Ja tere taas. Kell on 11 ja kohe-kohe viis minutit ja vikerraadio Rahva teenrite stuudios täna Margus Mets Pärnu Postimehes, Peeter Kaldre. Eesti televisiooni, mina, Aarne Rannamäe samuti avalik-õiguslikust ringhäälingust. On 11. September. See on see on kuupäev, mis paljude kuupäevade reas on Annel kuidagi erilise tähendusega. Ei oska öelda, kas seda kuupäeva mäletatakse ka aastate ja aastakümnete pärast. Kui nii samasuguses tempos ja samasuguse õuduse saatel edasi läheb, siis, siis võib-olla mingi järgmine kuupäev trumpab selle mõne aasta pärast üle. Aga praegu on see meie mälus ikkagi väga-väga-väga värskelt meeles. No hakkame siis rääkima kõigepealt iseendast, mis me siis tegime, 11 september. Tol aastal. Ma töötasin siis praeguseks juba manalateele läinud telejaamast TV1. Olin seal uudistesaadete kokkupanija. Meil on täna Peeter riigi pessimistlik saade ära ühe telejaama lõpetanud, manalateele läinud, et pankrot Kes täna ütleme siis nii, mis on üks ja sama oli seal jah, uudiste kokkupanija tol samal päeval ja ja see, no see oli selline, kuidas nüüd öelda, ma arvan, et väga paljudel, kes seda kõike vaatasid televiisorist, kuidas kaaperdatud reisilennukit USA-s maailma kaubanduskeskusesse sisse sõitsid, et see oli selline kuidagi? Mul on tunne, et noh, vaataksid filmi, kuigi tegemist oli otseülekandega ja kõik oli otse ju näha tegelikult televiisorist, mis, mis toimus ja ka järjekordse lennukisõit kaubanduskeskusesse oli ju näha, see oli, see oli täiesti nagu dokumentaalfilm, kuigi tegemist oli, oli reaalsusega ja ja noh, nagu ei suutnud uskuda, võib olla. Mis, mis asi käib ja, ja siis, kui see asi hakkas muidugi teadvusesse jõudma, siis eks see esimene hinnang oli ikkagi šokk, nii nagu nendel inimestel, kes seal New Yorgis olid ja mis väljendus ka nende nägudel neid kaadreid me mäletame kõik. Tagantjärgi mõeldes, et kui hakati analüüsima neid põhjusi, see on, see on nagu omaette teema ja sellest me ilmselt ka saate jooksul veel veel räägime, aga mina mäletan seda, et et mul tuli kohe meelde, väga palju on tehtud ju Hollywoodis neid märulifilme, kus kujutatakse siis. Ma ei tea, asteroidi, mis tabab maad või, või kuidas rakettidega lastaks New York seid mitmest arvataksegi New Yorki, tegelikult mitmeid elumaju ja ja, ja tegelikult seda stsenaariumi kaaperdatakse reisilennuki inimestega pardal ja nendega nendest muudetakse, nendes tehaksegi pommid. Seda minu mäletamist mööda ei ole ükski Hollywoodi stsenarist eelnevalt välja mõelnud, kõik muud vahendid olid kasutusel, aga mitte see Paralleel muidugi selle filmimaailmaga oli tol korral väga tabav võrdlus, sest ma mäletan seda, et ma tegelesin kolm aastat tagasi 11. septembril Tallinna linnas just mingi väga bürokraatlikke pisiasjaajamistega terve päeva, siis otsustasin siseneda, istub baari ja juua üks tass jääga tegid Lihula ja maoseina maha ja vaatasin, et inimesed vaatavad päise päeva ajal märulifilmi. Ma imestasin nagu sellele maid süvenenud tegelikult sellesse. Ja äkki nagu hakkasin süvenema üksnes seis on ikka otse siis on ikka New Yorgist. Et siis oli mul kõigepealt pead nagu hetkeks väga segaseks ja siis oli nagu selgeks. Aga ma võtsin kõik ja paljud inimesed ilmselt esimene emotsioon oli selline, et noh, see ei ole ju tõsiselt film. No oli see, kuidas oli, tundub, et USA praegusele presidendile kukkus see nagu üks suur õnn sülle. Sest mida me oskaksime Bush'ist arvata, kui kui ta ei oleks nii-öelda Ameerika Ühendriikide või kogu maailmasõja president. Ja see, millega ta on tegelenud kõik need aastad kogu oma võimuloleku ja tõenäoliselt ka suure tõenäosusega, ütleme nii, ka järgmised neli aastat siis noh, George Bushi ette kujutada millegi muuga tegelema nii-öelda igapäevast elu korraldamas oma kodus ja, ja kogu maailmas on tegelikult väga raske. Kõvasti on ta ette võtnud. Ma ei hakanud mingit vandenõuteooriat Merzini arendama. Ei ta on kõvasti ette võtnud, ainult et ma küsiksin nii eesti rahvakeelset, et mis sellest, nagu ka siis tolku on olnud. Mäletan ma seda, kui istusin ma Pakistanis afganistani piiri lähedal ja ootasime USA lennuväerünnakud, mis, mis kohe algas. Afganistan on praegu noh, ütleme samas seisus tegelikult kui, kui enne seda Taleban tõstab pead, Ameerika liitlased kontrollivad väikest osa ainult riigist. Alles paar päeva tagasi oli siin suur ülestunnistus, et tegelikult me seda riiki nagu ei kontrolligi ja ja me ei kontrolli tegelikult Kabuli lennuvälja, mis, kuhu ikka langevad raketid. Hakkan sellises seisus nagu me igapäevastest uudistest teame. Et, et kogu see tegevus, ütleme nüüd rahvusvahelise terrorismi lämmatamiseks, on, on võime kolm kolm aastat hiljem veel öelda, et, et ei ole nagu suurt midagi tolku olnud maailm või võib ju öelda, et maailm on muutunud tunduvalt vähem turvaliseks, kui ta oli maailmas palju kõvemaks läinud. Tegelikult jah, et vaatame, mis edasi saab. Nojah, aga me peaksime ka küsima, et, et mis oleks siis olnud alternatiiv. Elik kui 11. september oli ära olnud ja Ameerika ühendriigid ei oleks mitte kuidagi reageerinud sellele, siis ma ei tea, me võime ennustada, et neid maailma kaubanduskeskusi või tuumajaamu oleks tulnud ridamisi veel üksteise otsa sest ei alanud ju kõik mitte Bushi rünnakutes terroristidele, vaid algas ikkagi ju 11.-st septembrist. Jah, selles mõttes on sul kindlasti õiguseta, 11. september oli kaheksa aastat kestnud president Clintoni ütleme praegusega võrreldes ikka täiesti rahuarmastava tuviliku välispoliitika tagajärg. Ja samas samas 11. septembri korraldajad ütlesid, et, et vastus Ameerika domineerimise maailmas Ameerika kui, kui üliriigi Ameerika kui, kui politseiriigi, sellisele kõikehõlmavale maailmavalitsemisele püüdleva poliitika mahasurumisele ja reaktsioon sellele, noh, mis siis nüüd on, nüüd on siis kolm aastat olnud teistsugust võimu? Selles mõttes on, on kindlasti vale öelda, et Ameerika üks kõike seda valitseb, et kõik toimub ühtemoodi ei ole, tähendab, see on selgelt näha, eks ole, president Clintoni administratsiooni tegevus ja Bushi administratsiooni tegevus täiesti erinev nagu erinevad nagu öö ja päev. Jah, ma ei mäleta, kes oli see, see oli üks analüütik vist oli ameeriklane, kes ütles, et tegelikult käib juba ammu neljas maailmasõda. Ta pidas silmas seda, et kolmas maailmasõda oli külm sõda. Ja praegune sõda siis rahvusvahelise terrorismiga on on neljas maailmasõda, mis on minu meelest päris täpne määratlus. Kui me, kui me alates 11.