Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, tatari-vene päritolu Anastasija Jakovleva, tere, oleme rahvusringhäälingu Narvas stuudios ja teie olete Narva linna elanik ja olen Narva linna elanik, noor naiste rahvas, kelle isa ja ema kohtusid küll Eestis, aga vahepeal sõitsid jälle Eestist ära ja siis ühel ilusal hetkel tulid jälle tagasi. Aga kuidas see lugu siis nüüd algusest peale välja nägi, teie sündisid? Ja kus mina olen sündinud Venemaal. Aga kuidas juhtus niimoodi, et ma tulin tagasi Eestisse? Minu ema on sündinud Eestimaal ja siis isa Tatarstanis kui ema elas nagu eestimaal isa koos oma vanematega, tuli Eestisse töötama. Ema ja isa kohtusid, siin abiellusid ja pärast seda nende pakutud ta minna Venemaale Novgorodi oblastisse, selleks et isa saaks seal esitus valdkonnas töötama ja seal pakuti ka elamispind. Ühesõnaga tundus selline väga roosiline. Ja niimoodi sündisin ma seal Larry Moscow linnas ja elasin seal neli aastat. Ema tahtis ka Eestisse tagasi tulla, ta igatses väga talli, seal inimesed ei meeldinud ja loodus ei meeldinud ja tema tahtis nagu oma ema juurde tagasi ja siis ükskord ema otsustas, et tulema tagasi, isa oli selle vastu, aga ikka ema unistus täitus niimoodi, et ta tuli Eestisse tagasi ja kogu aeg meenutades. Too olukord, et me elasime nagu välismaal Eestis kaugelt ja kogu aeg, mõtlesime, et oi kui tore, kui ma tulin siia ja mõtted olid alati sellised, et elu ei oleks nii hea, kui me jääksime, seal on materiaalne pool, ei olnud põhjuseks just selline, nagu tahe tulla tagasi kodumaale. Ema kodumaale on väga tugev. No te tulite siia Eestisse tagasi, aasta oli 89, eks ole, ja ja Eestis hakkasid üldse huvitavad ajad, ei tea, aga kas ei vanematel siis no teie ise olite Janasta siia üldse nelja aastane. Aga kas vanematel oli siin koht, kus maanduda nii-öelda turvaliselt ja oli kohe töö võtta ja kuidas need esimesed aastad olid? No isal oli selline eriala Tauli ekskavaatorijuht ja tal oli alati võimalus leida kõikjal endale tööd. Ema on Irjal olnud pedagoog ja siis ka temal oli võimalus. Tol ajal õnnestus leida ikka kohe-kohe peale seda, kui me tulime tagasi Eestisse ja ema jutustas selliseid huvitavaid asju selle kohta, et tol ajal oli väga raske nagu müüa, osta korter ja oli peamiselt nagu korterite vahetus. Ja kui ema koos isaga enne tagasitulekut olid ükskord siin Narvas jalutamas Nad vaatasid mõningad majad siin joaoru kõrval ja unistasid, oi kui tore oleks, kui ma saaksin siin korteri endale, oli vallikas tulla Sillamäele, kuna ema Sillamäelt või tulla Narva sellepärast et siin oli nagu rohkem töö leidmise võimalusi. Ja siis, kui on nagu nemad niimodi unistasid. Kuu aega pärast helistasid Narvast vanas koolisse Darraskolisse ja siis küsisid, kas soovitan vahetust teostada. Juhtus niimoodi, et just sellest Maest, milles tema unistas, helistati ja paluti, et nad tahaksid minna Venemaal ja meie linna, kus me elasime, siis toimuski see korterivahetus vennalikult. Ja ema rääkis palju selle kohta, et kõik oli nagu super hea läks, super hea selle vahetusse jaoks, et kui me tulime siia, jõudsime veel osta endale uus mööbel. Vanemad leidsid tööd ja kõik nagu juba korralikult läinud niimoodi, et siin saime hästi alustades siin olnud. No see on tore. Ta ei olnud selliseid erilisi raskeid kohanemisprobleeme saite kõigega hakkama, kuidas teie tee edasi läks? Olen küll mäletan mingeid asju sealt Venemaalt, aga ikka minu lapsepõlvekodumaaks oli ikka eesti Narva linn. No ma elasin tavaperes, meil ei olnud perekonnas väga palju liikmeid, aga ikka suhtlesime kogu aeg