Tere hommikust taas eetris rahvateenrite saade. Ja nagu ikka meie laua ümber siin rohelise laua ümber kolm inimest, kolm ajakirjanikku, kes arutlevad lõppeva nädala sündmustele. Sulling BNS-ist, Mart Linnart kanal kahest ja mina, Peeter Kaldre, Eesti televisioonist täna väga harjumatus rollis saatejuhi tooli peal sellepärast et kaks on saatejuhti ehk siis Mart Tummelas ja Aarne Rannamäe viibivad Eestist ära. Nii et püüame, püüame kuidagi siin hakkama saada. Lõppev nädal oli tormiline, seda nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Eestis toimus maavärin, mida mina vähemalt ei mäleta oma ajalikus elus. Toimus punaveteranide kokkusaamine, millele väga palju tähelepanu pöörati juba enne selle toimumist. Praegu jätkub raudteelaste streik. Eile sai lõpliku mitte lõpliku, vaid vahelahenduse pikka aega vindunud tüli selle üle, et kas meie praamid jäävad ikka sõitma mandri ja saarte vahel. Tuleb välja, et jäävad ja oli ka muid asju, meditsiinitöötajad said palgakokkulepe, jõudsid kompromissini. Nii et on täiesti millest rääkida. Aga ma, ma alustaksingi sellest kõige harukordsemat sündmusest ehk siis maavärinast mis tegelikult ju toimus Kaliningradi lähistel, aga need järeltõuked, need raputasid ka naaberriike. Poolat, Lätit, Leedut ja ka. Ja siis Eestit. Kus teie olite maavärina ajal ja kas, kas te nagu tundsite ka seda miskitmoodi? Ma saan aru, et Eiki vist oli hoopis ess ära. Ei, siis ma olin juba Eestis tagasi, aga ma pärast kella järgi vaadates olin mad trammis ja ma ei osanud küll aru saada. Jah, et mis asi see rappub, eks ole. Rapopia, Mart. Mina olin tööl sel ajal ja, ja mina ei tundnud, aga seal mõned kolleegid küll ütlesid, et istusid laua taga ja tundsid, et laual arvutiblokk hakkas järsku vastu jalga värisema ja ka ei saanud aru, et häkkida oma jalg, jalg väriseb, aga, aga, aga siis pärast ikkagi värises plokk edasi. No sellist oleneb sellest, kus inimene tõepoolest parasjagu asus ja kui kõrgelt asus. Aga ma olen kuulnud, et, et et need inimesed, kelle kontorid on siin Tallinnas kõrghoonete viimastel korrustel, et need ikka päris päris tugevasti tundsid seda, seda kõikumist, mina ise olin telemajas, mis on ka suhteliselt kõrge maja neljandal korrusel, aga. Ma tean, täpselt sel hetkel, kui, kui see maavärin toimus, läksin koridori. Ja mina ei saanud mitte midagi aru, mis toimub, aga järsku hakkas tubadest kostma karjatus, mis toimub, mis juhtub, et midagi väriseb. Ühesõnaga need inimesed, kes istusid laudade ääres ja olid nagu maaga kontaktis, rohkem need, need tundsid seda päris päris selgesti. Aga mina jah, tõepoolest ei tundnud. Ja kui saatsime välja ka televisiooni võttegruppi, et tänava peal inimesi küsitleda et noh, kuidas nende muljet siis maavärinast on siis päris päris mitu vastanut pidas seda jõhkraks. Nalja mõnitati minu minu üle siin, et kus see võimalik on, et Eestis toimub maavärin. Nii et kui me oleme alati arvanud et meie, meie maa asub suhteliselt sellises rahulikus kandis, et siin ei ole tornaado sitega maavärinaid, siis aeg-ajalt mingisugused pisikesed pojakesed ikka meile ka jõuavad, sellepärast et on olnud siin torme, mis on laastanud katuseid ja, ja metsi ja nii edasi ja nüüd tuleb välja, et tuleb valvel olla ka maavärina osas. Nojah, ja mine tea nii palju, kui mul telekanalitest sest nende spetsialistide arvamusi kuulata, näha. Nad arvasid, et see on noh loomulik, mitte inimtegevuse tulemus, aga kusagilt lehest ma lugesin, kas hiljem sellist lugu näiteks nafta ammutamine võib teatud tasakaalu välja viia ja tasa teatud asja tasakaalust välja viia ja kui venelased hakkab tõesti seal Kaliningradi juures seda oma naftat tõsisemalt pumpama, nii nagunii plaanis on ja võib-olla ka leedulased ise, siis mine tea, järsku selliseid väiksemaid asju väiksemat sorti asjade tulevikus natukene isegi rohkem olla. Ma ei tea, kas ainult väiksemaid asju, sest asjad muutuvad ja me oleme seni küll harjunud, et meil maa ei värise, aga aga siiamaani ei olnud ka, ütleme, Kesk-Euroopas ja veel vähem siin meil niisugusi suuri uputusi, mis, mis viimasel ajal on, on päris juba regulaarselt hakanud hakanud raputama Prahas siis kui raha peale ja mina Praha uputuse ajal olin Prahas ja, ja see oli Oli niikaua, kui inimesed mäletavad kõige suurem uputusest rahast, seal neid umbes kord 100 aasta jooksul või ka natukene tihemini toimub neid uputusi seal seinte peal on märgid kui veetasemest, näiteks 1890. aastal, millel oli eelmine kõige suurem uputus 1009 40. Aga see 2003 oli sellest 1900 või 1890. aasta märgist ikka kõvasti kõrgemal. Jah, mis puutub nüüd sellesse Klaipeda maavärinas, siis noh mõistagi, kui midagi juhtub, vabandust, Kaliningradi maavärinas, näed, kui midagi juhtub selles kandis Eestis Venemaaga seotud kandis, siis esimene kahtlus on ka, et äkki äkki see nagu ei olnudki päris õige maavärin. Aga me ka tegime aktuaalses kaameras intervjuud seismoloogi eksperdiga, kes ütles, et tegelikult need seismograafid, mis, mis on olemas, et need väga täpselt fikseerivad, et kas on tegemist loodusliku ehk siis loomuliku maavärinaga või on nii-öelda tehislikuga. Et need igatahes registreerisid, et tegemist on, on ikka puhtalt looduslikuga nagu, nagu sa ikkagi ütles, et tõepoolest, et ka loodusliku maavärina nii võib ju viia hoopis nagu öeldakse, inimtegevus, et kui maapind ikka liiga sügavalt ära uuristada Aldsis sebinud sealt ülevalt. Kokku kukub? Jah, muidugi need on tõenäoliselt väiksemad, aga no hea küll ei ole spetsialist enam edasi arutlusele. Jah, no ma ei oska ka öelda, ma lugesin ka siin tehnikaekspertide arvamuse pärast, et tegelikult näiteks Eestis ju kui on ehitatud ja