Tere novembriõhtut kella kruttimise tõttu oleme novembris peale tõesti rohelist väravat lahti krõpsutades hoopis õhtusemad, kui veel oktoobris. Sellesse äsja lõppenud oktoobrisse küünib mõnigi meie tänane jutt veel tagasi. Muide ka meie tänane muusikašeff, kosmaa igihaljas sügislehed. Kaks nädalat tagasi kutsusin tänavust viinakuud siidisabas Irina kuuks. Sama hästi võiks teda nimetada lehe kullakuuks. Tänu kaua püsinud soojale jätkus lehe värvi seal sügisel tõesti tavatult kauaks. Tehe värvid ongi üks tänaseid jututeemasid. Samuti räägime kuretruudusest, esmalt aga valminud looma baasist. Marek Strandbergi pajatused viivad meid sedapuhku bee energeetikamaile. Kuna üks jututeemasid on täna sookured, siis just neilt kaunes lindudelt nüüd juba küll meilt talvekorterisse siirdunoilt on tänane looduse muusika kena kuulamist. Alustuseks tavapärane sõnumi valik. Homme kell 10 algab Tallinnas rahvusraamatukogus Põhjala foorum Natura 2000 jätkusuutliku elukeskkonna nimel. Korraldaja eks säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn keskkonnaministeerium ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis. Foorumi eesmärk on tõhustada riigi ja kolmanda sektori vahelist koostööd, et tagada Eesti looduskaitsepoliitika tõhusam elluviimine, jagades ühtaegu ka Põhjamaade kogemusi. Pole ju saladus, et sekeldusi oli Natura 2000 võrgustikku küll Soomes, Rootsis ja omajagu pigison sellega meiegi looduskaitsjad. Igatahes on korraldajad avaldanud optimistlikku lootust, et üritusest saab oluline samm konkreetsete mõtete ja mis olulisem konkreetsete tegude edendamisel. Eesti loodushoius. Maailma looduse fondi WWF avaldas äsja oma järjekorras viienda aastaaruande Living käänid Report kus tõdetakse, et inimese keskmine nii-öelda ökoloogiline jalajälg on viiendiku jagu üle lubatava või teisisõnu planeedi keskmine elanik tarbib viiendiku võrra rohkem loodusvarasid, kui loodus neid toota suudab. Aga keskmine näitaja seisab teadagi ikka koos drastiliselt erinevatest üksikandmetest. Keskmine eurooplane kahmab endale loodusvarasid näiteks neli korda rohkem kui keskmine Aasialane, põhja-ameeriklane aga kaheksa korda rohkem kui aafrika elanik. Ühinenud rahvaste organisatsiooni kinnitusel on bioloogilise mitmekesisuse ränk kahanemine olulisel määral vaesjastanud maakera 900 miljoni maapiirkonnas elava inimese toidulauda. Esmajoones tuuakse välja rohkete magevee kalaliikide hävimine. Samal ajal on just vaeste piirkondade Aafrika suurte järve orgude Amazonase basseini, Kagu-Aasia jõe valgla elanikel rohked kogemused loodusrikkuste jätkusuutliku kasutuse alal Nende kogemuste alal hoida tundmaõppimine või ÜRO asjatundjate arvates olla üks meie tulevikuvõtmeid. Kroonitud peade poliitiline mõju võib olla küll ääretult formaalne. Inimeste mõtlemist võivad nad ometi edukalt suunata. Seda, et inglise prints Charles on veendunud mahepõllumajanduse austaja mäletatakse hästi tema kunagise visiidi ja esinemise tõttu ka Eestis. Tööd läheb troonipärija mahetoitu propageeriva suurele messile Itaaliasse. Printsi enda pestitsiidide majandis toodetakse rohkeid niinimetatud orgaanilisi saadusi alates marmelaad idest ja lõpetades juurviljahelvestega. Oktoobri lõpul avaldatud Tšetšeenia keskkonnaseisundi uuringus kinnitatakse, et sellel maal pole kütust vajavale autojuhil ilmtingimata põhjust tanklasse sõita. Tuleb teada lihtsalt mõne endise naftatöötlustehas asukohta ja otsida selle juurest üles mõni rohketest bensiini järvedest. Maapind on sellistes paikades naftaproduktidega kuni 20 meetri sügavuselt läbi imbunud. Päris tavalised on ka illegaalsed naftatöötlemistehased, mis suunavad oma tootmisjäägid otse jõgedesse. Nii mõnigi jõgi, kus