Täna on meil külas meie tantsutaat vabariigi rahvakunstnik Ullo Toomi helistas ta meile mõni aeg tagasi ise ja poetas mõte, et tal on meie laupäeva õhtu jaoks varuks mõningat lõbusamad lood mis on meelde jäänud rahvatantsude kogumis mattudelt neid omi rahvakunstnikule olnud üksjagu. Ja eks oleks nüüd juba aeg memuaaride kirjutamisele mõelda. Aga nagu ta mulle mõnigi kord tunnistanud on, ei tahtvat see töödal sugugi edeneda. Jätkud aega. Eriti nüüd, kus meie järjekordne rahvakunstiõhtuonuks sees. Kuigi Ullo Toomi on seekord aujuhiks, on tema mõtted ja teod seotud meie suurpeo ettevalmistusega. Meie heliarhiivi on talletatud omajagu jutuajamise tantsutaadiga. Lisage täna sellele mõningad uued tahud veel kirja panemata. Maalidest. Kas on Eestimaale jäänud veel paika, kuhu sinu kui meie rahvapärimusliku tantsupärandi koguja jalg ei oleks ulatunud? No küllap ehk on küla küllalt ju kogu Eestimaad läbi käia ei jõutud pealegi jõudnud mõte, et see vist oli ette teada, et mõningad külad mõningad rajoonid, isegi see tähendab niuksed piirkonnad ei olle loominguliselt nii silmapaistvalt rahva loominguliselt ja seetõttu igale poole ei jõudnud, aga nii ütleme radiaalsed, võttes ühest piiri äärest teise poole seda sai õige mitmes mitmes suunas. Kõige intensiivsemaks kogumisperioodiks sinu elus, nagu me teame, olid kolmekümnendad aastad. Jaa, aga hilisematka kolmekümnendad aastad paistavad seepoolest eriti välja, et tookord saadav materjal oli uudne, kõik oli nii esmakordne, me ei olnud harjunud sellega, et me leiame veel rahvaloomingule, me leiame tantsu veel elaval kujul või vähemalt sarnasel kujul, mis annab otsekohe rakendada ja seetõttu paistis hästi silma. Hilisemat korjandust on aga täiendanud seda 30.-te aastate ümber saadud materjali väga. Tunduvalt millised on meie kõige rikkalikumad alad rahvatantsuleidude poolest? Kõigepealt Põhja-Eesti rannikul Kuusalu kihelkond Kuusalu kihelkond ei paista silma mitte ainult rahvatantsu poolest, vaid ta on eriti loomingurikas olnud rahvalaulu poolest säiluse seal rahvalaul ja isegi rahvatants elaval kujul veel nii kuni käesoleva sajandi esimese paari aastakümneni. Siis paistab silma muidugi Kagu-Eesti son, setud kuskil, isegi tänapäeval elab rahvalaul ja rahvatants, improvisatsioon. Paistavad silma meile saared, son, Saaremaa ja Hiiumaa, ma rõhutaksin siin eriti Hiiumaad. On ju hiidlane erinev meie muust suurema rahvast. Tema on vigurivänt juba ise oma hiidlastele on tal mitu nimetust omata, nimetab seal näiteks vesitlaseks tuule hiitlaseks, mida me, Arv oleme küll kuulnud ja terve hulk teisi nimetusi. Kui suurel maal tantsiti enam-vähem Üht ühtlast Niukest labajalga, siis hiiumees oma huumoriga lähenes tantsule hoopis teisiti. Tema tegi labajalast hiiuvalsi ühe meie algupärasemaid ja väärtuslikumaid ilusamaid tantse. On ju hiidlane tuntud oma huumoriga eelkõige kasvõi näiteks väikene niisugune juhtum. Sõitsin järjekordselt Pühalepast kärnasse. Tookord olid niuksed vanad bussid, kus peale mindi tagant ja bussil oli kaks küljepinki sees, nii et reisijad istusid nautsi teineteisele. Oli palav, augusti, kui ilm rukkilõikus käis, parajasti vaatan aknast välja. Hiidlased lõiko trupis teevad hakkjalgu. Aga tutti või seda pead otsa ei pane. Minu kõrval istus üks, üks nii vanem mees, pöördun selle poole. Küsin, et kas olete hiidlane. Mees vaatab mulle, Korainiti ütleb, et hiidlane. Küsimused, mis kombed nüüd siin Hiiumaal on, need suurel Molco lõigatakse ruktid ja tehakse rukkihaki