes 30 ringis, aga ütleme, et mõned neist on siis ka lihtsalt sellised väikesed tekstid, mingid ühe vaatuse tekstid, mida on siis tehtud mingiteks, noh selline nagu nagu kirjandusteadus on selline ilus termin juhuluulet kui mingi tähtpäev siis nagu öeldakse, et äkki saaks nüüd selleks tähtpäevaks mingisuguse sellise väikese väikese draamatüki, mida siis esitada teatud puhul ja teatud publikule noh, et selline juhunäidend, et see nagu on ka minu žanris olemas kindlasti. Aga ma arvan, niisugusi suuri jutumärkides tõelisi näidendeid hoolimata pikkusest, mida ma ise näidendiks pean, neid on ja ma arvan üle paarikümne. On küll. Ja kõik, nad, enamik on ikkagi suunatud kultuuriluule. Ja tõesti, mul on ka hea mõelda, et teater on minu suur lemmikžanr ja üldse nagu suur lemmik, sest et teater on nii sümbiootiline, et nii palju inimesi pingutab koos midagi teha, et tuleks üks tulemus. Kui ta kinos sünnib selline tulemus, siis ta filmitud tehakse ära ja ta on ilusasti konservitud ja seda võib näidata palju tahad, ikka ühtemoodi. Aga teater sünnib nagu tõesti, igal juhul tuli uuesti ja, ja, ja iga etendus on erinev ja, ja kõik need inimesed, et tõesti asi ei alga ju ainult dramaturgiga, vaid asi algab, ütleme näiteks nagu Katarina mõrsjaliniku puhul. Kui heiti pakul oli idee, et äkki saaks ära dramatiseerida niisuguse raske eepilise ja vähe dramaatilise romaani, et ikkagi loeb, et keegi annab idee, keegi haarab sellest kinni, keegi lavastaja mõtleb, et tema tahaks just seda asja lavastada. On näitlejad, nende taga on kostümmeerijad, nende taga on meikarit, nende taga on muusikaline kujundaja, kes loeb teksti ja teed sellele muusika ja nii edasi ja nii edasi. Et see inimeste nimekiri on väga-väga pikk. Ja nad kõik tegelikult loovad ilu ja ma usun, et ilu kaudu kasvatada tahad ka headust maailmas ja panevad inimesi rohkem mõtlema vaimsetele asjadele. Eesti kultuuritegelastest on sul valmimas tegelikult juba nagu valminud, aga mitte veel trükki jõudnud ka üks lasteraamat? Jah, see on lugusid kuulsatest eestlastest, et ma arvasin, et oleks juba nagu õige aeg istutada lastesse teadmised oma esivanematest ja toredatest eestlastest, kes on siis meie rahvast ja riiki aidanud rajada. Et seda võiks tegelikult hakata istutama juba õige õrnas eas sest siis on laps veel vastuvõtlik ja päev ei ole veel nii väga pulki täis, et jätkub ehk ruumiga kättemaks, kes on Koidula, Jakobson või Kreutzwald või keegi teine. Et siin on nüüd 12 persooni valitud, et mis need valikukriteeriumid olid? Ma arvan, et nad on üsna subjektiivselt ikkagi minu enda valik, aga ma üritasin teha nii, et oleks kaetud nii 19-st kui 20. sajand. Et üks valikupõhimõte oligi Need, inimesed ikkagi ei ole päris nüüdisaegsed ja natuke ma tahtsin ikkagi, et ma ka eesti naistest pisut võib-olla rohkem räägiks, et muidu mõtleme, et eesti rahvuse riigi rajajad vaimselt on ainult võib-olla Koidula aga siis on siin ikkagi ka Hella vooliogia, Miina Härma ja isegi miilitsa Korjus, kes on ju väga ilus näidata ja tore temast ka rääkida. Nii et neid eesti naisi on omajagu. Ja tahtsin, et see valik oleks võimalikult kirju, aga noh, on ka neid, kellest sa lihtsalt ei saa üle ega ümber, et ikkagi suur ärkamisaeg. Kreutzwald, Koidula, Jakobson peavad ikka kõik sees olema, muidu kohe mitte kuigi välja. Aga põhiliselt ma tahaksin, et seal raamatus oleks niisugused lood, mida laps ehk mõistaks ja oskaks enda ja oma kooliga või oma perega suhtestada. Et hästi palju on tegelikult vaikselt võimalik nende