kunagine kalarohkus lubassaaki välja võtta sõna otseses mõttes palja käega on nüüd täiesti jalutu. Üks meeletu naftareostuse tagajärgi on see, et rohkem kui 40-l protsendil tšetšeeni lasteaiast on krooniline bronhiit. Ja lõpuks üks ehk vähetähtsana näiv, aga ometi läbinisti positiivne kodune sõnum. Täna algab Pärnumaa keskkonnateenistuse korraldusel loodusgiidide pooleaastane kursus Pärnu giidide ühenduse liikmetele. Loengutes räägitakse loodusgiidi rollist keskkonnateadlikkuse, edendajana, loodusretkedest ning looduse vahendamise eri vormidest. Praktilistes tundides korraldatakse näitlikke loodusmatku Pärnu maakonnas ning käiakse Sagadi looduskoolis. Koolituse läbiviimist toetab keskkonnainvesteeringute keskus. Reisi ja loodushuviline inimene teab, kui vajalik selline koolitus meie enamasti üsna looduskaugetele reisijuhtidele on tore, et vähemalt ühes paigas on selles suhtes midagi ette võetud. Lõiguke Joseph kosmaa sügislehtedest viib meid nüüd pikemate lugude manu. Roheline. Läinud reedel peeti Tartu Ülikoolis suure projekti fauna europea lõpuseminari Eestis. Seda projekti koordineeris meil Tartu Ülikooli zooloogia ja hüdrobioloogia instituudi dotsent Mati Martin. Ja kui meil siin selle projekti buklet laua peale on, siis selle pealt vaatab vastu Euroopa Liidu tähelipp, nii et see on siis europrojekt. Jah, see on meie esimene tõsisem Euroopa projekt, milles meil õnnestus osaleda. Projekt on üks osa Euroopa Komisjoni viiendast raamprojektist ja hõlmab üleeuroopalise andmebaasi loomist maismaa ja mageveeloomade osas. Projekti nimi kõlab uhkelt ja ja osalejaid oli palju, ütleme terve Euroopa, aga nagu ma aru saan, ega ta sisse teile vist küll eriti palju ei toonud. Noh, peab ütlema jah, et rahaline pool oli väga tagasihoidlik, nagu sageli europrojektide puhul on seal eeldatakse rohkem koostööd ja, ja sidemete loomist riikide vahel ja, ja uurimisrühmade vahel. Aga ma saan aru, et vaatamata sellele on eestlased väga rõõmsad, et ka liitunud riigid kutsuti sellesse projekti. Muidugi, me oleme rõõmsad, sest see võimaldas meil luua nüüd Eestis esimese üsna täiusliku ülevaate loomaliikidest, kes meil maismaal magevetes siis elavad. Me saime konkreetselt nüüd hinnata seda olukorda, mis meil praegu on. Kuna rahad olid tõesti väiksed, siis ma kahtlustan, et seda tööd tuli põhiliselt teha toas, sest välitööde tegemine on üsna kallis. Jah, välitöödeks kahjuks rahasid ei olnud ette nähtud ja põhitegevus toimus siis kirjanduse baasil. Tuli läbi vaadata kogu seni teadaolev kirjandus nende loomarühmade kohta. Ja mitte ainult läbi vaadata, vaid ka kriitiliselt analüüsida. Siin on ka avaldamise prioriteedi probleemid, siis ei käsitletud neid liike, mis on veel kirjanduses avaldamata ning jäid välja mõned väga vanad andmed, mis meil teada on. Eestis on see probleem, et Founistikaga on tegeletud üsna palju nõukogude ajal, kuid et kahjuks Eesti vabariigi ajal selleks ressurssi praktiliselt enam ei ole ja seetõttu ka meie andmed loomaliikide osas on rohkem kui 10 aasta vanused ja hilisemaid andmeid on suhteliselt vähe. Kas võib öelda siis nii, et selle projekti nagu põhiväärtus on nüüd see, et olemasolevad andmed said korralikult kokku võetud, süsteemi pandud ja vähe sellest ka digitaliseeritud? Jah, ma arvan, et see on see põhitulemus ja muidugi me saime siis väga palju kogemusi ja saime ennast võrrelda teiste riikidega, kuidas sealse töö toimub ja, ja millisel tasemel on jõutud. Kas põhimõtteliselt on nüüd siis võimalik, et iga loodushuviline arvuti omanik võib minna arvuti taha ja vaadata, mis loovad, elavad Eestis, mis loomad elavad näiteks Sloveenias madja, Uuralites? Ja see saab nüüd võimalikuks. Vastav lehekülg on on