algas, siis pannakse ka pea otsa. Aga siin jäetakse ilma peata rukkihakkjalg. Hiiglane muigab nagu omaette ja ütleb siis, et me, eks meie rukkihakk jalad oli ilma peetagi küllalt targad. Vaat sellised limbo mehed, nemad on ja nii on seda ka märgata. Tantsus ka hiiu polka on täitsa erilaadne sellest, mida me näeme suurel. Kogumismatku on seal olnud palju kohtumisi palju kuid mida sa meenutad praegugi veel südamesoojusega. Võtame kas või üks selline näide. Vabaõhumuuseumi ringreisidel oli kaasas mari kilu. Müüdsime lühendatult kilu mari, kuna see väljendus oli kergem ja hõlpsam Dali pärit randverest. Talirahvalaulik. Mari laulis meile. Meil läheb vastu ööda vastu ööd AH vastu, kuupäeva. Mari, miks sa niiviisi laulad? Aga niiviisi on ikka lauldud. Minu ema laulis niiviisi ja minu vanaema laulis ka. Ka mari jätkas vana traditsiooni vana rahvalaulu esitamise traditsiooni, mille olemust tema enam ise ei teadnud. Aga ta kuulis, et tema ema laulis niiviisi, tema vanaema laulis isegi niiviisi ja tema püüdis laulda ja laulis ka sellisena. Tookord meie ei saanud ka sellest nii aru, kui me praegu seda mõistame. See on skandeerimine, see on rahvalaulu esitamise laad, mis oli omane meile, eestlastele, üks omapärasemaid ja meeldejäävamaid kohtumisi toimus Muhus. Mul oli andmeid, et Leena Väärtnõu tuntud rahvalaulik koha peal peab oskama ka rahvatantse. Ta elas söanda külase Buali talus, saabusin sinna pühapäeva ennelõunal, muide, lina aastaid oli 82 linna üksipäini kodus, istus laua ääres ja luges jutluse raamatud. Ta võttis minu tervituse napilt nii vastu ja palus mind istuda ning oodata. Luze lugemine kestis Leenal peaaegu neli tundi, ta veeristsõnu väga aeglaselt ja kuna jutus oli küllaltki pikk, siis oli minul põrgu igavesel istuda ja oodata. Aga see istumine ja ootamine tasus hiljem ennast sajakordselt. Kui Leena oli lõpetanud jutluse, pani ta raamatu lapsutades kinni ja ütles. Oh, poiss, nüüd hakkame siis vaatama, mis põhjusel sa siia tulid. Kõigepealt andis ta mulle kerede lõunatoitu. Peab ütlema, et sattudes nii võhivõõraste inimeste juurde, kuigi teadet on rahvalaulikuid tantsuoskaja ei ole kerge läheneda neile selles mõttes, et nad hakkaksid jutustama oma elust, et nad hakkaksid meenutama oma loomingulist materjali ja seda edasi andma. Nad on kinnised, nad on esialgu umbusklikud võõra tulija vastu. Ja selleks juhtudeks peab alati üles kirjutajal kaasas olema mõningad niuksed, väiksed meelehead, no kompvekikott ja lõikene lapsibudelga. Ja vaat, kui Leena oli saanud ühe tugeva napsi, siis toimus temas suur muu. Ta muutus hoopis teiseks inimeseks. Kõigepealt ütles ta, sina kisud minu mälestustepauna lahti, sa tahad, et ma hakkan rääkima oma noorusest, et ma hakkan meenutama seda, mis minul on elus olnud ilus ja kallis. Olgu see siis nii. Ja ma kuulsin temalt väga ja väga palju rahvalaule, jutustusi, isegi niisuguseid, mis ei ole kooskõlas sellega, mida tema esialgu luges. Jutluse raamatust tipuks aga kujunes see, et Leena Väärtnõu näitas seal vaali talu õuel Targa rehealust. See on üks algupärasemaid eesti rahvatantse tants, mis on tekitanud vaidlusi ja mis on tekitanud isegi uurimusi. Esialgne mulje ja Leena Väärtnõu sõnad olidki ka niisugune Targa rehealune olevat kujutanud vanasti targa või nõiategevust. Viis on väga ja väga arhailine, mida juba mitmed ja mitmed meie ülikoolid on kasutanud oma loomingus. Kui selle tantsuga tulime nii rahvahulka, siis tekitas see muidugi suurt huvi, kui esimene eesti rituaalne