ehitatakse praegused seda faktorid tegelikult üldse arvesse ei võeta, et meile ei ehitata maavärina kindlaid maju sellepärast et ilmselt ei ole mõtet ja on väga kulukas, sellepärast et tegemist oli kolme magnituudi seejärellainetus värinaga, et vabalt siin mingisugune kuue ja poolene purakas käib. Nojah, ei, aga ei või iial teada, äkki äkki järgmine pauk käib lähemal ja, ja võib-olla järgmine kõvem. Hakkama ehitusel arvestama. Seda ma ei julge öelda, nagu, nagu Eikigi ma ei ole spetsialist selles asjas, aga, aga nagu kui Heiki viitasine võimalikele inimtegevuste tagajärgedele, siis arvata kas see ju ka, et need viimase aja suured uputused on seotud kliima soojenemisega, mis on, mis on otseselt inimtegevus. Aga nojah, jaa, sel nädalal vist oli Tallinnas mingisugune arupidamine, kus oli juttu Tallinna Manhattanil ehitamisest elik uute kõrghoonete püstitamisest siiasamasse Tallinnasse. Noh, eks see jääb muidugi inseneride arhitektide otsustada, kui palju, kui palju seda, neid asju peaks arvestama, aga oleks igal juhul. Seda oleks rahulikum, kui arvestataks ennem, aga mitte pärast. Jah, see oli võib-olla selline väikene saatus ette vaatav sõrm, mis viibutas, et kui tõepoolest läheb Manhattani ehitamiseks, siis mingisugused arvutusarvutused ja arvestused tuleks võib-olla võib-olla teha. Aga igal juhul jah, oli põnev asi. Jah, hea küll, lähme nüüd edasi natukene tõsisemate asjadega, mis on muide põnevat tegelikult. No 22. septembril toimus siis palju oodatud ja palju tõdetud punaveteranide kogunemine Tõnismäel pronksmehe juures jagaja, teistes teistes kohtades samuti tähistati siis tähistati siis mida punaveteranid tähistasid Tallinna vabastamise kuuekümnendat aastapäeva. Ja eestlased tähistasid Tallinna vallutamise ehk siis okupeerimise kuuekümnendat aastapäeva. See oli, tegelikult on see situatsioon üpriski skisofreeniline. Sellepärast et üks tuntud revolutsionäär minu meelest on öelnud, et kellele iseseisvus, kellele liike. Et siin Eesti ühiskonnas on siis täpselt samamoodi, et kelle jaoks oli see sündmus ja, ja teised sündmused, kui on tulemus, üheksas mai näiteks oli, oli Eesti vabastamine ja teiste jaoks, kelle jaoks on vallutamine ja mina, ma küll ei näe praegu mitte mingisuguseid märke, et et siin võiks jõuda mingisugusele ühisnõule või, või konsensusele, et mis asi see siis tegelikult oli. Ja kui loota nüüd selle peale, et vanad inimesed mingite aastate pärast toovad siit maamuna pealt, nagu me kõik kaome siin lõpuks ära et võib-olla nooremad põlvkonnad, et siis nagu nagu tundub, et see asi läheb võib-olla nagu libedamalt, aga millegipärast ma sellesse ei usu. Sellepärast et ka siin elavad noored venelased on ju tegelikult kasvatatud, selles vaimus toimuks vabastamine ja siin elavad noored eestlased on kasvatatud selles vaimus, et toimus vallutamine või. Mina käisin vaatamas küll mitte kogu aeg ja ka mitte päris algusest ei õnnestunud näha seda momenti, mis minus küsimusi tekitas, et kui palju Venemaa suursaadik Konstantin Provaalov pärgi pannes nagu Eesti välisministeeriumiga näiteks informeeris vähemalt või ma ei tea, kuidas fotokoll seda protokoll ette näeb? Ma näiteks kujutaksin ette, et kui oleks kindral Vlassov Vi haud Moskvas alles aga kui minu teada seda vist ei ole, kui Karin Jaani läks sinna pärga viima, kas, kuidas see siis noh, niimoodi mõjub? Reaktsioone kremlist, aga noh, hea küll, seda ma ei näinud. Ma kohale jõudsin kuskil poole 12 paiku, siis oli rahvast oli suhteliselt vähe, suhteliselt vaoshoitud. Savitasid noortele noori peaaegu ei olnud, kui mitte lugeda selleks Eesti ajakirjanikke, keda seal oli tõesti palju ja mitte ainult eesti omasid seisid rahulikult. Üllatavalt palju kuulsid aga siiski seal eestikeelset juttu, ilmselt olid need laskurkorpuse mehed, kuulsin ise oma kõrvaga, kuidas paar meest avaldas kahetsust selle üle, et ei pääsenud rahvusraamatukogus selline endale eri ürites, et ruumipuudusel ei pääsenud sisse. Nii et nii see läks. Ja suhteliselt vaikne, rahulik ei olnud, seda kardetud marssiminlast esialgu juttu oli. Ma ei tea, kes, kes nendele veteranidele soovitusele marsi ära jätta, kas see oli? Mingisugune Eesti poliitiline jõud või või, või, või jõutit tuli mingi signaal Moskvast, ma tõesti ei oska seda öelda, aga aga see jäi ära, mind hoopis. Paneb mõtlema see, mis toimub järgmise aasta üheksandal mail Tallinnas ka näiteks, sest et septembris on Tõnismäel tavaliselt üldjuhul noori vähe olnud, aga, aga üheksandal mail on rahvamassid olnud tunduvalt suuremad. Ja siis on ka noori rohkem olnud, need. Seda ma ei oska öelda, mis siis tulema hakkab. Mainisid. Ma kohtusin temaga seal pronksmehe juures ja küsisin ka seda, et kas ta ei arva, et temasugune demarš või siiski küllaltki demonstratiivne pärja panek võiks kuidagi ärritavad Eesti ühiskonda, seda tegi näo, et ei saa küsimusest aru, et noh, see on ju täiesti loomulik asi, ma siin tõin langenud kangelastele seisvast küll kedagi häirima, diplomaat oskab? Õige, küllap küllap ta teadis väga hästi, mida ta tegi. Ja üks huvitav nüanss oli veel see, et vene vene saatkonna pressiatašee naisterahvas punaste nelkidega pakkus ka minu lähedal seisval ajakirjanik Toomas Sildamile paari paariheited meile üle, et kas sa ei tahaks ka viia. No ja nende jaoks on see niivõrd loomulik asi ja nad ei, nad ei vaeva kunagi oma pead sellega, millega meie siin vaevama, ma ütlen veel kord, see on skisofreeniline situatsioon ja veelgi skisofreeniline seks muutub ta üheksandal mail, sellepärast et teatavasti ju üheksandail mail tähistatakse ka Moskvas selle sõja võidu aastapäeva väga kõrgel tasemel, sinna on sõitmas kokku kõik maailma