internetis üles riputatud. Ilmselt seal muidugi mingisuguseid parandusi alati tuleb, aga sealt on võimalik vaadata iga liigi kohta on võimalik leida ka spetsialistid Euroopast, kes on koordinaatorit nende rühmade osas. Edasi on võimalik leida põhikirjandus kogu Euroopa kohta, mis, mis antud liiki puudutab leviku osas. Nii et tegelikult neid võimalusi on üsna palju. Sellises tavamõtlemises me ju tavaliselt unustab ära, kui palju tegelikult meil loomaliike on ja ma saan aru, nii et iseenesest seda uurimata põld on ka veel päris palju. No arvestatakse, et Eestis võiks olla üle 20000 loomaliigi. Käesolev andmebaas sisaldab natukene alla 10000 loomaliigi, nii et perspektiiv on suur ja, ja kui me võrdleme näiteks eestitaset nüüd selles osas teiste Euroopa riikidega, siis ma pean kahjuks ütlema, et meie tase selles osas on tunduvalt madalam. Teistes riikides ikkagi on jõutud nii kaugele, et niisugune põhiline inventeerimine läbi viidud ja ja ka juba üsna tõsised andmebaasid loodud. Ja nagu te ütlesite, kuna meil Haunistika jaoks raha ei ole, siis jätkub see töö ikkagi entusiasmi tasemel ka praegu. Jah, aga häda on lihtsalt selles, et entusiasmi ei jätku enam väga palju ja eriti noored inimesed, kellel seisab elu ees, ei ei söanda ennast siduda sellise raske alaga, nagu näiteks süstemaatika ja taksonoomia. Päris huvitav siia kõrvale küsida ka seda, et kui suur on siis liikide arv kogu Euroopas või või ütleme nüüd siis selle andmebaasi põhjal, kui suur see liikide arvan? No esialgu oli projekti raames kavas andmebaasi lülitada umbes 100000 liiki aga nüüd viimaste tulemuste põhjal võib öelda, et see liikide arv on suurem ja, ja isegi suurem vist 120-st 1000-st. Kas oli muidu süstemaatika ka selliseid lõike, mis olidki niiviisi korralikult kokku võtmata ja andmebaasi panemata? No peab ütlema, et näiteks kõige suurem tulu tõusis meil sellest, et meil õnnestus koostada üsna ja hea kahe diivaliste andmebaas, mis senini täielikult meil puudus. Aga mis selgus nüüd sellest revisjonist? Selgus see, et väga paljud loomarühmad on väga puudulikult uuritud. Kui ütleme Soome meie naaberriigi territooriumil, et on teada 100 või 150 liiki ja Eestist on teada ainult viis liiki, siis võib ise arvata, milline meie teadmiste tase on sellel alal. Kas on loota, et midagi kuskil paraneks? No lootma muidugi peab ja me loodame ka veel sellele kooste jätkumisele, sest kui kõigi projekt lõpeb, jäävad ikkagi alles need keskused nüüd igas riigis. Ja alati on võimalik seda andmebaasi täiendada, nii et selles mõttes me oleme heas seisus. Et kui midagi uut tuleb, siis me saame kohe selle lisada ka sinna üleeuroopalise andmebaasi. Aga muidugi tahaks loota, et meil õnnestub ka leida riigisiseselt raha selleks, et jätkata ikkagi sellist fonistilist tööd, mis, mis on väga oluline mõnede loomaliikide puhul, kes on ka olulised näiteks taimekaitse seisukohalt on taimekahjurid või mõnel muul põhjusel, nii et täielik andmebaaside omamine näitab teatud määral ka ühiskonna arengutaset. No ma usun, et ega see nüüd valmis saanud andmebaas ei ole ju kaugeltki mitte esimene ja, ja kindlasti ka mitte viimane ja tegelikult kui sedasama trükist siin enne viidatud vaatame, siis on siin terve andmebaaside skeem olemas, nii et tegelikult töö läheb ikka mitte ainult meil ka igal pool mujal edasi. Järgmine eesmärk on luua süsteem, mis võimaldaks saada ülevaadet kogu maailma loomastikust ja selles osas tööd käivad. Nii et jääme lootma, et mõne aja pärast meil on võimalik juba sama süsteemi kaudu tutvuda kogu maailma loomaliikidega ja sama tööd teevad Gabortaalikad. No botaanikud on meist jõudnud natukene ette, juba nendel on sellised süsteemid juba peaaegu käigus. Täna