lookeste kaudu õppida Dustest õppida näiteks aususe kohta või, või õppida sõbralikkuse kohta või mitte seda, et koolikiusamine on halb, õppida kas või seda, et miks peaksime häbenema, et me, eestlased oleme ja nii edasi ja nii edasi, et me oleme igatpidi toredad ja vahvad ja tõesti kõik need inimesed on huvitavate ja, ja, ja ebatavaliste Dustega ja muidugi ka eks seal ole üksjagu autori fantaasiat, sest kui palju me ikkagi kõigi nende inimeste lapsepõlvedest teame, me teame noh nii palju allikaid, kui nad ise on rääkinud, aga kindlasti mitte iga hetke. Ja siis ei ole ju ka tegelikult, et hakata tegema sellist doktoritöö moodi kontrollitud viidetega mingit monograafiat, et see on hoogne ja sõbralik lasteraamat, mis peaks lihtsalt lapsi innustama, neid inimesi rohkem sõpradena võtma kaaslastena teiste eestlastena ja just, et et mina olengi nende pärija, et see võib-olla oleks oluline. Praegu me istume siin roosa taluhoovis, see on selline tore koht, et tee lõpeb teie talu juures sellist väikest, kas saagimist või mida me sealt kaugusest kuuleme natukene. Kas siin talus tegeled ka kirjutamisega või muude asjadega? Vot, see on niivõrd põnev, et ega see taluneiuks su ära, et põhimõtteliselt ma olen alati võtnud siia kaasa väga palju töid ja materjale ja uskunud, et ma teen siin palju kirjatööd. Aga huvitaval kombel seda lõuna võtab su kähku endasse, ei lase lahti ja ma siin just kirjutan väga vähe, et ma pigem ikkagi kirjutan alati Tallinnas ja, ja, ja pigem mitte suvel. Et siin on kuidagi nii ilus ja tore olla. Et nautida tuleks nagu iga hetk, vot siin on nagu võimalik lihtsalt olla, et Eesti inimene on ju niisugune asjalik töömurdja, töömurdja loome, noh kohe peaks hakkama midagi tegema, et ei ole nagu võimalik, et sa istud, ma mõtlen, et Eesti hästi markantne eestlase näide oleks ju need saare naised, kellel olid sukavardad näpus, et kui nad jalgsi läksid ühest külast teise või oma külast kiriku, et siis valmis nagu sukk, samal ajal, et lihtsalt vanad sukavardad olid käes isegi kõndides ühest kohast teise või nagu Anna Haava on ütelnud, et leinakerissil lapsuke, kuidas sina istud, kuidas sina astud, et kui lähed, siis vii, kui tuled siis toa, et muidu ei ole nagu üldse õige õige minek või ole. Ja ma mõtlen, et siin on nagu, nagu, mitte midagi ei ole G4 pulk siiski natuke tööd, kui on vaja kirju lugeda, aga põhimõtteliselt siin ei ole televiisorit, siin ei ole muusikakeskust ja siin ei ole ka ümber mingeid müra, helisid harva eksib mõni out lähedale teele. Väga harva sõidab rong, see aasta on vilgas elu, jah, needsamad saagimise helid, et kuna siin on nii suured metsamurrud, siis neid praegu töötatakse üles öösel ja päeval, et ka metsad on öösel valged. Aga põhimõtteliselt siin lihtsalt olla ja tunda nagu jalal selle maa juur ja maaväge ja lihtsalt tõesti saadan seda väge pilgeni täis, et ladinarakud ära. Et ühest küljest on alati Tallinnas mõelda, et, et on koht, kuhu minna, et sul on nagu see unistuste Midrimaa, et sul on koht, kuhu minna, et sul on võimalik minna. Ja teisest küljest siin olles mõelda, et ma lähen tagasi, et ma saan igasugu asju teha, et ma tunnen, et ma jaksan, et ma tunnen, et on lahe, et nagu seda rõõmu kasvatada, ma arvan, seal elamise kaudu. Muidugi ma arvan, et ilma oma abikaasata ma siin väga üksinda hakkama lihtsalt ei saaks, kuna siin puudub ka meie maaelu. Paraku on juba selline, et bussiühendus puudub, et siit kaugemalt küll läheb üks buss, üks kord päevas jõuab Valka, et jõuaks käia raudtee