omavahel. Käisin lasteaias venekeelses venekeelses ja ja ema ja isa töötasid vaatamata sellele, et Eestis oli tol ajal nagu raske aeg. Ja kui aga mina saan praegu öelda, et me elasime hästi, no selles mõttes, et neil oli kõik, mis oli vaja selleks, et me saaksime nagu tunda ennast õnnelikult. Suurepärane pärast lasteaeda tuli kool ja oli isegi venekeelne. Venekeelne ja koll oli samas kui lasteaed, maja kõrvaline, aga käisin kooli alati üksi või sõpradega. Mulje oli meie kõrval Maest palju sõpru ja too aeg oli päris linna rahulik, selleks, et lapsed saaksid jalutada üks kooli ja tagasi. Kas midagi Venemaal olnud sellest neljast eluaastast midagi sellist eriskummalist või naljakat väga omapärast ka meenub. Maisipõld maisipõld ja mäletan, need käisime vanavanaemal külas ja kui seal elasime, seal oli väga suur selline maisipõld. Ja sõimes anda nii palju, kui jõudu oli. Mäletan, seal olid suured majad, toored puud, nagu võib-olla igal lapsel on samasugused muljed igasuguse linna kohta. Et siis vanavanaema juures ja tuleme siis sealt maisipõllu juurest ikka jälle siia Narva linna tagasi, niisiis käisite venekeelses koolis lõpetasite ja ma saan nii aru, et õppisite Tartu Ülikooli Narva kolledž Ja ma õppisin siin Narvas kohalikumale. Aga kuidas siis juhtus niimoodi, et ma sattusin nagu ikka siia kõrgharidust omandama, et esialgu oli mul algkoolis väga head õpetajat? Mu esimene klassijuhataja oli selline väga hea ja hoolitsev ja selline on ka soe inimene, kes oli minu jaoks nagu teine ema. Tema äratas huvi õppimise vastu on ka hästi ja ma kogu aeg tänan teda, et tema on mõjutanud minu elu niimoodi, nagu see praegu on. Ja veel oli üks väga hea õpetaja, eesti keele õpetaja kes tegelikult andis mulle väga hea eesti keelebaasi Devolid tegelikult kulda, selline õpetaja, kes ei õpetanud kohustusliku õppekava järgi osa vanematest minu klassikaaslaste vanematest. Nendele ei meeldinud see, et ema andis väga palju grammatikat. Et tema nagu palus meid palju lugeda ja siis kõigeneid tundmatuid sõnu kirjutada ja endale joonistada ja kõikides käänetes õigesti nagu teadma, mis klassist tellis eesti keel tuli. See oli vist teine klass ja pers varrakul ja mul õnnestus, et ma olin just tema rühmas. Ja praegu, kui ma kohtunud mõnikord ma kogu aeg räägin talle, et suur tänu teile, et oli nii hea eesti keel juba siia edaspidi kui ma õppisin esialgu seitsmendas koolis ja vanemates klassides Kesklinna gümnaasiumis. Mul alati oli niimoodi, et mul olid väga head eesti keele õpetajad. Nad Ma ütlen ka huvitatud sellest, et meil ollakse Tiieline eesti keele baas ja lisaks sellele oli tagasi heaks plussiks see, et ja väga palju kasutasin võimalusi selleks, et keelelaagrites osaleda. Külastasin peredes eesti peredes, ma käisin eesti keelt hüpatatavate laagrites ja no see mõjutas väga hästi, et pealial eesti keelebaasi hullika praktika, selleks, et saada aru, et eesti keel on ilus keel. Väga siis klassis oli lastel vanemaid, kes leidsid, et see ei ole nii väga oluline ja ilmselt oli klassis ka lapsi, kelle vanemad võib-olla unistasid, et laps läheks õppima Moskvasse, Peterburi. Võib-olla jah, seal on tõelised kõrgkoolid. No võib-olla niimoodi, aga mulle tundub, et need olid ju algklassid ja oli palju aega enne seda, kui lapsed läksid kuskile teise riiki, Utimad, aga tundub, et nad ikka kartsid nagu midagi erakorralist. Nad tahtsid, et kõik oleks nagu õppekava järgi, nii nagu soovitatakse, nagu midagi kõrvalist, nad ei soovinud. Ja mida see õpetaja lõpetab? Teie õde Janastu siia samamoodi hästi räägib eesti keelt. Mis keelte kodus