natuke jälle kurejuttu ajada on õigupoolest kaks põhjust, esimene neist on selline peaaegu et poeetiline ja lüüriline, sellepärast et oktoobri lõpus vähemalt siin Tartu kandis oli mitmeid selliseid päevi, kus õhtul kell 100., aga päeval ilus taevas sinine. Ja ühel sellisel sinise taevaga päeval oma kodu juures suures elamurajoonis kõndides kuulsid vahekkida labast kurehääli ja, ja tõesti mõniteist lindu siis üle lendas. Ja selle peale tuligi mõte eesti kuretööde koordinaatori Aivar Leito küsida, et kas seda kurgede lõuna poole mineku pilti ikka võib veel Eestimaal praegu näha või on tegelikult juba see aeg möödas? Võib öelda, et põhiline rändeaeg on siiski juba möödas ja see lõppes tänavu aasta suhteliselt vara Oktoobri alguses, kuna siis tulid esimesed tõsised külma juurde, noh enne seda oli pikad, väga soe, septembrikuu eks ole. Ja nüüd on siis nii-öelda järelränne, viimased põdemedvena tulevad sealt põhja poolt ja ma arvan, et meie linnud on praktiliselt kõik Arnold, kes vähegi võimelised on. Millal siis need sookurg Eestimaa peal jälle rohkem näha saab? No ega enne kevadet ilmselt ikkagi mitte vaevalt et siiani palju talvituma jääb, pole veel siiamaani vähemalt seda juhtunud. Märtsi lõpus, järgmine aasta aprilli alguses juba arvukamalt ja aprilli lõpus hakkavad nad taas meil pesitsema. Aga teine tänase jutu põhjus on siis kurvem ja alguses, sest et helistas üks raadiokuulaja ja ütles, et tema kodu lähedal vara vallas Tartumaal on siis üks selline kurb kurepere, kus vanemad ei saa kuidagi oma pajukest lendu ja eks siis sai muidugi kontakt Aivar Leito edasi antud. Käisite asja vaatamas, olukord ongi kord tõesti. Jah, eile õhtupoolikul sõitsin ma sinna kohale ja sain siis selle kohaliku talumehega, kelle maadel teda põhiliselt nüüd nähtud on. Kokku alguses me ei leidnudki üles, pool tundi tagasi oli olnud seal põllu peal, aga siis ei olnud kuskil näha ja ma hakkasin juba ära minema, aga lõpuks avastasin natukene eemal ühel orasepõllul selle perekonna ja tegemist oli ühe pojaga ja siis kahe vanemaga vanalinnuga kes siis tõenäoliselt on jäänud koos pojaga maha lootuses ikka poeg veel rändele kaasa võtta, aga aga minu hinnangu järgi on see küll lootusetu üritus, sellepärast et sellel pojal mõlemad tiivad niimoodi ratsakil ja ilmsed lood vigastatud ja kindlasti juba pikemat aega, sest praktiliselt lennuvõimetu küll hädaga, kui vanemad teda ärgitavad, aeg-ajalt siis natukene hüppab ja lendab mõned meetrid, aga nende ratast ei ole ja ja nüüd tulebki silm peal hoida lähipäevadel, mis edasi hakkab saama? Et noh, ma väga loodan, et vähemalt vanemad vanalinnud lähevad lõpuks ikkagi ära lõunamaale rändele. Ja see vaene poeg, kas siis võetakse õnneks rebaste poolt või siis tuleb inimkäsi appi võtta ta piinadest vabastada lõbuks. Oskad sa arvata, et millest selline vigastus tekkida võis? No väliselt vaadates noh, niimoodi eemalt teleskoobiga ma arvan, et ta on lennanud elektriliini traatidesse ja mõlemad tiivad ära vigastanud kuid oleks mingit muud vigastust või see oleks kas üks tiib või niisugune, aga täpselt mõlemad tiivad ja küllaltki tüüpiline tunnusjoon. No sa oled ju kurgede kohta uurinud materjale tervest maailmast, kas selline kurgede käitumine, et vanalinnud nüüd jäävad poega niiviisi ootama ja ja õpetama, et ta ikka lendama hakkaks, on tüüpiline sellele riigile? Sellist nii-öelda dokumenteeritud tõsist vaatust, mina ei ole kuskilt kirjandusest leidnud et oleks selline analoog kuskilt, et oleks siis pesakond jäänud, noh nüüd kui öelda tõesti mitu nädalate hiljemaks ja vanemad püüavad ikkagi poega nii-öelda rändele viia, kuigi noh, ta ei ole praktiliselt lennuvõimeline ja ja kui kaua see perekond