lähedal hästi kiiresti toidupoes ja tagasi sõita. Et noh, teoreetiline võimalus on olemas, aga iseendast ilma autota vaata, siin ei liigu mina jälle nagu põhimõttelise jalakäijana ja auto liigtarvitamise vastasena. Ta ei ole juhilube endale põhimõtte pärast teinud, et tekib juba selline esimene vastuolu, et see maa on tõotatud maaga, et sa pead nägema vaeva, et siia üldse kohale saada. Ja pigem jah, ma siin ei kirjuta, aga mulle jäävad asjad meelde. Ja ma olen saanud väga palju kasutada siinset loodust kohta inimesi. Et kas oma väikestes lasteraamatutes, et nüüd just viimasel aastal riigimetsakeskuse üllitatud jutt kahest lapsest, kes oma täiesti linnastunud karjäärinaisest emaga ja selle ema suure maasturiga sõidavad siis Tallinnas kuuske tooma. Lihtsalt kuidagi kukub nii välja, et nad tulevad seda kuuske tooma 262 kilomeetrit eemale Karulasse. Ja siis selles raamatus on ka kunstniku siis aku pildid sellest meie talumajast ja meie söögitoast, et need lapsed siis siin meie talu ümber käivad seda kuuske toomas ja vähemalt on ta raamatusse raiutud ja väga palju siinseid sündmusi, kõike, mis siin on olnud ja seda talu uuesti ülesehitamist olema siis ka kajastanud teises lasteraamatus. Vabaõhumuuseumi nagu välja antud raamatus Taaveti mehe teod neetud külas, mis räägib ühe Eesti poisi aastaringist, kes peab täiesti üksinda ühes eesti külas veetma ühe aasta, et siis annab varbaga tagasi tema perekonna ja tema külarahva ja kuidas ta siis ühe aasta jooksul täiesti üksi hakkama saab ja seiklusest auga välja tuleb, et seal on ka hästi palju nagu selle talujuhtumeid siin aga aga jah, tegelikult tegelikult siis hoopis vanal ajal. Sellise talumaja kordategemine on tegelikult andnud ju palju praktilisi oskusi. Jah, kuna siin ümbruses elu puudub meie oma küla vana uhke põlistaludega, Meiga küla praegu meil on siin üks inimene, kes käib palgast nagu ka suvekodusse, enam-vähem iga nädal, tema käib üsna tihti. On üks kena naine Tartus, kellel on väga kaunis taluhäärber siin lähedal, kes väga harva siin saab käia ja ka ülejäänud majadest lihtsalt vanad omanikud on eest ära lahkunud. Nad on siit ära viidud ja uusi pole asemele tulnud, isegi suvekodudesse mitte. Ja nii need imeilusad vanad eestimajad jäävad lagunema, et väga oluline on, et igaüks, kellel oleks vähegi võimekust, võiks tegelikult võtta ühe vana Eesti talu, kust me kõik pärit oleme ja hoida lihtsalt teda elus ja mitte lasta tal surra. Sest ikkagi inimese jälg on tema ja see peab olema see koda juba soome-ugri aegadest peale, nendest kodalastest peale ikka koda peab olema siis koda metsas ja vaat siis juba hakkab nagu hakkab nagu tundma, et, et siin on inimesi, et elu ka. Ja see taastamine, jah, paraku on meil väga suurelt jaolt minu, minu abikaasa, minu isa kätega tehtud ja mõned sõbradki mõnikord talgute korras lihtsalt sel lihtsal põhjusel, et tööjõudu pole kuskilt võtta, et ei ole neid, kes teeb. Ja siis tuleb teha ise, mis siis, et et diletantlik oskustega, aga nii tore mõelda, et kõik see on minu enda kätega tehtud, kuni ma ei tea mööbli restaureerimise nii välja meie oma, nii nagu vanasti tuldi ja raiuti kirvega hooned üles, et noh, mingil määral, võrreldav töömahu poolest, kuigi muidugi esiisade vaprusele kindlasti suurem siia siia kõrvemaale kõrvenurka endale maju ehitada. Praegu suveajal eesti pered sõidavad ka autodega palju ringi ja kui inimesed siia Karula kanti satuvad, et kuhu sa soovitaksid neil minna ja mida vaadata. Ma arvan, üks väga tore asi, mida tõesti