-st septembrist paneme rivisse kõik need terroriaktid, mis üle maailma on, on toimunud siis, siis võib temaga nõustuda. Tega kõige negatiivsem, mis, mis sellel võiks nüüd järgneva, ma ei räägi nüüd inimeste ja sadade inimeste hukkumisest, mis, mis on järgnevate terrorismiaktide käigus toimunud on ütleme, teist 10. septembril ja sellele järgnenud Ameerika niisuguse tegutsemise kõige hullem mõju minu jaoks on, on see, et, et igaüks on nagu hakanud toimetama omapäi. Tähendab, suurriigid on saanud nagu hoogu selleks et omi asju ajada, noh eeskätt käib see muidugi Venemaa kohta, aga ka kindlasti mitte ainult Venemaa kohta. Et sellist, ütleme loodetud ühisrinnet, kui, kui NATO septembripäevadel dramaatiliselt kogunes ja ütles, et, et nüüd on viimane aeg õige aeg kasutada artiklit viis ehk siis üks kõigi ja kõik ühe eest ja, ja nüüd on see hetk ja rünnatud ühte meie liitlast ja sõda on lahti ja nii edasi siis aastaga, mis on nüüd möödunud, sellest me, me näeme tegelikult hoopis seda, et kõik vaatavad nagu isegi Vaata, see on olnud George Bushi viga number üks, kõige suurem viga, et ülbus on maksnud kätte selles mõttes, et oleneb pealegi maailma üliriik number üks, aga kui sa sellise nähtamatu vaenlasega tahad sõtta minna, siis kogu kokku liitlased, lepi nendega kokku, lepi kokku, mängureeglites, jäära, võtta uisapäisa ette üksinda neid samme, mis on ju tegelikult mis ongi viinud selleni, millest sa rääkisid, et kõik tegutsevad omapäi. Kõik võtavad eeskuju Ameerika Ühendriikides, kõik arvavad nagu kõvad poisid, et kui ameeriklased läksid, tegid üksi, vot siis ka mina võin teha. Eriti puudutab see muidugi vene. See oli äpushi suurim viga. Sa alles siis teile kuulsin raadiost ühte arutelu selle üle et kas nüüd on siis kogu maailm ja ka Ameerika ühendriigid avalikult tunnistanud seda, et Iraagis ikkagi tuumarelva ei olnud ja kogu see andmestik oli vale, et kas kui panete tähele, et siis veel mingit mõned kuud tagasi nagu vaieldi vastu, et võib-olla ikka kuskil oli midagi või viidi minema või et see teema on tegelikult maha mitte vaikitud, aga maha pandud, nii et vist on kogu maailm tegelikult selge, et see ettekääne Iraagi rünnak ründamiseks oli tegelikult väärnojah Iraakoli Iraak Saddam Husseini isikus ja juhtimisel oli kahtlemata üks, üks suur kurjuse pesa. Dali realiseerib jõud kogu regioonis, kuid samas ma olen siiamaani veendunud, mida ma olen ikka ja jälle öelda, et Iraagi ründamine ei ole, ei oleks pidanud toimima. Ei, ei, ei, see ei ole üks osa terrorismivastasest võitlusest, mis, mis tegelikult peaks peaks maailmas praegu käima. Keegi ei vaidlusta Afganistanis Talebani režiimi mahalöömist ja ja võimu enda kätte võtmist, keegi ei vaidlusta paljusid paljusid operatsioone, mis tegelikult terrorismivastases võitluses on tehtud. Aga Iraak oli selles mõttes viga. Isegi ütleme, et kui me jätame kõrvale nii-öelda Araabiamaade sellise konsolideerivam faktori, et meie omasid rünnati ja ja, ja paljudes riikides toimuvad väljaastumised ja nii edasi Iraagi okupeerimise vastu siis tegelikult Iraak kui on see koht, kus Ameerikas, et ei peaks olema, kus nad ei peaks killustama oma jõudu. Nii sõjalist, rahanduslikku, majanduslikku autorit, Peetrinomeed, kõike, kõike, kõike, mis tegelikult peaks suunama hoopis muude asjade vastu. Jah, kui me tuletame meelde, siis nüüd räägivad kõik ju Iraagist. Iraak ei olnud esimene, esimene oli nagu, nagu sinagi mainisid, oli afganistani, kuhu mindi. See oli see al-Quaeda, nagu öeldakse, taimelava ja kasvulava ja ja kui me meenutame seda, et Afganistanis on ju praegugi tegelikult sees koalitsioon see oli nagu selline kokku läheb kõikide suurte vahel, seal on sees NATO üksused, sealhulgas Euroopa Liidu liikmesriikide omi ja, ja toimetavad jah, tõepoolest ei ole nagu saanud veel seda tulemust kätte, aga aga Iraak on selles mõttes erand, et Iraak on ameeriklastel kaelas praegu nagu veskikivi. Ta kannab seda suhteliselt üksinda. Sel nädalal ületas teatavasti hukkunud või tapetud Ameerika sõdurite arv 1000 piiri. Tänasest Iraagist on tegelikult saanud just minu meelest kogu maailma nagu see sümbol, kus vastandub nii-öelda see araabiamaailm ja lääne läänemaailm ja me näeme seda pilti telekast, liialdamata ja tegelikult iga päev võib-olla isegi korda kaks ütleme, et see on nüüd koht, kus need jõud, kes tahavad ennast vastandada kogu sellele globaliseerumisele otseselt võimalusi on, vot see on see koht, kus antakse neile see võimalus, kuigi Saddam Husseini ei armastanud mitte ükski araabia liider ima ilma liialdamata, tal ei olnud liitlasi. Ta oli lihtsalt niivõrd tugev, niivõrd isepäine ja ta oli kindlustanud Iraagi sees mingisuguse stabiilsuse mis teatavasti on üks, üks ülimalt plahvatusohtlik ja ise suunda vedav riik. Ja sellega oldi nagu leppinud Kuveidi kriis, Pärsia lahe sõda, kõik, kõik see, kõik see oli ja, ja kõik, see näitas. Et, et Iraagil ei ole tegelikult liitlasi. Et see oli absoluutselt vale kirurgiline operatsioon, mille, mille Bush Aga see on kummaline, et Ameerika ühendriigid on ju tuntud ja olnud tuntud oma väga potentsiaalsete ja väga võimekate aju Trustide poolest, seal on neid king tanke ja, ja mõttekodasid on niivõrd palju, seal töötavad maailma kõige kõige paremini varustatud igas mõttes varustatud teadlased. Kuidas selliseid asju ei suudeta siiski etena. Nonii, nagu sovetoloogid Ameerikas ei suutnud ette