nüüd koos püsib ja mis edasi saab? Seda väga raske öelda, sest nagu ma ütlesin, oma algsed dokumenteeritud, et teadmised selle kohta meil puuduvad. Ja kõige hullem variant oleks siis, kui tõesti need vanemad lõpuni truuks jääksidki, siis tõenäoliselt saab ka neil väga raske talv ees olema. See on teoreetiliselt võimalik, kuigi mina ise siiski ei usu, et see lapse armastus nii suur on ja eriti toetuse poeg, kui ta ikkagi ei lenda, siis ta varem või hiljem saab ka nii-öelda loomulikul teel hukka, kas siis rebased saavad ta lõpuks kätte või juhtub mingi muu annetus? Ma ei usu, et ta kevadet näe, mul tuli veel siiski üks asi meelde, et mõned aastad tagasi Aravetel talvitus üks korg, aga see oli üksik lind ja tema oli natukene noh, lennuvõime oli pärsitud, aga ta siiski lendas nii kuni pool kilomeetrit ja see lind elas küll talve üle päris karm talv, aga noh, antud juhul poeg ju praktiliselt üldse ei lenda. Tundub, et see on selline teema, mille juurde võib-olla katsume siis kunagi veel tagasi tulla. Aivar Leito peab sellel perekonnal silma peal. Ja nüüd siis juttu sellest keemiast, mis sügisel lehevärvides suurt maalritööd teeb. Otsisin välja salvestuse, kus Tartu Ülikooli botaanikaaias kohisevate puude all räägivad ökofüsioloogid Pille mändia, Ingmar tulva. No, ega nüüd puud vist sellepärast ikka värviliseks ei lähe, et inimestel ilus vaadata oleks need ju sellel on mingisugune muu põhjus. See, mis lehed roheliseks tõmbunud, klorofüll roheline pigment, aga lisaks sellele lehes terve hulk muud värvipigmente kollaseid, salto ja Antotsiaalne, mis on poolakad? Kuriteo lets. Esimene asi, mis sügisel toimub, on klorofüll, hakkab lagunema ja kollased punased pigmendid jäävad paigale, mistõttu roheline värv asendub lihtsalt selle kollasega, mis hakkab nüüd väljapaistva. Kollasega on asi ongi asi suhteliselt lihtne, ta on kogu aeg olemas ja välja tuleb ta lihtsalt sellepärast, et roheline kaamera punasega olen nüüd palju segasem. Sellega on taime füsioloogiliste aastaid tegelenud ja püüdnud välja mõelda, miks see punane pigment siin õigupoolest tekib, kogu aeg olemas ei ole, ta tegi mõttesügis. Aga mis asi see siis on, mis taimedele selle käsu kätte annab, et ei tohi enam rohelised olla, peate värviliseks minema? Üks on temperatuuri langus, teine on päeva pikkus, lüheneb ja kolmas on valguse spektraalse koostise muutus, mis on kaunis hiljuti hakatud aru saama, mismoodi see töötab. Suvel paistab valgus tunduvalt valgemana kui sügisel. Need kolm faktorit nüüd ongi, mis signaliseerivad taimel, et et kaua tal enam seda võimalust ei ole, neid lehti säilitada, sest see on, talle hakkab ohtlikuks muutuma, kuna lehed on sellised organid taimel, milles toimub väga intensiivne aurumine ja taim püsib elus ainult siis, kui ta veesisaldus ei lange alla kriitilise punkti. Aga talvel las vesi külmub ja taim ei saa enam mullast lisa vett kätte, seetõttu peab ta kuidagi suutma lahti saada ma nendest lehtedest, mis hirmus palju. Tauruvad. Nii et kui inimene külmade saabudes paneb nagu riideid juurde, siis taimed vastupidi, võtavad osa riideid seljast ära, aga mispärast nii on, et ütleme siis tuul ei rebi neid rohelisi lehti puu otsast alla, aga neid kirjusid, rebib toime tunnenumusti. Siin on süsinikuühendeid, kõike sellist on ohtrasti kätte saada, aga mida, millest teil on peaaegu alati puudus on lämmastik. Ja kõigist neist Tigmentilist, mis lehes esinema klorofüll on ainukene misel, valguline valk sisaldab lämmastikku. Kui sügis hakkab saabuma, siis toimib, püüab sellest peatselt katseminevast lehest kokku korjata kõik, mis on väärtuslik eelkõige, ta korjab seal kokku lämmastikku. Sellega klorofüll. Kui lehe sees keemiliste ainete