Lisaks pealkirjale lubatakse mõned selgitada Nad sõnad. Kolme kunstniku ateljeesse viis meid sel korral huvimite loomingu tema tööde vaid inimese enda vastu. Kõik kolm külaskäiku said teoks ühel ja samal päeval. Täna on külaskäigud kui ka külaskäigu põhjus kaks päeva vanad. See oli siis eile, 26. jaanuaril, kui kõigepealt Laulasmaa mändide vahelt üles otsisime maamaja, milles asub professor Günther Rein Darfi ateljee. Ainult kunstniku silm oskas Laulasmaalt üles otsida nii kauni koha keset rannamände kalurimaju ja puhast puutumatut valget talve. Lund tahaks nagu kogu maastikule ühe suure looduskaitsemärgi külge riputada. Ja vaat see langeb kokku, mis, mis mina alglooduskaitse suhtes juba ette võtnud. Minatsignaliseerisin tahtu seoses sellega, et siin on nii omapärased männid, et seda rajooni looduskaitse alla võtta. Need männid on tõesti nii toredad, kirjeldada neid oleks raske, palju paremini tuleks välja meie vestluskaaslasel, kui ta võtaks lehe puhast paberit ja pliiatsi. Ja see on nüüd kahtlemata, aga siin ei tohi ka unustada, et uudsus ja neid värskeid muljeid Ärgutavad rohkem kui inimene on juba liiga harjunud, teatud kohad, aga siin on niivõrd mitmekesine. Tundus, et siin on aastateks ike ja võimalik uut motiiblilt leida. Kuidas küsida, kui palju sellest maastikust teil nii-öelda läbi töötatud on? Juba? Ütleme, 10 protsenti, nii et siin on veel väga palju. Ja siin meil on ju paekallas seal ülbadonile täitsa teine maastik, seal on ka lehtpuud ja lollast maa poolt segametsad ja Ranton ka mitmik käisin, nii et siin on väga, väga palju ja ma ütlen küll 10 protsenti, aga võib-olla see on kõigis riis. Me teame, et vanameister Günter Rein dorf on joonistanud palju. Lõuna-Eestit on joonistatud tsaarineitsi staal asunud põhjaranniku paekaldale aga missugune maastik on siis kõige südamelähedasem? No minu armsamad kohad on Saaremaal ja Lõuna-Eesti. Neid on nii mitmekesised ja nii omapärased, aga ma tunnistan, see on mul nii suurt sigadust, et praegu on mul alustatud üks väga Su joonistusakadeemia neetud selle, mis on väga romantilise ja öörlesi summaga, mida ma nimetan singliandja Sibeliuse, see on nüüd minu suur töö, mida ma loodan aprilliks valmis saada. Ja siin ma tunnistan, on meie haiguni loodus sind kohal mul abiks just nende mendigi näol. Kui kaugele teise töö praegu on? Ainult alustas alustatud ja aga see on alustatud umbes 10 aastat tagasi ja te näete, siin on mitte ainult kitsas, aga see on juba viinsele ja see on juba valmis. Tegelikult need, seda kavatsust olete te kandnud, kui kaua endaga kaasas? Seni oleme nimetamata jätnud kuulajal ühe tähtsa asja enne käesoleva jutuajamise algust. Me soovisime vanameister Günter Rein dorfile õnne, temal on täna 26. jaanuaril sünnipäev. Sellisel puhul, nagu ikka kombeks on, küsitakse tulevikukavade kohta mitte ainult seda, mis on käsil, vaid ka, mis veel edaspidi, mis pliiats seest välja tulema? Ja vaat mul on nüüd kavas enamus minu loomingus juba heita ufo seintest mitut lintidest ja mitmetest sügevdrigi maneerides ja mul ongi olnud teatud etteheidet selles mõttes, et need on nii raske kättesaadav. Aga siis on ju võimalik kümmekond ja vahel ka rohkem äratan meid teha, mis, kui on õnnestunud töötada poolakate Alustame samade sõnadega, millega lõpetasime eelmise kunstniku ateljees. Palju õnne tõunaga mõnikord tööle inimesed midagi, see on nagu peenike raha, mida lati palju ära kulub. Selle õnnesooviga tuleks ühineda. Kõigil. Raamaturiiulil seisab suurte sõnameistritega tari tongi, hoteveedeegaameroon. Nende ja paljude teiste teoste kunstiliseks kujundajaks või kunstiliseks toimetajaks on Hendrik Vitsur. Kunstnik, kes samuti 26. jaanuaril pühitseb sünnipäeva. Viimati on tema töölaualt tulnud Schweigi kohtlast. Rannetti juubeliaegne teoste kogu. Kas te olete sünnipäevaks siis ümmarguse arvu kujundatud teoseid kokku saanud? No mina ei ole pidanud, öeldakse, et kanapoegi loetakse sügisel, selle tõttu ma käin