on teinud riigimetsakeskus, et ta on loonud vastavad äpid, et inimesed tuleksid metsa viisakalt ja väärikalt. Ja see on võib-olla väga oluline, et ühest küljest nagu nende kohtade imetoredate väikeste metsajärvede ja soosaarteni omanäolisus, noh, on äkki nagu jagatud väga paljude vahele, et autod sõidavad kohta, kus varem kedagi ei käinud, aga teatakse, tullakse, ollakse, aga kuni inimene seda viisakalt teeb, seni on ju tore, et ta saabki tulla metsa ja näha kui ilusal mets, mitte ainult maanteeveerest. Et kõigepealt ma arvan, et tuleks kindlasti minna Karula rahvuspargi külastuskeskusse, võttagi sealt mõni matkarada, seal on väga erineva raskusastmega väga inimsõbralik Käia lastesõbralikke matkaradu, kus on täiesti võimalik jalgsi käia ära tunniga paari tunniga ühe päevaga mitme päevaga ja kogu aeglane, et selle tee peal ikkagi midagi vapustavat ja hämmastavat. Et meie oleme siin olnud 10 aastat ja ikka väga palju kohapeal ringiga käinud. Et me ei ole ainult oma oma hoovis nagu olnud, et ikka veel on, mida avastada, lihtsalt lähed jälle teelt kõrvale ja jälle leiad kas mingi vaate või, või mingi haruldase väikese puudesalu. Siin on meil näiteks kuulsad kollased kased sealt kaikatee pealt Ülle mäe poole tulled kollaste tüvedega kased, mida ka Eestis nagu väga ei ole ja ja siis on meil siin Neid väikesi sooje metsajärvi, kust saab alata, ujuda ja, ja meil on siin jõekarpe, kuna siin on väga puhas loodus, siis nendes järvedes tõesti karbid Roomasse peavad olema väga ettevaatlik ujuma minnes, et sa neid puruks ei muidu ja igal pool, noh, siin on tõesti kõik, et igas väikeses lombis on kalu ja, ja mets toidaks ära, et isegi kui meil üldse midagi süüa ei oleks, ma eeldan, et saksa hakkama ja nagu juba mainisin, et niisugused väiksemad loomad nagu kitsed, jänesed ei ole mitte mingi haruldus, vastupidi et ka minu lasteraamatust kirjeldatud juhtum, kuidas neli kitse lihtsalt ongi tee ääres sul auto vastas ja ei lähe ära ja auto peab lihtsalt seisma ja ootama, kuni kitsed lähevad. Et see on siin üsna tavaline, et see ei ole mingi mingi ohoo-elamus. Nii et ma arvan, soovitaks võtta neid matkaradu ja soovitaks äppist kontrollida, et kuhu metsa minna ja siin on ka ju need väga põnevad muistsed asulajäljed, et kui nüüd Indrek Hargla oma raudrästiku ajas kirjeldab muistse eesti vägevust siis näiteks kohe siit noh, vaevalt 15 kilomeetrit Crichton mähkli muinaskalmed, kus tõesti on siin olnud korraliku ja suur küla, umbes meie ajaarvamise vahetuse natuke ülespoole ja allapoole tulles, et siin on olnud inimesi ja nad on olnud jõukad ja õnnelikud, et need kalmed on korralikud ja siin on olnud natukene neid talusid, on siis ka uuritud või väljakaevamisi tehtud, et siin on olnud jõukas ja õnnelik elu, tundub jälle keset paksu padrikud keset metsa, mis on looduslik piir Eesti ja Läti vahel. Ja igale poole minnes kindlasti ma arvan, tasuks minna Sänna kultuurimõisa, mis on küll siit Karulast natuke nüüd edasi Rõuge poole, aga Sänna kultuurimõis, kohalik kogukond ja mõned noored eestvedajad on suutnud taas ühest väga vanast poollagunenud puitmaja karbist võlude ja nõiduda välja sellise sakiliste puit pitsidega kaunilt heledaks värvitud taastatud maja, mille sees on ilusad, suured ja väga hea auraga ruumid kus on siis võimalik teha kõike, aga just, et majaperenaised ja peremehed rõhutavadki, et tulge siia lihtsalt ilma eesmärgita. Tulge siia, et ennast taas leida, et võtta aeg maha, lihtsalt olla, rõõmustada iseenda üle ja minna õnnelikuna