vahekord muutub selliseks, et nüüd hakkab see kiire vananemise protsess sisse. Mitmed valgulised kompleksid hakkavad tekitama ensüüme, mis kindlas kohas lehe selle rootsu alusel hakkavad tekitama sellist vahevööd, kus lagundatakse rakuseinaosad. Ja nüüd piltlikult öeldes nüüd need kaks raku kihtise puu ja see leheroots, enamik kleepu üksteise külge, nad on juba lõdvemalt kinni. Kui nüüd tuul tuleb, siis ta kukub väga kergesti maha. Kas see on ka kuidagimoodi teada või, või pistingvarjutust arvata, et väga hästi ei ole teada, mispärast mõni puu läheb punaseks ja mõni läheb kollaseks ja mõni on selline kirju, et seal veidi rohelist punast kollast olla. Selle punase värvuse koha pealt on segadust palju, sest otseselt ei ole näha, milleks punane pigment taimel üldse kasulik on. Teooriad selle koha pealt on kolme sorti, kõige laiemalt levinud on see etem. Kui leht on on juba puust eraldunud, praktiliselt keemiliselt, siis see, mis seal toimub, on juba puust sõltumatu. Keegi seda enam ei juhi ja kogemata kombel lihtsalt tekivad jääkained, mis on punased. Teine teooria on põhimõtteliselt, et see punane pigment peaks kaitsma sügisel saime seda viimast fotosünteesi. Aparaati, mis veel üritab midagi õhust ammutada peaks köitma Ülo ruse valguse eest, mis on omast kohast üllatav, sest sügisel ei ole seda valgust just ülearu, aga siin tuleb temperatuur ka mängusest. Mida madalam aparatuur, seda tundlikum on taim, selle ülearuse valguse vastu ja sügisele läheb külmemaks. Ja siis kolmas teooria, millega suhteliselt hiljaaegu on loomaökoloogid tulnud välja. See seisneb selles, et see punane värvus on signaal putukatele. Sellest, et ma ei ole söödav põhimõtteliselt idee on umbes sellelaadne selle punase pigmendi tootmine on kallis ja puu, mis näitab, et ma suudan nii kallist pigmenti toota hoiatab sellega putukaid, et ma suudan teile ka mürki toota. Selle punase kohta tegelikult üks selline tüüparvamus on, et puud lähevad hästi järsult punaseks ja sügisene eriti punane siis, kui tulevad järsud öökülmad, kuid tegelikkuses põhjus võib-olla isegi ei ole mitte selles öö külmas, aga selles, et öökülmad on neil öödel ja päevadel. See kiirgusfoon on kaunikesti suur, see tähendab atmosfääri läbipaistvus on väga suur ja just see suur kiirgushulk on see initsiaator, mis, mis ehmatab need lehed punaseks või paneb nad tekitamas suurt hulka antud saale. Vahtra suurte lehtede puhul on hästi märgata, et kui üks leht on niimoodi poolenisti teise alla jäänud, siis sest tema, see väljaulatuv ots on punane, üle ei ole endiselt roheline või kollaseks. Samas vahel on täiesti absurdsete kohtade peal lehed kõige all, pimedas läheb üks, üks üleni punaseks ja millest nüüd see tuleb, seda on väga raske seletada, sest tegelikult need põhjused võivad olla hoopis kuskil kevades, kus oksa arenes, kus tal olid viletsamad või siis vastupidi paremate arenemistingimused, kõik need mehhanismid, need toimuvad puutasemel ühe oksa tasemel, ühe lehe tasemel, aga ka raku tasemel selle tõttu see kõik on kaunis keeruline nüüd otsustada, mis see põhjus konkreetselt tundub. Paras hetk kuulata taaskatked šeff kosmaa kuulsast palast sügisele. Meie saate lõpujutt tuleb nagu ikka Arni alandilt, kui küsija Alt ja Marek Strandberg-ilt kui pajatajalt. Täna jätkame Marek Strandbergi ka energeetikajuttu ja juttu tuleb jälle ühest hullusest, mida Eestis on päris palju. Aga mida vist mitte igal pool energia tootmiseks kasutada ei saa ja see ollus on vesi mis laias maailmas on elektri tootmiseks muidugi ammuilma laialdaselt kasutusel. Üks selline väga suur hüdroelektrijaam, kus siis jõeveest elektrit tehakse, asub Eestile siiski üsna lähedal Riia juures. Marek Strandberg, kumb