tants. Tartu noored teadlased eesotsas seal Viidalepp Põldmäe, Tampere pidasid nõu ja Viidalepp tegi järel korjanduse Muhumaale. Seejärel korjandus aga selgitas, et Targa rehealune ei ole mitte rituaalne tants vaid on Muhus väga levinud tants, mida nimetatakse targa talu järgi, kus peksti reht sellel kujul, nii nagu see tantsus toimub. No jäägu see arutelu nüüd meie hilisematele teadlastele. Võrdluseks kumb variantidest on siis nüüd õigem või ilusam, aga populaarseks on see tants kujunenud meie rahva tantsulise siia muusikalises repertuaaris. Jah, sest ta on meil kavas olnud inimestel rahvakunstiõhtutel. Ja mäletan isegi viimasel üliõpilaslaulupeol Vilniuses esitas meie Eesti koondrahvatantsurühm selle väga suure menuga. Selliseid meeldejäävaid juhtumeid on muidugi olnud mitu ja mitu. Nende eriline väärtus on aga selles, et kõik need juhtumid või need kokkupuuted vanade inimestega on andnud meile materjali, mida meie olime saanud kasutada rahvatantsu alal mis on näidanud, et meie rahvas, kes teatavasti folklorilises mõttes rahvalaulude rappa juttude mõistatuste vanasõnade mõttes on mitte suhteliselt vaid absoluutselt maailmas esikohas. Et see rahvas on olnud ka kehaliselt liikuv, et temal on olnud oma tantse. Vaatamata raskele orjaajale raskele tööajale, pikkadele tööpäevadele, rasketel äraelamise võimalustele on eestlase süda olnud siiski niivõrd elurõõmus, et kui temal olid perekondlikud kokkutulekud, siis tema oskas ja suutis ennast väljendada ka liikumiste näol tantsude näol. Ta jätkas traditsiooni, mida meie oleme saanud tänapäeval kasutada ja mis on vastuvõetav ja, ja väärtuslik meie tänapäeva noortele. Vähe sellest, selle materjali selle baasise põhjal ongi olnud mõeldav, et meie saame teostada rahvakunstiõhtuid, vabariiklikke rahvatantsupidusid ja teisi selliseid suuri üritusi. Muidugi, see materjal, mida me saime vanade inimeste käest, ei ole otseselt tänapäeval enam niivõrd huvitav rakendada. Küll on aga see baasiks, mille põhjal meie tänapäeva noorus, andekam noorus, progressiivsem, noorus saab luua vastavalt selliseid tantse, mis vastab tänapäeva mentaliteedile ja on tänapäeval ajakohaseid ja nii me näemegi rahvakunstiõhtutel on kasutatud väga mitmeti ja mitmeti just meie vana algupärast materjali ja tehtud nende põhjal suud lavastusi üle väljaku paiknevate joonistega ja suurte mõnusate ja ilusate liikumistega. Nii vabaõhumuuseumi poolt korraldatud kontsertesinemistel mida seal tuli üksjagu kaasa teha kui ka kogunemisretkedel, on sul tulnud kokku puutuda väga paljude paljude inimestega. Meenutada on üksjagu, aga kindlasti ka lustakaid lugusid. Korjamismatkadel muidugi tuli ka lõbusaid silmapilk ette oli mõnusaid jutumehi, oli mõnusaid jutu naisi, kes rääkisid selliseid lugusid, mida me tänapäevalgi hea meelega kuuleksime, aga enamikust tuleb arvestada muidugi seda nadolid, lihtsameelsed inimesed, see, mis meile tänapäeval on, on nagu keelatud või tundub nagu ebamoraalne olevat, oli tookord nagu iseendastmõistetav nende meelest ja seetõttu oli nende ettekannetes või jutustustes rohkem nihukest roppust sust. Ma tooksin ehk ühe või paar näidet teile, mis on meelde jäänud ja mis on muidugi kõigepealt üles kirjutatud ka nendel jutustamist Tajal. Mina kõneliseda ballalt poissmeestele kallikulejad, teised võivad ka küll kuuljelda neisse, see asi putu. Kõigepealt oli siis küsida, et kas teie poismi, kas teie usute igaveses oma manni sisse, kui ta teile, jah ja jah, ütleb mina küll ei usu. Mina