Ööülikool no mis meil täna siis on, meil on hüperinteraktiivne nutisebimine, maniakaalne rabelemine, pöörone rööp, rapsimine, radioaktiivne ja Milit antne pseudoaktiivsus, lõputu kiirus, kärsitus, rahutus. Koole. Muusik Kalev rajangu kõneleb teemal tantsu läbikukkumine säästuvägivalla magus elu. Saade on salvestatud tantsunädalal Viljandis Kondase keskuses. Mul on, ma loodan, sümpaatia on vastastikune. Ma olen väga tänulik kõigile, kes on mind kutsunud siia mingi paar aastat tagasi, me olime ka Tantsunädalal koos siis me rääkisime tantsust. Täna me räägime tantsu läbikukkumisest lähtuvalt siis meie tänase jutu pealkirjas tantsu läbikukkumine, säästuvägivalla magus elu. Aga enne veel kui ma alustan, poliitiliselt korrektne standartne hoiatas teile tänase loengu sisu võib olla häiriv, häiriv nii intellektuaalselt, ideoloogiliselt kui ka moraalselt. Miks meil on täna üsna komplitseeritud süntaks kiillauset, põimlaused, liitlauset, mõni üksik lihtlausega, võõrsõnade inglisekeelsed sõnad ja väljendid mängud ja sõnamängud? Muidugi, sotsiaalsed, ikka kapitalismi kriitika, traditsiooniliste väärtuste kriitika, suguelundite suguaktide detailsed kirjeldused, vihakõne, mis maskeerib ennast mesijutuks. Vabadus, mis esitab ennast üsna jultunult tõele ja rasedatele ja lemmikloomade Laan tänane loeng keelatud. Kui muidugi mitte arvestada, et me kõik oleme neoliberalismi lemmikloom. Mida ma üldse sedasorti tartlase hoiatusega olen sunnitud alustama, ütleb midagi meie olukorra kohta täna siin ja praegu. Kas te teate, kes või mis on Brainiac? Brainiac on seal kõike muud anda ka inglisekeelne sõna, mis riimub ühe teise inglisekeelse sõnaga nimelt miiniek. Hakkan siis moraalselt seksuaalselt väärastunud isik, Brainiac sellele väga head eestikeelset vastet ei ole. Ütleme niimoodi, et Brainiac on intellektuaalselt väärastunud isik ilmselt liiga tark inimene. Aga tänase jutu kontekstis Brainiac tähistab ka ideoloogiliselt ja kriitiliselt väärastunud isikud nokka üsna räme pere. Nüüd tavamõistus või see, mida inglise keeles nimetatakse üsna irooniliselt koman nonsens tavalollus muidugi Preini äkile meni äkil mingit vahet ei tee, ühed väärakad mõlemad küll, aga meie kultuur on sunnitud vahet tegema, sest nagu me teame, meie lääne tüüpi kultuur põeb ju üsna rasket haigust, mille nimi on difoto, moos, maailma kaheks jagamine. Ja niipea, kui maailm on kaheks jaotatud, siis meie lääne tüüpi kultuur on sunnitud valima kahest halvast vähem halvem. Ja enamasti brutan enamasti mitte alati enamasti meie kultuur eelistab seksuaalseid ja moraalseid pärastumisi ideoloogiliste, intellektuaalsete le varastamist. Miks, kui ta need vastikud ei oleks, igasugused pedofiilide homoseksuaalide Sofiilid on alati siiski mõõtmatult ohutumad ühiskonna ja kultuuri jaoks kui ideoloogilised intellektuaalset väärastamised. Kultuuriasutajaida Sigmund Freudi umbes 100 aastat tagasi juba kvalifitseeris mässamise, noh, selle eriti võika ideoloogilise väärastamise ebaküpse anaal erotitsismi ilminguks. Kuigi iga loll saab aru, et kui täna Ma siin miski üldse anaalne on, siis on see meie globaalne, olime realistlik, Darwiniitlik, seeniorkapitalism on see, mis on tegelikult anaal. Mismoodi sotsiaalselt organiseeritud anaalsus meil siis täna välja näeb, muidugi meil on globaalne, kontrollime distsipliinina puhtuse ja korra, ime, punnitamisiine, veeretamise ime ja muidugi aeg-ajalt üüratu paha meri, sest nii nagu juba Karl Marx postuleerita, kapitalism on ju liikuv vastu rääkivus, noh, nii meil täna ongi. Ühelt poolt äge ovaalne kõhukinnisus, mis siis, no ettearvamatult ja suvaliselt vaheldub vähemalt sama ägeda globaalse kõhulahtisusega. On näha, et siin on tervelt Brainiaci koos, näha on, et ka ilmselt on mõned maniakid, ei lase sellest ennast häirida. Kõige targem Brainiac räägibki, teised kuulevad ja nii, aga väga sageli sellistes situatsioonides juhtub, selle asemel, et rääkida asjast, hakkab see üks ainukene tark inimene rääkima sellest, et asjast üldse rääkida ei saagi. No meie oleme kas nii maniakaalses Preini äkid nii lollid või vastupidi, sedavõrd targad, et me ütleme, et saab külasest rääkida kohe vägagi saab. Seda enam, kui me mõtleme, kuulame, millest tänases Eestis räägitakse asjadest, mida enam ei ole või veel ei ole. Loomad on meil tänases Eestis, kus enamasti koonduslaagrites või tappa vabrikutes loomi me üldiselt ei näe. Kui te tahate loomade juurde pääseda, siis te peate hankima kehtiva tervisetõendi, millest nähtub, et teil ei ole suguhaigusvaimuhaigus isegi siis on mõnda veise või seafarmi üsna võimatu sisse pääseda. Või siis redutavad loomad, kas või siis on nad mõned üksikud õnnetud loomad on tassitud surnuaeda, kus nad on siis vabandust, loomaaeda, kus nad on sunnitud siis ennast kõigile näitama. Sellest katki midagi ei ole, sest loomade asemel on meil Aleksei Turovski, kes, mille räägib toredaid lugusid loomadest panete