tippliidrid ja sealhulgas ilmselt sinna sõidab ka Eesti president Arnold Rüütel ja võib-olla ka Läti ja Leedu presidendid. Nii et seal toimuvad suured pidustused, kogu maailm on selle asja taga, siin toimub võib-olla mingisugused marsid ja mis, missuguste tunnetega siis peavad need vaesed eestlased seda asja tanumal kõik pealt vaatama, sellepärast et nad saavad väga hästi aru, et et hüva, maailm tähistab teise maailmasõda sõja võidu aastapäeva, aga meie jaoks on see okupatsiooniaastat. Üheksandal mail oli ju, minu meelest oli 90, oli Tallinnas kahvel viima viimane, viimane paraade see oli siis kui siis kui Tallinna linnavalitsuse peal tomati maha sinimustvalge ja viidi ülesse Eesti NSV lipp. Muidugi meenutaksin Peeter, et maailm tähistab teise maailmasõja lõppemist kaheksandal mail ja üheksas mai on niisugune Venemaa. Naerdanu suurt pöörinud selle endale ja, ja väga-väga osavalt, muide. Mis puutub veel kord, tulles tagasi provaalade juurde ja selle juurde Nende jaoks on noh, on ka selline ütlus olevas, mis vaesele imelik, seal ikka loomulikke, vastupidi, et. Konstantin promaalov ju ütles ka aktuaalsele kaamerale antud intervjuus, et tema jaoks on see päev, pühapäev. Tähendab lahku kirjutatuna mitte pühapäev, vaid pühapäev. Sellepärast et siis vabastati Tallinn fashihtidest. Kuigi ma ei usu, et Konstantin Prohhorov, kes on küllaltki haritud mees ja, ja palju lugenud mees ei tea, et et tegelikult ei tõmmatud ju Pika Hermanni tornist maha mitte haakristilipu, vaid tõmmati maha Eesti sinimustvalge lipp, sellepärast et Eesti vabariik oli juba neli päeva kestnud. Vähemalt, isegi kui ta seda nii ise lugenud ei ole, siis referendid on talle Eesti ajakirjandusest ülevaate teinud ja sellel teemal on ju väga palju juttu olnud. Aga noh, nii see on. Natsid tapsid juute. Stalini võim, disja küsitles eestlasi topise külgedega, venelasi etapis, venelasi kah, aga noh, see neid puudutab suhteliselt vähem. Seal on oma oma mälestusi, igalühel on oma ajalugu ja muidugi promaalovi samm, see oli teadlik poliitika, see ei olnud mitte nii nii, nii niivõrd ajaloo mälestus, aga näiteks kui Lihula ausammast avastati kohati vabandust siis üks vene reporter seal ühe eestlasega vaieldes Oli väga nördinud ja tema tõi põhjenduseks selle, et aga minu vanaisa tapsid fašistideks noh öelda, et näiteks mina ei saa küll öelda, et minu vanaisa küüditati Siberisse, onu küll, aga võib-olla ainult see on selline, selline emotsionaalselt mõjuv argument, millega saab kuidagi vastu hakata. No tegelikult oli ju kogu see asi, mis toimus, Lihula monumendi ka oli? No ühest küljest see, mismoodi seda tehti, oli loomulikult pehmelt öeldes keskpärane lugu, aga, aga mis, mis nagu selle asja juures positiivne, et minu meelest kogu see asi tekitas ühiskonnas uue laine diskussiooni laine selle üle, et mis siis tegelikult minevikus toimus ja, ja kui me jälgime ka ajakirjandust või vaatame neid sõnavõtte, mis on või, või räägime tavaliste inimestega, kohvilauas võib-olla lauas kus iganes siis see ajaloo temaatika, see on uuesti tõusnud nagu selliseks noh enam ei räägita ainult seentest, kuigi seentest räägitakse ka, mida metsast päris palju. Aga nüüd räägitakse ajaloost, mida ei ole ju siin aastaid tehtud sellisel tavatasandil, nii et selles mõttes on see kõrgendatud huvi minu meelest hea, et et äkki ta viib ka mingisugustele tulemustele või vähemalt selgeks rääkimistele. Ma ei usu nüüd, et tõepoolest, et kõik venelased, kes siin elavad, hakkavad mõtlema, et ahaa, tõepoolest, mis siis toimus 40 45. aastal, et kas vabastamine või vallutaminet, küllap ta ikkagi vallutamine oli, ma ei usu, tappes ka, et see see niimoodi läheb, aga, aga eks meil eestlaste hulgas on tegelikult ju eriarvamusel selles osas olnud ja vähemalt see diskussioon, mis nüüd tekkinud on, võib-olla annab mingisuguse natukene selgema pildi. Julgen natukene kahetus väitis, et eestlaste hulgas on eriarvamusi olnud küll, poliitikud peavad rääkima ka tavainimesed. Ära ütle Eikile näiteks ma mõtlen nende inimeste peale, kes küll sunniviisiliselt teenisid punaarmees, kes tulid siia ja teadis kogu aeg, et nad on tegelikult vabastajad olnud ja nüüd on ootamatult osutunud vallutajateks. Ma kuulsin Eesti raadios intervjuud, mille andis Arnold Meri eesti mees, tuntud mees sulaselges eesti keeles ja ma ei ütleks, et tema seisukohad nende sündmuste osas erinesid vene keelt kõnelevate veteranide seisukohaga. Ikkagi eestlasi on üks miljon ütlema ja oleks ka väga veider, kui nad kõik ühtemoodi mõtleksid ja, ja võib-olla see oleks isegi halb, kui kõik täpselt ühtemoodi mõtleksid. Aga olulisem on siin jah, ikkagi minu meeles Vene noorte suhtumine, millest, mida sa enne juba mainisid ja hiljuti lugesin artiklit sellest, kuidas tehti väljasõit sinimägedel, et tutvustada noortele Eesti ajalugu ja, ja siis selgus, et nad ikka jäävad väga vähe sellest, kuigi nad koolis peaks õppima ajalugu eesti kooliprogrammi järgi. Kes õpetadagi, noh vähemalt õpikud on nagu sama. Jah, eks seda peaksite oma kooliajast mäletan ma ka kogu ajaloo ühiskonna tunni õpetajad ei rääkinud sugugi mitte seda, mis on. Mis on, õpikus oli kirjas, vaid läks. Sa ütled muidugi koolist, õpetajast, minul vedas ja ka ülikoolis ajaloo õppejõud ei rääkinud sugugi mitte seda, mis oli programmides kirjas. Muidu rääkisid üha enam ja enam-vähem asjadest nii nagu nad tegelikult olid. Ma pean tunnistama, et keskkoolis, minul rääkisid õpetajad küll enam-vähem nii, nagu oli õpikus ülikoolis, jah, tõesti, oli juba teine lugu. Aga ütleme jah, et oli kaks a'la käsitlus sõna, mida sa õppisid koolis ja seda, mida räägiti kodus ja muidugi pidi olema