olin seda juba oma silma kännu, et suugadeta suur linn valmis, aga käsilaste Kärblase pesagi? See oli minu kodu, külan Anneol, tema nimi, kellega meie juba pruuti-peigmeest olime, Esputu muudkui pulma. Aga sõst tuli sõda ja minul oli millek küsse madalanne käest. Messea teetsis kaku Mea härg koolisõjas. Mjaa koole, soska karv. Aga kui minul tõime jalgaltar lastas mis ja siistid peole sulledes kargust Vägou nuka istuti me siis veel rassike ja siis andsime teineteisele Edimest kõrda suud. Sõjas läks minul päris hästi, kik selle aja olin hea supikeetja ja tuli tagasi terve poiss kui purik, minul endal on hea meel ja, ja Annel oli kah. Aga nuh, see asi tuleb varsti. Pulme mõtlesime jaanipäevast ette, kaitses nädalat enne jaani lätsim ja Mustla peale Toomzande päike Alev siin lähedal lätsi nõndasama kodutsel paljajalu, et abid pulmapäevas korralikult ära ajada. Aga seal oli siis abimajas üx, igavene joodik ja lakekauss mees. Ka sel päeval tema kaungistigi Taul. Mina mõtli küll ei tea, kas massab sunnikud loomunulasse, aga tema oli juba New Taali peale surunud selle sinna kogele tõmbasin siipi otsa ja sõsbutse täitsa sama ilma oma taeva vägi niukse vana vaiksema ilmatu suure. Mina ütled, kuule nagu oli ettevaatlik, aga noogustime laseb lihva lähva laiem kari justkui häina niidaks. Äkki käis minul midagi rapsti läbinena? Jaa, Kaie Kuhi peeglisse vaadata. Ussa Eldine taevane vägi, kus minul pool Müna nagu nuusata pääster. Mina röögati selle peale üte korra tugevasti time nägu eitusi selledele ja lase täitsa käest maha sadada ja just minu palla jala peale ja suure varba otsast suur tükk ära. Mjaa Kiisasi, mis kole, hakati mäe näksi koperdama seal ütlesi, uh, ei ole häda midagi kombel palju suuremaid õnnetusi juhtunud. Võtsin siis nena ja varbotsa maast ülesse, tõmbasin võid vahel tantsima koha peale ja sidusin kinni. Andmepoole ma seal päevalehes läägi. Kui ma poolteise nädala pärast sideme valla võt, see on kõik ilusasti kinni kasunu. Aga eks ta saatana Henn kolm täna otsa varba otsa pannud ja varba otsa mena otsa pannud. Mees säält satiid küll lolledi otsal narr olemine. Aga no mis tehtud, see tehtud paratest oli midagi. Et vaja oli pulmade pärast rääkida, lätsi siis allapoole, aga nõnna päägu anne, minu nägi Kuspissideneest plagama. Mina ikka järgi, no kuule, anne, no no kuidas siis nüüd jääb pulmadega, kas pane müts sobib või kaitsobest ette. Aga kannu oli juba teisel pole uss aeda jooksnud ja ütlesid, kui mädame seal pulmas enam kõlba rumalana päästnud huvi. Ja Estlase ene manu. Näete, nüüd enne lubas minul Ärgooleda Kunjaar koole, enne lubas minul tulla kargust kummuli, jalg ära lastest, aga nüüd ei taha tühi Pallon Ena jätku pärast enam naisest tulla. Sellest ajast peale olen hea poissmees ja minu elul pole häda midagi. Aga vaata, üks teine asi, vaata, kui tulevad need sügisesed vilud ja niisked ilmad ja kui siis nohu, Manudiku ja vaata, kui sa siis tahad nõna nuusata, vaata sest iga kord saapa jalast ära võtma ja see on väegade tülikas. Esitatud lugu on kuuldud 30.-te aastate paiku Viljandis Viljandist ja mustlast. Ja üksjagu lugusid, nagu ise kuulnud olen, on sul lauluga? Vast laseb mõne sellise Ki tulla. Jah ega ma ei põrkaks, kui ma oleks 30 aastat noorem, aga nüüd, kus hääl on koos aastat kadunud Moya muide, laul on olnud meie rahva hulgas vanasti väga ja väga populaarne ja nagu jutt oli, puutusime kokku vanade rahva laulikutega. Nemad mitte ainult ei laulnud rahva laulja, vaid nad olid ka ajakohased, inimesed laulsid seltskonnalaule. Ja üheks niisuguseks oli mõnevõrra niukse algviimiline, nimelt 50 libu, 60 kubu, küllap nii paljud teist on seda laulu juba seltskonnas kuulnud, võib-olla isegi kaasa laulnud. 