näha Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Nii ei suutnud mitte keegi ilmselt ette näha seda, mis Iraagis juhtub ja ma mõtlen siin just seda, et mindi Saddam Husseini maha võtma, võeti ta maha. Aga Iraagis olid ju siis võimul sunniidid, mindi ju sisuliselt nagu vabastama šiite, kes olid Saddam Husseini võimu ajal maha surutud ja nüüd on ju nende põhiline vaenlane mitte need sunniidid, vaid just šiiidid, keda nad sisuliselt läksid ju päästma. Jah, nii see paraku on, tuleme nüüd nagu ajas ja ja ka geograafiliselt meile lähemale. Märgusõna Beslon. Laiemas mõttes Tšetšeenia veel laiemas mõttes, kogu Kaukaasia on, on, tegelikult, on tegelikult see, mis on neid nagu saatnud sel nädalal ja ka eelmisel nädalal, kuigi see nii-öelda pantvangidraama sai oma oma lahenduse või ütleme siis näilise lahenduse juba juba mitu päeva tagasi. Aga, aga selle nagu hinnang on, on tegelikult õige, õige hinnang on andmata, sellepärast et me siiamaani ei tea, mis tegelikult juhtus, tähendab, me on on siin maailmas asju ja sündmusi, kus sündmuste järjekord on nagu oluline kes tegi, millisel ajahetkel, me ei tea ju tegelikult praegu sedagi, kui palju on, on surnuid siin ametlikud andmed räägivad endiselt 338-st kellest siis pooled umbes pooled on, on lapsed. Ja pluss siis pantvangivõtjad ja nii edasi, no ütleme juba nende numbrite põhjal võib öelda, et alates 11.-st septembrist 2001 on tegu ohvrite arvult teise sündmusega. Siin vist nagu enam vaidlemise kohta ei ole, analüütikud ütlevad, et ohvrite arv on ikkagi selgelt üle nelja 400, sest saame nii või teisiti. Ta ületab paali selle indoneesia suure plahvatuse või plahvatuste seeria, ta ületab Madriidi plahvatused ohvrite arvu poolest nii, et tegu on vaieldamatult äärmiselt suure terrorisminumbrid numbrid kõrvuti panna siis kolm aastat tagasi New Yorgis hukkus siis kuninga 3000 inimest. Põhja-Osseetias räägitakse nüüd neljas 100 aastaga kõik need vahepealsed, siis tõesti paalima triid ka Moskva pantvangidraamad, nende ohvrid on olnud siis enamasti tõesti kuskil 100 seal maksimaalselt 200. Vahel ja ka selle sündmuse juures on ikka küsimuste küsimus see nagu sai juba öeldud, et asjad tuleb panna õigesse järjekorda, et näiteks mina ei tea siiamaani, kes olid painduva pantvangivõtjad. Ehk siis see on oluline küsimus, sellepärast et kui tegu oli puhtalt Tsitseenidega, kes nõuavad vene vägede lahkumist Tsetseenias, siis on asi üks. Kui tegemist oli rahvusvaheliste terroristidega araablastele, nagu president Putin ütleb ja ametlik Kremli seisukoht on, et tegemist oli rahvusvahelise terrorismiüksusega Tsetseenia ju teatavasti Putin isegi oma oma telepöördumises ei maininud, siis on see küsimus teine. Siis me võime rääkida nagu rahvusvahelisest terrorismist, nii et ma ei tea, millest me praegu räägime, kas me räägime Tšetšeenias või räägime rahvusvahelisest terrorismist? Ja ega me seda ei saagi teada, sest et väidetavalt see juurdlus, mis selle sündmuse puhul on algatatud, nüüd räägitakse ka muidugi ühest teisest juurde, sest et Riigiduuma peab mingi oma komisjoni kokku panema ja uurima, et miks, miks ikkagi asi niimoodi läks. Aga kogu selle sündmuse juures mul niisugune tunne on, et, et, et midagi on nagu, nagu ikka, väga väga valesti tähendab ka need kommentaarid, mis on, ütleme Eesti Eesti lehtedes Eesti meedias viitavad nagu väga üksmeelselt ühte ühte auku, et et see on nüüd see tagajärg, et niisugune olnud Venemaa poliitika Tsetseenias ja nii edasi. Ja siin mõned autorid ennustavad veel suuremaid katastroofe, tuumaelektrijaamade ründamisi ja nii edasi. Minu jaoks, nagu see sündmus ületas, igal juhul astuti üle ühe Rubiku, nii et kuna tegu oli lastega. Ja, ja kuna on on selgeid tõendeid, et lapsi tulistati selga, napsi, võeti pantvangi ja mindigi selle peale välja, et tegu on, eks ole, kooliga, kus on palju lapsi ja esimene september Venemaal on, on ikka väga suur pidupäev on meil Eestis ka, aga ütleme, vene, vene perekondade jaoks on see kuidagi teistmoodi. WWW suurem pidupäev. Ta korra katkestan sind, et kui palju on tegelikult tšetšeenid väitnud seda, et just vene sõdurit Tsetseenias tarvitavad vägivalda nende naiste ja laste kallal. Jah, aga noh, kuidas nüüd võtta, kõik on õige ja nii on ja see on, see on jube, mis Tsetseenias toimub ja on ju väga palju kirjeldusi, mis, mis, mida need vene sõdurid seal tegelikult teevad, aga ma nõustuksin Aarnega, et koolide ja lastepantvangi võtmine ja nende tapmine, see on üle piiri, astub. Ei, ma ei õigusta seda kuidagi, ma püüan neid noh, loogikat mõista pigem miks oli just koolsi objekt. Nad teadsid, kuulis, olid lapsed, pooled olid lapsed. Ja enamasti ka laste ema, terrorismi ABC on ju see, et võimalikult palju süütuid inimesi endaga kaasa võtta, see oli sama. Et löök oleks võimalikult valus riigile, rahvale, igale inimesele. Selleks on ju alati on toimunud, eks ole, rahvarohketes kohtades, suurtes turismiobjektides, kõrgetes majades, rongides, lennukites ja nii edasi. Selles mõttes ikkagi Beslaanid, pantvangidraama nagu, nagu tõuseb esile kõikide nende hulgast, sest vaata, kui ma mõtlesin seda, et kogu maailma heidab ette seda, et ikka naised ja lapsed, lapsed, eriti et kas vanemate meeste massiline tapmine leiaks siis enam õigustust mõistmist kogu maailma ja ka meedia poolt. No see oleks nagu selline tavapärane, kui sa võtad teatritäie inimese pantvange, eks ole, tegemist valdavalt täiskasvanutega, noh jah, see läheb nagu samasse rubriik. Nii toimitakse ju valdavalt igale poole ka siis millal ma lihtsalt ei mäleta, võib-olla võib-olla teie mäletate, et oleks kunagi niimoodi just lapsi võetud pantvangi ja niivõrd ohvriterohke tagajärg. Ei noh, võetakse tuletame kasvõi siin nagu palestiina juhtumit, eks ole, tapetakse lapsi küll, aga sellepärast, et, et tapja arvates see laps on, on tema maa okupant noh, näiteks uus asundustes okupeeritud aladel, mida iganes. Antud juhul ei, ei saa ju üldse