on parem, kas siis selline hiiglane, mida Riia külje all näeme või siis mõni pisike selline liivaku taoline jaamake? Hüdroenergia on eelkõige sellise mägise ja suure vesikonna jõgede maa võimalus Mange täheletega Daugava jalga, samuti Lätist vaid kogu käneses suurem vaata maa-alade veejõu. Meie Eesti jõed on kohaliku loomuga ning energiarohkeim neist Narva jõgi. Seal olev jaama on aga meie naabrite. Pealegi on veejõujaama loomine tohutu keskkonnamõjuga tegevus ning sellest aspektist nõuab see ka alati olulist kaalumist. Kas soovitakse pöördumatult muuta näiteks vee-elustiku toimimist või mitte. Tegelikult ei oleks seda sageli põhjust teha kas või need viimasel ajal Hiinagi ehitatud suured veejõujaamade, nende tammid, nende mõju keskkonnale on tegelikult ettearvamatu ja võib sageli olla pöördumatud. Eesti oludes on jõgede vee varud muutlikud ning seetõttu loodusliku jõgede peale jaamade ehitamine on pigem äärmuslikke eralõbu kui et nagu riigi majandusse nii-öelda olulist lisaandev komponent. Võib kaaluda näiteks sellist lähenemist, et ehitada rajada pais, järvesid, noh, mida on kõige lihtsam tehases kuhugi Lõuna-Eestisse kus paise võiks olla samal ajal ka näiteks veehoidla funktsioonis. Selleks, et marjakasvatus saaks suvisel kuivaperioodil välist tuge ja sellest paisjärvest välja voolavat vett, võiks pruukida ka elektrit. Selleks aga see lahendus, nagu ka kõik muud, sellised paisud kohtumise ja uute veekogude loomise ja kasutamise lahendused eeldavad aga väga hoolikalt keskkonnamõju hindamist. Samas võiks ju öelda, et Lõuna-Eesti kuppelmaastik oleks näidati lõuna poole avatud kuplit ega väga atraktiivne just nimelt nagu looduslike marjade kasvatamise jaoks. Aga alati tuleb kaaluda nii-öelda kõiki positiivseid ja negatiivseid mõjusid, sellepärast et nii-öelda mõttetusse kohta või kasutusse kohta või ebaotstarbekuse kohta loodud paisel sageli kahju rohkem tuua kui kasu. Jah, seda kõike on looduskaitsjatel hüdrojaamadele ette heita ja lisaks sedagi hüdrojaamad kalade elupaiku hävitavad ja rännet segavad ning Euroopas on siis hüdroenergia tootmiseks betoneeritud jõesängis saanud juba tööstusühiskonna keskkonnavaenulikkuse sümboliks. Aga kas on võimalik leida ka siin mingisugust kompromissi, et ka veest siiski keskkonda suuremat kahjustamata energiat toota? Siin on vastus tegelikult lühike, et selliseid kompromisse saab tegelikult tuua ainult ja leida ainult kompromissitu ja ausa keskkonnamõju hindamise kaudu. See tähendab, et siinset keskkonnaressurssi tuleb hinnata, uurida ja kaardistada sootuks põhjalikumalt ning tuleb olla suuteline modelleerima võimalikke tehisobjektidele olemisest tekkida võivaid tagajärgi. Siiamaani põrkab selline keskkonna uurimise vajadus alati küünilise ja ettevõtluse poolt algava väite vastu. Nõudmine, et keskkonnaseisundite keskkonnaolusid tuleb väga põhjalikult uurida, on täiesti põhjendamatu ning kajastab vaid teadlaste himu alalõpmata midagi uurida. Tegelikult on lood hoopis vastupidised. Mida kitsamaks muutub nii-öelda kontsentreeritud energiavarude kättesaadavuse nafta ja gaas ja muud sellised, seda arukamad peame, me oleme looduse võimaluste kasutamisel, kusjuures neid võimalusi tuleb kasutada niimoodi et see looduskeskkond, nende ökonišid, inimese jaoks veel pärast seda kasutamist ka edasi eksisteeriks, et nii, et mingit muud teed selleks ei ole. Kui me soovime iseendi loodusressursse võimalikult laialt kasutada, tuleb teada Nende kasutamisest tekkivaid tagajärgi, nende ressursside ulatust ennast väga täpselt. Mitmel pool maailmas on levinud tõusu ja mõõna vaheldumisele põhinevad elektrijaamad. Eestis tõusu ja mõõna lihtsalt ei ole. Aga kas on Eestis ka võimalusi siis