50 vibu, 60 kubu 70 Sarapu keppi, seda laulis nüüd üksik hääl. Sedasama fraasi kordasid kõik teised 50 ribu 66 70 Sarapu keppi. Ja nüüd ülejäänud, see on siis ilusti kenasti neli-viis korda järjesti. Seda kordasid kõik koos, seejuures muidugi rahvapäraselt esimese silbi vokaal. Esimesel kahel sõnal on venitatud ilusti kenasti neli-viis korda järjesti, ilusti kenasti neli-viis korda järjesti. Nüüd järgneb siis laul, lõprimiline laul, taotara, maga lükarrigee tagant, see su hobune on väsinud ta täna maga Lükka tagant, see su hobune on väsinud ilusti kenasti neli-viis korda järjesti, ilusti kenasti neli-viis korda järjesti Marju ummikute tuba, pühki, seal luuavarrega ta nina nühkis. Marju ummikute tuba pühkis ja luuavarrega ta ninalüütis. Elustik. Nasdenn neli-viis korda järjesti, ilusti kenasti neli-viis korda järjesti. Ta tuli koju, taat tuli koju. Ei, tahab sind jälle näha. Taat, tule koju, ta tule koju, ei tahab sind jälle näha. Ilusti kenasti, neli-viis korda järjesti, ilusti kenasti neli-viis korda järjesti. Maali jooksis aga üle õue, sest Juhan visanud talle vett põue. Maali jooksis aga üle õuesest. Juhan, visanud ta lepet põue, ilusti kenasti neli-viis korda järjesti. Ilusti kenasti neli-viis korda järjestik. Naabri kuri Muri jooksis mulle manu jomindioloodadest. Hammustas naabri kuri muli, jooksis mulle manu ja mind jalasäärest ammustas ilusti kenasti neli-viis korda järjesti. Ilustike lasti neli-viis korda järjesti. Oh sina kena Sophie, keeda mulle kohvi, sest ma sõidan täna ära jõhvi. Oh, sina kena Sohvi, keeda mulle kohvi, sest ma sõidan täna ära, ei õpi ilusti kenasti neli-viis korda järjesti ilusti kenasti neli-viis korda järjesti kirju, lehma saba musta lehma taga, musta lehma saba, kirju, lehma taga kirju, lehma saba musta lehma taga, musta lehma saba kirju lehma taga ilusti kenasti, neli-viis korda järjesti ilusti kenasti neli-viis korda järjest. Küllap te olete kõik kuulnud. Ja nimelt aastat 50 tagasi liikus eesti rahva hulgas niisugune rahvapärimuslikke jutt, et eesti keel olevat maailma ilusamaid keeli. No kui just mitte esikohal, siis vähemalt teisel kohal, et võib-olla itaalia keel ehk on ilusam. Eks see väide tekitas maailma rahvaste hulgas paksu verd, mis jutt, see on nüüd eesti keel kõige ilusam. Korraldame uue konkursi ja võtame ühise teema. Ja otsustati siis niiviisi tekstiks võeti nimelt alla, on suur ja Muhamed on tema prohvet. Sõna anti kõigepealt eestlastele, see toimus umbes sajandivahetusel. Meie esindajaks oli seal rahvajutu järgi vana kuldsuu Aino Tamm. Alla on suu suur, alla on suur ja Muhami. Ja Muhamed on tema prohvet. Järgnevaks anti sõna- venelastele. Vahel liik ei maganud, ööd ei maganud, nii et jää. Rarr. See järgi tulid prantslased Ja lõpuks meie kallid naabrid, sõbrad, lätlased, alla jamsconks, Allahjanks, konks kua Mohamed kui ameti Ankonds plärts. Meil oli juba juttu rahva laulikust Mariikilu. Et teda täielikult iseloomustada, toome näitena veel ühe laulu tema repertuaarist. See on meie arvates ülimalt ehtne rahvalaul. Algriimiline regi värsiline. Viibisin vilet ajamas, viibisin vilet ta ja ma seni poliitneidikseedio aetud Senipolid, neidikseed ju aetu muile saivad mukid, neiud, muile saivad giid, neiud, mul sai musta ja rumala mul Saimustajaruma alla. Viisin