sel sel teemal rääkida. Mida see toob kaasa tšetšeeni sihukesele sellele, sellele keissile, sellele sellele koos nagu inglisekeelne sõna Tsitseni sündmusele juhtumile. Mida, mida see annab, see annab ainult ju Putinile võimu. Kas Putini populaarsusreiting on, on karvavõrdki need langenud selle pärast kas Kremli suudetakse kuidagi selle sündmusega pehmendada? Kindlasti mitte. Jah no vot, tegemist on Venemaaga jaa-Kaukaasiaga, tegemist on Venemaaga tegelikult selles mõttes, et me peame hakkama nüüd tähelepanelikult vaata ma, mis hakkab juhtuma, milline hakkab Venemaa poliitika nüüd oma naaberriikide suhtes olema? Mulle ei meeldi vandenõuteooriad, aga, aga mõned neist on liiga usutavad selleks, et neid päris tähelepanuta jätta. Ja me ju mäletame kõik neid kurikuulsaid, elumajade plahvatusi kus hukkus ka, kui ma ei eksi, üle 100 inimese. Mis nüüd ikka väga paljud allikad väidavad, et tegemist oli ikkagi FSB Venemaa julgeolekuteenistuse organiseeritult teoga, et seal ei olnud tagatisel seeni mis andis ajendi ju teatavasti peaminister Putinile. Toona toona peaminister andis ajendi alustada Tsetseenia teist sõjakäiku. Siis kui me nüüd vaatame, milliseid avaldusi tuleb kremlist pärast Beslani sündmusi kus ähvardatakse ennetavate löökidega kõiki sõltumatuid riike, kus Putini arvates pesitsevad terroristid. Siis kui me nüüd vaatame ajas edasi ja näiteks, kui hakkab midagi juhtuma Gruusiaga siis no ma, ma ei taha öelda, et, et Beslaani tragöödia organiseeris teadlikult ja väga kavalalt Venemaa julgeolekuteenistus. Aga et sellele teatud rühmitusi tõugata, anda vihjeid, lasta terroristid me ju teame, kuidas kohalik Põhja-Osseetia miilits lasi ju terroristid altkäemaksu eest lihtsalt läbi koolimajja. Siis ma ei välistaks siin ka. Muidu öeldakse, oled Kaldre on russofoobiaga, aga mingisugune mingisugune karvane käsi siin mängus võib olla. Ei noh, loomulikult, alati on see võimalus ja see ei olegi isegi väga vandenõuteooria, sellepärast et provotseerida sündmusi tulevaste suuremate sündmuste tarbeks on, on ju ikka olnud maailma suurte ja vägevate nii-öelda arsenalis ja siin siin ei ole väga suur hetkel ei pea olema, et näha ette, et Venemaal on lood kehvad just tema nii-öelda selles pehmes kõhualuses Kaukaasias, Taga-Kaukaasias kui ka Kesk-Aasias ja islami pealetung on ähvardav asi ja Gruusia on nagu kontrolli alt ära libisema. See kõik, see on ju äärmiselt äärmiselt tõsine. Noh, tõesti kui see nüüd niimoodi niimoodi peaks olema. Jaa, jaa. Ma täitsa veendunud selles, et me ei saa kunagi teada, et mis, mis nagu tegelikult niidid olid. Vaatamata tšetšeenid peaksid siiski muutma oma oma sellist taktikat, kuigi tundub, et, et praegu on juba juba lootusetult hilja. Ja, ja nii-öelda Tšetšeenia varjatud keskvõimu või siis ütleme, Aslan mas Haadovi kontrolli alt on ammu need grupeeringud välja läinud. Mas Adolf ütles, mõistis hukka, eks ole, Beslaani oma esindajate kaudu ja samas ikkagi Venemaa pani miljonid välja tema tema tabamiseni. Ma pea kätte, see oli sel ajal Päevanädala üks kõige selline vaimukas on nagu, nagu kehv väljendasin, aga kõige toredam uudis oli see et kui tõesti ma saadovia ealtsid teiste Tsetseenia juhtide eest pandi välja 10 miljonit dollarit, siis tuli paar päeva hiljem uudist, kuidas tšetšeenid on välja pannud 20 miljonit dollarit sõjakurjategija Vladimir Putini tabamisest. Eile vist küll selgus, et see oli kas Läti või Leedu serveri serverist välja antud kooli koolipoiss Partsile ähvarduse. Me tuleme Eesti asjade juurde, aga seal on nagu otsene selline, noh, mõtlesin, et väga-väga hea üleminek on näiteks see, et Härma jaoks tšetšeenid on pätid, kaabakad ja eks ole terroristid, et nende maailm ei erista enam nii nagu nagu Eestis eesti asjade puhul, et meil on väga keeruline maailmale selgeks teha, mis asi on eses, munder eestlase seljas ja sakslase seljas, et et seal on nagu oluline vahe, eks ole. Ma olen, tegelikult ei erista enam Tsetseenia enesetapu terroristi Moskvas kuskil metroojaama ees ja Beslaani sündmusi, nad võtavad ilmselt niimodi, et üks ükskord läks, tehti üks operatsioon, läks natuke nihu, ei, ei saanud nagu metroosse sisse minna. Teinekord läks, läks nagu täkke ja Beslaan noh, andis nagu soovitud tulemusi. Ja väga keskpärane lugu on see, et meie siin arutame omaette, et kui Putin selle avaldusega välja tuli, et, et Venemaa reserveerib endale õiguse anda ennetavaid lööke võimalike terroristide baaside pihta ka teistes riikides, siis me mõtlesime, et nad küll on ikka kehv lugu, et vaata kuidas vaata kuidas võetakse endale õigus ja ka Ameerika ühendriigid ühes paadis, USA suursaadik Moskvas Vershbow tegi avalduse, et ta täiesti mõistab Venemaad. Venemaal on see õigus. Nii et noh, selles mõttes kaks suurt riiki mõistavad ennast teineteist väga hästi selles valguses. Aga mis selle ma tean, et aeg jookseb ja see teema vajab lõpetamist, siis üks nüanss veel, et. Venemaal kohe osatakse pantvangikriise lahendada niimoodi, et alla 150 hukkunu nagu kuidagi ei kõlba. Aga noh, kui me teame seda Moskva Moskva teatrit, eks ole, või, või ka varasemaid pantvangide vabastamise, siis nüüd püstitati pantvangide vabastamisega väga kurb rekord, 400 inimest. Nii et ma tea mujal maailmas ikka tavaliselt nagu keskendutakse läbirääkimistele, enne kui rünnatakse, aga Venemaal käib asi vastupidi. Väidetavalt jah, ei suudetud nagu seda koolimaja või kogu seda kompleksi võtta piisavalt hästi piiramisrõngasse ja mingid kohalikud vennad seal, kes kalašnikovidega said ligi, hakkasid valel ajal täristama ja ja siis juhtus õnnetus pommiga, mis oli seotud võimla lakke ja nii edasi, et et ma ütlen veel kord, et selle, selle juhtumi puhul on, on küsimusi rohkem kui vastuseid. Ja küsimusi on väga palju ja tõenäoliselt vastust nendele küsimustele me ei saa kunagi teada. Sest kes võiks rääkida, on kas väga väike laps või või on ta juba surnud või, või on see igavesti maetud kuhugile