siis selge, kui kus kummat ajalugu nii-öelda ümber jutustada. Noh, ütleme siis niimoodi, et võib-olla päris mitte otse isaldatud saanud loomulikult öelda, aga, aga rääkisid niimoodi, et isegi meie saime aru, 15 16 aastased Kas teie juhtusite nägema Eesti televisioonist seda kuidas lavastusliku dokumentaalfilmi surnu pealuu, sõdurid, mida, mille on teinud siis Vahur Lauri ja, ja toimetaja peanud? Kahjuks jäi jah, mitte päris algusest, aga kusagilt natuke rohkem kui poole pealt. Täna peaks olema selle filmi kordus muide sa, see on hea film, mitte sellepärast, et ma töötan Eesti Televisioonis, on Eesti televisiooni egiidi all valminud, vaid ta on tõepoolest on tehtud huvitavalt räägib siis nendest poistest, kes olid sunnitud Saksa sõjaväes teenima ja mille eest nad siis tegelikult võitlesid kas fašistide eest või Eesti vabastamise eest. Ta tehtud huvitavalt, seal ei hakka igav selles filmis ja isegi pärast ma lugesin ajaloolaste kommentaare sellele filmile Lauri Vahtre ja Küllo Arjakas, kes ajaloolased üldiselt päris kriitiline rahvas ja eriti mis puudutab teemad, mida nemad uurivad, siis nad ei leidnud sealt ühtegi sellist tõsist ajaloolist mööda möödalaskmist ja, ja vist keegi avaldas arvamust, et sellest filmist võiks teha sellise õppefilmi selles mõttes, et, et teha temast video ja teda kohustuslikus korras või noh Ma ei tea, koos sõna näiteks näidata koolides ja miks mitte ka vene koolides ja tabasin ennast mõttelt, et film portreteerib siis seda 40.-te aastate traagilist ajalugu, siis meenus mulle kohe millegipärast vabadussõjast tehtud küll mängufilm mida väga paljud kriitikud kritiseerinud, muidugi, aga tegelikult, mis annab ka sellise ajastu hõngu ja tonaalsuse ja minu meelest ei ole seal ka eriti millegagi puusse pandud. Nii et need kaks filmi kõrvuti või üksteise järel näidates peaksid olema päris hea õppematerjal koolidele. Jah, seda enam, et see oli huvitavalt tehtud film, seal olid ju mängufilmielemendid sees näitalist kutselist, vabakutselised, aga muidugi, kui sa ütlesid, et täna on selle nii-öelda kordusnäitamine, siis täna on veel ühe filmi kordusnäitamine ja mida pole väga ammu nähtud, see on inimesed sõdurisinelis. Jah, need on, ilmselt on need mitteteadlikult ajastatud, aga, aga need järjest ära vaadata, ma arvan. Grammikene päris minu meelest ei olnud inimesed sõdurisinelis üldse üldse üldse halb film. Lihtsalt seda väga ammu ei ole näinud. Ja ta ei olnud ju must-valge ma mõtlema mitte filmi. Tehniliselt oli mustlane. Aga ma lihtsalt mäletan, kuna mul on 21. septembril sünnipäev, siis niimoodi poisikese east, ma mäletan, et iga päev sünnipäeval, siis kui olid tort söödud, külalised ära läinud, siis ma hakkasin vaatama filmi inimesed sõdurisinelis, sest seda näidati igal aastal 21. septembril, sans üks aste enne enne nimetatud Tallinna vabastamist. Ja minu meelest on päris. Minule meeldib, et seda nüüd see nüüd jälle kaua võeti ära näidatakse. Nojah. Sa rääkisid nüüd siin sellest, mida teha siin Eestis elavate venelastega sama samamoodi, me peame oma oma ajalukku minevikku säilitada, mitte ainult Eestis. Eile ma olin olla veel praegu puhkuse viimased päevad ele hulkus mööda Tallinna linna. Sattusin Toompeale. Mälestustahvellõikamine, ütleme nendele Eesti valitsuse liikmetel ja valitsusjuhtidele, kes eelmise sõjaeelse Eesti siis valitsuse juhtidele, kes aastatel 41 neli 40 41 arreteeriti, küüditati koha peal maha lasta või siis Venemaal maha lasti seisis seal üks härrasmees, väljamaalane, läksin mööda, võttis nööbist kinni, küsis inglise keeles. Mis asi see on? Mõtlesin, et noh, et näete, ütlesin tõlkitud, need on siin valitsusjuhtide, peaministrite, valitsusjuhtide valitsuse liikmete nimed, kes, kes siis hukkusid. Esimene küsimus olid, sakslased lasid maha. No ja siis pidid tegema pisikese ekskursiooni, et ei, ei, hoopis teine pool siis ta sügas natukene, aga kukalt sisukas nagu aru saama, siis ta tundis huvi Aleksander Nevski katedraali vastu. Et kas on nagu eestlased või niimoodi pidin selgeks tegema teisena, 19-l sajandil lõpul venestamise ajal venestamise sümbolina püsti pandud just selleks, et Balti erikorda, nagu tookord siin oli kuidagi tasa teha ja seda vene tsaari Jah, ilmselt CD, et mida siin võidakse üritada, et kogu maailmale selgeks teha. Ja ka vastu võtta mingisugused dokumendid, mis võrdsustavad kommunismi ja fašismi. Ma arvan, et seda teed selle tee lõppu, vähemalt meievanuste silmad. Küll ei näe ja raske, raske raske, raske sellepärast, kui isegi europarlamendis üritada kommunismi kui ideoloogiat vastu. Hukka mõistetud dokumente vastu võttes ei lähe mingil juhul läbi, aga ega ideoloogiat ei saagi nagu hukka mõista. Aga režiimi kuritegusid? Noh, kui palju on prantsuse, Itaalia komparteis mõjuvõimu praegu oma riikides kui palju rõngas? Ja meie sõbrad, Kreeka kommunistid esitavad arupärimisi. Jah, aga no mis, me räägime europarlamendist ka Eesti riigikogus, ei, ei, ei läinud see õhka mõista dokument nagu hästi läbi läksid noh, aga siiski märksa pehmema sõnastiku sõnastuses, kui see oli mõeldud. Nii et tegelikult ma arvan, et võib-olla tasapisi, selles ei ole midagi võimatut, et see, et see noh, kas nüüd mingi niisugune üldhukkamõistev dokument, teine Nürnberg. Noh, see on muidugi küsitav, sest noh, Nürnbergi protsess oli, oli protsess omas ajas. Jaa, jaa, sellega seletatav. Ilmselt niisugust uut kohtuprotsessi nagu Nürnberg ei ole võimalik tänapäeval teha ja kas sellel mõtet on. Aga, aga ma arvan, et viia maailma teadvusse vähe haaval seda arusaamist, et kommunism ja natsism väärisid, täiendasid teineteist ja üksteisest parem ega, ega halvem, see. Ma arvan, et