Tartu kõrgema kunstikooli professor gurma kontsa annab esmakordselt eesti keeles süstemaatilise ülevaate pärandi kaasaegsetest käsitlustest oma raamatuga laulupidu ja verivorst 21. sajandi vaade kultuuripärandile gurma kontsa. Milline on selle raamatu eellugu, mida olete seni teinud, mis pani neid mõtteid raamatus kokku võtma? No minu senine tegevuskultuuris pärandi valdkonnas on alanud ju päris ammu, tegelikult minu selline esmane haridus on bioloogia. 92. aastal ma lõpetasin Tartu Ülikooli biokeemik, kuna ja seejärel siis kaitsesin magistrikraadi mikrobioloogias. Aga kuna mulle tundus, et selline nii-öelda puhta teaduse tegemine on kuidagi selline ei ole päris minu vaimuseisundile vastav, siis siis ma otsisin nagu mingeid erinevaid selliseid praktilisi väljundeid oma teadustööle ja siis peaaegu et puhtjuhuslikult sattusin selliste organismidega tegelema, kes erinevaid materjale kahjustavad ja siis selgus, et nad kahjustavad ka erinevaid kultuuripärandiobjekte ja siis hakkas mind nagu see pool huvitama ja ma läksin siis Tartu Ülikooli raamatukokku konserveerimise-restaureerimisosakonda mis tollel ajal oli kindlasti vaieldamatult nagu Eesti kõige sellisem eesrindlikum ja Parema vaimuga konserveerimiskeskuse üleüldse. Ja siis ma hakkasingi nagu rohkem tegelema, selle hakkas mind huvi pakkuma rohkem selline kultuuripärandi pool. Ja alguses muidugi ma töötasin jah, seal nii bioloogia kui ka õppisin siis paber ja fotode konserveerimist. Hiljem siis läksin õppima veel raamatuteadust tollasesse Tallinna Pedagoogikaülikooli, et rohkem siis nende elukate kõrval omatuid õgivad, siis õppida tundma neid raamatuid endid. Ja siis hiljem ka lõpetasin infoteaduse doktoriõppe Tallinna pedagoogikaülikoolis. Aga nii see tasapisi on nagu läinud, et sealt hakkas see tee selle kultuuripärandiga tegelemise poole. Hiljem maksin ka, töötasin Eesti postimuuseumis konservaator Nõukogude kuraatorina ja ja olen ka erinevaid objekte nagu püüdnud järjest rohkem hõlmata ja siis mingiaeg hakkasin tegelema ka õpetamisega Tartu Ülikoolis ja hiljem siis ka Tartu kõrgemas kunstikoolis ja Tallinna Ülikoolis ja praegu veel õpetanud Eesti kunstiakadeemias need et kogu aeg on see minu nagu tegevuste valdkond nagu järjest enam laienenud. Ja nüüd siis nagu mingil hetkel tekkis selline tunne, et prooviks siis selle senise teekonna kuidagi kokku võtta enda jaoks ka nagu selgeks mõelda, et millega ma siis tegelenud olen ja mis asi see kultuuripärand üldse on ja miks ta nii tähtis ühelt poolt ühiskonna jaoks, aga, aga tõepoolest, teiselt poolt ka minu enda jaoks tekstiga raamat peabki olema nagu selline kahepoolne, et ta peab sellele inimesele, kes seda teeb, ka midagi andma ja kuidagi teda ennast niimoodi inspireerima. Iga raamat on selline, et see peab ka lugejatele midagi andma ja ma katsun alati nagu panna kokku nii puht selliseid teoreetilisi käsitlusi kui ka praktilist poolt, et palju neid raamatuid ikka meil eesti keeles kirjutatakse, et kui mingi tehakse, siis, siis ta peaks nagu olema sihuke suht universaalne. Miks kultuuripärandiga tegelemine teie jaoks just inspireeriv on? Nagu ma ütlesin, et algus on selline juhuste mäng olnud, et ma olen selle vallaga sattunud tegelema, aga tegelikult teiselt poolt on see jällegi temaatika, mis seob väga erinevaid erialasid ja väga erinevad selliseid lähenemisi, nagu ma ka enne ütlesin, et minu selline taust ju algab hoopis loodusteadustest, aga lõpeb see kõik on ju kusagil humanitaarias ühelt poolt algata puht sellistest monuaalsetest tegevustest nagu konserveerimine ja ja lõpeb jälle teiselt poolt nagu aruteluga nende erinevate säilitamisprobleemide üle. Kindlasti see kultuurid, rand on selline temaatika, kus iga inimene, keda, kellel nagu selle asja vastu huvi on, et kes leiab just oma oskustele lähenemisele sellise sobiva, sobiva nishi. Et kellele