FSB ja muude eriteenistuste salakeldritesse? Me me lihtsalt ei, ei oska seda öelda, aga, aga see, mida me näeme seal muidugi. Nojah, ja ei tasu ka uskuda, seda ma kahjuks ise näinud kui Venemaa televisioonis oli ju esinenud üks väidetavalt kinni võetud pantvangistajad seletanud pikalt ja laialt, aga noh Need on sellised lavastused, mida, mida need küll puhta kullana võtta, kellega tegemist oli. Nonii räägime siis kodustest asjadest, ma usun, et paljusid meie kuulajad on ära tüüdanud Est, paljude jaoks on endiselt see, mis toimub kuskil piiri taga, see on, see on kõik tühine ja ei ole üldse oluline ja seda ei saa seostada nende asjadega, mis toimuvad siin. Kuigi meie oleme siin ilmselt vastupidisel arvamusel, aga, aga kodune supikatel podiseb meil ühtlases tempos ikka vanadel teemadel. Ei möödunud päevagi möödunud lehe numbritega ega raadio- ega telesaadetki, kus, kus me ikka nagu kindlasti oleks rääkinud. Või siis ikka needsamad mälestuskivid. Mul tekkis selline paralleel, et kui me heidame välismaailmale ette seda, et kuidagi suurriigid ei suuda kontrollida teatud protsesse, et USA ei suuda kontrollida oma terrorirünnakuid Venemaa ei suuda, kontrollib esseed Tšetšeenias toimunud siis tegelikult me ei suuda kontrollida ka oma eestisiseseid asju ja see nädal tõi tegelikult ju kaksilist ütlemegi isegi kolm suurt probleemi nimi üles, millele justkui on lahendus leitud. Aga lahendust ei ole. Ja kui võtame nüüd Lihula sündmused Praamiühendusega seonduva võtame või õdede streigi, mis üsna pea tulemas on, palgakokkuleppele ei jõuta ja kui neid numbreid vaadata, mida õed nõuavad, siis need ei ole ju tegelikult suured, kuigi summa summaarum on see riigikassa jaoks kindlasti teatud teatud koormus. Samas valmistatakse sel aastal ette ka üheksanda 60 miljonist riigi lisaeelarvet. Nii et inimesed üldse on riigi jaoks koorem? Jah, see on selge palgad ka, et nad tahavad tiksal. Lisame siia veel linnavalitsust seoses toimuma ja, ja härra Tsahkna ase aselinnata tagasiastumise Tallinna diagnostikakeskuse pärast siis tundub see, et justkui midagi oleks lahti ja ma mõtlesin seda, et kas see on juhus, et see kõik on nagu ühele ajahetkele kokku kontsentreerunud või või On siin mingid seosed, mingid põhjused, on need tagajärjed? Päris nutune järeldus, milleni me sinu jutu põhjal jõuame, et kui tõepoolest suurriigid ei suuda maailma kontrollida, siis see võib-olla ei koti Eesti inimeste eriti, nagu Arne ütles, et teda huvitab see kodune asi, aga näidete põhjal võib nõustuda sellega, et Eesti vabariigi valitsus ja parlament ei kontrolli olukorda oma pisikeses, 45000 millegagi ruutmeetrite. Vaata, kui oli 11, september 2001, siis ma esitasin meie suursaadiku tollasele suursaadikule esimene telefoniintervjuu, mis me tegime siis eetrisse, oli, oli siis intervjuu suursaadik Jürgenson iga ja ja küsisin, et kuidas see asi sai ikkagi juhtuda, et, et noh, et üliriiki ja nii kaitstud ja. Ma ei hakka rääkima Monal teemal lihtsalt tuua paralleeli. Ja ta ütles, et liiga palju demokraatiat. Et demokraatia on see, mis, mis selliseid asju võimaldab totalitaarses riigis on kõik kontrolli all. Meil on liiga palju demokraatiat ja, ja me peame sellega arvestama, et kui on liiga palju vabadusi inimestel, siis nad kasutavad seda sageli noh, lollidele eesmärkidel rumalatele. Aga Venemaal vist ei ole eriti palju demokraatiatega seal vist lihtsalt korralaga. See on lihtsalt korralagedus, aga seesama seesama kivi lugu, eks ole, Lihula lugu nagu meil oleks ikka korralik kõva käega president, kellel oleks kõva armee eriüksused siis seda monumenti sinna ei oleks pandud ja kõik oleks kõik oleks korras olnud, nii nagu ta oli viis aastat tagasi ja kõik oli väga korras, eks ole, meil siin jah, ja siis keegi ei ähvardaks, aga jätame laevaliikluse praamiliikluse, oleks lihtsalt poisid tulevad kohale ja panevad kasvõi ise, jah, seltsimees. Ma juba saanud 25 pluss viis ja ta ei räägiks valitsusega ja meie parlamendiga ja ministritega nii ülbelt, nagu, nagu ta praegu mina julgeks teha sellise järelduse, et. Valitsus Ma ütleksin isegi ainult tänane valitsus, kõik Eesti valitsused alates 91.-st aastast tegelenud ainult nende probleemidega, mis põlevad ja need, mis hetkel ei põle, need unustatakse. Ja see sammas Lihula näide on üks väga hea näide sellest, kuidas üks probleem on. Võib öelda, et üle 10 aasta tegelikult monumentide teema oli, on üleval olnud pidevalt aastast 91. Ja konkreetselt see ausamba temaatika, mis nüüd Lihulasse üles pandi, maha võeti, on üleval olnud üle kahe aasta. Mäletatavasti võttis sama ausammas kaks aastat tagasi Pärnust maha natuke õnnestunumalt, kui siin. Ja sellele ausambale oleks tegelikult pidanud koha leidma. Olgu siis okupatsioonimuuseumis või kus iganes, sisuliselt tõdelist ta ühe maja õue peal kaks aastat, kuni siis pärnumõtlejad nii-öelda leidsid ühise keele, härra madissoniga. Probleem oli kaks aastat üleval, kõik teadsite, ütles ausammas, kuskil on, lahendust ei ole, aga probleem hetkel ka ei olnud ja sellega ei tegeldud. Noorele riigile ütleme, lähme veel ajas tagasi ja sinna 90.