tähele, Eesti on ka üsna räbaldunud paljuti ära enam ei ole, eesti asemel on meil muidugi Valdur Mikita oma Megalomaniakaalsete ja üsna magusate mütoloogiat ega jumalat ei olegi ammu nähtud. Jumal elab ilmselt kuskil Gaza sektoris või Tel Avivis mingis väga odavas räpases vanadekodudes, ilmselt on ta ratastoolid, ilmselt on tal kuse roojapidamatus jällegi katki pole midagi, sest jumala asemel on meil Toomas Paul ja kõik teised teoloogid, kes meile siis jumalast räägivad. Muusikat ei ole ammu enam kuuldud, muusika asemel on meil muidugi get arvata ära loomulikult kobedad dissidendid distsindentidele muidugi tissidega midagi pistmist ei ole, sest kui nad naissoost teisitimõtlejad dissidente on meil ka muidugi Ale dissidente asemel on meil diskursus kohe hästi palju kis kursusi edasi ja nii edasi elu asemel on meil elutreenerid mõtte asemel mõtte, treenerid ja arvamuse asemel festivali. Meie täna siin sedasorti asendamise idee meil on, ma luban teile, ma garanteerin teile, et meil on riial hing või nii nagu üks teine meie kultuuriasutaja isa nimalt Immanuel Kant väljendab, et ping on siis asi ise. Kuigi on täitsa selge, et miski pole asi iseeneses, kõik on seotud kõige muuga ja võib-olla esteks vaatamegi, kuidas ajatäht eesti keeles on seotud kõige muuga. Vägivald on eestikeelne liitsõna, sõna teine pool, vald on laenatud saksa keeles. Üsna hiljuti see meid ei huvita, aga see vastasel ja vägi on üüratult vanasõna-. Paul Ariste väidab, et vägi kuulub ürgu rooli tüvevaras võib-olla isegi kuni 10000 aastat. Vanasõna noh, sõnad nagu hull ja koib ja naine ja liha ja huul ja silme vask siin nende hulgas ka sõna vägi on ilmselt ka häälikulise laiendatud, sõnasesse lühem või pikem. Mida sa peaksid mile väljendama, noh, peaasjalikult jubedust või õudust või mastikust või jälestus hirmu, aga samal ajal imetlust jumaldamist, noh, niisugust eksootilist mängimist ja. Seega vägi on midagi, mis üüratu väega tõmbab meid enda poole ja samasuguse üüratu väega tõukab samal ajal endast eemale. Vägi on midagi väga võimsete välist täht eesti keeles on täitsa huvitav jõul tänast loengut ette valmistades võtsin ette statistilise juhuvaliku 300-st A tähte sisaldavast eestikeelsest sõnast. Ja leidsin, et umbes kaks kolmandikku nendest sõnadest on selgelt pahaloomulised lapsendada. Kui ämber armus, ängistus, häving, ärevus, rämpsräbal, pärak, pätt, mäda, Mäkerdis märter, mänedžer, ämm, käive äratas jälkus kärbet näärivanal läbikukkumine, äpardumine ja nii edasi. Ja mõningaid eriti räigeid. Läbikukkumisi võikski nüüd vaadata, me teame, et muusika on läbi kukkunud, vaikus. Armastus on läbi kukkunud, seks, inimene on läbi kukkunud loom jumala läbi kukkunud inimene, mis tähendab, et jumal on koguni kahekordselt läbi kukkunud, loo meiega, astume talle, päev on läbi kukkunud, öövaim on äpardunud mateeria ja nii edasi ja muidugi tants on läbi kukkunud. Vägivald või veelgi täpsemalt, vägivald on läbi kukkunud, persse läinud, äpardunud tants. Ja sedasorti vägivalda me võiksimegi täna vaadata, nimetame teda säästuvägivallaks säästuvägivald kolme tähte ühesainsas eestikeelses sõnas kohe eriliselt pahaloomuline, see on nüüd see vald on meie ümber meie kultuur ja me ise oleme vägivallast sõna otseses mõttes läbi imbunud, noh ilmselt mingit poliitilist matemaatikat mingit statistikat vaja selle tõestuseks tuua ei ole. Kõik on niigi selge, ütleme nii, et täna on globaalselt vägivallal väga magus elu ja ilma igasuguste Säästuvägivald ei ole nagu säästumunn või säästud issid, paneme tähele, säästumunn on lihtsalt väga väike noku ja saastu tissid on rinnad, mis mahuvad naiste vormi sisse, aga säästuvägivald võiks areneda näiteks säästu piirik säästu, piirenduse, koolnuliku ja Laivalikuniks jõledat valgusest levitav valgusallikas pole nagu need, olgu seal ikkagi, mis meil siin laes on. Teatavasti umbes 10 aastat tagasi Euroopa liidus keelati hõõgpirnide kasutamine ära ettekäändel siis, et kõik muud valgusallikat kulutavad palju vähem energiat ja põlevad kauem. Noh, teades, et mistahes alternatiivsete valgusallikat tootmiseks ja utiliseerimiseks kulub 10 kuni 20 korda rohkem materiaalseid ressursse ja energiat, siis muidugi peab küsima, kus see kokkuhoid tegelikult on või kus see sääst tekib. Muuseas, 1927. aastal juba Ameerika inseneride assotsiatsioon sai ülesande välja töötada elektriline hõõgpirn, mis põleb ainult 3000 tundi enne nad olid põlenud igavesti. Insenerid said sellega muidugi hiilgavalt hakkama. Erinevalt nendest saksa kolleegidest, sest umbes seitse aastat tagasi ma olin Hamburgis oma tüdruksõbra juures ja tema vanemate majas kuskil Hamburgi eeslinnas mis oli siis teise maailmasõja blockwaster pommitamisest puutumata jäänud. Seal maja keldris käisin suitsetamas ja kuna teema oli tol hetkel oluline jaoks, siis ma ühe pirni keerasin ka keldri laest välja ja vaatasin selle hõõgpirni markeeringut, seal oli nimelt