see on võimalik. Ja see peaks olema just Eesti, Leedu ja Läti jällegi halb sõna nišš, eks ole, nišš on tavaliselt positiivse värvinguga. Et kes siis veel seda kõige paremini oma oma naha peal kogenud kui mitte mitte meie ja kes veel võiksid seda maailmale üritada vähemalt selgitada, sellepärast et selliseid, selliseid rahvaid, kes selle asja on üle elanud, on üpris vähe. No poolakad, tšehhid, ungarlased. Nojah, aga seal ikka mööngem, et seal oli ikka leebem leebem vorm, seal ikka päris Siberisse ja sadade tuhandete kaupa inimesi maha ei lasknud. Ahaa, tegelikult lasti küll ja saadeti Siberisse, aga muidugi mitte sadade tuhandete kaupa, selles on sul õigus ja protsentuaalselt protsentuaalselt muidugi poolakaid läks ju 39. aastal, kohe hakati vedama rongidega. Niipea kui seitsmeteistkümnendal septembril punaarme Poola idaosasse siis sisse läks, siis hakati poolakat kohe Siberisse rongidega vedama. Ju neile 56. aasta tsehhide 68. aasta, mida tegelikult Eestil Lätil Leedul ei ole ja noh, ei saanudki olla. Noh, siis laiendame seda plokki, et mitte ainult Balti riigid, vaid ka Balti riigid ja ida-ja Kesk-Euroopa riigid, kes nüüd kõik on ju enam-vähem, kõik on nüüd sees ka Euroopa Liidus ja NATOs ja tuleb seljad kokku panna ka selles küsimuses ka ideoloogilisest. Kuigi samas mulle meenus, et muidugi Tšehhis on praegu kompartei parlamendis suuruselt kolmas erakond, nii et Aga seoses selle punaveteranide kogunemisega on mul ka selline kuidas öelda, ajakirjanduslik tähelepanek? No teatavasti ju seda sündmust ajakirjanduses mitte ainult Eesti ajakirjanduses, vaid ka Vene ajakirjanduses, kus iganes oodati selles mõttes, et noh, annaks jumal, et toimuks midagi. Et vähemalt kellelegi lüüakse nina veriseks või vähemalt politsei arreteeris mingisuguse veterani, eks ole, tõuseks mingisugune jama, et siis saaks kirjutada ja siis saaks filmida. Paraku sündmused läksid ja läksid ja miiting oli kogunemine rahulik, midagi ei juhtunud. See, ma arvan, et kurvastas väga paljusid ajakirjanikke, eriti need, kes olid tulnud siia kuskil väljaspool kuskilt kuskilt ida poolt. Ja enne imet nagu deus ex machina leidus üks, üks inimene, kes ma nüüd ei saagi tagant, millega ta tegeles. Esimene mina jälgisin selle sündmuse arengut sinu agentuurist ehk BNS-ist. Kõigepealt tuli selline kaherealine vaade, et mingisugune vend noormees ei saanud alguses aru, kas kas urineerimismomendile kavatses urineerida monumendile või kavatses imiteerida urineerimist ja see oli siis sellise märgega MB nagu, nagu teil tulevad, et kui mingisugune noh, mingisugune asi on juhtunud, lennuk on alla kaks rongi kokku põrganud, et siis tuleb ja tuleb lisa. Ja siis hakkas siis vaikset lisa tulema, et et üritas nagu imiteerida erilist ja siis mingisugune teleajakirjanik Aleksei Under kuskilt Lätist andis talle lihtsalt pasunasse ja see oli siis nagu see, see ainukene intsident ja samal ajal ma keerasin lahti ka meie sõbraliku vikerraadio, kus jooksis parasjagu päeva sõda kus siis päevasedame toimetaja pinnis väga hoolega seda reporterit, kes seal kohapeal oli selle urineerimise või urineerimise, imiteerimise või, või selles asjas oli nagu see, see asi, mida nüüd hirmsasti üritati üles haipida, oleks midagi, midagi ikkagi nagu toimus, kesine küll, aga midagi toimus. Nina ja suu kinni praegu puhkusele sel päeval ka tööle ei olnud, ei oska. Siin on jah, raske kommenteerida, noh tõenäoliselt oli tegu lihtsalt ühe inimese lolluse ja rumala käitumisega. Selles mõttes ma olen täiesti nõus käest küsida, et mis on teie arvamus, kas urineerimis või mitte, kavatses urineerida või mitte? Ma tahtsin lihtsalt rõhutada sellega seda, et et see on see, see vana malm, mis, mis endiselt töötab, et kui on selline potentsiaal, konfliktne situatsioon Eestis mingisugune sündmus toimub siis väliselt siis ja nüüd ka meie press väga teravdatud tähelepanuga vaata pea ja arvab midagi. Me teame kõik 100 90. aastate alguse neid väga paljusid juhtumeid, kui tulid siia näiteks lääne ajakirjanikud, toimub mingi venelaste miiting, siis nad olid kohal endale väga pettunud, kui ei läinudki selliseks kokkupõrkeks või veri ei lennanud ja mingisugune igav värk toimub, aga muutused olid ju köetud ülesse. No loomulikult, aga eks see on paratamatult nagu käib ajakirjaniku töö juurde, et ta tahaks kirjutada või rääkida ikka mingisugusest sündmusest, mitte lihtsalt, et grupp seltsimehi avaldas toetust, mõistis hukka ja, ja otsustas parendada. No kui siin olid need juuli alguse vihmasajud ja Tallinnas uputas sisuliselt kaks või kolm tänavat, siis kõik kaamerad olid neil kahel ja kolmel tänaval, aga mitte nendel tänavatel, kus, kus ei uputanud, nii et noh, see on ka Aktuaalse kaamera Selge, loomulikult see nii on, aga Buddy omandab see, see natukene naljaka vormi, et noh, et kui tegelikkus ei vasta ootustele, siis Hansast täiesti ütleksime tegelikult kuidagi nagu öeldakse, tagant kruvida, et noh, äkki ikka oli midagi. Nojah, aga eks midagi oli tegelikult väike, oli, oli esimene kontakt ja viidi mõned inimesed politseisse. Selge ma arvan, et teemaga meil on paslik nüüd lõpetada vähemalt selleks korraks, eks nad teema tõuseb, tõuseb aeg-ajalt aeg-ajalt alati nii nagu vahelduvad neli aastaaega. Aga räägime nüüd streigist välja, et Eestis on siis käimas. No minu hinnangul esimene tõsiseltvõetav või arvestatav streik, kui seisavad meil rongid. Kui ühte raudteed on asunud toetama ka Edelaraudtee, kui inimesi veetakse juba bussidega. Kui tekivad juba suured segadused sellega, et buss ei jätku, inimestel puudub informatsioon kust kuhu saab üldse sõita, siis ma nagu ei mäleta, et kunagi oleks Eestis sellist