-te alguses noorele riigile ütleme, mingisugune pronkssõduri temaatika tollal räägiti, aga ilmselt käed olid lühikesed ja jõudu jäi väheks, et tegeleda mastaapselt kõikide nende asjadega. Mõeldes selle peale 15 aasta pärast hakkab mäsu sellepärast. Ma arvan siiamaani, et pronkssõduri, see on seal, kus ta hetkel on oli ainuõige otsuste, kujutage ette, mis oleks saanud seda, kui oleks hakanud seda mingit kasvõi aasta tagasi üks maha võtma. Ei, ma arvan, et 91. aastal oleks pronkssõdur ei saanud ilma suurema kärata maha võtta, sest et kui venelased elasid üle Leninit ja Tšežinskite kõigi kõigi muude mahavõtmise ja olen nõus, pronkssõdur on püha asi vene, vene inimese ja suur isamaasõda, on püha asi, et seal on midagi muud kui Lenin ütleme muud ideoloogia kandjad. Suurest sõjast väljatulek. Selliste ohvrite arvudega on midagi muud. Aga põhimõtteliselt ma arvan, et kära oleks olnud tunduvalt väiksem. Seda muidu oleks saanud teha ilmselt ka veel 94-ni sel aastal siis kui käis vene vägede väljaviimine siit, aga, aga samuti ei, ei tahetud või ei juletud. Mulle meenub hiljuti möödus ju 10 aastat vene vägede lahkumisest Eestist ja mulle meenub Ants Laaneotsa intervjuu Mati Talvikule, kui ma ei eksi, Mati Talvik tegi, tegi sellest sündmusest pikema saata ja ja tema avaldas nagu sellist mõttekäiku, et tegelikult ju kõik endised liiduvabariigid võtsid siis kui Vene väed läksid, võtsid puhtalt üle vene sõjavara kuni lennukiteni välja, mis ju tšetšeenide lennukid ainsad riigid, kes siis lasid kõik ära lavastada või välja viia, olid Balti riigid, kes no tema seisukoht oli see, et nad ei, nad ei julgenud, nad arvasid, et Moskva pahandab siis kui võetakse, ta avaldas suurt kahetsust. Noh, see oli see varam, mis oleks näiteks õppekeskustele ära kulunud, noh, võib-olla tõesti sõdima ei oleks meie kellelegagi hakanud nende tankidega, mis siin, mis siin oli. Aga noh, eks teine seisukoht oli ka ju see, et toonane valitsus oli seisukohal, et kuna Eesti ei ole Nõukogude liidus kunagi olnud, siis, siis ei ole tal ka asja selle varaga. Aga see oli, kus oleks ka saanud jah, selle pronkssõduri lahendada. Mul tekkis selline selline mõttetu on nõus, et aastal 91 94 oleks õige ja viimane aeg olnud see pronkssõduri maha mahavõtmiseks. Aga tol korral olid nii-öelda need punamälestusmärgid tegelikult meie siseriiklik asi, puhtalt siseriiklik asi, et ükski väliseriti ei avaldanud survet meile, et võtke see jama maha. Aga nende vabadus, ausammast ja nendega natuke teine probleem ka juudi ausammastega, mis üles üles panema, nähtavasti hakkama siin lähiajal, mis kindlasti väga palju poleemikat ja probleeme juurde juurde toob, et seal on nagu välisriikide surve, et siseriiklikult käit lahendaks neid probleem võib-olla teisiti. Kui oleks puhtalt siis see asi on, ma arvan, seda, sel juhul see ausammas oleks sinna jäänudki. Jah, kuidas ka ei mõtle, sellel asjal sealt ei olegi enam nagu head lahendust ja, ja kui ma vaatan neid sündmuste jada, mis on järgnenud sellele ausamba mahavõtmisele, siis siis sündmus, mis sellega üleüldse on seotud, kõik on teestabiliseeriv, kõik on ainult õhutav ka Juku-Kalle Raidi küünlaoperatsioon, ka tänane rokk-kontsert, mis Lihulas on? Jumal hoidku, 22, september on tulemus, kus teatud osa tallinlasi arvab, et tegu oli 44. aastal Tallinna vabastamisega ja nii edasi ja nii edasi. Kõik need sündmused provotseerivad, nad, nad lähevad nagu ühte sellesse üks mosaiigi kild terviklikku pilti ja jällegi on, on lõhkeaine pakikese valmis seatud ja, ja, ja asi läheb ainult hullemaks. Ainult kes, mida, mis praegu juba töökojas valmivad, ma ei hakka üldse rääkimagi, selle peale ei taha mõeldagi, mis, mis nendega hakkab saama. Üks variant on muidugi olukorra natuke veidigi, et stabiliseerida on see, kui te mäletate, mitu aastat on räägitud sellest, et maarjamäe kompleks võiks olla see koht, kus mälestame siis kõiki eestlasi, kes erinevatel aastakümnetel on Eestist võideldes oma elu elu andnud. See poleemika on üleval olnud, sest ta räägitud, minu teada on tehtud arhitektuurikonkurss, mida iganes. Kuid kõik on jäänud täpselt sinna, kus ta on. Minu arust kõige geniaalsema ettepanek, mis selle kohta on, on tehtud, et Eestisse ei ühtegi mälestusmärki, ühtegi ideoloogilist mälestusmärki järgmise 100 aasta jooksul ja unustame kõik ära, ehk siis saabub rahu. Sest ka ütleme sinna hiljuti Päevalehes olnud eile vist lausa Tartu Ülikooli filosoofiaprofessor Margit Sutropi ettepanek et nii vene kui saksa armee sõjaveteranide marssimised ära keelata ja see pronkssõduri kogu see kompleks ümber disainida, seal sirp, sirbi ja vasara, et taguda ma ei tea, mingi leinapärg, Alex ja kõik, kõik see on väga tore, ainult et ta on tore paberil. See see ei tööta, see ei hakka kunagi tööle, sellepärast et kohe on teine pool kohal ja, ja läheb jälle. Ta näeb paberil üsna veider tegelikult välja kui tõmmata selline paralleel, et kui me keelame ära sõjaveteranide rongkäigud nii vene sõjaväes olnud Saksa sõjaväes, aga samal ajal lubama homode ja lesbide tallides marssida ja see on nagu püha püha üritus, siis üks ja väga teravmeelne tähelepanek, aga, aga, aga eri poolel võidelnud ei ole siiamaani suutnud need, kes veel elus on leida kohta ühise laua taga ja rääkida neist asjust rahulikult ja juba erutamata, eks ole. Mis me siis muust räägib? See ei ole tegelikult vot see kõik, mis me näeme, kõik see monumentide sõda ja, ja need sõjaveteranide marssimised. Me teame seal iga aasta tekitanud ka valitsusele suurt peavalu, see on nagu kuum kartul, et kas minister osaleb seal mingisuguse Marsil või mitte, eks ole, et kas tohib või mitte. Et see on nagu see veepealne osa, aga põhjuste põhjused Ikkagi see, et meie ajalugu on niivõrd eriline ja seda ajalugu muule maailmale selgeks sa ei tee, tee või tina, seesama pronkssõdur, kes seal Tõnismäel on. Et võtame selle maha, siin enne saadet ka Margusele, ütlesin, et tegemist on ju USA liitlassõduriga, kes seal on. Sest teises maailmasõjas oli satelliit ja Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa ja Inglismaa olid omavahel liitlased, Nad ei mõista seda. Aga seda mõistavad nad väga hästi, et igasugune saksa sõjaväefašistlik sümboolika on tabu, sest tegemist oli vaenlasega. Meie jaoks oli asi natuke teistmoodi, mitte ainult natuke, vaid palju teistmoodi. Nemad ei saanud. Ma arvan, et väga paljud suurriigid ei saa siiamaani aru sellest, kui me räägime, et Nõukogude Liit okupeeris meid. Nad ei mõista selle asja tähendus tegelikult, sest tegemist oli ju liitlasega. Nii, Ameerika Ühendriikide liitlasega oli tegemist, Nõukogude liit oli tema liitlane. Noh, nad võivad emotsionaalselt arusaadav, kui sa räägid küüditamisest ja nõnda edasi, aga aga ega see päris neile teadvusesse