siis neiu vesi-le, viisin siis nei UV siili, pesin Vii leevee le, pessin Vii leeveel. Kuuendal kurikal, kuuendal kurikal sai siis naista, natukene sai siis naista, natukene. Keetis törti, Lõuka nurgas keetis kördi Lõuka nurgas. Kilk oli Upnud kördi sisse Kircoli Upnud kördi, siis parm läinud ennastaabee Seema parm läinud ennastaabee, see, ma võitsin, mina Lõmmu Lõuka nurgast, võitsin Lõmmu lõuga nurgast lõin mina kelgil külje peale lõin mina kirgil külje peal. Sääsel pika sääre pihta, sääsel pikka sääre pihta. Kilk jäi külge, Yebõõdeema, pilk jäi külge Jeep teema. Sääsk läks sääri kaebama, ei, sääsk läks sääri kaebama. Ei. Või. Järgmine lõbus lookene Läänemaalt Taeblast. Selle jutustaja oli veidi läbi nina rääkiva häälega, mees. Olime vanamulin, mängisin enam on üks päev küll, tema hakkas minul seest kangesti monutama, kündon keeras ikka siiapoole ja sinnapoole. Vanomorovaatab seal ütleb, et kuule, vanamees, ei sinust, Malaisia minagi ma panen sulle hobisõitja haapsalusse Hoffmani juurde. Haapsalus oli Hoffmanni nimeline arst. Näen siin Vaabisega sinovaatsemasse, eks tohtrihärra onudki parajastega kodus. Vaatab mind, katsub, koputab, kuuled, ütleb kuule nii ees, nii et sinul on küsikonna Poliendik. Ma kinnitan sulle rohtu, kolm pilli sisse võtta. Tulen siis koju ja peame leedega aruvad. No kus sa neid sillisi nüüd võtad? Omale üks ainukene pill seal seina peal ripub üks vana on kitarr, oli seal noa kane, tohtri käsk minu vanustes lahti ei saa, eks siis hakkasin selle kitarriga peale väga hea selleni olnud keeli peal, muidu ei tea, kuidas oleks temast jagu saanud. Krõbistan siis seda ja saab otsa, aga ega vanud sellepärast ära läinud ütlesi seedele, kuule, mine kähku, naabrid, ollusionomics, vana mandoliin, vaata et sa saad selle mandoliini sealt kätte. Ei tuleks siis tagasi ja ongi mandoliini kaasas. Katsun seda igatemoodi, vana oleks, kitarre oli juba sisse aetud, endale. Atrun siis sõna mandoliin ja no võiti Haajendamis ott nisa otsa sain. Aga ega valud selle pärast otsa saanud. Hullemaks läksid veel. Siis põrutasin, mis ma kaotasin, mine naabri külas, vaata ehk saad sealt mõne vinni kätte. Ei käis siis naabri külastanud, tuleb tagasi Värmoonik teisel kaasas, hakkasin siis hele armoonikuga peale, need pehmemad kohandik oleksid ära aga vada vada, rauad teisel sees ei nendega enam saanud hakkama ja ei saanudki minu oma kõhuvalust lahti. Mu pisar omaenda silma sisse kukkuma, kallis sõber, seda kurba lugu sulle räägin. Oi kallis, laupäeva õhtu. Bot lei poon, Illighon ja viiul mängab ja Illassatiteleke eesti põlve tehe. Avod. Igav on, vot viim ei ole Irahh joove. Aga kuidas raha tiga minna, basse juureneksin, Vasja Simmul, vana valge on minul riigi. Panime valge õieti ja sõidame must vesimutt Mustvees, Vene jumal. Suur kui kolm, kolm rubla, tik. Meil Mustvees pisike kurat. Iilihtsurbladik ostame Fine jumalate time raha. Sõidame iluma Niroosi jää, kui Pieegel sõidame, sõidame Abud häkipra kuu. Mina ohjates tõmbasin Vasja piitsaga või valge joppas. Järve sõidame, sõidame ihomonioosi ja kui peegel Abod äkki jälle paraku nüüd pragu vai minna reedo maha, tulin ohjad, asjalandsin nüüd minna piitsaga võim Vasja ohjades tõmbas Vauge jupas. Vot 500 vene jumalad, Vannabaugi Vasja Jahaavla läksid, vot Surjumal nagu kukkus, nii jupus, vot pisike jumal, kus puldi peal käis ringi muld, pisar omaenda silma sisse kukub, kui ma kallis sõber seda kurba lugu sulle rähn. Muide, see lugu on kuuldud Mustvees must kaluritel.