sellist trikki ei olnud, mis halvaks või on halvamas mingisugust osa Eesti elust. Meil on streik ennemgi olnud, aga need olnud lühiajalised ja minu meelest mitte väga tõsiseltvõetavad. Meie inimesi on bussidega ka veetud, eks elektriraudtee jaga vist Edelaraudtee on aeg-ajalt sunnitud mingitel tehnilistel põhjustel inimesi bussidega vedama, aga noh, see on muidugi muidugi teistsugune asi. Streik on ju normaalne asi, eks? Streik on normaalne asi ja mulle väga huvitava nüansi tõi, siis oli kuskil teleintervjuust intervjueeriti minu meelest üht venekeelset, et kas ta nüüd oli vedurijuhtide ametiühingu tegelane või oli ta lihtsalt vedureid? Küsiti tema arvamust sellel streigi kohta ja ta teatas väga enesekindlalt jänese teadvalt, et aga loomulikult me oleme nüüd Euroopa liidus. Euroopa liidus on streigid sellised noh nagu norm. Et kui me Euroopa liidus oleme, siis me peamegi streikima, sellepärast et me tahame olla nii, nagu nagu teised. Noh, eks see oli nagu ilmselt seene lihtsakoeline väljendusviis, aga, aga sisuliselt, et ma jagan tema seisukohta mitte sellepärast, et me peaksime streikima, sest me oleme Euroopa liidus. Aga, aga me ei saa suhtuda kas Eiki kui mingisugusesse kurioosse või, või ametiühingutesse, kes täike organiseerivad, nagu ma ei tea, terroristliku organisatsiooni. Streik, kui, kui oma nõudmiste toetamise vahend on, on täiesti loomulik. Ja kui on, kui on kõik seadusepügalad täidetud siis, siis on ta täiesti seadusega ette nähtud või lubatud võimalus mitte ettenähtud, vabandust, loomulikult. Raudteejuhid küll arvavad, et see on ebaseaduslik pioneerikohtusse pöördunud. Mõtlesin, et kui hea ütlesid. Ametiühingu juhid väidavad jälle vastupidist, nii et kui see asi on kohtus, las siis kohus otsustada. Mul on muidugi väga raske hinnata, kas, kas vedurimeeste nõudmine 15 protsendiliseks palgatõusuks see on nüüd selline reaalne õigustatud nõue või on see, mida pakub siis tööandja ehk siis üheksa kuni 11 protsenti, sellepärast et kuuldavasti on vedurijuhtide tasustamine väga keeruline süsteem, et seal on väga palju neid Ruhnus, sissetulekuid üle tunni noh, mida iganes, et kui palju see tegelik sissetulek nüüd siis vedurimeestel on, sellepärast et üks pool ütleb, et on nagu 15000, teised ütlevad, et andlust tahad millest 13 pool Jagna eksi, teised ütlevad koos väga suurte lisatundidega veab välja 10000, et noh, ma nagu, selles mõttes ei oska, ei oska öelda, et need, kellel see õigus on, aga mulle meenub meie, meie uus majandusminister Andrus Ansip on ühes ajalehes vihjanud väga selgelt sellele, et tegelikult Eesti raudteel peaks olema seda raha, mida vedurimeestele maksta. Nii et ta sisuliselt nagu on, on asunud streikijate nagu poole peale või selja taha. Seda maad, kas siin ka siin vahepeal just mõtlen, et ma ei tea, milline on Eesti Eesti raudtee majandustulemused, kui suurem kasum? Ma ei julge nüüd numbreid täpselt nimetada, seda on tema aastakasum tublisti üle 300 miljoni kroonini, et see 10 miljonit, mis oleks läinud nende nõutud palgatõusu katmiseks, selle oleks kusagilt ikka leidnud küll. Arvata võib jah, kui kui on 300 ja 10 miljonit, siis need on täiesti erinevad suurusjärgud. Nii et siin on küsimus. Tahtest kui kui see süsteem on tõesti niimoodi, nagu kusagil ma jälle kuulsin, et 500 ületundi tuleb aastast mõnel mehel selleks et normaalset palka kätte saada, siis miks mitte. Aga muidugi iga infrastruktuuri streik mõjutada teisi inimesi ka FIE-na. Sellepärast tundubki naljakas niimoodi niimoodi eriti olulisem, kui näiteks seal Kreenholmis streigitakse, siis nõustab konkreetselt ainult Kreenholmi, aga kui raudtee või, või bussiliikluse mõjutab tunduvalt suuremat? Jahja Raco raudteemehed on sellest ju ka väga hästi aru saada, loomulikku, neid ei ole ju tegelikult palju neid on, noh, ma tean, sadu no igal juhul mitte tuhandeid, mitte kümneid tuhandeid. Ja see, kui räägitakse, et kas palk on 10000 või 13 ja pool 1000, noh Eesti oludes on tegelikult tegemist ikkagi päris korraliku palgaga. Samal ajal on ju väga palju kategooriaid, kus see, no võtame kasvõi meditsiinitöötajad, kus, kus see palk on ikkagi no ütleme nii laias laastus poole väiksem ja mõnedel veelgi rohkem väiksem ja keda on ju tunduvalt rohkem kui neid vedurimehi. Ja kes tahavad rohkem saada, aga vot nendel puuduvad puuduvad need hoovad vedurit seisma panna, siis rong seisma jää, eks ole. No hea küll arst või mitte lõigata, eks ole, arstieetika ei luba lõigata mitte lõikamata jätta, kui inimene hakkab surema. Eks ole, ei, streigi valmisolek oli olemas ja, ja streiki. Õdede ja teiste meditsiinitöötajate streiki olid valmis toetama needsamad transporditöötajaid, sellist k raudteemeeste eest ma ei vastuta, ka transporditöötajate ametiühing ja teised ametiühingud olid valmis seda täiesti täiesti toetama ja, aga noh, leiti siis nüüd kompromiss, mis mis selle pinge maha võttis. Ja noh, ma ei ole päris nõus selle võrdlusega, Peeter, et sa ütled, et vedurimeestel pole nagu põhjust palka juurde nõuda. Ei, ma mõtlen seda põhjust, ma räägin, et võrreldes võrreldes väga paljude teiste erialade inimestega, keda on tunduvalt rohkem, on nende palk suhteliselt korralik. Just nimelt, aga noh, ei saa öelda, et kuule, ma ei saa teile rohkem maksta, sest vaata, kui paljud inimesed saavad hoopis kõvasti vähem kui teie ei ole argument sama võrreldavad. Nojah, ei ole võrreldavad või, või no tööandjatele on kogu aeg olnud kombeks rääkida, et noh, palgatõusust hakkame rääkima siis, kui tublisti tõuseb tööviljakus ja ja noh, kui ettevõte jõuab kasumisse, siis me hakkame palgatõusust rääkima. Vedur ei saa 100. 