jõua ja siit on see probleemide probleem. Siit on see, miks räägitakse välissurvest ka monumendi puhul. Minul südamel see tänases saates, et hästi palju süüdistatud Juhan Partsi ja Res Publicat kogu selles Vihula temaatikas, et valetavad, poliitilist otsust, mis iganes. Mina arvan seda, et see pomm oleks võinud plahvatada ka ükskõik millise varasema valitsuse käes. Sama hästi oleks võinud see eelmise peaministri Siim Kallase puhul juhtuda. Kui mõelda rohkem tagasi ja Mart Laari kui isamaaliitlase valitsust, siis ehk paar oleks natukene teisiti käitunud, klaar oleks sõitnud Madisson juurde kohale ja rääkinud temaga õhtul silmast silma, nendest asjadest kahtlemata oleks võinud plahvatada, kahtlemata oleks võinud asjad minna nagu, nagu ikka, et tahtsime parimat, aga, aga välja tuli nagu alati kudes kuulub küll ühe teise riigi riigimehe sõnavarasse, aga, aga mulle tundus, tundub siiamaani, et valitsus ei saanud aru tegelikult, missuguseid lõhkekehaga tegu. Ta arvas, et see on mingi õppegranaat. Mina tahan öelda seda, et see probleem on i probleem on suurem kui üks valitsus, ühe valitsuse probleemid. No seda enam ei tohi, ei tohi valitsus lubada, selliseid ei tohi ühtegi möödalaskmist pisiasjades ka selles, et peab oskama lugeda kalendrit, et mis kell päike looja ja kuidas seda asja korraldada ja et Madisson ei saaks öelda, et see kuradi kraanajuht, see, kes punase kraanaga tuli, eks ole, iga asi omandab sümboli tähenduse tuli oma punase kraanaga, kurat, mingi tibla tuli mingi mingi venelane, meie monument maha võtma ka noh, vot vot on on hetki siin elus, kus, kus ei ole pisiasju. Kuigi tegelikult tegelikult noh, kogu see kogu käkk on, on selline, et, et noh, me võitleme siin siis Pulest kraanat oleks tekkinud mingid teised sümbolid ja mõned teised seosed, aga nüüd tulipunane kraana, mida juhtis venelane Kivi, ravib ennast siiamaani, eks ole. Et noh ja loomulikult kogu see kogu see asi, kuidas korraldati ja kuidas noh, kas oli provokatsioon ja kuidas need inimesed kohale said ja see kõik on nagu, nagu järgmine jutama. Kuigi oleme silmitsi palju tõsisemate probleemidega, me oleme oma riigi, terve riigi arenguga silmitsi, et kuidas, kuhu edasi minna. Me samal ajal killustama jõudu ja oma emotsionaalset energiat raiskama mingisuguste kivide peale, mis mis probleem tegelikult oleks pidanud olema ammu-ammu lahendatud. Hoopis suurem probleem on tegelikult see, kas esimesest oktoobrist ka parvlaevad meil saate vahel sõidavad. Narva sõidavad? Ma olen ka veendunud, et ainult et ainult et see on nüüd kaugeltki nüüd on küsimus, kui, kui mineviku varjudesse sõbramine see praam praamiühendus läheb lihtsalt kallimaks, alates esimesest oktoobrist ma arvan, ükskõik millise mudeli järgi, et kas tehakse ühisfirma härra Leedo ja Tallinna Sadama vahel või ei tehta, leitakse mingisugune muu kompromiss, igal juhul on see kallim senisest. Ja see on ka minu meelest üks kurb näide sellest, kuidas kuidas üks poliitik, üks poliitiline valitsus tahtes parimat loob halvima tulemuse ja justkui mitte midagi teha ei ole, justkui oleks mingit objektiivset faktorid, mis on selleni selleni viinud. Aga ma ei näe tegelikult selles, minu meelest ajakirjandus on veidi liiga palju sellest parvlaevaühendusest kirjutanud. See ei ole Eesti jaoks nii strateegiline strateegiline paik. Küll aga on see hea näide sellest, kuidas ei tohi poliitiliselt sekkuda ütleme, erafirmade ja ettevõtlusesse. Ja sellepärast ka see Margus iseendaga vastuolu. Sa ütlesid, et tegu on põhimõtteliselt õige sammuga et sa ei tohi sekkuda, tähendab mida ma mõtlesin selle all, et tõige. Sa küsisid, et, et Atonen ajas põhimõtteliselt õiget asja. Aga pisut räbala ei, seda küll iseenesest tema idee, et praami laevaühendus läheks odavamaks Eesti riigi jaoks idee iseenesest oli õige. Aga me teame ajaloost väga palju, olukord alates kas või punarevolutsioonist aasta seitsmeteistkümnes idee iseenesest oli väga õilis, aga aga tulemus oli sootuks sootuks teine. Nii et see on täpselt samasid. Häid lahendusi enam tänasel hetkel ei ole. Täpselt sama järeldus, mida me tegime paraku ka Lihula puhul. Võimaldada enne. Nojah, aga tuleb uus majandusminister, kelleks on eeldatavasti siis Tartu Tartu mees ja Tartus väga suurt austust omav Andrus Ansip. Mis tema siis teeb? Mina küll ei kujuta ette, adroni asemel nüüd kirjutab litsalt alla ja. Ta ei, ta ei ole enam puhas leht, ta ei saa alustada seda protsessi algusest. Minister on küll uus läbirääkija, on teine võib-olla näost näkku. Leedu esindajatega ei teki kohe esimesel hetkel nii-öelda viha, viha, pahvakaid, aga. No aga järeleandmist ikkagi ei tule ilmselt. No küsimus on praegu selles, et ükski uus ei saa ju nagu seadustest mööda vaadata, mida Ansip on ju tegelikult ju väga selgelt öelnud, et et see, mida nüüd SLK, Saaremaa laevakompanii pakub neid tingimusi, need on selgelt paari seadusega ilmselgelt vastu vastuollu minema ja, ja kui laevakompanii sellega ei lepi ja ikka nõuab oma ehk siis kümneaastast parvetamis õigust siis ainult temale sobivatel tingimustel ja samasuguseid, suure või veel suurema dotatsiooniga, siis siis ma tahaks küll näha, mida see, see vaene uus majandusminister tegelikult kogu valitsus, kes, kes praegu on, on põõsasse pugenud ja kogu vastutuse tegelikult veeretanud ju majandusministri kaela. Mina küll ei mäleta ühtegi teist juhtumit. Siin Eesti vabariigi ajaloos, kus üks firma või kompanii või ka välisriik oleks nõudnud Eesti riigilt mingisuguse asja toimetamiseks seaduste muutmist. Ei oska öelda, ma arvan küll, et raudtee puhul ja Eesti Eesti Energia puhul tulid ka needsamad samad asjad tulid üles, et asi nagu ei läinud muidugi, energiavärk on ju kaugelt olulisem, kui see parvlaevaühendus. Ja mõni mõni firma võiks hakata nõudma ka põhiseaduse muutmist. Lihtsalt ma arvan, et tegu on protsessiga, mis tükk aega oli külmutatud, me sööme neid vilju, mis 90.