räägite vanematega keelt ikka venekeelne, aga ema, eesti keel? Ta oskab natuke, aga sellisel algtasemel ja ters hästi. Küllap tal on hea meel, et teie oskate seda kenasti. No ja muidugi see aidake mind minu elus ja siis aitan ka emad tihti erinevates küsimustes, kui on eesti keelt. Siin minu Narva hea kolleeg Jüri Nikolajev ütles, et Narvas on umbes 1500 eestlast, kes peavad oma emakeeleks eesti keelt. Me ei tea, kui palju on neid, kes seda üldse räägivad ja kui võtta see Narva kogu elanike arv, eks ole, 60000, siis on see päris märkimisväärne number. Igal juhul on see teie eesti keel ilmselt kõige selle taustal täitsa harukordne, aga noh, õnneks on teiesuguseid veel nüüd enne kui me läheme selle juurde, millega ta täna tegeleb, tänas ta siiani, et vaataks nagu korraks niimoodi vaataks uste ja kodusesse ellu, no siis, kui oli ka veel isa ja isa, ema, teie õde, kas oli kuidagi ka tunda aimata mingeid selliseid rahvuslikke jooni teie elus, et noh, et arvestades, et isa on tatari päritolu, ema jälle vene juurtega ja No meie perekonnaelu-olu oli nagu tavaperedel muidugi tähistasime uus aasta sünnipäevad ja nii aga erilist midagi sellest, mis oleks seotud jus Tatarstani või Eesti traditsioonidega. Midagi sellist meil ei olnud ja niimoodi ma järeldan, et nagu mingisugused perekondlikud traditsioonid ei mõjutanud väga suures osas minu edaspidist elu. Tatari kööki vahel ei tulnud, et mingi tatari roog või midagi. Isal, isal tekkis näiteks igatsus oma esiemade, esiisade, mõne söögivast. Ei olnud, ma mäletan, et vanaisa valmistas midagi suvilas suvel. Aga mis seal oli, ma ei mäleta juba, see ei tundu mulle nagu mingisugune eriline asi. Aga ma olen aru saanud, et teil on huvi, teil on huvi oma juurte vastu, teil on huvi Tatarstani vastu ja ja teil on huvi kõige selle vastu, mis näiteks Tatariga seos. Ja tegelikult iga kord, kui ma kohtun meie Narva tatarlaste seltsi liikmeid, kui ma näen nende rahvariideid rahvuslikku toitu, oli võimalus ka proovida sellist rahvuslikku toitu, kui ma kuulan nagu tatari keelt, vaatamata sellele, et mina seda ei tea iga kurtma. Ma mõtlen oma südamest selle kohta, et võiks nagu sellega rohkem tutvuda. Ja tunnistan mõnikord ka Tatarstani külastama, aga ta ei ole veel sinna jõudnud, ei ole seal käinud. Küll aga olete käinud Narva linna erinevate rahvuskultuuriseltside üritustel või kuidas sellega on? Käänd pigem oma tööülesannete raames nagu et kuna töötan kultuuriga seotud valdkonnas, siis juhtub ka niimoodi, et käen ka rahvuskultuuriseltside ürituste külastamas. Teie töönime, kohe jõuame aga niimoodi nagu tihemini suhtleks ja saaks kokku ja sellist asja ei. Ja nagu võib-olla aega ei ole nii, väga palju, on olemas ka teised huvid keelde tõlkimine või mingisugused sportlikud harrastused, perekonna jaoks on vaja palju aega ka. No ei tea, milles põhjus ikka on ja. No tegelikult, ega siis täitsa noor inimene alles, et see kõik võib veel ka tulla, aga teisest küljest noh, ei ole ka selles mitte midagi imelikku. Praegu te tahate olla maailmakodanik, õppida keeli, eks ole, ja arendada ennast nii palju kui võimalik selle asemel, et võib-olla hakata väga sügavuti niimoodi uurima oma juuri, aga, aga te tunnete huvi? Ja, ja võib-olla tuleb selline aeg kui ma hakkan ikka tutvuda rohkem oma juurtega No selge, aga Narva linnavalitsuse kultuuriosakonna peaspetsialist olete jah, et mida te siis teete veel peale selle, et käid rahvuskultuuriseltside. Üritustel ma töötan kultuuriteenistuse spetsialistina ja siis tegelikult minu tea, vastutus on seotud noorsoovaldkonna võrreldamisega kureerimisega