ka vanarahva tarkuse järgi, ei hakka nüüd ennem lugema, kuna siis öeldakse, et tuleb kaduja, pooled okka saavad. No 1000 ei ole aga veerand 1000 kindlasse täis ja võib-olla ka mõningad üle, kui savi arvestada. Millal ja missugused teosed olid esimeste hulgas? Noh, siin ma pean mõtlema tagasi üsna pikka aega. Ma arvan, et minu esimene raamat pidas juubelit möödunud aastal. See on, sellest on möödunud 30 aastat kunstikoolis käies omaaegne. Mis kandis kõlavad aladekstiligendaturaanika? Meile tehti koolis ülesandeks või see raamat kujundada, illustreerida, õieti algasin raamatuillustraatorina raamatusse tegin kaks illustratsiooni raamatu parlamentaarses Feftilise osa kujundas kirjanik salgava tütar kunstnike Juta särgava. Muidugi asi toimus, sai valmis. Peale selle, siis preester kutsus meid oma juure, andis meile 15 krooni ja ütles, et ta loodab, et ta on meie vaeva rikkalikult tasunud. Kuna osa meie vaeva kompenseerib ka see, et me teaksime, kellele ja misjaoks me oleme selle raamatu teinud. Lasime, kuid pidime siiski honorari loobuma. Esiteks ei olnud see arv sobiv jagamiseks matemaatiliselt ja teiseks me pidasime seda siiski pisut napiks, vaatamata kuulsusele, mis meile tollal kaasa tõi kursusel muidugi jutumärkides. Siis järgnes muidugi terve rida aastaid, kus ei saanud tegeleda raamatu kujundamisega. Kuna kodanlikus Eestis olid kirjastused koondunud peamiselt Tartu ja Tallinnas, kirjastus ei olnud Tartus, tegi ta seda töö kakskolm kohaliku kunstniku ära ja Tallinna söödamaadele kunstnikele sellest ei piisanud. Järgmine raamat, kui mälu ei peta, oli 34. aastal. See oli üks Tammsaare novell, mida tolleaegne pisi kirjastus Varrak tellis ja mille kujundasid. Kas ka eelmine sünnipäevalaps Günther Rein Dolph on mõnevõrra süüdi selles, et teie sellele teele läksite? Kahtlemata kunstikooli astudes oli minu sooviks siirduda ja piirduda peamiselt joonistusega ja seda võimaldas graafikaklass, mille juhatajaks oli praegune professor Günther veenduv esimesed juhised sain seltsimees toveendophilt, kes ühtlasi oli meil ka graafikalitograafia klassis kirja Swifti õpetajaks. Mis puutub aga sellesse, nagu tihti on märgitud, et ma olen valinud oma sünniaja järgi, et saada graafikuks see siiski minu arvates päris paika ei pea. Minu arvates võiks lugu lina alla, et see suur plaanipidaja olevas graafikuna sünniajaks kõigepealt Rain Rolfile. Kui tema nägi, et selline külv oli õnnestunud, siis pani järgmise, tähendab prooviks juba mind. Kui te nüüd kõik kujundatud teosed ritta seaksite missugune teile endale nendest kõige rohkem meeldiks. Või oleks lihtsam küsida, missugune teistele on meeldinud kõigile komisjonidele žürii idele ja. Muidugi oma lapsed on ühesugused armsad kõik, kas siis on üks viltu läinud ja teine rohkem õnnestunud ja selle tõttu ei saa alati end pidada objektiivseks hindajaks oma töö juures. Kuid kui võtta arvesse seda, mida on öelnud avalikus žüriid komisjonid, teised kunstnikud, asjatundjad ja lõpuks lugejad, kellele me esmajoones raamatu teeme, siis on paremaks peetud õõnestama maks, lahenduseks arvatud. See on suur sõnameestites tsaari suure sõnameistrisarjas, Saika Solovjovi raamat Vaikne Don. Rahvusvahelisel raamatumessil Leipzigis suure hõbeauhinna. Seda hõbeauhinda tuleb muidugi jagada kunstnik Paul Veeveediga, kes teostas raamatu ümbrispaberikate paberi kui ka kirjastuse kollekti ja trükikodade kollektiividega, kes raamatu tehniliselt teostasid. Millise meetriga me võiksime mõõta neid edusamme, mida meie raamatukujunduse on teinud võrreldes sõjaeelse ajaga? No ma arvan, siin meetri mõõdust ei jätku, kui piltlikult öeldes, kui meil oli kodanlikul ajal raamatukujunduse tase kolm meetod, siis on ta nüüd vähemalt kolm kilomeetrit. Ei saa võrrelda neid kujundusi, mis tehti kodamise ajal nii-öelda kapitalistlikes töötingimustes ja kasu saama huvides, kirjastajate poolt nende tingimustega mis on praegu kunstnikel ja nende võimalustega, mida tingib