-te alguses loodi, noh, nii nagu kogu meie riigi finantseliit või noh, ütleme peaaegu kogu riigi finantseliit, tekkis, kus erastati, ärastati, osteti ja müüdi kõike, mis oli väga odav ja mis täna on väga kallis ja, ja tekkis samasugune olukord ka sinna. Et üks mees lihtsalt õigel ajal jala ukse vahele sai, odavad parvlaevad ja nii edasi ka vahe ei ole selles, kui oleks ka teine mees salongis olles kannab teist nime. Oleks probleemid täpselt samasugused olnud. Minu raudne seisukoht on see, et kui riik ise loob tegelikult monopoli siis igasuguse monopoliga tekivad need probleemid ja tegelikult oleks pidanud parvlaevaühenduse jätma riigi kanda riigi korraldada. Juba. Need on meie iseseisvustaasiseseisvuse esimesest hetkest peale sellist eraettevõte monopoli ei oleks tohtinud sinna üldse sünnitada, sest ta oleks niikuinii kahjumis olnud ja ma ei usu seda väidet, et oleks olnud suuremas kahjumis, kui see ühendus oleks antud algsest hetkest peale näiteks Tallinna Sadama toimetada. Ma ei usu seda, et see oleks olnud kallim Eesti riigi jaoks. Kui see variant, mida praegu on toimetanud, ütleme härra Leedo siis koostöös majandusministeeriumiga dotatsioonide varianti seesama rahvas riigikassast välja läinud, nii või teisiti. Noh, need kõik on jah, niuksed oleksid. Kas kas raudtee oleks pidanud riigil olema, kas transiit läbi? Eesti oleks pidanud olema riigi omanduses, noh need on niisugused filosoofilised küsimused, mis mis on nüüd lootusetult juba hiljaks jäänud ja nii et neid küsimusi teki Tallinn Helsingi vahelistel laevaliinidel, kuna tegemist on konkurentsiga, toimetavad erinevad laevaliinid alati, kus me anname õiguse ühele, tekivad probleemid. Kui te mäletate seda, siis Tallinn-Stockholm liinil anti Estlainele tol korral täielik monopol. See oli ainuke laeva külvamist korralikult pankrotti läks. Õnneks on meil jah, silmapiiril üks suur projekt, mis loodetavasti Euroopa liitu kuuludes Euroopa suuresti Euroopa Liidu ja ka erakapitali rahadega teoks saab, see on siis sild mandri ja Saaremaa vahel, et eks see Saaremaa otsale ikka üks kõige suurem tulutooja SLK-le mitte need väikesed ka ütleme, Hiiumaad ei anna vis kõrvutada ja rääkimata siis Saaremaa Hiiumaad ühendavast liinist ja Vormsid ja vannet ühendavast liinist. Nii et et loodetavasti see projekt saab nüüd uut tuult tiibadesse ja sellega hakatakse tõsiselt tegelema. Aga Adriani tagasiastumine nüüd on päris huvitav vaadata, mis mis hakkab toimuma koalitsioonis ehk siis poliitilise võimu tipus, sellepärast et adron ju lahkus ja ajakirjanduses selgelt ikkagi süüdistades koalitsiooni juhtivat jõudu Res Publicat, õigemini tema paariministrit, kes selgelt tasusid tema vastu, ehk siis siin võib oodata nüüd Res Publica ja ja Reformierakonna huvide kokkupõrget. Kui nüüd ei tule, jah, Andrus Ansip, kes on kõigele vastuvõetav ja ja need pinged maantee mulle tundub. Praegu küll, et ka Reformierakond loobus, Meelis Atonen päris lihtsa käega, siis ta võib-olla oli ka nendele mingi probleem oma sellise noh, ütleme avameelsuse ja kohati suure suupärast ja, ja nende noh, geniaalsete ja pool geniaalsed ideede poolest, mis, mis sealt majandusministeeriumist ikka aeglane. Nojah, jutu tasandil teatud probleem hakkab see olema aktuaalsele kaamerale, kuhu Meelis Atonen alati väga hea. Keegi kasutab alati vastutulevat ministrit või, või poliitikute ja see on alati tore. Atonen ikka kaasnes see probleem, et ta võttis liiga palju ette. Kui ta ei oleks üldse seda asjandust puudutanud, oleks riik tahulikud, dotatsiooni edasi maksnud, poleks mitte midagi juhtunud. Ja see ajakirjandusega väga avameelse suhtlemise vahel AKs ja ka lehe veergudel ütles välja selliseid uitmõtteid, mis muu valitsuse nagu tagajalgadele ajasid digiajakirjast natuke paremaks, aga aga ilmselt oli vastukarva küll tema koalitsioonipartneritele. Igatahes huvitav poliitik jah ja avameelne tegu. Tegu on kolmanda Eesti vabariigiministriga sellest valitsuskoalitsioonis, kes siis nüüd on läinud ja kes on ise tagasi astunud. Muide paar aastat tagasi ei olnud see veel üldse meil Eestis tavaks, et mingi minister ise tagasi tekkinud eetilis moraalselt tundub kõik nagu paigas, et kena kombega astuvad tagasi, aga, aga kõigele kolmele otsa vaadates tundub, et noh, polnud nagu üldse asja tagasi astuda. Tegelikult Atoneni kadunukesest räägitakse üllatavalt hästi ja see ei ole nii-öelda traditsioon. Kadunukesest räägitakse alates kadunukest, siit on räägitud ka väga vängeid sõnu ojaga kuvand on ju olemas ajakirjanduse vahendusel, see oli mees, kes, Ta võitles Eesti riigi parema toimetuleku. Aga ei kukkunud välja, kõik kolm on nagu eri erijuhtumeid väga erinevad, aga tagantjärgi kõige-kõige mõttetum tagasiastumine mu meelest oli, oli põllumajandusminister Tammsaare äraminek kes võttis millegipärast kohutava süükoorma enda enda kaela üle-eelmise ministri tegemata jätmise pärast. Selgus, et rahandusminister Paltsi tagasiastumist ma saan aru. Kui maksuamet uurib, uurib väidetavaid rahandusministri, majanduskuritegusid ei täideta, vaid ja siis siis nagu nad ei saa seal olla, aga samas mõisteti ta hiljem õigeks, mõisteti õigeks, õige mehena uuesti poliitikas edasi toimetada. No selles mõttes, et Atoneni Tammsaare vahele väikseid paralleele tõmmata. Et mõlemad sisuliselt ju astusid tagasi, nagu öeldakse, oma eelkäijate tekitatud olukorra pärast. Mitte isiklike jamade pärast just. Igal juhul, kuidas ka ei oleks, vaatame, kuidas järgmine majandusminister, olgu tema nimi siis Ansip või Ligi või kes iganes reformierakondlane hakkab seda, seda suppi helbime, need, mis tegelikult on, on üsna paksuks läinud. Viimastel nädalatel lõpetame täna. Tänane kolmiksin, stuudios oli siis Margus Mets, Peeter Kaldre, Aarne Rannamäe ja asjaolude kokkulangemisel või ühtelangemisel. Olete sunnitud sama saatejuhiga leppima ka järgmisel laupäeval, aga ülejäänud osaliselt on siis juba teised aitäh kuulamast ja kaunist nädalavahetust.