haakrist tootmisaasta 1942, tootjaks saksa firma ossa. Nagu näete, mingis Hamburgi keldris on üks pirn põlenud 70 aastat põleb ilmselt järgnevad 700 aastat. Seega paneme tähele, küsimus ei ole kunagi siis valgusallikates, ükskõik mis need valgusallikad on, vaid ikka alati süsteemis, mida, et konkreetsed valgusallikad valgustavad. Ja meie tänane süsteem, globaalne neoliberalism, lik, Darwiniitlik, kapitalism, seal on see süsteem, mis on muidugi preditseeritud raiskamisele, kasum, käive, efektiivsus, tarbimine. Ja sedasorti süsteemis muidugi säästmisest rääkimine on kas amoraalne või lihtsalt mõtet. Näete, säästupirn on, säästu ei teki, säästuvägivald on, säästu ei ole ja säästuvägivald on geneetiliselt muundatud vägivald, ütleme niimoodi, keeemmu vägivad. Muuseas Venezuelas süüakse väga palju ube, on niisugune riik kuskil teisel pool maakera ja me teame, mis ubade söömisel inimestega juhtub. Inimesed söövad, kõhud saavad täis, Nad hakkavad koledal kombel peeretama ja nende peeretus haiseb üsna jäik ja Venezuela rahvasõbralik valitsus kuskil 20 aastat tagasi tulles vastases rahva tungivatele nõudmistele, tellis Ameerika kurikuulsalt biotehnoloogiakontserni Monsanto geneetiliselt muundatud ubade projekti. Monsanto insener Merit said sellega ka väga hästi hakkama. Sealtmaalt alates süüakse Venezuelas veelgi rohkem ube, inimesed piiritlevad veelgi rohkem, aga nende Pierre'i hall see on täiesti peeru vaba beer, puhas, p. Nii nagu meil on alkoholivaba õlu viseksi vabaseks või näiteks vägivallavaba vägivald, mis on siis säästuvägivald või ka näiteks seenevaba seen. Seenevaba seen on teatavasti tuumaseen seenekujuline, radioaktiivsete osakeste tolmupilv, mis aatomipommi lõhkamisel maapinna lähedal atmosfääri paiskamine, mida me saame siis vaadata? Ja seenest võikski rääkida väga lühidalt, miks siin siin on jällegi väga vanasõnana. Paul Ariste andmetel on ka see sõna päritud umbes 10000 aasta tagant sellest uraali tüvevarast. Ja kui me küsime, me uurime omaenese kultuuri, ontoloogilist, meid, kapi, milliseid seeni meie kultuur eelistab, kas tants Daniel, Robert Oppenheimer, Edward Sallerit tuumaseeni või A laagimasse liiari ja Albert Hoffmani maalilisi. Maagilised seened on psühhedeelsed seened, ka Eestis kasvavad näiteks kärbseseeni paljakud ja hoolimata sellest, mida nüüd mina või teie privaatselt arvame. Meie lääne tüüpi kultuur muidugi on sunnitud kahest halvast valima vähem halvema ja ta eelistab, ta on valinud tuu masinaid. Miks muuseas ka eesti keeles ilmunud vahva raamat, tunnete ja meeltetaim autoriteks soomlased siin ikka piibo ja Ulla Salo pajatab meile siis maagilistest taimedest ja kaasatud seentest ja sealt tuleb teile üks tsitaat. Juttu on siis maagiliste seente söömisest tsitaate olla, kogemused võivad olla tugevalt vaimsed toime on tihti meeldiv, isegi eufooriline, tuues kaasa tugeva ühtsustunde teiste inimeste ning looduse ja universumiga. Tsitaat lõppeb sama hingetõmbega, samad autorid jätkavad paar lauset hiljem. Ida-Tal on Euroopas ja Ameerikas loetakse maagiliste seente korjamist, omamist, tarvitamist ja müümist uimastiseaduse alusel kuriteoks, nagu näeme see tsitaat, need kaks tsitaati tegelikult avavadki meie lääne kultuuri fundamentaalset patoloogia. Sest mida nad ütlevad? Tugev ühtsustunne teiste inimeste ning looduse ja universumiga on meie kultuuris kriminaliseeritud on kuritegu, on väga räige, ideoloogiline ja poliitiline läänest. See on ka põhjus, mispärast Ameerika antropoloog Barbara Heeren raisk küsib kas me oleme koletised, kuna me tapame ja sõdime, võime, oleme inglid, aga me teeme oma tapmise sõdimise millekski ülipühaks. Loomulikult. Me oleme inglid, sest me muudame oma tapmissõdimise millekski väga pühaks tõeliselt vägivalla vabaks, niukseks, puhtaks, vägivallaks. Jätkab Kalev rajangu. Et vägivald on miski, mis vastandub elu, läks ta siis hävitab elu või ta sandistab elu. Ja me saame rääkida vähemalt meie tüüpi kultuuris elu andmisest, elu elamisest ja eluvõtmisest. Ja kui me nüüd oma kultuuri intoloogilist disaini lähemalt uurime, mida see kultuur meile siis pajatab, elu võtmine tapmine, vägivald, sõdimine, agressioon, asun selgelt, mis on meie lääne tüüpi kultuuris midagi, mis on ülipüha jumalik, kangelaslik, miks meie kultuur on ju oma olemuselt süvastruktuurid, monoteistlik üks jumal korraga ja sellest monoteismist lähtuvad mis tahes monomaaniad. Noh, täna selleks monomaaniaks on muidugi töö imperatiiv töö on see, mis on tegelikult igasuguse püramiidi tipus. Kuidas Molotteismi saadakse ka Eestis umbes 1000, isegi veel vähem aastat tagasi. Oli ju müüri Polotteis kohe väga palju jumalaid, kelle kõigiga pidi väga hästi läbi saama, noh, mis on teatavasti üsna aja- ja ressursimahukas tegevus, aga ometi saadakse niimoodi, et üks jumal, kes on ilmselt kõige verejanulised, kõige mõrvarliku ja kõige paremini relvastatud ja tugevam, notib kõik teised jumalad