200-ga sõitma hakata näiteks piltlikult. Noh, aga noh, me rääkisime siin alles äsja Eesti raudtee kasuminumbritest, nii et tööviljakusega vist asjad peaks olema suhteliselt korrasse. Nojah, kuigi ma tean, tean isiklikult Eestis isegi poliitikute hulgas päris kõrgel tasemel poliitikute hulgas inimesi, kes on raudteemeeste ka olnud konflikte ja streigiähvardusi ja streigikatsed ja hoiatusstreike ja nõnda edasi, kes kes on avalikult välja öelnud seda, et mingisugust paarsada susla meest tahab mingit raha saadud umbes niimoodi, et Eestis pole üldse raudtee vajagi tegelikult rongid kaotada, bussid käima panna. Nojah, seda, seda reisirongide ärakaotamist nad võivad ju arutada, aga, aga ma tahaks näha seda meest, kes, No selge, ilmselt vedurimeeste streik laieneb ka tuleval nädalal, vähemalt niimoodi on ähvardatud ja, ja lubatud ja ja võib juhtuda niimoodi, et meil suur osa elust esmaspäevast jääb päris seisma, sest küll mingisugust märki, et Eesti raudtee kuidagigi püüaks mingisugust vastusammu astuda talle kohtuga ähvardades. Ta on organiseerinud siin muidugi streigi murdmise, jah. Huvitav asi Eestis esmakordne vist? Tegelikult tegelikult ei ole selles mõttes, et sa tead, et Eestis ei ole ühtegi suuremat streiki olnud mälu, see oli muidugi meenutame töökollektiivide ühendnõukogu mis oli puhtalt poliitiline streik, muidugi, ja ja noh, ka siis organiseeriti, nimetagem neid siis ka streigi murdetaks. Nende Tallinna bussijuhte, streikivate bussijuhtide asemele toodi, toodi maakohtadest, bussijuhte ja nii edasi see ei tähendaks, algaski. Jah, loomulikult seal oli vist 89. Kusagil. Jah, ei julge praegu astaga või astub numbrit nimetada. No selge, kui Eesti raudteel lähevad olukorrad järjest keerulisemaks Kuigi vaata, see lause, mis sa siin ütlesid, hakkasin mõtlema, et esmaspäevast võiks nagu peaaegu et terve Eesti elu seisma jääda. Sellist. Ka elu, mis on seotud raudteeliiklusega, mõtlesin ma loomulikult, mitte et ega siis jah, keegi autod ikka sõidavad. Homsest normaalseks jälle muutuma ja et kui isegi seda, seda, et kaubarongide ka päriselt ei seisa Selge vaatame, mis, mis asjast saab. Kui üks tüli nagu jääb päris aktiivselt, siis lõppeval nädalal teine tüli mis päris päris tuliseks läinud leidis ootamatult kiire lahenduse, kui kui riik ja Saaremaa laevakompanii leppisid lõpuks siis kokku sellest, et selles, et praamiliiklus jätkub ja ja riik maksab igal aastal või järgmisel kahel aastal maksab SLK-le dotatsiooni 75 miljonit krooni. Pluss vist veel mingite kulude jaoks viis miljonit, kui vaja läheb, kui, kui kütus kallineb ja nii edasi mis siis välja tuleb, välja tuleb see, et kui eelmise majandusministriga peetud läbirääkimistel SLK nõudis 105 miljonit dotatsiooni ja nõudis ka ühisfirmat noh, loomist, siis nüüd tuleb välja, et ootamatult nagu ei ole vaja seda 30, miljonit tänavat, noh, läks, mis läks, oleme nõus senistel tingimustel jätkama, mul nagu tekib küsimus, et mille pärast siis endine majandusminister Meelis Atonen tagasi astus, kui, kui tegelikult sõlmiti eriti ju leppe samadel tingimustel, mille ees seisis kaubanema. See on väga kummaline, ausalt öelda jah, siin tõesti nagu tekib küsimus, et oli, oli, oligi vaja uut ministrit ja, ja tuli siis Andrus Ansip nagu deus ex machina ja ja lahendas asja ära riigile igati soodsalt. Sa rääkisid just oma kogemusest välisriigis kauplemise kogemus võiksid seda ka jagada, see on väga ilmekas. Kas see tuli mulle lihtsalt meelde, kui ma lugesin seda, et, et kui jah härra Leedo kõigepealt ütles, et alla 100 miljoni dotatsioonita mingil juhul ei ole võimalik seda praamiliiklust seal korraldada ja, ja siis lõpuks leidis, et 70 miljoni eest on ka võimalik korraldada, siis mul tuli meelde see, kuidas me kunagi Tuneesias turul kauplesime seal turukaupmehega mingite. Nõude üle. Ja kõigepealt nimetasime tema küsitud hinnast, ma ei mäleta, mitu korda väiksema hinna mitme mitmekausi eest, et me võtame hulgi ja siis maksame nii palju vähem ja vahepeal kaupmees hakkas nutma, peaaegu ütles, et te olete bandiidid, ostate mu, jätate pre nälga, mis iganes. Ja lõpuks me siis saime kaubale tema algselt nimetatud hinnast neli korda väiksema hinnaga, kusjuures ta andis meile nii lugupidamise märgiks kinkis tütrele veel ühe, ühe väikese sellise kausikese pealekauba, nii et ma mingil juhul ei usu, et ta endale liiga tegi selle kaubaga. Mul tuleb siin veel ka teine näide meelde, mida rääkis endine välisminister Toomas Hendrik Ilves. Ma ajasin endaga juttu teemal, et noh, väidetavalt sinna Lihula ausamba mahavõtmisega, et oli väga suur rahvusvaheline surve ja taga kõik nagu välisriigid nõudsid, et võtke maha, muidu läheb jamaks. Muidu tõstatatakse küsimus igal pool ja tulevad negatiivsed resolutsioonid. Ja Ilves oli välisminister siis, kui see Ameerika firma energia enesi püüdis kätte saada Narva elektrijaamu ja samamoodi ultimatiivseid tingimusi esitas noh, kuni selleni välja, et vist välisminister isegi kirjutas avaliku kirja ja ja ähvardati NATOsse, kuid ameeriklastele neid elektrijaamu ei anna ja, ja Ilves kirjeldas päris hästi neid mehhanisme, et kui need kõnelused siis käisid Ameerika poole esindajatega. Ja kui eestlased ei andnud alla palun nende tingimustega nõus need ameeriklased peale surusid ja, ja kui ameeriklased lõpuks nägid, et need vennad siin ilmselt ei anna alla ja siis teatasid lõpuks väga lahkete lõbusalt, okei, armsasti. Seal nagu teine, teine teine näide, täpselt sama sama asja kohta. No teine samasugune lugu oli paar aastat tagasi rahvusvahelise kohtuni moniteediga, kus jänkid nõudsid meeleheitlikult, et eestlased nõustuksid ja eestlased, eestlased ei nõustunud selle peale