ja sealhulgas Narva linnas huvikoolide töö korraldamine ja siis osaliselt ka kultuurivaldkonna asja, peamiselt see on pigem selline paberid erinevate arengukavade projektide koostamine ja siis need ülejäänud andlusega seotud asjad, aga mõnikord ka ürituste korraldamine, linna ürituste korraldamises osalemine nagu selline, nagu valdkond. Piirilinnas nagu te töötate kultuurivaldkonnas, kas on ka mingeid piiriüleseid ettevõtmisi, mida te korraldate aitate korraldada? Meil Narvas? Päevad korraldatakse juba mitu aastat järjest, kus Venemaa esindajatega ja muidugi olin kaasatud ka nende päevade korraldamisse, osaliselt. See, et te räägite eesti keelt ilma sõnadetagi, selge, tuleb teile väga palju. Ja, ja tegelikult kui ma, kuidas üldse tuli veel niimoodi, et ma jään siia õppima, et esialgu ma kavatsesin ära minna nii nagu paljud teised noored Tartu või Tallinna õppima, et tegelikult olin sisse astunud nii Tallinna kui ka Tartusse, aga õnneks ilmus selline võimalus, ilmus selline uus õppekava Tartu Ülikooli Narva kolledžis mis pakkus mulle huvi. Ma mõtlesin, et mikspärast mul on. Olemas siin selline huvitav Utagava, mis tol ajal tundis väga deskriptiivse. Ja tegelikult ma ei Ühtegi korra kahetsenud selle kohta, et ma jään siia õppima. Aga peamiseks minu tingimuseks minu jaoks oli see, et õppimine ollakse eesti keeles, ma ei tea, kust nagu sellel mõjue mul oli, iseendale esitasid ja iseendale oli selline nõue, et ma näen õppima kõrgkooli ainult siis, kui see pakub eestikeelset õpet. Aga tegemist on ju suurepärase nõudega. Noh, võib olla, kui ma saan aru, et see oli väga hea nõue. Ja kui hakkasin õppima ülikoolis, siis esimesel semestril mine minu kursusekaaslased ja ma ei saanud aru peaaegu mitte millestki, vaatamata sellele, et mul oli koolibaaskeel väga hea. Ja kui tuli esimene sessioon, siis oli vaja sooritada eksamid, valmistusime nii palju, õppisime nii palju uut ja niimoodi, et sooritasime eksameid Eestis, teine semester oli väga hea, kõik oli arusaadav juba, no see nagu sõnavara, mis oli vaja sa varsti nagu tähe ja siis edaspidi läks kuidagi niimoodi, et eesti keel tuli. Parem kuidas seda protsessi kirjeldada, et nagu selle kõige raskema perioodi ületasite, et see oligi see murdepunkt Teil ja, ja selline Laanasta siia teie temperament muidugi, Narva eks ole, kus on palju rahvusest inimesi ja teistest rahvustest, et ütleme, ei saa kuidagimoodi öelda, et siin oleks selline vaoshoitud ugrimugri seltskond. Siin teie temperament nii väga ütleme võib-olla silma ei paista, aga samas ikkagi teil on hoopis isesugune loomus ja sedasama tempera, ent kui näiteks eestlastel võib-olla ka venelastel ja nii edasi, et olete vahel mõelnud, et kui sarnased või mitte sarnased on siis omavahel näiteks. Lätlased, venelased, tatarlased, mulje tundub isegi niimoodi, et inimesi mõjutab rohkem see elu-olukord, mis neid ümbritseb. Tundub, et venelased siin Narvas ja venelased Venemaal on erinevad. No nendel ideed on natuke erinev, oleme hiljuti käänud Sankt-Peterburis ja seal nagu rääkisime natuke inimestega, et nemad on seal sellised väga avatud, väga sellised. Soovivad sellest nagu teistele näidata, väga enesekindlad ja siin on inimesed väga konkreetsed. Liiga palju ei räägi sellest, et natuke vene rahvusest inimesed, vene rahvuslased ja nad on sellised. Nad ei soovi nagu liiga paljud teistega suhelda on, nendel on oma nagu suhtlaskond ja siis eriti soovi kuidagi välja paista teistest erinevalt. Selline tunne on. No see on huvitav, eks ole, ja jälgiti seda kõrvalt ja te saate nii ühtede kui teistega hakkama. Sest