maha. Seda nimetatakse teid siidteaduslikus keeles jumala tapmine, nagu näete, mitte ainult Tammsaare kangelased eesotsas Indrekuga ei ole jumalaid üritanud maha koksata. Vaid jumala Nad ise on tegelikult kõige mõrvarlikumad jumala maha nutiad üldnoja, see üksainus jumal, kes siis järele eatse Killergaad või siis takja jumal, see müstiline soolo android, noh, selge on see, et ta kardab meeletult silmad vilavadki, käed on küünarnukini verised, minge kuhugi kirikusse või templisse või morfeeessemist, et ta nõuab oma olematut absoluutset kuulekust. Tema alamad peavad olema näoga oma jumala poole, käed nähtaval ja nad peavad olema põlvi, sest kui nad oleksid kuidagi teisel kombel näiteks käed selja taga või, või taskus või siis on selge, et et inimesed võivad oma kätes varjata mingit riistu või püstolkuulipildujaid, et oma jumalale otseselt peale teha. Mida muidugi ei tohi lasta juhtuda. Ja kui meile lakkamatult korratakse jällegi meie kultuurse kristlikele seda tüüpi kultuur kordab, et jumalakartus on tarkuse, olgu siis, paneme nüüd tähele, jumala sõnal võib olla näiteks töö või kasum, heks nauding, mis iganes üksi jumal korraga, jumalakartus on tarkuse algus, siis on see selge ja üsna häbematu ja jultunud, ideoloogiline vale, sest kui jumalakartus üldse millegi algusest saab olla, siis ta saab olla ainult lolluse algussett, paneme tähelekartus, on hirm, hirmu, ebakindlus, ebakindlus on stress. Me teame, mida stressihormoonid inimesega teevad asjalikud, siis glükokortikosteroidid sõna otseses mõttes kahjustavad meie aju. Et krooniline stress mõjub siis inimestele väga halvasti, tähendab nimelt pöördumatuid ajukahjustusi otseses mõttes inimesed, kes on kroonilisest stressist, nii nagu meie teiega oleme siin seda tüüpi ühiskonnas ja kultuuris tervikuna, noh jääme lihtsalt vähehaaval lollimaks ja lollimaks, nagu näeme, elu võtmine, vägivald, tapmine, sõdimine on meie kultuuris nii, nagu on astrofüüsikute leiutatud tumeaine või tumeenergia, mida siis energia ainebilansist väidetavalt olevat kuskil 95 protsenti, eriti me ei saa seda katsuda, seda näha, aga ta olevat olemas, kuna muidu universumi püsiks koos. Mis on tumeda aine tumeda ja energia ja siht või eesmärk, noh, ilmselt siis kas universumi lõputu paisutamine või vastupidi, universumi lõputu kokkutõmbamine või siis on vägivald meie kultuuris, nagu on biogeneetikute kuulusele rämps-DNA 100 99 protsenti DNA ahelast mille otstarvet mõtet keegi ei oska. Nüüd elu elamine, see, mis jääb siis surma ja sünni vahele meil siin või ka vastupidi sünni ja surma vahele. No midagi meie kultuuris selgelt midagi, mis on keskpärane, labane, vulgaarne, mõttetu, nüri ja nõme loomi, osa siin on veri, higi ja pisarad, jällegi, mis pärast kõik monoteistlikud, lunastus, usundid, olgu nad siis budism, kristlus või islam või kapitalism tehnologis või ka näiteks humanism toovad meile pähe, kui tähtis on see, mis tuleb pärast, sest monoteistlikud, lunastus, usundit, postuleerivat Ransendentsem mõõtme, selle vertikaalse mõõtme, neile on tähtis see, mis tuleb pärast surma või siis ka näiteks see, mis on siin virtuaalne reaalsus, kuhu me saame põgeneda sellest jämedast maailmas. Sellepärast tähtis on kõikvõimalikud paradiisid ja nirvaana ja lunastusest ja päästmised ja valgustused või siis näiteks mingi küberruum, kuhu saab minna. Et nagu näete, meie kultuur oma olemas, et ei ole mitte ainult nekrofiilne surma, armastavaid ekrolaatriline surma, lausa. Monoteismi ja maantee esmist lähtuvad mis tahes monomooniat postuleerivad ju absoluutse tõe, on ainult üks tõde, teistest ei ole mingi absoluutne tõde ja meie osa, aga siin maa peal on muidugi absoluutne sõda absoluutse tõepärast, ehk nagu Chesterton ütleb, oh kuidas nad vihkavad 11 jumala armastuse pärast. Noh, selge on see, et meil siin ja praegu ei tohi kunagi olla elus, sest kui meil mõnus oleks, siis me ei tahaks mingit nirvanatega paradiis ega lunastust ega pääsmistega virtuaalselt osast, siis on see, mis siin parasjagu on piisavalt hea. Ja kui täna tundub, et meie kultuur, noh, kui me vaatame oma kultuuri läikivat pealispinda, mida me näeme, et meil on mingit sorti naudingu, imperatiiv imperatiiv kui nüüd seda pealispinda pisut kratsida, mis osutub et meie elu siin on siin ja praegu on neetud töö ja kasum imperatiivi alla, noh, lõputu niuke, nüri töö, pingutus, sõda ja võitlus, selge see minema siit jäledast maailmast, noh näiteks siis kübe elu andmine ja elu loomine, see elu kolmas Kolmainsuse kolmas aspekt viitab siis naiselikkusele emodusele, rasedusele sünnitamisele. Aga Kaseksuaalsetele tegevustele ja loomulikult reatiivsusele millegi uue loomise noh elu andmine ja elu loomine, meie kultuuris on selgelt midagi, mis on vastik, rõve, jäik, ohtlik, räpane, haisev, märg, libe, midagi, mida peab häbenema, varjama, puhastama, ravima, kartma, ära keelama, kõrvaldama noh, kuivõrd kõrvaldada ei õnnestu elu loomise