siit tagasi oma tavalisse argiellu. Et niisugused huvitavad kandid, Nad on siin samamoodi olemas ja muidugi natukene edasi ja tagasi sõites võib leida kauneid maakirikuid, imeilus klassitsistlikus stiilis sisustusega üsna selline harv Eestis Sangaste kirik, millel on ka kuulus ajalugu ja kuulsad pastorid ja, ja niisugused tuntud Literaadid ja eesti kultuurile jälle alust pannud mitte-eestlased või teisele poole sõites Survasta või kolmandale poole sõites väga põnev ja uus Lillemägi rikk, mis on loomalaudas taastuda ja imetoredasti teenib oma kogudust ja oma oma küla vaimuelu ja nüüd on viimasel ajal ka tehtud korda või vähemalt katustatud päris palju poollagunenud õigeusu kirikuid, mis vähemalt on saanud sellise elu, et nad on kaane all, et vaatame, mis nendega edasi saab, aga igatahes see lagunemine on kuidagi peatatud, võib-olla siis varemeid siiakanti rohkem ei tule. Et neid varemeid on siin ju palju olnud, teine maailmasõda väga rängalt, need Väike-Emalahingud käisid siit mitu korda rullis sõda üle ja siin üsna palju nagu neid ilusaid külasid, ka neid neid harvenes ja majad põlesid ära ja pommid võtsid ja nii edasi. Oma osa hävis singakoole, hävis siin kauplusi ja raudteejaamu ja mida iganes, aga ikkagi elu ei surnud välja ja isegi mitte, kui siin oli jõukas kant, ma olen lugenud ka okupatsiooni eest neid nimekirju singides küladest on tõesti viidud perekondadega vaid ka väga palju inimesi ära ja elujäänud ka siis seisma. Ja kui pärast siin olid õitsvad kolhoosid, ühismajandid tegelikult see elu oli tore ja elu oli sisukas ja elu oli kogukondlik ja, ja ta oli päris päris vahva ja omakorda, kui see hukkus jälle ajaloopööretes siis nüüd ikkagi tundub, et asi tõuseb taas ja, ja kohalikud elanikud on väga uhked selle üle, et nad elavad Karulased, nad elavad lillemäel ka Lüllemäe koolist räägitakse head ja kuul laieneb, suureneb, et juba on küsimus õpilaskohtadega. Nüüd on huvitav, saab näha, mis juhtub, kui tuleb see suur administratiivne valdade liitmine. Tegelikult oleks oleks ka päris põnev küsimus, et kas me oleme siis nagu Võrumaa poole või Valgamaa poole, et me oleme nii teelahkmel, et mis saab sellest roosad, alustad, kelle alla ta pannakse ja kellega koos ta siis nagu edasi elab. Et ka see on huvitav teada, aga ma arvan, et ikkagi ühe talu jaoks kõige tähtsamad on tema, tema inimesed, et talu elab koos oma inimestega, kes tegelikult jäävad siia võib-olla ka siis, kui nad juba ise on kuskil kuskil mujal teispoolsuses, aga et see inimeste vaim jääb kindlasti siia alles ja, ja siis toetab kõiki neid, kes tahavad sind alus olla. Aitäh Loone selle toreda jutuajamise eest ja soovin mõnusat puhkuse jätku ja kogu perele, et loeksite ennast selle, selle rõõmurahuga tulevaks talveks. Tere tulemast kõigile, kes tahavad tulla Karulasse, talvel-kevadel-sügisel või suvel, et kindlasti Karula ootab teid ja kindlasti on Lõuna-Eesti seda sõitu väärt. Aitäh. Kuulsite vestlust kultuuriloolase ja näitekirjaniku Loone Otsaga tema suvekodus vana varumaal roosa talus. Mina olen Kersti Inno. Saatemuusika on samuti Võrumaalt Mari kalkuni albumilt kupoupobinakene. Lõpetuseks kuulakem sellelt laulu suvi. Harri Kerri tüütsekku maksus Paynisus õpin mari. Lats paksus paisus Uppin Mari Ege Ladžampru. Pruun ja paljas järvevette kastma ei. Pikse pill pääväete. Tuhvel pikse pill pääväete käe tõrdu elli. Miirik niivirkanguldala Helle aina. Väärte Sirk. Nomillas hari Kerry. Kützee paksus paisus pin mari Ege lats, paksus paisus grupid mari Ege lats.