külmutatud teatud ajaks sõjaline abi, mis oli noh küll mitte väga suured numbrid, ma ei mäleta, kas neli miljonit, viis miljonit kusagil niimoodi hea, aga aga, aga oli juba teada, et umbes poole aasta pärast külmutamine lõpeb ära, see oli niimoodi. Aga noh, läbirääkimiste teel ma tean Eesti Päevalehes, kui ma ei eksi, jah, Eesti Päevalehes ilmus üks pikem kirjutis selle SLK ja riigi suhete teemal ja esmapilgul kui ma seda nagu kuulsin raadiotutvustusest ja hiljem ka lugesin et tegemist ühekordse vandenõuteooriaga, siis pajatas sellest, et tegelikult oli juba ammu kokkulepe olemas, et see lepe sõlmitakse. Aga miks oli seda gamma jaad vaja? Atoneniga oli vaja selleks, et saaks tulla. Andrus Ansip, nagu öeldakse valgel hobusel Tartust ministriks ja lahendaks probleemid nagu, nagu nõiavitsaga, et tegelikult teadis. Ma näen seda, et lahendus tuleb aga ta oli vaja nagu platsi puhastada Ansipi jaoks ja, ja nõnda edasi. Nüüd kui tagantjärele vaadata, siis ma ei tea midagi, võib seal isegi tõtt olla ju. Jah, see stsenaarium kulges nad küll väga-väga selle selle järgi, et tõepoolest ega siis Leedo ei saanud ju tegelikult nüüd see lepinguga juurde midagi olulist, mida ta, mida ta nõudis Atoneni käest. Aga samas Ansipiga silmitses lepinguna No selge, selge on, minu jaoks mulle tundub vähemalt, et ütleme niimoodi, sõnaselge on ilmselt palju öeldud, et Ansip ei saanud tulla ja uue miini otsa, nagu sa siin enne saadet ilusti seda terminit käsutasid. Ja teisest küljest ma on ka väga selles, et see idee oli selline stsenaarium, töötati välja nats kusagil kevadel juba pigem pigem võis olla see asi niimoodi, et kui hakkas selgeks saama, et, Ja kokkulepet ei tule. Et siis hakkasid küll Ansipi ja Leedu vahel mingisugused kontaktid, ma ei imestaks üldse, kui need olid olemas. Oleksid, oled, oleksid olemas olnud, kas isiklik kohtumine või telefoni või emaili, ma ei oska öelda, praegu ei ole, ma ütlen, et kolm nädalat nagu mõnevõrra eemal aga see stsenaarium, et kusagil kevadel juba mõeldi välja selline pikaajaline asi, et teha Ansipile Ansipile siia tulemine ja. Tartu päästja tuleb saarte päästja, see tundub tõesti natukene liiga ülepakutuna olevat pigem ajakirja ajakirjandusliku stsenaariumiga. Mõned faktid sellest päevalehe artiklis oli muidugi, keegi ei taha seda ennegi kuulda olnud, et oli kõne all erinevad variandid, millist mees, millist ministrikoha võiks Ansipile pakkuda, oli kõne all ka see, et ta võiks jääda palgaliseks erakonna esimeheks? Lihtsalt lihtsalt ilma igasuguse ministriportfellita. Aga, aga tundub niimoodi, et jah, et pigem oli see asi umbes niimoodi, et kui sai selgeks, et leeduja Nadonen omavahel kokkuleppele jõuad siis sekkus Ansip, aga mitte niimoodi, et see oli juba alguses nähtud stsenarist. Kes aru, et küsimus oli lihtsalt isiklikus ebasümpaatiast Leedo ja? No sellest räägiti ju tegelikult juba võtvat, sellest räägiti juba küll kuskil kevadest alates. Mul on natuke raske uskuda muidugi, et sellise mastaabiga ärimees lähtub oma äriprojekti. Okei, aga siin siin muutusid silmutusid mõned asjad, noh näiteks Vormsi liin langes juba laevakompanii kast, aga võib-olla võib-olla ma ei tea ju, mis või mis oleks olnud, vedas juhtuda veel, kui, kui Leedo ei oleks nõustunud, juba räägiti, räägiti praamide rentimisest, kunagi saatsime, viskasime siin võllanalja. Ta hakatakse jagama vestle sadamas, aga võib-olla võib-olla tõesti oli juba tõsisemalt teada saada, et et väikesaarte vahelt tulevad praamid, tulevad Kuivastu-Virtsu vahele. Võib-olla Leedu kõike seda nägi ja sai aru, et ei ole mingisugust. Nojah, ja ei tahaks tegelikult ju inimestest isegi poliitikutest mitte täiesti sajaprotsendiliselt halvasti arvata, et kujutada ette sellist stsenaariumi, said kokku Atonen, Ansip, Leedo pesakambris ja öeldi, et vot nii, Atonen soojendab koti pähe, eks ole, teeme sind avalikkuse ees lolliks, lollitame selle eesti rahva täiesti ära, eks ole, mängime siin mingisugust hoopis teist mängu, vaat selleks, et mina, Andrus saaksin, eks ole, tulla ja kaitsest lahv ütleda. Davai, teemegi niimoodi. Seal võis ikka, noh, on muidugi stsenaarium võimalik, kõik on võimalik. Aga võib-olla seal tõesti õliga taga ikkagi see, et nagu millele sa vihjasid, et et võib olla nägi, et, et kui minnakse välja täispanga peale, siis võib ka nagu öeldakse, pisikesest pirukast ilma. Just just ja ju kuulsime või olla oleme lugenud ja sellest, et, et järgmisel aastal SLK kavatseb vist osaleda selles uues liinihanke konkursiseks. Sõjaväe, see ma ei julge muidugi, et on kokku lepitud, selle võidavad. Aga, aga ma ei imestaks, kui, kui SLK ka pärast kahte aastat jätkab Jah, ta ei, ma ei oska siin välistada. Ei oskagi midagi lisada, jah, eks ole näha, mis, mis juhtub, nii et kui tuleb ka see avalik konkurss. Aga ma arvan, et saate lõpuni on piisavalt vähe aega selleks, et mitte üles võtta mingisugust uut teemat. Arvan, et anname enne uudiseid natuke kuulajatele ka hingetõmbeaega ja ja rahva teenrid on taas eetris nädala pärast, loodetavasti vähemalt üks alalistest saatejuhtidest, võib-olla ka mõlemat. Mart Ummelas, Aarne Rannamäe on tagasi ja võtavad sisse oma harjumuspärase koha. Meie poolt. Ilusat kena päeva jätku, ma ei tea, kui kena see on, igatahes siin raiume, akna taga sajab jälle mingisugust hoovihma. Aga me siin ka enne saadet rääkisime, et kui vihmahood järgi jäävad ja kes on seenehuviline huviline, siis tasub metsa põigata, sellepärast et praegu on veel viimane aeg korjata seeni, varsti tulevad külmad peale ja siis on aeg läbi. Meie aeg on ka läbi, soovime teile kõige paremat. Stuudios olid Heikki Talving, Mart Linnart ja Peeter Kaldre.