akti, siis on võimalus seda ümbritseda väga jäikade kõikvõimalike rituaalide tabudega, nii nagu meie kultuursed aga teinud on või siis sellest ritualistikast ja tabudest tulenev noh, vähem või rohkem patoloogiline moraal kui muuseas üks Rooma kirjamees kunagi 2000 minu meelest oli, tallab järjest Teedsimusega võiskagi, teine olla on pärandanud meile vahva ladinakeelset sententsi omale saapereviks teok, ankeedid, no te saate sellest muidugi arvama seda tõlkima, hakkan äkki mõni raadiokuulaja ei saa ma tõlgin armastada ja tark olla korraga on isegi jumalal võimatu, no rääkimata inimestest ja jällegi meie lääne tüüpi kultuur on sunnitud valima kahest halvast vähem halvema. Ja ta on valinud ta eelistab tarkust armastusele. Ja võib-olla vaatlekski nüüd ühte niisugust mudeli juhtumit mis võiks avada siis meie kultuuris ilmnevad pinge välja ühelt poolt siis seksuaalsete tegevust ja vägivalla vahel, teiselt poolt ka tarkuse ja armastuse vahel tekkivat pinge välja ja muidugi ka seksuaalsete ja ideoloogiliste väärastamiste vahel tekkivat pinge välja. Ja see juhtum tuleb teile magesõjast viimasest Iraagi sõjast, Iraagi sõda, 2003 kuni 2011. Sõja algatajad, Ameerika Ühendriikide president George Bush juunior, kaitseminister Donald Rumsfeld ja Briti peaminister Tony Blair. Sõja põhjus väidetavalt Iraagis aegsel diktaatorile Saddam Husseinile olevat olnud massihävitusrelvad, mida ta lõpuks ikkagi ei olnud. Sõda läks maksma kaheksa triljonit dollarit, hiiglaslik summa, noh, üle poole laenati kokku hiinlastelt sõjaohvreid umbes pool miljonit, rõhutan umbes, et keegi ei ole nüüd laipu ja laibatükke kokku lugenud umbes pool miljonit iraaklast ja kuskil 9000 liitlasvägede spetsialisti ja sõdurit. No need on väga täpselt kokku loetletud. Täpselt 4491 liitlasvägede sõdurit sai selles mõttetus sõjas surma, nende hulgas ka kaks eestlast. Väga verine ja räpane sõda näiteks Faluisa linna pommitamisel kasutati termopaarilisi pomme, mis on ju tegelikult taktikaline tuumarelv, mis tähendab seda, et selles linnas siiamaani lapsed, kui nad sünnivad, siis kuskil 80 protsendi ulatuses sünnivad väga raskete väärarengutega. Aga selle sõja ajal tegutses ka vangla, mille nimi oli siis Abu kräbi vanglad, mitte päris kontsentratsioonilaager, aga midagi sellesarnast vanglaga soiti siis Iraagi sõjas all kinni, terrorismis kahtlustatavaid kohalikke elanikke. Asjalikud noored mehed, aga ka naised Jald. Muuseas, 1942. aastal, kui Austraalia ajakirjanikke külastas tolleaegsed Saksamaad intervjueeris kõrgeid saksa riigitegelasi, sealhulgas ka Heinrich Himmleri, kes oli kontsentratsioonilaagrite suur entusiast tol ajal ja küsisin liige, et mis asi see kontsentratsioonilaager siis ikka on? Himmler talle väga heas inglise keeles ka vastas kaugelt paremas, kui mina suudan sind simuleerida. AseAbuv jäävi Fanla noh, umbes nagu kontserdil, aga ütleme niimoodi, et iraaklased kändivad ja meie teeme kõik üle. No ja mis ülejäänud siis oli seal, mida me siis tegime juba 2004. aasta sügisel hakkavad pressi imbuma üsna häirivad, aga üsna erutavad fotod sellest, mida me seal tegime. Fotode peal näeme alati abituid, vange sunnitakse kaamerate ees monstrueerima kõikvõimalikke keerulisi seksuaaltellinguid ehitama rõvedaid ja alandavaid seksimänge mängima iseenda ja teiste vangidega. Kõik see, mida me saame tähistada sõnapaariga. Seksuaalne väärkohtlemine, muuseas, huvitav on see, et kui te neid pilte olete näinud neid fotosid, neid on sadu ja sadu mis seal vanglas siis tehti, kui see fotomaterjal pärineb näiteks kuskilt New Yorgi või Londoni, kas siis mõne kunstigalerii või kunstimessi kataloogist siis ta muidugi kvalifitseeruks väga heaks kunstiks, sest mida me nende piltidega Lähme on täiuseni lihvitud, seksuaalselt perfaatsed, seksuaalselt happenn, õnnetuseks pildid ei tulnud siis mitte New Yorgist Londonist ja muidugi reaktsioon tol korral oli üsna äge, sest Ameerika Ühendriikide president George Bush juunior teatas väga kiiresti, et süüdlased siis selles juhtumis peategelased. Süüdlased tuleb kähku välja selgitada ja nad peavad saama õiglase karistuse ja süüdlased saite muidugi õiglase karistuse, sest Gates'i peategelased spetsialistidest Sersandid, linde, inglane, kes on muuseas naine ja tema juhtumikaaslane Charles Greiner ehk siis sõjakohtu alla said 10 aastat vanglat, said amnestia, täna muidugi enam vanglas ei istu ja nende otsene ülemus, brigaadikindral Janis karpinski deklareeriti koloneliks ja kaitseminister Rumsfeld kahe aasta pärast kaotas ka oma portfelli küll ühel teisel põhjusel paneme tähele, mida see mudel juhtumise, haavu, käävi, vanglajuhtum meile siis pajatab nimelt seda, et sõja algataja, sõja peategelased sõjakangelased mingis muus kontekstis sõjas kurjategijad George Bush juunior Donald Rumsfeld, Tony Blair neid ei süüdistanud ega süüdista mitte jäigi, nemad on meie lääne kristlikku kultuuri traditsiooniliste