raamatu massiline levik, jätrikimine. Oleme jõudnud külla kolmandale kunstnikule. Alo hoidre leiame suvel kogutud materjalide keskelt lisandit Kunda suur ehituselt noored töölised ja ehitusmeistrid. Ilmselt on midagi küpsemas. Jah, mul on kavas nüüd küll Kunda teemal üht-teist, kasvõi kolm, neli graafilist lehte valmistada. Kuulaja vist enam ei üllatu, kui ka selles ateljees tuleb juttu alata õnnesooviga Alo hoidril on sünnipäev. Palju õnne tänavaga. Millal teie ise tegite selle avastuse, mille ees meie praegu seisame? Et kolm vabariigi graafikud peavad ühel päeval sünnipäeva. No tollest ta nüüd Listki siiski aastat 20 täis, kui mina veel õppisin kunstiinstituudis siis oli professor Rein Trophy ühtlasi ka mõnes aines minule õpetajaks. Aga kui ma juba esimesi samme tegin Kusti põllul, siis sain tuttavaks ka Hendrik Vitsur iga. Ja mõni aasta hiljem olime juba kõik omavahel sellest sünnipäevast teadlikut ja oleme jõudumööda siis teineteisele õnne soovinud. Kuidas teie kunstnikutee algas? Toon nii väga siledale siiski Leinukkum, võib-olla mõnel teisel, sest vanemate soovil taheti sest minust siiski näha inseneri ja maastasingi Tallinna tehnikumi kuid või Tallinna tehnikum õppejõudude soovil. Ja kõige tähtsamat muidugi enda soovil lastele lõpuks kunstikooli, mille ma siis ka just sõja aastal 14-l aastal lõpetasin. Diplom anti meile nii-öelda avansina välja, sest diplomitööd me isegi ei suutnud kaitsta. Diplomitööd olid ette nähtud alles sügisel kuid just sõjaeelses pidevas õhkkonnas kutsuti meid kokku, vaadati meil kõik senised tööd läbi ning anti meile Kõrgema kunstikoolitunnistusi kätte, nii et diplomitööks kujunes meil õieti juba rindejoonistuste tegemine ja neid üsna mitmel rindel, nii Veliki Luki kui Narva rindel. Ja neist on nüüd hiljem üsna paljudest just ka realiseeritud graafilistes tehnikates üsna mitmed tööd. Mida kujutas endast sõjaväe veel niisugune üksus nagu rindejoonistaja? Teised kunstnikud koguti, kui ma ei eksi, kunstiansamblites? Ja nii ta oli tollal, kui tagavarapolgus koguti kokku Eesti korpusesse sõjamehi, siis tuli ka minule kiri. Et mind lähetataks Jaroslavi loodavatesse kunstiansamblites. Samal päeval kirja sain, oli õhtul üleloenduse ajal suhkrujagamine veidi hiljaks jäänud ning tollal, kus suhkurt välja jagatiivad, panin mina automaatset taskust, võtsin ühe paberi, lasin oma suhkrunormi sinna peale valada. Ja suhkru vastavalist teatav nõrkus, nii et ma hakkasin seal rivis otse pahade Tani maitsma. Ja oma üllatuseks, kui suhkur oli täitsa lõppenud, nägin, et paber oli minu käes ning küllalt tähtis dokument oli muutunud neljaks tükiks ning keskelt täielikult mitteloetavaks. Templid ja kirjed, kadunute tehtede kirjad täiesti kadunud ja see oli siis teie lähedes kiri. Jah, see oli minu, lähetas kirja ja kes teab, millest see kõik hean, võib-olla oleks Jaroslavli ansamblite sõitnud ja täiendanud seda rühma, kuid siis teine rühm oleks ta selle võrra vaesemaks jäänud. Tagantjärgi mul on isegi hea meel, et mul see kiri, nagu öeldakse nahka panin. Tuleme siis lõpuks tagasi veel kord sünnipäeva jutu juurde. Kuna 26. jaanuar on selline õnnelik päev. Kolmel korral on ta häid tulemusi andnud, siis tahaks soovitada nendele noortele, kelle sünnipäev on samuti 26. jaanuaril ja kes seisavad elukutse valikul. Tõsiselt seda asja kaaluda. Ja nii palju, kui meie jõudumööda oleme teinud ja mingi märgi oma töös järgi jätnud, siis oleks täiesti meil soov, et samal sünnipäeval sündinud noored ka antud juhul graafikapõllul midagi korda saadaks. Seda mõtet viib edasi veel kord kunstnik Hendrik Vitsur. Öeldakse, et kaks korda võib juhus olla kolmas, on harjumus. Aga nüüd, kui ka neljas graafik viies sünnib samal päeval, siis on see juba seadus, et see päev on ette nähtud graafikute sünnipäevaks. Ja Günther Rein dorf. Võib-olla on kahel maal samal päeval sündinud kaks, aga et kolm oleks ühe rahvakunstnikud seas, kes on ühel päeval sündinud, mina küll ükskord.