meeldib rohkem käeline tegevus, see saab keskenduda konserveerimisele. Kes tahab rohkem uurida, saab tegeleda konserveerimisteadusega näiteks Eesti kunstiakadeemias või ka Tartu Ülikooli keemia instituudis, need, kes tahab korraldada mingeid asju, siis saab ta ka siin korraldada säilitamist erinevates asutustes. Et siin leiab nagu selliseid häid nišše ja kõik need asjad on ka omavahel nagu seotud, et selle tõttu on ka nii hea minul nagu selle vallaga tegeleda. Just selline lai huvidering ja seostamisoskus on nagu need plussid, mis mina leian, et minule. Jõudsin pisut sirvida raamatut lugesin, et kirjutate, pärandi loomine on alati valik, mis on pärandi loomine. Kuidas toimub? Ja et selles raamatus ma lähtun sellisest ideest, et pärand on midagi sellist, mida iga ühiskond just nimelt käesoleval hetkel loob. Loomulikult on ka olemas teisi lähenemisi ja aga see mina olen nagu just selles raamatus seda tüüpi ideedele keskendunud nagu kahel printsiibil või kahe kahe põhjuse tõttu, et esiteks see annab, keskendab just nimelt meie tegevusele selle pärandi loomisel ja kujundamisel, et see annab meile võimaluse paremini pärandiga tegeleda. Ja teiselt poolt ma arvan ka, et selline lähtekoht, kus me ei ütle, et pärand on aegade algusest mingisuguste üleinimlike väärtuste kandja ja lahutamatult seotud minevikuga. Et kui me seda nagu eitame, et see annab meile ka suurema võimaluse vältida tasandi kasutamist igasuguste autistlike, liikumiste, natsionalismi ja muude selliste negatiivsete ilmingute selliseks õhutamiseks. Et siin on jah, nagu kaks puht selline praktiline lähenemine ja siis teisest küljest nagu selline eetiline printsiip, et pärand on midagi sellist, mida me igal hetkel praegu teeme. Me kasutame selleks erinevaid objekte ja nähtusi. Osa nendest on pärit minevikust, osa mitte, see ei olegi nagu see seos minevikuga nendel objektidel, selline objektiivne seos ei olegi nii tähtis kui see, kuidas meie sellesse asjasse suhtuma ja, ja mida ma selleks pärandiks loome. Kuidas me teda väärtustama, et ütleme niimoodi, et kõik on nagu meie kätes. Et see ühtepidi annab meile nagu suure võimu, aga teiselt poolt paneb ka veel suurema vastutuse, et kuidas ma selle asjaga ringi käime, mida me teeme, mida me esitame, milliste väärtustega seda pärandit laeme ja lõpuks tuleb ju seda teha niimoodi, et see oleks lihtsalt inimestel oleks siin maailmas hea elada. Millised on suurimad küsimused praegu, mis seisavad inimeste ees seoses pärandkultuuriga? Eks? Ütleme, 20. sajand, eriti selle teine pool peale teist maailmasõda ja kindlasti nüüd 21. sajand, et seda iseloomustab selline hästi kiired ja ulatuslikud muutused ühiskonna erinevates valdkondades, teaduses, tehnoloogias, ühiskonnakorralduses, kindlasti selline globaalne kultuuridele segunemine ja kokkupõrge on loonud üsnagi sellise unikaalse situatsiooni, mis ühelt poolt jällegi jah, annab meile palju võimalusi. Aga teiselt poolt me näeme ju ka kogu aeg järjest kuhjuvad pingeid erinevates valdkondades ja kui vaadata nüüd seda situatsiooni pärandi koha pealt, siis jällegi ma rõhutan, oma raamatus ideed, et pärandan, selline suurepärane tööriist, mida me saaksime kasutada paljude nende probleemide selliseks lahendamiseks või vähemalt nende pehmendamiseks ja aga me peame seda muidugi tegema teadlikult ja saama aru, kuidas seda tööriista rakendada. Seda tööriista võib kasutada ka nii-öelda negatiivset eesmärkide saavutamiseks. Et ma arvan, selline pärandi roll nagu ühiskonnas ja see, kuidas seda pärandit kasutada ühiskonna probleemide lahendamiseks ongi praegu nagu kõige sellisem kuumem teema üldse kogu sellest pärandivaldkonnast. Aitäh vestlesime Tartu kõrgema kunstikooli professori Kurmo kontsaga siin Tartu kõrgema kunstikooli raamatukogus ja ajendiks oli siis raamat, laulupidu ja verivorst. 21. sajandi vaade kultuuripärandile.