moraalsete väärtuste hoidjad, kaitsjad ja levitajad. Noh, ja mis need meie läänekristliku kultuuri võib-olla kõige olulisem moraalne, traditsiooniline väärtus siis on, aga nimelt see, et meie tapame teaduslikult puhtalt meie tapame kultuurselt kliiniliselt puhtalt. Põleta lihtsalt koos oma kitsede ja summad ja naiste lastega sekundi jooksul tuhahunniku. Seega ei mingeid mõttetuid kannatusi õnnetutele ohvritele, aga ikkagi leidub mõningaid moraalselt väärastunud isikuid, kes siis sooritavad niisugusi ääretult jälki ja ja koletuslike inimsusevastaseid tegusid kaitsetute vangide kallal. Millest omakorda järeldub, et sõda ja massitapmine genotsiid ei ole ideoloogiline karastamine, küll aga mõningate inimeste väärkohtlemine, seksuaalne väärkohtlemine, tingimusel, et nad ellu jäetakse, on eriti räige inimsusevastane kuritegu, millest omakorda võiks järeldada ja me aga järeldame niimoodi, et mitte massitapmine sõda ei ole ideoloogiline väärastumine, vaid vastupidi sõja eitamine. Sõjavastases vägivalla vastases ongi tegelikult kõige räigem ideoloog, loogiline poliitiline väärastumine. Loomulikult ette mitte eksponeerida ohtlikke ideoloogilisi väärastumisi, näiteks sõjaaitamist, vägivallatus, Patifismi selleks ongi tegelikult ainuke võimalus massiivselt eksponeerida moraalseid ja seksuaalseid väärastumisi, mida siis selle case'i puhul ka väga nutikalt. Aga küsimus teile, mida teie eelistaksite, kas avalikult kaamerate ees masturbeerida keerulisi seksuaaltellinguid ehitada rõvedaid seksimänge, mängida oma kaaslastega tingimusel et teid jäetakse ellu või ilma igasuguste kaamerat, et avalikkuse tähelepanuta sekundi jooksul tuhahunnikuks põele? Noh, meil siin täna mingi viktoriin muidugi ei ole, aga tuleb ka kolmas küsimuste elemendile on ilmselt oluliselt kergem vastata kui kahele eelnevale. Kas teile meeldiks vaadata elevandi ülespoomist 1009 kolmandal aastal New Yorkis kooni aelandile, tsirkuses juhtus niisugune õudne lugu, et elevant, kelle nimi oli juhtumisi topsi kas siis meelega või kogemata tallas surnuks kolm talitajad, kes olid juhtumisi mehed ja selle jäletu inimsusevastase kuriteoga tõest. Elevant, kelle nimi oli topsi, mõisteti surma ülespoomise läbi muidugi üles puua, teda ei õnnestunud, kael liiga jäme, aga kuna elekter oli tollal erutav ja uus asi, siis lasti elevant, kelle nimi oli topsi elektrit täis ja elevant, kelle nimi oli topsi, kärvas lihtsalt maha. Seda toredat sündmust silmitsi omaleiutatud käsiga kaameraga kinetograafiga Ameerika insener Thomas Alva Edison. Et jäädvustada see tore sündmus siis oma lastele ja lastele. Noh, meil ongi esimene Snow movie esimene Blatter Moore'i või siis eesti keeli vägivalla nohja järgmine saavad, 100 aastat on muidugi sedasorti vägivalda eksponeerivaid, liikuvaid pilte miljardites ühikutes muidugi juurde tootnud ja meediaruum, olgu siis avalik või privaatne, tegelikult üks väga suur tükk meie massikultuurist kultuuritööstuses massikultuurse, meie kognitiivne psühhoaktiivne režiim, millele me toimime võib-olla massikultuuri tänase massikultuuri olemas, võtab ehk kõige täpsemalt kokku saksa kultuurikriitik Teoodoroviisal krunt, Andormo kui ta ütleb niimoodi participation, mask, also, Stansandardasaino ter, mida võiksid vabalt tõlgendada niimoodi, et ainuüksi osalemine massikultuuris ainuüksi kaasamine, kaasatus massikultuuri on ise terroristlik akt, terroriakt, jubedus ja õuduse märgi all toimuv tegevus. Onu ütles seda kuskil 50 aastat tagasi, noh küllap täna vähemalt sama aktuaalselt kui, siis tegelikult isegi veelgi aktuaalsemad. Nagu näete, kultuuris täitsa ilmselt. Imunoloogiline barjäär vägivalla vastu on funktsionaalne, on üsna õhukeseks kulunud, on peaaegu lausa raamatu, kui me nüüd ausad oleme, siis tegelikult seda vägivalla vastast Imunoloogilist barjääri pole kunagi olnudki. See on lihtne põhjus, miks surevad igasugused elevandid, Jeesus Kristus, et kuidagi nii libedalt ja smufilt. Tallens Simply happens täpselt nii nagu ei teataks. Vägivald on ju tegelikult kaks, ühes me saame rääkida subjektiivsest, vägivallast ah kõigist muudest vägi valdadest, subjektiivne vägivald on miski, mis on meie ümber. Inimsusevastased kuriteod, kõik võimalik oma kuritegevus, subjektina, vägivald on nähtav, konkreetne eksplitsiitne, midagi siin seletada ei ole siin olemas, kellelgi lõigatakse pea maha või mingi hull lendur põrutab 150 inimesega lennukis vastu mäge ja kõik saavad surma. Nüüd see subjektiivne vägivald võib-olla niivõrd õõvastav ja niivõrd kole, näidatakse ka niivõrd palju, et see teeb meid abituks ja oimetuks. Boraliseerib meid ja subjektiivse vägivalla eksponeerimine pimestab meid vägivalla esinemise mis tahes muude vormide suhtes ei näe enam seda säästuvägivald objektiivset vägivalda enese ümber, teiselt poolt subjektiivse vägivalla ebaproportsionaalselt võimas eksponeerimine anestatiseerib, teeb meid, tundetu maks, noh, järgmisel korral