tavapärasest erinevaks hüdroenergiaeetikaks? Tõepoolest, tõus ja mõõn, mis on Atlandi ookeanis meieni, ei küüni seda Taani väinade tõttu ka lainet teise loom, mis Läänemeres on, ei võimalda samuti ehitada sobilikku loomuga nõndanimetatud kõikuvaid v tiibu mida siis kasutatakse merepõhja kinnitatult pendeldamist tulemusena elektri tootmiseks. Need on sobilikud jälle pikemate ja suurema amplituudiga ookeanilainete puhul. Rannikumerre sobivat laine jõudu muunduvate jaamade jaoks võivad ohtlikuks muutuda ka aasta-aastalt erineva iseloomuga jäätingimused. No mõnedes Jõgedes Eestis võiks pruukida nii-öelda sellest nii-öelda ohutut hüdroenergia saamise viisi, mis on kalade jaoks ohutu ja see oleks selline kaldale ankurdatud pinnavoolu ja seda saab kasutada ka ainult nii-öelda suvisel ajal, kui jääd ei ole, ta on konstruktsioon lihtne ja, ja seda võib isegi ise ehitada. Selline kasutamine ei saa paraku olla massiline. Jääme ikkagi mõne entusiasti või huvilise lahendatavaks ülesandeks. Samuti peab ütlema aga tegelikult seda, et sellist altarit Aktiivsete energiatootmisjaamade olemasolu Eestis on ju märgiliselt väga oluline, et anda inimesele näidetena mõista, et meid ümbritsevad ja voodi, neid on võimalik väga mitmel moel kasutada. Praegu on ju ainsaks elektrimärgiks Eesti ühiskonnas see, et on meil olemas seinakontakt, elektriliinid, vähedja, kaduv joogivesi Kirde-Eestis. Need nagu energiamõistmise märgiliseks mitmekesistamiseks on selliste alternatiivide väljatoomine, nende eksponeerimine ja igapäevane kasutamine kas või üksikute entusiastide poolt väga oluline, see aitab meie energiakultuur ehk nagu edasi viia. Möödunud saates oli juttu sellest, kuidas vanasti ahvatati jahu tuuleveskitega ja sellega sai ka puudest laudu teha, aga sama kehtib ka vee kohta. Vesiveskil on mõlemaks otstarbeks samamoodi olnud kasutusel. Kas saab Eestiski v energiat kasutada ära siis kuidagi mõistlikumalt kui näiteks elektri tootmiseks. Saab ja tulebki, et needsamad üksikud entusiastid, kes praegu saavad enda veeolude tõttu kas või nende pinnavoolujaamadega piisavalt elektrit toota võiksid täiesti rahulikult selle jääk elektri salvestada eelmine kord kirjeldatud orgu, seadmetesse. Teistpidi tuleb öelda, et erinevate vee- ja rannikuehituste puhul on igati oluline teada seda, kuidas vesilaine tuult hoovuste koosmõju tulemusena käitub ja mis sellest tuleneda võiv millised keskkonnamõjude, millised võimalused nagu midagi ehitada, sellepärast et on selge, et inimene jääb keskkonda erinevalt objekte ehitavaks olevaks olendiks elust niikaua, kui ta siin maa peal kõnnib. Nii on teadmine tegelikult v energia iseloomu kohta olulise tähendusega. Vale teadmine ja selle kasutamine võib sadamasilla ehitamisel tekitada soovimatu keskkonnamõju. Samas kui suudame vees oleva energialoomust õigesti mõista, suudame oma ehitisi teha väiksemaks või sootuks mõõduka keskkonnamõju. Mis on meie jaoks oluline, et vee puhul on teada mine vee energia iseloomu kohta ja veekäitumise iseloomu kohta Eesti oludes, mis on väga vesine maa isegi olulisem kui selle vee energia vahetu kasutamine. Energeetika teemadel jätkame ka meie järgmises saates küsimusi Marek Strandbergi-le, nagu ka kõigile teistele rohelise värava esinejatele saate saata välkposti aadressil roheline värav ät r punkt e. Sookurgede rändesalk aitab rohelise värava pooled tänaseks taas kokku lükata. Saate tegid Arni Alandi, saatejuht Toomas Irjaada ja helitehnika poolelt Margus selg. Nädala pärast siis ikka neljapäeval pärast kella neljas häid uudiseid tulevad oma teemadega telia koju, Kristiina Baum ja Arni Alandi. Ikka vikerraadioseltsi ja ärge laske pimedal sügisõhtul oma meeleolu kallale tulla.