et eesti keel on ju tegelikult kõige võti kõige alus lisaks veel, kui võtame veel eestlased nüüd siia kampa, eks ole, et, et kui te eesti inimese puhul eesti keeles pöördute, siis probleemid puuduvad tegelikult. Kuld ei saa öelda, et Eestis venelased ja eestlased on taga erinevad, ei saa niimoodi väita. Aga teie, Anastasia, olete rahul, et saad oma teadmisi, oskusi Eestist teostada, või olete vahel mõelnud, et A. Kuskil mujal hoopis töötada. Tegelikult olen rahul, olen väga rahul, et siin olen oma Harjedus käigu teinud ja siis õppisin ka kõrgkooli sisse, sinna oli võimalus ka sattuda tööle niimoodi, et ma saaksin oma erialateadmisi rakendada oma kodulinnas alati midagi. Ta on. Ja kui oli selliseid mütatud, äkki võiksid minna välismaale, siis ma kogu aeg mõtlesin, et ma hakkan igatsema. Mul on siin vanemad, mul on siin kõik sõbrad, mul on kõik tuttav õde. Näinud töötamas nii Ameerikas kui ka Inglismaal ja mina olen ka käinud Inglismaal töötama. Mul oli see selline väga halb kogemus. Mul oli seal nii halb, et ma ei sooja üldse enam ära minna kuskil välismaal ja sest tean, et seal on teised inimesed. Kedagi ei huvita, kuidas sul seal läheb, ainult vähene koos vanematega telefoni teel, kuidas läheb ja kuidas sina seal elad? No see ei ole piisav selleks, et tunda ennast õnnelikult. Loomulikult. Ja tõega lihtsalt erinevad inimesed, eks ole, ühele sobis ja teile ei sobinud ja tulite tagasi oma armsasse Narvas. Suurepärane, aga ütleme eesti kultuur laiemas mõttes seal teater, muusika, kunst, kirjandus ja nii edasi ja kui lähedane see teine. See on mulle väga lähedane, on, mul on selline seisukoht, et olin Eesti kultuuriga üles kasvanud, minu lemmikraamat oli Eno Raua naksitrallid Li tõugu. Mina olin käänud Narva koorikoolis ja meil praegu õppekava raames õpetati eesti heliloojate muusikat ja osalenud Eesti laulu ja tantsupeol paar korda ükskord, kui olin koodi osaleja. Ja teinekord, kui olin juba täiskasvanud inimene ja mõlemad korrad sain manni, nii palju selliseid uhkeid emotsioone selle kohta, et see, see superhea traditsioon, see näitab Eestimaa ühtekuuluvustunnet. Ja see näitab seda, kui hästi Eesti elanikud oskavad millegagi huvitada oskavad tegeleda lauluga või tantsuga. Nad töötavad selle nimel, et aeg-ajalt tulla. Ja siis üheskoos ühel. Oma oskusi ja siis nautida seda Eesti kultuurisee on minu jaoks selline väga kallis traditsioon. On rõõm näha, kui palju inimesi osalevad selles ja huvitav, et kui seisad selle laululava kaare all ja siis inimesed, kes on kuulajaskonna, nad laulavad sinuga koos, siis selline suur Eesti koor tekkib. See tekitab nii palju emotsioone ja see on unustamatu kogemus. Siis on päris hea tunne mõelda, et minu kodu on ka siinsamas Eestimaal. Ja, ja, ja tegelikult kõik need eesti laulud, see muusika on minu jaoks nii meeldiv. Tundub, vot see kooriv koolis õppimine mõjutas, jaga panin, suhtun, sest Eesti kultuur ja aitäh Anastasija Jagoliva Narva stuudiosse tulemast ja saates kaasa löömast. Ja mulle meeldis, et kutsusite mind sellepärast, et mul on alati selline tugev soov rääkida sellest, et ma ei kahetse selles. Ma elan siin Narvas, siin on tõesti väga palju võimalusi selleks, et edasi arendada. Et siin midagi huvitavat korraldada, kui on soov, siis võimalusi tuleb. Ja usun, et Narvas südameks on Narvat armastavad ja lihtsalt initsiatiiviga, et inimesed, kes teevad nii palju, kui nad saavad teha selleks, et linn muutuks paremaks. Tõid teieni Maristomba Jüri Nikolajev ja Haldi Normet-Saarna. Lõpetuseks kõlab üks kaunis laulupeo laul nimega pisike puu kuulmiseni.