tegelikult ei piisa enam ühest hullust lenduristama. Me hullu lendurit ja vähemalt kolmesadat inimest lennukist ja kui siis üks hull lendur lakkuselesid kaks ilulendurid põrutavad koos 300 inimesega vastu mäge, kõik saavad surma, vastasel korral meie silm enam ei. Nüüd subjektiivsed vägivalla reeglina me ei ole osalised ei kurjad, tegijatena, ei ohvritena, see on ka üks põhjus, miks me saame seda juttu siin täna rääkida, noh meil lihtsalt ei ole veel maha. Säästuväli on seevastu palju keerulisem nähtus, lausa komplitseeritud, näe säästuvägivald liin, objektiivse vägivalla, objektiivne vägivald on rassism, näiteks viiseksism või klassist. Noh, täitsa normaliseeritud ja loomulik meie patriarh kaalse skulptuuris, sugudevaheline ebavõrdsus, naistevastane vägivald, teise nahavärviga inimeste vastane vägivald, loomadevastane vägivald, see kuulus, kui on must, näita ust, kui on must, tehti kust kõik niuksed asjad. Ja võib-olla see objektiivne vägivald seal nüüd implitsiitne pääseda, see on loomulik, see on kuskil varjatud teemal, me ei ole selles osalised otseses mõttes seda salalikum ja rafineeritum toon ja võib-olla kõige lähem näide objektiivsest vägivallast ongi loomadevastane vägivald. Et igal aastal tapetakse maailmas umbes 150 miljardit suurt looma ja indu ära inimese hüvanguks rõõmuks kõik need 150 miljardit looma muuseas üle 20 loomaaia linnu iga planeedi elaniku kohta ikkagi üüratu arv, muidugi kõik need 150 miljonit, et looma kaovad kuidagi märkamatult mingites suletud tapavabrikutes või koonduslaagrites pääseda meie ellu, nad ilmuvad kas siis viineri või vorsti või. Tõeline niisugune geeneetiliselt muundatud vägi. Muuseas, umbes 2000 aastat tagasi Rooma imperaator Caligula laseb ühel õhtul tsirkuses maha nottida 400 pruunkaru. Võrdluseks olgu öeldud, et Eestis näiteks praegu 700 pruunkaru, nii et täitsa suur hulk karusid ühel õhtul. Noh, inimesed on rõõmsad muidugi, see on avalik midagi varjata, tsirkus lainetab verest, kõik on õnnelikud, inimesed plaksutavad, järjekordselt on leidnud kinnitust fakt, et ka liigul on tarbijasõbralik, rahvasõbralik, imperaator ja kaugelt olulisem on see, et karude tapmine tähendab, viitab millele, et inimene on üle mistahes metsloomadest. Muuseas karud olid Rooma impeeriumis üsna haruldased. See ei olnud üldse kerge neljasadat pruunkaru üheks õhtuks kokku koguda. Aga Mahanati minema muidugi, ilmselt oli palju kerge, nii avalik, kõigele nähtav akt, kõik on selge, mingit õiendamist ei ole. Seevastu 2000 aastat hiljem ka liigule järeltulija, briti imperaator, keisrinna Elizabeth, teine laseb nädala jooksul Põhja-Kanadas maha nottida 2004 korda rohkem ja aasta oli siis 1952 selleks, et saada siis oma õukondlastele oma kroonimispidustusteks neid karunahkseid, mütsike siia vestikesi, mis iganes neil seal on, seal Põhja-Kanadas muidugi mingit karujahti ei peetud, mingit karupeie sid ka ei peetud, kõik need õnnetud karu, Otid, iiliti sõjaväe helikopterit, et lihtsalt peleti välja, nutiti halastamatult maha, noh, me ei tea sellest midagi, see on silma alt ära. Lõpuks Londonisse ei ole muud kui ainult puhtalt kauno. See on ka üks põhjus, mispärast briti bänd Sex Pistols aastal 1976 laulab oma kurba laulu HC juurde, kui seal korduvad sihukesed masendavad sõnad, niuksed avardavad sõnade nuhhi, Uther for you, noh, ei ole tulevikus selle Elizabeth teise jaoks. Mõni on muidugi selles, et Sex Pistolsi enda jaoks mingit tulevikku ei olnud, siis ei ole ka praegu seevastu keisrinna imperaator Elizabeth, teine viska edasi nüüd säästu, võib-olla siis objektiivne, nagu me seda uurisin, ta võib-olla süsteemne, objektiivne säästu laialt, millest juttu oli täiesti implitsiitena nähtamatu, varjatud, me ei aimagi, et see meie ümber vähehaaval niimoodi kobrutab. Süsteemne vägivald, meie poliitilis-majanduslikust süsteemist tulenev, täiesti normaalne ja loomulik vägivald. Globaalne vaesus, globaalne nälgimine, majanduslik sotsiaalne ebavõrdsus, imperialism, kolonialism, ressursside ebaõiglane jaotus. Me teame, et vaeste leib on nende elu, kes võtab vaestelt leiva, võtab ka elu ja seda lakkamatut, meie globaalne kapitalism, kadee ja võib-olla säästuvägivalla kõige salalikum ja rafineeritum ja halastamatu vorm on tegelikult struktuur, Ovaalne, Jountoloogiline vägivald, vägivald, mis kehastub meiegi keeles loogikas, filosoofias, mütoloogias, kosmoloogias, meta, dialektika, teate kõik, mis seal on kuskil kaks pool 1000 aastat tagasi Kreekas välja mõeldud loogikatüüpide õpetus dialektika paari 1000 aasta jooksul juba Wilhelm heegelil 19. sajandi alguseks, dialektika, stanzarnike, preisi tüüpi Militaristlik distsipliin. Meie kultuuril õnnestub isegi abstraktsioonid üksteise vastu ässitada. Mida te dialektika täna siis tähendab seda, et siis astub sõtta antiteesiga, kes on verejanulised ja võimsam, see jääb ellu, muutub sünteesiks, süntees hakkab taplemonti sünteesiga jällegi, kes on verejanulised paremini relvastanum jääb ellu, muutub, anti, anti sünteesiks ja niimoodi lõputud tappa ahe läbi raskuste tähtede poole. Nüüd kui subjektiivsus vägivallas me ei olnud osaliselt otseselt ei kurjategijatena, ei ohvritena, siis säästuvägivallas, objektiivses, Jountoloogilises ja strukturaalselt vägivallast, me oleme kõik massiivselt kaasatud. Me teame, et masside kaasamine on just nimelt see, mis legitimeerib mis tahes süsteemi. Legitimeerib ka säästuvägivalla säästuvägivald pöördub väga viisakalt meie poole. Ta palub otse, lunib minimaalselt olemist, minimaalset, isegi kriitilist kaasatust oma süsteemi säästa. Vägivald teeb meile väga viisaka ettepaneku, palun rääkige meie keelt. Palun kasutage meie loogikat, palun jutustage meie loomislugusid meie muinasjutte. Meie nütoloogiaid, palun filosoofitsege meie filosoofitsemist, noh tõeliselt veatüüpi ettepanek, millest on tegelikult võimatu. Ja säästuvägivallale muidugi kõige ohtlikum või lausa tappev on nimelt igasugune boikott ja vaikus. Igatsused, ideoloogilised ja poliitilised ja intellektuaalsed pärastumised, kõiksugu Preini äkid, kõiksugu sabotööritesertöörid eemale kõrvale hiilijad, kõrvalehoidjad, läbikukkujaid, väljakukkujaid ja keeldujate. Mõni aeg tagasi, kohalike ajakirjanik ma ta nime ei nimeta, esitas oma kolumnis retoorilise küsimuse, mis pärast Eesti avalikus ruumis nii eba proportsionaalselt palju ruumi aega pühendatakse sportidele? Noh, on aegu, kus näiteks rahvustelevisioonist peale sportide üldse midagi muud ei näe, igasugused OM-id ja EM ja MM idia, lihtsalt Emmid ja karika etapi. Me teame oma sportlastest absoluutselt kõike rakulihaste olukorda, nende uro, genitaaltrakti olukorda, nende meeleoluhäireid, nende vaimse seisundi kõikumisi, nende mälu olukorda, nende vere rooja ja uriinianalüüside tulemusi. Noh, see konkreetne ajakirjanik, no mis sellele küsimusele julenud tahtnud või osanud vastata, nagu ma teile alguses lubasin, neil on hing, on siis me siin midagi varia, mingid asendamise idee põiklemisi ka ei ole, me saame sellele küsimusele, tahame ja saame vastata, seega, mis pärast siis Eesti avalikus ruumis mitte ainult Eestis, vaid ka globaalselt, nii ebaproportsionaalselt palju sport, vastus, väga lihtne, tuleb masse lakkamatult treenida, võitlema ma sõdima ja pingutama. Ja see sportide, avalikkuse eksponeerimisest istuv Darwiniitlik ähvardus, hoiatus ja meeldetuletus ütleb meile, mida elu on sõda. Elu on võitlus, elu on lakkamatu pingutus, lakkamatut, töö ja kannatus. Tuletame meelde, meil ei tohi siin kunagi olla mõnus, vastasel korral me ei igav seks mingeid nirvanasitega, lunastus, egaa, virtuaalsed reaalsusi ja kui me nüüd vaatame globaalses spordi- ja haridustööstuskompleksi kõige tähtsamat toodet spordiga haridustööstuskompleksi toode ei ole ju mingi sportlane või vähem või rohkem haritud inimene vaid ideoloogiliselt programmeeritud subjekt keda iseloomustab, mis kuulekus asus con farmis. Enesedistsipliin, puhtus, kord, orjanikus, eneseohverdus, Tööallumine allutamine, võime väärikalt kaotada konkurents, võitlus, hirm, rahutus, kärsitus ja halastamatus. No ja see spordi- ja haridustööstuskompleksi kõige tähtsam sarnaneb kahtlaselt, kellele loomulikult sõduril, mida ta, aga tegelikult on niuke vaakum, ajudega professionaalne. Nii, ja nüüd tuleb plätter finiito järsk ja vägivaldne lõpp meie tänasele vihakõne. Parem õudne lõpp kui lõputu. On aegu, kus mitte midagi tegemine on absoluutselt kõige vägivaldsem asi, mida me üldse saame teha ja meie aeg kahtlemata niisugune aeg on. No mis meil täna siis on meil interaktiivne nutisebimine, maniakaalne rabelemine, Pöörane rööp, rapsimine, radioaktiivne ja Milit antne pseudoaktiivsus, lõputu kiirus, kärsitus, rahutus. Aga kuhu kogu see energia kulub, see üüratu energia, mida siis kõik need seitse miljardit globaalset subjekti kulutavad, kui nad järjest kiiremas ja kiiremas tempos aina rabelevad ja rabelevad ja rabelevad kusevere ja higimaitse suus. Noh, loomulikult see üüratu kogus energiat kulutatakse, seal on ainult selleks, et olemasolev maailmakord paigal seisaks maa pärast mitte midagi ei muutuks, et kõik jääks samaks. Ja võib-olla meie vihakõne lõpus väga hästi retooriline küsimus, aga mida siis ikkagi teha, et meie tantsud ei kukuks läbi? Ei, äparduksega ei läheks. Persse. Vastus väga lihtne tuleb olla ideoloogiliselt, intellektuaalselt ja poliitiliselt väärastunud. Tuleb olla kõiksugu sabotööritezetöörid, eemalejääjad kõrvale, hiiliad, kõrvalehoidjad, läbikukkujaid, väljakukkujaid ja keeldujad, tunduma. Muusik Kalev rajangu kõneles teemal tantsu läbikukkumine säästuvägivalla magus elu. Jutu vahele kuulasime John Taulandi 16. sajandi tantsumuusikat. Raadio ööülikool tänab koostöö eest Kondase keskust, tantsunädalat Viljandimaal ja ele viskust. Loengu salvestas Riho luhter. Saate panid kokku Külli tüli ja Jaan Tootsen. Raadioteater 2016.